Saalikäsipalli poolt esitatavad füsioloogilised nõudmised mängijatele (0)

Saalikäsipalli poolt esitatavad füsioloogilised nõudmised mängijatele – võrdlus rannakäsipalliga.
Referaat
SISUKORD
SISSEJUHATUS………………………………………………………………………………………………………………. 3
KIRJANDUSE ÜLEVAADE......................................................................................................4
1.KÄSIPALLIMÄNGU ÜLDISELOOMUSTUS...…………………………………………………………………… 4
1.1.Rannakäsipalli tekkimine ja areng.....................................................................4
2.SAALIKÄSIPALLIMÄNGU POOLT ESITATAVAD FÜSIOLOOGILISED NÕUDED.......................5
2.1. Aeroobne -anaeroobne suutlikkus .....................................................................5
2.2.Füüsilised näitajad.............................................................................................6
2.2.1.Koordinatsiooni anatoomilis-füsioloogilised alused............................6
2.2.2.Painduvuse anatoomilis-füsioloogilised alused....................................6
3.SAALI- JA RANNKÄSIPALLI VÕRDLUS.....................................................................7

Füsioloogilised protsessid kuumas kliimas....................................................8

Õhuniiskus......................................................................................................8
KOKKUVÕTE......................................................................................................................9
KASUTATUD KIRJANDUS................................................................................................10
SISSEJUHATUS
Tänapäeva käsipallist, mis on kiirem ja dünaamilisem kui kunagi varem on saanud üldiselt üks kiiremaid sportmänge maailmas ning nii individuaalsed, kui ka meeskondlikud sooritused rünnakul ja ka kaitsemängus on muutunud järjest kiiremaks ning võimsamaks (Sevim, 2008).
Esitused käsipallis on kompleks erinevate mõõtmetega kompositsioonidest, mis tagavad mängijale hästi arenenud võimekuse, kaasaarvatud- füüsilised, motoorsed , psühholoogilised, sotsioloogilised , tehnika ning taktika võimed jne. Teadlaste roll on panna kokku sobima individuaalsed karakterid vastavalt nõudmistele spordis . See on mitmekülgne probleem spordis, kus võimalik edu on kindaks määratud nii, et individuaalsetest isiksustest moodustada jõuline ja tõhus meeskondlik kogum. On ka elemente, millega on võimalik määrata kindlaks tulemuste kriitilised seisud ning sellevõrra muuta tasakaalu saavutustes. See muudab raskeks saadud tulemuste seostamise mänguga ainult läbi mõne kindla faktori (Delamarche ja Bideau, 2011)
Käesoleva referaadi eesmärkideks on:

• anda teaduskirjandusel põhinev ülevaade kaasaegse käsipallile
  
• uurida saalikäsipalli mängijate füsioloogilisi aspekte ja võrrelda neid rannakäsipalliga.
  

3
KIRJANDUSE ÜLEVAADE
1.KÄSIPALLIMÄNGU ÜLDISELOOMUSTUS
Käsipall on võistkonnamäng, kus kahe vastastikuse meeskonna mängijad tegutsevad vaheldumisi nii rünnaku- kui kaitsemängus, sõltuvalt sellest kes võistkondadest omab palli ning kes omakorda püüab seda endale saada. Põhieesmärk meeskondlikul rünnakul on pall viia läbi või mööda vastasvõistkonna kaitsest ning saavutada värav. Kaitsva meeskonna põhieesmärk on aga vältida vastastel värava saamist ning segada ründemängijaid võimalikult palju ja võita pall enda valdusesse nii kiirelt kui võimalik. Võit käsipallis, nagu teistelgi taolistel aladel, on see kui suudetakse visata rohkem väravaid kuivastasmeeskond (Šibila jt., 2004).
Käsipall on väga kiire, dünaamiline ja kaasakiskuv mäng, milles kasutatakse paljude spordialade liikumisi, ja vastupidi käsipallile omaseid liikumisi ja tegevusi kasutatakse paljudes teistes spordialades. Käsipall on jalgpalli järel Euroopa populaarsemaid spordialasid ning üks kiiremini arenev sportmäng Aasias ja Aafrikas. Eristatakse nn olümpiakäsipalli (saalikäsipall 7:7), rannakäsipall ja välisväljakutel mängitav käsipall ehk nn suurt käsipalli 11:11 (Visnapuu, 2008)
1.1.Rannakäsipallimängu tekkimine ja areng
Rannakäsipall on dünaamiline ja huvitav mäng, mis sai alguse Itaalias meelelahutusena. 1995 aastal sai mäng nii populaarseks, et oli vaja mõelda välja mängu reeglid.(Venemaa, 2003)
Rannakäsipalli mängitakse saalikäsipallist väiksemal, 15x12 meetri suurusel liivaväljakul. Värava mõõdud on samad, mis tavalises käsipalliski - kõrgus kaks meetrit ja laius kolm meetrit. Mängitakse kummipalliga. Võistkonda kuulub kolm väljakumängijat ja väravavaht. Mäng koosneb kahest kümneminutisest poolajast ning mõlema poolaja tulemused arvestatakse eraldi. Kui poolaeg lõpeb viigiga, mängitakse nn. äkksurmani, mis tähendab, et esimesena värava visanud võistkond on võitja. Kui kogu mäng lõpeb 1:1 viigiga, nimetab iga võistkond viis mängijat, kes viskavad vaheldumisi vastasvõistkonna mängijatega. Võitjaks tuleb enam väravaid visanud võistkond. Kui esimese ringi järel võitjat ei selgunud, jätkatakse sama süsteemi kuni võitja selgumiseni. ( Anvelt , 1998)
Peab mainima, et rannakäsipall on väga populaarne nendes riikides, kus saalikäsipall ei ole väga arenenud, näiteks Itaalia, Kreeka, Küpros, Holland. 2001 aastal Jaapanis toimunud rannamängude festivali programmis leidis aset ka rannakäsipall. Rannakäsipalli arengu takistuseks on : vähe arenguruumi; lühike hooaeg (vähe võistlusmänge); teadus-metoodiliste materjalide puudumine; ei paku piisavalt huvi meediale; raskused võistluste läbiviimisega. Rannakäsipalli arenemiseks oleks vaja mänguväljakuid; mängijate ettevalmistussüsteemi; kindlat võistluskalendrit, mis arvestaks looduslikute tingimuste ja kliimaga (Venemaa, 2003)
4
2.SAALIKÄSIPAALI POOLT ESITATAVAD FÜSIOLOOGILISED NÕUDMISED
