Adolf Hitler ja unistus rassilisest puhtusest (3)

Adolf Hitler
1889 - 1945
2009
Sissejuhatus
Maailmas on vähe inimesi, kellest on kirjutatud nii palju raamatuid, avaldatud ajaleheartikleid, tehtud ajaloosaateid ning korraldatud seminare , kui 20. aprillil 1889. aastal Austria piirilinnas Braunaus sündinud Adolf Hitlerist .
Esimese maailmasõja päevil keelduti kapral Hitlerit ülendamast allohvitseriks põhjendusega, et tal puudusid juhiomadused. Ent paarkümmend aastat hiljem nägi kogu maailm, milliseid masse ja milliseid tegusid Hitler juhtima asus. Hitlerist räägitakse tänaselgi päeval palju – veelgi enam, 50 aastat pärast Hitleri surma.

Päritolu ja lapsepõlv

Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal , mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri ( 1837 –1903) ja tema abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud , kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus " Mein Kampf " äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik . Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstilembusega pistmist, pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.
Õppinud viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda sisseastumis -katsetel läbi kukkunud. 1903. aasta alguses Alois Hitler suri. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904, kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta..

Sihitu noorpõlv

Aastast 1903 hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või arhitektiks saamisest. Tema ainus sõber oli polsterdaja poeg August Kubizek. Koos käidi teatris, ja sealt pärineb Hitleri kirglik armastus Richard Wagneri ooperite vastu.
Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt vaimustusse linna ehitistes, kunstigaleriidest ja ooperitest. Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta pääses teise vooru, sealt edasi ta ei pääsenud. Varsti suri Hitleri ema, peale mida kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest. Peale katseid hakata kunstnikuks ja sattumist politsei huviorbiiti, loobus Hitler maalimisest.
Kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse, kus ta elas rätsepa allüürilisena. Seal tekkis tal huvi arhitektuuri vastu. Kolimisega Saksamaale tahtis ta ka sõjaväe-teenistusest pääseda. Müncheni kriminaalpolitsei saatis ta Salzburgi, kus Hitler sõjaväeteenistuse kõlbmatuks tunnistati.

