AVALIKU SEKTORI ÖKONOOMIKA JA JUHTIMINE (1)

2
AVALIKU SEKTORI ÖKONOOMIKA JA
JUHTIMINE
LOENGUKONSPEKT
Tartu
2003

SISUKORD

SISUKORD 2
1. RIIGI JA MAJANDUSE SUHTED TEOORIAS JA PRAKTIKAS 5
1.1. Ühiskond ja jõukus 5
1.2. Klassikud riigi ja majanduse suhetest 7
1.2.1. Merkantilistid 7
1.2.2. Klassikaline poliitiline ökonoomia 9
1.2.3. Füsiokraadid 9
1.2.4. Liberalism 10
1.2.5. Marksism , sotsialism 11
1.2.6. 20. sajandi majandusteooriad ja globaliseerumine 11
2. AVALIKU SEKTORI ÖKONOOMIKA AINE 16
2.1. Avaliku sektori mõiste ja koosseis 16
2.2. Avaliku sektori uurimine 18
2.2.1. Uurimismudel 18
2.2.2. Avaliku sektori printsiibid 19
2.2.3. Uued rõhuasetused haldusjuhtimises 21
2.3. Tarbimine, säästmine, vara ja sissetulekud riigis 22
2.3.1. Avaliku sektori tulud ja kulud 22
2.3.3. Ühiskonnas ümberjaotatavad varad 23
2.4. Avalik kaup 25
2.4.1. Puhas avalik kaup 25
2.4.2. Osaliselt üldkasutatavad hüvised 26
2.5. Valitsuse valikud 27
2.5.1. Politoloogia ja majandusteadus 27
2.5.2. Enamuse otsustus 28
2.6.1. Heaoluökonoomika teoreemid 29
2.6.2. Turutõrked valitsuse tegutsemisajendina 30
2.6.3. Bürokraatia käitumine 33
AVALIKU SEKTORI ÖKONOOMIKA JA JUHTIMINE
Ainega seotud õppejõud
Kohustuslikud loengumater-jalid
Ulst, E. Avaliku sektori ökonoomika. TÜ Kirjastus, 1998, 237 lk.
Ulst, E. Avaliku sektori ökonoomika. TÜ Kirjastus 2003, 206 lk.
Silberg, U. – loengumaterjal / 2003. http://www.mtk.ut.ee/ aineinfo (int) sorteerimata / Avaliku sektori ökonoomika ja juhtimine.
Soovituslikud loengumater-jalid
Stiglitz ,J.E.– Ühiskondliku sektori ökonoomika. Tallinn: EHI, 1995.
Marlow.M.L. – Public Finance . Theory and Practice // The Dryden Press, Harcourt Brace College Publishers © 1995.
Hyman, D.N. – Public Finance. A Contemporary application of theory to polisy. Sixth edition // The Dryden Press, Harcourt Brace College Publishers © 1999.
Plott, C.R. – Public Economics, Political Processes and Policy Applications. Edward Elger Publishing Limited, UK. 2001, 566 p.
Buchanan, J.M. – Public Finance in Democratic Process . Fiscal Institutions and Individual Choice . Vol. 4. The University of Nortth Carolina Press, 1999, 310 p.
Jones , R.; Pendelebury, M. – Public Sector Accounting . Fifth Edition. Person Education Limited, 2000, 278 p.
Rahandusministeeriumi kodulehekülg http://www.fin.ee + riikide rahandusministeeriumide koduleheküljed.
Eesti ja Euroopa Liidu vastavad lingid :
http://www.euobserver.co m
Euroopa Liidu infoserver: http://europa.eu.int
Euroopa Parlament: http://www.europarl.eu.int
Euroopa Liidu Nõukogu: http://ue.eu.int
Euroopa Komisjon : http://europa.eu.int/co mm
http://europa.eu.int/comm/dgs/budget/index_en.ht m
Eurointegratsioonibüroo: http://www.eib.ee
Euroopa Liidu Infosekretariaat: http://www.elis.ee
Eesti Õigustõlkekeskus: http://www.legaltext.ee
Euroinfo telefon: http://www.eurotelefon.ee
Euroopa Liidu Infokeskus: http://www.euroopaliit.ee
Euroopa Liidu Infokeskus Rahvusraamatukogu juures: http://elik.nlib.ee/
Euroinfo Keskus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juures: http://www.koda.ee/est/euroinfokeskus.html
Euroopa Liidu seaduste andmebaas: http://www.euroli.net/
Tartu Ülikooli Raamatukogu Eurodokumentatsiooni Keskus: http://www.utlib.ee/ee/EURO
Eesti euroskepsise pesa: http://www.euroskepsis.ee ; http://www.leiel.ee
Eurouuringute Instituut: http://www.ies.ee
Link raamatukogu ainepaketile
Link aine koduleheküljele
http://www.mtk.ut.ee/ aineinfo (int) sorteerimata / Avaliku sektori ökonoomika ja juhtimine.
SISSEJUHATUS
Läbi aegade on majandusteadlasi huvitanud, kuidas mõjutab valitsuse tegevus või tegevusetus majandust ja ettevõtlust? Kas majandustegevust teostavad ainult eraettevõtted või on sellega kuidagi seotud ka riigipoolne majanduspoliitika ?
Käesolev loengukonspekti eesmärk on anda ülevaade avaliku sektori ökonoomika teooriast ja praktikast. Selle sees püütakse selgitada avaliku sektori erinevaid seoseid majanduspoliitika, riigirahanduse ja ettevõtluskeskkonna vahel ning mil viisil valitsus mõjutab oma tegevusega või tegevusetusega eraturge.
Käsitletakse avaliku sektori mõju eelarvepoliitikale teoorias ja praktikas, analüüsitakse eelarvelise planeerimise ja riigi kulude efektiivsuse hindamise meetodeid ning nende rakendamise võimalusi erinevates sfäärides riigivalitsemine , -kaitse, - haridus , -tervishoid, kohalikes omavalitsustes ning võimalikku liitumist Euroopa Liiduga

