EESTI TOIT (0)

HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS
MTE-14
Kuldar Pajula
EESTI TOIT
Referaat
Uuemõisa 2014
Sisukord
SISSEJUHATUS 3
EESTI TOIDUKULTUUR 4
MIS ON EESTI TOIT? 5
MUISTSED KOMBED 7
TOIDULAUD TÄNAPÄEVAL 8
TÜÜPILISED EESTI TOOTED 9
EESTI TOIDUD 10
TOIT MEIE METSAS 11
HUVITAVAMAD RETSEPTID 13
KOKKUVÕTE 14

SISSEJUHATUS

Käesolevas referaadis olen põhirõhu pannud Eesti toidulauale nii tänapäeval kui ka minevikus, selle eripärale, kommetele. Loodan, et referaadi lugeja saab osa Eesti toidukultuurist. Olen kasutanud oma töö tegemisel erinevaid Eesti toitu tutvustavaid veebilehekülgi.

EESTI TOIDUKULTUUR

Igas riigis on olemas vaid sellele omane toitumiskultuur ning rahvuslikud toidud ja toiduained. Söömine on paratamatus , seetõttu puutub toiduga iga päev kokku nii põliselanik kui ka turist . Viimasele võib aga külaskäik eriliselt meeldejäävaks kujuneda just tänu saadud maitseelamusele. Toitumiskultuur on väga oluline osa rahvuskultuurist, seega vajavad kohalikud toiduained väärtustamist ning tutvustamist nii kodu- kui välismaal. See lehekülg on osa Põllumajandusministeeriumi algatatud arengukavast “Eesti Toit”, mille eesmärk on leida tarbijate abiga eesti köögile iseloomulikud toidud ja toidukaubad ning teha need tuntuks, edendades sellega riigi toiduainetööstust ja kujundades Eesti köögi mainet nii kodus kui ka väljaspool.
Kuigi Eesti tarbija on uuringute põhjal seni ikka pigem kodumaiseid tooteid-toitusid eelistanud, võib see EL tingimustes peagi muutuda. Ka meie turule tuleb hulgaliselt uusi, põnevaid ja soodsa hinnaga välismaiseid kaupu, mida võib olla keeruline eristada kodumaistest toodetest.
Seega on oluline leida tüüpilised Eesti toidutooted ja road , mida valmistatakse Eestist pärit toorainest . Kõigil Eesti elanikel on kindlasti oma nägemus Eesti rahvustoidust, kuid sageli kipuvad kõigepealt meenuma arhailised traditsioonilised toidud, mida tegelikult enamik meist igapäevaselt ei söö. Aja jooksul on meie toitumisharjumused ja võimalused ning elutempo muutunud, seetõttu ei vasta kunagine talupojaköök enam kaasaja nõuetele. Samas aga on olemas igati tänapäevaseid tooteid-roogasid, mida Eesti inimene armastab , omaseks peab ning meelsasti ka oma külalistele pakub. Seega on Eestile tüüpilise toidu leidmisel olulised toidu sobivus tänapäeva tarbija toidulauale ja toiduaine kättesaadavus ning väliskülaliste vaatenurgast ka selle eripära.
Tuntus ja maine loovad majanduslikku efekti igale riigile, kuna konkureeritakse turuosa pärast maailmamajanduses. Välismaiste tarbijate silmis Eestist ja kohalikust toidust positiivse mulje loomine aitavad arendada kodumaist toiduainetööstust ning suurendada ekspordivõimalusi.
Euroopa Liidu laienemine on suurendanud huvi liituvate riikide, sealhulgas ka Eesti vastu. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojalt küsitakse sageli, millega Eesti Euroopa toidulauda rikastab; paljudel erinevates maades toimuvatel üritustel soovitakse lisaks muule kultuuriprogrammile pakkuda ka Eesti roogasid. Seega on soodus hetk kasutada ära kõrgenenud rahvusvahelist tähelepanu ja tutvustada Eestit ka toidu kaudu.

