Eesti kirjanduse lätteil kokkuvõte kontrolltööks (0)

Kirjandus avaramas tähenduses hõlmab rahvaluulet ja kõike kirjapandut, kitsamas tähenduses üksnes ilukirjandust ehk belletristikat. Põhiline vorm oli rahvuskirjandus (ühe rahva kirjandus). Maailmakirjandus koosneb kõikidest rahvuskirjanduste parimast osast, kuid on ka kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Ka eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest, kandes eneses nii rahvuslikult eripäraseid kui ka üldinimlikke tunnuseid. Eesti kirjanduslugu – arvatakse, et juba 13. Sajandist, kuid siis olid kirjas vaid üksikud eesti isiku- ja kohanimed, juhuslikud sõnad ja lauseosad. – niisugune kirjavara = vaid eestiaineline kirjandus.
Alles 16. Sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eestikeelsed raamatud – katekismused.
Eesti kirjandus eksisteeris kõrvu baltisaksa kirjandusega, mille algust võib lugeda juba Henriku Liivima kroonikast alates. Lisaks kroonikatele viljeldi dramaatikat, luulet ja teisigi žanre. Alates 18. Sajandi teisest poolest kujunes baltisaksa kirjanduselu keskuseks Riia. Üks juurdepääs euroopalikule vaimuvarale kulgeb baltisaksa kirjanduse kaudu.
Esimesi kirjalikke teateid eestlaste saatuse kohta nimetatud perioodil leiame ladinakeelsest teosest Henriku Liivima kroonika. Läti Henrik oli misjonär ja kroonikakirjutaja. Ta oli piiskop Alberti saatja sõjaretkedel eestlaste vastu. Hästi informeerituna on ta siinseid sündmusi oma ülestähendustes kirjeldanud paiguti suure üksikasjalikkusena.
Kroonika hõlmab küllaltki pikka perioodi, alates misjonitöö esimestest sammudest liivlaste juures kuni Saaremaa allaheitmiseni (1180-1227). Ristiusustamise käsitelu kõrval sisaldab kroonika tähelepanekuid eestlaste kommete , usundi, keele, rahvalaulu, isiku- ja kohanimede , põlluharimise ning muudegi elunähtuste kohta. Henrik tundis ka siinsete põlisrahvaste keeli, sealhulgas ka eesti keelt.
Teoses esinev eestikeelne sõnavara on üsna mitmekülgne, nt malewa, wanem, Lembitus, Viliende ning sisaldab üksikuid lauseid.
Kroonikas saab teada, et siinne ristisõda oli pühendatud Neitsi Maarjale – Eesti = Maarjamaa
Kroonika ehk ajaraamat esitab ajaloosündmusi kronoloogilises järjekorras, enamasti proosavormis. Keskajal kirjutasid kroonikaid enamasti mungad ning see oli ajalookirjanduse valitsev žanr. Seal ei selgitata ega analüüsita sündmuste sügavamais seoseid .
13. sajandi teiseks esileküündivaks kirjalikuks mälestusmärgiks Henriku kroonika kõrval on Taani munkade poolt registreeritud Põhja-Eesti asulate nimekiri, nn Taani hindamisraamat, mis sisaldab ligi 500 kohanime , lisaks isiku- ja perenimesid. Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asustusajaloo uurijatele ja keeleteadlastele.
KIRIKUKIRJANDUS Eesti keeles kirjapandud proosa ja värsi ajalugu algas ristitähe all. Kullamaa käsikiri – üks näiteid palvete, laulude ja muude liturgiliste tekstide tõlkest.
REFORMATSIOON – Reformatsioon ehk usupuhastus oli murranguline usuliikumine Lääne- ja Põhja-Euroopas, mis sai alguse 1517. aastal Saksamaal(Martin Luther). Ladinakeelne jumalateenistus asendati emakeelsega, meil niisiis eestikeelsega. Lugemisoskuse nõue omandas meie kultuuris pöördelise tähenduse: raamat ja haridus leidsid tee eestlase juurde. Tuli trükitud kiri, trükitud raamat.
Wanradti ja Koelli katekismus – Esimene säilinud eestikeelne raamat( Wittenbergi linnas trükitud). Seal seisavad kõrvuti alamsaksa- ja eestikeelne tekst. Teos oli määratud abivahendiks saksa soost pastoritele.
Heinrich Stahl(töötas kirikuõpetajana) – Vene-Liivi sõja tulemusena langes Eesti Rootsi võimu alla( protestantlik )... Põhja-Eesti 16. Sajandi lõpul,,, Lõuna-Eesti 17. Sajandi algul... Algas nn vana hea Rootsi aeg, mis kestis kuni 18. Sajandi alguseni .Eestimaale tuli nüüd kestvam rahupõlv, mis tõi kaasa ümberkorraldusi. Luterlus muutus üldiseks, vastureformatsioon taandus... Kõik see lõi soodsad tingimused meie kultuurilooliseks arenemiseks . Oluliselt puudutas see ka kirjandust. 1632 loodi Tartu ülikool ja 1684 Forseliuse algatusel Tartusse rahvakooliõpetajate seminar. Pandi alus kirikukirjandusele selle tõelises tähenduses ning ühtlasi eesti keelekorraldusele. Asutati trükikojad – 1633 Tallinna. Stahl koostas esimese eesti keele õpiku – „Juhatus eesti keele õppimiseks“ – 1637. Aastal. See sisaldab ka eesti-saksa sõnastikku. Stahli grammatikaga algab eesti kirjakeele kujunemise sajanditepikkune protsess. Sellele järgnesid teiste autorite koostatud grammatikad. Tähtsaim 17. Sajandi keeleõpetuse käsitlus oli J. Hormungi grammatikal. Hormung rajas nn vana kirjaviisi, mis pakkus kindla ortograafilise süsteemi. Kirjakeel omandas ühtlasema ilme sellest hoolimata, et ta polnud eesti keelele kohane.
