Ratsaspordispetsialistide hinnang harrastusspordile (0)

TALLINNA ÜLIKOOL 
Terviseteaduste ja Spordi Instituut 
Rekreatsiooniteaduste  osakond  
 
 
 
 
 
Grete Hussar  
RATSASPORDISPETSIALISTIDE HINNANG HARRASTUSSPORDILE 
Bakalaureusetöö  
 
  
 
Juhendaja : Reeda  Tuula 
..................... 
(Juhendaja allkiri ) 
 
 
 
 
 
Tallinn 2013 
SISUKORD 
 
RESÜMEE  ........................................................................................................................ 3 
ABSTRACT  .......................................................................................................................... 4 
SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 5 
1.  HARRASTUSSPORDI OLEMUS JA KUJUNEMINE RATSASPORDIS ............. 7 
1.1 
Spordiala kujunemine harrastusspordiks ............................................................ 7 
1.2 
Harrastussport ratsutamises Eestis ..................................................................... 9 
1.3 
Harrastusspordi hetkeseis ................................................................................. 14 
2.  UURIMUSTÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED .................................................... 15 
3.  UURINGU METOODIKA ...................................................................................... 16 
4.  UURIMUSTÖÖ ANALÜÜS ................................................................................... 18 
4.1 
Harrastussportlane ratsaspordis ........................................................................ 18 
4.2 
Ratsaspordi treenerite töökogemused harrastussportlastega ............................ 20 
4.3 
Võistluste korraldust määratlevate küsimuste analüüs ..................................... 22 
5.  UURIMUSTULEMUSTE ARUTELU JA JÄRELDUSED .................................... 24 
KOKKUVÕTE ................................................................................................................ 29 
KASUTATUD KIRJANDUS ......................................................................................... 31 
LISAD ............................................................................................................................... 34 
LISA 1 Küsitlus ................................................................................................................. 34 
 
 
 
 
 
 
2 
 
RESÜMEE 
 
Hussar,  Grete.  Ratsaspordispetsialistide  hinnang  harrastusspordile.  Bakalaureusetöö. 
Tallinna Ülikool, 2013. 
Bakalaureusetöö  eesmärk  on  välja  selgitada  ratsaspordispetsialistide  hinnang 
harrastusspordile Eestis. Töö annab ülevaate harrastusspordist Eestis, harrastajatest ning 
teisalt   ratsaspordi  spetsialistide  arvamustest  ja  ettepanekutest  harrastusspordi 
arendamiseks .  Käesolevas  töös  on  koostööd  tehtud  harrastusspordi  manageri   Tatjana  
Kiiloga,  mistõttu  töö  tulemused  on  olulised  ERL  harrastusspordi  arenguks.  Avatud 
vastustega   ankeet  saadeti atesteeritud treeneritele.  Valimisse  kuulus 64 treenerit, millest 
küsitlusele vastas 15 treenerit. Uurimuses selgus, et harrastajat, kui ratsutajat peetakse 
peamiselt  majanduslikult  heal  järjel  olevaks   inimeseks ,  kes  ratsaspordiga  põhitöö 
kõrvalt tegeleb ja mitte  raha teenimise eesmärgil. Spetsialistide  hinnangus   domineerib  
harrastusratsutaja kui olulise potentsiaalse  sponsori  roll. Harrastajad on nõus  panustama  
nende  poolt  armastatud  ala  tegevsportlastesse  ning   tunnevad   huvi  spordi  arendamise 
vastu. Harrastajatele mõeldud võistlusklasside vähesusest annab kinnitust nii ERL 2012. 
kalenderplaan   kui  spetsialistide  hinnang  arengu  osas.  Harrastussportlastele  mõjuks 
motiveerivalt  ja  innustavalt  kui  võistluskalendris  oleks  sissetoodud  eraldi  harrastajate 
võistlused  kogumaks oskusi jõukohaste vastastega.  Harrastaja  näol on tegemist arukate 
inimestega,  kes  õpihimust  ja   eneseteostus   vajadusest  pühendavad  aega  ja  raha 
harrastustegevusele,   oodates    sealjuures   võimalust  endale  sobival  tasemel  võistelda. 
Enamik harrastajaid ei soovi kaotada harrastaja staatust ning tippspordi poole ei pürgi. 
Põhitöö  kõrvalt  ei  jõua  harrastajad  igapäevaselt   talli ,  raskete  klasside  sõitmine  vajab 
pikka pühendamist, aega ja raha, kuid sobivate tingimuste korral, õiglase tunnustuse ja 
ERL toetusega võib loota harrastusspordi pidevale arengule 
Märksõnad: ratsutamine , harrastussport, treener  
 
 
 
3 
 
ABSTRACT 
 
Hussar,  Grete.  The   valuation   of   amateur    sport   by  equestrian  experts.  Dissertation. 
Tallinn University , 2013. 
The   purpose   of  this   paper   is  to  research  the  valuation  of  amateur   sports   by  equestrian 
experts.  The   work   will  give  a  overview  of  amateur  sports  in  Estonia  and  the   opinions  
and  suggestions  of  equestrian  experts.  This  paper  has  been  a  joint  effort   between   the 
writer  and the  manager   of the equestrian amateur sports Tatjana   Kiilo , that’s why the 
outcome  of this paper is very  important for the  development of amateur sports. A survey  
with   open   answers  was   sent   to  certified  coaches.  The  initial  selection  consisted  of  64 
certified  coaches,  from  which  15  answered  the  survey.  The  research  showed,  that 
amateur  equestrians  are  mainly  people  with   good   financial  state  and  who   practices  
equestrian   sport   beside  their  main  work  and  not  for  the   money   earning   reasons .  The 
amateur equestrians are potential sponsors for the sport. Amateur athletes are willing to 
donate  in  the  sport  they  love  and  are  interested  in  the  development  of  the  sport.  The 
Estonian  Equestrian  Federation  2012   calendar   shows,  that   there   are  few   race    classes  
meant for the amateur athletes. It would be motivating for the amateur athletes, if there 
were   special   races  for  amateurs  in  the  calendar.  The  amateur  athlete  is  a   wise   person 
with the  desire  to learn. They spend time and money for the  hobby , hoping they get to 
compete  on their own level. Most of the amateur athletes don’t want to lose the amateur 
status   and  they  don’t  want  to   reach   professional  level.  Beside  their  main  job,  the 
amateurs  can’t  go  to  the  stables  every  day.  The   racing   of  difficult  classes   takes  
dedication , time and money. When the  conditions  are right and with the  support  of the 
Estonian Equestrian Federation, we can hope  that the amateur sport will  develop .  
Keywords: riding , amateur sport, trainer 
 
 
4 
 
SISSEJUHATUS 
 
Ratsutama  suudab igaüks õppida, sest  ratsutamine on oskus. Ratsastamise eesmärk on 
ilu  –  täielik   harmoonia    ratsaniku   ja  hobuse  vahel.  Hobusest  peab  näha  olema,  et  ta 
ennast  hästi  tunneb,  ja   ratsanik   ei  tohi  märgata  lasta,  kui  raske  seda  saavutada  on 
(Müseler,2007). Esikohal asub armastus hobuse vastu ning võime teda mõista ( Mauring , 
1988).  Head  ratsanikku  peab  iseloomustama   kannatlikkus ,  oskus  end   valitseda   ning 
rahulik  meel.  Ratsanik  peab  oma  partnerit  kohtlema  õiglaselt  ning  vigasid  endast 
leidma, kui et hobusest ( Kollom , jt., 2008).  
Õige  on  ratsutamisega  alustada   lapseeas ,  et  harjuda  tasakaalu  hoidmise  ja  hobuse 
juhtimisega. Siiski võivad headeks ratsanikeks saada inimesed, kellel on ratsutamiseks 
vajalikud  füüsilised  ja  psüühilised  eeldused  (Mauring,  1988).  Psüühilised  eeldused  on 
eriti tähtsad selleks, et mõista hobust.  Tuleb tundma õppida hobuste psüühikat ja selle 
abil kujundada tingrefleksid. Füüsilise eeldusena peab inimene nägema suurt vaeva oma 
tasakaalu  ning  hea  rühi  arendamisele,  mis  loob  vajadusel  ka  vastupidavuse  ning 
tugevuse (Pferdewissen). 
Inimese ja hobuse teed on ristunud juba ammustest  aegadest , mille käigus inimesed on 
kasutanud  hobuseid  liiklusvahendina,  põllutöödes,  sõjas,  võistlustel,  suurematel 
paraadidel  ja  lihtsalt  hea  sõbrana.  Aastate  jooksul  on  ratsutamine  muutunud  väga 
põnevaks ja arenevaks spordiks Eestis,  millega on kaasnenud mitmete  erinevate  alade 
tekkimised  ning  huvitavad  hobuse  koostöövõime   rakendused   (näiteks   hipoteraapia ). 
Palju populaarsust on aastatega ratsaspordis kogunud ka võistlussport, mida on jõudsalt 
toetanud  Eest  Ratsaspordi  Liit  (edaspidi  ERL).  Vähem  tähelepanu  on  saanud  ja  alles 
arenemisjärgus on Eestis aga harrastussport. 
Mõiste  harrastussport  on  väga  lai  ja  mitmeti  mõistetav,  mis  ei  pea  alati  sisaldama 
võistlemist.   Harrastussporti tuntakse kui vaba aja tegevust põhitegevuse kõrvalt ning 
harrastajaks  võib  pidada  ka  juba  ratsanikku,  kes   hobustega   väga  harva  kokku  puutub. 
Siiski  toob    bakalaureusetöö  autor  antud  töös  välja  pigem  võistleval  tasandil 
harrastajaid, kuna viimaseid võib nimetada ka  aktiivseteks klientideks.  
Harrastussportlane  on  see,  kes  peaks  ratsaspordi   arenemist   edasi  kandma  ning  on 
motiveeritud   osalema   spordiarengu  kaasa  aitamises,  osalema  vabatahtlikuna 
5 
 
spordikorralduses  ja  olema  julge  spordialasid  puudutavates  küsimustes  kaasa  rääkima. 
Tänu  harrastajate  suurele  motivatsioonile  on  harrastussport  Eestis  ka  arenenud,  kuid 
siiski  vajab  see  veel  rohkem  ERL  poolset  toetust,  tähelepanekuid  ning   arusaamist . 
Samuti 
vajab 
ERL 
tõendeid 
harrastajate 
kindlameelsusest 
ning 
ka 
ratsaspordispetsialistide  arvamust,  et  harrastusspordiarengule   pühendumine   oleks 
õigustatud  ning  muutuks  oluliseks  osaks  ka  tervikliku  Eesti  ratsaspordi  arengu  jaoks. 
ERL  arengukavas  (2008-2013)  ei  leia  olulisi  tegevusi  harrastusspordi  edendamiseks. 
Palju  on  tähelepanu  pööratud  saavutus-  ja  noortespordile,  kuid  harrastusspordi   alaseid  
tegevusi on vähe välja toodud. Harrastussport on harrastusspordi manageri Tatjana Kiilo 
näol  leidnud  Eesti  ratsaspordis  taas  tähelepanu,  kuid  vajab  tugevat  aktiivset  toetajat 
harrastusspordi arendamisele. 
Bakalaureusetöö  eesmärk  on  välja  selgitada  ratsaspordispetsialistide  hinnang 
harrastusspordile Eestis. Töö annab ülevaate harrastusspordist Eestis, harrastajatest ning 
teisalt  ratsaspordi  spetsialistide  arvamustest  ja  ettepanekutest  harrastusspordi 
arendamiseks.  Käesolevas  töös  on  koostööd  tehtud  harrastusspordi  manageri  Tatjana 
Kiiloga, mistõttu töö tulemused on olulised ERL harrastusspordi arenguks. 
Soovin tänada bakalaureusetöö tegemisel abiks olnud inimesi - Tatjana Kiilo, juhendaja 
Reeda Tuula - kes olid mulle suureks abiks bakalaureusetöö koostamisel.  
 