MIS ON EESTI TOIT?

Eestimaa on pisike maatükike Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti , paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske.
Ka Eestimaa külalistele on kõhurõõmude vaatevinklist parimaks ajaks hilissuvi, kui põhjamaa loodus esitleb oma aastaloomingut, kuigi maitsmisväärset leiab siit teistelgi aastaaegadel. Restoranid pakuvad rahvusvahelise köögi tuntud roogasid, lõunatada võib ka itaalia, mehhiko, jaapani, india ja veel mitut eksootilist moodi. Kohvikud meelitavad möödujat kohvi, värskete kookide ja saiakeste jumaliku aroombuketiga. On pitsabaare ja bistroosid, lisaks ülemaailmsete kettide kiirsöögikohad.
Tuntu ja ettenähtu kõrval pakub uudishimulikule tulijale avastamisrõõmu kohalik köök. Viimane sisaldab muuhulgas ka võimaluse, et mõni päris tuttava nime või näoga roog on oodatust teistsugune. Näiteks ei kanna vinegreti nime siin mitte kaste, vaid vene algupäraga õli-äädikakastmes segasalat, mis sisaldab kodupeeti, värsket hapukapsast ja - kurki , õuna ja sibulat. Kotlet on praetud hakklihakoogike, mujal kotletiks kutsutud naturaalne sealihatükk aga kannab Eestis karbonaadi nime.
On teisigi lihtsaid kõhurõõme, mida mujal ei leidu. Nii jääb võõrsile väljarännanud eestlane alatiseks taga igatsema hapendatud rukkileiba ja hapukapsast. Pärisomaks peavad eestlased ka sea- või vasikalihast ja -jalgadest keedetud, vürtsidega maitsestatud sülti. Omaette fenomen on 12 erineva vürtsiga valmistatud kuulus Tallinna kilu, mida tänapäeval säilitatakse plekktoosides, vanasti aga kaheliitristes plekkmannergutes.
Soolasilk kipub linnades oma tähtsust kaotama, asemele on astunud praetud räim, mida süüakse esiti kuumalt , seejärel külmalt, ülejääk aga marineeritakse. Kalasõber ei lase mööda juulis-augustis ette tulevat võimaliust maitsta praetud või grillitud lesta, võrratu maitseelamus on kuum lõhnav suitsulest. Selliseid delikatesse nagu sprotid, marineeritud või suitsuangerjas ja röstitult marineeritud silm leiab purki või karpi panduna kauplusest aastaringselt.
Eesti üks omapära on metsaseened, mida võiks kutsuda ka taimetoitlase ulukilihaks. Marineeritud riisikad või salati soolariisikatest hapukoore ja sibulaga leiab peolaualt, hapukoorega seenekaste on aga armastatud igapäevaroog. Kui seenesaak on kehv või aega metsaminekuks napilt, rahuldutakse ka kultuurseentega.
Eestlase armastatuimaks lihaloomaks on alati peetud siga. Sealiha tavalised kaaslased on kartul ja hautatud hapukapsas . Ainulaadne roog on mulgikapsas - hautatud hapukapsas kruupide ja rasvase sealihaga , mida ka poest purkipandult saab. Eestlase keelele ja kõhule on armas sealihaga keedetud hapukapsasupp , millele mõnel pool porgandit , teisal tangu- kruupe lisatakse. Teine rahvuslik supp on suitsusealihaga keedetud hernesupp , milles herned vastavalt tegija maitsele kas hulbivad tervetena selges leemes või on lastud hoopiski paksuks püreeks haududa.