Käsipallis toimuvad vahelduva intensiivsusega tegevused, mida korratakse mängu jooksul pidevalt, ja liikumiste vahele jääv aeg taastumiseks on lühike. Mängu intensiivsus sõltub vastastest, millisel tasemel mängitakse ja milline on mängu iseloom (Delamarche ja Bideau, 2011). Mängu aktiivsete ja passiivsete faaside vaeldumine toimub iga 3-20 sekundi järel. Intensiivne pingutus koos liikumise koordinatsiooni ja rütmi muutustega põhjustab funktsionaalseid muutuseid kardiovaskulaarses-, närvi- ja hingamissüsteemis (Verkhoshansky,1996).
Käsipall on seotud ka suurte energiakulutustega. Käsipallurite energiakulu võistlusmängus on meestel 17-23 kcal/min ja naistel 14-17 kcal/min (Ignatjeva, 1983), mida mõjutavad mängu intensiivsus ja vastase tase (Kotzamanidis jt, 1999).
2.1. Aeroobne-anaeroobne suutlikkus
Sportlase liigutustegevuse muster ja sellele vastav südame löögisagedus (SLS) annab ülevaate füsioloogilistest aspektidest võistkonnaaladel. (Delamarche ja Bideau, 2011). Kuna käsipallimäng nõuab mängijalt erinevate kehaliste võimete kasutamist suurel koormusel on oluline mitmekülgne motoorne ja etaboolne potentsiaal. Mängu iseloomustavad intensiivsed, plahvatuslikud liikumised ja liigutused ning sagedased suunamuutused, mille sooritamisel on oluline alaktaatne energiatootmise kreatiinfosfaadil põhinev ATP resünteesi mehhanism . Kõrge intensiivsusega mängulised tegevused vahelduvad madalama intensiivsusega preioodidega, mille käigus domineerivad aeroovsed protsessid (Kotzamanidis jt.,1999; Norkowski, 2002). VO2max tase ja hapniku tarbimine mängu kestel näitavad, et energiatootmise aeroobsed mehhanismid on käsipallimängus olulised, kuna sel ajal toimub organismi ettevalmistamine järgnevaks kiireks ja jõuliseks tegevuseks. Mängu kestel intensiivsete korduvate liigutuste ning laktaadi kuhjumise suhteliselt madal tase näitab ,et anaeroobne laktaatne energiatootmise mehhanism ei ole käsipallimängus esmatähtis. See aktiveerub põhiliselt mängu alguses ning asendub järk-järgult aeroobsete mehhanismidega (Kotzamanidis jt.,1999). Kõrget aeroobset võimekust peetakse üheks fundamentaalseks osaks käsipallis. Pidev SLS’i mõõtmine annab võimaluse analüüsida, millised on füsioloogilised nõudmised vahelduva intensiivsusega spordialadel. Manchado ja Plateni (2011) teostatud uuringus leiti, et parem aeroobne võimekus tagas väljakumangijatel kõrgema liikumiskiiruse ja nad suutsid mängus rohkem kordi spurtida. Kõrgema aeroobse võimekusega mängijate füsioloogilised näitajad ei erinenud madalama aeroobse võimekusega mängijate näitajatest. Mängijatel, kes sooritasid rohkem spurte, oli ka korgem VO2max. Vastavalt mängupositsioonidele ei esinenud märkimisväärseid erinevusi maksimaalses SLS’is ja VO2max. Väravavahtide SLS oli mängu vältel 78,4}5,9% ja väljakumängijatel 86,5}4,5% maksimaalsest SLS. Väljakumangijate näitajad olid iga tsooni kohta kõrgemad kui väravavahtidel, kuna väljakumängijad peavad läbima pikemaid vahemaid ja pidevalt liikuma ründealast kaitsealasse (Manchado ja Platen, 2011)
5
2.2.Füüsilised näitajad
Tänapäeva tippkäsipallis eduka võistkonna toimimisele eelduseks on võistkonna iga mängija kõrge motoorne ja vaimne potentsiaal (Feldmann, 2001).
Füüsilised näitajad võib jaotada neljaks alarühmaks:

• Kiiruslik vastupidavus (võime töötada kaua aega vehelduvate koormustega);
  
• Võime töötada suure intensiivsusega;
  
• Sprinterivõime (võime joosta intensiivselt lühikesi lõike);
  
• Võime arendada käsipallis vajalikke jõunäitajaid.
  

Paljud nendest näitajatest on geneetiliselt päritud, kuid mitmeid on võimalik treeningutega arendada. Igal käsipalluril on üks nendest parem kui teised. Võistkonna edu sõltub sellest kuidas oskab treener mängija kõige paremat füüsilist näitajat ära kasutada. Need füüsilised näitajad omakorda sõltuvad: aeroobsest töövõimest, anaeroobsest töövõimest ja lihaste jõuomadustest. Füüsiliste näitajate põhialuseks on kaks suurt tegurit: südame- veresoonkond ja skeletilihaste ehitus. Need sõltuvad käsipalluri vanusest , soost ja antropomeetrilistest näitajatest (Gussev, 2003).
2.2.1.Koordinatsiooni anatoomilis-füsioloogilised alused
Kõik kehalise ja psüühilise töövõime faktorid sõltuvad suuresti just heast koordinatsioonist. Kui suudame oma spordialal vajalikke liigutusi perfektselt sooritada , vajame selleks vähem energiat kui algaja . Kui oleme regulaarselt õppinud uusi liigutusi ja need korralikult selgeks saanud, on omandamine tulevikus järjest lihtsam. Hea koordinatsioon tagab uute tehniliste ja taktikaliste oskuste kiirema omandamise. Parim lahendus seepärast alustada kindlasti juba varases lapsepõlves. Juba mõtlemine liikumisega alustamisele suurendab aju verevarustust , mis liikumisel võib kasvada ligi 50%. Seega, koordinatsiooni treening aitab hästi mitmekülgselt treenida ka aju. Toimuvad teatud anatoomilised ja füsioloogilised muutused. Seega on ka aju liikumisega treenitav, samuti kui lihased.
2.2.2.Painduvuse anatoomilis-füsioloogilised alused
Liigeste liikuvusvõime paraneb painduvusharjutuste toimel, kuigi vähemal määral kui lihassüsteemis. Kui lihastel pole head painduvust, ei tule ka häid sportlikke tulemusi. Teiselt poolt aitavad lihaskäävid oma talitlusega ära hoida ka lihaste ülevenitust, mis võiks esile kutsuda vigastusi. Painduvuse taset mõjutab vanus, selle suurenemine toob kaasa elastsete kiudude languse, rakkude hävingu, vedelikukaotuse. Painduvus on seega ainus kehaline võime, mille maksimum on lapseeas ja hiljem langeb (Weineck, Jalak, 2008).
6
3.SAALI- JA RANNAKÄSIPALLI VÕRDLUS
Olümpiakavva kuuluv klassikaline käsipall on silmatorkavalt jõuline mäng. Vastase kahe käega pitsitusse võtmine on lubatud ja isegi soovitatav. Müksamised ja küünarnukid ribides käivad samuti asja juurde. Rannakäsipallis maksab aga elegants – näiteks kui mängija teeb viskele minnes enne palli väravasse saatmist õhus pirueti, saab värava eest kaks punkti. Jõudu kasutada, isegi kergelt trügida mitte, ei lubata. Kui Eestis rannas mängima hakati, siis polnud väljakul toimuv üldse rannakäsipalli moodi, vaid pigem ikka randa kolitud päris käsipall. Käis kõvemat sorti müramine. Aga nüüd on pilt juba palju ilusam. "Tipptaset on ikka marukihvt vaadata. Mäng on kerge, plastiline, hüpeterohke. Noortele väga paslik," leiab rannamängul omad võlud olevat ka Põlva Serviti peatreener Kalmer Musting, tuntud vana kooli mees. Eestis seda tipptaset hetkel veel ei näe, aga vähehaaval kombitakse maad, kuidas tulevikus Euroopa meistrivõistlustel kaasa lüüa.
Tõsi, sarnaselt muu maailmaga kogenumad tipptegijad ja veteranid randa ei kipu, see on ikkagi rohkem noorte ja harrastajate pärusmaa. Näiteks 21aastane Serviti ja Eesti koondise väravavaht Denis Lõokene on veel piisavalt noor, et kargab ka rannamängul väravasse. "Kui pealevisked välja jätta, siis sarnasusi päris käsipalliga peaaegu polegi. Aga väravas seismine mulle meeldib, sest rannas sõltub puurivahist veel rohkem kui saalis. Vastutust ja pinget on rohkem. See on mõnus," räägib Lõokene.
On välja nuputatud erinevaid vigureid, et mäng ikka ägedam, põnevam, lõbusam ja ootamatum oleks. Üheks neist on "jooksud", mis asendavad penaltiseeriat. Üks " jooks " näeb välja nii: mängija söödab palli oma väravavahile, jookseb rünnakule, saab väravavahilt söödu, mille järel on tal viskele jõudmiseks aega kolm sammu. Kehtivad kõik kahe punkti reeglid ehk kõige tulusam on näiteks väravavahi sööt hüppelt kinni püüda ja enne maandumist täpne vise võrku saata. Kui mõlemal võistkonnal viis jooksu sooritatud , loetakse punktid kokku ja selgub võitja. Väljaku suurus 27 x 12 meetrit, kusjuures mõlema värava ees 6meetrine tsoon, kus tohivad viibida vaid väravavahid. Pall on väiksem ja pehmem kui päris käsipallis. (Järvela, 2013)