 
 
 
 
 
 
6 
 
1.  HARRASTUSSPORDI OLEMUS JA KUJUNEMINE 
RATSASPORDIS 
1.1  Spordiala kujunemine harrastusspordiks 
 
Alustades  ratsutamisega  peab  inimene  mõistma  suurt  vastutust  mida  ta  endaga  kaasa 
võtab.  Algaja  ratsanik peab olema kahekordselt püüdlik, sest tal on alguses tegemist nii 
iseenda  kui   hobusega   (Agoston,  jt.,   1959 ).  Iga   ratsutaja   saab  alguse  amatöörina  või 
hobiratsutajana,  kes   vaikselt   areneb  sellest  edasi  kas  siis  tippsportlaseks  või  jätkab 
lihtsalt  ratsutamise  harrastusega  amatööri  tasemel.  Tippsportlase  tööks  on  spordialaga 
tegelemine raha teenimise eesmärgil enda tehtud spordi eest, pühendades kogu oma aja 
ja jõu sellele. Harrastajat võib aga pigem pidada kui paremaks amatööriks, kes tegeleb 
spordiga  kui  asjaarmastaja  (Õigekeelsus   Sõnaraamat ,  2006).  Amatööriks  võib  pidada 
sportlast,  kes  ei   teeni   valitud   tegevusega   raha  vaid  võistleb  naudingu  ning  mitte 
saavutuse  pärast  ning,  et  nende  tegevus  on  pigem  oluline  enese  pärast,  mitte  niivõrd 
lõpptulemuse pärast  (Allisson, 2001). Enamasti defineeritakse amatööriks inimest, kes 
ei  osale  rahvusvahelistel  võistlustel,  ei  saa  selle  eest  raha  ning  ei  osale  koos  ega 
tippsportlaste  vastu  (Smith,  1988).  Amatöörsportlased  võistlevad  rohkem  armastusest 
spordi vastu (Smith, 1988). D. Stanley   Eitzen´i (1989) vaatluste järgi näitas amatööride 
suur armastus spordi vastu, et naudingut võistlemisest pakub harrastatav spordiala siis, 
kui see on inimese enda poolt valitud ja  motivatsioon  osalemiseks on rohkem sisemise 
preemia,  kui  välise  preemia  näol  (raha  ja  kuulsuse  pärast).    Keeruline  on  täpset 
definitsiooni  amatöörspordile anda, kuna alati  ei  ole ka lõplikult  kindlad tippsportlaste 
eesmärgid  ning motivatsioonid.  Teiste  motiive  tõestada on keeruline. Ka  ei  ole ühtegi 
tõendit, et amatöör on vooruslikum kui  professionaal (Smith, 1988). 
Amatöörspordi  ajaloos  võib  jõuda  vana   Kreekani ,  kus  võistlejad  olid  Gardneri 
hinnangul  amatöörid,  kes  võistlesid  suurest  armastusest  spordi  vastu  ( Pierce ,  2008). 
Kuid see, et vana Kreeka  olümpiamängud  olid täidetud amatööride vaimuga on Youngi 
(1984) arvates müüt. Youngi meelest võistlesid  sportlased  regulaarselt raha pärast ning 
kasumi  tõttu  mis  nad  spordist  said.  Amatööri  mõiste  sai  väidetavalt  alguse  Inglismaa 
traditsioonidest  (Allison,  2001;  Young  1984).  Esimene  amatöörspordi  mõiste  sai 
tähenduse  Inglismaal  1866  (Glader,  1978   viidatud   Pierce  2008),  kui  Amateur   Athletic  
Club   määratles  amatööri  kui   igat   džentelmeni,  kes  ei  ole  kunagi  võistelnud  avalikul 
7 
 
võistlusel,  võiduraha,  sissepääsu  raha  või  professionaalidega  raha  eest  ning  kes  ei  ole 
mitte ühelgi perioodil oma elus õpetanud või assisteerinud oma sportlikke harjutusi ning 
ei  ole sellega elatist   teeninud .  Sporti  on peetud  privilegeeritud  alaks, milles  ühiskonna 
eliit on üritanud ennast eraldada madalamatest klassidest (Stewart, 1985 viidatud Pierce, 
2008). Viktoriaanliku Inglismaa eliitklass ei tahtnud võistelda professionaalidega kahel 
põhjusel  ( Sack  & Staurowsky, 1998 viidatud Pierce, 2008). Esiteks tahtsid nad vältida 
igasugust kontakti ja koostöövõimalusi madalama klassiga (Sack & Staurowsky, 1998 
viidatud  Pierce,  2008;  Young,  1984).  Teisalt  ei  tahtnud  nad  kaotada  sportlikel 
võistlustel  töölisklassile.  Seda  peeti  ebaõiglaseks  amatööri  jaoks  võistelda 
professionaaliga  tema  füüsiliste  eelduste  pärast  (Glader,  1978).  Töölisklassi  peeti 
automaatselt professionaalideks. Selleks et olla aristokraat, pidi olema amatöör. 
Kui  britid  pidasid  amatööri  mõistet,  mis  põhines  ühiskondlikul  rahulolul  ning 
elitaarsuse heaks, siis Ameerika  Ühendriikide kultuuris ei  aktsepteeritud  seda mõistet, 
luues   mõiste,  mis    väljendas  ideoloogiat  vabadusest,  võimalustest  ja  egalitarismist 
(Smith,  1988).  Nad   leidsid ,  et  vabas  ühiskonnas  peab  igaühel  olema  võimalus  kaasa 
osaleda  ning  edu  saavutada.  Ameerika  ning   Suurbritannia   reeglid,  kes  amatöörina 
võistelda   tohivad   olid  erinevad.  Suurbritannias  peeti  töölisklassi  professionaalideks, 
ning  eliitklassi  amatöörideks,  kuid  Ameerikas  leiti,  et  spordiga  oleks  õiglane  raha 
teenida  igal  ühel.  Smith  märkis,  et  kehtestatud  kõrgklassi  puudus  viis  arvamusele,  et 
raha   teenimine   spordiga  ei  mõju  atleedi  väärikusele  halvasti.  Kuid  aastate  jooksul 
muutus Ameerika amatöörsport pigem professionaalspordiks. Leiti, et saavutussport on 
lugupeetavam,  põnevam,   kogub   rohkem  sponsoreid  ning  seda  on  võimalik  paremini 
rahastada  (Chu,  1989).  Samas  ei  soovitud  saada  kesk  ning  kõrgklasside  halvakspanu, 
mille tagajärjel muudeti spordi nimetus tagasi amatöörspordiks, mis tegelikkuses võrdus 
professionaalspordiga,  kuna  see  sai  rohkem  heakskiitu.  Amatööri  mõistele  jagati 
erinevaid  versioone  pidevalt  ning  populaarsust  kogus  saavutussport,  jättes 
harrastusspordi  kõrvale.  1916.aastal  kirjutati  amatöörile  mõiste  Athletic  Research 
Society  poolt  (Hawes,  2000):  Amatöör  on  keegi,  kes  osaleb  võistluslikus  füüsilises 
spordis vaid naudingu nimel ning füüsiline, vaimne, ühiskondlik kasulikkus tuleneb otse 
sellest. 
Harrastussportlase  võistlusklass  Eestis  on  välja  kasvanud  1980-ndatel  aastatel  peetud 
populaarsetest  ratsaspordi  veteranide  takistussõitudest,  mida  peeti  tolle  aja  erinevatel 
tähtpäevadel  ja  populaarsetel  ratsavõistlustel  (ERL,  Harrastussport).  Eesti  iseseisvuse 
8 
 
taastamise  algusajast  on  suurenenud  ratsutamist  harrastavate  laste,  noorte  ja 
täiskasvanute arv, kes tegelevad siiani harrastusspordiga ning mitmest ratsanikust on ka 
sirgunud  edukad  sportlased. Sellega seoses tekkis ERL suurenenud harrastus ratsutajate 
arvuga  ka  vajadus  tekitada  spetsiaalne  võistlusklass,  mis  sobis  ratsutamist  hobikorras 
harrastavale ratsutajale. Nii sai alguse harrastussport Eestis.  
2012.a  toimusid  esimest  korda  üheskoos  juuniorite,  noorte  ja  seeniorite 
meistrivõistlustega  ka  harrastajate  meistrivõistlused.    Kuigi  ratsaliidu   fookus   on  ikka 
veel  saavutusspordil  ja  tippspordil,  ei  saa  ERL  harrastajaid  tähelepanuta  jätta.  ERL 
peasekretär  Siim Nõmmoja loodab harrastajate manageri tööle harrastusspordi maastiku 
korrastamisel  ning  edendamisele  erinevate  võistlusalade  puhul  (Hobumaailm,  2012). 
Tänu  harrastajate  manageri  positsiooni  loomisele  ERL-is  on  toimunud  mõningad 
edasiminekud. Esimest korda jagati ka parimale harrastajale igas võistlusalas ratsaliidu 
hooaja  lõpupeol  tunnustuse   meene .  Samuti  sai  muutust  harrastajate   määratlus   2013. 
aastaks. 
Eesti  harrastajate  manager  Tatjana  Kiilo,  viis  detsembris  2012  harrastussportlaste 
(harrastussportlase  litsentsi  taotlenud  inimestele,  kokku  197)  seas  läbi  küsitluse,  mille 
eesmärgiks  on  tõstatada  harrastusspordi  arengu   seisukohast   olulisi   küsimusi   ja 
määratleda  teemade  ringi,  millega  järgnevatel  aastatel  tegeleda.  Kiilo  uuringust  võib 
välja lugeda, et üle poole harrastussportlastest on  tegelenud  ratsaspordiga kauem kui 10 
aastat, kes tunneb hobuseid hästi ning tegeleb alaga järjepidevalt.  
1.2  Harrastussport ratsutamises Eestis 
 
Ratsaspordi  harrastamine  mõjub  hästi  tervisele  ning  suurendab  elurõõmu  ja 
heaolutunnet (Kollom, jt., 2008).  Ratsasport  pakub toredaid elamusi ja piisavalt füüsilist 
koormust  ning  sobib  igas  eas  harrastajale  (Tults,  2008).  Harrastussportlane  käib  tööl, 
enamjaolt esmaspäevast  reedeni  ja kaheksast  viieni , omab kodu ja peret, mõningal juhul 
on  võimeline  tegelema  veel  mõne  muu   hobi   või  huvialaga  (Varusk,  2012).  Bodilsen 
Estonia  finantsjuht  ja  juhatuse  liige   Kaia   Kaljas  näeb  ratsutamist  kui  hobisporti,  mis 
aitab  tal  välja  tulla  igapäeva  rutiinist   püüdes   mõned   korrad   suvel  ka  võistlemas  käia 
(Lemmik,  2006).  Ratsutamine  tähendab  puhkust.  Hobune  teeb  oma  olemisega  kõik 
selleks,  et  inimene  ei  mõtleks  millegi  ega  kellegi  muu,  kui  vaid  tema  ja  ratsutamise 
peale.  Harrastusspordina  käsitletakse  sportlikku  tegevust,  mis  on  suunatud  edu 
9 
 