Piibel – ristiusu õpetuse aluseks olev tekstide kogumik, kristlaste pühakiri, jumalik ilmutus teispoolsest maailmast... peamised tegevuspaigad asuvad Palestiinas ... Piibel on omamoodi raamatukogu, mille vanimad osad on loodud 12. Sajandil eKr ja uusimad 2. Sajandil pKr. Teos on seeda sündinud rohkem kui 1000 aasta jooksul.
Vana Testament ja Uus Testament.... Piibel on religioosne ajalookäsitlus. Piiblis esineb peaaegu kõiki kirjandusliike, žanre ja stiile. Vana Testament – Jumala tegudest enne Kristuse sündimist... Tuntud motiivid on maailma loomine, pattulangemine, veeuputus ja Jumala leping Noaga jne.
Uus Testament – põhisisuks on evangeelium , mis tähendab rõõmusõnumit Jeesusest kui Lunastajast. Mõlemad osad on omavahel tihedalt seotud. Valdavale osale maailma inimestest on Piibel tervikuna või osaliselt kättesaadav emakeeles.Piibli tõlkis rida inimesi, tööd juhtis Jüri koguduse pasto Anton Thor Helle, kes oli hea eesti, kreeka ja heebrea keele tundja . Piibel fikseeris ja ühtlustas eesti kirjakeele ja –viisi, mis tugines põhjaeesti murdele.
Eesti kunstluule algus – Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Aja jooksul muutus kiriku lauluraamat eesti talupoja elus üha tähtsamaks ja temast tuleb otsida ka eesti kunstluule algust. On andmeid, et Tallinna linnakooli eestlasest õpilane Hans Susi tõlkis kirikulaule juba 16. Saj keskel.
Juhuluule – Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Seoses gümnaasiumide ja trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus levinud omapäratsev barokne luule.
Reiner Brocmann – Silmapaistvam värsisepp – Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor , P. Felmingi sõber
Johann Heinrich Rosenplänter – Silmapaistvam estofiil. Oma nime on ta jäädvustanud eesti vaimukultuuri kogumise, tundmaõppimise ja publitseerimise algatajana. Selleks asutas ta ajakirja „Beiträge“. Ajakiri, kuigi saksakeelne, oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele. Avaldati suur valik rahvalaule ja –jutte. „Beiträge“ pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale.
Rosenplänteri suhtumine eesti keelde oli sügavalt lugupidav. Sellega ühenduses väärib märkimist „Beiträge“ XI vihik, mis oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased – arstid, mõisnikud, kaupmehed, kohtunikud ja igasugused muud ametimehed – oskama eesti keelt. „Beiträges“ hakkas ka esinema eesti soost autoreid .
estofiil - on eesti keelt ja/või kultuuri harrastav muulane .
KÄSU HANSU KAEBELAUL
XVIII SAJAND
Vaimuliku kirjandusega kõrvuti hakati XVII sajandi keskel üha rohkem kirjutama ka eestikeelset ilmalikku luulet. Sellest ajast on säilinud üle kahekümne pulma-, matuse- ja pühenduslaulu. Need autorid olid peamiselt sakslastest vaimulikud või selleks kutseks valmistuvad üliõpilased, kes pidid oma ameti tõttu tundma maakeelt. Eesti keele kasutamine luules oli vaid seltskondlik mood.
XVIII sajandi algupoolelt on teada esimene eestlase kirjutatud pikem lõunaeestikeelne laul „Oh, ma vaene Tarto liin!“. Selle autor oli Puhja kihelkonna köster Käsu Hans, kes sai oma laulu aine Põhjasõjast.
Põhjasõja üks traagilisemaid sündmusi oli 1708. aastal Tartu linna purustamine, mille panid toime Vene väed, ning sellele järgnenud linnakodanike küüditamine Venemaale vangipõlve.
Laulus laseb Käsu Hans Tartu linnal jutustada oma raskest saatusest. Esimeses osas kirjeldatakse linna varasemat heaolu; teises linna patuelu, mis tõigi Käsu Hansu arvates linnale õnnetuse; kolmandas sõjasündmusi; neljandas hoiatatakse teisi linnu, et nad ei valiks endale Tartu saatust. Laul algab ja lõpeb Tartu linna kurtmisega oma raske saatuse üle.
OTTO WILHELM MASING
1763- 1832