MUISTSED KOMBED

Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba.
Ajas sada aastat tagasi minnes oli toidulaud praegusega võrreldes talupoeglikum, tänaseni säilinud piirkondlikud erinevused aga veelgi teravamalt piiritletud . Kehval kivisel pinnasel elav ranna- ja saarerahvas sõi leivakõrvaseks peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala. Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja, millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad. Oinale sai saatuslikuks mihklipäev (29.september), mardipäeval (10. november) oli laual hani ja kadripäeval (25.november) kana . Enne jõulu veristati nuumsiga, millest pidi peale pühaderoogade valmistamist soolaliha ja -peki näol jaguma kuni järgmise sügiseni.
Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega keedukartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku, suurtel pühadel ka võid, liha ja munaputru. Suurtaludes, kus pererahvas rahapunga nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu. Kitsi taluniku tööpere laual olid enamasti vaid kartul, leib, jahurokk ja soolasilk.
Levinud jookideks olid linnusekali, meekali ehk mõdu ning kevadeti ka kasemahl . Jõuludeks ja muudeks pühadeks pruuliti lahtistes anumates linnastest või suhkrupeedist magusat koduõlut. Suurematel saartel on õllepruulimine alati olnud tõsine ja tähtis tegevus, mille salanipid on mandrimeestele tänini kättesaamatuks jäänud. Mekkimisel mahedat, kuid mõjult salalikku õlut pruulitakse vaatides ja pakutakse puust õllekannudes.
19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road, nagu manna - ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga , mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis.

TOIDULAUD TÄNAPÄEVAL

Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua. Toitu ei tohtinud lauale tilgutada, kuna siis pidi tulevane kaasa olema joomahimuline. Pärast sööki laud koristati ning pühiti puhtaks valge lõuendrätiga. Söögilaua pühkimine palja käega tähendas tüli, paberi või villase lapi kasutamine aga nälga ja viletsust.
Kuid ajad muutuvad, ja meie koos nendega. Nii polegi tänasel Eestimaal enam kindlaks kujunenud söögiaegu. Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega. Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega restoranis , kiirsöögikohas või baaris. Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond kokku nädalalõpu lõunalauas. Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed, hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga . Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli. Eelistatakse väherasvaseid piimasaadusi: keefirit, kohupiima, jogurtit ja petipiima. Lihaletist valitakse broiler , taine sealiha või hästilaagerdunud veiseliha . Ostukorvidesse pannakse nii kodumaiseid kui eksootilisi puu- ja köögivilju kas toorel kujul, valmissalatitena või hoidistena.
Traditsioonilisest söögisedelist kinnipidamist võib täheldada eelkõige rahvakalendri tähtpäevadel, millest kõige olulisem on ammu enne ristiusu tulekut tähistatud paganlik jõul ehk jul. Kunagi kasinad jõuluroad saavutasid rikkalikkuse lae 1930. aastate lõpuks ning pole sellest peale oluliselt muutunud. Ei loe kõhn rahakott ega kaalujälgimine, sest kallil jõuluajal peavad ilmtingimata laual olema sült, sea- või hanepraad, ahjukartulid, hapukapsas ja verivorst . Nii algabki uus aasta eestlasele sageli paarinädalase dieedipidamisega. Kõik see jõuab aga järgneva üheteistkümne kuu jooksul kenasti unustusse vajuda ning kordub suure tõenäosusega järgmiste jõulude ajal uuesti. Sest jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu!