saavutamisele   avalikus  konkurentsis  (ERL,  Harrastussport).  See  tähendab,  et  inimene 
saab 
oma 
hobi 
spordiks 
muuta, 
nautida  võistlusärevust  ja  võistlemist. 
Harrastussportlane  erineb  teistest  ratsasportlastest  just  selle  tõttu,  et    ta  tegeleb 
ratsutamisega  peamiselt  põhitegevusest  vabal  ajal  naudingu  ning  rahulolu 
saavutamiseks (ERL,Harrastussport). Eesti Ratsaspordi Liidu harrastaja määratluse järgi 
peetakse harrastajaks vähemalt 22-aastast ratsanikku, kes ei ole professionaalne treener 
ega  ratsastaja.  Harrastaja  pole  osalenud  viimase 5  aasta  jooksul  kõrgemal  tasemel  kui 
harrastussportlasele lubatud. 
Harrastajal  on  saavutussportlasega  võrreldes  raskem  saavutada  õiget   tunnet   hobuse 
seljas, kuna üldjuhul on harrastajateks inimesed, kes käivad ratsutamas vabal töövälisel 
ajal mõned korrad nädalas (4-5 korda) ning sageli jagades mõne teise ratsanikuga ühte 
ja  sama  hobust  (Kiilo,  2013).  Tihtipeale  sõidetakse  üldse  ratsakooli  hobusega,  kes  on  
mitme  ratsaniku  sõita.  Samas  on  paljudel    harrastajatel  oma  hobune,  kes  vajab 
pühendumist  ratsutamisele  sest  hobune  vajab  palju  vaeva  ja  jaksu  töö  kõrvalt 
tegelemiseks.  Iga  tõelise  ratsutamisfänni  ja  hobusesõbra  suurimaks  unistuseks  on  oma 
hobuse soetamine. Hobuseomanikuks olemine tähendab aga suurt vastutust ning sobiva 
ratsutamispartneri leidmine nõuab palju tarkust ja hoolikat kaalumist (Jänes, 2009).  
Alates 2013.aastast on kaasa arvatud harrastussportlastele ka kohustuslik ERL Rohelise 
Kaardi  programmi  läbimine,  mis  kehtib  varasemalt  mitte  ühtegi  litsentsi  omanud 
ratsanikele. Rohelise kaardi omanikuks saab ratsanik vähemalt  II  taseme  treeneri  abil, 
kes  kirjutab  avalduse  oma  õpilase  valmisolekust  litsentsi  taotlemiseks  ning  eksami 
sooritamiseks.    Rohelise  Kaardi  eesmärgiks  on  süvendada  ratsutajate  teadlikkust 
ohutusest hobustega tegelemisel ning muuta ratsutamiskeskkonda turvalisemaks (RK ja 
ratsutaja).  Antud  programm  annab  hea  eelise  algajale  ratsutajale  õppida  selgeks  kõik 
vajalik  hobuste  kohta  ning  selle  järel   sooritada   vajalik   eksam ,  mis  annab  loa 
võistluslitsentsi taotlemiseks.  
Ratsutamine on meeskonnatöö, kus kõige olulisemaks partneriks on ratsutaja ja hobune 
(Aasmäe,  2004).  Vähemtähtsad  ei  ole  ka  teised  osapooled,  nagu  treener,  ratsastaja, 
omanik,  talliomanik,  veterinaar,   sepp   (Tuvi,  2006).  Harrastajal  võib  probleemiks 
langeda  õige  treeneri  leidmine,  kes  harrastajale  sobival  ajal  on  nõus  harrastajaga 
tegelema, mistõttu võib atesteeritud treeneri juhendamisel treenijate arv olla alla 40% ja 
10 
 
seda samuti vaid 2 korda nädalas (Kiilo, 2013). Sellistel tingimustel väheneb ka nende 
eelis õppida ratsutama tihtipeale saavutusspordile sobilikule tasemele . 
Ainult  harrastajatele  mõeldud  võistluseid  on  vähe  ja  sellega  väga  palju  võimalusi 
võistlemisega  alustamiseks  pole,  kuna  algajad  harrastussportlased  ei  pruugi  kohe 
alguses olla valmis osalema suurtel avatud võistlustel, samas sooviksid nad kas või enda 
proovile  panemise  eesmärgil  võistlusspordiga  algust  teha.  Mari-Leen  Kaselaan  peab 
küll  hobusega  tegelemist  kvaliteetajaks,  kus  ta  saab  üksi  oma  mõtteid  mõelda  ( Prits , 
2011), kuid  leiab ka, et võistlustel  osalemiseks tuleb tunnetada enda ja hobuse valmis 
olekut.  Seega  vajab  ratsutamine  aega  ning  kindlustunde   leidmist .  Inimeste 
võistlusnärviga tekib ikka hirm ebaõnnestumise ees, samas on kahtlused ka võistlustel 
osalemise osas, sest enamjaolt on harrastajate esikolmik juba ette teada (Varusk, 2012). 
Samas ei näe harrastajad väga suurt vajadust eraldi võistluste korraldamiseks, kuivõrd 
eraldi  arvestust sportlastega sama võistluse raames (Kiilo, 2013). 
Harrastussportlastel  on  motivatsiooni  ja  soovi  enda  proovile  panekuks  sobivate 
tingimuste  olemasolu  korral.  Teisalt  on  ratsaspordi  spetsialistide  arvamused  väga 
tähtsad, kes neid tingimusi harrastusratsutajatele loovad:  
  atesteeritud  treenerid , kes treenivad ja toetavad harrastajate teadmiste ja oskuste 
arengut; 
  võistluste korraldajad, kes saavad tagasisidet nii  sportlaste  kui harrastajate poolt  
  talli  omanikud , kes pakuvad hobuse jaoks parimaid tingimusi; 
  hobuse  omanikud,  kes  pakuvad  harrastajale  hobuste  näol  tingimusi 
ratsutamiseks.  
ERL  poolt  on  18.04.2013  seisuga  88  atesteeritud  treenerit  (Eesti  Spordiregister). 
Vastavalt  spordiseadusele  on  treener  isik,  kellel  on   treenerikutse   kutseseaduse 
tähenduses.  Treenerikutse  andmisega  ratsaspordis  tegeleb  Eesti   Olümpia   Komitee 
liikmena  ERL.  Kutsekomisjon  kuulutab  välja  kutseandmise,  võtab  vastu  kutsetaotluse 
dokumendid,  korraldab  kutseeksami  ja  otsustab  kutse  andmise  (EOK,  Treenerikutse). 
ERL korraldab ka nõutud taseme koolitusi kohtunikele ja treeneritele. 
Hetkel  omab  Eestis  2  treenerit  IV  taseme  kutsetunnistust  (Eesti  Spordiregister). 
Vaatamata  suurele  hulgale  atesteeritud  ratsaspordi  treeneritele  Eestis,  on  hulk  ka 
atesteerimata  treenereid  kes  ei  ole  kutse   eksamit   läbinud  ja  tegelevad  õpetamisega 
11 
 
teisejärguliselt  ning  on  tihedalt  seotud  harrastusspordi  ja  selle  edendamisega. 
Ratsaspordi treeneri töö on raske ning kannatlikkust nõudev töö. Iga õpilasega ei ole nii 
lihtne,  kui   teisega   ning  see  vajab  häid   oskuseid   õpetamise  tasemel.  Treeneri  töö  on 
uurida õpetatavalt tema  eesmärkide kohta ning sellele lähtuvalt õpilasega ka tegelema 
(Pferdchen,  2010).  Hea  instruktor  peaks  olema   kõigepealt   oma  teadmiste  ja  oskustega 
ise  eeskujuks,  siis  täidavad  tema  õpilased  tema  korraldusi  ka  meelsasti  (Podhajsky, 
2006).  Õpilased  näevad  alati  treenerit  suure  eeskujuna,  kui  treener  suudab  jätta  endast 
head  muljet  või  kui  ta  on  saavutanud  oma  elus  ratsutajana  palju  edu.  Mitte  iga  hea 
ratsutaja ei ole hea treener, kuid iga hea treener on ka hea ratsutaja (Walker, 2009). Õige 
treeneri  leidmine  on  vajalik,  kui  ratsutaja  soovib  positiivseid,   kindlaid   ja   meelerahu  
pakkuvaid  ratsutamise  kogemusi  saada  (Meredith,  2012).  Parim  treener  võib  iga 
inimese jaoks erinev olla ning õpilase töö on leida endale sobiv treener vastavalt tema 
tasemele  ning  eesmärkidele  (Meredith,  2012).  Ainult  see  treener,  kes  on  oma  ala 
põhjalikult  omandanud , tunneb asja hästi ega nõua oma õpilastelt rohkem kui viimane 
on  suuteline  tegema  (Podhajsky,  1967).  Peale  praktiliste  kogemuste  ja  pedagoogiliste 
võimete  on  tööks  olulised  ka  sellised  iseloomujooned  nagu  heatahtlikkus, 
enesevalitsemise  oskus,   korrektsus ,  töörõõm  ja  loomulikult  kiindumus  hobustesse 
(Kollom, jt., 2008).  
Ratsutamise  alaliike  on väga palju, mis sõltub kultuurist ja võimalustest, mis on hobuste 
rakendamisvõimaluste  keskmes  vajalikud.  Eestis  tegeletakse  harrastaja  tasemel 
ratsutamisega  takistussõidus,  koolisõidus,  kolmevõistluses,  kestvusratsutamises  ning 
rakendispordis.  Harrastussportlaste  seas    kõige   populaarsemad   alad  on     takistussõit , 
millega  tegeleb  87%  harrastussportlastest  ning  koolisõit  millega  tegeleb  55%  (Kiilo, 
2013).  Lisaks  võistlustel  osalemise  võimalusele  tekitab  segadust  ja  probleeme 
harrastusratsutajate  jaoks  võistluste  tase.  2012.  aastal  toimus  takistussõidus  55   ERLi  
kalenderplaanisisest  võistlust  üle  terve  Eesti.   Nendest   6  võistlust  oli  korraldatud 
harrastajatele  eraldi  arvestusega  (ERL,  Võistluste  kalenderplaan  2012).  Ülejäänud 
võistlused  piirdusid  avatud  klassidega,  kus  osalevad  kõik  ratsasportlased.  Vaid  21% 
vastanutest osales 2012. a jooksul ainult ERL kalenderplaani võistlustel, 29% vastas, et 
pooled  või  üle  poole  võistlustest  kuulusid  ERL  kalenderplaani  ning  18%   tunnistas ,  et 
mitte  ühtegi  võistlust  ei  kuulunud  ERL  kalenderplaani.  Seega  soovitakse  küll  osaleda 
ERL  võistlustel,  kuid  tihtipeale  on  lihtsam  osaleda  ERL  kalenderplaani  (Kiilo,  2013) 
välisel võistlusel, mis ei nõua ratsaliidu poolset litsentsi ning klubitasusid. Samuti annab 
12 
 
see hea eelise algajatele, kellel võistluskogemusi ei ole. Samas oli koolisõiduvõistluseid 
20,  millest  10-l  võistlusel  oli  ka  harrastajatele  eraldi  arvestus  (ERL,  Võistluste 
kalenderplaan 2012). Harrastajatel on soovi ja tahtmist võistelda, üle 50% harrastajatest 
teeks seda hooaja/aasta vältel lause üle 10 korra (Kiilo, 2013). Tihtipeale jääb võistlustel 
osalemine  probleemiks  selle  tõttu,  et  pole  piisavalt  harrastajate  tasemele  võistluseid. 
Ning samuti võib probleemiks osutuda piirkond, kuhu alati iga harrastussportlane ei saa 
transpordi  puudumisel  minna.  Harrastajatele  mõeldud  raskusastmed  erinevatel 
ratsaspordi  aladel  on  eraldi  välja  töötatud  võrreldes  saavutusspordi  tasemega.  Näiteks 
ERL  poolt  välja  toodud  2013.  aasta  harrastaja  määrustikule  on  tasemed  järgnevad: 
koolisõidus  on  harrastajate  tasemeks  A  ja  L   skeemid ,  mis  vastavad  kõige  lihtsamale 
skeemile,  kus  põhirõhk  on  hobuse   liikumiste   koordineeritusel  aedadega  piiratud  alal 
(ERL, 2013). Takistussõidus on lubatud takistuste kõrguseks kuni 110 cm, kus ratsanik 
ja hobune ületavad võistlusväljakule asetatud takistusi (ERL, 2013). 
Tatjana  Kiilo  harrastajate  uuringust  selgus,  et  takistussõidu  harrastussportlased  (kokku 
75 inimest) soovivad võistelda kõrgemal tasemel, kui harrastussportlastele lubatud on. 
Siiski  30%  on  seisukohal,  et  see  võiks  jääda  110  cm  peale.  Koolisõidu 
harrastussportlastest (kokku 33 ratsanikku) võistleb üle 80% A-klassis. Ka selles klassis 
harrastajad  leiavad,  et  harrastajatele  lubatud  raskustase  peaks  olema  kõrgem.  Antud 
juhul  võibki  tekkida  dilemma,  mille  puhul  ratsutajad,  kes  alles   võistlema   soovivad 
hakata ei julge võistlema tulla, kartes et nende tase on liiga madal.   Kardetakse , et kui 
tase tõuseb, siis kaob ka ära harrastajate mõte. Harrastajad ise on  aga näinud vajadust 
harrastaja tasemete eristamises, see tähendab eraldi harrastajate klasside olemasolu ühe 
võistluse  raames  (Kiilo,  2013).  Samuti  soovitakse  rohkem  väliskohtunikega  võistlusi, 
kuna  välismaa  kohtunikel  on  rohkem  kogemusi  ning  samuti  jagavad  nad  palju  uut 
arvamust  ja  infot  ratsaniku  soorituse  kohta  võrreldes  Eesti  kohtunikega.  Ning  samuti 
soovitati üle vaadata stardiraha ja auhinnafondi kujundamise süsteemi, kuna harrastajad 
usuvad,  et  nende  klasside  stardirahadest  makstakse  kinni  sportlaste  klasside 
auhinnafond, mis tundub ebaõiglane (Kiilo, 2013). 
ERL  poolt  korraldatud  võistlused  võivad  olla  väga  erinevad,  ning  palju  nendest 
võistlustest  olid  ka  ainult  ponidele  mõeldud.    Harrastussportlaste  võistlustel  käimine 
sõltub  suurel  määral  finantsilistest  vahenditest,  sobiva  võistlusklassi  olemasolust  ning 
võistluste toimumiskohast (Kiilo, 2013). Ala populaarsus paneb piirangud ka võistluste 
korraldamisel.  Peamiseks  raskuseks  peavad  võistluste  korraldajad  ikkagi  finantsilist 
13 
 
poolt. Ilma sponsoriteta on väga raske välja tulla nii, et nende kulud ja tulud võrdseks 
jääksid.  Kuigi  harrastajaid  on  ka  kolmevõistluses,  kestvusratsutamises  ja 
rakendispordis,  on  nende  osakaal  niivõrd  väike  kogu  harrastajaskonnas,  et  nimetatud 
alade   harrastamiseks   vajalike  tingimuste  loomine  ning  võistluste  korraldamine  ei  ole 
seni end ära tasunud. 
1.3  Harrastusspordi hetkeseis 
 
