RATSASPORDI POPULAARSUS TÄNAPÄEVAL (0)

Rakvere Gümnaasium
Liliana Šašlova
RATSASPORDI POPULAARSUS TÄNAPÄEVAL
uurimistöö
Juhendaja : Merike Kuhhi
Rakvere 2016
ANNOTATSIOON
Rakvere Gümnaasium
Klass: 11.B
Töö pealkiri:
Valdkond : eesti keel, kirjandus
Kaitsmise aeg:
Lehekülgede arv:
Refereering:
Uurimistöö teemaks on „Nimi, mida see tähendab ning millised olid eestlaste nimed läbi aegade, K.A Hindrey „
Teema on valitud autori isiklikust huvist.
Teooretilises osas räägitakse nimes, mida see tähendab nin kuidas seda jaotatakse.Eesmärgiks on kinnitada või ümber lükata järgmised hüpoteesid: vähemalt 15 % küsitlevatest on teadlikud kirjanikust, õpilastest vähemalt 25% tunnevad vähemalt tegelasi. Uurimisküsimusteks on: Kas õpilased teavad, kes mõtles välja kuulsad tegelased nagu näiteks Piripilli-Liisu? Kui paljud õpilased on selle autori teoseid lugenud? Millist tegelast tuntakse kõige rohkem?
Autori poolt oli püstitatud hüpoteesid: 15% küsitletud inimestest tunnevad autorit
25% küsitletutud inimestest tunnevad tegelasi.
Võtmesõnad:
Nimi, K.A. Hindrey, kirjandus, eesti keel
Autor: Liliana Šašlova Allkiri
Juhendaja: Merike Kuhhi Allkiri
Säilitamise koht: Rakvere Gümnaasium
ANNOTATION
Rakvere Gymnasium
Class : 11.B
Title: „”
Field of study : estonian, literature
Allowed to defend:
Number of pages:
Abstract :
The title of the research is „The popularity of equestrian sports nowadays”.
The subject is selected to the author `s personal discretion.
The theoretical part of research tells about history and different kinds of equestrian sports. The goal is to approve or discard next hypotesis: at least 10% of students in Tapa Gymnasium are involved in equestrian sports, no less than 50% presume that equestrian sport is interesting and the most thrilling is showjumping. The research questions are: How many of students in Tapa Gymnasium attend in equestrian sport? How many of students think that equestrian sport is interesting? What is the most thrilling equestrian sport?
The hypothesis of the research is: at least 15% of students in Tapa Gymnasium are involved in equestrian sports, no less than 50% presume that equestrian sport is interesting and the most thrilling is showjumping.
Keywords: Equestrian sports, horse riding, kinds of equestrian sports, sport
Author: Liliana Šašlova Signature
Supervisor: Merike Kuhhi Signature
Deposited: Rakvere Gymnasium
SISUKORD
Table of Contents
SISUKORD 4
SISSEJUHATUS 5
1. RATSASPORT 6
1.1. Ajalugu 7
1.2 Ratsaspordi areng Eestisse 9
1.4 Ratsaspordialad 11
1.4.1 Takistussõit 11
1.4.2 Koolisõit 13
1.4.3 Kolmevõistlus 14
1.4.4 Rakendisport 15
1.4.5 Kestvusratsutamine 17
1.4.6 Lääneratsutamine 18
1.4.7 Voltižeerimine 18
1.4.8 Invaratsutamine 19
2. UURIMISMEETOD 21
2.1 Andmete kogumise meetodeid 21
2.2 Andmete analüüsimise meetod 21
3. UURIMISTULEMUSED JA ANALÜÜS 22
3.1 Küsitluste tulemused 22
3.1.1 Ratsaspordiga tegelevad õpilased 22
3.1.2 Ratsaspordiga mitte tegelemise põhjused 23
3.1.3 Õpilaste tutvusringkonnas olevad ratsasportlased 24
3.1.4 Ratsaspordi huvitatavus õpilaste seas 25
3.1.5 Põnevamad ratsaspordialad 26
3.2 Analüüs 27
KOKKUVÕTE 28
KASUTATUD ALLIKAD 29
LISA 30
SISSEJUHATUS
Ratsasport ja ratsutamine on inimestega kokku käinud läbi aegade. Ratsutamine annab suurepärase võimaluse teha ja nautida koostööd hobusega . Hobused on olnud inimeste kõrval läbi ajaloo, nii igapäevatöös, sõjatandril, lihtsalt meelelahutustes ning ka spordis . Ratsasport on alguse saanud umbes aastal 680. eKr ning Eestisse jõudis ratsutamine kui sport alles 100 aastat tagasi. Algsed võistlusalad olid kaarikusõit ja võidujooks, teised alad kujunesid välja 19.sajandil.
Ratsaspordi populaarsus tänapäeval on kõvasti muutunud võrreldes varasema ajaga . Treeninguid toimub palju ja trennidest osavõtjad jagub . Ratsutajaid leidub igas vanuses, päris väikestest lastest alates kuni pensionärideni välja. Arvatavasti on iga inimese suhtlusringkonnas vähemalt üks inimene, kes puutub kokku hobuste ja ratsutamisega. Mõeldes sõpruskondade peale, siis tihtilugu on nii, et kui üks sõpradest on hakanud ratsutamas käima, siis mõne aja pärast on liitunud temaga ka teised sõbrad. Mida rohkem tuleb juurde trennis käivaid inimesi, seda populaarsemaks ratsutamine saab.
Uurimistöö teema „Ratsaspordi populaarsus tänapäeval” valik põhines isiklikule huvile teema vastu. Valikule aitas kaasa ka teadmine, et varem polnud keegi Tapa Gümnaasiumi õpilastest uurimistööna uurinud ratsaspordi populaarsust.
