Saksamaa 1920.-1930. aastatel (0)

Saksamaa 1920.-1930. aastatel

I Weimari vabariik

Weimari /vaimari/ vabariigiks nimetatakse aastaid 1919-1933 Saksamaa ajaloos (1919 – kukutati monarhia , 1933 – Hitler tuli võimule).. Kuna I maailmasõda oli rahva olukorda tugevasti halvendanud, puhkes novembris 1918 Saksamaal revolutsioon , keiser Wilhelm II põgenes. Võim läks sotsiaaldemokraatide kätte. Weimari vabariik oli parlamentaarne riik. Tegutses parlament ehk Riigipäev. Riigipea oli president . Valitsust juhtis kantsler.Weimari vabariigi vastu olid aga saksa vasakpoolsed ehk kommunistid (kes tahtsid kommunistlikku riiki.
Majanduslik olukord peale Esimest maailmasõda oli Saksamaal väga raske – tasuda tuli reparatsioone. 1923 puhkes.Riik oli suures rahapuuduses, raha trükiti aina juurde, sellega kaasnes tohutu inflatsioon . See omakorda tõi kaasa lihtrahva elatustaseme märgatava halvenemise ja rahulolematuse valitsusega. Samal ajal kasvas kommunistlike loosungite populaarsus. Ühel pool Weimari vabariiki olid kommunistid e vasakpoolsed teiesel sõjavägi,selle juhtkond e parempoolsed .

II Hitler teel võimule

Adolf Hitler (1889–1945) Sündis Braunau linnas, tol ajal Austria-Ungari keisririigi koosseisus . Isa tolliametnik. Isa isa oli tõenäoliselt juut. Hitleri ema ja isa olid lähisugulased. Nooruses tahtis Hitler saada kunstnikuks , kuid ei saanud Viini Kunstiakadeemiasse sisse. Elas Viinis, elatus vanemate pärandusest ja joonistuste müügist. 1913 läks Saksamaale ja maailmasõja algul astus vaimustusega Saksa sõjaväkke. Sai kapraliks.Sõja lõpul sai gaasimürgituse, sattus haiglasse, vabanes alles peale sõja lõppu. Jäi edasi sõjaväeteenistusse. Sai ülesandeks kõneleda rindelt tagasipöörduvaile sõdureile (et need ei muutuks “punaseks”). Ilmnes Hitleri sõnaosavus.

Peale 1918. aasta revolutsiooni tekkis Saksamaal palju uusi parteisid, teiste seas ka NSDAP. Sümbolvärv – pruun. 1919 sattus Hitler juhuslikult ühele selle partei koosolekule,Hitler võeti partei juhatusse.
1921 sai Hitler NSDAP juhiks.Partei mõju laienes. Hitler lahkus sõjaväeteenistusest, kuid NSDAP jäi tihedalt seotuks sõjaväega. Kui 1923 puhkes Saksamaal kriis, elavnes ka NSDAP tegevus. Parteil oli oma ajaleht “Völkischer Beobachter”. Selle toimetajaks oli Tallinnast pärit Alfred Rosenberg.
8. novembril 1923 üritas Hitler Münchenis riigipööret korraldada – see oli nn. õllekeldriputš. Hitler koos kaaslaste ja rünnakrühmlastega (SA) võttis poliitilisel koosolekul “Bürgerbräukelleris” vangi Baieri valitsusjuhi ja kuulutas, et Berliinis asuv keskvalitsus on kukutatud. Ta lootis, et armee toetab teda, kuid eksis. Mäss suruti järgmisel päeval maha. Hitler mõisteti 5 aastaks vangi, kuid vabanes 9 kuu pärast. Vanglas kirjutas ta oma vaadetest raamatu “ Mein Kampf” (“Minu võitlus”, ilmus 1925).
1920. aastate teisel poolel igasuguste äärmuslaste, sealhulgas natsipartei mõju vähenes, kuid majanduskriisi ajal suurenes taas.
1929. aasta majanduskriis tabas Euroopa riikidest kõige valusamalt just Saksamaad. (USA laenud lakkasid, kuid võlgu ja reparatsioone tuli tasuda). Tööstustoodangu hulk langes sajandivahetuse tasemele , töötuid oli 8 miljonit. Rahvas süüdistas raskes olukorras valitsust, NSDAP populaarsus hakkas jälle suurenema. Juulis 1932 hääletas parlamendivalimistel NSDAP poolt 13,7 miljonit inimest, natsid said 1/3 parlamendikohtadest. See oli nende edu absoluutne tipp. Sama aasta novembris erakorralistel parlamendivalimistel said nad juba veidi vähem hääli.
NB! 30. jaanuaril 1933 nimetas Saksamaa president Paul von Hindenburg Hitleri kantsleriks. Parlamendis ehk Riigipäevas ei saanud natsid siiski kunagi absoluutset enamust. Märtsis 1933 olid jälle uued valimised, siis hääletas NSDAP poolt 43,9 % valijaist. Seega – parlamentaarse korra ajal ei hääletanud sakslased diktatuuri poolt!