Vaatamata  harrastusspordi  kujunemisele  ja  ERL  määratlusele  saab  harrastajatega 
tegelemine  ning  harrastusspordi  edendamine  vähe  tähelepanu.  Aktiivse  harrastajana 
tõstatab Varusk (2012) küsimuse harrastussportlaste tunnustamise ja vajalikkuse kohta. 
Pettumust valmistab talle ERL korraldajate hooletus ja suhtumine tulemustesse. Suureks 
mureks on harrastajal klubilise  kuuluvuse  küsimus, sest viimase puhul ei too harrastajad 
ühtegi punkti klubile, kuna nii on ratsaliidu poolt määratud.  
Rahulolematust  tekitab  asjaolu,  et  harrastaja  maksab  nii  klubi  liikmemaksu  kui 
litsentsitasu  ERL-ile,  aga  vastutasuks  tema  panust  klubile  punktide  toomisel  ei 
arvestata. Varusk leiab, et tunnustus on see mis motiveerib ja klubile punktide toomine 
annab klubile võimaluse jagada selle eest tunnustust oma  liikmetele . See oleks neile kui 
au esindada oma klubi, kui nad seda vähegi populariseerida saavad. Võistlemise puhul 
on mängus ikka ambitsioonid, kas või endast  võitu  saamise näol. Ratsasport on paljude 
jaoks  elustiil,  mis  põhineb  inimese  ja  hobuse  koostööl  ning  armastusest  hobuse  vastu. 
Olla hea ratsutaja ja edukas sportlane tähendab nõudlikkust enda suhtes ning  empaatiat  
ja  austust  teiste  vastu  (Hobumaailm,  2012).  Harrastajad  sooviksid  ka  osaleda  iga 
aastaselt korraldatud Tallinn International Horseshow’l (Kiilo, 2013), mis  annaks neile 
palju  tunnustust  ning  samuti  suure  areeni  ja  võistluse  kogemuse.  Samuti  on 
harrastussportlasele  kasulik  vaadata  kõrgema  taseme  ratsutajaid  võistlemas  ning 
ratsutamas, et sealt enda jaoks infot saada. 
Harrastaja  panustab  ratsasporti  suurel  määral,  tihtipeale  on  harrastajad   potentsiaalsed  
sponsorid, kellel on ratsaspordi edasiviimisel oluline roll, seega vajaksid nad spordiala 
liidupoolset  tunnustust.  Harrastajaid,  kes  ratsutamisega  hobikorras  tegelevad  on  palju, 
ning  tihti  viib  ala  armastus  ka  sponsorluseni.  Ratsaspordi  maailmas  enamikele 
ratsutajatele  tuttav  harrastaja  Heiti  Hääl  käib  perega  mõnikord  nädalavahetuseti 
ratsutamas, olles olnud üks võistluste suursponsoreid Eestis (Lemmik, 2007). 
 
14 
 
2.  UURIMUSTÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED 
 
Uurimustöö  eesmärgiks  on  välja  selgitada  ratsaspordi  spetsialistide  hinnang 
harrastusspordi  kohta.  Harrastussport  vajab  erinevate  osapoolte  mitmekülgset 
uurimist   kujundades  võimalusi  ja  tingimusi  harrastusspordi  edendamiseks  Eestis. 
Uurimustöö  tulemused  leiavad  kasutamist  ERL  harrastajate  manageri  poolt,  kes 
saab  kasutada  andmeid  harrastusspordi  hetkeseisuks  terviklikuma  pildi  saamisel 
ning harrastusspordi tegevuskava planeerimisele. 
Töö eesmärgist lähtudes on uurimusele püstitatud järgmised ülesanded: 
  Viia läbi küsitlus atesteeritud treenerite seas 
  Määratleda  harrastussportlase  roll  ratsaspordis  ratsaspordispetsialisti 
hinnangul 
  Selgitada välja ratsaspordispetsialistide töökogemused harrastajatega. 
  Anda  hinnang  harrastussportlastele  suunatud  võistluste  korraldusele  
ratsaspordispetsialisti poolt. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
15 
 
3.  UURINGU METOODIKA 
 
Käes  olevas   uurimuses  on kasutatud avatud  vastustega küsitlust. Küsitlus koosneb 9st 
küsimusest  ning  on  avatud  vastustega  (Vaata  LISA  1).  Uurimusele  vastamine  oli 
vabatahtlik ja vastajatele  tagati  anonüümsus.  
Küsimused 1.-3. avavad harrastusspordi ja sportlase tähenduse Eesti ratsaspordis. 4.-6. 
on  keskendunud  harrastajate  isikliku  arengu  potentsiaalile  ning  treenerite 
motiveeritusele.  Küsimustes  7.-9.   oodati   arvamust  võistluste  ning  nende  korraldamise 
kohta. 
Küsitlus  viidi  läbi  üle  Eesti  atesteeritud  ratsatreenerite  seas.   Valim   põhines 
www.tuleratsutama.com-st  saadud  treenerite  nimekirjast,  kust  oli  võimalik  saada 
treenerite  kontaktid  maakondade  järgi,  kus  nad  tegutsevad.  Atesteeritud  treenerite  arv 
kooskõlastati 
www.ratsaliit.ee 
nimistule 
suunatud 
internetileheküljele 
www.spordiregister.ee. Hetkel on Eestis treenereid, kes omavad treenerikutse tunnistust, 
88  inimest.  Nendest  64  treeneri   meili   aadressi  oli  võimalik    internetist  leida,  kuid 
paljude treenerite kontaktandmed ei olnud internetis leitavad.  
Ankeet  saadeti  välja  64  treeneri  meilile  22.03  millele  vastamiseks  oli  aega  3  nädalat. 
Meeldetuletus   tehti  kord  nädalas  treeneritele,  kellelt  ei  olnud  veel  tagasisidet  tulnud. 
Tagasisidet  saadi  17lt  treenerilt,  kellest  küsitlusele  vastas  15  treenerit  ning  2  soovisid 
küsitluses  mitte  osaleda,  kuna  nad  leidsid,  et  neil  ei  ole  harrastajatega  kogemusi. 
Ülejäänud  47  ei  vastanud   saadetud   meilile.  Samuti  saadeti  Ratsutamise  treenerite 
Facebooki lehele, kus on 18.04.2013 seisuga 67 liiget antud küsitlus kirjeldusega, mille 
meeldetuletus toimus üks kord.  
Andmete  paremaks  kogumiseks  saadeti  kiri  Eesti  Ratsaspordi  Liidule  palvega  saada 
treenerite kontaktandmed, milleks neil kahjuks õigust ei olnud. ERL pakkus välja saata 
küsitlus  kõikidele  treeneritele  ise.  Samaaegselt  viis  ERL  läbi  arengukava   puudutava  
küsitluse treeneritele, mistõttu ei soovinud nad küsitlust enne mõne nädala möödumist 
saata.  Samuti  esines  Põhja-Eesti  tallides  hobustele  eluohtlik  ning  nakkav  herpesviirus, 
mis  võis  antud  juhul  sundida  treenereid  rohkem   tallis   aega   veetma ,  kui  et  küsitlusele 
vastama.  Uurijal  ei  olnud  võimalik  intervjuusid  läbi  viia,  nagu  algselt  plaanitud,  kuna 
16 
 
uurija   tall ,  kus  ta  tegutseb  oli  kõige  suuremas  haiguse  ohus  ning  nakkuse  edasileviku 
piiramiseks ei olnud uurijal võimalik treeneritega  kohtuda . 
Küsitlus oli esitatud Word failis ning saadeti treeneritele meilile. Tagasi saadeti  vastuste  
ankeet samuti Word failis. 
Andmete analüüs toimus kvalitatiivsel analüüsi meetodil.  Analüüsis  kirjeldatakse kõige 
tähtsamaid  ning  uurija  arvates  vajalikumaid  ning  olukorda  ilmestavamaid  vastuseid. 
Küsimustik  oli avatud vastustega ja vastajad on anonüümsed. Tsiteerides  lauseid , ei ole 
vastanute sõnastust muudetud. 
 
 
 
17 
 
4.  UURIMUSTÖÖ ANALÜÜS 
 
Uurimustöö  analüüs  koosneb  kolmest  erinevast  küsitluse  ülesehitust  järgivast 
alateemast.  Esimeses  osas  määratlevad  ratsaspordispetsialistid  harrastajat  kui 
ratsasportlast  ning  iseloomustavad  harrastussportlase  potentsiaali  ratsaspordis  Eestis. 
Antud  teema  käsitlemine  on  tähtis,  et   täiendada   ERL  poolt  välja   lastud  
harrastusratsutaja nägemust treenerite hinnangu läbi. Teine osa uurib harrastajate arengu 
potentsiaali  treenerite  kogemuste  toel  harrastajatega  ning  nende  isikliku  motiveeritust 
harrastajatega töötama. Kolmas osa põhineb treenerite hinnangul harrastajatele suunatud 
võistluste korraldusele. Kokku 75 
Eestis  on  treenerite  seas  kokku  75  naisterahvast  ning  13  meesterahvast.  Neist  39 
tegutsevad  Harju   maakonnas ,  6  Viljandi  maakonnas,  15  Tartu  maakonnas,  4  Hiiu 
maakonnas, 3 Pärnu maakonnas, 5  Lääne-Viru maakonnas, 2 Saare maakonnas, 1 Ida-
Viru  maakonnas,  5   Rapla   maakonnas,  1  Jõgeva  maakonnas,  2  Lääne  maakonnas,  2 
Võru maakonnas,  3 Järva  maakonnas.  
Küsitlusele vastasid 13 naisterahvast ning 2 meesterahvast. Mitmed vastanud treenerid 
lisasid  enda  tegutsemispiirkondadeks  rohkem,  kui  ainult  ühe  maakonna,  millisel  juhul 
uurija  neid   igasse    maakonda   eraldi  ka  jaotas.  Vastanutest  10  treenerit  tegutseb  Harju 
maakonnas, 3 Rapla maakonnas, 2 Tartu maakonnas, 2 Järva maakonnas, 2 Lääne-Viru 
maakonnas,  1  Jõgeva  maakonnas,  1  Pärnu  maakonnas  ning  1  Hiiu  maakonnas.  2 
treenerit lisasid, et  tegutsevad vajadusel üle terve Eesti.  
4.1 Harrastussportlane ratsaspordis 
 
 „Keda peate teie harrastussportlaseks?“. Treenerid (10) peavad harrastajaks ratsutajat, 
kes  tegeleb  ratsaspordiga  oma  põhitöö  kõrvalt,  ei  teeni  ratsutamise  ega  treenimisega 
raha.  Harrastajate  klassi  kuulub  ratsutaja,  kes  alustas  ratsutamist  täiskasvanuna  või 
tegeles  nooruseas  ratsaspordiga,  kuid  mingil  põhjusel  jäi  see   pooleli ,  ning 
täiskasvanueas  on ta hobuste juurde tagasi pöördunud. Harrastajad naudivad treeninguid 
ning  kasutavad  ratsutamist  vaba  aja  mõnusaks  veetmiseks.  Üks  treener  leidis  et: 
„Põhieesmärk  on  sportlik  tegevus  ja   mõnus   vaba  aja   veetmine   toredate  inimeste  ja 
hobuste  seltsis .“ 
18 
 