TÜÜPILISED EESTI TOOTED

Joogipiim, eriline rasvaprotsent (2,5% rasvasisaldusega), pett (hapendatud), keefir, hapupiim , kodujuust (erinevate lisanditega), teraline kohupiim ( rasvane ja rasvatu), maitsestatud teraline kohupiim (rosinatega, vaniljega, suhkruga, kakaoga), kohupiimakreemid (maitsestatud, maitsestamata), pagarikohupiim küpsetiste valmistamiseks, kohukesed (erinevate lisanditega), poolkõvad gouda - ja edam-tüüpi juustud , suitsujuust, sulatatud juust (erinevate lisanditega)
sõir, või (eriline rasvaprotsent, madalama rasvasisaldusega), või ja taimeõli segu, jäätis, naturaalne kuumsuitsusink, verivorst, verikäkk, sült, õllevorst (näiteks juustuga ), täissuitsuvorst (metsloomalihast), keeduvorst, lihapallid (frikadellid), kotletid , suitsuliha erinevatest jaotustükkidest ( karbonaad , küljetükk jne), vinnutatud lambakints, maksapasteet , sealiha (erinevad jaotustükid, iseloomulik singitükk ja karbonaad), kanaliha, pardiliha, haneliha, lambaliha jaotustükid, vasikaliha , ulukid: metssiga , põder, jänes, hirv , metspart, teder , põldpüü, kama , eesti müsli (praetud kaerahelbed suhkru ja rosinatega), leib (magus-hapu, rukkileib, põrandaleib, vormileib), sepik , kaeraküpsised, odrakarask, kaerakile , sai, kakud (kuklid), kuivatatud kooritud ja koorimata hernes, uba, martsipan , šokolaad, halvaa , vürtsikilu, sprotid, räimerullid, praetud räimed, marineeritud räimed, soolatud räimed, marineeritud angerjas, suitsulest, kuivatatud lest , kuivataud tint , suitsuangerjas, praetud ahven, suitsurääbis, praetud haug, vähesoola kala/vähesoola vimm (”äkiline”), silmud, soolaforell, suitsuforell, lõhe ( magevee ) soolatud, suitsutatud, värske kala: ahven, räim, koha, lest, latikas , forell, dessert õunavein, viin , liköörid (vana tallinn, gabriel, agnes), hele õlu, tume õlu mõdu, kali , hapu taar , õunamahl, marjamahl (sõstrad, aroonia , astelpaju), piima-, hapupiimajoogid, taimeteed

EESTI TOIDUD

Eesti eelroad : heeringad sibula ja hapukoorega, suitsuangerjas (suitsutatud või marineeritud, suitsutatud ja marineeritud), kilusalat munaga, kiluvõi, kartulisalat , lihalõiked (seapraad), hapukurk, vähesoola kurk , kõrvitsasalat, marineeritud paradiisiõunad, marineeritud seened, soolatud seened, sõir, vasikarulaad, keel tarrendis, täidetud munad.
Eesti supid:Hernesupp suitsulihaga, Hapukapsasupp pekise sealihaga, Aedviljasupp, Külasupp (lihasupp kruupidega), aedvilja- piimasupp , Peedisupp (riivitud peedi ja frikadellidega), Klimbisupp (lihaleeme või piimaga), Kalasupp köögiviljadega, õllesupp, Parak ( sibul , porgand, vorstikesed ja loomaliha), Piima-kruubisupp.

