Pedagoogiline psühholoogia eksam (3)

a)Õppimise olemus
1. Õppimise mõiste.
Õppimine on keeruline pedagoogiline protsess. Peaaegu 2000 aastat on valitsenud arvamus, et õppimine toob inimeses esile kaasasündinud ideed. Õppimine on võime, mis on evolutsiooni käigus loomadel ja inimestel kujunenud kohanemiskes keskkonnaga. Tänapäeval defineeritakse õppimist kui suhteliselt püsivat muutust potensiaalses käitumises, mis tekib praktilise kogemuse vahendusel.
2. Tahtlik ja tahtmatu õppimine.
Tahtlik õppimine on kui õppur püüab teadlikult omandada uut informatsiooni või tegevusoskusi. Tahtmatu e kaasnev õppimine on teadvustama protsess. Valdava osa oskusi ja teadmisi omandavad inimesed just sel viisil.
3. Õppimise ajendid ja allikad.
vt õppimise mõiste alt
4. Õppimine kui kohanemine keskkonnaga.
Õppimine on võime mis on evolutsiooni käigus loomadel ja inimestel kujunenud kohanemiskes keskkonnaga. Käitumise muutust selles käitumisprotsessis ajendavad kas hedonistlikud motiivid või sisemine huvi ümbritseva vastu.
5. Põhilised õppimisteooriate liigid.
Erinevate õppimisteooriate tekke põhjustasid lahknevad arusaamad õpiimise ajenditest. Biheivoristlikud õppimiteooriad käsitlevad õppimist kui märguannetele reageeringute kujunemist. Mõtlemise osa on neil teisejärguline. Kognitiivsed õppimisteooriad lähtuvad Piaget tunnetusprotsesside mudelist. Kolmanda õppimisteooriate grupi moodutavad käsitlused, mis toetuvad nii biheivoristlikule kui kognitiivsetele ideedele õppimisest.
b)Õppimise biheivoristlikud käsitlused
1. Klassikaline tingimitus ja selle rakendused .
Klassikaline tingitus seisneb organismi võimes õppida reageerima orienteerumisreaktsiooni esilekutsuvale ärritajale samal viisil nagu tingimatule ärritajale. Klassikaline tingituse kohaselt seisneb õppimine uue märguande omandamises. Rakendused- klassikalise tingitust kasutatakse laialdaselt reklaamis(positiivne reklaam-positiivne kaup). Kooli oludes on palju võimalusi õppimiseks klassikalise tingituse vahendusel(naeratav õpetaja-kool meeldib, kuri õpetaja-kool ei meeldi).
2. Assotsiatiivne tingimine ja selle rakendused.
Assotsiatiivne seos ei kujune ainult tingimatu ja tingitud ärritaja vahel, vaid ka kahe lähestikku paikneva orienteerumisreaktsiooni esilekutsuva ärritaja vahel. Assotsiatiivsed seosed võivad kujuneda nii juhuslike kui ka loogiliselt omavahel seotud paarisesinevate ideede või sündmuste vahel. Paarisassotsioonide kijundamine on koolis oluliseks õppe-eesmärgiks, sest õpilaselt oodatakse palju automaatseid reageeringuid.
3. Operantne tingimine (S-R seose kujunemine, kinnituse mõiste, efekti ja harjutamise seadus).
Operantne tingitus kirjeldab õppimisilminguid, kus organism muudab oma reageerimisviisi märguandale tasustamine mõjul. Käitumise vallandab vajadus reageerida keskkonnale kindlal viisil. Sellise toimimise ajendiks on vältida ebameeldivaid ja eelistada positiivseid emotsioone tekitavaid olusid. Stiimul-reaktsiooni seos(S-R seos). Efektiseaduse kohaselt kalduvad reageeringud, millele järgneb tasustus korduma ja reageeringu, millele järgneb karistus sageduselt vähenema.
4. Operantse tingimise erinevus klassikalisest ja assotsiatiivsest tingimisest.
Klassikaline on teise tegevuse tulemusel vallandunud reaktsioon .
5. Üleõppimise ja jaotatud praktika mõisted.
Üleõppimisjuhtude uurimine näitas et kui jätkata õppematerjali kordamist pärast selle reprodutseerimise võime saavutamist, jääb õpitu paremini meelde.
6. Ülekande piiratus õppimisel. Vormimine. Tasustuse tõhususe sõltuvus sagedusest.
Kokkusurutud ja ajas õppimise tulemuste võrdlus näitas, et üldjuhul on efekt suurem kui õppimine toimub lühikeste sessioonidena pikema aja vältel. Ka kujuneb õige käitumine paremini, kui saadakse adekvaatset tagasisidet õpitava oskuse sooritamisest. Käitumise vormimist alustatakse toimingu kinnitamisest, mis on kõige lähemal soovitud lõppkäitumisest. Tasustuse või kinnitusena toimib vaid see, mis on õpilasele meeldiv ja ihaldatav.
7. Operantse tingimise toimemehhanismi eripära inimõppimisel.
Õpilasele saab öelda millist käitumist neilt ühe või teise märguande peale oodatakse. Neile saab seletada, milline tasu või hüve soovitud käitumisega kaasneb. Laste õpetamine on loomadega võrreldes tõhusam, sest nede puhul saab osutada soovitud käitumisele ja informeerida eesootavast tasustusest.
8. Programmõpe. Lineaar - ja hargprogrammid. Programmeeritud raamatud ja õpetatavad masinad .
Programmõpe rajaneb tasustamisel õigest õpitulemusest teadasaamisega ja viivitamatul tagasisidel õpitulemustest. Selle praktiliseks rakendamisks koostati spetsiaalsed õpikud, kus õppematerjali esitatakse väikeste annustena, mis aitavad õpilasel järk-järgult liikuda vajaliku õppematerjali omandamise poole. Lineaar- ehk jadaprogrammid võimaldavad õppida individuaalses tempos , hargprogrammides saab kasutada suuremaid õppematerjaliannuseid kui jadaprogrammides, iga õppeannuse omandamisele järgneb valikvastustega test, väära vastuse korral suunatakse õpilane eksimuse kõrvaldamiseks õppematerjali poole.
c)Õppimise neobiheivoristlikud käsitlused.
1. Sotsiaalse õppimise mõiste ja ilmingud, sarnasus je erinevus operantse tingimisega.
Paljud sotsiaalse käitumise normid omandatakse ühekordse nägemise teel, jäljendamise teel. Koos käitumisviiside meeldejätmisega õpivad inimesed ära tundma ka situatsioone, kus neid kasutada. Sarnasused-erinevused kui operantse tingituse kohaselt kujuneb uus käitumisviis tavaliselt harjutamise tulemusena, siis käitumismallide omandamiseks piisab sageli malli ühekordsest nägemisest.Samuti ei ole mallõppeks alati vajalik väline tasustamine.
2. A. Bandura õppimise faasid .
Bandura uurimused näitavad, et käitumismallide omandamine ja kasutamine oleneb tingimustest. Faasid:
Märkamine- mudelkäitumise jäljendamiseks peavad õpilased seda märkama ja olema huvitatud selle jäljendamisest.
Meelde jätmine- on vaja kujundada seos situatsiooni märginade ja käitumisviisi vahel.
Reprodutseerimine- e käitumismallide praktiseerimine.
Motivatsioon – hõlpsamini jäävad meelde käitumismallid, mida demonstreerivad inimesed, keda õpilased peavad staatuselt kõrgemaks ja kellega soovivad sarnaneda .
3. Õpetaja ja õpilased mudelina.
Õpetajad on õpilastele eeskujuks vähemalt kolmel viisil.
Nad edastavad õpilastele ühiseid hoiakuid ja käitumismudeleid, kuidas suhtuda ümbritsevatesse inimestesse ja ühiskonda, kujundavad õpilastel üldise suhtumise õppeainetesse ja üldised lähenemisstrateegiad probleemidele ning demonstreerivad konkreetseid toiminguid ja ülesannete lahendamise viise.