4  vastanut  toovad  välja,  et  kuigi  harrastajad  ei  treeni  ega  pürgi  tippspordi  võistlustele,  
on  nad  sihikindlad  enda  treeningutes.  Tsiteerides  ühte  lauset  vastanutest:  
„Harrastussportlane on sportlane, kelle  eesmärgiks ei  ole tegeleda tippspordiga, kuid 
siiski  tahab  intensiivselt  töötada  ja  vaeva  näha  selle  nimel,  et  oma  tasemel  olla 
parimatest parim.“ 
Ühe vastaja meelest oli harrastajale keeruline mõistet anda. Ta leidis, et Eesti ratsasport 
on  „alles  lapsekingades“  võrreldes  muu   maailmaga ,  eriti  Kesk-Euroopaga.  Mujal 
maailmas peetakse elukutseliseks ratsutajaks inimest, kes treenib vähemalt 8-10 hobust 
päevas  ja  teenib  ka  elatist  antud  alaga.  Antud  juhul  on  Eestis  väga  vähe  selliseid 
tegevsportlaseid  ning  ka  nende  tase  ei  ole  veel  võrreldav  maailma  tasemega.  Seetõttu 
peaks ta ka meie saavutussportlaseid harrastajateks. 
 „Kui suurt rolli mängib harrastussportlane Eesti ratsaspordis?“ vastati positiivsusega. 
11 vastanut peab harrastussportlaseid väga tähtsaks osaks Eesti ratsaspordis. 8 treenerit 
toob  esimesena  välja  harrastajate  võimaluse  olla  suureks  sponsoriks  ratsaspordi 
arendamisel.  „Tihtipeale    aidatakse  oma  lapsi  tulevikus  rahaliselt  ratsaspordis  ning 
seeläbi tõstetakse kogu Eesti ratsaspordi arengut.“ Harrastajaid peetakse  materiaalselt 
heal  järjel  olevateks  inimesteks  ning  armastusest  spordi  vastu  on   sponsorlus   reaalne. 
Leitakse,  et  tänu  sponsorlusele  saab  üleüldine  hobumajandus  populaarsust.  Üks 
ratsaspordispetsialist  toob  välja  hea  näite:  „Näiteks  harrastaja  Monika  Sehver,  kelle 
tütar   Kätlin   Sehver  alustas  ratsaspordiga  justnimelt  ema  kõrvalt  ponidega  ja  väga 
noorelt,  on   praeguseks   Kätlin  juba  väga  noorena  kahekordne  Eesti  meister  seenioride 
takistussõidus.“  
Hea  ettepaneku  toob  teinegi  vastanud  treeneritest,  kus  nähakse  harrastussportlase  tuge 
ratsaspordile  ka  suuremas  plaanis:  „Seesama  harrastaja,  kes  ise  stardib  madalamates  
võistlusklassides  omab  tihtipeale  võimalusi  omada  ka  paremaid  hobuseid 
(materiaalselt)  ning  võiks  paralleelselt  olla  toetajaks  (ehk  hobuseomanikus)  ka 
tegevsportlastele, eriti noortele ja juunioritele.“ Kõik vastanud peavad harrastusspordi 
osa  Eesti  ratsaspordis  aina  olulisemaks  ning  kasvavaks,  kuigi  on  ka  neid  (2  treenerit), 
kes leiavad, et harrastussport ei mängi siiski veel väga suurt rolli Eesti ratsaspordis ning 
harrastaja saab sporti mõjutada üksnes kaudselt , mitte oma sportlike saavutuste läbi.  
„Millist arengut/ võimalusi  näete harrastaja jaoks Eesti ratsaspordis?“ Treenerid (12 
vastanut)  leiavad,  et  harrastussport  on  alles  arenemisjärgus  ning  iga  aastaga  rohkem 
19 
 
populaarsust  koguv  ala.  Leitakse,  et  enamus  võistlustel  peavad  harrastajad  avatud 
klassis  koos  saavutussportlastega  võistlema  ning  see  ei  ole  inspiratsiooniallikaks, 
mistõttu  oleks reaalseks  arenguks vaja luua eraldi  harrastajate võistlusklassid.  Treener 
lisas :  „Võib  ju  pingutada  ninast  vere  välja,  teha  oma  elu  parimad sooritused,  aga  kui 
terve  hooaja  jooksul  auhinnalistele  kohtadele  lootustki  pole,  tekib  igas  inimeses 
pikapeale tüdimus.“  
Positiivse küljena toob 2 vastanut välja harrastajate meistrivõistluste olemasolu ning 1 
vastanutest ka harrastajate manageri ametikoha täitmise  ERLis . Üks vastanutest nendib 
siiski  tegelike  võimaluste  piiratust:  „Paraku  elu  näitab,  et  neil,  kellel  rahalised 
võimalused on paremad, ajaline ressurss on küllaltki piiratud selle sama raha teenimise 
pärast ja vastupidi“ 
4.2 Ratsaspordi treenerite töökogemused harrastussportlastega 
 
 „Kui motiveeritud on harrastajad treeningutes osalema ja spetsialistidelt abi  küsima ?“ 
12  spetsialisti  hinnangul  on  harrastajad  väga  motiveeritud  treeningutes  osalema  ja 
spetsialistidelt  abi  küsima.  Kuigi  3  vastanut  leiavad,  et  see  oleneb  palju  inimesest 
endast.  Üks  spetsialist  leiab,  et  harrastajad  suhtuvad  tegevusse  täie  tõsidusega: 
„Harrastajad võtavad kõik asjad enamasti väga põhjalikult ja südamega ette.“ Lisaks 
kiidavad   spetsialistid   (7)  harrastajate   õpihimu ,  sest  nad  käivad  tihti  koolitustel  ja 
tutvuvad palju ratsutamist käsitleva erialase kirjandusega. Harrastajad on  aegajalt  isegi 
liiga  innukad,  võib  juhtuda,  et  harrastajad  on  motiveeritumad  kui  seda  on  tegev-  ja 
noorsportlased  (2  vastanut).  Sealhulgas  tõi  2  treenerit  välja,  et  harrastajad  on  väga 
motiveeritud  ja  teadlikud,  kuid  treenerite  tase  on  erinev  ning  kõik  ei  pruugi  oma  tööd 
oodatud  tasemel  teha.  Osalt  on  harrastajate  näol  tegu  õpilasega,  kes  on  tihtilugu  liiga 
kiiresti  rahul  treeningust  saadava   infoga   ning  ei  küsitle  treenereid  üleliia.  „Selle 
tagajärjel on tekkinud treenereid, kes harrastajaid ära kasutavad. Kiidavad oma õpilasi 
taevani ning küsivad suurt teenustasu, ilma et õpilane edasi areneks.“ Selle kinnituseks 
lisab  üks  vastanud  spetsialistidest,  et: „Harrastaja  kipub  olema  sedasorti  õpilane,  kes 
tahab  kiiresti  häid  tulemusi  kuid  ratsaspordis  nõuab  igasugune  areng  väga  palju  ja 
väga rasket tööd ning kui treener seda ei nõua siis harrastaja ei oska seda ka teha.“ 
„Mis motiveerib teid harrastajatega  treenima  ja tegelema?“ Kõik 15 vastanud treenerit 
tõid  enda  motiveerivaks  allikaks  harrastajate  suure  motiveerituse.  Nad  leidsid,  et 
20 
 
harrastajad tegelevad ratsutamisega südamest ning kuulavad treenerit. 2 vastanut lisasid, 
et harrastajatega on lihtsam  trenni  teha, kui lastega, kuna nad kuulavad treenerit ning on 
vähem  emotsionaalseid  probleeme.  „Harrastajaga  saab  läbi  viia  sisutihedaid 
treeninguid,  kuna  treenerina  on  väga  hea  teada,  et  treenitav  tõesti  kuulab  sind  ning 
pärast küsib veel lisagi.“ 
Ratsaspordispetsialiste (5 vastanut), kes on seotud ka võistluse korraldamisega  pidasid 
peamiseks  võistluste  korraldamise  motivaatoriks  rahalisi  võimalusi  (2)  ja  harrastajate 
head  töötahet  ning  innukust  (2).  Üks  vastanutest  kirjeldas,  „et  võistluste  korraldajana 
hindab  ta  harrastajate   klasse ,  kui  klasse,  mille  arvelt  saab  laste  klasse  odavamaks 
teha.“  Lastespordi   toetamise   nimel  oleks  kasulik  võimalusi  ära  kasutada,  kuna 
harrastajad on materiaalselt paremal järjel. 
„Kirjeldage 
oma 
koostöö 
kogemusi 
harrastajatega.“ 
Kõik 
vastanud 
ratsaspordispetsialistid on olnud pigem positiivsete kogemustega. 3 vastanud spetsialisti 
leiab,  et  harrastajatega  tegelemine  on   meeldivam ,  kui  laste  või  noorsportlastega,  kuna 
harrastajad  tegelevad  suurest  armastusest  spordi  vastu  ning  nendega  on  lihtne  arutelu 
pidada, mida laste puhul alati väita ei saa. Harrastajad on üldjuhul haritud inimesed ja 
seega  ka  rohkem  teadmisjanulised.  Harrastajad  oskavad  treeneritele  rõõmu  pakkuda. 
Üks treener kirjeldas oma kogemust järgnevalt: „Olen Soomes  treeninud   50 aastaseid 
naisterahvaid,  kes  on  rõõmupisarates  kui  suudavad  mugavalt   istudes   teha  kaks  ringi 
galoppi  ja  minule  kui  treenerile  on  see  äärmiselt  südantliigutav,  et  inimene  oskab 
hinnata ka väikeseid edasiminekuid.“ 
Üks küsitluses osalenu toob välja  teadliku  harrastaja teise külje, kus  eneseteadlikkus  ja 
teoreetiline  lugemus  ei vasta praktilistele  kogemustele . Teisalt on selliseid kogemusi (2 
treenerit),  kus  töö  on  ka  siis   tulemuslik ,  kui  harrastaja  igapäevased   kohtumised   ei  ole 
võimalikud,  „kuid  kõik  õpetussõnad  on  õpilasele  tähtsad  ning  nende  järgi  oskab  ta 
informatsiooni  tasapisi  edasi arendada.“ Samuti leiavad spetsialistid (2), et harrastajale 
on  tähtis  treeneri  valmisolek  toetamiseks  neid  võistlustel  ja  soojendusel,  seda  ka 
vaimselt.  Lõppu   lisavad   nad,  et  nad  on  oma  õpilastele  alati  telefoni  kaudu 
kättesaadavad. 
 