NB! Hitler sai võimule täiesti seaduslikult!

Natsionaalsotsialistide võimuletuleku põhjused:

• parlamentaarne kord (ehk demokraatia) oli Saksamaal liiga nõrk ega tulnud toime riigi ees seisnud probleemidega. Arvukad rahvakihid – ohvitserid , töösturid, suurmaaomanikud jt. – olid avalikult demokraatia vastu.
  
• sõjajärgne raske olukord Saksamaal – raske ja alandav Versailles ` rahuleping , majandusraskused (inflatsioon!). Viimase tõuke andis 1929. aasta majanduskriis.
  
• teravad sotsiaalprobleemid – tööpuudus, keskklassi (ehk väikekodanluse) nõrgenemine
  
• kommunismioht. NSDAP nägi kommunistides oma põhivaenlasi. NSDAPs omakorda nähti kommunismiohu pidurdajat.
  
• vastasleeri nõrkus, lõhestatus kergendas natside võimuletulekut. Parteid kemplesid omavahel, töölisparteid olid lõhestatud (sotsiaaldemokraatide ja kommunistide vahel vastuolud).
  

III Kolmas riik
See on natside võimu all oleva Saksamaa nimetus hõlmab aastad 1933-1945
Natsionaalsotsialistide põhiseisukohad:

• Saksamaa peab jälle saama suureks ja tugevaks riigiks. Selleks tuleb tühistada Versailles ` jt. alandavad lepingud . Tuleb laiendada sakslaste eluruumi (Lebensraum).
  
• aaria rass (mille kõrgeim aste on sakslased) peab saama maailmas valitsejaks
  
• Saksamaal tuleb: 1) lüüa kord majja
  

2) kõrvaldada demokraatia, kommunism , juutlus
3) hoolitseda sakslaste rassilise puhtuse eest ( juudid , slaavlased
ja mustlased on alamad rassid )
Mis Saksamaal nüüd toimuma hakkas?
Hitleri võimuletuleku järel esialgu säilis vormiliselt demokraatia, diktatuur hakkas kujunema järk-järgult.
Alustati arveteõiendamist kommunistidega. Ööl vastu 28. veebruari 1933 süttis Berliinis Riigipäevahoone. Natsid süüdistasid kommuniste selle süütamises. See oli ettekäändeks, et tühistada Weimari põhiseaduse sõna-, trüki- ja koosolekutevabaduse paragrahvid . Peale järgmisi valimisi samal kevadel kommunistlik partei üldse keelati. Seega said natsid Riigipäevas enamuse. Valitsus sai erakorralised volitused . Varsti keelati kõigi teiste parteide tegevus. Ühesõnaga – Weimari põhiseadus kaotas tähtsuse.
Hitleri-aegsele Saksamaale oli iseloomulik:

• tegutses vaid üks partei – NSDAP. Ametühingud allusid parteile, streigid keelati
  