1. RIIGI JA MAJANDUSE SUHTED TEOORIAS JA PRAKTIKAS

1.1. Ühiskond ja jõukus

Enamiku aja vältel inimkonna ajaloos on majanduskasv olnud nii aeglane, et see on jäänud inimestele praktiliselt märkamatuks. Suuremas osas enne 18. sajandit oli rikkuse kasvu allikaks põllumajanduslik tootmine. Alles 18. sajandi keskpaigas tõi industrialiseerimine endaga kaasa tohutu hüppe tootlikkuses, mis omakorda aitas kaasa inimeste jõukuse olulisele kasvule ja elukvaliteedi parandamisele (vt. joonis 1.1.).
Läbi sajandite on olnud probleemiks kas, kui palju ja kuidas peaks riik sekkuma majandusse, et riik (ühiskond ja selle liikmed) rikastuksid. Ehk teiste sõnadega, kuidas saaksid ühiskonnas toodetud hüvedest osa suurem hulk ühiskonna liikmetest.
Industriaalajastul ja eriti tehnoloogiaajastul on toimunud ühiskonnas otsustajate ja ühiskonnas loodud rikkuse koondumine väheste kätte. Kas ja kuidas toimub areng edaspidi ka teadmiste ajastul on ja jääb tuleviku teadlaste analüüsida.
Joonis 1.1. Muutuste ajastud .
Allikas: (Boulton et al 2001: 73).
Ühe võimaliku vastuse sellisele otsustuste ja rikkuse koondumisele on andnud Itaalia majandusteadlane Vilfreda Pareto (1848-1923) juba rohkem kui sada aastat tagasi. Tema avastust on siiani nimetatud mitmeti — Pareto printsiibiks, Pareto seaduseks, 80:20 – reegliks, vähima pingutuse põhimõtteks ja tasakaalutuse põhimõtteks.
Pareto avastas kaks seika:
Esiteks, teatava inimkogumi (% rahvastikust) ja tulude ning ümberjaotatava rikkuse määra vahel valitseb kindlasuunaline matemaatiline suhe. Ehk lihtsamalt öeldes: kui 20 protsendile rahvastikust kuulus 80 protsenti rikkusest, siis võis usaldusväärselt prognoosida, et näiteks 10 protsendile kuulub 65 protsenti ja 5 protsendile 50 protsenti sellest rikkusest. Asja tuum ei ole protsentides, vaid tõigas, et rikkuse jaotumus rahvastikus oli prognoositavalt tasakaalust väljas.
Teiseks, tasakaalutuse mudel kordus järjekindlalt, olenemata sellest, milliste perioodide või riikide andmeid ta ka ei uurinud.
Tänapäeval on see meetod üsna tavaline ja põhjustanud pöördelisi avastusi äris ja majanduses. Pareto taipas oma avastuse tähtsust ja ulatuslikkust, kuid ta ei suutnud seda seletada. Kas see oli veider kokkusattumus või midagi sellist, mis on majandusele ja ühiskonnale oluliselt tähtis? Või midagi sellist, mis puudutab ka muid nähtusi kui rikkus ja tulud (vt joonis 1.2.)?
Joonis 1.2. Suhte 80:20 printsiip.
Allikas: (Koch 2000: 13).
Statistika ükskõik milliselt elualalt näitab, et 80 % inimeste ajast, vahenditest, ressurssidest kulutatakse asjadele, millega saavutatakse oodatust ainult 20 %. Ja vastupidi — 20 % aja-, jõu- ja ressursikuluga saadakse 80 % tulemustest. Idee on imelihtne tuleb välja selgitada see oluline 20 %, mis määrab meie edukuse isiklikult või laiemalt ühiskonna heaolu — ning suunata kõik ressursid sinna. 80:20 printsiibi mõistmine ning kasutamine õiges suunas võimaldab muuta oma elu, firmat või ka ühiskonda.

1.2. Klassikud riigi ja majanduse suhetest

1.2.1. Merkantilistid

Tänapäeva majandusteaduse areng sai alguse vastuse otsimisest küsimusele, mis on rahvusliku rikkuse aluseks. Ühed pidasid selleks kaubandust, teised põllumajandust ja kolmandad inimtööd üldse. Esimeseks turumajandusliku tootmisviisi teoreetiliseks suunaks peale feodaalset tootmisviisi oli merkantilism (pr. mercantilisme, it. mercante ’kaupmees’).
Merkantilism — majanduspoliitika teoreetiline suund valitses 15—18. sajandil (W. Stafford , Th. Mun, A. Serra jt.). Pidasid rikkuseks raha (kulda, hõbedat). Pooldasid riigi aktiivset sekkumist majandusellu ja väliskaubandusele kaasaaitamist kaitsetollide kehtestamise kaudu. Merkantilismi kõrgperiood langes kokku absoluutse monarhiaga, näiteks Louis XIV väljendas seda nii: “Riik — see olen mina”.
Merkantelistid ei esitanud oma vaateid ühtse tervikuna , aga nende vaated moodustasid ühtse terviku, millest võiks välja tuua järgmised seisukohad:
1. rikkuseks võib olla see, mida on võimalik realiseerida (rahas mõõdetav);
2. tootmine on rikkuse loomise eeldus;
3. otsese rikkuse allikaks on ringlus ;
4. ringlus on kasumi allikas;
5. rikkuse allikas on eriti riikidevaheline ringlus (koloniaalkaubandus).
Varased merkantilistid — W. Stafford, J. Hales jt. olid seisukohal, et toimiks positiivne maksebilanss s.t. raha sissevool peab ületama väljavoolu. Hilismerkantelistid Th. Mun (1571-1641), A. Montchretien – termini “poliitiline ökonoomia” kasutuselevõtja ( 1575 -1622), A. Serra ( 1580 -teadmata), J. Colbert ( 1616 - 1683 ).
Üldiselt oldi seisukohal, et aktiivne kaubabilanss, kõrged sisseveo tollid aitavad kaasa riigi, kui tootliku jõu arengule olles samas eramajanduse täiendus, tugi ja alus. Merkantelistid esindasid kodanluse seisukohti ja merkantelismi lagunemine langes kokku klassikalise poliitökonoomia tekkimisega.
Utopistlik sotsialism — samaaegselt kapitalistliku tootmisviisi ja poliitilise ökonoomia tekkega tekkisid ka esimesed kapitalismi kriitikud. Üheks silmapaistvamaks esindajaks oli Th. Morus (More) ( 1480 -1535) oma teosega “Utoopia”.
Utopistid ei tunnista tootmisvahendite ega isiklike tarbeesemete eraomandust. On kaotatud maa ja linna vastuolud on kaotatud füüsilise ja vaimse töö vastolud. Kaovad kaubandus ja raha. Musta tööd teevad orjad , endised kurjategijad.
Teiseks utopistliku sotsialismi alusepanijaks oli vähese haridusega, ilmalike ja vaimulike võimudega vastuoluline T. Campanella (1568-1639). Tema põhi teos oli “Päikeselinn”. Päikeselinn idee seisnes kirikuriigis, mille eesotsas oli paavst .

1.2.2. Klassikaline poliitiline ökonoomia

17. sajandi keskpaigaks oli tootmine Lääne-Euroopas jõudnud tasemele , kust edasiminek nõudis uusi tootmissuhteid. Merkantilism aitas kaasa kapitalismi arengule nii tööstuses kui põllumajanduses. Kasvas kaubanduse osatähtsus, mis tõi kaasa tööstuskapitali osatähtsuse tõusu.
Inglismaal algab klassikaline poliitiline ökonoomia W. Petty´ga (1623- 1687 ). Tema peamine teos “Traktaat maksudest ja andamitest”. Püüdis esmakordselt kokku seada riigi tulude ja kulude bilanssi (1664).
TULUD
KULUD
Maa 8
Isiklik vara 7
Rahva töö25
Toit, elamud ,
Riietus ja muu 40
Kokku 40
Kokku 40
Prantsusmaal oli klassikaline poliitiline ökonoomia esindajaks P. Boisguillebert (1646-1714). Tema eesmärgiks oli arendada kaubandust ilma rahata. Põllumajanduse kaitsja ja merkatelismi kriitikuna oli ta füsiokraatide koolkonna eelkäija.

1.2.3. Füsiokraadid

Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Lõid õpetus puhasproduktist. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ning tööstuse ja kaubanduse toetamist vähendamaks nende “ülevalpidamist” põllumajanduse poolt. Töövabaduse ja vabakaubanduse pooldajad .
Esindaja F. Quesnay (1694- 1774 ). Teos “Majandustabel” (1758). Püüdis analüüsida kogu ühiskonna kapitali taastootmist lähtudes põllumajandusest ning abstraheeris väliskaubanduse. Suund majandusvabadusele feodaalse ümbrisega. A.R.J. Turgot ( 1727 -1781). Teos “Mõtisklusi rikkuse tekkimisest ja jaotamisest” (1766). Võitles riigi sekkumise vastu majandusellu, vaba konkurentsi pooldaja ning samas tsunftide ja gildide kaotaja. V. Gournay ( 1712 -1759). Võttis esmakordselt kasutusele loosungi “ Laissez faire , laissez passer” (“ Laske toota, laske käibida”).
Füsiokraatide õpetus sai suure kriitika osaliseks . Üheks silmapaistvamaks kriitikuks oli Voltaire (1694-1778), kes naeruvääristas oma töödes füsiokraatide ideid. Füsiokraatide vastu astus välja ka itaalia majandusteadlane F. Galiani (1728-1787), kelle arvates määrab asjade väärtuse kasulikkus.