Minu eesmärk on saada uurimistööga teada, mis on üldse ratsasport ja kui populaarne on see tänapäeval. Kinnitada või ümber lükata järgmised hüpoteesid: ratsaspordiga tegelejaid on Tapa Gümnaasiumis vähemalt 10%, õpilastest vähemalt 50% peavad ratsasporti huvitavaks ja kõige põnevamaks spordialaks peetakse takistussõitu. Lisaks on soov teada saada, millised on suurimad põhjused, miks ei tegeleta ratsaspordiga ning kui palju on õpilastel tutvusringkonnas tuttavaid, kes tegelevad ratsaspordiga.
Töö teoreetiline osa tugineb erinevatele raamatutele, teadusajakirjadele ja interneti lehekülgedele. Uurimismeetodiks kasutan küsitlust, mida lasen täita Tapa Gümnaasiumi õpilastel.
1. RATSASPORT
„Ratsutamine on ajaloos olnud valitsejate relv ja harrastus . Ratsutajad on olnud omaette seisus või on ratsutamine olnud seisuse tunnus. Ühest küljest on hobune elitaarsuse märk, isegi kui paljudes maades on ratsutamine väga levinud ja demokraatlik. Seda näitab hobuse ja ratsutamise populaarsus kaubamärgina ja reklaamikujundajana luksuskaupadel või suurte ratsavõistluste sponsoreerimine selliste firmade poolt nagu Volvo , Samsung, Peugeot , Mercedes Benz , Martini.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
„Teisest küljest peetakse ratsutamist vastutusvõime ja kohusetunde kasvatamise parimaks vahendiks ja hobust omavat inimest eriti usaldusväärseks. Isegi ülisuured firmad rõhutavad oma maine soliidsust hobuste omamisega või nende kulude kandmisega. Nii on saanud maailma parimad hobused nimed: Next Milton , Jappeloup de Luze, Nissan Carthago Z, Virtual Village It`s Otto, Sprehe Stella, on ka Bugatti, Toshiba, Traxdata, Carrolls`i ja kümnete teiste firmade nimesid võistlusprotokollides. Mõni supersponsor aga vastupidi, ei taha mingit reklaami, vaid ainult näha, kuidas tema hobused võidavad. Hollandi kiire tõus maailma tippu on seotud olümpiafondiga, kuhu annetajaid laiemalt ei teata ja kelle hobuste nimed algavad sõnaga Olympic . Sveitsis autasustati Šveitsi Ratsaspordi Liidu kuldnõelaga 78-aastast Arthur Schmid`i, kes on andnud 40 aasta jooksul 115 hobust Šveitsi parimate ratsanike käsutusse.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
„Loomulikult liigub suurtel ratsavõistlustel igasugust pärilus-, raha- ja vaimuaristokraatiat läbisegi tallitüdrukutega ja miljonärideks tõusnud profiratsanikega. FEI eelmine president oli Hispaania printsess Dona Pilar de Borbon, enne teda oli Inglise printsess Ann ning hetkel täidab FEI presidendi rolli populaarne Jordaania printsess Haya. Eesti on alles teel suurde ratsaspordimaailma. Ratsaspordi arengus võib tuua võrdlusi kogu riigi arenguga. Edu saavutada on meie alal aga võimalik palju kiiremini kui tavalises spordis, sest kui on olemas kogenud ja andekad ratsanikud , on nad seda aastakümneid, otsustav on vaid raha, mida kulutatakse hobustele ja võistlustele. Ratsutamise üldine populaarsus kasvab praegu eriti kiiresti, harrastajate koosseis aga hakkab üha rohkem sarnanema Euroopa omale, kus kõigist ratsutamisega tegelejatest võtab võistlustest osa võrdlemisi väike osa, tõsiseid võistlussportlasi on aga vaid mõni protsent kõigist ratsutajatest.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
„Eestis jätkab tõusuteel praegu nii takistussõit kui koolisõit, aga kas ongi reaalne väikesel riigil kõigil võistlusaladel maailma jõuda. Takistussõit ja koolisõit aga võiks küll püstitada eesmärgiks pääseda OM-le. ollakse ju hulk aastaid Kesk-Euroopa parimate hulgas. Kindlasti on paljudele tuttavad sellised nimed nagu Gunnar Klettenberg, Rein Pill, Urmas Raag , Hanno Ellermann ja Tiit Kivisild , takistussõitjad, kes on esindanud Eestit rahvusvahelisel areenil edukalt. Samuti meie koolisõitjad Grete Barake, Dina Ellermann, Marika Vunder. Võimekaid ratsanikke on aga meil päris palju.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
„Kuigi meie ratsutamises on püramiidi tipp küllaltki terav ja särav, ja vundament pole just lai, võiksime siiski mõelda, et tõeline vundament on laste ja noorte sport ja nende haridus . Edasine konstruktsioon võib olla õhulisem või massiivsem , püsti võib ta ikka püsida. Kogemusi, kust edasi minna, peaks meil nüüd jätkuma. Mitte ainult riigi- ja muid kordi, vaid ka erinevaid ratsutamisstiile, igasuguseid hobuseid, igasuguseid ratsanikke on meil proovitud. Nüüd peaksime lõpuks jõudma normaalsesse ratsaspordiellu ja maailma. Kuigi võistlevate ratsasportlaste arv on Eestis samaks jäänud, ei ole paremate tase langenud. Nagu kogu maailmas, märab potentsiaalse või reaalse tippsportlase staatuse ja saatuse hobuseõnn. Või nagu ütles 1992 a. olümpiavõitja Ludger Beerbaum. “On ainult kaks probleemi: kuidas leida õige hobune ja kuidas leida sponsor, kes ta mulle sõita ostaks.” Toetamisrõõmu, mida tunda ja võimalusi on Eesti ratsaspordis palju. On häid ratsanikke, kes vajavad häid hobuseid, on suurvõistlusi, kuhu meid oodatakse , on ilusaid võistlusi Eestis, mida maailma tasemele viia ja on aina kasvav huvi hobuste ning ratsutamise vastu, millele kaasa aidata.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
1.1. Ajalugu
Hobused on inimestega kokku puutunud juba väga pikka aega. Esimesed kokkupuuted olid juba tuhandeid aastaid tagasi. „Inimesed ja hobused on juba väga kaua koos elanud. Tuhandeid aastaid enne masinate leiutamist taltsutasid inimesed metsikuid hobuseid, et nende seljas jahile minna. Järk-järgult hakkasid inimesed kasutama hobuseid transpordivahendina ja edaspidi ka atrade ning tõldade vedamiseks. Viimase mõnesaja aasta jooksul on hobustest saanud nii hästi välja õpetatud loomad, et nad osalevad igasuguses tegevuses poniklubide võistlustest kuni kõrgema kooli etenduseni.” ( Green , 1993:7).