4. Biheivoristliku ja kognitiivse käitumise modifitseerimise metoodikate( KKMM ) olemus, rakendusnäited ja erinevus.
Tegevust ja selle kommenterimist lastakse õpilasel harjutada seni, kuni nad õpivad suunama oma tegevust sisekõneliselt. KKMM-i eesmärgiks pole niivõrd kindlate reageeringute kujundamine konkretsetele märguannetele kui kontrollivõime arendamine oma käitumise üle.
KKMM aitab muuta õpilase käitumist eesmärgipärasemaks.
Rakendusnäited- KKMMi abil saab õpetada õpilastele, kuidas ohjeldada liigset impulsiivsust ja agressiivsust, läheneda loominguliselt ülesannetele, tõsta tagasitõmbunud õpilaste suhtlemisvalmidust, suhtuda mõistlikult ebaõnnestumistesse jne.
Sarnasus ja erinevus- KKMMi ja BKMMi sarnasus on selles, et mõlemate eesmärgiks on õpilaste väliselt jälgitava käitumise muutmine. Erinevus on selles et BKMMil püütakse seda teha alateadvusliku stiimul-reaktsioon seoste kujundamisega aga KKMMi puhul õpilase teadliku eneseregulatsiooni arendamisega.
d)Õppimise kognitiivsed ja konstruktivistlikud käsitlused
1. Kognitiivste õppimisteooriate kujunemine
Kognitiivsete õppimisteooriate võidukäik algas 1969a. Kognitiivsete õppimisteooriate sisuna näevad peamise motiivina õpilase sisemist huvi õpitava vastu ja sellest lähtuvat aktiivsust.
2. J.Piaget tunnetusprotsessi mudel kognitiivsete ja konstruktivistlike õppimiskäsitluste lähtealusena.
Enamiku kognitiivsete õppimisteooriate lähtealuseks on Piaget tunnetusprotsessi üldmudel. Kognitiivsete õppimisteooriate seas eristuvad kaks vastandlikku suunda. Need, mis vaatlevad õppimist informatsiooni vasuvõtmisena,eeldavad, et õppetöö tulemusena kujunevad kõikidel õpilastel samalaadsed teadmised ja oskused. Õppimise konstruktivistlikud mudelid
rõhutavad iga õpilase mõttemaailmale ja sellest tulenevalt ka õpiprotsessi ainulaadsust.
Seetõttu ei tuleks ka õpilastelt nõuda ühesuguseid teadmisi ning õpetaja kohuseks on luua õpilastele soodsad tingimused, et nad võiksid oma arusaamu konstrueerida .
3. Gesaltpsühholoogia osa kognitiivsete õppimisteooriate kujunemisel. Gesaltpsühholoogide avastatud õppimise seaduspärasused.
Kognitiivse psühholoogia ja õppimisteooriate kujunemisele andsid olulise panuse Saksa geštaltpsühholoogid. Nad näitasid veenvalt, et tunnetades ümbritsevat maailma, interpreteerivad inimesed seda varasemate kujutluste põhjal. Tajutu pole vastuvõetud informatsiooni koopia. Ka probleemide lahendamine eeldab situatsiooni nägemist sobivate
seoste valguses. See sünnib enamasti ootamatu avastuse ehk ahha -efektina. Geštaltistid näitasid, et luues soodsad välised olud, saab õppimist avastuslikul teel kiirendada. Avastuslikule õppele saab kaasa aidata situatsiooni tuntuseastme reguleerimisega.
4. Kognitiiv-informatsiooniliste õppimisteooriate üldiseloomustus.
Assotsiatiivsed teooriad õppimise ja mälu käsitlemisel toetuvad asjaolule, et meelespidamine ja hilisem meenutamine sõltub õpitava ja varem õpitu vahelise assotsiatiivse seose iseloomust ning tugevusest. Tavaliselt kinnitavad seda teooriat uurimused mehhaanilise õppimise ilmingutest. Konstruktivistlikud teooriad ei piirdu õpitava meeldejätmine ega meenutamine assotsiatsioonide loomise ja ligipääsuga kujunenud seostele, vaid hõlmab alati ka aktiivset
tähenduse konstrueerimist. Meeldejäetavat informatsiooni töödeldakse juba olemasolevate kognitiivsete struktuuride valguses ningmeelde jääb tegelikult selle töötluse produkt , mis võib algsest tajust küllaltki erineda.
5. Mälu kolmeastmeline mudel. Informatsiooni töötlemine ja säilitamine erinevates mälustruktuurides.
I mälustruktuur – sensoorneregister. Seal teadvustub tajuanalüsaatorite poolt vastuvõetud informatsioon. Kui sinna jõudnud info ei paku huvi siis kustub ,pakub huvi:
II mälustruktuur – lühiajaline mälu(töömälu, operatiivmälu). Kestus 15-20 sek. Seal algab tajutava informatsiooni töötlemine.Töötlemise tulemusena salvestub vastuvõetud või moodustunud uus informatsioon:III mälustruktuur – pikaajaline mälu. Seal formeeruv
ja säilitatav info on edaspidise tunnetustegevuse aluseks.
Semantiline ja episoodiline mälu. Semantiline mälu- seal säilitatakse informatsiooni, mis on kirjeldatav lauselises vormis. Sisaldab üldisi faktilisi teadmisi maailma kohta, see materjal ei ole seotud isiklike mälestustega. Episoodiline mälu muljed isiklikest kogemustest,
mis korjuvad elu vältel. Protseduuriline mälu sisaldab oskusi ja harjumusi, mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende tegevuste peale mõelda. Liigutuste mälu – jalgrattasõit, noa ja kahvli kasutamine.
6. Pikaajalise mälu käsitlemine assotsiatiivsetelt ja konstruktivistlikelt positsioonidelt.
Informatsioon, mis võib meile edaspidi kasulik olla, salvestud pikaajalises mälus. Meeldajäetav talletub pikaajalises mälus lühiajalisuses mälu aktiivsuse tulemusena. Võimalik on see vähemalt kahel viisi. 1) korrata vajalikku infot kuni meeldejäämisena või 2)teadlik meeldejätmine, töödeldes uut infot vanade teadmiste valgusel.
7. Semantiline ja episoodiline mälu
Semantilises mälus säilitatakse informatsiooni, mida kirjeldatakse lauselises vormis. Materjal ei ole seotud isiklike mälestustega, sisaldab faktilisi teadmisi. Episoodiline mälu on muljed isiklikest kogemustest, mis kogunevad elu vältel
8. Metakognitsioon õppimist mõjutava tegurina .
Tajutava informatsiooni selekteerimist ja töötlemist mälustruktuurides kontrollib ja suunab metakognitsioon. Õppimisega kaasnevas metakognitsioonis eristatakse mõtlemist oma teadmiste ja õppimise kui protsessi üle. Metakognitiivsete oskuste õpetamine aitab kaasa nii madalate kui kõrgete võimetega õpilaste õppimisele. Oluline on arendada metakognitiivseid oskusi.
e) Kognitiivsete õppimisteooriate rakendused
1. Tuntumad mnemotehnilised võtted ja nende rakendusvõimalused kooliõpingutes.
Mälu pole treenitav sarnaselt musklitega, kuid mälu saab muuta tunduvalt tõhusamaks, kui õppida seda otstarbekamalt kasutama, rakendades mnemotehnilisi võtteid. Mnemotehniline võte on meeldejäetava informatsiooni lülitamine laiemasse konteksti. Meeldejäetav info grupeeritakse üldisemate kategooriate alla, esitatamine värssidena ja tähenduslikult kõlavate akronüümidena. Keerulisem mnemotehniline võte on paigutus - tugisõna ja võtmesõnameetod. Paigutusmeetod- seostatakse meeldejäetavad nimed või faktid teadaoleva järjestusskaalaga.
Tugisõnameetod-kasut paigutumeetodiga sarnast süsteemi.Kindla järjestusega tugifraase või sõnu.
Võtmesõnameetod-kasutatakse enamasti võõrkeelsete sõnade meeldejätmiseks.Selleks seostatakse meeldejäetav sõna kõlalt või kirjapildist sarnase emakeelse sõnaga ja püütakse luua õpitava sõna tähendust edastav kujutav.
2. Üldistamine ja ülekanne õppimisel: õpitu ülekande liigid.
Õpitu ülekanne ja üldistamine on olulisemateks ja oodatumateks õppimise resultaatideks. See võime on vajalikuks eelduseks õpitu rakendamiseks uudsetes oludes. Tänu õpitud oskustele ja teadmistele ning oskusele neid rakendada on inimeste kergem toime tulla ja orienteeruda uutes olukordades ilma et peaks enne nende kõigiga kokku puutunuma. Varem õpitu ülekanne ja üldistamine uudsete probleemide lahendamiseks toimub sageli hüpoteeside püstitamisega ja kõige tõenäolisema lahenduse väljavalimisega.
3. Positiivne ja negatiivne ülekanne.
Väära või ülemäärast õpitu üldistamist nimetatakse negatiivseks ülekandeks (kala elab vees, vaal elab vees-tähendab on kala). Korrektne ehk positiivne ülekanne on tõenäosem, kui me näeme ülesanne või nähtuste identsust nende sisus või protseduurides õigesti. Ülekanne kulgeb õppimisel hõlpsamini kui aiadata õpilasel näha vajaliku identsust või sarnasust .
4. Mudelid ülekannet soodustava vahendina.
Õppimist soodustavad mudelid ja skeemid võiva olla nii graafilised kui sõnalised. Kui õpilasel on kujunenud oma mudel siis ei vaja ta õpetaja pakutud mudelit. Mudeleid tuleb kohe tutvustada kohe vastava teema esituse alguses.
5. Unustamise roll ülekandel.
Mõnikord liigne keskendumine vaid süvendab probleemi ühekülgset mõistmist. Selleks et pingutust nõudnud probleemi uues valguses näha, tuleb see mõneks ajaks unustada. Parimaid tulemusi saavutakse siis kui pingutav töö konkreetse teema õppimisel vaheldub lõõgastusperioodiga, mil probleemi võib ajutiselt unustada.
6. Õpitu üldistamist ja ülekannet soodustavad võtted.
Alamastmete ülekanne- lihtreeglite ja lihtoskuste rakendamine uudsetes situatsioonides . Kõrgema astme ülekanne seisneb käsitlusviiside rakendamises protseduurilise sarnasuse äratundmise alusel. Mõlema ülekandeliigi arendamisks vajab õpilane eelkõige praktikat sobivate rakendussituatsioonide äratundmiseks ja mõistmiseks. Ülekandeks tuleb lahendust pakkuv teadmine isoleerida kontekstist, milles see õpiti ja seejärel rakandada uutes oludes.
7. D. Ausubeli tähendusliku õppimise konseptsioon (osutamisvõtete, ennetetavate struktuuride, seostamise ning õpitu ülekande tähenduses).
Ausubeli mudel kirjeldab õppimist seletaval-illustratiivsel meetodil. Selle meetodi edukaks rakendamiseka on vaja et õpetaja motiveeriks õpilasi õppima ja totuks nende varasematele teadmistele. Ausubeli käsitluse üldideede rakendamisks tuleb õpetamisel kasutada otsustamisvõtteid õpitava materjali olulistele momentidele ja struktuurile tähelepanu juhtimiseks ; rakendada ennetavaid struktuure, et paigutada õpitavat juba olemasolevatele teadmistele toetuvasse taustsüsteemi; kasutada metoodilisi võtteid, seostamaks ja integreerimaks uut materjali olemasolevate teadmistega; kindlustada õpitu rakendamine uute oskuste ja teadmiste ülesehitamiseks ning probleemide lahendamine teistes valdkondades.
8. J. Bruneri vaated õppimisele ja metoodilised soovitused õppeprotsessi organiseerimiseks (arusaamad õppesisu valikust ülesehitusest, õpilaste arengutasemele kohanemisest, õppemeetodite kasutamisest).
Bruneri arvate on õppimine kõige edukam , kui see toimub avastus- või uurimisprotsessina. Õppimise põhieesmärgiks pole üksikfaktide ega seaduspärasuste meeldejätmine, vaid konkreetse teadusdistsipliini struktuurist ja selle elementide vahelistest seostest arusaamine. Bruner on veendunud, et õppeainetest kui teadusdistsipliinidest saab õpilasele anda ettekujutuse igas vanuses, kui arvestatakse õpilaste tunnetusliku eripäraga, väikelastel domineerib tegevuslik mõtteviis, algklassilaste kujundlik mõtteviis, keskkoolis muutub valdavaks verbaalne mõtteviis. Kindlustamaks et õppmine toimuks nende põhimõtete kohaselt, soovitas Bruner kasutusele võtta spiraalse õppekava, et käsitleda õppeainet vastavuses õpilase tunnetusvõimalustega, ning pakkus välja metoodilised lahendused õppimise korraldamiseks avastusliku tegevuse ja rollimängude ning simulatsioonidena. Õpilaste konstruktsioonid tajutavast sisust on alati unikaalsed ja ei pruugi korrektselt kajastada õpetaja edastatut. Teamiste käsitlemine võrkudena lubab konstruktivistidel suhtuda liberaalsemalt eelteadmiste ja oskuste nõudmisse õppimisel. koolis peaks õppimine toimuma võimalikult elutruus keskkonnas eluliste õppeülesannete lahendamisega.
Ühtset konstruktivistlikku õppimisteooriat pole olemas. Tuntumatele õppimise konstruktivistlikele lähenemistele on iseloomulikud neli ühist joont: omandatavate teadmiste ja oskuste vaatlemine võrkudena; rõhuasetus teadmiste sotsiaalsel päritolul ja mõjustatavusel; õppimise korraldamine situatiivsete ja autentsete õppeülesannete lahendamisena; õpitegevuse
paindlik suunamine ja toetamine , et kujundada õpilastel iseseisev õppimis- ning eneseregulatsioonioskus.
9. Gagne õppeühiku mudel ja selle põhietapid.
Mudel rajaneb selgekujuliselt õpilaste sisemiste psühholoogiliste õppimisprotsesside välise toetamise ehk toimumiseks vajalike tingimuste loomise ideel (Gagné 1985). Gagné mudeli üks viimaseid versioone toob õpetamise faasid välja nende kõige tõenäolisema esinemise järjestuses koos mööndusega, et õpetamise mõned faasid tuleb edukaks õppimiseks korduvalt läbida:
*tähelepanu haaramine,
*informeerimine eesmärgist ja motiveerimine õppima,
*eelnevalt õpitu kordamine ja aktualiseerimine,
*uue materjali edastamine (ka iseõppimise tähenduses),
*õppimise suunamine,
*õpitu omandamist kinnitava soorituse esilekutsumine,
*tagasiside andmine,
*soorituse hindamine,
*õpitu kinnistamine ja üldistamine (1992).
f) Õppetund, õppemeetodid ja nende rakendamine
1. Õppemeetodi, metoodilise võtte, õppetöö organisatsioonilise vormi, metoodilise süsteemi ja õppestrateegia mõisted.
Õppemeetod – selle all mõistetakse üldjuhul tegevusviisi õppe- või kasvatuseesmärgi saavutamiseks. Õpetajakeskne, kooperatiivne , iseseisva töö meetod.
Metoodiline võte – selle all mõistetakse tavaliselt ühe või teise õppemeetodi raames kasutatavaid üksiktoiminguid, mis omavahel moodustavad terviku
Metoodiline süsteem – õppemeetodeid ja metoodilisi võtteid ühendavad õppetöö korraldamise viisid, mille tundmine tuleb kasuks.
Õppetöö organisatsiooniline vorm – õppetöö korraldamise viis kas koolitunni, kõrgkooliloengu, iseseisva tööna. See on õppimisega tegelemisega eraldatud ajavahemik.
2. Õppemeetodite paljusus ja valiku keerulisus.
Õppemeetodite valiku teeb raskeks asjaolu, et õppimine on alati individuaalne ja unikaalne
protsess. Seetõttu oleks õpetajal vaja leida õige tee iga õpilaseni. Kuid terve klassiga töötades pole see võimalik. Ka pole võimalik etteprognoosida klassis toimuvaid sündmuseid. Õpetaja peab reageerima kiiresti muutuvatele ja samal ajal toimuvatele sündmustele. Praktikas tuleb õpetajatel leppida metoodiliste lahendustega, mis kindlustavad enamiku õpilaste õppimise parimal viisil.
3. Õppemeetodite klassifitseerimine kui probleem.
Lähenemisviiside võrdväärsus ja paljusus õpetamise lõppeesmärkide saavutamisel pole ainus põhjus, mis teeb otsustamise õppemeetodite sobivuse üle keeruliseks. Ka õppetöö erinevaid etappe (uus materjal, kontrollimine) saab korraldada erisugustel viisidel ning jõuda ühesuguste tulemusteni. Seetõttu võib õppemeetodite ja –võtete sobivust analüüsida
õpetamisülesannete või tunnietappide vajadusest lähtuvalt.
4. Õppemeetodite sobivuse üle otsustamine Gagne õppeühiku mudeli etappide läbimise tähenduses.
Õppemeetodite paljususes ja rakendusvõimalustes on kergem orienteeruda
Gagne õppetunnietappide valguses. 7 etappi :
tähelepanu köitmine (ootamatu tegevus, sõnaline osutamine, tähelepanu köitvate asjade
lisamine õppematerjali); tunni teema, eesmärkide edastamine (teema ja eesmärkide selge sõnastamine, selle arutamine õpilastega); varemõpitu kordamine (õpilaste küsitlemine, põhiseisukohtade rõhutamine, kirjalike ülesannete täitmine); uue materjali esitamine (õppeteksti lugemine, loenguline esitamine, uurimuslik tegevus, diskussioon ); õpitava teadvustamisele kaasaaitamine (iseseisvalt loetava teksti metoodiline
ettevalmistamine ning õpilaste kognitsiooni jälgimine, hõlbustamine ja suunamine lugemise käigus; jutustava/loengulise esituse metoodiline ettevalmistamine, hõlbustamine/suunamine esitluse käigus; õppeotstarbelise uurimusliku tegevuse metoodiline ettevalmistamine );
õppematerjali omandatuse kontrollimine (õpilaste pistelise küsitluse ja hindamise põhjal järelduste tegemine edasiseks õpetamiseks; tunnikontroll, hinnete panek); ülekande ja üldistusvõime arendamine (varieeruva kontekstiga õppeülesannete sooritamine; diskusioonide korraldamine õpitu praktiliste rakendusvõimaluste kohta; eluliste probleemsituatsioonide lahendamine).
Õppemeetodite ja võtete vaatamine Gagne õppetunni etappide valguses aitab korrastada kujutlusi võimalikest lähenemisviisidest ja vältida olulisi vigu vahetu õppetöö korraldamisel.
5. Õpetamine klassi-tunnisüsteemis ja innovaatika (sealhulgas seletusena, miks paljud uuendused kipuvad mõne aja pärast ununema).
Õpetamisel klassi-tunnisüsteemis on õpetajal keskne roll nii uue õppematerjali esitamisel kui ka õppimise suunamisel ja korraldamisel. Nii uurimused kui ka praktika, et terve klassi ühisõpetamine annab alternatiivsete meetoditega võrreldes häid tulemusi mis tahes teadmiste või oskuste õpetamisel pikemas perspektiivis. Kehtib eeldusel , et õppetöö on hoolikalt ette valmistatud: pedagoogiliselt läbitöötatud, et seda saaks süstemaatiliselt esitada, harjutamisel kinnistada, uudsetes situatsioonides rakendada ja selle omandatuse taset hinnata, ning õppemeetodid nii valitud et õpilased saaks aktiivselt õppetöös osaleda.
6. Loeng, jutustus, seletus. Nõuded loengu ülesehitusele. Loengu edukust mõjutavad põhitegurid.
Loeng kui õppematerjali eritamise meetod annab õpetajale hea kontrolli õpetatava üle, on hõlpsati kombineeritav teiste õppemeetodite ja –vormidega ning kergesti kohandatav ajapiirangutele ja nõuetele ning kergesti kohandatav ajapiirangutele ja nõuetele.Praktikas kombineeritakse loengut küsitluse või müne muu tegevusega klassis.
7. Õpetamine klassi-tunnisüsteemis ja innovaatika(sealhulgas seletusena, miks paljud uuendused kipuvad mõne aja pärast ununema).
Õpetamisel traditsioonilises klassi-tunnisüsteemis on õpetajal keskne roll nii uue
õppematerjali esitamisel kui ka õppimise suunamisel ja korraldamisel. Nii uurimused kui praktika on näidanud, et terve klassi ühisõpetamine annab alternatiivsete meetoditega võrreldes häid tulemusi. Kehtib eeldusel, et õppetöö on hoolikalt ettevalmistatud: õpetatav sisu pedagoogiliselt läbitöötatud,et seda saaks süstematiliselt esitada, harjutamisega kinnistada, uudsetes situatsioonides rakendada ja selle omandatuse taset hinnata, ning
õppemeetodid nii valitud, et õpilased osaleksid õppetöös aktiivselt.
8.Loeng, jutustus ja seletus. Nõuded loengu ülesehitusele. Loengu edukust mõjutavad põhitegurid.
Loeng kui õppematerjali esitamise meetod annab õpetajale hea kontrolli õpetatava materjali üle, on hõlpsasti kombineeritav teiste õppemeetodite ja –vormidega ning kergesti kohandatav ajapiirangutele ja nõuetele.
Nõuded loengule:
1. loengut alustage teema ülevaate või ennetavate struktuuridega, mis haaravad üldisi põhimõtteid või probleeme ning aitavad häälestuda õppimisele. 2. kirjeldage lühidalt loengu taotlusi ja juhtige õpilaste tähelepanu uutele või olulistele mõistetele. 3. esitage uus informatsioon väikeste ja hästi jälgitavate sammudena, toetudes õpilaste juba olemasolevatele teadmistele sellest teemast. 4. esitage õpilastele regulaarselt küsimusi õppimise aktiveerimiseks ja veendumiseks, et eelnevast materjalist on enne järgneva juurde asumist aru saadud-5. lõpetage esitus põhiseisukohtade ülevaatega, rõhutades üldisi integreerivaid mõisteid. 6. loengu järel jätkake küsimuste või ülesannetega, mis aitavad õpilastel kodeerida materjali nende endi mõistete struktuuri ja rakendada või laiendada seda uutele oludele.
Etteheited loengule: pakub vähe võimalusi õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamiseks ; lähtub vildakast kujutlusest, nagu sobiks kõigile õpilastele esitada üht ja sama õppematerjali; ei arvesta õpilaste tähelepanu kestusega, ületades seda peaaegu alati; edastab põhiliselt informatsiooni ega paku võimalusi oskuste ja hoiakute arendamiseks; asetab õpilased sundseisu, kus nad õpivad faktilist materjali, mida võiksid ka iseseisvalt
omandada.
9. Küsitlus. Küsimuste raskusaste ja kognitiivne tase. Vastuste ooteaja mõju õppimisele. Õpilaste vastustele ja küsimustele reageerimine.
Küsitlusel neli etappi: 1. õpetaja struktureerib situatsiooni, edastades lühidalt arutletava sisu või probleemi.
2. õpetaja esitab küsimuse ühele või mitmele õpilasele ja laseb vastata. 3. õpilane vastab küsimusele. 4. õpetaja reageerib õpilase vastusele.
Kasutatakse enamasti õppematerjali kinnistamiseks või õpitu kontrollimiseks. Küsimuste raskusaste on subjektiivne mõiste ja määratud sellega, kuidas suudavad õpilased neile vastata. Olenemata vaimsetest toimingutest, mida küsimusele vastamine nõuab, peetakse kergeteks neid küsimusi, millele enamik õpilasi vastab ilma vaevata, ja rasketeks neid, millele enamik ei suuda korrektselt vastata.