1.2.4. Liberalism

Klassikalise poliitilise ökonoomia koolkonna üks tähtsamaid esindajaid oli Adam Smith ( 1723 -1790). Majandusteaduse, rahandusteaduse isa. Oma teos “Rahvaste rikkus” (1776) toob ta välja, et turg on nagu nähtamatu käsi, mis juhib majandustegevust (kuigi üksikisikud konkureerivad üksteisega, viivad turul valitsevad jõud rahvusliku rikkuse suurenemisele) ja riik on kui öövaht, kes ainult valvab turgu. Ühiskond on kui üks suur pere ja riigi osa seisneb ainult:

• -ühiskonnakaitses, ( riigikaitse );
  
• -ühiskonna liikme kaitses (seaduste ja korra tagamine riigis);
  
• -mõnede avalike funktsioonide ülalpidamises.
  

Daivid Ricardo (1772-1823). Teos “Poliitiline ökonoomia ja maksustamise põhimõtted” (1817). Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.
Thomas Malthus (1766-1834). Esindas kodanlustunud maa-aristokraatiat. Teos “Essee rahvastikuõpetusest”. Rahvastik suureneb seal, kus kasvab elatusvahendite hulk. Järeldas, et rahvaarv kahekordistub iga 25 aasta jooksul geomeetrilises progressioonis (2,4,8,16,32 jne.) ning samas suureneb elatusvahendite hulk aritmeetilises progressioonis (1,2,3,4,5 jne.). Tasakaalu tagavad sõjad, epideemiad, kurnav töö, nälg jne.
John Stuart Mill (1806-1873). Tööstuskodanluse huvide kaitsja ja maa natsionaliseerimise toetaja.

1.2.5. Marksism, sotsialism

Marksistlik poliitiline ökonoomia kujunes vastassuunaks paljudele varasematele ja tolleaegsetele majandusteooriatele. Marksismi kodumaaks oli Saksamaa, kus sel ajal olid ühiskondlikud vastuolud kõige suuremad.
Karl Marx (1818-1883). Teosed ”Kommunistliku partei manifest” (1848), ” Kapital ” (I kd. 1867). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsis ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.
Esimesena sotsialistidest kasutas Marxi kaasmõtlejana F. Engels (1820- 1895 ) kapitalistliku ühiskonna majandussuhete analüüsimisel dialektilist meetodit ja tõi välja järgmised seaduspärasused:

• majanduskriiside perioodiline kordumine;
  
• töötute reservarmee kujunemine;
  
• tööliste ekspluateerimise tugevnemine kapitalismi arenedes;
  
• sotsiaalse revolutsiooni paratamatus ;
  
• tootlike jõudude ja erakapitalilerajatud tootmissuhete konflikt;
  
• märkis esmakordselt ametiühingute ja streikide suurt tähtsust tööliste eluliste huvide kaitsmisel.
  

Enamluse kaudu Venemaal muutus marksistlik unelm esmakordselt sotsialismi kujul tõelisuseks. Marksismi kaitsjate ja enamluse eesotsas seisis V. Lenin (1870-1924), kes arendas edasi Marxi ideid ja tema avaldatud tööd said lisaks uuele suunale ühiskonnateaduses — leninismile, mis seisnes sotsialismi paratamatuses ja proletariaadi diktatuuri vajalikkuses selleni jõudmisel.

1.2.6. 20. sajandi majandusteooriad ja globaliseerumine

Keinsism on 20. sajandil üks levinumaid ja tunnustatumaid majandusteooriaid, mille eestvedaja oli J.M. Keynes (1883-1946). Keyns püüdis sobitada totaalsetele riikidel iseloomulikud reguleerimismeetodid demokraatlikele riidele. Kaasaegse makroökonoomika rajaja. 1929-1933 aasta majanduskriis tõi välja kapitalismi puudused — ületootmine ja tööpuudus. Keyns pakub välja teooria, kuidas riik peaks võitlema nende kahe puudusega sekkudes riigieelarve kaudu aktiivselt majandusellu.
Põhiideed: riiklikud kauba- ja teenuse ostud , uute töökohtade loomine. Riigi sekkumine majandusse: depressiooni olukorras riik suurendab nõudlust ja tõusuperioodiga seotud inflatsiooni puhul vähendab nõudmist ja seeläbi kogunõudmist.
Mõningaid seisukohti:

• kapitalistlik majandus on oma olemuselt ebastabiilne;
  
• enamik majandusprobleeme on seotud puuduliku ressursinõudlusega;
  
• nõudlust tuleb pidevalt reguleerida;
  
• majanduspoliitika peamine eesmärk on täieliku tööhõive saavutamine.
  

Milton Friedman (1912-) seostub mõistega “monetarist” ja esindab pakkumispoolseid teooriaid. Rõhutab indiviidi vabadust, vaba konkurentsi. Tootjad ja tarbijad korraldavad majandust lähtudes individuaalsest kasulikkusest. Valitsuse ülesanne on rahu ja korra kui teenuse tootmine. Mõõdukas eramonopol on väiksem pahe, kui riigimonopol.
Mõningaid seisukohti:

• kapitalistlik majandus on sisemiselt stabiilne;
  
• enamik majandusprobleeme on seotud puuduliku ressursside pakkumisega;
  
• nõudluse mõjutamine rikub majanduse isereguleeruvat mehhanismi;
  

majanduspoliitika peamine eesmärk on stabiilsed hinnad isereguleeruvas mehhanismis.
Sotsiaalne turumajandus
Ludwig Erhard ( 1897 -1977). Sotsiaalse turumajanduse rajaja. Peamine teos ”Heaolu kõigile” (1956). Mõtteid: turg on sotsiaalsete eesmärkide saavutamise sh. klassivahede ületamise ja ühiskonna loominguliste jõudude maksimaalse arendamise vahend. Vaba eraettevõtlus ja konkurents on ühendatud riigi aktiivse osalusega majanduses. Konkurents hävitab kõik privileegid , mis ei ole saadud otseselt suurema tööviljakuse arvelt. Kartellide keelustamine on tähtsaim “majanduse konstitutsioon”.
Tema ettekujutuses on ideaaliks see, et inimene võiks öelda: «Mul on piisavalt jõudu, et enda eest seista, tahan vastutada oma saatuse eest. Sina, riik, hoolitse selle eest, et oleksin võimeline nii käituma.»
Mida toob maailmamajandusele 21. sajand?
Võimalused ja ohud peituvad järgnevas:

• majanduse globaliseerumine;
  
• omandi hajumine ;
  
• sissetulekute diferentseerumine ;
  
• surve rahvuslikele majandustele ja poliitikale;
  
• riigi rikkus on tema kodanike oskused ja ideed.
  

Alljärgnevad autorid räägivad ülaltoodud probleemidest, millest toome ära mõned väljaütlemised ja seisukohad.
R. Reich “Piirideta maailm. Valmistumine 21. sajandi kapitalismiks”. Tallinn: Fontese Kirjastus, 1997, 384 lk.

• Kapitali üha vabam liikumine üle terve maailma vähendab seost rahvusliku säästmise taseme ja kapitali hinna vahel mingis riigis.
  
• Tegelikult oli 1990-ndateks aastateks kapitali hind ligikaudu sama kõigis arenenud riikides.
  
• Küll aga eksisteerib üha tihedam seos selle vahel, kui palju ja mis liiki investeeringuid võtab ette iga riigi avalik sektor ning kui palju antud riik suudab sisse meelitada rahvusvahelist kapitali.
  
