Eesti ajalugu- muinasaeg. (1)

Muinasajaks ehk esiajaks nimetatakse ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni ristisõdade alguseni Baltimaadel 12. sajandi lõpul . Muinasaeg moodustab valdava osa kogu Eesti ajaloost.
Uurimisel tuleb arvestada veel etnograafilisi andmeid, sest 18.19 saj. maarahva ehitistes, esemetes, töövõtetes kommetes jms. võib olla säilinud veel elemente, mille juured ulatuvad esiaega. Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal ( nt. kinnismuistised, omaaegsed asulakohad, linnused , kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metalltöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud töö-ja tarberiistad , relvad, ehted ). Kasutamist väärib ka rahvaluule , milles esineb sageli küllalt vanu pärimusi ja ka eesti keel, mille tõttu saab teha oletusi hõimude ja rahvaste varasematest rändamistest ning kokkupuuteist teist keelt kõnelenud rahvastega. Muinasaega uurivad arheoloogid, kes teostavad muististel arheoloogilisi kaevamisi.
Muinasaja periodiseerimine- kivi-, pronksi- ja rauaaeg . Perioodiseerimise aluseks on võetud töö- ja tarberiistade materjal. Kiviajas eristatakse veel vanemat, keskmist ja nooremat kiviaega, pronksiajas vanemat ja nooremat pronksiaega, rauaajas vanemat( eelrooma rauaaeg rooma rauaaeg), keskmist ja nooremat( viikingiaeg ja hilisrauaaeg )rauaaega.
Ajalooliseks ajaks nim Eestis perioodi keskaja algust kuni tänapäevani. Perioodid: Uusaeg , alustab Liivi sõjaga. Varauusaeg , uusajast esimene periood, mis kestab kuni 1789. aastal alanud Prantsuse revolutsioonini . Lähiajalugu, on uusim ajajärk ja selle alguseks loetakse Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal
Arheoloogilise kultuuri alla on ühendatud ühelaadsed muistised, mis peegeldavad omaaegsete elanike tegevusalade ja eluviisi sarnasust.
Kunda kultuuri kuulub ka varaseim mesoliitikumi asula – Pulli . Asulad rajati veekogude lähedusse, kus oli soodne kalastada ja küttida veekogu äärde jooma tulnud metsloomi ja samuti olid liiklemisvõimalused paremad. Elati 15-30 liikmeliste kogukondadena, mis koosnesid 2-4jast perest . Tööriistade valmistamiseks kasutati sageli luid ja sarvi.
Kammkeraamika kultuur tekkis umbkaudu 4000 aasta paiku eKr. Kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mida kaunistati kammi meenutava hambulise templiga. Kammkeraamika levis Lõuna-Lätist kuni Põhja-Soomeni ja Loode-Venemaa aladel. Asulad paiknesid ka enamasti jõgede ja järvere ääres, mõned ka mererannal või isegi väike saartel. Tööriistu valmistati ka tulekivist ja valmistamisoskused olid arenenud. Kasutati ka moondekivi nt kirveste ja talvad jaoks. Kammkeraamika elanike matmiskombeid tuntakse ka paremini. Surnud maeti asulate territooriumile või lausa elamu põranda alla ja neile pandi kaasa ka mingi ese. Kunstitase oli ka kõrge ning vooliti palju loomakeste ja inimeste kujukesi, mida kasutati ka ehetena. Seda ajajärku võib vaadelda küttide, kalastajate ja loodusandide korjajate ühiskonna õitsenguna.
Nöörkeraamika kultuur hakkas levima u 3000 aastat eKr. Savinõusid hakati ilustama nöörijäljenditega. Teiseks iseloomulikuks tunnuseks oli venet ehk paati meenutava kujuga ja sissepuuritud silmaaukudega kivikirved. Tegeleti loomakasvatusega ja ka maaviljelusel oli suurem tähtsus. Maad hariti ennekõike kivi-ja puukõblastega. Asulad paiknesid aladel kus leidus rohumaad loomadele ja kobedat mulda maaviljeluseks. Asulapaiku iseloomustab õhuke kultuurikiht ja vähesed leiud. Matmiskombed olid teistsugused . Kalmistud rajati asulatest veidi väljapoole kõrgematele küngastele. Surnud asetati haudadesse külili kägarasendis ja sageli üks või mõlemad käed pea all.