Kui pikendada küsimustele vastamiseks antavat aega, toob see kaasa sisukamad ja põhjendatumad vastused. Ka suureneb pikema mõtlemisaja korral vastata soovijate arv. Sel on mõtet vaid siis, kui õpilased kasutavad aega vastuse leidmiseks (töine klass). Faktiküsimuste esitamisel ei paranda vastuste ooteaja suurendamine õpitulemusi. Tempo ja ooteaeg peavad vastama küsimuste iseloomule ning eesmärgile. Konvergentsetele küsimustele lühem aeg, divergentsetele pikem aeg. Et küsimuste esitamine aitaks õppimisele kaasa ja motiveeriks, peaks õpil saama tagasisidet oma vastusele. Õpetaja nähvav suhtumine valesse vastusesse võtab isu veelkord üritada. Õpetaja toetav suhtumine innustab.
10. Kooperativsete õppemeetodite põhiolemus ja jaotus. Klassidiskussioon. Tingimuste loomine õppimiseks diskussiooni vahendusel. Võtted klassidisskussiooni käivitamiseks.
Kooperatiivsetest õppemeetoditest saab rääkida vaid siis, kui koostööd teevad õpetaja ja õpilased või ka õpilased
omavahel. Õpetaja ja õpilase koostööd eeldavad õpilaste küsitlemine ning vestlus. Õpilaste omavahelise koostöö valmidust kajastavad ajurünnak, klassidiskussioon ja mitmesugused rühmatöömeetodid. Töö edukus klassis oleneb seal valitsevatest rühmanormidest. Diskussiooniga on tegemist siis, kui toimub arvamuste vahetamine õpilaste ja õpetaja vahel. Meetod sobib hästi õpitu kinnistamiseks ja üldistamiseks. Diskussiooni võib alustada küsimuste esitamisest ja vastamisest, laiendades seda järk-järgult kogu klassile. Alguses esitab õpetaja küsimusi ja õpilased vastavad. Edasi esitavad ka õpilased õpetajale küsimusi ning siis esitavad õpilased juba üksteisele küsimusi. Õpetajal õige aeg tagasitõmbuda, lastes küsimuste esitamise ja nendele vastamise üle kasvada võrdväärseks seisukohtade vahetamiseks kõigi osalejate vahel.
Diskussiooni edukus oleneb suuresti õpetaja suutlikkusest ja kogemustest seda organiseetrida. Eelkõige oskust
võhendada järk-järgult oma juhtivat rolli vaidluse edenedes. Õpilasteni peab jõudma sõnum, et nende mõtteid ja ideid aktsepteeritakse, väärtustatakse. Vahel otstarbekas usaldada juhtimine õpilasele.
11. Rühmatöö olemus ja tüüpilised metoodilised lahendused rühmatöö korraldamiseks.
Rühmatöös on kuni seitse õpilast. Rühmatööd võib rakendada paarides, väikerühmas, rühmatöögaon tegemist ka siis, kui väikerühmast suuremad õpilasrühmad või terve klass töötab kooperatiivselt. Enam kasutatud kasvatustöö eesmärkidel. Õppimine rühmatöö tingimustel aitab alati kaasa kasvatuseesmärkide saavutamisele . Rühmatööna võib korraldada kirjalike materjalide õppimist, õppeotstarbeliste eksperimentide sooritamist ja praktiliste oskuste omandamist. Kõigi nende meetoodiliste süsteemide taotluseks on saavutada õpilaste kooperatiivne õppimine, et rühma kuuluvad õpilased töötaksid kooskõlastatult läbi õppematerjali erinevad osad ja seejärel kasutaksid töö tulemusi ühiselt õppeaine omandamiseks. Rühmatöö võimaldab peale aine õpetamise saavutada ka kasvatuseesmärke, kuid on õpetajale korralduslikult töömahukas.
12. Kodutööde ja iseseisva töö roll õppe- ja kasvatustöös. Nõuded iseseisva töö korraldamisele klassis.
Iseseisvat tööd saab anda õpilastele tunnis, täitmiseks koduülesannetena ja pikemaajaliste ülesannetena klassivälises töös. Õppematerjali kinnistamiseks antud iseseisev töö tunnis on tõhus, kui õpilasel on vajalikud teadmised, oskused, selged juhendid selle täitmiseks; töö kestab lühikest aega ja õpilased saavad segamatult töötada ning õpetaja jälgib töö sooritamist, kontrollib töö tulemusi ja arvestab neid hindamisel. Kodutööd täidavad õppeprotsessis kolme rolli: kinnistavad koolis õpitut; arendavad õpilaste õppimisoskust; ühtlustavad õpilaste õpitempo varieeruvusest tingitud erinevusi õpitulemustes. Kodutöö efektiivsus jääb üldjuhul alla klassis õppimise tõhususele.
13. Koduste ülesannete roll õppe ning kasvatustöös ning pedagoogilised nõuded kodutöödele. Pikemaajaliste ülesannete ja projektide roll ning rakendamise metoodika koolitöös.
Nõuded kodutööle: veenduge, et koduülesanded seostuksid õpitavaga; planeerige koduülesandeid hoolikalt, arutage nende sooritamise probleeme õpilastega, vajadusel korrigeerige nõudeid; veenduge, et koduülesanded ei piirduks rutiinse tööga, vaid nõuaksid õpilaselt jõukohast mõttepingutust, tegevuse planeerimist ja probleemide lahendamist; looge tingimused, et õpilased tunneksid vastutust kodutööde korrektse sooritamise eest.
Pikaajaliste õppeülesannete ja –projektide õnnestumiseks peavad õpilased olema nende sooritamiseks motiveeritud, võimelised oma tööd organiseerima ja kasutama vajalikke õppevahendeid ning saama
eduelamuse nende täitmise käigus. Et otsustada, mil määral vajab õpilane iseseisva töö juhendamist, tuleb õpetajal veenduda, kuivõrd suudab õpilane ise leida teema või koostada projekti iseseisvaks õppimiseks; kavandada tegevuse püstitatud eesmärkide saavutamiseks, leida õppe- ja töövahendid ning fikseerida tähtajad õppeülesande täitmiseks.
g) Õpiraskused ja nende kujundamine.
1.Erinevad lähenemised õpioskuste õpetamiseks.
Õpetaja arusaamad õppimisoskustest on erinevad. Õppimisega formeeruvad üldoskused on sihipärase käitumise kujunemise aluseks. Üldised õpi- ja mõtlemisoskused kujunevad konkreetsete tegevusoskuste rakendamise kogemuse üldistamise tulemusena. Õpilane vajab võrdsel määral nii konkreetset rakendukogemust kui ka võimet seda teadvustada, jälgida ja analüüsida.
2.Mõtlemisoskuste ja metakognitsiooni roll üldiste õpioskuste kujunemisel. Üldiste õppimisoskuste liigid(C.Weinsteini ja R. Mayeri näitel) ja nende tähendus.
Tuleb õpilasi õpetada kavandama ja jälgima oma tegevust. Metakognitiivne teadlikkus ja üldised õppimisoskused kujunevad aeglaselt. Pealiskaudsed ja põhjalikud õppijad saavad erinevalt aru õppimise otstarbest ja viisidest .
Kõiki õpilasi tuleb õpetada kavandama ja jälgima oma tegevust.
Kolm õppimisoskuste kujundamise taset e sekkumise viisi: kognitiivne sekkumine konkreetse ülesande lahendamiseks vajaliku oskuse arendamine v täiendamine. Otseselt õpetatavaid konkreetsed oskused (vaimsete taktikate kogum, mida inimene kasutab konkreetses õppimissituatsioonis, et hõlbustada teadmiste v oskuste omandamist); metakognitiivne sekkumine selle ülesandeks on arendada õppimiseks tehtavate pingutuste planeerimise, teostamise ja jälgimise oskuseid ning tingimuslikku teadmist (millal, kus, miks ja
kuidas kasutada konkreetseid taktikalisi võtteid ning strateegiaid); afektiivne sekkumine puudutab õppimiseks vajalike emotsionaalsete seisundite kujundamist. Õpioskuste õpetamisel osutuvad edukamaks need lähenemised, mispööravad enam tähelepanu positiivsete hoiakute ja õpimotivatsiooni kujundamisele õpilases
3.Kirjaliku teksti õppimine ( PQ4R näitel), märkmete tegemine ja konspekteerimine .