21 
 
4.3 Võistluste korraldust määratlevate küsimuste analüüs 
 
„Andke  palun   hinnangut ,  kuidas  on  korraldatud  harrastajatele  mõeldud  võistlused.“ 
Üle poolte spetsialistidest leidis, et harrastajatele mõeldud klasse on vähe või praktiliselt 
ei  olegi.  Kuid  lisati,  et  neile  korraldatud  võistluseid  on  üldjuhul  hästi  korraldatud. 
Usutakse,  et  harrastajatele  korraldatud  võistlused  ei  peaks  olema  teistest  võistlustest 
eraldi.  Arvati  ka  (2)  ,  et  harrastajad  võiksid  saada  auhinnaks  raha,  siiani  on  nad 
auhindadeks  vaid  meeneid  saanud.  Nad  leiavad,  et  harrastajate  klasse  alahinnatakse: 
„Võistluste  korralduse  poole  pealt  ei  saa  nuriseda,  aga  natuke  on  need  harrastajate 
klassid  nagu alahinnatud. Alati toimuvad need kas väga vara  hommikul  või väga hilja 
õhtul ja jääb mulje, et nemad stardivad rohkem enda rõõmuks.“ Võistluste korraldajana 
toob  üks   uuringus   osalenu  välja,  et  kui  võetakse  käsile  võistluse  korraldamine,  siis 
üldjuhul  on prioriteediks  siiski  tippsportlased ja noored sportlased ning harrastajad on 
väiksema osatähtsusega, kuna võistluse korraldamine on suurem ettevõtmine ning võtab 
palju  aega  ja  raha.  Usutakse,  et  Harrastajate  Meistrivõistlused  on  väga  suureks 
edusammuks  ERL  poolt.  Spetsialistid  tunnistavad,  et  harrastajad  on  rohkem 
motiveeritud  treenima  meistrivõistluste  nimel.    Kuid  selleks,  et  harrastusratsutajatele 
suunatud klasse oleks rohkem, tuleks treeneritel, harrastajatele ja võistluste korraldajatel 
pead  kokku  panna.  Üks  spetsialist  täiendab,  et:  „Harrastajad  ise  peaksid  initsiatiivi 
näitama- panema   kokku  initsiatiivgrupi,  kes  näiteks  mingi  vastava  võistlussarja  välja 
töötaks ja siis selle läbi viimiseks korraldajatega kokku lepiks ning nendega koos asja 
ära  teeks.“  Sellisel  juhul  oleks  tagatud  kõigi  osapoolte  rahulolu  korraldusega  ning 
harrastusratsutajad saaksid nii otsustamises, kui korraldamises kaasa rääkida. 
„Kas  te  leiate,  et  harrastajatele  võiks  igal  võistlused  eraldi  võistlusklass  vastavalt 
tasemele  olla?“  „  Kindlasti  võiks  harrastajatel  oma  klass  olla,  sest  harrastaja  ei  ole 
sama  tasemega  kui   seeniorid   või  juuniorid.“  Kuigi  8  ratsaspordispetsialisti  leidsid,  et 
harrastajatele võiks olla igal võistlusel harrastajate klass, toovad 4 vastajat välja tõsiasja, 
et igasse raskusastmesse on harrastajate klassi raske ning  kulukas  teha, kuna harrastajate 
arv ei ole piisav ning ühepäevase võistluse sisse ei mahu nad ära. 2 vastanut leiavad, et 
kasulik  oleks  korraldada  rohkem  kahe  päevaseid  võistluseid,  kus  saaks  rohkem 
erinevaid  klasse  sisse  tuua,  kuid  see  eeldab  ka   osalejate   arvu  suurenemist.  Üks 
vastajatest  lisab,  et  „  harrastajad  võiksid  ise   kamba   peale  endale  selleks  klassiks  (või 
erineval   tasemel  klassides)  sponsorid  leida.“  Märgitakse  sealjuures  ära  (2),  et 
22 
 
korraldajad  ei  jõua  alati  kõike  enda  peale  võtta  ning  kõige   suuremaks   probleemiks  on 
siiski  raha.  „Mida  rohkem  harrastajaid,  seda  rohkem  raha  meie  spordialale  ja 
kinnitame  ka  rohkem  kandepinna.  Kui  emmed-issid  ratsutavad,  siis  loodetavasti 
kaasatakse lapsed ka ikka kaasa.“ 
 Erinevate  klasside  kohta  soovitatakse  ka  uurida  harrastajatelt  endilt,  millised  tasemed 
võiksid  võistlustel  neile  sobida  ning  sellest  tulenevalt  neile  vastu  tulla.  Ühe 
ettepanekuna  tehti  ka  parimate  harrastajate  tunnustamist  võistlusklassi  sees,  kui  eraldi 
klassi  moodustamist  ei  toimu:  „Arvan,  et   parima   harrastaja  esiletoomine  ükskõik 
missuguses  võistlusklassis  oleks  väga  motiveeriv.“  Teisalt  on  neid  (4),  kes  eraldi 
klasside  sissetoomist  ei  poolda,  kuid  näevad  vaheldust  eraldi  võistluste  korraldamises 
rohkem just harrastajatele: „Leian, et kui kogu  võistlus  on harrastajatele mõeldud, siis 
klasse  võiks  ja  peaks  olema  vastavalt  kõikidele  tasemetele,  mis   hetkeseisuga  
harrastajaid huvitaks.“ 
„Mis  motiveerib  teid   korraldama   võistluseid  harrastajatele?“  Mitmed  spetsialistid  (5) 
tõid välja, et nad korraldavad võistluseid enda õpilaste pärast. Harrastajaid õpetades on 
ka õige harrastajate klassi  olemasolu oma õpilastele motiveeriv: „Harrastajate klassid 
motiveerivad  neid  rohkem  trenni  tegema  ning  vaeva  nägema  ning  harrastajad  saavad 
omasugustega võistelda, enesearenguks kogemusi konkureerimisest koguda ning ei pea 
avatud  klassis  seeniorite  ning   noortega   võistlema.“  Paljuski  määrab  (3  vastanut) 
võistluste korraldamise taas harrastajate endi aktiivne tegutsemine, positiivne suhtumine 
ja  motiveeritus:  „Motiveerib  nende  innukus  ja   tahe   teha  sporti.  Asja  võetakse  fun’iga, 
kuid  oluline  on  siiski  ka  tulemus.  Enamus  harrastajad  on  toredad  ja  tänulikud 
korraldajatele, kui neil oma klass on.“ Täiendavalt on märgitud, et: „Tegelikult on neil 
võistlushasarti rohkem, kui meie ülejäänud sportlastel kokku.“ Võistluste korraldamise 
takistuseks  võib  pidada  ebasoodsat   asukohta   (4  vastanut)  ja  kehva  rahalist  seisu  (2). 
Ebameeldiva  kogemuse  toob  esile  üks  spetsialistidest:  „Me  ei  korralda   ammu   enam 
võistluseid, kuna ratsaliidu suhtumine korraldajatesse on  kehv  ning nad ei soovi sellega 
enam tegeleda.“ 
 
 
23 
 
5.  UURIMUSTULEMUSTE ARUTELU JA JÄRELDUSED 
 
Harrastusspordi  teemalise  uuringu  küsimustikule vastas 15  atesteeritud treenerit,  lisaks 
vastasid 2 treenerit sooviga küsitluses mitte osaleda nende kogemuste puudumise  tõttu 
harrastusratsutajatega. Treenereid ei ole võimalik nende spetsialiseerumise järgi jaotada, 
vaid  ainult  nende  poolt  treenitava  ala  järgi,  mistõttu  olid    valimisse  valitud  kõik 
kutsetunnistusega  treenerid.  64st  treenerist  vaid  15ne  vastanud  arvu  võib  põhjendada 
mitmeti:  
  Paljud treenerid ei tegele harrastajatega või on vähe kogemusi. 
  ERL samaaegne arengukava teemalise küsitluse väljastamine treeneritele. 
  Ettenägemata ohtliku viiruse levik Põhja-Eesti tallides uurimuse läbiviimise ajal. 
Uurimuses  selgus,  et  harrastajat,  kui  ratsutajat  peetakse  peamiselt  majanduslikult  heal 
järjel  olevaks  inimeseks,  kes  tegeleb  ratsaspordiga  põhitöö  kõrvalt  ja  mitte  raha 
teenimise eesmärgil. Ratsaspordi spetsialistide hinnangul on sarnaselt ERL määratlusele 
tegemist  harrastussportlasega,  kes  erineb  teistest  ratsasportlastest  just  selle  tõttu,  et    ta 
tegeleb  ratsutamisega  peamiselt  põhitegevusest  vabal  ajal  naudingu  ning  rahulolu 
saavutamiseks  (ERL,  Harrastussport).  Harrastajad  on  väga  tublid  ja  töökad  inimesed, 
kes soovivad vaid võrdset kohtlemist  teistega , kuid samas tunnustust vaatamata sellele, 
et  nad  ei  jõua  maailmameistrivõistlustele,  nagu  Varusk  (2012)  kommenteeris.  Kuid 
nende  enda  töökus  ja  sisemine  motiveeritus  panevad  neid  omal  tasemel  tugevalt 
treenima. Harrastajad naudivad kogu töö protsessi ning tegelevad ratsutamisega suurest 
armastusest. Ratsaspordi harrastamine mõjub hästi tervisele ning suurendab elurõõmu ja 
heaolutunnet (Kollom, jt., 2008). Uurija leiab, et harrastajad võtavad sporti lõbuga ning 
mitte nii tõsiselt, kuid teevad seda sama põhjalikult ja teadvustatult kui tegevsportlased 
oma treeningutes. 
Harrastajad  mängivad  Eesti  ratsaspordis  olulist  rolli.  Spetsialistide  hinnangus 
domineerib harrastusratsutaja kui olulise potentsiaalse sponsori roll. Ratsasport on kallis 
ala ning sellega tegelejad peavad arvestama märkimisväärse kapitali olemasoluga. Kõik 
oleneb,  kui  tõsiselt  harrastaja  võistlemas  käib  ning  edasi  areneda  tahab.  Harrastaja 
panustab  ratsasporti  suurel  määral,  mistõttu  on  harrastajad  tihtipeale  potentsiaalsed 
sponsorid,  mis  on  ratsaspordi  edasiviimiseks  oluline  osa,  mis  vajab  spordiala 
24 
 
liidupoolset  tunnustust  (Varusk,  2012).  Harrastaja  on  kõige  parem  spordi  edasiviija, 
tuues  endaga kaasa tihtipeale palju sõpru hobusega ratsutama ning just harrastaja näol 
võib tõsisemasse sporti tulla lapsi ja noori, kes vanemate jälgedes minna tahavad. ERL 
võiks harrastajat tänu sellele ka tähtsustada ning tunnustada pöörates nende osakaalule 
ka ratsaspordi arengus rohkem tähelepanu. Spetsialistide hinnangul on harrastajad nõus 
panustama  nende  poolt  armastatud  ala  tegevsportlastesse  ning  tunnevad  huvi  spordi 
arendamise vastu.  
Vaatamata  sellele,  et  viimastel  aastatel  on  olnud  märgatav  harrastusspordi  areng,  seda 
tänu  ERL  aktiivsemale  tegevusele  ning  harrastajate  enda  innukusele,  võib  see   pidama  
jääda  harrastajaklasside  puudumise  tõttu.  Seejuures  toetavaks  tegevuseks  võib  pidada 
Harrastajate  Meistrivõistluste  korraldamist,  mis  on  andnud  uut  hoogu  harrastajatele. 
Tänu  meistrivõistluste  loomisele  on  harrastajatel  tekkinud  suurem  motivatsioon 
tegeleda  treeningutega,  kuna   enamustel   on  siht  võistelda  neile  mõeldud 
meistrivõistlustel  ning  antud  juhul  on  tegu  ka  neile  kõige  tähtsamate  võistlustega. 
Uuringu  põhjal  võib  välja  tuua  mõned  peamised  lahendused  spetsialistide  hinnangul, 
kes harrastajatega kokku puutuvad: 
  Harrastajad võiksid oma mõtted kokku koguda ning koos välja mõelda, millistes 
raskusastmetes  oleks  harrastaja  klassi  loomine  vajalik  ning  vajadusel 
korraldajatega  oma  mõtteid  arutada  ning  võimalusel  ka  korralduslikul  poolel 
abiks olla, leides sponsoreid. 
  Harrastajate klassi sisse toomine võistlustel võib olla kulukas ning aeganõudev, 
seda  eriti  koolisõiduvõistlustel,  kus  ühe  skeemi   pikkuseks   on  kergemates 
klassides  4-5  minutit.  Kuid  spetsialistid  leiavad,  et  harrastajate  klassi  sisse 
toomist   ükskõik  millisel  võistlusel  oleks  oluliselt  motiveerivaks  ning  paneks 
rõhku uute harrastajate toomisele harrastusspordi juurde. Kaudselt tähendaks see 
ka  enamat rahalist toetust ratsaspordile. 
  Harrastajate soovidele vastutulekuks võiks olla korraldatud  rohkem võistluseid 
ainult  harrastajatele,  mille  puhul  on  võimalus  igas  raskusastmes  teha 
harrastajateklass  ning  enda  tasemel  ratsutajatega  võistelda.  Kiilo  (2013) 
uuringus  on  välja  toodud,  et  harrastajad  on  väga  innukad  võistlemisega 
tegelema, ning selleks, et ka alles arenevad ning võistluskogemuseta harrastajad 
saaksid  võistlema  tulla  on  vajalik  luua  algklassidele  harrastajate  klass,  mille 
puhul ei pea uued harrastajad kohe võistlustulle  astumist   kartma . 
25 
 