• Selles peitubki rahvusliku majanduse uus loogika : riigi tööjõu oskused ja infrastruktuuri kvaliteet on see, mis teeb riigi unikaalseks ja ühtlasi unikaalselt atraktiivseks maailma majanduse jaoks.
  
• Investeeringud nendesse suhteliselt vähemobiilsetesse ülemaailmse tootmise teguritesse on ka peamiseks tunnuseks, mis eristab ühte riiki teisest; raha seevastu liigub takistuseta ringi kogu maailma ulatuses.
  

G. Soros “Globaalse kapitalismi kriis. Avatud ühiskonda ähvardavad ohud”. Tallinn: AEF, 1999, 332 lk.
Ekslikkus
Ekslikkus tähendab, et osalejate mõtlemise ja asjade tegeliku seisu vahel puudub vastavus, ning sellest tulenevalt on tegudel ettekavatsemata tagajärjed.
Refleksiivsuse mõiste
Refleksiivsuse näol on tegemist mõtlemise ja reaalsuse vahelise vastastikuse tagasisidemehhanismiga. Finantsturud püüavad prognoosida tulevikku, mis sõltub nendest otsustest, mida inimesed teevad olevikus . Füüsikalised objektid liiguvad neile omaselt sõltumata sellest, mida keegi mõtleb. Refleksiivsus ei sobi kokku majandusteooriaga, mille aluseks on njuutonlikust füüsikast ülevõetud tasakaaluteooria . Turufundamentalism (laissez faire) on süüdi selles, et globaalne kapitalistlik süsteem on muutunud ebapüsivaks ja ebakindlaks.
Turufundamentalism tõlgendab turgude toimimise põhimõtet valesti (näiteks finantsturgudele on loomupärane ebastabiilsus, seega ei kehti tasakaaluteooria). Vajakajäämine turuvälises sektoris – poliitika pankrotistumine ja kõlbeliste väärtuste lahtumine nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel. Turumehhanism , samuti nagu iga teine inimtegevuse vorm on loomult vigane . Globaalse majanduse arenguga ei ole kaasnenud globaalse ühiskonna arengut. Poliitilise ja ühiskonnaelu põhiüksuseks on endiselt rahvusriik .

• Kapitalismis on eesmärgiks jõukus ja arvestusühikuks on raha.
  
• Demokraatias on eesmärgiks poliitiline võim ja arvestusühikuks on kodanike hääled.
  
• Üldine eesmärk: demokraatlike riikide ülemaailmne liit, kes teevad koostööd avatud ühiskonna põhimõtete edendamisel.
  

D.C. Korten “Maailm suurfirmade haardes”. Tallinn: Tänapäev, 2000, 399 lk. Globaalne majandus näib ahvatlevana kaunistatuna lubadustega piiramatust ja kergeltsaadavast küllusest. Finantsajakirjandus ja globaliseerumise toetajate uurimused väidavad, et globaliseerunud ideaalmaailm näeb välja järgmine:

• Maailma raha, tehnoloogiat ja turgusid kontrollivad hiiglaslikud globaalsed korporatsioonid (suurfirmad, rahvusvahelised organisatsioonid , riikide liidud).
  
• Ühine tarbimiskultuur ühendab kõik inimesed materiaalse heaolu taotlemises.
  
• Toimub ideaalne globaalne konkurents tööliste ja paikkondade vahel investoritele soodsaimate tingimustega teenuste pakkumises.
  
• Korporatsioonid võivad toimida üksnes kasulikkuse seisukohast lähtudes ilma riiklikke või kohalikke tagajärgi arvestamata.
  
• Individuaalsed ja korporatiivsed suhted määratletakse täielikult turu poolt ning
  
• ei tunta ustavust paiga ega kogukonna suhtes.
  

On kasulik teada, et majanduslikku globaliseerumist valmistatakse ette ja viiakse ellu kui poliitilist tegevuskava ilma avaliku arutluseta. See ei ole väikese elitaarse rühmituse salakoosolek, kus plaanitakse maailma vallutust. Kõik toimub paljuski sarnaselt suvalise koostöövõrgustiku või ühise kultuuriloomega, kus luuakse ja arendatakse koostööd isikute ja rühmade vahel. Mingit salaliitu ei ole, kuigi tulemused sarnanevad vandenõu tagajärgedega. Luuakse rahvusvahelised organisatsioonid, mille kaudu teostatakse eesmärkide saavutamist.
Näiteks kõige silmapaistvamad võtmeorganisatsioonid majandusliku globaliseerumise toetuseks : USA Välissuhete Nõukogu, Bilderbergi nõupidamised ja Kolmepoolne Komisjon.
Näiteks sisaldas Välissuhete Nõukogu poolt 24. juulil 1941 USA presidendile esitatud memorandum E-B34 “Suure territooriumi” kontseptsiooni . Samas memorandumis soovitati luua ülemaailmne finantssüsteem valuutade stabiliseerimiseks ja investeeringute lihtsustamiseks “kõrvalistel ja mahajäänud aladel”. See soovitus oli aluseks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) loomisele, mille ülesandeks on valuutade tasakaalustamine ja likviidsus kaubanduse hõlbustamiseks ning Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni - ja Arengupanga tekkele, mida tuntakse Maailmapanga nime all. Nende eesmärgiks on investeeringute hõlbustamine “kõrvalistel ja mahajäänud regioonidesse” ning nende kaasamine “arengule”.
Välissuhete Nõukogu, Bilderberg ja Kolmepoolne Komisjon toovad kokku konkureerivate korporatsioonide juhid ja poliitiliste parteide liidrid, et avalikkuse eest suletud uste taga arutada probleeme ja leida neile konsensus. Vaieldakse teemal kuidas, mitte kas. Kuigi osalejad võivad arvata, et nad esindavad laialdast sektoritevahelist ja rahvusvahelist perspektiivi, on see tegelikkuses suletud protsess.
Süsteemi struktuuri kuuluvad rahvusvahelised organisatsioonid ja riikide erinevad liidud: NATO, GATT/WTO, OECD , NAFTA , Euroopa Liit.
Kokkuvõttes: majanduslik globaliseerumine ei võitle inimeste huvide eest ega ole vältimatu. Poliitilise võimu joondumine majandusliku võimu järgi on aksioom :

• Mida suurem on majandusüksus ja tugevamad mängijad, seda enam koondub poliitiline võim korporatsioonide kätesse.
  
• Mida suurem on korporatsioonide ja nende järgi joondujate poliitiline võim, seda vähem on poliitilist võimu inimestel ning seda tähtsusetumaks muutub demokraatia.
  
• Selle alternatiiviks oleks kohalik majandus, majandusliku võimu hajutamine ning demokraatia lähendamine inimestel.
  

2. AVALIKU SEKTORI ÖKONOOMIKA AINE

2.1. Avaliku sektori mõiste ja koosseis

Avaliku sektori ökonoomika on avaliku sektori majandusteooria valdkonda kuuluv õppeaine ning avalikku sektorit on defineeritud mitmeti:

• avalik sektor on valitsuse tegevus ja selle tagajärjed;
  
• avalik sektor on riigi üldine otsuste langetamine ja selle tagajärjed;
  
• avalik sektor on valitsuse kulud ja investeeringud;
  
• avalik sektor on valitsuse toodang;
  
• avalik sektor on valitsuse kulud, investeeringud ja ülekanded (vt. joonis 2.1.).
  

Joonis 2.1. Avaliku sektori kulud ja tulud.
Avalik sektor on institutsioonide võrk mis, koordineerib mitmesuguste gruppide huve, kes eri meetoditega taotlevad mitmesuguste ühiskondliku tegevuse sfääri kuuluvate sammude astumist või meetmete rakendamist (vt. joonis 2.2.).
FILOSOOFIA
KUNST
TEADUS
Joonis 2.2. Avaliku sektori ökonoomika aine.

