Hitler (0)

Lähte Ühisgümnaasium
ADOLF HITLER
Referaat
Koostaja: Karmela Videvik
Juhendaja : Viivi Rohtla
Lähte 2015
SISUKORD
SISSEJUHATUS…………………………..........................................................……..............3
1. ADOLF HITLERI ELULUGU...............................................................................................4
1.1 Kes on Hitler?..............................................................................................................4
1.2 Perekond.......................................................................................................................4
2. ADOLF HITLERI TEGEVUSE ALGUS...............................................................................8
3. II MAAILMASÕDA .............................................................................................................12
4. HITLERI UNISTUS RASSILISEST PUHTUSEST............................................................14
5. FAKTE..................................................................................................................................16
KASUTATUD ALLIKAD.......................................................................................................17
SISSEJUHATUS
Maailmas on vähe inimesi, kellest on kirjutatud nii palju raamatuid, avaldatud ajaleheartikleid, tehtud ajaloosaateid ning korraldatud seminare, kui 20. aprillil 1889. aastal Austria piirilinnas Braunaus sündinud Adolf Hitlerist .
Esimese maailmasõja päevil keelduti kapral Hitlerit ülendamast allohvitseriks põhjendusega, et tal puudusid juhiomadused. Ent paarkümmend aastat hiljem nägi kogu maailm, milliseid masse ja milliseid tegusid Hitler juhtima asus. Hitlerist räägitakse tänaselgi päeval palju – veelgi enam, 50 aastat pärast Hitleri surma.
("Bundesarchiv Bild 183-1989-0322-506, Adolf Hitler, Kinderbild". )
1. ADOLF HITLERI ELULUGU
1.1 Kes on Hitler?
Adolf Hitler oli Austriast pärit Saksamaa poliitik ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) juht (1921–1945). Aastatel 1934–1945 oli ta Saksamaa diktaator ametliku tiitliga siis oli (1933–1945) Saksamaa kantsler ning 1934–1945) tiitliga riigipea ("füürer ja riigikantsler";
1.2 Perekond
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri ja abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult Adolf ise ja ta õde Paula.
Hitleri vanemad olid väidetavalt omavahel sugulased. Isa tõi Adolfi ema - Klara majja selleks, et Klara hoolitseks Alois(Hitleri isa) laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, kuna tulemas oli juba Adolf Hitler.
Hitler oli oma leebesse emasse kiindunud, kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus " Mein Kampf " äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda.
Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik,vaid ametnik . Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist (isa suri, kui ta ei olnud veel neljateistkümnenegi). Pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.
Kui isa suri, hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensioni ja ema toetuse varal ohjeldamatut boheemlaseelu. Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või arhitektiks saamisest.
Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt vaimustusse linna ehitiste toredusest, kunstigaleriidest ja ooperitest. Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Septembris 1907 sõitis ta Viini ning osales koos veel 112 kandidaadiga Allgemeine Malerschule sisseastumiseksamil. Oma kaasatoodud töödemapiga kvalifitseerus ta koos veel 33 kandidaadiga teise vooru, mis kujutas endast proovijoonistamist ning leidis aset 1. ja 2. oktoobril. Selle eksami sooritas edukalt ainult 28 kandidaati; ülejäänuid, sealhulgas Hitlerit ja Robin Christian Anderseni, vastu ei võetud. Kuna Hitleri unistus kuntsnikuks saada nurjus, siis pidi ta end esialgu ülal pidama postkaarte maalides ja juhutöid tehes.