TOIT MEIE METSAS

Hakkasin uurima , et mis taimi Eesti looduses saab süüa ning selgus, et Eesti ligi 1500 teada olevast looduslikust taimeliigist vaid 20 on mürgised ning tinglikult ülejäänud ca 1480 liiki võib söödavaks nimetada. Arutame lahti siis need taimed ja vaatame kuidas vanad eestlased neid tarvitasid ja säilitasid.
Alustame marjadest, pähklitest ja puumahladest. Korjati jõhvikaid, mida hoiti veega täidetud anumas . Siinkohal pean tunnistama, et kui lugesin selle kohta, siis meenub mul vanavanaema juures valge plekk kauss veega täidetud jõhvikad sees. Mustikaid korjati peamiselt ravi eesmärgil ning neid säilitati kuivatatult. Murakate säilitamise viis veidi üllatas mind. Nimelt pandi murakat veekindlasse tünni ja uputati rabas laukasse ja hiljem nööriga välja tõmmati.
Enim kasutati endistel aegadel metsmaasikaid, jõhvikaid, mustikaid ja pohli,vähem muulukaid, põldmurakaid, lilla- kaid , murakaid, sinikaid, vaarikaid. Puude viljadest söödi toorelt toominga ja pihlaka marju ning metsõunapuu külmunud õunu. Pihlakaid hoiti oksakobaraga talveni, mil marjad läbi külmusid ja magusaks muutusid, siis anti need lastele maiuseks. Veel on teada, et hariliku kukerpuu marju kasutati kapsa hapendamisel ja tammetõrusid kohvilaadse joogi tegemisel.
Pähklid olid väga levinud söögi kõrvalpala. Pähklitest tehti kooke ja kasutati jõulude ajal laste jõulumängudes.
Puumahladest on vast kõige tuntum kasemahl, mida joodi nii värskelt kui ka hapendatult. Kasemahla kasutati ka iluraviks. Vahtramahla lasti harva, kui mitte öelda, et isegi väga harva.
Teine suur sektor on tee- ja maitsetaimed . Tee- ja ravimtaimed üldjuhul kattusid ning kattusid ka kasutusviisilt. Märkimiväärne on, et teetaimede puhul on säilinud väga palju algupära . Köömnel tarvitati küpseid seemneid toorelt ja kuivatatult. Seemneid kasutati maitseainena suppide -praadide valmistamisel ning pandi leiva, saia, pudru, vorsti ja hapukapsaste sisse, lisati keedupeedile, nendega maitsestati viina;köömnevarsi kasutati kurgisoolamisel. Metsmaasikal kasutati nii õisi, lehti kui ka vilju värskelt ja kuivatatult. Teeks kasutati ka hariliku pärna õisi. Siin meenub mulle väga hästi pärna õite korjamine lapsepõlves. Nostalgia missugune. Nõmmliivateed kasutati peamiselt Põhja- ja Kagu-Eestis, sest mujal seda taime ei leidunud. Lisakas kasutati teeks vesimünti, punet, nurmenuku õisi ja lehti, vaarika varsi , pihlaka õisi, mustika õisi ja lehti, pohla õisi ja lehti, kibuvitsa õisi ja vilju, harilikku käbiheina, pruuni ristikut,valget ristikut, aasristikut, kuldristikut, harilikkassikäppa, ümaralehelist uibulehte, ojamõõlu, harilik angervaksi, harilikku heinputku,rabamurakat, kaske , kurekella, ängelheina, naistepuna, raudrohtu, harilikku vahert, kadakat jne. Õlle maitsestamiseks on kasutatud humalaid ja porssasid, kurkide ja tomatite soolamiseks toominga, sõstrapõõsaste, kirsi ja tamme lehti.
Kolmandaks vaatleme toidutaimi. Supitaimedeks on kasutatud ning värskelt on söödud ja süüakse järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart , võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse täiteks luigelille, kõõluslehe,kollase vesikupu, väikese vesiroosi , hundinuia, sõnajala, tedremarana, võilille ja soovõha lihakaid risoome ja juurikaid, neid eelnevalt kuivatades ja peenestades. Männi- ja kuusepuudelt onkogutud mähka, mida on kuivatatud ningpeenestatud. Veel on taigna hulka pandud ohaka, varsakabja, nõgese, mustasõstra, humala , paju, sammalde ja naadi lehti ja heinapepresid ning samblikestpõdrasamblikku ja islandi käokõrva. Salatitaimedeks sobivad metsikutest taimedest valge ristik, harilik kirikakar,harilik nurmenukk, metsharakputk, harilik jänesekapsas, salatkress, harilikhiirekõrv, harilik maajalg, ahtalehelinepõdrakanep, põldohakas, valge iminõges , harilik kortsleht , teelehed , harilikraudrohi, hapu oblikas , põld-piimaohakas ja vesihein.
Tegelikkuses on eelpool toodud taimeliigid vaid vähene ülevaade mida meie esivanemad tarvitasid. Kui vaadata, ajalukku, siis näeme, et looduse poole vaadati alles suurte nälgade aeg, sest on mainitud , et 17.-18. sajandil kasutasid baltisakslased looduslikke taimi rohkem kui eestlased ja sellest ajast on antud välja raamatuid, mis on eestlased tänaseni tagasi viinud looduserüppe.