Pronksiaeg – tööriistad olid tunduvalt paremad kui kiviajal. Ometi jõudis neid Eestisse sel ajal väga vähe see tõttu jätkus ka vanemal pronksiajal Eestis kivikirveste valmistamine ning ka palju teisigi esemeid tehti kivist, sarvest või luust. Vanemat pronksiaega tuntakse siiski veel lünklikult. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega. Mõned kindlustatud asulad ehitati Saaremal ja Põhja- Eesti rannikuvööndis. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, vaid neis elati püsivalt. Enamus elanikest elasid siiski avaasulates. Matmiskommetes rajati erilisi kivikirstkalmeid. Kivikalmetesse aga ei maetud sugugi kõiki surnuid, neid peeti eelkõige maaomanike perede matmispaigaks. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Rannikualalt oli teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus ja maaviljelus. Vähem küttimine ja kalapüük. Arvatakse, et sel ajal hakkas valitsema üksiktaluline asutus ja kujunes välja põllmaa eraomandus, mis suurendas ilmselt varanduslikku ebavõrdsust. Sise- Eesti oli pronksiajal ilmselt hõredamini asustatud.
Vanem Rauaaja esimene periood eelrooma rauaaeg oli u 500 eKr – 50 pKr. Rauast tööriistad ja relvad olid tugevamad ning vastupidavamad. Esialgu oli raudesemeid küllalti vähe , sest need olid päris kallid. Eelrooma rauaajal jätkusid mitmed pronksiaegsed traditsioonid. Kindlustatud asulad jäeti siiski maha. Ajapikku traditsioonid muutusid, põllud olid korrapärased, surnuid maeti tarandkalmetesse ja kasutusele võeti oma soorauamaak . Arvatakse et ka varaline ebavõrdsus süvenes. Rooma rauaaeg kestis u 50-450 pKr. Rooma rauaajal olid tüüpilised tarandkalmed korrapärased ristkülikud, mida piirasid suurematest kividest laotud müürid. Surnuid maeti enamasti põletatult. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks. Peamine elatusala oli põlluharimine ja karjakasvatus. Käsitöö arenes, eriti raudesemete valmistamine. Eesti elanike kaubandushuvid suundusid lõunasse, Rooma impeeriumi poole. Kauplemine toimus ennekõike balti hõimude vahendusel. Lõuna poolt hangiti esmajoones pronksi , millega jõudis siia ka balti hõimude ehtetüübid, mida kohalikud meistrid edasi arendasid. Rooma rauaaeg oli rahulik sõdadeta ajajärk.
Keskmine rauaaeg kestis u 450-800 a. Sellel aja algul kerkisid Eestimaal mitmed linnused, aga nende kasutusiga polnud pikk. 8. saj paiku hakati ehitama tunduvalt rohkem linnuseid. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall , mis tehti esmajoones liivast ja neid hoidsid koos palkidest seinad. Arheoloogid jagavad need mitmesse eri rühma nt mägilinnused, neemik linnused, ringvall- linnused ja mõni linnus mis meenutas suurt kõrgete otstega voodit sai nimetuse- Kalevipoja säng. Linnus-asula : Linnuse vahetus naabruses paiknes avaasula . Linnuste kaevamistel leitud relvad räägivad võitlustest. Suur osa rahvast elas siiski tavalistes avaasulates, mis koosnesid mitmetest taludest ning võime rääkida juba külade kujunemisest. Muutus põllusüsteem, tuntuks said esimesed ribapõllud. Ka keskmisel rauaajal kasutati mitmeid erinevaid matmispaiku. Sageli maeti edasi vanadesse tarandkalmetesse, uued kujutasid aga kivivaresid. Kagu- Eesti idaosas levisid hoopis liivast kuhjatud kääpad, mille all või sees on põletusmatused suhteliselt vähese panusega. Keskmisest rauaajast tuntakse ehete aardeleide kui ka relvade või tööriistade peiteleide .( pronksi kõrval ka hõbeaarded). Arvatakse et väärismetallid maeti maha sõjaohu korral. Keskmine rauaaeg oli rahutu aeg. Sidemed ülemeremaadega olid elavnenud, aga oli ka sõjakaid suhteid.
Viikingiajal (aastail 800-1050) tihenesid suhted Skandinaaviaga veelgi. Nõnda jõudis siia nii araablaste hõbemünte kui ka läänest meretaguste meistrite sepitsetud relvi . Skandinaavia saagad kõnelevad ühtlasi viikingite sõjakäikudest Eestisse, seda tunnistavad ka mõnelt Põhja-Eesti linnuselt leitud viikingite nooleotsad. Eestlased suutsid aga küllaltki tugevale vaenlasele vastu panna ja sooritada vasturetki.