Harrastajatele  mõeldud  võistlusklasside  vähesusest  annab  kinnitust  nii  ERL  2012. 
kalenderplaan  kui  spetsialistide  hinnang  arengu  osas.  Kuigi  harrastajatel  on  võimalus 
käia võistlemas ka ainult nendel võistlustel, kus harrastajate klassid olemas on, jääb see 
neile väheks. Võistlustel on põhirõhk pandud laste, noorte ja seeniorite spordile. Kuigi 
sageli  peetakse  harrastajatele  võistluste  või  sobivate  klasside  lisamise  vähesuseks 
harrastusratsutajate  vähesust,  ei  pruugi  see  alati  nii  olla.  Võib  väita,  et 
koolisõiduvõistluseid  on  harrastajatele  rohkem  korraldatud,  kui  seda  on 
takistussõitjatele,  keda  tegelikkuses  on  palju  rohkem  kui  koolisõitjaid. 
Koolisõiduvõistluseid oli 20, millest 10-l võistlusel oli ka harrastajatele eraldi arvestus, 
kui samas takistussõiduvõistluseid oli 55, millest harrastajate arvestusega oli 6 võistlust 
(ERL, Kalenderplaan, 2012). 
Isegi tegevsportlane leiab motivatsiooni treeningutel ning võistlustel tunnetades väärilist 
konkurentsi.  Samas  sunnib  sobival  ratsaspordi  tasemel  olemasolev  võistlusklass  end 
pingutama, väljakutseid  otsima  ja enesearengule pühenduma, mistõttu õnnestumisel on 
rahulolu seda suurem. Võistlemise puhul on mängus ikka ambitsioonid, kas või endast 
võitu  saamise  näol  (Varusk,  2012).  Harrastussportlastele  mõjuks  motiveerivalt  ja 
innustavalt  kui  võistluskalendris  oleks  sissetoodud  eraldi  harrastajate  võistlused 
kogumaks  oskusi  jõukohaste  vastastega.  Treenerite,  kui  ratsaspordispetsialistide  jaoks 
on  oluline  julgustada  enda  õpilasi  ka  võistlema,  kui  harrastajal  sel  puhul  annet  ning 
soovi on. Tihtipeale hoiab inimest võistlemisest eemale hirm ebaõnnestuse ees, millisel 
juhul  peaksid  treenerid   kindlust   enda  õpilasele  kinnitama.  Võistlustele  ei  tasu  kindlalt 
ettevalmistamata minna, kuid treeneri töö on teha võimalikuks oma õpilase võistlemine, 
kui  ta  soovi  selles  suunas  näitab.  Teisalt  tuleks  võistluste  korraldusliku  poole  pealt 
harrastussporti  ja  sportlasi  väärtustades  neile  mõeldud  võistlussõitude  paigutust 
arengukavas  ümber  vaadata.  Toetades  nende  motiveeritust  ja  võimalust  tunnustusele 
võiksid  ka  harrastajate  sõidud  toimuda  päevasel  ajal,  kas  vahelduvalt  või  paralleelselt 
saavutussportlaste  startidega,  kus  oleks  võimalus  pealtvaatajatel  neile  kaasa  elada. 
Praegu on võistlustel harrastajate klassid väga vara hommikul või üpris hilja õhtul, mis 
tähendab enamjaolt vähese publikuga võistlemist. Paremal juhul võiks harrastajatel olla 
eraldi  klassid  mitmetel  võistlustel,  kus  on  sisse  toodud  ka   raskemad   sõidud  ning 
osaleksid  saavutussportlased.  Seda  enam  kui  jagatakse  ka  tunnustust  parematele 
harrastajatele,  näiteks  auhinnatud  parim  harrastussportlane,  eraldi  punktiarvestus 
klubidele.  Sel  juhul  on  harrastajatel  võimalik  kõrvalt  võistluseid  jälgida  ning  nende 
26 
 
kõrvalt õppida. Uurija usub, et paremate ratsutajate jälgimine aitab inimest  motiveerida  
ning tekitada tunnet, et ta tahab sama hästi  ratsutada .  
Harrastajate  motivatsioon  on  uuringu  järgi  kõrgem  kui  seda  on  paljudel  lastel  ning 
noortel  ratsaspordis.  Põhjuseks  võib  olla  täiskasvanud  inimese  kõrge  sisemine 
motiveeritus,   töövõime   ning  teadlikkus  enese  arengule  suunatud  tahtest  võrreldes 
lastega.  Lapsed  on  pigem   emotsionaalsed   ning  nende  treenimisel  tuleb  järgida  head 
suhtlemisoskust ning motiveerimist. Harrastajate õpihimu on üle ootuste suur, tihtipeale 
on  nad  rohkem  erialase  kirjandusega  kursis,  kui  seda  saavutussportlased.  Erinevus 
saavutussportlasega  on  see,  et  tehniliste  oskuste  omandamine  on  neile  loomupärasem. 
Uuringu tulemustele lisades isikliku kogemuse on uurija arvamusel, et neile oleks tähtis 
korraldada  arendavaid  ja  põnevaid  koolitusi/seminare,  kus  oleks  võimalik  nende 
küsimustele vastata, arusaamatumaid  teemasid  arutada ning teooriat praktikaga siduda. 
Nii  tunneksid  nad,  et  neid  ei  ole  kõrvale  jäätud,  tunnetavad  spordiala  edendajate  tuge 
oma ratsutamisoskuste arendamisel ning üldisemalt harrastusspordi väärtustamisel.  
Treenerid  on  motiveeritud  harrastajate  kindlameelsusest  ning  positiivsusest. 
Saavutusspordis  võib  ilmselt  vähem  näha  rõõmsamaid  nägusid  treenimas,  kuna 
tihtipeale  võetakse  sporti  liialt  tõsiselt,  kuid  harrastajad  ratsutavad  enda  lõbu  ja  huvi 
pärast. Uuringut analüüsides võib järeldada, et harrastajate näol on tegu inimestega, kes 
on  nõudlikud  enda  suhtes  ning  täiskasvanuna  teavad  nad  oma  sihte  ning  oskavad 
seetõttu  ka  treenereid  kuulata  ning  nende  panust  hinnata.  Sageli  võib  mõnel  korral 
nädalas  treeneri  käe  all   tegutsedes   olla  piisav,  kuna  spetsialistide  nõuandeid  võetakse 
tõsiselt.  Harrastajal  võib  probleemiks  osutuda  õige  treeneri  leidmine,  kes  harrastajale 
sobival  ajal  on  nõus  harrastajaga  tegelema,  mistõttu  võib  atesteeritud  treeneri 
juhendamisel  treenijate  arv  olla  alla  40%  ja  seda  samuti  vaid  2  korda  nädalas  (Kiilo, 
2013).  Tänu  harrastajate  innukusele  on  senised  treenerite  kogemused  harrastajatega 
olnud  positiivsed,  vaatamata  mõningatele  näidisjuhtudele  kus  harrastajad  võivad  enda 
meelest olla isegi liiga teadlikud ning vastanduvad jagatud nõuannetele. Kokkuvõttes on 
treeneritele  harrastajatega  tegelemine  pigem  meeldiv  ning  arutelul  ja  vastastikusel 
tunnustamisel  põhinev  tegevus  mistõttu  selliste  piiratud  tingimustega  ollakse  nõus 
harrastajatega tegelema ning võistlustel abiks olema. 
Siiski  toovad  spetsialistid  esile,  mis  räägib  eraldi  harrastajate  võistluste  vastu.  Esiteks 
on  harrastajad  eraldatud  saavutussportlastest  ning  jääksid  kõrvale   võimalusest   arengu 
27 
 
potentsiaalile,  mida  endast  targemate  vaatamine  ning  konkureerimine  pakub. 
Harrastajad  ise  lisasid,  et  nad  ei  eelista  harrastajatele  eraldi  mõeldud  võistluseid,  vaid 
sooviksid  harrastajate  arvestust,  mis  toimuksid  sportlastega   samade   võistluste  raames 
(Kiilo,  2013).  Siit  ka  optimaalsem  lahendus,  et  võistlused  oleks  kahel  päeval 
korraldatud, kus on võimalik rohkem klasse programmi sisse lisada.  Uurija töö põhjal 
arvates  oleks  võimalik  teha  harrastajaklassi  võistlustel  ainult  siis,  kui  neile  sobiv 
harrastajate arv ka võistlema tuleb. Sel juhul on võimalik võistluste juhendisse märkida, 
et  piisava  võistlejate  arvu  mitte  tekkimisel  korraldatakse  ainult  avatud  klass.  Sellisel 
juhul  on  tegu  harrastajate  endi  initsiatiiviga  ning  neil  on  võimalik  oma  klass 
moodustada,  kui  neid  piisavalt  palju  võistlema  tuleb.  Samuti  on  uurija  nõus  ühe 
vastanud  treeneriga,  kes  leidis,  et  harrastaja  klassi  ei  pea  igakord  võistlustele  sisse 
tooma,  kuid  et  igas  raskusastmes  võiks   parimat   harrastajat  auhinnaga  tunnustada,  mis 
kindlasti  annaks  harrastajatele  motivatsiooni  võistlema  minna,  et  olla  harrastajatest 
parim.  Harrastajate  soovidele  on  oluline  vastu  tulla,  kuna  ka  nemad  panustavad 
materiaalselt  ratsasporti  suurel  määral  ning  aitavad  arengule  kaasa,  on  see  siis  otseselt 
järelkasvu näol või kaudselt oma osalusega spordis tegevsportlase toetamine.  
Paljud treenerid on ka võistluste korraldajad ning oma õpilaste arengu nimel toovad nad 
harrastajate võistlusklasse sisse, teisalt on siis ka neil huvitavam harrastajaga tegeleda, 
neile  võistluskogemust  pakkuda  ning  harrastajad  ei  ole  sunnitud  ka  teiste 
saavutussportlastega  võistlema.  Kui  võistlus  toimuks  harrastaja  enda  treenitavas  tallis, 
siis  on nad üldjuhul  ka  väga  abivalmid    aitama  korraldusega ning tänu nende  osalusele 
korralduslikus  pooles  ja otsustamisel on võimalik korraldada võistlustel ka harrastajate 
klasse.  Vaatamata  uuringust  selgunud  võistluste  korraldamise  takistusele  rahaliste 
vahendite  näol  (mõne  harrastaja  pärast  eraldi  klassi  tegemine  on  kallis)  siis  ise 
korraldamise  juures  olles  on  nad  motiveeritumad  ka  teisi  motiveerima,  et  ei  tekiks 
probleemi  uue  klassi  sisse   toomisega .  Harrastajad  vajavad  ka  ERL  poolset  suuremat 
toetust ning arusaamist harrastaja klasside vajalikkusest. Kõike ei jõua ka ERL  poolsed  
ametnikud  korraldada  ning  lubades  harrastusratsutajatel  panustada  ise  veidi  nende 
spordi  arendamisele,  populariseerivad  ja  edendavad  nad  kogu  ratsasporti.  Töö  autor 
nõustub  ratsaspordispetsialistide  hinnanguga  ratsaspordi   arengusse ,  kus  tänu  tublidele 
harrastajatele sirgub ka nende lastest ning sugulastest häid ratsutajaid, mis peaks kogu 
ERLile olema oluline kasvulava.  
 