Otto Wilhelm Masing oli esimesi valgustuskirjanikke Eestis. Ta omandas Euroopas mitmekülgse hariduse ning pühendus seejärel pastoriameti kõrvalt kultuuritööle. Masing saavutas väljapaistvaid tulemusi kolmel alal: eesti koolikirjanduse, ajakirjanduse ja keele arendamisel.
Masingu kõige töörikkam eluperiood möödus Tartu-lähedase Äksi kihelkonna pastorina. Juba varem oli temalt ilmunud „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele“ (1795). Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa põhimõttel koostatud „Luggemisse lehhed“ ja „Arvamise-Ramat“. Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi .
Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. „Marahwa Näddala-Leht“ sisaldas rohkesti õpetlikke karjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt.
Selleks, et meie „marahwas pühhapäewiti wähhemalt süüd teeks , möllaks, kõrtsi paiguse priiskleks, tapleks ja ennast raiskaks“, kirjutas Masing teose „Pühhapäwa Wahhe -luggemised“. Sellega seadis ta endale eesmärgi anda talurahvale teadmisi maakera eri paigust (Aafrika, Gröönimaa jne), jutustada kaugete maade loodusest, inimestest, nende tööst ja mõtteviisist. „Vahelugemisi“ on nimetatud ka talurahva entsüklopeediaks, sest ta sisaldas palju huvitavaid andmeid.
Masing tõi uut eesti kalendrikirjandusse. Tema „Marahwa Kalender“ on varasematega võrreldes palju tuumakam ja laiahaardelisem. See sisaldas ilmaennustusi talurahvale, kirjutisi Euroopa maadest ja rahvastest , Eestist ja Venemaast huntide hävitamisest, tulekahjude ärahoidmisest ja paljust muust , mida Masing pidas talupoegadele tarvilikuks. Pastor Masing oli hea keeltetundja.
Masingu huvi eesti keele vastu väljendus võitluses põhjaeestilise kirjakeele eest ja püüdu täiustada vana kirjaviisi. Ta tõi eesti tähestikku õ-tähe.
O.W. Masing proovis oma võimeid ka värsisepana: valm „Päts“
Valm - õpetliku sisuga mõistuluuletus või – jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi. Valmides naeruvääristatakse inimeste ning ühiskonna pahesid. Valm koosneb tavaliselt kahest osast. esimeses esitatakse sündmus, teises õpetlik järeldus ehk moraal .
FAEHLMANN
1798 -1850
Friedrich Robert Faehlmann oli üks esimesi eestlasi, kes lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Pärast ülikooli pühendus ta arstitööle, mille kõrval huvitus ka eesti keelest, rahvaluulest ja kirjandusest. Faehlmanni eesti keele alane tegevus kulmineeris Tartu Ülikooli eesti keele lektorina töötamise ajal. Ta pälvis tunnustuse Õpetatud Eesti Seltsi loojana 1838. Aastal ja selle hilisema juhina , ÕES-i eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning rahvavalgustusliku kirjanduse publitseerimine.
1839. aastal esines Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekandega Kalevipoja kohta. Sellest sai alguse rahvuseepose koostamise mõte. Ettekandes ühendas ta teadaolevad Kalevipoja- muistendid ühtseks tervikuks, luues nii tulevase eepose visandi.
Tutvustamaks rahvusvaheliselt eestlaste pärimusi, avaldas Faehlmann saksa keeles 8 rahvaluuleainelist müüti: „Emajõe sünd“, „Vanemuise laul“, „Keelte keetmine “, „Koit ja Hämarik“, „Loomine“, „Vanemuise kosjaskäik“, „Endla järv ja Juta“ ning „Vanemuise lahkumine “. Välismaal käsitleti neid pikka aega kui eestlaste algupärast rahvaluulet, aimamata, et tegemist on Faehlmanni töödega. Nii püüdis ta taastada eestlaste mütoloogiat. Kuigi leidus kahtlejaidki, täitsid müüdid siiski oma ülesande: nad juhtisid teiste rahvaste tähelepanu eestlaste kõrgetasemelisele vaimuloomingule ja iseseisva kultuurilise arengu õigusele.Faehlmann on kirjutanud ka luuletusi. Mõttesalmikutes „Järwa-ma wanna mehhe õppetused“ sõitleb ta inimeste laiskust, hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline „Piibo jut“, milles Jaan ja Mihkel räägivad maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid värsimõõte, et sel kombel osutada eesti keele küpsusele.
Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga ja kirjutatud kalendrite tarbeks. Neist õnnestunumad „Tühi jutt, tühi lori “ ja „Kalendritegija kimbus“. Faehlmanni jutte iseloomustab huumor, tabav sõnakasutus ning olukordade täpne kujutamine.
Fr. R. Faehlmanni jutu- ja luulelooming moodustab XIX sajandi esimese poole eesti kirjanduse kunstiväärtuslikuma osa. „Kalevipoja“ kirjutamise algatus ja müüdid on esimesi katseid kasutada rahvaluule rikkusi kirjandusliku algmaterjalina.

FRIEDRICH ROBERT FAEHLMANNI (1798 – 1850) TÄHTSUS

• Faehlmann oli üks esimesi eestlasi, kes lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Ühtlaselt edukas oli ta nii Tartus arstina töötades kui ka kirjanduses ja teaduses. Sõbrustas Kreutzwaldiga, kes oli samuti erialalt arst.
  
• 1838. a. organiseeriti Faehlmanni eestvõttel Õpetatud Eesti Selts, mille esimees ta oli aastatel 1845 – 1850. ÕES-i eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning valgustusliku kirjanduse publitseerimine.
  
• 1839. aastal esines Faehlmann ÕES-is ettekandega Kalevipojast, milles ta ühendas temale tuntud Kalevipoja-muistendid ühtseks tervikuks, luues nii tulevase eepose visandi. Sellele mõttele oli Faehlmanni juhtinud 1835. aastal ilmunud Elias Lönnroti "Kalevala" esimene väljaanne. Faehlmann nägi "Kalevipoega" eelkõige eesti kultuuri tutvustava väljaandena. Sellega on põhjendatud ka teose kavandamine saksakeelsena ning esimesed sellesuunalised värsikatsetused.
  

Faehlmanni nägemuses pidi kangelaslugu koosnema seitsmest või kaheteistkümnest laulust ning värsivormis jutustama lugejale Kalevipoja elust, kangelastegudest ja seiklustest: Kalevi surmast, vendade kiviviskamisest Saadjärvel, Assamalla lahingust, Kalevipoja surmast ning teistest episoodidest. Faehlmanni ettevalmistustööd eepose kirjutamiseks olid ulatuslikud . Ta käis Kalevipojaga seotud paikades korjamas kangelasega seotud muistendeid ja lugusid , pöördus rahvaluuleharrastajate poole üleskutsega talle neid saata ning püüdis koondada kõik Kalevipoja kohta kogutu ja kirjutatu. Ta nägi eepose koostamises oma elu peaülesannet.

• Faehlmanni kui keeleteadlast ja õppejõudu iseloomustab töö Tartu Ülikooli eesti keele lektorina. Ta avaldas ÕES-i toimetistes töid astmevaheldusest, sõnade muutmisest, tuletamisest ja õigekirjast, olles nende probleemide üks esmakäsitlejaid.
  