2.2. Avaliku sektori uurimine

2.2.1. Uurimismudel

Avaliku sektori tegevusalad ja kuidas on need korraldatud
Valitsuse tegevuse tagajärgedest võimalikult täielik arusaamine ja nende ettenägemine
Alternatiivsete poliitiliste abinõude hindamine:
*abinõude tagajärjed?
* hindamiskriteeriumid ?
ANALÜÜS - MUDELID
Konkurentsi määr majanduses
Reaktsiooni tugevus majandusele
KOMPROMISS
Liberaalsetes demokraatiates ehk niinimetatud kapitalistlikes demokraatlikes ühiskondades on oluline vahetegemine kahe majanduse või ühiskonna sektori vahel:
AVALIK SEKTOR
ERASEKTOR

2.2.2. Avaliku sektori printsiibid

Haldusjuhtimise peamised printsiibid, mille kohaselt avalik sektor on või peaks olema üles ehitatud:

Ühiskondlike institutsioonide ülesannete üle peavad otsustama poliitikud , kuid täide peavad need viima administraatorid, et see korraldus rahuldaks ratsionaalse otsuse tegemise mudelit.

Juhtimine põhineb kirjalikel dokumentidel.

Ühiskondlikud ülesanded organiseeritakse jätkuvuse, reeglipärasuse põhjal.

Reeglid, mille alusel tööd tehakse võivad olla kas tehnilist või juriidilist laadi (väljaõppinud personal).

Ülesanded või funktsioonid on jaotatud funktsionaalselt eraldiseisvatesse sfääridesse. Igaüks neist omab vajalikku autoriteeti ja õigust sanktsioonide kehtestamisele.

Ametnikud ja ülesanded on järjestatud hierarhiliselt järjestatud. Võimupiirid juhtimise ja kaebuste esitamise osas on kindlaks määratud. Võrdõiguslikkuse juures tehakse eelis tendentsile tsentraliseerimise suunas.

Organisatsioonide ressursid on täiesti eraldatud nende liikmete kui üksikindiviidide ressurssidest.

Ametnik ei tohi ära kasutada oma positsiooni isiklikel eesmärkidel.

Avaliku sektori töötajad peavad suhtuma oma tööülesannetesse, kui kutsumusse või nende rollist tulenevasse kohustusse.

Avalikus sektoris valitseb üks domineeriv huvi. See on avalik ehk ühiskondlik huvi, mis seab piirid omahuvide mõjule poliitikas ja juhtimises.

2.2.3. Uued rõhuasetused haldusjuhtimises

Uued lähenemised ühiskondlikele institutsioonidele – poliitika kujundamisele, elluviimisele ja juhtimisele on viinud erinevate rõhuasetusteni klassikalise haldusjuhtimise mudelis :

Vahetegemine poliitika ja juhtimise vahel on ebaoluline ja kahtlustäratav (Appleby, 1949).

Ratsionaalne otsuste tegemine ühiskondlikes institutsioonides ei ole teostatav, realistlik on vaid piiratud ratsionaalsus ( Simon , 1947; Lindblom, 1959 ; Wildavsky , 1984).

Poliitika elluviimine ülevalt alla ei toimi, mistõttu automaatne eesmärkide saavutamine ei ole avalikus sektoris võimalik (Wildavsky, 1979; Pressmann ja Wildavsky, 1984).

Haldusjuhtimisega saavad kõige paremini hakkama iseseisvad grupid (Argyris, 1960).

Haldusjuhtimist ei tohi kammitseda protseduurireeglitega, sest tähtis on eesmärgi saavutamine ja efektiivsus (Novick, 1965).

Tsentraliseerimine avalikus sektoris võib viia paindumatusele ja hierarhia haldusjuhtimises võib kaasa tuua puudused selle elluviimisel (Crozier, 1964; Hanf ja Scharpf, 1978).

Ühiskondlike institutsioonide süsteemid funktsioneerivad kõige efektiivsemalt, kui nad on detsentraliseeritud ( Williams ja Elmore, 1976).

Haldusjuhtimises võib esineda irratsionaalsuse tendentse või tõsine nn. prügikastiprotsesside risk ( March ja Olsen, 1976).

Avaliku sektori töötajatel pole tegutsemiseks mingit erilist motivatsiooni, vaid nad juhinduvad oma tegutsemises soovist maksimaalselt rahuldada oma isiklikke huve, milleks on palk, prestiiž ja võim (Downs, 1967; Tullock, 1970).

2.3. Tarbimine, säästmine, vara ja sissetulekud riigis

2.3.1. Avaliku sektori tulud ja kulud

Igal majandussektoril on erinevad tulud ja kulud, sissetulekud ja väljaminekud (joonis 2.3.). Kodumajandid saavad oma sissetulekud tootmistegurite müügist ettevõtjatele. Tootmisteguriteks (ressurssideks) on töö, maa ja kapital.
Joonis 2.3. Riigi tegevuse makromajanduslik aspekt.
Tegurituludeks on palk, intress , rent ja jaotatud kasum. Sissetulekud kasutab kodumajand kaupade ja teenuste ostuks ettevõtetelt, s.o. tarbimiseks. Sissetulekute ja väljaminekute vahe moodustab säästu. Sääst ongi vara (rikkuse) juurdekasv kodumajandites.
Ettevõte saab oma tulud toodangu müügist, teeb kulutusi tootmissisendite hankimiseks, vahe moodustab tegevuse ülejäägi (säästu jaotamata kasumi näol).
Avalikus sektoris kujunevad tulud põhiliselt maksudest. Sääst on maksulaekumiste see osa, mis ületab jooksvaid kulusid .
Säästud on investeeringute allikaks. Säästud on see osa sektorite tuludest, mis jääb tarbimata. Rahvamajandus on tasakaalus, kui sääst võrdub investeeringutega. See kehtib suletud majanduse kohta. Avatud majanduses kujundavad tasakaalu ka suhted teiste riikidega. Rahvamajanduse arvepidamises on see iseärasus, et kodumajand reeglina ei investeeri. Suurem osa kodumajandis soetatud püsikaupadest (autod, pesumasinad jmt.) läheb rahvamajanduses arvesse lõpptarbimisena. Maja omamist ja selles elamist vaadeldakse kui ettevõtlust, kus majaomanik toodab iseendale korteriteenust.