• Riigipäev kaotas tähtsuse. Käis koos siis, kui Hitler tahtis kõnet pidada – käis koos veel 12 korda, võeti vastu 4 seadust
  
• Hitlerist sai diktaator . Kui president Hindenburg 1934 suri, võttis Hitler tema ametikoha ka endale. Hitleri ametlik tiitel – Führer und Reichskanzler (juht ja riigikantsler)
  
• loodi repressiivorganid. 1921 loodi SA (Sturmabteilung ehk rünnakrühm), see oli NSDAP sõjaline tugi. Kuna ta aga polnud piisavalt kuulekas, siis tapeti tema juht Ernst Röhm Hitleri käsul 30. juunil 1934 nn. pikkade nugade ööl. (SA püsis siiski kuni 1945)
  

1925 loodi SS (Shutzstaffel ehk kaitsemalev ehk mustsärklased). Ta tekkis kui Hitleri ihukaitse, kui partei sõjaväestatud organisatsioon , kuid hiljem sai temast kõikvõimas poliitiline politsei, kes kontrollis kogu riiki. (II maailmasõja ajal tegutses kurikuulus Waffen-SS (=Relva-SS), mis oli osalt sõjavägi, samas osa SSist)
1934 asutati Gestapo (Geheime Staatspolizei – Salajane Riigipolitsei). See oli sisuliselt riiklik salapolitsei.
Tekkisid koonduslaagrid (tuntumad Buchenwald, Dachau), kuhu saadeti natsidele mittemeelepäraseid inimesi juba alates 1933. aastast. Tõelised õudused (=massilised hukkamised) toimusid koonduslaagrites Teise maailmasõja ajal.
Loodi luure - ja julgeolekuamet SD (Sicherheitsdienst).
Hitleri kõrval kuulusid natsipartei ladvikusse veel majandusasjade eest vastutav Hjalmar Schacht ja tema järel Hermann Göring, propagandaspetsialist Joseph Paul Goebbels /göbels/, ideoloogia alal tegutsev Alfred Rosenberg, parteitööd juhtis Rudolf Hess.

• juutide tagakiusamine. Antisemitism ehk juudivaenulikkus oli tähtis NSDAP idee. Hitleri võimule tõustes hakati juute kõrvaldama juhtivatelt ametikohtadelt, neilt võeti kodakondsus , poliitilised õigused. Kandsid spetsiaalset juudimärki. 9.-10. novembril 1938 toimus ulatuslik juudivastane pogromm (=rüüsterünnak), nn. Kristalliöö. Palju juute emigreerus Saksamaalt. Teise maailmasõja ajal asuti “juudiküsimust lõplikult lahendama ” – tapeti 6 miljonit juuti. Juutide tagakiusamist ja hävitamist II maailmasõja ajal nimetatakse sõnaga holokaust.
  
• natslik propaganda , ajupesu . Sellel alal oli eriti meisterlik propagandaminister Goebbels. 1936. aasta olümpiamängud, mis toimusid Berliinis, olid ühtlasi võimas propagandaüritus natside võimule.
  
• noorsoo kasvatamine natslikus vaimus . Tegutses natsipartei noorteorganisatsioon Hitlerjugend.
  
• majanduse riiklik reguleerimine. Riik sekkus jõuliselt majandusellu, eesmärgiks oli Saksamaa sõjalise võimsuse suurendamine . Riik laenas raha suurtööstureilt ja pankureilt, lubades peale uute maade vallutamist tagasi maksta. Riigi toel ehitati tehaseid ja vabrikuid sõjatehnika tootmiseks, rajati tuhandeid kilomeetreid kiirteid, töötud tegid hädaabitöid – kõige selle tõttu Saksamaa majanduslik olukord paranes , tööpuudus vähenes, ühtlasi Hitleri populaarsus suurenes. Sõjatööstuse toodang kasvas Hitleri ajal 12 korda, kuid samal ajal kasvas riigivõlg 4 korda. Selline poliitika sai olla vaid ajutine!
  