• Faehlmanni kirjanduslik looming kasvas välja valgustuslik -õpetlikest põhimõtetest ning soovist tutvustada eestlaste kultuuri rahvusvaheliselt. Sel eesmärgil avaldas ta ÕES-i toimetistes kaheksa saksakeelset müüti: Neist kaks esimest põhinevad rahvapärimustel, ülejäänud on pseudomütoloogilised. Müütidest sai laiemalt tuntuks poeetilise sisu ja sõnastusega "Koit ja Hämarik", mis esindas pikka aega eesti rahvaloomingut välismaistes rahvaluule väljaannetes. Idee müütide kirjutamiseks sai Faehlmann saksa romantilisest kirjandusest. Faehlmann toetus oma müüdiloomes põhiliselt Kr. J. Petersoni tõlgitud "Soome mütoloogiale", antiikeeskujudele ja rahvapärimustele.
  
• Faehlmanni ilukirjanduslikust loomingust on osutunud ajakestvamaks tema luule, mis on välja kasvanud kirjanduslikust poleemikast. Ta tõestas, et ka eesti keeles on võimalik kasutada antiikseid värsivorme. F. tuntumad luuletused on “ Piibu jutt” ja “Suur on, jumal, su ramm ”.
  
• Faehlmanni epigrammid on luuletustega võrreldes tugevama õpetliku hoiakuga, neis sõitleb ta inimest laiskuse, hooletuse ja teiste pahede eest.
  
• Faehlmanni kui kirjaniku populaarsus põhines tema jutuloomingul, mis on valdavalt õpetliku sisuga ning kirjutatud kalendrite tarbeks. Tema neljast jutust on tuntumad "Tühi jutt, tühi lori, tühi asi, tühi kõik", "Kalendritegija kimbus". Esimeses räägib Faehlmann viljaikalduse põhjustest ja hoiatab kergeusklikke talupoegi väljarändamise eest. Teise jutu teemaks on humoristlik lugu kalendritegijast, kellega ei ole keegi rahul ja kellele esitatakse risti vastukäivaid nõudmisi. Küll süüdistatakse teda jumalasõnaga liialdamises ja selle puudumises, küll viinajoomise mahategemises ja selle soosimises jne. Faehlmanni jutuloomingut iseloomustavad vesteline laad , huumor, teravmeelne sõnakasutus ja tabav olukordade kujutamine.
  

KRISTJAN JAAK PETERSON
1801-1822 14. Märts 1801 – emakeele päev
Ta oli haritud eestlane, kes ei häbenenud oma talupoeglikku eesti päritolu ja selle märgiks (musta mulgi kuube kandis .) Ta oskas saksa, rootsi, prantsuse, inglise, vene, kreeka, ladina, heebrea, kaldea ja iseenesestmõistetavalt ka läti keelt ning eesti keelt. (1819) astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaselu Tartus tuli Kr. J. Peterson tagasi Riiga, kus elatas end tundide andmisega ( ladina, kreeka, heebrea, vene inglise, saksa keel ja matemaatika ), lootes poolelijäänud stuudiumi välismaal jätkata. Ta suri 21-aastaselt. Kuni XX sajandi alguseni teati Kr. J. Petersonist üpris vähe. Teda tunti kui keele- ja rahvaluuleuurijat ning „Soome mütoloogia“ rootsi keelest saksa keelde tõlkijat. Alles 100 aastat pärast kirjaniku surma jõudis trükki tema loomingu tähtsaim teos „Laulud, päevaraamat ja kirjad“ (1922).
Väga pikaks ajaks jäi tundmatuks ka Kristjan Jaagu välimus, tema isik. 1913. Aastal leiti seni ainukeseks jäänud portree noorest andekast luuletajast ja isemõtlejast, kelle sünnilinn oli Riia ja kelle elu tipphetked kuuluvad tudengipõlve Tartus. Kristjan Jaak Petersonil on säilinud 25 luuleteost, sealhulgas 9 oodi ja 6 pastoraali.
Kr. J. Petersoni oodid ei ole pühendatud konkreetsetele isikutele, vaid filosoofilistele probleemidele. Neis laulab ta loodusjõudude vägevusest. Jumala ülevusest, inimesest kui loojast, ülistab inimvaimu, sõprust ja armastust.
Petersoni pastoraalid on maalähedasemad kui oodid. Nad erinevad antiikaja karjaselauludest selle poolest, et neis puuduvad graatsiad, aamorid ja paanid, nende tegevuskoht on sageli seotud mõne konkreetse Eesti paigaga . Pastoraalide kirjutamisel on Peterson toetunud ka eesti rahvaluulele, säilitades siiski karjaselaulu algse žanripära.
Petersoni luulekeelt iseloomustab riimita vabavärss ning metafooride ja epiteetide rohke kasutamine.
Kr. J. Petersoni päevaraamat koosneb üksikutest filosoofilistest mõttekatketest. Neis mõtiskleb ta Jumala ja vabaduse üle, räägib ajast ja vabadusest seda hinnata, peab kalliks emakeelt ja selle õppimist, käsitleb eetikaprobleeme: headust, voorust inimarmastust. Ta suhtub eitavalt võimutsejatesse ja orjastajatesse, on irooniline ajajärgu moe ja kommete suhtes.
Ood – pidulik luuletus , ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatus isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine.
Pastoraal – karjaselaul vm. Karjase- ja maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos. Pastoraali tegelased elavad muretus õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes. Pastoraali viljeldi antiikkirjanduse eeskujul ka Euroopa XIV-XVIII saj. Kirjanduses.
Petersoni luulelooming ületab tollaste luuletajate eestikeelseid värsikatsetusi. Ta tunnetas ka ise oma laulude väärtust:
„Kui minust ükskord kuulukse:“Ta elas ammu !“...
Siis püha laulupikse heidan teie hinge,
mu haruharvad sõbrad! läbi halli aja“
Kristjan Jaak Petersoni loomingust sai alguse eesti rahvuslik kirjandus. Tema looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Sellesse kuulub ka keelealane tegevus. Tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud ehk pastoraalid.

FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALDI ( 1803 – 1882)

TÄHTSUS

• Kreutzwald oli üks esimesi haritud eestlasi, kes jõudis 1833. aastal Tartu Ülikoolis kõrghariduseni. Ta töötas pensionipõlveni Võru linnaarstina.
  
• tegutses aktiivse liikmena Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES);
  
• suur osa Kreutzwaldi kirjanduslikust loomingust on rahvavalgustusliku eesmärgiga – ta oli ka üks esimesi populaarteaduslike väljaannete asutajaid ( almanahh “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”);
  
• Kreutzwald oli viljakas kirjanik, kes mugandas saksa keelest eestlaste jaoks õpetlikke jutukesi (“Viinakatk”, “ Kilplased ”, “Reinuvader Rebane ” jt);
  
• Kreutzwald kasutas jutuloomingu alusena eesti muinasjutte, olles selles valdkonnas teerajaja – nii sündis muinasjutukogumik “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, mis sai eestlaste hulgas väga populaarseks (“Vaeslapse käsikivi”, “Kullaketrajad” jt);
  
• Lydia Koidula talendi avastaja ja kujundaja;
  
• Faehlmanni Kalevipoja-ainelise töö jätkaja ja eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” looja (ilmus tervikuna esmakordselt 1857 – 1861 ÕES-i toimetistes). See on eesti rahvuskirjanduse esindustekst, mida on tervikuna tõlgitud saksa, ungari, läti, vene, soome, tšehhi, leedu, inglise, rootsi ja prantsuse keelde.
  

Aastad:
13. saj – Henriku Liivima kroonika
13. saj – Taani hindamisraamat
1525 – teated Lübeckis arestitud eesti keelt sisaldavast trükisest
1535 – Wanradti ja Koelli katekismus, esimene eestikeelne trükis; ilmus Wittenbergis
1631 – asutati Tallinna gümnaasium, mille juurde rajati ka trükikoda – Gustav Adolfi Gümnaasium
1632 – asutati Tartu Ülikool
1637 – esimene eestikeelne luuletus – Brocmanni pulmalaul (juhuluuletus)
17. saj lõpp – vanim seni leitud eestikeelne aabits
18. saj algus – Käsu Hansu kaebelaul – esimene eesti autorilt säilinud luuletus
18. saj – „Eesti-Ma rahwa Kalender“ esimene säilinud eestikeelne kalender
1739 – Helle toimetusel ilmunud täielik piiblitõlge
19. saj algus – J. H. Rosenplänteri toimetatud „Beiträge“ esimene eestiaineline teaduslik ajakiri
1838 – Tartus asutati Õpetatud Eesti Selts
Kr. J. Petersoni
Oluline tema oodides on luule ja luuletaja motiiv. Retoorilise ülevusega räägib Kr. J. Peterson laulja suurest missioonist rahvaste elus.
Oma populaarseimas oodis „Kuu“ loob Kr. J. Peterson eredate loodusnähtude toel üleva pildi
Eesti maakeelest. Ta kasutab värvikaid epiteete , metafoore, kordusi ja mitmeid teisi stiilivõtteid.
Kogu Kr. J. Petersoni looming on sügavama elumõtte otsimine, inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga .
10