PQ4R meetod on üks tuntumaid õppimisviise teksti meeldejätmiseks ja sellest arusaamiseks. Koosneb 6 etapist: 1.Vaata üle ; 2.Esita küsimusi; 3.Loe; 4.Mõtle; 5. Arutle ja meenuta; 6.Korda üle.
Sobib kasutamiseks keskkooli vanemates klassides. Nooremad ei suuda veel analüüsida õpitava informatsiooni struktuuri, kasutada küsimusi oma arusaamise jälgimiseks ega planeerida õppimist jaotatud ajas, mis on vajalik õpitu kordamiseks. Märkmete tegemine on levinud õppemeetodiks nii teksti lugemisel kui ka loengu kuulamisel. Võimalusi palju: allajoonimine; ääremärkused; kodeerivatemärgisüsteemide kasutamine teksti võtmesõnade, koostisosade, seoste tähistamiseks; konspekteerimine sobib nii kirjaliku teksti
õppimiseks kui ka loengul märkmete tegemiseks.
4.Üldiste õppimisoskuste õpetamise metoodilised süsteemis(D.Dansereau MURDER mudelite näitel).
Lisaks üksikute õppimiseks vajalike oskuste õpetamisele on pedagoogid püüdnud leida ka üldisemaid käsitlusviise eelkõige õpilaste metakognitsioonivõime arendamiseks. DANSERAU lõi mudeli mis eeldab õppimisel kuue etapi läbimist: 1.Loo õppimiseks meeleolu; 2.Loe meeleoluga; 3.Meenuta loetud teksti kasutamata; 4.Korrigeeri meenutatut sellesse süvenedes; 5.Laienda teadmisi omaalgatusliku uurimisega; 6.Korda eksimusi põhjustanud kohad üle.
Mudeli omandamiseks tuleb meelde jätta nii läbitavad põhietapid kui ka konkreetsed tegevusoskused.
5.Probleem- ja tüüpülesannete olemus. Heuristikute kasutamine probleemülesannete lahendamisel. Erinevad arusaamad probleemülesannete lahendamise etappidest. Probleemüleannete lahendamisoskuste õpetamissõimalusi.
Sageli arvatakse, et probleemülesannete lahendamisega on tegemist vaid matemaatikas. Tegelikult seisneb kogu
teadlik elu probleemide lahendamises. Probleemi tekkimiseks peab tajuma ületatavat lõhet tuntu ja tundmatu vahel. Probleemiga on tegemist siis, kui meil on vaja saavutada mõni eesmärk, aga me ei tea, kuidas seda teha.
Heuristikud ei anna kindlat retsepti probleemide lahendamiseks pigem aitavad paremini orienteeruda probleemi olemuses ja leida hüpotetilisi lahendusviise.
Probleemülesannete lahendamise etapid:
DEWEY 1.Probleemi esitamine(teadvusta või lase selgitada); 2.Probleemi defineerimine (määratle lähteandmed ja eesmärgiks olev lõppseis. Arvesta lahendusviisile esitatavaid nõudeid); 3.Hüpoteeside pakkumine (paku välja võimalikke lähenemisviise lahendamiseks); 4.Hüpoteeside kontrollimine (analüüsi iga lahendusvariandiga kaasnevaid pos ja neg jooni);
5. Parima hüpoteesi väljavalimine (vali variant millel on rohkem pos ja vähem neg jooni).
WALLAS: 1.ettevalmistus; 2.inkubatsioon(järelemõtlemine, hüpoteeside väljapakkumine); 3. illuminatsioon (ahhaa lahenduseni jõudmine); 4. verifitseerimine (väljapakutud lahendusekontrollimine).
POLYA: 1.saa ülesandest aru; 2.kavanda lahendusplaan; 3. Teosta planeeritu; 4.Vaata tagasi.
Viimasel ajal on probleemülesannete lahendamise uurimisel üha enam hakatud huvi tundma algaja ja professionaali käitumise erinevuse vastu probleemsituatsioonides. Need uuringud näitavad, et professionaalid ei püstita lahenduse leidmiseks arvukalt hüpoteese, vaid määravad kõigepealt lahenduse otsinguvälja ja siis rakendavad selle piires konkreetseid tegevusoskusi oma kogemustepagasist. Probleemülesannete lahendamise oskuse arendamiseks õpilastel tuleb enam tähelepanu pöörata ülesannete jaotumisele üldtüüpideks ja õpilastele võimaluste pakkumisele ülesannete lahenduse otsinguvälja määramiseks ning oma tegevuse teadvustamiseks. Lahendusstrateegiate õpetamiseks peaksid õpetajad senisest enam kommenteerima oma mõttekäiku ülesannete lahendamisel, toetama õpilasi selles tegevuses ja arutlema nendega kasutatud käsitlusviiside üle.
6.Tuntumad mõtlemisoskuste õpetamisstrateegiad kooli ajaloos ja nende tõhusus. S.Ohlssoni soovitused mõtlemisoskuste kujundamiseks.
Kooli ajaloos on lugematuid kordi püütud leida meetodeid õpilaste üldiste mõtlemisoskuste efektiivseks arendamiseks. Tuntumateks katseteks on formaaldistsipliinide õpetamine, loogikakursuse lülitamine üldhariduskoolide õppekavasse ja kriitilise ning loomingulise mõtlemise rõhutamine erinevate õppeainete raames.
S. OHLSSONI arvates pole ükski nendest strateegiatest andnud silmnähtavaid tulemusi põhjusel, et neis ei peeta kinni inimmõtlemise põhiloogikast.Õpilase mõtlemisoskus ei üldistu, kui tal pole võimalik neid seostada oma konkreetsete kogemuste, protseduuriliste teadmiste ega hüpoteetilisheuristliku mõtlemisega. Seetõttu peaksid õpetajad õppematerjali käsitlemisel enam tähelepanu pöörama sündmuste ja protsesside käigule ja dünaamikale. Igat ainevaldkonda tuleks käsitleda arutlusena selle sisuga toimuvatest muutustest ja mitte staatilise informatsiooni kogumina.
h) Õpimotivatsiooni põhimõisted
1.Õpimotivatsiooni olemus ja käsitsemine kaasajal . Isiksuslike ja sotsiaalsete faktorite roll motivatsiooni kujundajana. Emotsioonide ja mõtlemise roll käitumise motivatsioonilise alusena .
Motivatsioon väljendub eesmärgipärase käitumise enesealgatuslikkuse, kindlasuunalisuse, jõulisuse ja püsivusena. Nagu õppimistki on ka motivatsiooni püütud aegade jooksul seletada mitmel viisil. 20.saj alguses püüti inimeste käitumisajendeid näha ühefaktorilisena – kas väliste stiimulite või freudistlike sisemiste seksuaalsete/destruktiivsete tungidena. Tänapäeval käsitletakse motivatsiooninmitmefaktorilisena. Arvesse püütakse võtta nii kognitiivsed kui ka emotsionaalseid tegureid selle kujunemisel. Samuti on selgeks saanud,
et motivatsiooni ei saa adekvaatselt kirjeldada ilma isiksuslikke ega sotsiaalseid faktoreid arvestamata. Viimase ajal ongi üha enam hakatud pöörama tähelepanu individuaalsetele erinevustele motivatsioonis, sh motivatsiooni tahtelistele aspektidele. Kõik see on aidanud mõista, et inimmotivatsioon on keeruline ilming ja sama käitumise aluseks võivad olla täiesti erinevad sisemised motiivid.
2.Hoiakute ja tõekspidamiste kijunemine D.Krathwohli afektiivse taksonoomia näitel.