28 
 
KOKKUVÕTE 
 
Iga inimene, kes on leidnud tee ratsutamiseni ei  unusta  üldjuhul ratsutamist ja hobuseid 
kunagi  ära,  pigem  pöördub  tagasi  spordiala  juurde.  Esikohal  peab  olema  armastus 
hobuse vastu ning võime teda mõista.  Lisaks inimeste väärtustatud vaba aja veetmisele 
mõne  hobi  või  harrastuse  läbi,  on  ratsutamine  hea   hingele   ning  rahu  looja  stressile. 
Ratsutamine  on  ideaalne  inimesele,  kes  soovib  oma  töörutiinist  välja  pääseda, 
keskenduda vaid oma tegevusele ja suhtele hobusega  
Harrastajate  tähtsus  on  igal  alal  olulisel  kohal,  peamiseks  põhjuseks  teiste  inimeste 
kaasamise sporti ning sponsorlus. Ratsaspordi puhul on tegu harrastusspordi alaga, mis 
on  Eestis  arenemisjärgus  ning  uute  sportlaste  kaasamine  sporti  on  tähtis,  et  laiendada 
kandepinda  ning  populariseerida  ratsasporti.  Seetõttu  on  tähtis,  et  alaga  tuleks 
harrastajate  kõrvalt  ka  palju  lapsi  ja  noori  ratsutama.  Harrastusspordi  areng  Eestis  on 
aastatega  küll  hoogu  sisse  saanud  –  harrastajate  manageri  ametikoht  ERLis,  - 
harrastajatele mõeldud meistrivõistluste sarja  ellukutsumine, -uuringute ja arengukavade 
väljatöötamine,  kuid  ERL   poolse   tähelepanu  saamiseks  ja  tegutsemiseks  tuleb 
harrastusratsutajatel  endal  veelgi  järjekindlamalt  initsiatiivi  üles  näidata  korraldatud 
üritustel.  Tänu  harrastajate  positiivsusele  ning  motiveeritusele  isegi   aegadel ,  kui  neile 
eraldi võistluseid korraldatud ei ole ning nad klubimaksu makstes klubile punkte tuua ei 
saa, on nad väärtuslikud ning neil peaks olema võimalus oma klubile punkte tuua, kuna 
nad on trennidega sama palju vaeva näinud, kui seda keegi teine on teinud.  
Ratsaspordispetsialistide hinnangul on harrastaja näol  tegemist arukate inimestega, kes 
õpihimust  ja  eneseteostus  vajadusest  pühendavad  aega  ja  raha  harrastustegevusele, 
oodates  sealjuures  võimalust  endale  sobival  tasemel  võistelda.  Enamik  harrastajaid  ei 
soovi  kaotada  harrastaja  staatust  ning  tippspordi  poole  ei  pürgi.  Kindlasti  tuleks 
tähelepanu  harrastusspordi  puhul  pigem  algklassidele  või  harrastajate  eraldi  klassidele 
pöörata,  kus  on  osalejate  arv  vaatamata  enesekindluse  puudumisele  väga  erinev,  kuid 
mille puhul on võimalik uutel võistlejatel juurde tulla. 
Siinkohal  mängivad  treenerid  suurt  rolli  algajate  kui  harrastajate  spordiala  juurde 
toomisel.  Ratsaspordispetsialisti  hinnangul  on  harrastajate  soov  oma  arengusse 
panustada. Harrastajad kasutavad treenerite abi jõudsalt ning mõistavad ja väärtustavad 
spetsialisti kogemusi, oskust ning koos  veedetud treeningtunde. Sellisest  mõtestatud ja 
29 
 
arutelule suunatud  töökast  harrastajakonnast  saavad motivatsiooni  ja tuge ka treenerid 
ise. 
Põhitöö  kõrvalt  ei  jõua  harrastajad  igapäevaselt  talli,  raskete  klasside  sõitmine  vajab 
pikka pühendamist, aega ja raha, kuid sobivate tingimuste korral õiglase tunnustuse ja 
ERL  toetusega  võib  loota  harrastusspordi  pidevale  arengule.  Kokkuvõttes  võib 
koosoleva  bakalaureusetöö  põhjal  välja  tuua  olulisemad  ettepanekud  harrastusspordi 
arengu toetamiseks: 
1.  ERL-il  tuleb  muuta   mõtteviisi -  tunnustada  harrastajaid,  kui  aktiivseid 
kliente,  kes  ratsaspordiala  edasi  kannavad  ja  toetavad  kui  potentsiaalse 
sponsori ja kasvutootjana. 
2.  Võistlustel  on  vajalik  sisse  tuua  harrastajateklassid,  luua  süsteem 
võistlusmäestikus  harrastajate  esiletõstmiseks  või  korraldada  eraldi 
võistluseid harrastajatele. 
3.  Harrastajad  peaksid  jätkama  innukat   tegutsemist ,  näitama  initsiatiivi  ning 
arutama oma  ettepanekuid võistluste korraldajate ning vajadusel ERL-ile. 
4.  Mitmekesistada võistluste korraldamise asukohti ja korraldusmeeskonda. 
5.  Harrastajad  võiksid  aidata  võistluste  korraldamisele  kaasa  sponsorlusega, 
mille arvelt oleks võimalik neile eraldi harrastajateklasse korraldada. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
30 
 
KASUTATUD KIRJANDUS 
 
Aasmäe,  M.,  2004.  Ratsutamine  on  meeskonnatöö.  [Online]  Kättesaadav:  
http://www-wxyz.parnupostimees.ee/160704/esileht/artiklid/10049016.php 
[11.03.2013] 
Agoston,  Lt.Col.,  D’Endrody,  L.,  1959.  Give  your   horse   a  chance.  J.A. Allen   & 
Company Limited 
Allisson, L., 2001. Amateurism in sport: An Analysis and Defence. Routledge 
Chu,  Donald .,  1989.  The  character  of  American   Higher   Education and Intercollegiate 
Sport. Albany. State University of New  York Press. 
Eesti  Ratsaspordi  Liit  (ERL),  2013.    Arengukava  aastateks  2008-2013.  [Online] 
Kättesaadavus:  http://www.ratsaliit.ee/est/g13s925 [15.03.2013] 
Eesti  Ratsaspordi  Liit  (ERL),  2012.  Eesti  Ratsaspordi  Liidu  võistluste  kalenderplaan 
2012. 
[Online]  Kättesaadavus:   http://www.ratsaliit.ee/est/g113s3370?mode=print 
[08.02.2013] 
Eesti  Ratsaspordi  Liit  (ERL),  2013.  Harrastajate  määratlus.  [Online]  Kättesaadavus: 
http://www.ratsaliit.ee/est/g123/ [05.02.2013] 
Eesti  Ratsaspordi  Liit  (ERL),  2013.  Pidepunkte  ratsaspordi  kajastamiseks  meedias. 
[Online] Kättesaadavus:  http://www.ratsaliit.ee/est/g4s4272 [05.02.2013] 
Eesti 
Spordiregister, 
Treenerite 
alamandmekogu. 
[Online] 
Kättesaadavus: 
http://www.spordiregister.ee/treeneriteregister/index.php?spordiala=23 [09.02.2013] 
Eesti 
Õigekeelsussõnaraamat 
ÕS, 
2006. 
[Online] 
Kättesaadavus: 
http://www.eki.ee/dict/qs/ [08.02.2013] 
Eitzen,  Stanley.D.,  1989.  The  sociology  of  amateur  sport:  An  overview.  Colorado. 
SAGE Publications 
Glader, E.A., 1978. Amateurism and Athletics. New York: Leisure Press 
 
31 
 
Hawes,  K.,  2000.  Debate  on  Amateurism  has  evolved  over  time.  [Online] 
Kättesaadavus: 
http://fs.ncaa.org/Docs/NCAANewsArchive/2000/association -
wide /debate%2Bon%2Bamateurism%2Bhas%2Bevolved%2Bover%2Btime%2B-
%2B1-3-00.html [08.02.2013] 
Hobumaailm,  2012.  ERLi  tegevusjuhtkond   soovitab   juhatusel  kinnitada  harrastajate 
manageriks. 
Tatjana 
Kiilo. 
[Online] 
Kättesaadav: 
http://hobumaailm.ee/?page=1&m=11&y=2012&id=1822 [03.04.2013] 
Jänes, J., 2009. Hobusesõbrast hobuseomanikuks-suur samm suure sõpruseni. [Online] 
Kättesaadav:  http://hobumaailm.ee/?page=3&sub=21&id=20 [04.04.2013] 
Kiilo,  T.,  2013.  Ratsaliidu  uuring  harrastusspordi  teemal,   Raport .  [Online] 
Kättesaadavus:  http://www.ratsaliit.ee/est/g198s4207 [05.02.2013] 
Kollom, R., Pill, R.,  Männik , M. Toim, 2008. Ratsaniku ja hobuse põhiväljaõpe. Saksa 
keelest tõlkinud  Luisa tõlkebüroo. Tallinn: Europrint 
Lemmik, 
2007. 
Häälte 
sportlik 
perekond. 
[Online] 
Kättesaadav: 
http://www.lemmik.ee/index.php?143123  [04.04.2013] 
Lemmik,  2006.  Hobusport  aitab  kaotada  tööalast  rutiini.  [Online]  Kättesaadav: 
http://www.lemmik.ee/index.php?142797 [04.04.2013] 
Mauring, H., 1988.  Hobusekasvatus ja ratsasport. Tallinn: Valgus 
Meredith,  F.  F.,  2012.   Finding   the  right  instructor.  [Online]  Kättesaadav: 
http://www.meredithmanor.edu/features/articles/faith/instructor.asp [17.04.2013] 
Müseler,  W.,  2007.  Ratsutamise  õpetus.  Saksa  keelest  tõlkinud   Raigo   Kollom. 
Harjumaa : Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts. 
Pferdchen,  2010.  Das  zeichnet  einen   guten   Reitlehrer  aus.  [Online]  Kättesaadavus: 
http://www.pferdchen.org/Reiten/Reitunterricht/Gute-Reitlehrer.html [18.04.2013] 
Pferdewissen, 
Sitz-Zügelhaltung. 
[Online] 
Kättesaadavus: 
http://www.pferdewissen.ch/sitz.php [18.04.2013] 
 
32 
 
Pierce,  D.A.,  2008,  Applying  Amateurism  in  the   Global   Sports   Arena :  Analysis  of 
NCAA  Student.  [Online]  Kättesaadav:   http://books.google.ee/books?id=l6lG23w -
J1cC&lpg=PA93&dq=division%20between%20amateur%20and%20professional%20sp
orts&pg=PA3#v=onepage&q=division%20between%20amateur%20and%20profession
al%20sports&f=false [08.02.2013] 
Podhajsky,  A.,  2006.  Minu   hobused ,  minu  õpetajad.  Saksa  keelest  tõlkinud   Kaja  
Traagel. Harjumaa: Kurgsoo tall. 
Prits,  L.,  2011,  Parem  käin  koolis  ja  ratsutan!  [Online]  Kättesaadav: 
http://www.ohtuleht.ee/451362 [06.04.2013] 
Smith, R.A., 1988. Sport and Freedom : The  rise  of Big-Time College Athletics 
Treenerikoolitus, 
Treenerikutse. 
[Online] 
Kättesaadavus: 
http://treenerikoolitus.wordpress.com/about/ [04.04.2013] 
Tule  Ratsutama,  Ratsutajale.  [Online]  Kättesaadav:   http://tuleratsutama.com/rohelise -
kaardi-programm/roheline-kaart-ratsutajatele/ [05.02.2013] 
Tults,  M.,  2008.  Ratsutamine  on  sportlik  ja  meeleolu  ülendav  harrastus.  [Online] 
Kättesaadav: 
http://www.harjuelu.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=412&Itemid=1
68 [06.04.2013] 
Tuvi, 
A., 
2006. 
Ratsahobuse 
ostmine. 
[Online] 
Kättesaadav: 
http://www.lemmik.ee/index.php?141763 [06.04.2013] 
Varusk, M., 2012. Dramaatiline harrastussport. Oma  Hobu , 8 (4), 6-7. 
Walker,  H.,  2009.  The  4   qualities   of  good  riding  instructor.  [Online]  Kättesaadavus: 
http://ezinearticles.com/?The-4-Qualities-of-a-Good-Riding-Instructor&id=2588802 
[9.04.2013] 
Wikipedia, 
2013. 
Ratsasport. 
[Online] 
Kättesaadavus: 
http://et.wikipedia.org/wiki/Ratsasport [05.02.2013] 
Young,  D.C.,  1984.  The   Olympic   myth  of   Greek   Amateur  Athletics.   Chicago :   Ares  
Publishers. 
33 
 
LISAD 
LISA 1 Küsitlus 
 
Sugu : 
Millises tallis/piirkonnas tegutsete?: 
1.  Keda peate Teie harrastussportlaseks? 
 
2.  Kui suurt rolli mängib harrastussportlane Eesti ratsaspordis? 
 
3.  Millist arengut/ võimalusi näete harrastaja jaoks Eesti ratsaspordis? 
 
4.  Kui motiveeritud on harrastajad treeningutes osalema ning spetsialistidelt abi 
küsima? 
 
5.  Mis motiveerib teid harrastajat treenima/harrastajatega tegelema? (treenerina, 
võistluste korraldajana) 
 
6.  Kirjeldage palun oma koostöö kogemusi harrastajatega. (Andke hinnang nendele 
kogemustele, millisel moel koostöö toimub) 
 
7.  Andke palun hinnangut, kuidas on korraldatud harrastajatele mõeldud 
võistlused. 
 
8.  Kas te leiate, et harrastajatele võiks igal võistlusel eraldi võistlusklass vastavalt 
tasemele olla? Põhjendage, miks see on/ei ole vajalik. 
 
9.  Mis motiveerib teid korraldama võistluseid harrastajatele? Miks te neid 
korraldate/ei korralda? 
 
 
34