2.3.3. Ühiskonnas ümberjaotatavad varad

Vara on materiaalsed objektid, millel on majanduslik väärtus. Niisuguse määratluse järgi ei kuulu mittemateriaalsed objektid (näiteks teenused) vara hulka, kuid ka mitte raha, aktsiad , väärtpaberid. Erinevalt sissetulekust, mis on seotud käibega (sissetulek teatud perioodi jooksul) on vara mõiste seotud asjade seisuga teatud ajamomendil. Vara ja sissetuleku põhiline erinevus tuleneb sellest kuidas neid mõõdetakse. Sissetulek nädalas, kuus, aastas, vara aga teatud kuupäeva seisuga. Varast ärilises tähenduses annab ülevaate bilanss (näiteks aasta alguse või lõpu seisuga) sissetulekutest aga kasumiaruanne . Erinevus varude ja käibe vahel laieneb ka muudele majanduslikele nähtustele: tööjõud näiteks on varu, töötaja palk aga käibe iseloomuga nähtus.
Kui palju vara on Eestis? Kui palju sellest kuulub eraettevõtetele, kui palju riigile ja kui palju on tarbija vara? USAs oli 1982 andmetel vahekord 65% ettevõtete, 20% riigi ja 15% tarbijavara. Rikkus ühe inimese kohta arvatakse kahekordistuvat iga 50 aasta järel.
Rikkuse (vara) kontseptsiooni on laiendatud inimese oskuste ja teadmiste peale tehtavatele investeeringutele. Inimese poolt omandatud haridust, teadmisi ja oskusi vaadeldakse kui kapitalimahutust, millel on väga suur tähtsus tootmisele. Seepärast tuleb majandusanalüüsis pöörata tähelepanu mitte ainult materiaalsetele ressurssidele vaid ka inimressursile. Ühiskonna rikkuse kasvu seisukohalt on erilise tähtsusega just investeeringud inimkapitalisse. Statistiliselt on väga raske hinnata inimkapitali majanduslikku väärtust. Üks moodus on teenimisvõime aluseks võtmine. Inimkapitali väärtus seatakse sõltuvusse sellest palju inimene teenib oma eluea jooksul.
Teatud perioodi jooksul toodetud kaupade ja teenuste realiseerimisest saadud sissetulek kas tarbitakse või säästetakse. Kui sisendi ( tootmisressursside ) kasutamise tulemusena loodud väljundist jääb osa tarbimata (säästetakse), siis lisandub see osa olemasolevale majanduslikule rikkusele. Niisugune on kõige lihtsam side sissetuleku ja rikkuse vahel. Kui sissetulek on suurem kui tarbimine, kasvab rikkus automaatselt ja vastupidi — kui tarbitakse rohkem kui on sissetulekuid — rikkus väheneb.
Säästmine on sissetuleku tarbimisest loobumine ja selles mõttes negatiivne tegevus. Säästuga seostub investeerimine. Investeering on rikkuse netomuutus (kasv). Rikkus on alati midagi reaalset. Inimese “investeeringute portfelli” kuuluvad mitmesugused nõuded, mis võimaldavad talle sissetulekuid edaspidi. Inimene koostab oma investeeringute portfelli arvestades riske ja kannab ise vastutust rikkuse säilimise ja suurenemise eest. Riiklikud investeeringud on aga poliitilised otsused.
Riigirahanduse seisukohast lähtudes on alljärgnevalt iseloomustatud valitsuse, kodumajapidamiste ja firmade kooseksisteerimist majanduses (vt. joonis 2.4.).
Joonis 2.4. Riigirahanduse ja mitmekülgse majanduse ringkäik.
Allikas: (Hyman 1999: 10).

2.4. Avalik kaup

2.4.1. Puhas avalik kaup

Avalike kaupade tarbimine on konkurentsitu ehk lisaisiku tarbimise piirkulu on null. Avalike kaupade tarbimisest ei saa kedagi välja lülitada ( majakas , millest saavad kasu nii laevad merel, kui inimesed maal suuna seadmiseks).
Avalike kaupade põhiomadustest tuleneb: nende kasutamist ei saa normeerida (näiteks riigikaitse, riiklik tervisekaitse programm, vaktsineerimine , perekond). Nende kasutamist ei ole soovitav normeerida (näiteks toolil millel keegi istub ei saa keegi teine samaaegselt istuda).
Hüvise tootmise piirkulu = piirkuluga , kui hüvist kasutab täiendav isik (majakas+1 laev).
Avalike kaupade klassifikatsioon ei ole täielik ega lõplik

2.4.2. Osaliselt üldkasutatavad hüvised

Poolsotsiaalne või mittepuhas avalik kaup, mille tarbimist on võimalik piirata, normeerida või välja lülitada (näiteks raamatukogu lugemissaal, tasuta WC, tänavavalgustus, haridusteenus, arstiabi ).
Hüvised, mille pakkumise piirkulu on null tuleks anda tasuta, olenemata sellest, kas nende eest on võimalik tasu võtta
Avalikult toodetud erakaubad
Avalikult pakutud erakauba tarbimise normeerimismeetodid:
- hind;
- toota võrdne kogus kaupu igaühele (haridus);
- järjekorras olek;
- riigi, valla toetus.
Hüvised, mille pakkumisel välistamine on võimalik, kuid kulukas
Enamiku tasuliste hüviste välistamiskulud on suhteliselt väikesed, võivad mõnede üldkasutatavatena pakutavate hüviste välistamiskulud olla (liialt) suured. Otsustamaks, kas kaupa tuleks pakkuda üldkasutatavana, tuleb võrrelda tehingukulude säästu ja tarbimise suurendamisest saadava kasu summat :
1. kauba ülemäärasest tarbimisest tekkiva kahjuga;
2. kauba finantseerimiseks vajaliku tulu hankimiseks kasutatavate maksudega loodavast moonutustest tekkiva kahju summaga
Üldkasutatavatena pakutavad tasulised hüvised
Üldkasutatavatena pakutavad hüvised, mille pakkumisega täiendavatele isikutele kaasneb suur piirkulu - nimetatakse üldkasutatavatena pakutavateks tasulisteks hüvisteks. Kui tasulist hüvist pakutakse tasuta, tekib selle ülemäärane tarbimine
Üldkasutatavatena ja tasulistena pakutavate hüviste vahelise tasakaalu muutumine
Kui inimesed pettuvad eraelus, siis pöörduvad ühiskondlike teenuste ja kaupade poole . Kui nende ootused ei täitu, siis omakorda jälle pettunult tagasi tasuliste hüvede turule (Albert Hirschman, Princeton).
Avaliku kauba efektiivse pakkumise tingimused
Kui palju tuleb avalikke kaupu toota?
- eraturg - kaupade asendatavuse piirmäär oleks võrdne muundumise piirmääraga;
-erakaupa asendatavuse piirmäär avaliku kaubaga - kui palju erakaupa igaüks soovib ära anda, et saada lisaühik avalikku kaupa.
Ühiskonna kohta tervikuna tuleb leida nende kaupade summa. Samas tingimus: ühiskonna heaolu peab olema kõrgem, kui avalikku kaupa toodetakse

2.5. Valitsuse valikud

2.5.1. Politoloogia ja majandusteadus

Traditsiooniliste kaupade pakkumine on määratud turujõudude poolt. Kuidas määrata avalikele kaupadele tehtavate kulutuste tase demokraatlikus ühiskonnas? Kui täpselt peegeldub kodanike eelistus? Kas pakkumine on Pareto-efektiivne? Millised on avalike hüviste kulutused? Kas avalike hüviste taseme määramiseks on paremaid demokraatlikke protseduure?
Neile küsimustele tuleb vastust otsida politoloogia ja majandusteaduse kattuvus aladelt ning selgitada, miks poliitiliste parteid nihkuvad tsentri suunas? Mille tulemusena jääb hääletajale suhteliselt vähe valikut? Kuidas prognoosida valimiste tulemusi tuginedes majanduslikele muutujatele?
Erasektori mehhanismid ressursside jaotamiseks:

• -tasuliste hüviste taseme määramiseks – hinnasüsteem;
  
• -eraturu tasakaal - nõudluse, pakkumise tasakaal;
  
• -info firmadele inimeste eelistustest hinnasüsteemi kaudu;
  
• -konkurentsimajanduses on ressursside lõppjaotused efektiivsed.
  

Riigi ja omavalitsuste mehhanismid ressursside jaotamiseks:

• -üksikisikud valivad hääletamise teel esindajad
  
• -rahvasaadik esindab valijaskonna seisukohti, selleks:
  

1. peab rahvasaadik kindlaks tegema valijaskonna seisukohad;
2. kuna seisukohad ei ole ühesugused, siis peab ta otsustama eri seisukohtade tasakaalu ( subjektiivsus ).