Põhikategooriad on Märkamine; Reageerimine; Väärtustamine; Väärtuste, Isiksuslike väärtusorientatsioonide formeerumine .
Väärtuste omistamine meid ümbritseva maailma objektidele, sündmustele ja nähtustele algab nende märkamisest. Üksikväärtused kujunevad märkamis-, reageerimis- ja väärtustamisetapi läbimisel. Üksikväärtuste üldistumise ja grupeerumise tulemusena kujunevad õpilastel kindlad käitumissuundumused, hoiakud ja üldine suhtumine ümbritsevasse maailma.
3.Motivatsiooni tõlgendamine A.Bandura eduootuse kontseptsiooni ja tarvete teooriate (sekundaarsed tarbed , A. Maslow tarvete hierarhia jt) valguses.
Laps sünnib esmaste bioloogiliste tarvetega nagu janu ja nälg. Mõni aeg hiljem ilmnevad
kuus primaarset emotsiooni: rõõm, hirm, viha, kurbus , vastikustunne, üllatus. Nii tarbed kui neid saatvad emotsioonid motiveerivad käitumist. Paljud käitumismallid omandavad tingituse vahendusel sekundaarse tarbe funktsiooni.
Eduelamuse rolli ja mehhanismikäitumist motiveeriva faktorina on uurinud BANDURA. Vastavalt tema teooriale mõjutab eesmärgipärast käitumist kaks põhilist motivatsiooniallikat. Esimene seostub inimese võimega prognoosida oma käitumise tagajärgi. Teiseks on tegevuseesmärkide aktiivne püstitamine. BANDURA teooria kohaselt määrab inimese valmisoleku jõupingutuseks eesmärgi saavutamisel ja sellepoole püsiva
liikumise tema eneseefektiivsuse ootus e usk oma võimesse saavutada eesmärk. Eneseefektiivsuse ootus
kujuneb püstitatud eesmärkidesaavutamise v mittesaavutamise kogemuste mõjul.
4. Sisemine ja välimine motivatsioon, nende konflikt.
Motivatsiooni kujunemine nii väliste kui ka sisemiste stiimulite mõjul ja nende üheaegse toime vastuolulisus põhjustas palju vaidlusi ja jaotamise toimiva liikumapaneva stiimuli asukoha järgi väliseks ja sisemiseks motivatsiooniks . Sisemise motivatsiooni teooriad väidavad, et kõrvuti baastarvete rahuldamise ja välisele mõjustusele reageerimisega ilmutavad inimesed huvi, uurivad keskkonda, lõbustavad end ja püüavad realiseerida om võimeid.
Esineb kahte tüüpi sisemiselt motiveeritud käitumist. Üks ilmneb siis, kui isik tunneb end mugavalt aga tüdinenult ja otsib võimalusi tunnetuslikuks aktiivsuseks, sh meelelahutuseks . Teine käivitub püüdest toime tulla väljakutset pakkuvate olukordadega v soovist vähendada ebakõla, st tasakaalustust oma arusaama ja välise info vahel.
Kui inimene tajub , et domineerib kontrolliv komponent , kaldub ta nägema oma käitumise põhjusi välistena. Kui domineerib informeeriv komponent, kaldub ta omistama oma käitumise põhjused sisemistele motiividele. Üldjuhul ei vähenda väline tasustamine sisemist motivatsiooni, kuid seda võib juhtuda, kui tasustus toimib vastandlikult sisemisest motivatsioonist ajendatud käitumisele.
Õpimotivatsiooni olemus kognitiivse dissonantsi ja atributsiooniteooria positsioonidelt.
Saavutusmotivatsiooni olemus ja selle võimalused õpimotivatsiooni seletamisel. Saavutusmotivatsiooni areng õpilastel. Saavutusmotivatsiooni käsitlemine N.Featheri mudeli valguses.
i) Õpimotivatsiooni kujundamise strateegiad
1.N.Featheri mudel õpimotivatsiooni kujundamisstrateegiate teoreetilise alusena.Õpilaste arusaamad ja ettekujutused õppetegevuse eesmärkidest eduootuse vormijana. Erinevused õppimisele ja sooritusele orienteeritud õpilaste käitumises.
Featheri mudel edulootus korda selle väärtus ei välista teisi motivatsioonikäsitlusi, vaid aitab neid integreerida motivatsiooniprobleemide vaatlemiseks kindla orientatsiooni või põhimõtete valguses, millest saab lähtuda õppe- ja kasvatustöös. Uurimused kinnitavad, et õpilaste usk edu saavutamisse oleneb nende arusaamisest õppimise eesmärgist. Kas ta õpib selleks, te teada saada või et säilitada pos mainet õpetaja ja kaaslaste ees. Õpimotivatsioon kujuneb klassis suure hulga tegurite mõjul. Õppetöö korralduses nii klassi kui indiviidi tasandil
on palju tegureid, millest olenevad õpilase ettekujutused õppimise eesmärkidest ja käitumine õppe-eesmärkide saavutamisel. Selles on oluline roll õpilase varasemal õppimiskogemusel ning klassis ja koolis valitseval psühho-sotsiaalsel kliimal. Õppimiseks soodsa õhkkonna tekkimist ja alalhoidmist klassis mõjutab avaramas kontekstis pigem õpetaja üldine suhtumine õpetamisse ja õppetöö korraldusse kui konkreetsed võtted, mida ta kasutab. Õpilase tähelepanu on õppimisel peamiselt sooritataval ülesandel ja vähem välisel tasustamisel, st õppimine, arusaamine, probleemide lahendamine ja uute oskuste kujundamine on õpilasele esmatähtsad. Õppimine on sel juhul õpilasele sisemise väärtsega, tähenduslik ja pakub rahuldust. Näevad edusamme õpitava omandamisel sõltuvana jõupingutustest ja tunnevad end oma võimete peremehena.
Ego- ja sooritusorientatsiooniga õpilased tunnevad muret , kuidas näevad neid teised ja kas nad peavad neid võimekaks st otsustama oma võimete üle ja hindama neid ülemäära väliselt jälgitavate ja sotsiaalselt võrreldavate saavutuste põhjal. Tegevuseesmärke iseloomustab sageli püüd näidata ülesannete lahendamisel oma üleolekut teistest, teha midagi paremini kui teised või olla neist igati üle.õppimises nähakse üksnes teed soovitud eesmärkide saavutamisele ja õpilase tähelepanu koondub haiglaslikult oma tulemuste võrdlusele kellegi teise saavutustega.
Mõõdukas ego- ja sooritusorientatsioon on normaalne ja arenguks isegi vajalik. Valdamisorientatsioon seostub tegevuse kvaliteediga; äärmuslik sooritusorientatsioon ebaedu vältimisega.
2. Ennast võimendav ja läbikukutav sooritusorientatsioon. Eneseväärikuse säilitamispüüdlus õppimise ja iseloomu ja õpimotivatsiooni kujundajana.
Õpilased, kes kahtlevad oma võimetes, võivad kujundada endal terve rea kaitsestrateegiaid, et vältida ebaõnnestumisi v vähemasti sellega kaasnevaid asjaolusid, nagu teiste silmis rumalana paistmine. Tulemuseks tihti õpitud abitus, kus õpilane enam ei üritagi oma tegemistega paremini toime tulla.
Eneseväärikuse säilitamist püüdes loobuvad õpilased tegevusest (hiilib vastamisest kõrvale), süüdistavad teisi ebaõnnestumises(kõrged eesmärgid, rasked ülesanded, liigne müra).Eneseväärikuse säilitamispüüdlus õppimise ja iseloomu ja õpimotivatsiooni kujundajana.
3.C. Amesi kolmekomponendiline õpimotivatsiooni mudel. Õpilaste individuaalse ja klassi kui terviku õpimotivatsiooni kujunemise seletamine selle mudeli abil.