Esimeses maailmasõjas

Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust, näitas asjaolu, et pärast Esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõja-väkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi koosseisus oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees . See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed.
Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).
Hitler I maailmasõjas (vasakul)
Kaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne aga nad tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes. Ta ei hoolinud puhku-sest ega naistest.
1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpom-merni linna Pasewalki. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele . Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühho- paadiga , kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.
Võitmatuks peetud Saksa armee kaotus oli Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et nördimuse tõttu sõja kaotuse otsustas ta hakata poliitikuks.
Hitler poliitikas
Peale sõda läks Hitler tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.
Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide üritustel. Samal ajal käis Hitler propagandakõnelejate õppuste. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda Saksa Töölispartei koosolekul.. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastas tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste ülesandel astus Hitler Saksa Töölisparteisse, 19. oktoobril 55. liikmena . Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.
Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, ta muutus parteile asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propaganda - juhina ning osales kevadel 1920 töölispartei 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks. Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnedest..
Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise partei esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik , kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka
1922. aastal halvenes riigi majanduslik olukord aga järsult ning 1923. aasta novembris toimus Münchenis “Õllekeldri riigipöörde-katse” – esimene natside väljaastumine. See ebaõnnestus ning Hitler ja tema liitlased arreteeriti. Vanglas viibis Hitler veidi alla aasta, mille jooksul kirjutas ta raamatu “Mein Kampf”. Samuti jõudis Hitler järeldusele, et võimule tuleb saada seaduslikult. Ta asus parteid tugevdama ja levitama oma seisukohti üle Saksamaa, milles sai tähtsa positsiooni tulevane propagandaminister Joseph Goebbels.
1930. aastal jõudis majanduskriis ka vahepeal kosunud Saksamaale. Suurenes töötus ning see tõstis Hitleri partei populaarsust, kes lubas tööd ja turvalist elu. Natsipartei edule andis 30ndate alguses kaasa ka Hitleri võimas valimiskampaania . Sõnavõttudes asus ta ründama juute , kes pidid riigi kehvas olukorras süüdi olema ning lubas, et natsid suudavad riigi majanduse taas korda saada.
1932. aastal toimunud presidendivalimiste eel kavatseti kandidaadiks esitada ka Adolf Hitler, kellel aga oli takistuseks Austria päritolu ning Saksamaa koda-kondsuse puudumine. Väljapääsuks oli kiire kodakondsuse saamine Saksamaa riigiteenistusse astumise eest. Hitler astus Göringi kaasabil teenistusse Braunsc-hweigi liidumaa majandus-esinduse nõunikuna Berliinis. 24. veebruaril 1932 määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande ja 4. märtsil läks ta juba erru : 8 päevaga saavutas ta Saksamaa kodakondsuse ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas.
1933. aasta 30. jaanuaril määraski Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848-1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Et valitsuses oli natsidel vähe kohti, kuulutas ta kohe välja ennetähtaegsed valimised.
Koos Saksa rahvusparteiga tulidki natsid võimule ning 1933. aasta märtsikuu lõpus võttis Reichstag vastu seaduse, mis kehtestas riigis eriolukorra ja andis Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu.
Demokraatiast ja parlamentaarsest riigikorrast, sõna- ja kodanikuõigusest ei jäänud midagi alles. Ühendati seadusandlik ja täidesaatevvõim, millega Hitler sai enda kätte kogu võimutäiuse. Ametiühingute ja poliitiliste erakondade tegevus keelustati , ajakirjandus allutati tsensuurile. Eriolukorda 1930. aastate Saksamaal enam kunagi ei kaotatud ja Hitler valitses diktaatorina kuni 1945. aasta kevadeni.
30. juunil 1934. aastal kõrvaldas Hitler ka oponendid natsionaalsotsialistlikus parteis. Ajaloos on see sündmus tuntud “Pikkade nugade öö” nime all, kui kõrvaldati 400 rünnakrühmlast ja teisi poliitikuid , keda Hitler ei usaldanud.
Samas suutsid natsid parandada majanduselu, vähendada töötust ning asuti rajama korralikku teede võrku.
2. augustil 1934. aastal suri senine president Hindenburg ja Hitlerist sai riigipea .
Hitleri unistus rassilisest puhtusest
Hitler asus ellu viima oma ideed puhtast aaria rassist. Juba enne riigipeaks saamist kehtestas ta esimeste seadustena Hitler puuetega naiste sundsteriliseerimise, et ühiskonda “ puhastada ”. Hiljem lasti füüsilise või vaimse puudega inimesed hukata, kuulutades, et nad “pole väärt elama”.
Tema suurimat viha pidid taluma aga juudid . Ööl vastu 10. novembrit 1938. aastal rüüstasid löögirühmad Adolf Hitleri käsul tuhandeid Saksa ja Austria juutide ärisid, sünagooge ja kodusid, vähemalt 90 juuti tapeti , umbes 30 000 arreteeriti ja saadeti koonduslaagreisse.
Jõhker sündmus, mida massilise akende lõhkumise tõttu ka Klaasipurustamise ööks ja saksa keeles Kristallnachtiks on nimetatud, vallandas juutide hävitamise pidurdamatu kampaania, mida 1933. aastal võimule tulnud Hitler nn. rassilise puhtuse nimel oli seni veel mõõdukalt läbi viinud.