2.5.2. Enamuse otsustus

Kuidas toimub demokraatlikes ühiskondades otsuste tegemine? Kuna üksmeelt on raske saavutada, siis võetakse otsuseid vastu enamuse otsustusega, s.t. poolt on üle poole hääletajatest.
Vaatleme lähemalt enamuse otsuse kujunemise mehhanismi. Eeldame, et ühiskond koosneb kolmest valijast. Valijad (I, II, III) peavad tegema otsuse relvaostu kohta, eelistades kas väikest (A), keskmist (B) või suurt (C) mahtu.
Valijate eelistused :
Valija
Valik
I
II
III
Esimene
A
C
B
Teine
B
B
C
Kolmas
C
A
A
Esimene hääletus: kas A või B? Võidab B (2:1) Eelistuse B-le annavad II ja III. Teine hääletus: kas B või C? Võidab B (2:1) Eelistuse B-le annavad I ja II. Teatud juhtudel pole resultaat nii selge. Võib olla nii, et hääletajate eelistused on teada, kuid need ei selgita ühiskonna kui terviku eelistust.
Niisugune olukord tekib, kui hääled jagunevad nagu on toodud järgmises tabelis ja tekkib hääletuse paradoks.
Valija
Valik
I
II
III
Esimene
A
C
B
Teine
B
A
C
Kolmas
C
B
A
Esimene hääletus: kas A või B? Võidab A (2:1). Teine hääletus: kas A või C? Võidab C (2:1). Toimub ka kolmas hääletus: kas B või C? Võidaks B (2: 1). Lõpptulemus sõltub siin sellest, millises järjekorras pannakse omavahelised eelistused hääletusele.
Reegel: kui kõik eelistuste read on ühe tipuga, siis ei teki hääletamise paradoksi .
2.6. Heaoluökonoomika

2.6.1. Heaoluökonoomika teoreemid

Miks peetakse vajalikuks valitsuse sekkumist konkurentsiturgude toimimisse? Heaoluökonoomika esimese teoreemi kohaselt tekib konkurentsiturgudel teatud tingimustel ressursside jaotus, mille kohaselt ei ole võimalik ressursse teisiti ümber jaotada ilma et kellegi olukord paraneks ilma kellegi teise olukorda halvendamata.
Isegi pareto-efektiivse jaotuse korral peab valitsus sekkuma majandusse, sest ka väga efektiivne jaotus ei pruugi ühiskonnale meeldida.
Heaoluökonoomika teine teoreem väidab, et kui konkurentsituru loodud ressursside (tulude) jaotus ei rahulda ühiskonda, pole see veel põhjus turumehhanismist loobuda (joonis 2.6.). Tuleb toimetada mõningaid ümberjaotamisi ja muu jätta turumehhanismi hooleks.
Olukorda, kus turg ei tule toime oma rolliga, s.t., kus turg iseenesest ei toimi ega loo Pareto-efektiivset (ressursside niisugust jaotust, mille korral kellegi olukorda ei saa parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata, nimetatakse itaalia majandusteadlase ja sotsioloogi Vilfredo Pareto (1848–1923) allokatsiooni, nimetatakse turutõrkeks.
Joonis 2.6. Heaoluökonoomika esimene ja teine põhiteoreem.

• Heaoluökonoomika esimene põhiteoreem väidab, et konkurentsimajandusele vastab võimaliku kasulikkuse rajal punkt (E).
  
• Heaoluökonoomika teine põhiteoreem väidab, et võimaliku kasulikkuse raja iga punkti (näiteks punkti E´) võib saavutada lihtsalt ressursside ümberjaotamise teel ühelt inimeselt teisele, lastes seejärel toimida turumehhanismil.
  

2.6.2. Turutõrked valitsuse tegutsemisajendina

Majandusteooria väidab, et konkurents loob efektiivsust , sest konkurentsi tingimustes võrdsustavad tarbijad täiendava ühiku tarbimisest saadava täiendava kasulikkuse (piirkasulikkuse) täiendava kuluga (piirkuluga), milleks on lihtsalt hind, mis neil tuleb maksta. Tootja, maksimeerides oma kasusid, võrdsustab saadava hinna täiendava ühiku tootmise piirkuluga. Seega võrdsustatakse täiendava ühiku tarbimise piirkasulikkus piirkuluga. Kui piirkasu on piirkulust väiksem, jätab tarbija kauba ostmata ja tootja tootmata.
Turuhind on see, mis suunab ja jaotab ressursid nii, et on täidetud majanduse efektiivsuse tingimused. Konkurentsiturg tagab ressursside efektiivse jaotuse. Kuid ka Pareto-efektiivse jaotuse korral peab valitsus sekkuma majandusesse, sest väga efektiivne jaotus ei pruugi ühiskonnale meeldida. Kui mõnel osal rahvast pole piisavalt elatusvahendeid, on valitsuse ülesanne toimetada ümberjaotamist, tuues efektiivsuse ohvriks võrdsusele.
On muidki olukordi , kus peetakse vajalikuks valitsuse sekkumist, sest üksikisik ei tarvitse toimida oma huvidele vastavalt (mitte maksimeerida oma kasusid). Inimesed suitsetavad, ei kinnita turvavööd, ei pane oma lapsi kooli. Seisukohta, mille kohaselt valitsus peab sellepärast sekkuma, et ta teab paremini, mis on hea ja mis halb, kui inimene ise, nimetatakse paternalismiks. Valitsuse paternalistliku rolli vastased arvavad , et valitsus peaks rohkem respekteerima tarbija eelistusi. Põhjendatuks peetakse valitsuse sekkumist ka juhul, kui valitsusprogrammiga tehakse Pareto-parandus (täiustus). Heaoluökonoomika teine teoreem väidab, et kui konkurentsituru loodud ressursside (tulude) jaotus ei rahulda ühiskonda, pole see veel põhjus turumehhanismist loobuda. Tuleb toimetada mõningaid ümberjaotamisi ja muu jätta turumehhanismi hooleks.
Olukorda, kus turg ei tule toime oma rolliga, st kus turg iseenesest ei toimi ega loo Pareto-efektiivset ressursside allokatsiooni, nimetatakse turutõrkeks. Turutõrke puhul peetakse põhjendatuks valitsuse sekkumist ja vajalikuks avalikku programmi, kui see on seotud turutõrke likvideerimisega. Turutõrgete aspektist peaks valitsus tegutsema järgmistes valdkondades ja järgmistel puhkudel.
Tingimuste loomine vabaks konkurentsiks ehk konkurentsi tõkestavate monopolide tegevuse piiramine. Kui monopolide tegevust ei reguleerita, piiravad nad kõrgema hinna saamiseks oma toodangut. Monopoolsest seisundist tulenev toodangu piiramine vähendab heaolu.
Avalike kaupade tootmine või nendega varustamine. Puhtad avalikud kaubad (riigikaitse, seadused) erinevad muudest kaupadest kahe tähtsama omaduse poolest.

Täiendavat tarbijat on võimatu välistada tarbimisest (kedagi ei saa riigikaitsest ilma jätta, kui seda toodab avalik sektor). Seda omadust nimetatakse välistamatuseks.