Esimene vabadusvõitlus.10 saj. lõpul suhted Vana-Vene riigiga teravnesid. Kiievi suurvürst Jaroslav Tark tegi 1030. aastal sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid ja rajas Tartusse tugipunkti, mille nimetas Jurjeviks. 1054 . aasta sõjakäigul eestlaste vastu said venelased lüüa. Vallutati Kaeva linnus Harjumaal . 1060 maksustati eesti hõimud, kes aga kihutasid maksukogujad minema, vallutasid Tartu, tungisid Pihkvani, kus toimus suurem lahing. Aastal 1030-1061 nurjati venelaste tõsine vallutuskatse.
Mägilinnused – rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud küngastele.
Neemiklinnused - mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnused. Seal kuhjati kunstlik vall üksnes seljakupoolsele küljele. Pealtvaates meenutavad neemiklinnused enamasti kumerate külgedega kolmnurki .
Kalevipoja säng – linnuste rahvapärane nimetus. Eemalt vaadates meenutavad need linnused suurt kõrgete otstega voodit.
Ringvall-linnused- Lääne-Eestis , kus puudusid järskude nõlvadega künkad, tuli linnused ehitada tasasele maale. Selleks kuhjati ümber kogu linnuseõue kunstlik vall. Ka vanemal rauaajal rajati üksikuid ringvall-linnuseid.
Maalinnad - (rahvapärane nimetus) võimsate 8-10 meetri kõrguste paekividest laotud vallidega linnused.
Linnuseid rajati enamasti kaitseks vaenlaste eest. Põhjuseks oli ka jõukuse kasv ning oma vara oli vaja kaitsta.
Muinasaja lõpul peamisteks elatusaladeks oli näiteks maaharimine. Levis talirukkis. Põlluharimisse tuli ka kolmeväljasüsteem- ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeleti ka loomapidamisega. Rohkem peeti koduloomi. Veel ka küttimine ja kalapüük. Tähtis oli metsamesindus, mett tarvitati kui ainsat magusainet. Arenes käsitöö. Vajalikud esemed valmistati igas peres oma jõududega, keerulisematel aladel tegelesid omaette meistrid. Virumaal ja Põhja-Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda , millega varustati Eesti teisi piirkondi ning ka naabermaid. Silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati kvaliteetseid relvi. Pronksehete meistrid. Moodi läksid ka hõbeehted. 11. saj lülituti ühe enam rahvusvahelisse kaubandusse. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola , paremaid relvi, peenemaid riideid jm. Vastu viidi karusnahka ja vaha. Tähtsal kohal oli ka nn. vahenduskaubandus (kaup osteti edasimüügiks). Eestlaste elamuks oli suitsutuba : suhteliselt väike palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga- reheelamu eelkäija. Talud paiknesid lähestikku, moodustasid küla. Sumbkülad- talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ridakülad- talud rajati ridastikku. Hajakülad- talud paiknesid üksteisest kaugemal. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna.13. saj algas nende liitmine suuremateks maakondadeks. Algamas oli eesti rahva kujunemisprotsess.* Külad olid jaotatud vakustesse ja ühe keskmise üliku võimu alla võis kuuluda 2-3 vakust. Suhted naabritega olid üsna rahumeelsed vaid aeg-ajalt tekkis tülisid. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendustega. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa - kui ka jalameestest. Suhted soomlase ja karjalastega olid head. Lõuna pool elavata naabritega tuli ette ka tülisid. Eestlaste ja latgalite vahel puhkes Henriku Liivimaa kroonima järgi sageli tülisid ja relvakonflikte. Tugevad vastased olid leedulased . 12.saj katsetasid Rootsi ja Taani Eestit alistada ja rahvast ristida . Eestlased muutusid ise aktiivsemaks sõja-ja rüüsteretkede sooritamisel. 1170.a suuris Taani võita Eestlasi 2 päeva kestnud lahingus. 12. saj polnud enam venelastelt nii suurt ohtu, eestlased aga olid saj teisel poolel ise aktiivsemad ja korraldasid sõjakäigu Pihkva vastu. Mingi aja pärast korraldasid venelased tasuretke. 1191/92 aasta talvel vallutati Rartu ja suvel Otepää linnus.
Muinasajalõpp oli eestlase jaoks tähelepanuväärne tõusuaeg, rahvaarv kasvas ja asustus tihenes.