Hitleri ema suri 21. detsembril 1907 rinnavähki. Pärast ema surma kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest. Pärast ema surma oli Hitleril õigus saada orvupensioni. Erinevalt muljest, mis jääb raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensioniga, mida ta pärast ema surma saama hakkas, algul üsna hästi ära. Tal oli teatav kunstianne; nii teenis ta lisa illustreerijana, maalis sageli müügiks majadest pilte ja postkaarte ja 1908. aastal ka akvarelle. Nõnda oli tema sissetulek suurem kui algaja õpetaja palk. Hoolimata ühe naistuttava soovituskirjast mainekale lavakunstnikule Alfred Rollerile, kes teatas, et on valmis Hitlerit vastu võtma, ei saanud ta sügisel teisel katsel kunstiakadeemiasse astuda isegi enam proovijoonistamisele. Seejärel loobus Hitler katsetest kunstnikuks õppida. Kui Hitleril hakkas vähehaaval raha otsa saama, siis detsembris 1909 kolis ta Meidlingisse kodutute varjupaika. Aeg-ajalt sai Hitler rahalist abi oma Linzis elavalt tädilt Johanna Pölzilt. Tädi suri märtsis 1911, kuid tõenäoliselt jäi Hitlerile mingi pärandus. Samal ajal lõppes tal toitja kaotanud orvu pension, kuid Hitler vihkas püsivat tööd ning ta ei teinud katsetki omandada mingit elukutset. Ta oli laisk ja tujukas noormees, kel oli vähe tuttavaid ja veel vähem sõpru.
Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast Esimest maailmasõda tegi Hitler alati saladuse. "Nad ei tohi teada," ütles ta 1930 oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest perekonnast ma pärit olen".
Oma vanemate ja vanavanemate kodukülad Austria Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938, kohe pärast anšlussi evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon. Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus "Mein Kampf" ise oma nooruse kohta räägib, on mõeldud eeskätt omamüüdi kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.
("Bundesarchiv Bild 183-H1216-0500-002, Adolf Hitler".
2. ADOLF HITLERI TEGEVUSE ALGUS
1913. aastal kolis Hitler Münchenisse ning 1914. aastal Esimese maailmasõja puhkedes astus otsekohe vabatahtlikuna sõjaväkke. Sõjas saavutas ta kaprali auastme ning tema vaprust hinnati raudristi I ja II järguga.
Pärast Saksamaa kaotust ja sõja lõppu ühines Hitler 1919. aastal Münchenis väikese Saksa Töölisparteiga, mis tema soovil nimetati 1920. aastal ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Saksamaa kapituleerumisele järgnenud kaoses olid paremradikaalse partei tekkeks väga sobivad tingimused; seda eeskätt just Baierimaal, millele oli traditsiooniliselt omane umbusaldus Berliinis asuva keskvalitsuse suhtes.
Hitler ütles hiljem, et nördimus kaotatud sõja ja novembrikurjategijate reeturlikkuse üle oli teda kallutanud poliitikuks hakkamise otsusele.
Pärast sõda pöördus ta tagasi oma rügemendi kasarmusse, ta valiti mitmeid kordi üheks oma rügemendi usaldusmeestest. Hitler oli nö sidemees revolutsioonilise Müncheni nõukogude valitsuse ja selle sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri ning Reichswehri vahel.
Pärast nõukogude vabariigi mahasurumist valitses Baierimaad rahvuslikult ja monarhistlikult meelestatud kindralriigikomissar Gustav Ritter von Kahr , kes ei varjanud oma põlgust demokraatia ja punase riigivalitsuse suhtes. Hitler ja kindral Erich Ludendorff, kes kuulus NSDAP poolehoidjate sekka, nägid seega von Kahris liitlast teostamaks enda plaani – Mussolini Marsi Rooma eeskujul – kukutada valitsus Berliinis. Saksamaal valitsevate rahutuste, suure inflatsiooni ja Ruhri piirkonna okupeerimise tõttu lootis Hitler leida ka rahva enamuse toetust.
8. novembri 1923 õhtul tungis Hitler koos relvastatud saatjaskonnaga Müncheni Bürgerbräukellerisse, kus von Kahr kõnet pidas. Von Kahr nõustus Hitleri ettepanekuga. Kuid juba järgmisel päeval ajas politsei Hitleri ja ta poolehoidjate marsi veriselt laiali. Ludendorff ja Hitler arreteeriti. Vt: Marss Feldherrenhallele
Hitler varjas end pärast Müncheni ülestõusukatset oma tuttava Ernst „Putzi“ Hanfstaengli juures Uffingis. 11. novembril 1923 vahistati ta seal.
Oma karistusest tuli tal ära kanda vaid aasta. Juba 20. detsembril 1924 lasti Hitler vabaks. Ta kasutas vanglas olemise aega oma teose „Mein Kampfi“ sekretärile Rudolf Heßile dikteerimiseks, raamatus esitas Hitler avalikult oma ja natsionaalsotsialismi sihid.