Rannakäsipalli võistlused toimuvad lahtistel väljakutel liiva peal (umbes 40 cm paks). Tihtipeale toimuvad mängud kõrgete tempeartuuridega ja ka tuulerohketel päevadel. Rannakäsipallimängijatel füüsiline ja psüühiline koormus ei ole sugugi väiksem kui saalikäsipallimängijatel, kes võistlevad ideaalsetel tingimustel. (Venemaa, 2003)
7
3.1. Füsioloogilised protsessid kuumas kliimas
Kehalisel tööl korraldatakse vereringe võrreldes puhkeseisundiga ümber viisil, mis kindlustab verevoolu olulise suurenemise töötavatesse lihastesse, tagamaks nende suurenenud hapnikuvajaduse katmist. Kehalisel pingutusel kuumas keskkonnas tekib organismis vastuoluline situatsioon. Ühelt poolt, nagu juba osutatud, on vaja kind- lustada lihastele piisav verevarustus, teiselt poolt aga tuleb töövõime säilitamiseks vältida kehatemperatuuri ülemäärast tõusu.Viimane eeldab metaboolse soojuse efektiivset juhtimist organismi süvapiirkondadest keha pinnale, mis omakorda tekitab vajaduse naha ja nahaaluse koe verevarustuse suurendamiseks. Lihaste ja naha ning nahaaluste kudede verevarustust püütakse sellises olukorras vajalikul tasemel hoida, vähendades normaal- se temperatuuriga keskkonnaga võrreldes märksa ulatuslikumalt verevoolu siseelunditesse. Sellega on seletatav tõsiasi, miks vastupidavustööl kuumas kliimas suureneb oluliselt maksa- ja neeruvaevuste esinemissagedus . Kuumas kliimas, võrreldes harjumuspärase keskkonnaga, suureneb higieritus nii puhkeseisundis kui ka kehalisel pingutusel, mis paratamatult suurendab organismi veekaotusi. Kehalisel tööl väheneb südame löögimaht enam- vähem proportsionaalselt üldise veekaotuse määraga, samas suureneb südame löögisagedus ligikaudu kaheksa löögi võrra minutis iga liitri kaotatud vee kohta. Viimane asjaolu võimaldab vaatamata löögimahu langusele võrdlemisi efektiivselt säilitada südame minutimahtu. Nii on leitud, et submaksimaalsetel koormustel inimese südame minutimaht kuumas ja normaalse temperatuuriga keskkonnas oluliselt ei erine. Siiski, löögisageduse suurenemine ei suuda löögimahu langust kompenseerida täiel määral. Sellest tuleneb tõsiasi, et nii maksimaalne minutimaht kui ka maksimaalne hapniku tarbimise võime jäävad kuumas kliimas selgesti alla normaalse tempe- ratuuriga keskkonnas saavutatavale tasemele. Hapnikuvarustuse piiratuse tõttu sõltub lihaste energiavarustus kehalisel tööl kuumas kliimas suuremal määral kui normaalse temperatuuriga keskkonnas anaeroobsetest protsessidest. Selle tulemuseks on tavapärasest kiirem glükogeenivarude vähenemine lihastes, kiirem ja ulatuslikum laktaadi kontsentratsiooni tõus lihastes ja veres ning varasem väsimuse teke. Laktaadi ulatuslikumale akumulatsioonile veres aitab kaasa mitte üksnes intensii- vistunud glükogenolüüs lihastes, vaid ka laktaadi vähenenud tarbimine maksas seoses siseelundite verevarustu- se ulatusliku piiramisega.
3.2.Õhuniiskus
Ainus viis inimese organismi jahutamiseks ja stabiilse temperatuuri säilitamiseks keskkonnas, mille temperatuur ületab kehatemperatuuri, on aurustumine. Higi aurustumist keha pinnalt mõjutab oluliselt õhu suhteline niiskus. Õhu kõrge veeaurusisaldus takistab higi aurustumist nahalt, mis märgatavalt vähendab soojuskadu organismist. Soojuskao vähenedes kehatemperatuur tõuseb, mis jätkuvalt stimuleerib higistamist. Tulemuseks on ohter higieritus, pidevalt higist leemetav nahk, kõrgenenud kehatemperatuur ja halb enesetunne.(Ööpik, 2007)
8
KOKKUVÕTE
Käsipallimäng on mitmekülgne liigutuslik tegevus, kus väga harva esineb sarnaseid situatsioone. See seab mängijatele kõrged füüsilised, motoorsed, psüühilised, tehnika-taktilised nõudmised. Aeroobne vastupidavus on oluline võime käsipallis, kuid ei ole määravaks faktoriks edu saavutamisel, kuna on võimalik piiramatult vahetada mängijaid. Mängu resultaat tihtipeale sõltub liigutuslike tegevuste (petted, hüpped, visked jne.) sooritamisest- see on alaktaatne energiatootmis mehhanism. Käsipalli võistlusmääruste muutustest (2001 a.) tulenevalt on mängu tempo tunduvalt tõusnud ning järjest suuremat osakaalu omab ka anaeroobne laktaatne energiatootmise mehhanism.
Saali- ja rannakäsipalli võrdlus näitas, et sarnasusi on väga vähe. Reeglid on täitsa erinevad. Isegi vaatama sellele ,et rannakäsipallis on lühem mänguaeg on nii füsioloogiline kui ka psühholoogiline koormus peaaegu võrdne. Rannakäsipallimängu füsioloogiat teeb keerulisemaks kliima (õhutemperatuur), õhuniiskus (võistlused vee juures), samuti on raskem sportida liiva peal. Väga palju arvamusi ja küsimusi on seotud rannakäsipallimängu arenemisega. Kuidas kvalifitseerida rannakäsipalli? Kas omaette spordialana või käsipalliliigina? Selge see, et tänapäeva rannakäsipall on erinev saalikäsipallist ja kõik rannakäsipallimängijad on läbitud saalikäsipalli kooli.
9
KASUTATUD KIRJANDUS