Kristalliöö korraldamise formaalseks ettekäändeks sai Saksa diplomaadi Ernst von Rathi tapmine Pariisis juut Herschel Grynszpani poolt, mis andis Hitlerile võimaluse aariaverd masside silmis rassistlikku kättemaksu õigustada.
Täie hooga jätkunud tagakiusamine kihutas emigratsiooni ka ülejäänud, imekombel pääsenud juudid, nii et näiteks Berliini 160 000-lisest juudi kogukonnast oli 1945. aastaks alles jäänud vaid 1 400.
1930ndate aastate keskpaiku hakkas Hitleri rassilise puhastuse meetod järjest drastilisemat ilmet võtma, seni teaduses ja majanduses edukaid juute hakati igat moodi taga kiusama ja neile karme piiranguid kehtestama, kus nad tohivad töötada, kus istuda, kus astuda.
Seepeale algas juutide massiline hävitamine erinevates koonduslaagrites. Erinevate hinnangute kohaselt hukkus Hitleri valitsemise ajal kuni kuus miljonit juuti.
Rassilisusele oligi Saksamaa faism peaaegu kogu oma doktriini üles ehitanud. Selles oli “aaria rass ” kõige kõrgem ning “juudid” kõige madalam. Natsid olid seisukohal, et üheskoos võisid elada vaid samarassilised.
Hitler kõnet pidamas
II Maailmasõda
Kodus kontrolli saavutamise järel asus Hitler, kes pidas Esimese maailmasõja järel sõlmitud Versaille’si rahulepingut sakslaste jaoks alandavaks, välispoliiti-kasse. 1938. aasta märtsis liideti Saksamaaga Austria, 23. augustil 1939. aastal sõlmiti Molotov -Ribbentropi pakt.
Sama aasta 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale, algatades sellega Teise maailmasõja. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Poola vallutamist nad ära hoida ei suutnud. Poolasse sisenes ka Punaarmee, kes vallutas riigi ida-osa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. 28.septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprusleping, millega Poola, kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks MRP lisaprotokolli muutmisega NSV Liidu mõjusfääri.
Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu pagenduses. 10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga " Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöögi suund oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' suunal. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiil-valitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Kuna Prantsusmaa väejuht uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida Esimeses maailmasõjas grupeeris ta oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed.
Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal.
Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga. 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale , kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Saksamaa. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.
Saksamaa rünnak NSV Liidule
MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina , mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu ning hakkas senini Inglismaa vastu kavandatud sõja plaanimise asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa - Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see läkski - 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahom- mikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid , millega Saksamaa kuulutas Nõu-kogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.
Nõukogude Liidus hakati seda sõda nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.
Hitler ennetas kommuniste kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Esimeses vahetult Nõukogude Saksa-maa piiril olnud 170 Punaarmee diviisist purustati täelikult juuli 1941 keskpai-gaks (kolme nädalaga) 28. diviisi. 70. diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäändud 20 diviisi olid kaotanud 50...90 % oma koosseisudest ja tehnikast.[1]
Oma rünnakuga võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. 1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25-35 km päevas, kirde suunas 25-30 km päevas, kagu suunas 16-20 km päevas.
Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, langes saksa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9-4,2 miljonit puna-armeelast. Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkend-vägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga.
Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.[3]
Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad . Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega kelle olemasolust saksa luurel aimugi ei olnud. Omad raskused tekitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus varustus . Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi . 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas.
Kui Saksamaa hakkas oma ülekaalu kaotama hakkas kaduma rahva usk sõja otstarbekusse. 20. juunil 1944. aastal sooritasidki Hitlerile atentaadikatse Saksa ohvitserid , kui Saksa armee kolonel krahv Claus Schenk von Stauffenberg üritas Ida- Preisimaal “Hundi uruks” nimetatud peakorteris staabinõupidamisel natside liidrit pommiga õhku lasta.
Hitler pääses napilt, Stauffenberg ja teised ohvitseridest vandenõulased soori-tasid enesetapu või hukati SS-laste poolt. Arreteeriti ka enamuse asjasse segatute perekonnaliikmed.
1945. aasta kevadel oli Hitler sõja kaotanud. Liitlased tungisid peale erinevatelt rinnetelt, 30. aprillil tegi ta Berliinis Riigikantselei punkris, kui oli selge, et Saksamaa on kaotanud II maailmasõja,väidetavalt enesetapu. Punkri põhiosa hävitati Berliini hõivamise järel Nõukogude vägede poolt.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org - Teine maailmasõda, Adolf Hitler
http://en.wikipedia.org
- Adolf Hitler
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/hitler2