„Tuhandeid aastaid püsinud tihe side inimeste ja hobuste vahel ei katkenud ka autode ilmumisega. Tänapäeval on hobune saamas üha populaarsemaks spordivõistlustel ja need, kes ei osale otseselt takistussõidus või võiduajamistes, naudivad seda televiisori kaudu. Kallihinnalised tõuhobused, eriti võidusõiduhobused ja takistussõiduhobused veedavad iga päev väsitavaid tunde intensiivsel treeningul. Võidusõidul alluvad hobused oma karjainstinktile ja järgnevad esimestele hobustele (s. o. Liidritele); kaasa aitavad ka piitsalöögid, mis mõjutavad nii, nagu ajaksid hobust kiskjad taga. Peale võidusõidu või takistussõidu on iidsemaid spordialasid hobustel jahipidamine . Paljude inimeste arvates on selline jahipidamine saaklooma jaoks julm, kuid siiski on selline moodus looduslikum kui tänapäevane jahipidamine raadioside abil. Peale jahi osalevad hobused paljudel erinevatel spordialadel, nad tagavad inimestele tervisliku ja kosutava meelelahutuse nii poni ponirännakutel kui pikamaavõistlustel, nii rahvusvahelistel rakendispordivõistlusel kui klassikalises ratsutamiskunstis ehk koolisõidus.” ( Clutton - Brock , 1992:60).
„Tänapäeval kasvatatakse hobuseid sageli spetsiaalselt mingi spordiala jaoks, nagu galopivõidusõit, koolisõit või polo . Laste ponisid treenitakse tavaliselt mitmekülgseteks. See tähendab, et neid on õpetatud tegema kõike, nii maastikul rändama, hüppama kui ratsamängudes osalema .” (Green, 1993:7).
Hobuseid kasuti ja kasutatakse veel siiani peale spordi tegemise talutöödes nagu näiteks põllu kündmisel. Veel kasutatakse hobuseid transpordis . Praegugi on mõnes linnas olemas selline teenus, kus hobuvankris istudes saab sõita ühest punktist teise punkti, põhimõtteliselt nagu taksoga. Sellist asja võib kohata ka Eesti pealinnas Tallinnas näiteks.
1.2 Ratsaspordi areng Eestisse
„Ratsasport Eestis on peaaegu sama vana kui Eesti Vabariik. Eesti esimesed ratsutamisvõistlused toimusid juba 1921.aastal Tartus. 1922.aastal asutati Hobuseasjanduse- ja Arendamise Armastajate Ühing, mille ülesanneteks said ratsaspordi ja hobusekasvatuse edendamine riigis. 1940-ndate aastate alguseks oli Eesti ratsaspordis saavutatud tase, mis lubanuks meie riigi esindajatel konkureerida Euroopa teiste riikide esindajatega, paraku võtsid II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon selle võimaluse.” (Teele Metstak, 2014).
„Ratsutamise takistussõidu areng Eesti NSV-s algas sõjajärgseil aastail. Arengut toetasid ratsaspordiinstruktorite ettevalmistamine vabariigi kõrgkoolides (TRÜ ja TPI), ratsutamise viljelemine kolhoosides ja sovhoosides, ratsutamisosakondade loomine laste ja noorte spordikoolide juurde. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963.aastal osales Euroopa meistrivõistlustel.” (Teele Metstak, 2014).
„1970-ndatest aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema – avati uued ratsaspordibaasid Niitväljal (1976), Jüris (1980), Tallinnas (1990) ja Luunjas (1990). 1980-ndatel aastatel kerkisid esile uued andekad takistussõitjad Konstantin Prohhorov, Elson, Rein Pill jt. 1990.aasta 26.märtsil taasasutati Eesti Ratsaspordi Liit (ERL)- organisatsioon , mis asus juhitima ratsaspordialast tegevust Eestis.” (Teele Metstak, 2014).
„Nõukogude Liidu kokku varisemisega ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991.aastal lagunes kõik senitehtu ka Eesti takistussõidus. Spordikoolid kaotati, hobused müüdi maha ning uues majanduslikus olukorras langes takistussõidu tase kiiresti. Õnneks oli Eesti ratsasportlaste ja ERL ametnike seas aktiivseid ja missioonitundega inimesi, kes oma ala arengu eest hea seisid .” (Teele Metstak, 2014).
„Vabariigi iseseisvumise järgselt avardusid võimalused suhelda välisriikidega. 1992.aastal sai ERL-st Rahvusvahelise Ratsutamise Föderatsioon (FEI) liige. 1993.aastal korraldati Eestis esimesed ratsutamise takistussõidu rahvusvahelised suurvõistlused – Volvo MK-etapp.” (Teele Metstak, 2014).
„1990-ndate aastate keskel hakkas ratsutamise takistussõidu olukord jõudsalt paranema. Aluse sellele lõid Eesti majanduse arengu kiirenemine ja üldise heaolu kasv riigis. Tekkisid sponsorid , kelle toel oli võimalik takistussõitu kui võistlusala edendada. 1990-ndate aastate tuntuimateks takistussõitjateksolid Rein Pill, Pille Elson, Tõnu Rähn ja Andres Treve, endast andsid märku noored takistussõitjaid Hanno Ellermann, Heiki Vatsel ja Gunnar Klettenberg. 1997.aastal jõudis Rein Pill esimese eestlasena Göteborgi MK- finaali.” (Teele Metstak, 2014).