• agressiivne välispoliitika. Saksamaa hakkas lahti ütlema Versailles` rahulepingu tingimustest. See toimus nii:
  

1935 seati sisse üldine sõjaväekohustus, hakati looma võimsat massiarmeed, (saksa keeles Wehrmacht)

1935 sõlmiti Inglismaa ja Saksamaa vahel mereväekokkulepe, sellega sai Saksamaa õiguse laevastikku suurendada ja asuda rajama allveelaevastikku

1936 marssisid sakslased sisse Reini demilitariseeritud tsooni (sellega oligi Versailles`rahuleping sisuliselt tühistatud

Saksamaa toetas Hispaania kodusõjas kindral Francot (=parempoolseid)

1936 kujunes nn. Berliin- Rooma telg (=Saksamaa + Itaalia liit)

1936 sõlmiti nn. Antikominterni pakt Saksamaa ja Jaapani vahel, varsti ühinesid Itaalia, Ungari, Hispaania jt. Eesmärk oli võidelda Kommunistliku Internatsionaali vastu (=kommunistlike parteide rahvusvaheline organisatsioon, loodi 1919, peakorter Moskvas, eesmärgiks maailmarevolutsioon )
Itaalia 1920.-1930. aastatel

I Sisepoliitika

Itaalia oli sel perioodil kuningriik (kuningas oli 1900-1946 Vittorio Emanuele III). Peale Esimest maailmasõda oli Itaalia väga kurnatud. Inimkaotused sõjas olid väga suured. Pärast sõda valitses riigis laos ja tööpuudus, rahva rahulolematus kasvas.
Sellises olukorras tugevnes Itaalia Sotsialistlik Partei.
Oli oht, et Itaalias tuleb revolutsioon nagu Venemaalgi. Kõik, kellel oli mingi omand, sattusid ärevusse. Pahandati valitsuse peale, kes midagi ette ei suutnud võtta.
Itaalias kujunes soodne pinnas diktatuuri tekkeks.
Kerkis esile Benito Mussolini (1883-1945).
Eluloost: sepa poeg, sündis maal, lapsepõlv vaene. Siiski õppis mitmes koolis, sai õpetaja kutse. Sel alal töötas vähe, hakkas ajakirjanikuks. Vaadetelt esialgu sotsialist . Kuna aga erinevalt partei seisukohast pooldas ta Itaalia sõttaastumist, heideti parteist välja. Läks rindele, sai raskelt haavata .
1919 asutas Mussolini sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Gombattimento, mille tegevus oli suunatud sotsialistide vastu.
1921 sai sellest organisatsioonist Rahvuslik Fašistlik Partei. Mussolini oli selle juht Partei seisukohad:

• nõuti korda, karmi kätt
  
• keskne koht oli rahvusluse ideel (mida vastandati klassidele)
  
• oldi sotsialistide ja kommunistide vastu (rünnati, tapeti neid jne.)
  

Fašistliku partei populaarsus rahva seas suurenes, Mussolini hakkas nõudma ministrikohti valitsuses. Jõudemonstratsiooniks, enda tugevuse näitamiseks korraldasid fašistid 28. oktoobril 1922 marsi Rooma (Napolist). See avaldas mõju, kuningas tegi Mussolinile ülesandeks moodustada valitsus. See oli sisuliselt riigipööre. Mussolini sai peaministriks.
Diktatuur hakkas kujunema järk-järgult. Esialgu valitses Mussolini põhiseaduse raames. Kõik valitsuse liikmed esialgu polnud fašistliku partei liikmed.
Fašistlik diktatuur Itaalias kujunes välja aastatel 1926-1929. Sellele oli iseloomulik:

• oli vaid üks partei – fašistlik partei
  
• valitses juhikultus
  
• riik sekkus majandusellu
  
• opositsioonilised ajalehed-ajakirjad suleti
  
• peeti kohut antifašistide /(=fašismivastaste) üle
  
• asutati poliitiline politsei ( OVRA )
  
• loodi korporatiivne süsteem ehk korporatiivne riik
  

korporatsioon – organisatsioon, kus olid koos nii tööandjad kui töölised elukutsete kaupa. Eesmärgiks oli ületada klassivastuolusid. Töölistel olid küll teatud õigused ( tasuline puhkus, töötu abiraha ), kuid streikida ei tohtinud. Tõeliselt töölised oma õiguste eest võidelda ei saanud.
NB! Mussolini-aegset Itaaliat on erinevates käsitlustes peetud mõnikord autoritaarseks, teinekord totalitaarseks diktatuuriks.