HUVITAVAMAD RETSEPTID

RÄIMED KODUSES MARINAADIS
500 g räimi, 2 spl soola, nisujahu, muna, õli, 300 ml vett, 2 porgandit, 1 sibul, 2 tera vürtsi, 5 tera pipart , 2 tera nelki, 2 spl suhkrut, 2 spl äädikat
Kui ostad räimerümbad siis jäta need mõneks tunniks soolduma. Terved värsked räimed roogi, eemalda pead ning jäta samuti soolduma. Paneeri räimed nisujahus ja seejärel lahtiklopitud munas. Prae õlis kuldpruuniks. Keeda marinaadi ca 20 minutit ja lõpuks lisa äädikas. Vala jahtunud segu praetud räimedele ja jäta ööpäevaks seisma.

LAMBAPADA KÖÖGIVILJADE JA ÜRDIKARTULITEGA
300 g lambaliha (nt. Tagatükk), 3 spl oliivõli, 1-2 mugulsibulat, 300 g porgandit, 300 g kaalikat, 1 pastinaak, 4 küüslauguküünt, tüümiani, punet, musta pipart, meresoola, 1 kl valget kuiva veini
Lõika lambaliha ca 3 cm kuubikuteks. Samuti haki köögiviljad kuubikuteks. Pruunista lambaliha õlis haudepotis. Lisa sibul, porgand, kaalikas , pastinaak ja küüsluak. Nüüd lisa vein ja ürdid. Kata pada kaanega ja lase tasasel tulel haududa 1-1,5 tundi. Sega aegajalt, vajadusel lisa vedelikku (veini või vett) ning küpsemise lõpus maitsesta soola ja pipraga.
Ürdikartulid:
1 kg koorega kartuleid, õli, tüümiani, meresoola, 1 kg kõrvitsat, 2 küüslauguküünt, võid, koriandriseemneid
Pese kartulid puhtaks ja lõika sektoriteks. Pane kartulid ahjuplaadile, maitsesta tüümiani, õli, küüslaugu seguga. Koriandriseemned uhmerda ja raputa kõrvitsaviiludele koos õliga. Küpseta 180 kraadises ahjus kuldpruuniks. Kõige lõpuks lisa meresoola ja kartulitele võitükke.

KAPSARULLID
1 käharpea kapsas , 400 g šampinjone, austerservikuid või muid seeni, 1 fenkol , 3 sibulat, 2 pakki toorsuitsupeekonit, mõned salveilehed, 200 g Lepasuitsu Eesti juustu, 200 g Põltsamaa Eesti juustu, 5-6 kartulit, 350 g 35% vahukoort, soola, pipart
Keeda kartulid. Eemalda kapsalehed peast. Pane kapsalehed kergelt soolatud vette 10 -15 minutiks keema . Keedetud kapsalehed lase külma vee alt läbi ja nõruta. Prae viilutatud fenkol, sibulad , peekon, seened ja salveilehed omavahel läbi. Tambi kartulid pudrunuiaga veidi puruks. Sega kõik koostisained omavahel ja maitsesta soola ning pipraga. Lõika kapsalehel keskmist juurikat veidi õhemaks. Määri vorm võiga. Täida kapsalehed täidisega, voldi kokku ja aseta vormi. Puista rullid üle riivitud juustuga ja vala peale vahukoor . Küpseta 200 kraadises kuumuses ca 20-30 minutit

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtteks saime me teada, et Eesti toidulaud on tänapäeval üpriski küllusrikas. Meie omatoodang on üpris suur ja lai. Leidsime ka huvitavaid fakte meie ajaloost ja toidukommetest. Me nägime, mida on eestlased metsast korjanud ja mida teinud. Lisaks lõpetasin töö kokkuvõtva retseptide valikuga.