„2000-ndad aastad on Eesti takistussõidule olnud edukad . ERL-i töö on aastatega muutunud tõhusamaks. On kujunenud professionaalsed võistluste korraldajad, koolitatakse ja atesteeritakse treenereid, edendatakse tööd järelkasvuga. 2012. aastal startis Eesti esimene noorratsanik Kätlin Sehver noorte Euroopa meistrivõistlustel Austrias . See kõik viitab sellele, et meie ratsasportlaste konkurentsivõime on rahvusvahelisel areenil kasvanud ning kaua tehtud töö noortega hakkab lõpuks vilja kandma.” (Teele Metstak, 2014).
„Eestis korraldatakse huvitavaid võistlusi: alates 2002.aastast TIHS-d ja takistussõidusarja Palladium Cup, suvine rahvusvaheline suurvõistlus Rahvuste Karikas (Nations Cup) toimus Eestis esmakordselt 2003.aastal. Lisaks toimub igal aastal traditsiooniline MK-etapp ning 2010. aastal hakati korraldama Eestis esmakordselt kahenädalast võistlusarja „Ruila Kevadtuur“. FEI-s teatakse Eestit kui tegusat ja arenevat ratsutamiseriiki. Eesti takistussõitjad on tõusnud Kesk-Euroopa liigas esikolmikusse ja Baltimaade liidriks . 2009.aasta maikuus oli Rein Pill maailma takistussõidu edetabelis 71.kohal – see on kõrgeim koht Eesti takistussõidu ajaloo vältel. Kõik eelpool nimetatud saavutused ja kordaminekud annavad märku, et Eesti ratsasport on kanda kinnitamas suures ratsamaailmas.” (Teele Metstak, 2014).
1.3 Ratsutamismaailm
Ratsutamises on tegevus- ja spordialasid palju ja mitmesuguseid. Kui ratsutamine on juba selge ning erinevate hobuste ja ponidega sõitmine ei valmista enam probleemi, võib hakata huvitama tegelemine koolissõiduga, kolmevõistlusega või pologa. Kui aga soovid, et ratsutamisest saaks sinu elukutse , pead olema valmis tegema kõvasti tööd ja tõeliselt nautima ja rõõmu tundma sellest, millega tegeled. Kui vaeva ei näe, siis ei ole mõtet lootagi tipptasemel sõitjaks saada. Kui sul on õnne ja sa pühendad end ratsutamisele paljudeks aastateks, on suur tõenäosus saada tippklassi võistlusratsanikuks. (Green, 1993:58).
1.4 Ratsaspordialad
Ratsutamisdistsipliinidest kõige esimesena kuulusid muistsete Olümpiamängude kavasse kaarikute ja hobuste võidusõidud. Alles 19. sajandil arenesid välja sellised ratsaspordialad, mida tänapäevalgi harrastatakse. Väidetavalt oli hobuste treenimine vajalik eriti sõjapidamiseks, sest hobune pidi olema ülitäpselt juhitav, hea füüsilise vormiga , vastupidav ning igal pool kasutatav. Neid märksõnu arvestades saabki kõige paremini aru kolmest tänapäeva põhilisemast olümpiaalast – takistussõidust, koolisõidust ning kolmevõistlusest. (Hobumaailm, 2015).
1.4.1 Takistussõit
„Takistussõit on vanim kolmest olümpiaalast (al. 1900. a.), arenedes briti traditsioonilisest rebasejahist, kus hobune peab metsas ületama kraave ja muid looduslikke takistusi. Kahtlemata on takistussõit populaarseim ratsaspordiala Eestis ning ka kogu maailmas.” (Hobumaailm, 2015).
„Paari (hobune+ ratsutaja ) ülesandeks on ületada võistlusrajale (parkuur) üles pandud takistused vigadeta ja kiiresti. Karistuspunkte või -sekundeid saab nii mahaajamise, tõrkumise kui ajalimiidi ületamise eest. Kukkumine ja marsruudilt kõrvalekaldumine, (näiteks vale takistuse hüppamine), toovad aga kaasa võistlusalalt väljalangemise.” (Hobumaailm, 2015).
„Takistuste kõrgus võistlustel on 60 cm (väiksed ponid) kuni 170 cm (OM ümberhüpped) ja üle 2 m hüppevõimsuse võistlustel, laius muide maksimaalselt 200 cm, v.a. veekraav, mis võib olla kuni 450 cm. Parkuuri koostab rajameister, asetades takistused nii, et nende hüppamisel on kas kindel järjekord või saab neid hüpata mõlemalt poolt. Viimast kasutatakse võistlustel, kus igal takistusel on vastavalt selle raskusastmele nn. hind ja ratsanik valib ise tee, korjates maksimaalsel hulgal punkte.” (Hobumaailm, 2015).
„Võidab see, kes kogub vähima arvu karistuspunkte, läbib marsruudi kiireima ajaga või kogub kõige rohkem punkte. Erinevaid artikleid, mille alusel takistussõiduvõistlusi läbi võib viia, on umbes paarkümmend, kuid põhimõte on kõigil üks – testida hobuse ja ratsaniku osavust, täpsust ja võimekust.” (Hobumaailm, 2015).
Joonis 1.4.1
1.4.2 Koolisõit
„Koolisõit on võistlusala, kus ratsanik sooritab 20 x 60 m aiaga piiratud väljakul ettenähtud järjekorras teatud harjutused kolmes allüüris: sammus , traavis ja galopis. Harjutuste järjekorda nimetatakse skeemiks, harjutuste sooritamise kohad on märgitud väljaku äärde tähtedega. Kohtunikud hindavad iga harjutust 10-palli süsteemis, lisaks antakse koondhinded hobuse liikumise kvaliteedi ning ratsaniku istaku ning juhtimisvahendite kasutamise eest.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
„Harjutuste raskusastme järgi jagatakse skeemid erinevatesse tasemetesse, mida Eestis tähistatakse tähtedega: A, L, M ja R.
Rahvusvaheliselt on kõige kõrgem võistlustase Grand Prix, kus sooritatakse kõiki klassikalise koolisõidu keerukamaid harjutusi nagu passaaž, piaffee, piruetid ning jalavahetused 2 ja 1 tempo tagant.
Ideaalis peaks võistluspaar sooritama skeemis ettenähtud harjutuste kombinatsioonid nii, et kõrvaltvaatajale jäävad ratsaniku poolt hobusele antud signaalid märkamatuks ning hobuse elastse ja lennuka liikumise ilu maaliks täiusliku pildi inimese ja hobuse vahelisest harmoonilisest koostööst.
Kõige vaatemängulisem koolisõiduklassidest on kindlasti muusikaline vabakava, mis koosneb kohustuslikest harjutustest vastavalt võistluse tasemele, aga ratsanik koostab oma kava ise ning valib ka muusika , mis peab rõhutama hobuse rütmi, sobima kõikide allüüride ja üleminekutega ning ka hobuse olemuse ja liikumisega. Harjutusi tuleks esitada huvitavates ja keerulistes kombinatsioonides nii, et tervik oleks vaatajale huvitav ja nauditav.
Muusikalist vabakava hinnatakse kahes osas: Tehniliste hinnete alla läheb kohustuslike elementide sooritamine ning artistlikkuse hinde alla hobuse rütm, liikumine, ratsaniku ja hobuse harmoonia, leidlikkus kava üles ehitamisel , kava raskusaste ning selle sobivus muusikaga.
Tulemusi arvutatakse koolisõiduklassides protsendina maksimaalsest võimalikust punktisummast ning tavaliselt jäävad need 60-75% vahele.” (Eesti Ratsaspordi Liit, 2015).
Joonis 1.4.2
1.4.3 Kolmevõistlus
„Kolmevõistlus on kõige mitmekesisemalt kombineeritud ratsaspordiala, mis nõuab erilist vastupidavust , kogemust, kannatust, hobusetunnetust ja tõenäoliselt ka kõige rohkem treenimist, kuna võistluspaar peab olema osav erinevatel aladel. Kolmevõistlus hõlmab hobuspordi ja üldse hobunduse pea igat külge: harmooniat ratsaniku ja hobuse vahel, mis eriti iseloomustab koolisõitu, kokkupuudet loodusega ja vastupidavust, mis on omased maastikukrossile, ning täpsust, väledust ja tehnilist taipu, mida kätkeb endas takistussõit.
Seega, koosneb kolmevõistlus koolisõidust, maastikukrossist ja takistussõidust, mis kõik tuleb läbida ühel samal hobusel. Võistlus algab alati koolisõiduga, maastikukross ja takistussõit võivad sõltuvalt formaadist toimuda kas teisel või kolmandal võistluspäeval. Tänapäeval on hakatud kasutama ka lühemeid formaate, kus kolm ala viiakse läbi kas kahe või suisa ühe päeva jooksul.” (Hobumaailm, 2015).
„Hea koolisõidutesti sooritamiseks peab hobune olema paindlik ja lõdvestunud; edukas sooritus annab väga hea baasi korraliku lõpptulemuse sooritamiseks.” (Hobumaailm, 2015).
„ Kross paneb proovile hobuse kiiruse, vastupidavuse ja hüppeosavuse ning määravaks saab, kuidas ratsanik oskab enda ja hobuse jõudu jaotada ning kasutada. Kross koosneb ühest või mitmest osast, kus ajaliimidi ületamine, tõrkumine või kukkumine toovad kaasa karistuspunkte. Tõkked maastikul on niiöelda looduslikke takistusi imiteerivad – kraavid , hekid, palgid , künkad, kivimüürid jne.” (Hobumaailm, 2015).
„Kolmanda alana tuleb hobusel ja ratsanikul end panna proovile takistussõidus, näitamaks, et on taastanud oma jõuvarud ja energia.
Lõpptulemus selgub kõikidel aladel saadud ( karistus )punktide kokkuliitmisel. Kogu võistluse vältel, mis reeglina kestab kolm päeva, on vältimatuks osaks veterinaarkontrollid, mis tunnistavad hobuse sobilikuks võistlust jätkama või nõuavad katkestamist.” (Hobumaailm, 2015).
Joonis 1.4.3
1.4.4 Rakendisport
Rakendisport on maailma vanim hobuspordiala, sest hobuseid kasutati vedamiseks tunduvalt varem kui ratsutamiseks. See on ka ainuke FEI poolt (1970. aastal) tunnustatud „ratsaspordiala“, kus tegelikult ratsanikke polegi. Kutsar ( driver ) istub vankris, mida veab kas üks või mitu hobust. Võistlustlustel on kolm ala, samuti nagu kolmevõistluseski. Võistlusaladeks rakendispordis on koolisõit, maraton ja täpsussõit koonustega.
Koolisõidutesti sooritatakse 100 x 40 m platsil. Demonstreerida tuleb erinevaid allüüre erinevatel kiirustel, seega ka üleminekuid, peatusi, voldil liikumist ja muud sellist. Olulised on sujuvus, hea koostöö kutsari ja hobus (t)e vahel, impulss , täpsus ja üldse kõik see, mis ka tradistioonilises koolisõidus loeb. Maraton on kahtlemata väga vaatemänguline ehk seda on väga huvitav jälgida. Maraton on kuni 18 kilomeetri pikkune looduslikke takistusi (kraavid, künkad, orud, labürindid) sisaldav distants , mille läbimisel mängivad rolli õige allüüri valik, kutsari osavus ja silmamõõt, hobus(t)e vastupidavus ja koostöö. Täpsussõidus pannakse proovile hobuse vorm ja allumisvõime pärast väsitavat maratoni . Puhtalt läbimiseks tuleb osavalt loogelda koonuste vahel, mille otsa on asetatud väikesed pallid , mida ei tohi maha ajada. (Hobumaailm, 2015).
Lõplikud tulemused saadakse kolme ala kokku liitmisel, just nagu kolmevõistluseski. Viimastel aastatel on üha populaarsemaks muutumas rakendispordi siseformaat, kus võisteldakse n.n. kombineeritud maratonis. Siseruumides on valmis pandud rada, mis sisaldab kahe maastikutakistuse elemente ning täpsussõidu elemente. Selline rada läbitakse kas ühel või kahel korral. Just taoline formaat on kavas neljarakendite MK-sarjas. (Hobumaailm, 2015).
Joonis 1.4.4
1.4.5 Kestvusratsutamine
Hobuse juures on kõige olulisem tema vastupidavus ja hea tervis. Hobune pidi juba sajandeid tagasi olema vastupidav, näiteks siis kui pidi vankri ees inimesi vedama. Siis kui vähenes transpordi vajadus hobustega, hakkas alles arenema selline spordiala nagu kestvusratsutamine. „FEI tunnustas distsipliini 1982. aastal, mil rahvusvahelisel tasemel võistles kõigest neli sportlast! Ala arenes aga kiirelt ning tänaseks on rahvusvaheliste võistluste rohkuse poolest just kestvusratsutamine takistussõidu järel teisel kohal.” (Hobumaailm, 2015).
„Kestvusratsutamine on hobuse kiirus - ja vastupidavusvõistlus, mis paneb proovile ratsaniku maastikul ratutamise oskused. Ratsaniku oskus hobust õigesti käsitleda mõjutab hobust edukalt läbima erinevaid teekondi matkal. Võistlusel antakse ühisstart ja teekond on märgitud. Teel ei ole takistusi, kuid maastik on väga erinev. Ratsanik võib ise valida, millises allüüris ta soovib edasi liikuda , ta võib isegi seljast maha tulla, kuid peab startima ning finišeerima sadulas.” (Hobumaailm, 2015).
„Võistluste ajal tuleb eriti hästi hoolitseda hobuse eest ja see on väga tähtis osa kogu võistlusest. Hobustele tehakse veterinaarülevaatus enne ja pärast sooritust, ja ainult need hobused, kes läbivad veterinaarkontrolli edukalt, saavad arvessemineva tulemuse. Seega kõige tähtsam on vormi ühtlane jaotamine ning taasutmine, mitte tingimata esimesena finišijoone ületamine. Üle 40 km matkad jagatakse nii, et veterinaarkontroll on iga 40 km järel ja samal ajal on ka kohustuslik vaheaeg 20-40 minutit.” (Hobumaailm, 2015).
Distantsid on ühepäevaste võistluste puhul u 40 – 160 km pikad. Viimase pikkuse läbimiseks kulub koguni 10-12 tundi. Ettevalmistus nii pika distantsi läbimiseks on väga oluline ning samuti tuleb hästi tunda oma hobuse tervist ja füüsilist vormi. (Hobumaailm,2015).
Joonis 1.4.5
1.4.6 Lääneratsutamine
„Lääneratsutamine on arenenud täiesti loogilisel põhjusel – kauboid vajasid karja ajamiseks väga osavaid hobuseid, kes alluksid vastupanu ja hirmuta ning reageeriksid vajadusel kiirelt. Kuna kauboil endal tuli keskenduda karjale , lassole või millelegi muule tähtsale, pidi ta saama oma hobust täielikult usaldada .” (Hobumaailm, 2015).
„Selle spordiala eesmärgiks on demonstreerida nn. rantšo-hobuste (nt quarterhorse, eesti k. Vahel tõlgitud kui veerandmiilihobune) oskusi ja võimekust piiratud alal. Programm koosneb 7-8 erinevast manöövrist, mille hulgas väiksed voldid aeglases tempos , suured voldid kiires tempos, tagasipöörded, 360-kraadised pöörded kohapeal, ootamine, jalavahetused ja äkkpeatused, mis on lääneratsutamise vaieldamatuks sümboliks. Lisapunkte peale soorituste endi annavad hobuse üldine hoiak ja suhtumine, füüsiline vorm, kiirus, allumisvõime ja paindlikkus .” (Hobumaailm, 2015).
„Ratsanik peab ratsmeid hoidma lõdvalt ning ühe käega. Ehkki publikule tundub nagu hobune oleks ülimalt lõdvestunud, peab ta olema äärmiselt tähelepanelik ning täitma korraldusi viivitamatult. Loomulikult kannab ratsanik kaabut (või kiivrit), pikkade varrukatega kauboisärki ja -saapaid.” (Hobumaailm, 2015).
Joonis 1.4.6
1.4.7 Voltižeerimine
„Voltižeerimine on Euroopa noorte hulgas äärmiselt populaarne ning annab hea aluspõhja ka koolisõitjale. See, et mitmed õpilased saavad kasutada ühte hobust, muudab voltižeerimise võrdlemisi odavaks tunnivormiks. Hobune, keda kordetatakse, peab olema suuteline jooksma ringil kindlal ja rütmilisel galopil. Õpilased õpivad siis hobusele hüppama, tema seljal seisma ning sooritama seal ka mitmesuguseid harjutusi, mis on iseenesest lõbusad ja aitavad neil saada tasakaalustatumaks, mõista paremini hobuse liikumist ja ka enese keha paremini koordineerida.” ( Kidd , 1998:38).
„Kordetaja juhib ja reguleerib hobust vähemalt 15 m-sel voldil, kus sooritada tuleb reeglina kohustuslik ja ka vabakava. Meeskonna moodustavad kordetaja, hobune ja üks või mitu voltižeerijat (võisteldakse individuaalselt, paaris ja võistkondlikult). Hobuse puhul on hädavajalik väga hea iseloom ning temperament .” (Hobumaailm, 2015).
Joonis 1.4.7
1.4.8 Invaratsutamine
Ratsutamine on võimalik ka inimestele, kes on erinevad tavalistest inimestest. Inimene, kes armastab ratsutamist väga, kuid on mõne puudusega, saab ratsutada, kui soovib. „On oluline vahet teha hipoteraapial ja invaratsutamisel. Kui esimesel juhul kasutatakse hobust, (mitte üksnes ratsutamist), vaimse või füüsilise puudega inimese raviks, siis teisel juhul on inimene pigem lihtsalt ratsutamishuviline ning suudab hoolimata oma puudusest ratsutada, kasvõi Olümpiamängudel. Viimase 25 aasta vältel on invaratsutamine arenenud stabiilselt nii koolisõidus kui rakendispordis. Sportlastel võib olla väga erinevaid puudeid ning neid klassifitseeritakse puude raskuse alusel, et võistelda võimalikult võrdsetes tingimustes.” (Hobumaailm, 2015).
Joonis 1.4.8
2. UURIMISMEETOD
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on saada teada, mis on üldse ratsasport, kui paljud tegelevad ise või teavad inimesi, kes tegelevad ratsaspordiga, mis on peamisteks põhjusteks, miks ei tegeleta ning milline ratsaspordiala tundub inimestele kõige põnevam. Uurimisküsimused on: Kui palju on inimesi Tapa Gümnaasiumis, kes tegelevad ratsaspordiga? Millised on põhjused, miks ei tegeleta ratsutamisega? Kas ratsasport on õpilaste arvates huvitav ning milline ratsaspordiala on kõige põnevam? Töö eesmärgiks on kinnitada või ümber lükata järgmised hüpoteesid: Ratsaspordiga tegeleb rohkem, kui 10% õpilastest Tapa Gümnaasiumis, iga õpilane teab vähemalt 1-2 inimest, kes tegeleb ratsaspordiga, ratsasporti peavad huvitavaks spordialaks rohkem kui 50% vastanutest ning kõige põnevamaks ratsaspordialaks peetakse takistussõitu.
2.1 Andmete kogumise meetodeid
Uurimustöö meetodiks olid küsitlused. Küsitlused hõlmasid 111 inimest (16 algklasside õpilast, 40 põhikooli õpilast ja 55 gümnaasiumi õpilast). Küsitlused olid esitatud paberkandjal .
2.2 Andmete analüüsimise meetod
Andmete analüüsimiseks kasutati alguses tavalist paberit, kuhu kirjutati välja kõik vastajate tulemused. Algne analüüs viidi ka läbi käsitsi paberile kirjutades. Kui algne analüüs oli tehtud, kanti kõik andmed arvutisse ning kasutati LibreOffice Calc programmi.
Andmed kanti tabelitesse, vanuseastmed eraldi. Hiljem pandi kõik vanuseastmed kokku ja tehti analüüs saadud tulemuste abil. Analüüsi aitasid läbi viia diagrammid .
3. UURIMISTULEMUSED JA ANALÜÜS
3.1 Küsitluste tulemused
Küsitlustele vastasid 111 Tapa Gümnaasiumi õpilast, nendest 49 meest ja 62 naist.
3.1.1 Ratsaspordiga tegelevad õpilased
Küsitluse esimese küsimusega saadi teada, mitu protsenti õpilastest Tapa Gümnaasiumis tegeleb või on tegelenud ratsaspordiga. Tulemuseks saadi teada, et koguni 19% õpilastest tegeleb/on tegelenud ratsaspordiga. 19% alla kuulus 21 õpilast, nendest 3 algklassidest, 5 põhikoolist ja 13 gümnaasiumist. Ratsaspordiga mitte tegelejaid oli 81% ehk 90 õpilast.
Joonis 3.1.1
3.1.2 Ratsaspordiga mitte tegelemise põhjused
Teisele küsimusele küsitluses ei pidanud vastama kõik õpilased. Vastama pidid vaid need, kes polnud varem ratsaspordiga tegelenud. Seeläbi saadi ka teada peamised põhjused, miks ei tegeleta ratsaspordiga. 78% vastajatest pidasid peamiseks põhjuseks teiste hobidega tegelemist. 78% hõlmas 64 inimest. 7 õpilast ehk 9% pidasid põhjuseks ratsaspordi liigset kulukust. Ning ülejäänud 13% õpilastest leidsid erinevaid põhjuseid. Põhjusteks toodi hirmu hobuste vastu (4 õpilast), varasema kokkupuute puudumist (2 õpilast) ning huvi puudumist (5 inimest).
Joonis 3.1.2
3.1.3 Õpilaste tutvusringkonnas olevad ratsasportlased
Kolmanda küsimusega, kus küsiti, kui palju on ratsapordiga tegelevaid tuttavaid igal ühel, sooviti teada saada, kui paljud õpilased teavad vähemalt 1-2 ratsaspordiga tegelevat tuttavat oma tutvusringkonnas. Tulemuseks saadi, et koguni 47% õpilast teab 1-2 ratsaspordiga tegelevat isikut. 47% alla kuulus 49 inimest. Suur hulk õpilastest vastas ka, et ei teagi ühtegi inimest, kes tegeleb ratsaspordiga. Sinna alla kuulus 27 õpilast ehk 26%.
Joonis 3.1.3
3.1.4 Ratsaspordi huvitatavus õpilaste seas
Eelviimase küsimusega küsitluses sooviti teada saada, kui palju on Tapa Gümnaasiumis õpilasi, kes peavad ratsasporti huvitavaks. Tulemus oli väga tasavägine, 48% õpilastest pidas ratsasporti huvitavaks ning 52% ei pidanud. 48% alla kuulus 50 vastajat ja 52% alla kuulus 55 vastajat.
Joonis 3.1.4
3.1.5 Põnevamad ratsaspordialad
Viimase küsimusega küsitluses sooviti teada saada, millist ratsaspordiala peavad õpilased kõige põnevamaks. Küsitluse läbi viimise tulemusel saadi teada, et kõige põnevamaks alaks peetakse takistussõitu. Takistussõidu valis põnevamaks alaks 55% (33 õpilast). Põnevateks ratsaspordialadeks peeti ka voltiseerimist (14 õpilast), koolisõitu (9 õpilast), kolmevõistlust (3 õpilast) ja hobuste võiduajamist (1 õpilane). Vastusevariandi „muu” alla oli kirjutatud õpilaste poolt ka näiteks maadlus , jalgpall ja motosport , kuid kahjuks sellised ratsaspordialasid pole veel leiutatud ning neid ei saanud lugeda antud küsimuse vastusteks. Veel vastati variandi „muu” all, et eelistatakse lihtsalt hobusega jalutamist. Kuid kahjuks ka seda ei saanud lugeda ratsaspordiala alla.
