Rehielamu referaat (0)

1 Hindamata

Juhendaja: Annely Kallo

Tallinn 2012

SISUKORD
1. REHIELAMUST ÜLDISELT ...........................................................................................LK 3

REHIELAMU PÕHJATÜÜP ........................................................................................... LK 4

REHIELAMU LÕUNATÜÜP ......................................................................................... LK 4

REHIELAMU EHITUS ................................................................................................... LK 5

PILDID ......................................................................................................................... LK 6-7

KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................................... LK 8
Rehielamu oli eestlase vana traditsiooniline elamu. See oli eesti talu tähtsaim hoone. See ehitati esiküljega õue poole ning paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. Rehielamu täitis elamu, rehe , lauda, töö-ja hoiduruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Ta koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ja teisele poole jäävatest kambritest. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik . Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja- peksmine, loomade hoidmine (seal valmistati ka enamus talu tarbevarast). Taluõuel asus kindlasti kooguga kaev. Talu ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks, lisaks sellele kuulus talule ka mets.
Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhendel üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, mille II aastatuhende algul seos maaharime arenguga lisandus rehealune. 17.sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19. sajandik olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina.
Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada . Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks , kuid jäid suitsuvabaks.
Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Ahjusuu läheduses oli lame kivi (lõugas), millel sai toiduvalmistamise ajal istuda. Hiljem ehitati köögid ja sinna korstnaga pliidid toidu valmistamiseks.
Rehetoas olid seinte ääres pingid ja lavad (kravatid), kus sai peal magada. Istumiseks kasutati veel puupakke ja järisid. Magamislava all oli muust ruumist võrega eraldatud kanatool (kanalaut). Vahel oli ukse läheduses teine kivi, mida nimetati "sandikiviks" ja kuhu istusid almust paluma tulnud kerjused. Neil ei olnud kombeks toas kaugemale minna. Valgust tares andis peerutuli. Peerge tõmmati kase - või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse, pilakusse, põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesandeks. Tule saamiseks hoiti reheahjus paksu tuha all süsi. Juhtus siiski tuli kustuma, käidi teisest perest tuld toomas põlema süüdatud riideräbalaga.
Rehetoa õuepoolses külgseinas asus tavaliselt laud. Mehed istusid seinapoolsel pingil ja naised väljaspool. Kuna pered olid suured, siis kõik korraga söögilaua taha ei mahtunudki. Vana kombe kohaselt tüdrukud süües ei istunud. Ka teenijaspere sõi oma magamisasemel või järidel istudes , toidukauss süles. Pärast sööki tõsteti söögilaua plaat seina äärde, et oleks rohkem ruumi.
Magamiseks kasutati kõiki võimalikke kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa põrandal õlgedel. Vanemad liikmed said koha ahju peale, mehed magasid ka partel. Suvel oli lihtsam, siis magati aidalakas, kambrites jm. Rehetuppa jäid magama ainult pere vanemad liikmed. Voodite kasutamine sai üldiseks 19.saj. II poolel. Esialgu voodikotte ei olnud, vaid magati lahtistel õlgedel, millele pandi peale linane või takune riie. Peale võeti riided. Talvel külmaga toodi rehetuppa sooja ka vastsündinud loomad (talled, vasikas ), kanad või haigestunud loomad.
Pärast rehetööde lõppu ja enne jõulusid tehti rehetoas suurkoristus. Peo puhul puistati põrandale puhast liiva, hakitud kuuseoksi ja riputati laua kohale küünlalühter kodus valmistatud küünaldega. Lauatagune sein kaeti valgete linade või punutistega. Suvel kaunistati tuba ja maja noorte kaskede ja kaseokstega.
Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: põhjatüüp ja lõunatüüp.
REHIELAMU PÕHJATÜÜP
Üks kahest põhilisest rehielamu tüübist, mis kujunesid välja eesti aladel. Põhjatüüp levis enamasti Mandri-Eestis ja Ida-Saaremaal.
Võrreldes lõunatüübiga:

Rehetuba on rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem
Rehetoa eest on koda
Rehielamus on rohkem kambreid
Rehealuse kõrval ja rehetoa taga esineb aganik (ruum, kus säilitati viljapeksujääke ehk aganaid, põhku loomade allapanuks)

REHIELAMU LÕUNATÜÜP
Üks kahest põhilisest rehielamu tüübist, mis kujunesid välja eesti aladel. Lõunatüüp levis enamasti Lõuna-Eestis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal. Samuti ka lätis Vidzeme piirkonnas endistel liivlaste aladel.
Võrreldes põhjatüübiga:

Rehetoa ja rehealuse seinad on ühekõrgused, ja seetõttu on hoone seinad kõrgemad kui põhjatüübi puhul
Tihti paiknes rehielamu küljes sealaut

EHITUS
Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba , kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli kapaeplaatidest. Lagi tehti ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu.
Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud.
Kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates . Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber suitsuvabaks ning sai soojustuse ja klaasaknad, sajandi teisel poolel juba ka laudpõrand. Kambrit hakkasid esmajoones kasutama peremees ja perenaine koos väikeste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid edasi rehetuppa.
REHIELAMUD
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Rehielamu (10.04.2012)
http://et.wikipedia.org/wiki/Rehielamu (10.04.2012)
http://et.wikipedia.org/wiki/Rehielamu_l%C3%B5unat%C3%BC%C3%BCp (10.04.2012)
http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Talupoja-argielu/Rehielamu (10.04.2012)
http://www.hot.ee/hallikatalu/index.ht m (10.04.2012)

.ODT Laadi alla originaalfail 8 lk · .odt · 50 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

50 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

KoolonDee Õppematerjali autor

rehielamu ajalugu talupojad

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

odp

Rehelamu

REHIELAMU Grupi töö Pirje Pesor Jana Ardan Merily Lempu PT- 14 ● Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone. Tegemist on Läänemeresoome keskkonnas kujunenud kultuurinähtusega .Rehemaja kolm tähtsamat osa olid rehetuba, rehealune ja kambrid Rehielamu keskne ja vaieldamatult tähtsaim ruum oli küttekoldega rehetuba, mida kasutati aastaringselt elutoana. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Suuremas ruumis hoiti talvel loomi ja kui oli suurem pidustus siis tantsiti seal samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli

Ajalugu

doc

Eesti talupoja eluolu 19. sajandil

Jakob Westholmi Gümnaasium EESTI TALUPOJA ELUOLU 19. SAJANDIL Referaat Õpilane: Õpetaja: Tallinn 2012 19. sajandil hakkas muutuma kogu Eesti asustuse ilme. See muutus hajusamaks ning muutus ka külade sisu. Uute külavormide tekkimisel mängis suurt rolli maastik. Arvestati joogivee olemasolu, pinnareljeefi ja mulla viljakust. Väheviljakatele maadele tekkisid hajusad külad

Ajalugu

docx

Eesti traditsiooniline rahvakultuur

Eesti traditsiooniline rahvakultuur Kontrolltöö nr.1 ARGIMILJÖÖ 2.EHITISED JA TALUÕUED 2.2.Taluelamud 18.-19.sajand oli rehielamu talurahva hulgas üldvalisev. Koosnes kolmest osast: hoome keskel paiknes peamine eluruum rehetuba (Lõuna-Eestis rehetare), ühes otsas oli avar majandusruum rehealune, teises otsas kamber (või kambrid). See hoome kandis endas palju erinevaid funktsioone: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesannet. Keskne ruum rehielamus oli küttekoldega rehetuba. See on aastaringselt elutuba, kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht

Eesti rahvakultuur

doc

Loovtöö Rehielamu

Räpina Ühisgümnaasium Andri Võsokovski 7. b klass REHIELAMU Loovtöö kirjalik osa Juhendaja: Olav Pihlapuu Räpina 2013 Sisukord Sisukord..................................................................................................................... 2 SISSEJUHATUS........................................................................................................2 1. TALUPOJA ELAMU .................................................................................

Ajalugu

rtf

Eesti kultuurilugu

Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja

Kultuurilugu

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s

Kategoriseerimata