HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS MTE-14 Kuldar Pajula EESTI TAIMESTIK Referaat Uuemõisa 2014 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Eesti taimestik.............................................................................................................................4 Süstemaatika...............................................................................................................................5 Taimestiku kujunemine...............................................................................................................7 Vetikad........................................................................................................................................8 Sammaltaimed...........................................................................................................
Aja jooksul on meie toitumisharjumused ja võimalused ning elutempo muutunud, seetõttu ei vasta kunagine talupojaköök enam kaasaja nõuetele. Samas aga on olemas igati tänapäevaseid tooteid- roogasid, mida Eesti inimene armastab, omaseks peab ning meelsasti ka oma külalistele pakub. Seega on Eestile tüüpilise toidu leidmisel olulised toidu sobivus tänapäeva tarbija toidulauale ja toiduaine kättesaadavus ning väliskülaliste vaatenurgast ka selle eripära. Liha igapäevane toit meie laual. Liha kui toiduaine on meie toidulaual toitude kuningas, iga korraliku kõhutäie alus ja täiusliku toidulaua eeldus. Lihas on esindatud kõik jõu ja energia saamiseks vajalikud ained. Juba inimkonna algusaegadest saadik on liha olnud üks olulisemaid toidutegemise komponente. Esialgu kasutati metsloomade ja -lindude, seejärel juba ka kodustatud loomade- ja lindude liha. Pidevalt on arenenud toiduvalmistamise meetodid ja liha kulinaarse kasutamise võimalused. Eestimaise sealiha
tavaliselt silmas umbes 19. sajandikeskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti toidu eripära Looduse mõju, geograafiline asukoht ( mere lähedus, veekogud, metsad, neli aastaaega) Ajalooline taust(ühiskondlikud suhtes, erinevate rahvaste ja kultuuride mõju, hansatee kaudu levinud kaubandus, mõisaköök, maarahva toidulaud) Maaharimistehnoloogia Riirkondlikud eripärad ( Lääne-, Lõuna- ja Ida-Eesti, eriti Eesti saared, Setomaa) Vanaaja toit Toit oli väga ühekülgne ja kasin. 19.saj talurahvaform parandas toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud rahvusköök Põhitooraineks teravili ( oder, rukis, kaer, tatar ja kaunviljad, herned, läätsed, põlduba, nisu on kõige hilisem) Peatoiduks leib ja kõike muud nim. leivakõrvaseks. Mereäärsed ja järveranna talud vahetasid kala sisemaa talude vilja vastu. Juurviljadest põhilised naeris, kaalikas, kapsas, porgand, sibul, rõigas, redis, petersell, kurk. 19
See raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi- ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks. Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie"
Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad.
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni.
Sööklad asuvad erinevate ettevõtete (koolid, haiglad, hooldekodud, firmad 10 jne) juures. Haiglate sööklad Klientideks on patsiendid ja haigla töötajad. Sööklad pakuvad päevamenüüd – hommiku-, lõuna-, õhtusööki ja vahepalu söögikordade vahele. Haiglate sööklates valmistatakse ka dieettoite. Toit valmistatakse tavaliselt ühes tootmisköögis. Sealt viiakse toit haigla erinevate osakondade jaotusköökidesse. Süüakse kas söögisaalides või palatites. Hooldekodude (ja muude sotsiaalasutuste) sööklad Klientideks on seal elavad vanurid, puudega inimesed ja asutuse töötajad. Sööklad pakuvad nii päevamenüüd kui dieettoite. Süüakse tavaliselt ühes suures söögisaalis. Hooldekodudes võib toitu viia ka tubadesse. Sotsiaaltöötajad viivad sööklast toitu ka vanurite ja puudega inimeste kodudesse. Lasteaedade sööklad
Sigib 2 korda aastas, pesas 3-5 poega. Tiinus kuni 25 päeva, imetamine kestab umbes kuu. Põhiliselt öise eluviisiga. Talvitub maa sees külmumispiirist allpool. Talveuni septembrist aprillini. Vaenlaseks kärp ja kakud. LAGRITS (Eliomy quercinus) - napilt rotisuurune. Keha ja saba ülapool hallikaspruun, alapool valge järsu üleminekuga. Sabal on must-valge pintsel. Elupaigaks sega- ja okasmetsad. Kõige rohkem maapinnaga seotud unilane. Esikohal on loomne toit - putukad, ämblikud, teod, väikesed selgroogsed - sisalikud, hiired, linnupojad). Sööb ka puuseemneid, marju, puuvilju, õisi, koort. Sigib kuni 2 pesakonda aastas , poegi tavaliselt 2-9, tiinus 29 päeva. Imetamine kestab kuu. On öise eluviisiga. Pesakond liigub karavanis. Magab talveund. Vaenlased on kärplased, rotid, kakud. KASETRIIBIK (Sicista betulina) - saba tüvest pikem, must triip piki selga, suured kõrvalestad. Armastab
annaabi.ee 
100 punkti
~ 14 lehte
19 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid