10.klassi ajalugu õpikus 1.-6. peatükk (0)

2.
KESKMINE KIVIAEG EHK MESOLIITIKUM (9000-5000eKr)
IX aastatuhande algusest eKr pärinev Pulli asulakoht on kõige vanem praegu teadaolev inimeste elupaik Eestis .Kunda lammasmägi – sinna elama asutud mõnevõrra hiljem.Kõigi Eesti mesoliitikumi asulad kuuluvad Kunda kultuuri alla, sest ühelaadsed muistised, mis peegeldavad omaaegsete elanike tegevusalade ja eluviisi sarnasust , on arheoloogid ühendatud teatud arheoloogilise kultuuri alla.Kunda kultuur levis Lõuna-Soomest Leedu lõunaosani.
ASULAKOHAD veekogude läheduses, soodne kalastada, küttida veelinde, vee äärde jooma tulnud metsloomi .järved-jõed paremad liikumisvõimalused.elati 15-30-liikmeliste kogukondadena, mis koosnes 2-4 perest. Võis olla mitu elukohta, mida vahetati sõltuvalt saakloomade püügiaegadest ja taimede korjeperioodist.Mesoliitikumi lõpus võisid tekkida aasta ringi kasutatavad asulad.
TÖÖ- JA TARBERIISTAD
kivist, luust , sarvest, puust.kivimitest parim tulekivi , annavad lõhestamisel lõikamistöödeks teravaid servi. Tulekivi leidus Eestis vähe, kasutati kvarsti. Mõlemast valmistati suhteliselt väikesi tööriistu. Tarvitati lõikamiseks, kraapimiseks v puurimiseks.suuremad tööriistad moondekivimist. Kivikirved ebakorrapärase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud enamasti vaid tera . Silmaauke polnud, kirves puuvarre küljes nahkrihmaga.
ELATUSALAD
kalastamine – ahingutega suuremad kalad . Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad,luust õngekonks. Jaht : – põtru, kopraid, linde, veelinde.Jahiriistad: Viskeodad, vibud , nooled, püünised, lõksud.Rannarahva tegevusala hülgekütmine ja veel loodusannid – taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened.
3.
VANEM PRONKSIAEG (1800-1100eKr)
Vanimad pronksesemed: Muhust leitud odaots , võrtsjärve lähedalt kivisaarest sirp . +11 kirvest.
TÖÖRIISTAD
Metallesemeid Eestis vähe, puudusid valmistamiseks vase- ja tinamaagid, mujal pronksesemed esialgu liiga kallid, et neid arvukamalt hankida.
Vanemal pronksiajal jätkus kivikirveste valmistamine ja teised esemed tehti samuti endiselt kivist, sarvest ja luust ning vastavad töötlemisoskused arenesid isegi edasi.
NOOREM PRONKSIAEG (1100-500eKr)
ASULADkindlustatud asulad Saaremal & P-Eesti rannikuvööndis. Kindlustusena paekividest tara või palkidest kaitsesein. Elati püsivalt.Suurem osa elanikke elas arvatavasti siiski avaasulates.
MATMISKOMBED
Kivikirstkalmed-erilised maapealsed kalmeehitised. 5-8m, suurematest kividest laotud ring, mille keskele oli laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu & ringi vahele ning peale kuhjati kividest küngas. Kesksesse kirstu mees, perekonnapea, sageli kõrval naine v laps.
Laevkalmed – äärekivid laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnute jäänused.
Osa surnuid maahaudades, mida tunnistavad kivikalme alt leitud põletus- ja laibamatused .
ASUSTUS, MAJANDUS, ÜHISKOND
Eesti jagunenud 2 regiooniks: rannikupiirkond ja sisemaa . Rannikualal kinnismuistised .arengutempod looduslike tingimuste tõttu erinevad.
Rannikualadel peamiseks elatusalaks karjakasvatus ja maaviljelus, paepealsetel küllalt õhukesed, viljakad mullad , kerge harida.Kasvatati lambaid , kitsi ja veiseid. Vähem sigu ja hobuseid.Põlluviljad nisu ja oder . Ka hirss, hernes , uba, lina.lisa andsid küttimine-kalapüük.
Hakkas valitsema üksiktaluline asustus, põllumaa eraomandus. Varanduslik ebavõrdsus.
Kindlustatud asulate valdajad koondasid enda kätte pronksesemete valmistamise.Pronksitoore Skandinaaviast. Tihe läbikäimine mõjutas Eesti rannikuelanike majandust, usundit ja kultuuri. Läänepoolsed eeskujud kivikirst- ja laevkalmetes, lohukivides, põllusüsteemides ja pronksesemetes.Sise-Eesti hõredamini asustatud. Tihedad metsad , raskemini haritavad mullad. Tegeldi loomakasvandusega ja alepõllundusega. Jahil – kalapüügil suurem tähtsus kui rannikupiirkonna asukatel.
ROOMA RAUAAEG (50-450pKr)
MATMISKOMBED
Tarandkalmed – korrapärased ristkülikud, mida piirasid suurematest kividest laotud müürid.ühe tarandi laius mõni meeter, pikkus 3-10 meetrit. Sageli mitu tarandit üksteise kõrval, need moodustasid ühe kalme .
Enamasti põletatult. Luukillukesed koos arvukate ehetest panustega kalmekivide vahele.
relvade puudumist ja tööriistade vähesust kalmedes seostatud roomlaste uskumusega, et hauatagune elu pidu ja pillerkaar.
Kesk- ja Lõuna-Eestis asustus tihenes ja juurde tuli jõukamaid talusid.
ELATUSALAD
Põlluharimine ja karjakasvatus.
Põllumajandustoodang arenenud, sellest jätkus äraelamiseks ning väljaveoks.
Põllumajanduse areng soodustas käsitöö arengut-raudesemete valmistamine. Omamaisest rauast tehti kvaliteetseid kirveid, nuge. Kasutusele tulid vikatid, sirbid.
sõled, peened ripatsid, kaela-käevõrud, sõrmued.
Rooma rauaaeg rahulik sõdadeta ajajärk. Pole teada linnuseid, kalmetesse ei pandud kaasa relvi .
4.
KESKMINE RAUAAEG (450-800) VIIKINGIAEG (800-1050)
ASUSTUS
Keskmisel rauaajal kerkisid linnused . Kasutusiga polnud pikk, tunduvalt rohkem hakati ehitama 8.saj paiku. Paljusid kasutati püsivalt kogu viikingiaja, mis ühtlasi tugevdati nende kaitseehitsi ja ehitati uusi linnuseid juurde.
Linnused rajati järskudele nõlvade ja sobivate suurustega küngastele. Palkidest kaitseseinad, vallist väljapoole kaevati kraav .
Enam kui poolsada linnust.
Mägilinnused üksikutele, igast küljest looduslikult kaitstud küngastele rajatud linnused.
Neemiklinnused mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale rajatud linnused.
Kalevipoja säng ida-eestis voortele rajatud linnused, kus vallikraavid rajati ainult otstesse, kuna külgedelt oli looduslikult kaitstud, linnus pealtvaates voodikujuline.
ringvall-linnused lääne-eestis, kus puudusid künkad. Ümber linnuseõue kuhjati kunstlik vall .
linnus-asula avaasula paiknes linnuse vahetus naabruses .
Sõja-röövretke oht suur, linnused olid püsivalt asustatud. Vaenuväed saabusid ootamatult. Võitlused.
suur osa rahvast elas siiski tavalistes avaasulates.
KÜLAD, PÕLLUD
Avaasulad koosnesid mitmest talust – külad. Traditsiooniline külaühiskond.
külade kujunemisel muutus põllusüsteem - ribapõllud. Küla ümbritsevad maad polnud ühesuguse viljakusega, põllud jagati ribadeks, iga talu sai võrdselt viljakat ja kehvemat maad.
Puuadrule lisati rauast ots, arendas künnipõllundust.
Kaheväljasüsteem. Igal aastal vilja all üks põlluosa, teine puhkas. Kesa kasutati karjamaana, loomasõnnik väetas mulda.
MATMISKOMBED
Sageli edasi tarandkalmetesse. Uued kivikalmed kujutasid endast sisekonstruktsioonida kivivaresid.
Kaasapandud esemete hulk vähenes.
Üksikud rikkalike panustega matmispaigad räägivad ühiskonna kihistumise süvenemisest, ülikute rikkuse kasvust.
kääpad kagu-eestis, liivast kuhjatud, mille all või sees põletusmatused väheste panustega.
AARDED , OHVRIANNID
Pronksehete kõrval peideti maasse hõbeaardeid, esines kullatud v kullast esemeid.
väärismetallist ehted maeti maha sõjaohu korral. Ka ohverdused. Uskumus , et maassekaevatud varandusi saab kasutada ka surmajärgses elus.
RAHUTUD AJAD
Ülikutevaheline võimuvõitlus. Linnused ülikute residentsid/võimukeskused. Asulates käsitöölised. Linnuste asukohad teede / vete ääres viitavad kaubavahetusele.
600.a paiku rootslaste kun Ingvar rüüsteretk Eestisse. Rootslased said lüüa, langes ka kun.
Viikingite sõjakäigud Eestisse.
Eestlased suutsid küllalt tugevalt vastu panna ja sooritada vasturetki.
ESIMENE VABADUSVÕITLUS
10.saj lõpul suhted Vana-Vene riigiga teravnesid. Kiievi suurvürst Jaroslav Tark tegi 1030.a sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid ja rajas Trtusse tugipunkti, mille nimetas oma ristinime põhjal Jurjeviks. See pole trtu linna asustamisaasta, eestlaste linnus kui ka ulatuslik asula olid seal püsinud juba mitu saj.
1054 . sõjakäigul eestlaste vastu said venelased lüüa.
1030-1061: nurjati venelaste tõsine vallutuskatse. Eestlased piisavalt tugevad, et kaitsta oma vabadust.
5.
EESTLASED MUINASAJA LÕPUL
Kasvas rahvaarv, kasvas asustus, asustamata jäi maa soisem osa, mererannik ja mõned saared. Eestis vähemalt 150 000 inimest.
ELATUSALAD
Maaharimine talirukis, oder. Nisu, kaer , hernes, uba – nende osa väiksem.
adramaa sellise suurusega põllumaa, mida suuti harida ühe adraga.
kolmeväljasüsteem ühele külvati talivili, teisele suvivili, kolmas kesaks.
Loomapidamine – veised , hobused, lambad , kitsed, sead, kanad.
Küttimine, kalapüük. Suhteliselt vähe. Kala püüti sisevetel, mererannikul puudus elanikkond, kes oleks pidevalt kalapüügiga tegelenud .
Metsmesindus. Vaha järele suur nõudlus L-Euroopa turul.
KÄSITÖÖ
Töö-ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati ise.
keerulistematel aladel-metallide töötlemine, tegutsesid omaette meistrid.
Enamiku igapäevaseid tööriistu (noad, kirved , sirbid, vikatid) valmistasid sepad .
rauatootmiskeskused virumaal, p-saaremaal. Sulatati 100 tonne rauda, millega varustati Eestit ning tõenäoliselt ka naabermaid.
relvasepad kvalit hõbedaga ilusatud odaotsad , ornamentide mõõgapidemed, mõõgateramikud.
meistrid spetsialiseerunud pronksehetele. Naistel mitmerealised ketid, ehtenõelad, hoburaudsõled, kaelavõrud, sõrmused, mõlema käe ümber käevõrud.
muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted, esile kerkisid hõbesepad.
KAUBANDUS
Üha enam lülituti rahvusvahelisse kaubandusse .
vahetuskaubandus kaup kauba vastu. Eestisse: hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid, luksuskaup . Vastu: karusnahku, vaha. Ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjaks edasimüügiga.
vahenduskaubandus kaup osteti edasimüügiks. Idanaabritele vilja, selle eest saadud karusnahad, vaha jms viidi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule.
Kaubavahetus tulus – maasse peidetud hõbemüdid ja ehted.
Hõbe üldtunnustatud vahetusväärtus.
varalinnaline asula tähtsamate teede ristumiskohas kujunenud kaubitsemiskoht Tartus.
TALUD , KÜLAD
Suitsutuba 4-6x6m palkidest hoone, köeti korstnata kerisahjuga. Vilja kuivatati samas ruumis.
Lääne-, Kesk-, ja Põhja-Eestis sumbkülad – talud keset põlde tihedalt koos.
Ida-Eesti voortel talud ridastikku – ridakülad.
Lõuna-Eesti künlikulmaastikul hajakülad – talud üksteisest kaugemal.
KIHELKONNAD, MAAKONNAD
Kihelkond teatud piirkonna külade moodustis. Tähtsaim haldusüksus. 13. Saj algul 45 kihelkonda, algas nende liitumine maakondadeks, 8: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala. Kesk-Eestis välisoht väikseim, säilisid kihelkonnad: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga ja Jogentagana.
RAHVAS JA ÜLIKUD
Ühiskondlikke suhteid kajastavaid andmeid vähe, sp eriarvamused .
1)enamik Eesti elanikke varanduslikult-õiguslikult seisundilt enam-vähem võrdsed. Rahvakoosolekud. Valiti vanemaid, kelle võim piiratud. Rikkama kihi olemasolu ei eitata, aga neid vaadeldakse kui lihtsalt jõukamaid talupoegi. Madalama kihina sõjavangidest orjad , keda käsitletakse pigem sulaste kui õigusteta sunnitöölisena.
2)muistse ühiskonna kihistumine alates pronksiajast. Muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Valitsev kiht-rikkad suurmaaomanikud, kelle hulgast valiti vanemad, vb oli amet muutunud päritavaks. Külad jaotatud vakustesse – maksustamisüksustesse.
Ringvall-linnused 11.saj keskel jäeti mitmed väiksemad linnused maha ning rajati suuremad ja võimsad ringvall-linnused. Hoolikalt kindlustati linnuste väravad.
Eestlaste relvastuses odad . Sõjakirved. Ratsasõdalastel kaheteralised mõõgad. Kaitsevarustuses kilbid ja kiivrid .
muistse vabadusvõitluseni võimaldas eestlaste sõjaline tase lähemate naabrite kallaletungi tagasi tõrjuda.
NAABRID
Suhted valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tülid, tehti vastastikuseid rööv-sõjaretke. Naabruses kujunenud riiklike ühenduste tõttu eestlaste olukord tõsines. Need suutsid sõjakäikudesse kaasa haarata suuremaid väeüksusi.
Lõuna pool oli tülisid. Latgalitega sageli relvakonfliktid/tülid, enam kannatasid latgalid . Tugevamad vastased lõunas leedulased .
Ida poolt polnud oht väga suur, vana-vene riik lagunenud.
Muinasaja lõpul valitses Läänemere idakaldal jõudude tasakaal.
6. MUINASUSUND
Usundi alla mahtusid tavad ja uskumused, millel oli seos mõistega püha. Pühaks peeti sageli kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat. Loodusobjektide ja -nähtuste, paikade, esemete, teatud tegevuste, kommete jms tajumine pühana tulenes põlvest põlve edasi antud pärimustest ja vahel ka isiklikest kogemustest. Kahjuks pole võimalik rääkida ühtsest kogu esi­aega läbivast ja täpselt reglementeeritud kommete-ga muinasusundist. Pika esiajaloo jooksul muutu­sid siinsed usulised vaated tugevalt. Osalt tingis selle tegevusalade teisenemine. Kiviaja küttide ja kalastajate usund erines. rauaaja põlluharijate ja karjakasvatajate omast. Samuti tõi muutusi usulistes vaadetes kaasa tihe suhtlemine naaberhõimude ja -rahvastega.
Kahjuks tunneme eestlaste muinasusundit suh­teliselt halvasti, sest muistseid uskumusi nagu ka üldse kaugema mineviku inimeste vaimumaailma kajastavaid allikaid on äärmiselt vähe säilinud. Sel­ lest kõnelevad vaid napid vihjed vanemates kirjalikes allikates , peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osa­liselt hiljemgi rahvasuust kogutud pärimused ja rahvaluule. Muistse usundiga seostuvad otseselt mitmesu­gused arheoloogilised kinnismuistised, nagu kalmed , hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Neist enam on uuritud kalmeid , mis annavad tea­vet nii matmiskommetest, surnutesse suhtumisest kui ka ettekujutusest surmajärgse elu kohta.
Meie muinasusundi uurimisel omavad suurt tähtsust ka liivlaste, vadjalaste , karjalaste ja soom­laste usundilised pärimused.Üheks muinasusundi põhimõisteks ja -elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolen­did omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Selliseid isikuid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid tavaliselt paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude nö suunata. Targad omasid põlvest põlve pärandatud tarkusi, tundsid hästi ravimtai­mi, panid enam tähele elunähtusi ja võisid seetõttu vahel üsna täpselt ennustada. Kindlasti just väe olemasolu oli põhjuseks, miks mõningaid kive, alli­ kaid ja puid hakati pühaks pidama , teisi väliselt isegi efektsemaid aga mitte. Loomadel ja inimestel oli kõige enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja ham­mastes. loomade väe omastamiseks või enda kaitseks nende vastu kanti alates kiviajast kuni muinasaja lõpuni kaelas või rõivaste küljes kiskjate hambaid, kihvu, küüsi. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Surnu­le pandi hauda kaasa peale ehete veel töö- ja tarbe­riistu, relvi ning toitu. Sööki- jooki viidi kalmule hil­jemgi, kui seal peeti mälestussööminguid; setudel on see kõmme püsinud isegi tänapäevani. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama pere­konna elu ja käekäiku. Hilissügisel oli hingede aeg. Surnute hinged lii­kusid siis ringi ja võisid tulla kõdu külastama. Nen­de kostitamiseks kaeti laud. Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, see võis pahandada hingi.
Kõikjal esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kõdu. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad . Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahe­tus läheduses. Veel möödunud sajandil oli mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Tönn, setudel seisis viljasalves Peko . Viimane toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjaga tuli hästi läbi saada ja seetõttu oh­verdati igast tootest (vili, vill , jook jne) veidike ka talle.
Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Henriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapithat. Sageli arvatak­se, et tema nimi oli tegelikult Taara , aga kroonik ei saanud sellest täpselt aru ja pani kirja sõja- ja palve -hüüu ,,Taara, avita ". Henriku järgi oli Taara eelkõi­ge saarlaste jumal, aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud.
Vaimud, haldjad ja jumalad - nendega oli vaja hästi läbi saada. Heatahtlikkust püüti saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Sel­leks olid kindlad kultus - ehk ohvripaigad - hiied või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved ja jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Osa ohvrikivide pealispinnal olid kas loodusli­kud või inimeste poolt õõnestatud 0,2-1 m läbi­mõõduga lohud. Mõnes paigas austati veel mui­nasaja lõpul ohvrikividena edasi üksikuid pronksi-või varasel rauaajal levinud väikeste lohkudega lo-hukive. Ohverdamine leidis aset esmajoones pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel. Kõige sobi­vamaks nädalapäevaks peeti eestlastele ,,pühaks päevaks" olnud neljapäeva. Andideks olid piim, liha, veri , vill, vili, tähtsamatel puhkudel ka loo­mad. Vahel ohverdati isegi inimesi, esmajoones vangistatuid vaenlasi . Ohverdamise juures oli tähtis osa ennustamisel, nõi­dumisel ja maagial. Püüti ennustada eelseisva sõja­retke või mõne muu ettevõtmise tulemust ja seda ühtlasi mõjutada ohvritoomise või nõidumise läbi.
Eestis tunti roh­kesti tervistavaid allikaid. Silmaallika vesi pidi paran­dama nägemist, mõne teise oma nahahaigusi, kolmandast võetu kõrvasid jne. Allikaile tuli vee eest ka ohverdada. Annetati hõberaha või hõbe-ehe.Kuigi Eestis valitses esiaja lõpul muinasusk , pol­nud ristiusk päris tundmatu. Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaade Rootsi, Taani ja Venemaaga. Ristiusu mõjutusi on sageli nähtud ka eestlaste kommete muutumises. Alates 11. sajandist levis põletusmatuste kõrval üha enam laibamatmise komme . Hakati matma peaga lääne poole, see sar­nanes kristliku matmiskombega. 12. sajandil kanti ehetena juba väikesi pronksristikesi. Alates 11. sajandi teisest poolest tundis katoliku kirik juba huvi Eesti ristiusustamise vastu. Bremeni Adami kroonika järgi määras Bremeni peapiiskop Adalbert 1070. aasta paiku Läänemere maade rah­vaste piiskopiks munk Hiltinuse kes misjonitöös tulemusi ei saavutanud. 1167. aasta paiku pühitseti Eestimaa piiskopiks Prantsusmaalt pärit munk Fulco, kes külastas arvatavasti 1170. aastate algul ka Eestit.
Ida-Eestisse võis mõningaid ristiusu elemente levida Venemaalt. Varem toodi selle tõestuseks ees­ti keele sõnu ,, rist ", ,,raamat", ,, papp " jms, mida peeti vene laensõnadeks. Viimasel ajal on nende Venemaalt laenamises tõsiselt kahtlema hakatud.
Ristitutesse ja üldse uude usku ei suhtutud esial­gu ilmselt vaenulikult . Henriku kroonikas nimeta­takse isegi mõningaid kristlikke eestlasi, nagu näi­teks Virumaa vanemat Tabellinust, kes olevat risti­tud Ojamaal. Äge ja kompromissitu võitlus ristiusu vastu 13. sajandi algul oli eelkõige võitlus oma va­baduse eest, sest mõlemad pooled käsitasid ristiusu vastuvõtmist alistumise märgina.
Muinasaeg
Õpik lk 14
3) Kunda kultuur
Oskused-valmistasid tööriistu kivist, luust , sarvedest , puust
Elamud -püstkodades
Keel-soome-ugri
Tööriistad-odad , vibud
Leviala -veekogu läheduses
Päritolu-tulid lõunast,idast
Kammkeraamika kultuur
Oskused-valmistasid savinõusid , tekkis ka põllumajandus
Elamud-majas , viilkatus , palkidest
Keel- soome-urgi
Tööriistad-kammitaoline ese
Leviala-veekogude ligidal
Päritolu-Karjalast , Valga ülemjooksult
Venekirveskultuur
Oskused-dekoreertiti nööri jälgedega , venekirves
Elamud-majas , tolid lauad voodi
Keel- soome-urgi
Tööriistad-kivikirves , nöör
Leviala- sisemaal
Päritolu- Indo-Euroopa
Pronksi ja raua kasutuselevõtt
Õpik lk 25
1)Milline naaberrahvas mõjutas teie arvates eestlaste elu kõige enam?Põhjenda
Skandinaavlased , sest nemad sõdisid Eestiga kõige rohkem ja nende kaubatee läks Eesti lähedalt.
Kuid ka venelased , sest Tartus levis õigeusk.
2)Millised leiud viitavad ühiskonnas toimuvale kihistumisele sel ajal?
Need mis leiti majade lähedusest või haudadest.Nendeks olid relvad , ehted hõbedast või pronksist , hõbemündid.Eesti tervikuna rikastus.
3)Kirjeldage rahvusvahelisi suhteid tolle aja mõistes.Millistele allkiatele võite toetuda kirjelduse koostamisel?
Rahvusvahelisi suhteid tolle aja mõistes võib tähendada , et teistest riikidest tuldi õpetati midagi uutmoodi või sõdides vaadati vastase relve.Seda võib kinnitada maa seest leitud leiud.Samuti kaubavahetus võis tähendada rahvusvahelisi suhteid.
Muinasusund ja ristiusu leviku algus
Õpik lk 38
1)Milles avaldus muinasusundi looduslähedus?
See avaldus selles , et looduselt tuli taotleda soosivat suhtumist põlluharides kui ka jahil käies, loodust tuli lepitada nii karu tapmise kui puu maharaiumise järel.
4)Millised ristiusu kombed olid muinasaegsetele eestlastele arusaamatud?Miks?
Ohverdamisest loobumine , pühapäeva pidamine , paastumine ja patukahetsus.
Nad polnud harjunud selliste tavadega
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/eesti_ajaloo_lyhikokkuv.ht m
Üleminek muinasajast keskaega

Kuidas jagunes Eesti ala võõrvõimu esimesel sajandil?
Eesti jagunes võõrvõimu esimesel sajandil : Tartu Piiskopkond ( Sakala, Ugandi, Kesk-Eesti maakonnad) Saare-Lääne piiskopkond,(Läänemaa, Saaremaa, Keskus Lihula ) Eestimaa Hertsogkond ( Tallinn, Rävala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa), Saksa ordu.

Talurahva õiguslik seisund võõrvõimu esimesel sajandil.
Talurahva õiguslik seisund oli esialgu hea. Vallutajad tunnistasid eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Aardeleidude põhjal võib arvata, et jõukus hakkas kasvama. Leppima pidi koormistega, millest tähtsaim oli viljakümnis( 1/10 kirikule %) või hinnus.( Kindla suurusega andam ) Seati lisaks kümnisele veel lisamakse, et piiskopi ja kirikut üleval pidada. Ehitiste ja teede ehitamise kohustus. Vabade talupoegade õigus ja kohusuts oli sõjateenistus.

Linnade teke.
Linnade asukohaks valiti muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sõlmpunktides. Linnaõiguse andis maaisand . Eesti suurim linn Tallinn hakkas kujunema taanlaste linnuse jalamile. Hiljem tekkisid juurde Rakvere, Narva, Tartu, Viljandi, Uus-Pärnu, Paide, Vana-Pärnu, Haapsalu.Kaugkaubanduses ei suutnud eestlased, sakslastega konkureerida/ kohalikus kaubanduses oli aga eestlastel eeliseid.( Füüsilist jõudu nõudvad käsitööalad olid eestlastel)

Jüriöö ülestõus.
Põhjused: koormiste ja kohustuste suurenemine, mõisate tekkimine, 1315 ikaldus ja nälg, Taani kuninga soov Põhja-Eesti maha müüa, mälestused muistsest priiusest.
Sündmused:
23. aprill 1343, Saha kabel(Pandi põlema) – Tallinna lähedal,
eestlaste edu – ootamatus ,
Padise kloostri vallutamine,
ühtne tegevusplaan – neli kuningat,
10000-line sõjavägi Tallinna all,
Pööre ülestõusus-
Liivi Ordu kaasamine,
4. mai 1343 – läbirääkimised Paides –
eestlaste väepealike tapmine ,
Kanavere lahing,
14. mai 1343 – lahing Tallinna lähedal
, Põhja-Eesti valdused Liivi Ordu kaitse alla,
24. juuli 1343 – ülestõus Saaremaal – Pöide ordulinnus – kividega surnuksviskamine,
uus ülestõus Harjumaal ,
1344 talv – teine sõjakäik Saaremaale.
Tagajärg: 1346 – Taani müüs valdused ordule.

Eesti ala halduslik jaotus pärast Jüriöö ülestõusu.
Eestimaa Hertsogkond läks Saksa Ordu alla, Tartu Peapiiskopkond ja Saare-Lääne piiskopkond.

Võõrvõimude omavahelised suhted.
Võõrvõimud said omavahel üsna hästi läbi, sest tehti lepinguid ja kokkuleppeid erinevate alade ja halduste jaotuseks. Kuigi mõõgavendade ordu ning piiskopi vahelised suhted ei olnud väga head.Piiskop väitis et ordu on maa kaitse kõrgeim juht kuid peab alluma piiskopile.( See viis lõpuks kodusõdadeni)

Rahvastik Eestis 14.-16. sajand.
Rahvastiku enamiku moodustasid talupojad. Aadlikke, vaimulikke, kaupmehi ja käsitöölisi oli umbes 6-7%. Eestis elas umbes 150000-180000 inimest.

Kuidas talurahvas jagunes?
Adratalupojad (teoorjus), üksjalad (ühe päeva jalatöö), vabatalupojad ( raharent ), maavabad (üldse polnud kohustusi, pidid ise oma maad harima, Sõjaväekohustus).,vabadlikud(palgatöö) Teenjad,träälid(orjad)

Pärisorjuse kujunemine
Talupojad kaotasid isikliku vabaduse, sunnismaisus, kindlaks määratud kohustused mõisa vastu, nõudlus teravilja järele Lääne-Euroopas – mõisate arvu suur kasv, relvakandmise õiguse äravõtmine.

Mõisate tekkimine
Võeti endale orje, määrati erinevaid kohustusi.

Linnade õiguskorraldus.
Linna õiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Maaisand andis linnaõiguse, linna kodanikuks sai inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Mitmed kohustused (maksude maksmine ,sõjaline kaitse,vahiteenistus,erinevad tööd), Inimsed said linnas: tegekeda käsitöö/kaubandusega, vabastatud tollimaksust, kas linna metsi, heina/karjamaid. Linna valitses raad . Raehärrade kohustused aasta kaupa kahes vahetuses. Toomemäel kehtisid omad seadused, sekkuti kodaniku isiklikku ellu( pulmade suurus,külaliste arv, ehete väärtusrõivakorraldused.), pandi piir priiskamisele.

Gildid ja vennaskonnad.
Korporatiivne , gildid kaitsesid liikmete huve, abistasid ja toetasid. Suurgild – kaugkaupmehi ühendav gild . Mustpeade Vennaskond – vallalised kaupmehed ja kaupmehesellid ühenduses. Käsitöögildid olid katuseorganisatsioonid – nim. Väike-Gildiks. Traditsioonid tugevdasid liikmete ühtekuuluvust.

Käsitöö ja kaubandus.
Käsitööharud(rahuldasid kohaliku elanikkonna vajadusi) Tsunftid( õpikojad,turu kaitsmine/hindade kontroll) turu kaitseks piirati meistrite arvu, soodne asend.

Vana-Liivimaa kirikukorraldus.
Piiskopkondade keskus oli toomkirik , seal pidasid jumalateenistusi toomhärrad, kes moodustasid toomkapiitli. Toomkiriku juures oli toomkool .

Ordud ja kloostrid .
Padise ja Kärkna klooster, nende ümber olid põllud, heinamaad, tiigid – pidid elama lihtsat elu ja ise end oma tööga ära toitma. Tsistertslaste vahendusel uus käsitööoskus ja põlluharimisviis. Esimesed vesiveskid, kerjusmungaordud . Naisklooster – lesk või isiklik kutsumus . Dominiiklased ja frantsisklased – suuremad avastused, jutlustamine, rahva vaimulik hooldamine, kohaliku keele oskus, haridus .

Haridus Vanal-Liivimaal.
Üldharidus puudus, kättesaadav vähestele, kogu hariduselu oli allutatud kirikule, preestritele keeleoskusnõue. Toomkoolid , kloostrikoolid, ladinakoolid ehk linnakoolid.

Eesti keelse trükisõna algus.
Esimene eesti keelne raamat – 1525 – Lüübek – jumalateenistuse käsiraamat ( katekismus ) – kogu tiraaž hävitati. Esimene osaliselt säilinud raamat – 1535 – Wanradt- Koelli katekismus. Hans Susi tõlkis osaliselt Uut Testamenti – 1547 .

Reformatsioon .
Reformatsioon on usu liikumine, jumalani võib jõuda ainult pühakirja kaudu. Kiriku maine langus, moraalne allakäik. Linnad vs kirik – suur vastuolu, Lutheri õpetuse põhialused.