II Majandus

Fašistliku diktatuuri ajal sekkus riik aktiivselt majandusellu. Valitsus kontrollis korporatsioone. Riik organiseeris mitmesuguseid töid ja riiklikke ettevõtmisi, et anda rahvale tööd.
Loodetud majandusedu siiski ei tulnud.
Rahvuslik koguprodukt kasvas fašistide ajal vähem kui enne või pärast seda (aastas vaid 1,8 %).

III Välispoliitika

Itaalia välispoliitika oli agressiivne kohe fašistliku diktatuuri algusest peale.
1920. aastatel oli Itaalia veel suhteliselt nõrk, kuid 1930. aastatel hakkas Mussolini pidama erakordselt sõjakaid kõnesid. Agressiooni esimeseks objektiks sai Etioopia (ehk Abessiinia ), mis 1935-36 Itaalia poolt vallutati .
Vallutati ära ka Albaania (1939).
1930. aastate teisel poolel toimus Itaalia ja Saksamaa lähenemine. Itaalia sekkus ka Hispaania kodusõtta. Eesmärk oli muuta Vahemeri Itaalia sisemereks Mis Mussolinist hiljem sai? Itaalia sõdis Teises maailmasõjas Saksamaa liitlasena ja kaotas. Mussolini kukutati itaallaste endi poolt 1943. Sakslased vabastasid ta aga vangist ja panid marionetliku Saló vabariigi etteotsa . Partisanid vangistasid Mussolini ja lasid ta maha.
I Demokraatia
kreeka keeles demos = rahvas, kratos = võim
Sõnal demokraatia on kaks tähendust:

rahva võim

riik, kus on võimul rahvas
Demokraatia jaguneb:

otsene demokraatia (oli näiteks Vana-Kreeka linnriikides)

esindusdemokraatia (rahva tahet vahendab rahva poolt valitud esinduskogu ehk parlament)
Tänapäeva demokraatlike riikide põhitunnused:

• võimul on seaduslik valitsus
  
• inimõigused on tagatud
  
• kõik on võrdsed seaduse ees
  

NB! Lihtsalt väljendudes: demokraatia puhul on riik inimese jaoks!
1920.-1930. aastatel olid demokraatlikud riigid näiteks USA, Inglismaa, Prantsusmaa.
Diktatuur on piiramatu, jõule toetuv võim.
On kahte liiki diktatuure:

autoritaarne diktatuur (ka: autoritarism , ka väljend: autoritaarne režiim)
See on diktatuuri pehmem vorm.
1930. aastatel valitses autoritaarne kord näiteks Eestis, Lätis, Leedus, Poolas

totalitaarne diktatuur (ka: totaalne diktatuur või riik, totalitarism)
See on diktatuuri karmim vorm. Võim on koondunud ühe isiku kätte.
1920.-1930. aastatel valitses totalitaarne diktatuur Nõukogude Liidus ja Saksamaal.
Maailmasõdadevahelist Itaaliat on vahel käsitletud autoritaarse, vahel totalitaarse diktatuurina.
NB! Diktatuuri puhul on inimene riigi jaoks!
Totalitaarse riigi tunnused:

• juhikultus
  
• ühe partei ja ühe ideoloogia juhtiv seisund
  
• kodanikuõigused on äärmiselt piiratud
  
• represseeritakse teisitimõtlejaid
  
• riik kontrollib majandust
  
• ühiskonnaelu on ühtlustatud, allutatud jäikadele reeglitele