Tänu meediakajastusele sai Hitler nüüd üleriigiliselt tuntuks. Ta positsioon NSDAP-s oli vankumatu ja ta sõna oli rahvalikus liikumises veelgi kaalukam. Seni oli ta ennast näinud kui liikumise propagandisti, kes pidi tee vabaks tegema tulevasele juhile, kuid nüüd hakkas ta iseendas liikumise juhti nägema.
1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis viis taas poliitilise ebastabiilsuseni, mille tingimustes Hitler lõi sidemed Saksa suurettevõtjatega, kelle huvides oleks olnud parempoolne, antisotsialistlik riigivõim. Tänu töösturite rahale õnnestus Hitleril luua kontakt rahulolematute alamklasside ja väikekodanlusega kogu Saksamaal ning NSDAP kasvas kiiresti kogu Saksamaa suuruselt teiseks parteiks. Võib öelda, et suur osa Hitleri varasest edust põhineski tema oskusel manipuleerida enda huvides inimesi, kes kavatsesid teda ennast ära kasutada.
1932. aasta presidendivalimistel kaotas Hitler Hindenburgile, kuid keeruliste mahhinatsioonide tulemusena võttis 1933. aastal temalt vastu riigikantsleri koha. Võimule saanuna kehtestas Hitler riigis totalitaarse diktaatorliku korra. Osavate provokatsioonidega õnnestus tal kindlustada natside võit järgmistel Reichstagi valimistel samal aastal, mis Saksa ajaloos jäid pikaks ajaks viimasteks.
Versailles ' rahulepinguga määratud reparatsioonide maksmise lõpetamine ja hädaabitööde korraldamine (s. h. Saksamaa katmine moodsate autoteede võrgustikuga), mida saatis rahvusvahelise majandusliku kliima järk-järguline paranemine, tõid Saksamaa kõige hullemast majanduskriisist välja. Versailles' kehtetuks tunnistamine ravis ka sakslaste haavatud rahvuslikku uhkust. Lisaks algas otsekohe juutide, vasakpoolsete ning Hitleri poliitiliste vaenlaste tagakiusamine , milles demokraatlikust lehmakauplemisest väsinud kesk- ja alamklassid nägid märki igatsetud kõva käega valitsemisstiilist.
Isiklikult pööras Hitler siiski suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ambitsiooniks oli ühendada kõik saksa keelt rääkivate rahvad nn Suur-Saksamaa koosseisu ning viia lõpplahenduseni germaani ja slaavi rahvaste ajalooline konflikt. 1936. aastal lasi ta Saksa vägedel marssida Versailles' lepinguga demilitariseeritud Reini-äärsesse tsooni. Peatselt sai teoks sõjalise koostöö leping Itaaliaga ning varsti ka nn Anti- Kominterni pakt Jaapaniga. 1938. ühendati Saksamaaga Austria (nn. Anschluss) ning algas Saksamaa agressioon Tšehhoslovakkia vastu, mis okupeeriti 1939. aasta märtsiks. Teise maailmasõja alguseks loetakse Hitleri vägede sissemarssi Poola 1939. aasta septembri alguses, mille garantiiks oli 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi mittekallaletungipakt Nõukogude Liiduga. 1941. aasta juunis Hitler rikkus seda pakti ning ründas parasjagu ise sõjaks valmistuvat Nõukogude Liitu.
3.II MAAILMASÕDA
1. septembril 1939. aastal tungis Saksamaa kallale Poolale, algatades sellega Teise maailmasõja. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Poola vallutamist nad ära hoida ei suutnud. Poolasse sisenes ka Punaarmee, kes vallutas riigi ida-osa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. 28.septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprusleping, millega Poola, kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks MRP lisaprotokolli muutmisega NSV Liidu mõjusfääri.
Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu pagenduses. 10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga " Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöögi suund oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' suunal. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiil-valitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Kuna Prantsusmaa väejuht uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida Esimeses maailmasõjas grupeeris ta oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed.
Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal.
Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga. 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Saksamaa. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.
4.HITLERI UNISTUS RASSILISEST PUHTUSEST
Hitler asus ellu viima oma ideed puhtast aaria rassist. Juba enne riigipeaks saamist kehtestas ta esimeste seadustena Hitler puuetega naiste sundsteriliseerimise, et ühiskonda “puhastada”. Hiljem lasti füüsilise või vaimse puudega inimesed hukata, kuulutades, et nad “pole väärt elama”.