Delamarche, P., Bindeau, B. (2011). Relevance of biological and biomechanical analysis in handball performance. Movement , Sport and Health Science Laboratory , University Rennes 2, E.N.S. Cachan, France . EHF Scientific Conference 2011; November 18 – 19, 2011, Vienna, Austria. Vienna: European Handball Federation.

Feldmann, K. (2001). An analysis of the Men`s World Championship in FRA. Handball, EHF Periodical, Vienna, 1, 22-26.

Ignatjeva V.J. (1983). Sorevnovatelnaja dvigatelnaja sejatelnost gandbolistov. Moskva .

IHF, (2001). Rules of the game . International Handball federation. 2001.

Kotzamanidis, C., Chatzikotoulas, K., Giannakos, A. (1999). Optimisation of the training plan of the handball game. Handball , EHF. Periodical, no.2, (49-55).

Norkowski H. (2002). Anaerobic power of handball players representing various sport levels. Journal of human Kinetics, 7, 43-49.

Sevim, Y. (2008). Handball- Dynamic Game & SpeedTraining. Handball, EHF Periodicals, Vienna.

Sportaim - Спортивный портал . Sportaim statji. Venemaa, 2003.
http://sportaim.ru/index.php/gandbal/istor/639-2011-04-09-20-42-40 , 23.01.2014

Šibila M., Vuleta D., Pori P. (2004). Position -related differences in volume and intensity of large- scale cyclic movements of male players in handball. Kinesiology 36(2004) 1:58-66.

Visnapuu, M. (2008). Käsipall, Treenerite tasemekoolitus . Tartu.

Verhoshanski, J. (1996). Spetsiaalse jõuettevalmistuse metoodika. AS Spin Press.

Weineck, J., Jalak, R. (2008). Kehalised võimed ja organism. Treenerite tasemekoolitus. Tartu.

Ööpik, V. (2007). Aklimatiseerumine spordis. Mehide, I. (Eds.). Treenerite tasemekoolitus. Spordi üldained. III tase (31 - 40). Tallinn: Eesti Olümpiakomitee

Õhtuleht. Rannakäsipall. Eesti, V. Anvelt,1998, O.Järvela, 2013.
http://www.ohtuleht.ee/536078/rannakasipall-ei-mingit-muramist-aga-rohkelt-lennukaid-piruette , 23.01.2014
http://www.ohtuleht.ee/22286/rannakasipall-arendab-koostood , 23.01.2014
10