Joonis 3.1.5
3.2 Analüüs
Analüüsides andmeid ja saades erinevaid tulemusi võib järeldada, et ratsasport on Tapa Gümnaasiumi õpilaste seas populaarne. Kuna antud spordiala pole kõige tavalisem ja levinum koolinoorte seas, siis võib järeldada, et Tapa Gümnaasiumis õppivatest õpilastest paljud tegelevad või on tegelenud ratsaspordiga. Ratsaspordiga tegelejate arv küsitlust täitjate hulgas oli 21 (19%). Vastajaid oli kokku 111. Suurem hulk õpilastest küll ei tegele ratsaspordiga, kuid peavad ratsasporti huvitavaks. Huvitavaks pidasid lausa 48% vastajatest. Peaaegu sama palju oli ka neid vastajaid (52%), kes vastasid, et nende jaoks pole ratsasport huvitav. Ratsaspordiga mitte tegelejad tõid peamiseks põhjuseks, miks nad ise sellega ei tegele, teiste hobidega tegelemise. Teiste hobide omamise tõid põhjuseks 78% õpilastest). Järelikult pole neil füüsiliselt aega, et tegeleda veel lisaks ühe hobiga- ratsaspordiga. Põhjusteks toodi veel ka hirmu hobuste vastu, huvi puudumist ja liigset kulukust. Analüüsides tuli ka välja, et küsitlusele vastanud õpilastest 47% teab 1-2 inimest oma tutvusringkonnas, kes tegeleb ratsaspordiga. 27% vastajatest teadsid rohkemaid inimesi ning ülejäänud 26% vastajatest ei teadnud ühtegi ratsaspordiga tegelejat oma tuttavate hulgas. Analüüsides kõiki vastuseid võib järeldada siiski, et ratsasport pole väljasurnud ja sellega tegelejaid ikka on. Ratsaspordis on palju alasid, millest Tapa Gümnaasiumi õpilastele meeldib kõige enam takistussõit (55% õpilasele). Põnevateks ratsaspordialadeks peetakse ka voltiseerimist ja koolisõitu.
KOKKUVÕTE
Uurimistöös „Ratsaspordi populaarsus tänapäeval” tutvustati lugejale ratsasporti ning selle populaarsust tänapäeval. Lähemalt tutvustati ratsaspordi alalugu ja ratsaspordialasid. Populaarsust uuriti küsitlusega Tapa Gümnaasiumi õpilaste seas. Uurimistöö valimi moodustasid alla 10, 11-15 ja 16-20aastased õpilased.
Uurimustest järeldus, et
- ratsaspordiga tegelevaid õpilasi Tapa Gümnaasiumis on vähem kui neid, kes ei tegele.
- kõige suuremaks takistuseks ratsaspordiga tegelemisel on teiste hobide omamine .
- rohkem kui pooled vastanutest teavad ratsaspordiga tegelevaid inimesi oma tutvusringkonnas.
- ratsasporti peavad huvitavaks spordialaks peaaegu pooled (48%) vastanud õpilased.
- kõige põnevamateks ratsaspordialadeks peavad õpilased takistussõitu ja voltiseerimist.
Töös püstitatud kolm hüpoteesi ei pidanud kõik paika. Esimeseks hüpoteesiks oli, et vähemalt 10% Tapa Gümnaasiumi õpilastest on tegelenud või tegelevad ratsaspordiga. Esimene hüpotees pidas paika ja tuli välja, et koguni 19% õpilastest on tegelenud või tegelevad ratsaspordiga. Teiseks hüpoteesiks oli, et vähemalt 50% õpilastest peab ratsasporti huvitavaks. See hüpotees ei pidanud paika, kuna ainult 48% vastanutest pidasid seda spordiala huvitavaks. Kolmandaks hüpoteesiks oli, et kõige põnevamaks ratsaspordialaks peavad õpilased takistussõitu. Hüpotees pidas paika.
KASUTATUD ALLIKAD
Eesti Ratsaspordi Liit. Veebileht . [2015, november 14]
http://www.ratsaliit.ee/erl/ratsaspordist/
Green, L. 2000. Noor ratsanik. Kirjastus Koolibri.
Clutton-Brock, J. 1998. Hobused. Koolibri.
Tallinna Ratsaspordikool. Veebileht. [2015, november 14]
http://ratsaspordikool.ee/oppeained2/ratsaspordi-ajalugu-takistussoit/
Hobhttp://www.saksahobused.ee/index.php?id=5umaailm.ee. Veebileht. [2015, november 14]
http://www.hobumaailm.ee/?page=13
Saksa Hobused. Veebileht. [ 2016 , jaanuar 23]
Eesti Olümpiomitee. Veebileht. [2016, jaanuar 23]
http://www.eok.ee/ratsutamine
Eesti Ratsaspordi Liit. Veebileht. [2016, jaanuar 23]
http://www.ratsaliit.ee/alad/kv/kv-kvalifikatsioonid/ak
LISA
Lisa 1 KÜSITLUS
1. Kas tegeled / oled tegelenud ratsaspordiga?
□ Jah
□ Ei
Kui vastasid „JAH”, siis jätka küsimuga number 3.
2. Milles seisneb põhjus, miks ei tegele ratsutamisega?
□ Liiga kulukas hobi
□ Mul on teised hobid
□ Muu: ....................................................................................
3. Kui palju on Sinu tutvusringkonnas inimesi, kes tegelevad ratsaspordiga?
□ Ei olegi
□ 1-2 inimest
□ 3-5 inimest
□ üle 5
4. Kas ratsasport on huvitav spordiala?
□ Jah
□ Ei
5. Kõige põnevamaks ratsaspordialaks on .........................?
□ Takistussõit
□ Koolisõit
□ Kolmevõistlus
□ Voltiseerimine ( võimlemine galopeeriva hobuse seljas)
□ Muu: ..............................................................................