Tema suurimat viha pidid taluma aga juudid . Ööl vastu 10. novembrit 1938. aastal rüüstasid löögirühmad Adolf Hitleri käsul tuhandeid Saksa ja Austria juutide ärisid, sünagooge ja kodusid, vähemalt 90 juuti tapeti, umbes 30 000 arreteeriti ja saadeti koonduslaagreisse.
Jõhker sündmus, mida massilise akende lõhkumise tõttu ka Klaasipurustamise ööks ja saksa keeles Kristallnachtiks on nimetatud, vallandas juutide hävitamise pidurdamatu kampaania, mida 1933. aastal võimule tulnud Hitler nn. rassilise puhtuse nimel oli seni veel mõõdukalt läbi viinud.
Kristalliöö korraldamise formaalseks ettekäändeks sai Saksa diplomaadi Ernst von Rathi tapmine Pariisis juut Herschel Grynszpani poolt, mis andis Hitlerile võimaluse aariaverd masside silmis rassistlikku kättemaksu õigustada.
Täie hooga jätkunud tagakiusamine kihutas emigratsiooni ka ülejäänud, imekombel pääsenud juudid, nii et näiteks Berliini 160 000-lisest juudi kogukonnast oli 1945. aastaks alles jäänud vaid 1 400.
1930ndate aastate keskpaiku hakkas Hitleri rassilise puhastuse meetod järjest drastilisemat ilmet võtma, seni teaduses ja majanduses edukaid juute hakati igat moodi taga kiusama ja neile karme piiranguid kehtestama, kus nad tohivad töötada, kus istuda, kus astuda.
Seepeale algas juutide massiline hävitamine erinevates koonduslaagrites. Erinevate hinnangute kohaselt hukkus Hitleri valitsemise ajal kuni kuus miljonit juuti.
Rassilisusele oligi Saksamaa faism peaaegu kogu oma doktriini üles ehitanud. Selles oli “aaria rass” kõige kõrgem ning “juudid” kõige madalam. Natsid olid seisukohal, et üheskoos võisid elada vaid samarassilised.
5. FAKTE
Pärast teist maailmasõda Hitleri tervislik seisund halvenes märgatavalt. Ta olevat kannatanud ka parkinsoni tõve all. 19. märtsil 1945 andis ta käsu Saksa Riigi infrastruktuuri hävitamiseks, kuid sõjandusminister Albert Speer ei täitnud seda käsku.
22. aprillil 1945 sai Hitler närvivapustuse, kui ta teada sai, et tema kästud armeegrupi Steineri pealetung ei leidnud aset.
Pärast seda, kui Hitler oli 29. aprillil kell 4 oma poliitilise ja isikliku testamendi allkirjastanud, abiellus ta oma pikaajalise elukaslase Eva Brauniga. Järgneval päeval kella 15:30 paiku sooritasid Adolf Hitler(lasi kuuli pähe) ja ta abikaasa enesetap(mürgitas end tsüaniidampulliga). Vastavalt Füüreri viimastele soovidele põletati nende laibad Riigikantselei hoovis ja maeti sinna lähedusse. Hitleri surmast anti teada 1. mai 1945 Wehrmachti raadioteates.
Esimestel maipäevadel kaevasid punaarmeelased Hitleri ja ta naise laibad taas välja ning viisid hammaste järgi läbi isikutuvastuse. Venelased hoidsid info selle kohta salajas, alles 1970. aastal teatati, et Hitleri maised jäänused on maetud ühe vene kasarmu territooriumile Magdeburgis. Seejärel põletati laibad ja tuhk puistati lähedal asuvasse jõkke.
Hitler oli muidu tubli, ta ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis ka kõrgust.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://et.wikipedia.org/wiki/Adolf_Hitler
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=243&table=Persons
http://et.metapedia.org/wiki/Adolf_Hitler
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/ab/Bundesarchiv_Bild_183-H1216-0500-002%2C_Adolf_Hitler.jpg
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ce/Bundesarchiv_Bild_183-1989-0322-506%2C_Adolf_Hitler%2C_Kinderbild.jpg