Avaliku kauba tarbimine on konkurentsitu: nt. kui üks laev orienteerub merel majaka tule järgi, saab samal ajal sama tuld kasutada orientiirina ka teine laev.
Puhastel avalikel kaupadel on muidki omadusi: täiendav tarbija ei põhjusta lisakulutusi (täiendava tarbijaga seotud piirkulu võrdub nulliga). Nende omaduste tõttu ei tooda eraturg neid kaupu kas üldse, või kui toodab, siis ebapiisavalt. Riik peab maksumaksja raha eest organiseerima nende kaupade tootmise või tootma neid ise.
Peale puhaste avalike kaupade on terve hulk mittepuhtaid avalikke kaupu, millel on üks ülalnimetatud omadus ja mida valitsused toodavad, ning hulk kaupu (teenuseid), millel on kõik erakauba omadused, aga valitsused toodavad neid ikkagi avalike kaupadena, nii on otsustatud (avalike kaupade tootmine on poliitiline otsus) ja nii sobib ühiskonnale.
Majandus- ja muu tegevuse välis- või kõrvalmõjud. Need on olukorrad, kus teistele oma tegevusega tekitatud kahju (negatiivsed kõrvalmõjud) ja kasu (positiivsed kõrvalmõjud) jääksid kompenseerimata, kui valitsus ei sekkuks. Valitsuse sekkumine tõstab ühiskonna heaolu.
Puudulikud turud . Siia kuuluvad näiteks kindlustusturg (eraturud ei kindlusta paljude tähtsate riskide vastu), kapitaliturg (õppelaenude garanteerimine, eluasemefondid, ekspordi krediteerimine jm.).
Infotõrked. Informatsioon on oma olemuselt avalik kaup (üldkasutatav hüvis). Veel ühe inimese informeerimine ei vähenda teiste informeeritust. Eraturg pakub informatsiooni ebapiisavalt, seepärast peab valitsus sekkuma, nõudma informatsiooni avaldamist näiteks kaupade kohta ja ise tootma informatsiooni (ilmateated jmt.).
Majanduse tasakaalutus (tööpuudus ja inflatsioon ). Tööpuudust peetakse märgiks, et turul on midagi korrast ära. Kas ja kui, siis mida peab valitsus ette võtma? Selle kohta on majandusteadlaste soovitused vastukäivad.
Olukordi, kus valitsus suudab midagi parandada, on tunduvalt vähem, kui arvatakse, ja tavaliselt teeb valitsus oma sekkumisega asja veelgi hullemaks. Sekkudes majandusse, tegutseb riik seadusandjana, omanikuna ja ettevõtjana. Seoses majandust vabastavate ja ümberkujundavate reformidega postsotsialistlikes riikides riigi funktsioonid muutuvad: omanikufunktsioon tõmbub koomale, vähenevad selle täitmiseks vajalikud kulud ja aparaat ; riigi ülesandeks on majanduse arenguks võimalikult soodsa keskkonna loomine (vt. joonis 2.7.) Valitsuse esmaseks ülesandeks on majandustehinguteks ja üldse majandustegevuseks vajalike seaduslike raamide loomine. Laias laastus võib valitsuse tegevuse jaotada tootmiseks, varustamiseks ja ümberjaotamiseks.
Joonis 2.7. Valitsus ja turutõrked.

2.6.3. Bürokraatia käitumine

Bürokraatia käitumise hindamisel tuleb kõigepealt kokku leppida mõistetes, millega on tegemist ning mis on hindamise aluseks. Alljärgnevalt on toodud kolm eri lähenemist bürokraatia ehk ametnikkonna käitumise uurimiseks.
ECONOMY
EFFICIENCY
EFFECTIVENESS
säästlikkus, kokkuhoid , ökonoomsus
jõudlus, tõhusus, produktiivsus
efektiivsus, mõjusus
KULUD
TULUD
SOTSIAAL
MAJANDUS
MAJANDUS
POLIITIKA
Max Weberi (1921-1922) - 10 ideaalsele ametnikule iseloomulikku tunnust (tõlgendus):

Isiklik vabadus – allub ametikohustustele
6. Kindel palk (sõltub staažist, positsioonist)

Kindel ameti hierarhia
7. Amet on põhiline elukutse

Kindel ameti kompetentsus
8. Karjääri süsteem

Töö lepingu põhjal
9. Töövahendite lahusus isiklikust varast

Kvalifikatsioon
10. Alluvad ühtsele distsipliinile ja kontrollile
Efektiivsuse võrdlus: kui kaugel asub bürokraat ideaal tüübist?
Ametniku huvid
Niskanen ( 1971 ) on uurinud bürokraadi käitumise iseärasusi võrreldes erasektoris töötajaga. Selleks, et karjääri teha (paremale järjele jõuda) püüab erasektori töötaja maksimeerida oma firma kasumit. Kui kasvavad firma kasumid , kasvab ka töötaja sissetulek. Seevastu bürokraat püüdleb oma asutuse hea maine, võimu ja tähtsuse poole. Kõiki neid püüdlusi annab hästi kokku võtta ja teostada asutuse eelarve kaudu ja seepärast bürokraat maksimeerib eelarvet . Tavaliselt ei ole sponsor ega seadusandja, kes kinnitavad finantseerimise, võimelised asjatundlikult hindama bürokraadi töömahtu ega takistama bürokraatiaaparaadi ekstensiivset arengut, valitsused aga ei ole bürokraatia võimu piiramisest huvitatud.
Wagneri seadus (1883) väidab, et riigikulude osatähtsus kasvab koos üldise majanduse arenguga. Arenenumates riikides tegeldakse rohkem hõive, sotsiaal-, agraar- ja mitmesuguste muude probleemidega, seetõttu tõuseb riigi tähtsus majanduses. Kuigi lõppkokkuvõttes sõltub riigi roll majanduses siiski poliitilistest otsustest, aitas Keynesi teooria oluliselt kaasa riigi rolli suurenemisele majanduselus. Riigikulude osatähtsus jätkas tõusu kuni pakkumispoolsete teooriate võimulepääsemiseni (Friedman jt.).
20. sajandi viimaste aastakümnete probleemideks on olnud:

• kuidas vähendada riigi kulusid;
  
• kuidas saada "mõistlikkuse" piiridesse liiga suureks paisunud bürokraatia aparaat;
  
• kuidas alandada maksukoormust, mis kipub majandust kägistama;
  
• kuidas väiksemate kuludega säilitada avalikud teenused nendes valdkondades, millega turg toime ei tule.
  

Keegi ei väida, et on saanud liiga palju avalikke tasuta teenuseid, kuid kõik väidavad, et on maksnud liiga palju makse ja et valitsus ei kasuta kogutud summasid ratsionaalselt.
Riigieelarvete suhteline maht (osatähtsus sisemajanduse koguproduktis) on stabiliseerunud ja postsotsialistlikes riikides isegi alanenud. Absoluutsuuruste kasv siiski jätkub, sest riigiaparaadil on kalduvus kasvada.
Poliitilised jõud nõuavad valitsuse aktiivset sekkumist majandusellu korrigeerimaks:

• tootmisressursside paiknemist (dotatsioonid põllumajandusele, energeetikale, kütuse tootmisele jne.);
  

• tulude ja varade jaotust (toetused ja abirahad vaestele, töötutele jt.).
  

Kokkuvõttes pole kedagi süüdistada bürokraatiaaparaadi ja riigikulude kasvus , sest rahvas on ise “keskmise valija” kaudu teinud demokraatliku riigikorralduse juures oma otsuse ja valiku. Ohjeldamatut riigikulude kasvu Eestis väldib riigieelarve tasakaalustatuse nõue, mis seab riigieelarve kulud sõltuvusse tuludest (laekuvatest maksudest).
Tegelikult on Eestis maksukoormus, eriti aga riigi kulude üldine maht liigagi tagasihoidlikud. Üksikasjades võib muidugi raiskamist ja ebaefektiivsust esineda, kuid üldiseks normiks on olnud teiste riikidega võrreldamatu koonerdamine . Koonerdamisest fiskaalsüsteemis on ühed saanud kasu, teised kandnud kahju. Eesti fiskaalpoliitiline tagasihoidlikkus on üldiselt mõjunud positiivselt ühiskonna arengule:

• Välislaenu on võetud investeeringuteks, mitte tarbimiseks.
  
• Valitsus on nimetanud oma programmilisteks töölõikudeks investeeringute soodustamist;
  
• ekspordi tugisüsteemide väljaarendamist.