AMESI õpimotivatsiooni käsitlus püüab välja selgitada olulisemad faktorid , mis põhjustavad õpilastel erinevate
eesmärgiorientatsioonide kujunemise koolis ja leida teid nende arvestamiseks ning sobivaks muutmiseks. Järeldus, et õpilaste kujutlus nende rollist koolitöös ja akadeemilise töö mõttest oleneb klassis valitsevast õpikeskkonnast, mida kujundavad : õpilastele antavad õppeülesannete ja –korralduste iseloom; kasutatav hindamissüsteem ja tasustamispraktika; õppimise eest vastutuse jaotus klassi. Amesi teooria kohaselt kujunevadki õppekorralduse erinevuste tulemusena erinevad ettekujutaused õppimise otstarbest ja sellele vastavad orientatsioonid õppimisel – kas materjali omandamisele või õpitulemuse demonstreerimisele suunatud õppimine. Kuid sageli olenevad õpilaste kujutlused õppimisest ka sellest, kuidas nad ise tõlgendavad ja tajuvad klassis toimuvat.
4. Õppeaja ootuste mõju õpimotivatsioonile. Pygmalioni efekt ja selle toimemehhanism.
Õpilastega lävides peab õpetaja olema üle oma hetkeemotsioonidest ning lähenema kõikidele õpilastele positiivse ootusega. Ei ole õige hakata õpilast sildistama tema välimuse või õdede- vendade tegude järgi.üldjuhul mõjutavad õpetaja ootused õpilase arengut ja õpilased kalduvad suuremal v vähemal määral
käituma viisil, mis vastab õpetaja otseselt v kaudselt väljendatud ootustele.
PYGMAILONI efekt avaldub kõige selgekujulisemalt 1. ja 2.kl õpilaste puhul. Selle kutsub esile õpetaja reaalne käitumine. Õppeaasta alguses on õpetajal erapoolikud õpilase käitumise ja õppimise ootused. Õpilasele osakssaanud kohtlemisviis edastab talle, millist käitumist ja õppimist temalt oodatakse. Õpilasi, kelle suhtes on kõrged ootused, innustatakse õppimisel rakendama kogu potentsiaali, seevastu õpilased, kelle suhtes on madalad ootused, ei saavuta sedagi taset, mida tegelikud võimed lubaksid. PYGMAILONI
efekti ilmnemise oht on kõige suurem oma võimetes ja tõekspidamistes kahtlevatel õpilastel.
5. Õppimise ja õpitava väärtustamise olulisus õpimotivatsiooni vormijana.
Üldine õpimotivatsioon avaldub sisemise teadmise ja kindlate käitumisjoontena suhtumises õppimisse. See on õpilase üldine soov mõista oma õppimise otstarvet, saada aru õpitavast, seostada seda varasemate teadmistega ja rakendada õpitut praktikas. Reaalne õpimotivatsioon seostub alati ka konkreetse e situatiivse tasandiga, mis väljendub õpilase motivatsioonilise seisundina konkreetsete ülesannete sooritamisel. Üldine ja situatiivne
õpimotivatsioon on vastastikuses sõltuvuses ja ühe puudumist saab mõningal määral kompenseerida teise arvelt. Üldine positiivne suhtumine õppimisse aitab sooritada ka igavaid ülesandeid, huvipakkuvaid ja eluliselt vajalikke õppeülesandeid on õpilased valmis sooritama ka siis kui nende üldine õpimotivatsioon on tagasihoidlik
6. Põhilised meetodid ja võtted õpitava väärtuse suurendamisekks välise motiveerimise teel. Põhilised meetodid ja võtted õpitava väärtustamiseks sisemisele õpimotivatsioonile rõhumise teel.
Kuigi õpimotivatsioonis eduootust mõjutavad faktorid seostuvad alati ka õpitava väärtustamisega, annab selle aspekti eraldi käsitlemine täiendavaid võimalusi õpilaste motiveerimiseks. Õpitavat väärtustava õppimise
motiveerimise eesmärgiks on üldise väärtustava suhtumise kujundamine nii õppimisse tervikult kui ka konkreetsetesse õppeülesannetesse. Konkreetsete õppeülesannete väärtustamine on üldise väärtustava suhtumise aluseks. Üldine suhtumine kujuneb pika aja jooksul ja alus on juba kodus pandud. Välise motiveerimise strateegiad ei suurenda otseselt õpitava väärtust, vaid seostavad õpitulemuse õpilaste poolt väärtustatavate tagajärgedega.Olulisemad õpilase välise motiveerimise strateegiad on kõikvõimalikud tasustused, õpitava rakendusliku väärtuse rõhutamine ja võistluslikkuse elementide rakendamine õppetöös. Tasustus õpistiimulina- tasustus toimib kõige tõhusamalt siis, kui õpilast informeeritakse selle saamise võimalusest enne tegevuse sooritamist. Väline tasustus stimuleerib pigem rakendama energiat teatud viisil kui tundma muret sooritatava tegevuse v õpitulemuse kvaliteedi pärast. Õigustab hästi ülesannete puhul, mis peavad silmas konkreetse käitumise kujundamist (arvutamisoskuse, lugemisoskuse treenimiseks). Mõtlemist nõudvate ülesannete puhul võib väline tasustus häirida õpitavasse süüvimist. Õpilasi, kes ei usu toimetulekusse, ei ajenda tasustus õppima. Sisemine motivatsioon toetub huvile ja enesetasustusele, mida ammutatakse tegevusest endast. Kuigi kogu õppimise rajamine sisemisele motivatsioonile on ebareaalne, saab alati leida tööviise, mis tekitavad õpilastes väärtustava suhtumise õppimisse. Tuntumaks viisiks tõsta õpilasre huvi õpitava vastu on selle sisu kohandamine õpilaste eelistustele. Igas õppeaines saab kavandada tegevusi ja tuua näiteid, mis tekitavad elavat huvi. Õpilase huvi teksti vastu suurendab esitatava tegevuse intensiivsus, võimalus samastuda tegelastega, uudsus , käsitluse elulisus ja kujundlikkus.
7. Üldise ja situatiivse õpimotivatsiooni mõisted.
Üldine õpimotivatsioon avaldub sisemise teadmise ja kindlate käitumisjoontena suhtumises õppimisse. See on õpilase üldine soov mõista oma õppimise otstarvet, saada aru õpitavast, seostada seda varasemate teadmistega ja rakendada õpitut praktikas. Reaalne õpimotivatsioon seostub alati ka konkreetse e situatiivse tasandiga, mis väljendub õpilase motivatsioonilise seisundina konkreetsete ülesannete sooritamisel. Üldine ja situatiivne
õpimotivatsioon on vastastikuses sõltuvuses ja ühe puudumist saab mõningal määral kompenseerida teise arvelt.
j) Distsipliin õppetöö korraldamisel
1.Erinevad arusaamad distsipliini olemusest, normaalse distsipliini mõiste. distsipliini kujunemist mõjutavad põhitegurid klassis/tunnis. Õpilaste võimalused ja valmisoleks distsiplineeritud käitumiseks.
Laiemas tähenduses on distsipliin nii kasvatustöö tingimus kui ka tulemus, mis tagab õpilastel normaalse õppimise, õppimisoskuste kujunemise ja üldse sotsiaalse arengu. Õppedistsipliin klassis oleneb nii õpilaste eripärast, nende käitumisest rühmana kui ka õpetaja isikuomadustest. Kehtestamaks klassis vajalik käitumiskord, tuleks alati mõelda, kas rakendatavad meetmed või isegi terviksüsteem korra hoidmiseks aitavad kaasa kooli põhiülesande (õppimise) täitmisele. Normaalse distsipliini all mõistetakse soodsat, kuid õpilaste arengule minimaalseid piiranguid seadvat õpikeskkonda. Õpetajal peab olema selge ettekujutus õpilase rollist klassis, tingimustest, mis aitavad seda täita, oskust selliseid tingimusi luua ja säilitada. Õpetaja ootused õpilasele: suudab kontrollida ja reguleerida oma käitumist; suudab järgida õpetajannõudeid ning klassi-kooli reegleid; omandab õppeaine põhivara; rakendab õpitut eluliste probleemide lahendamisel; tunneb huvi õppeaine vastu; osaleb klassivälistel üritustel; omandab isamaalisi hoiakuid ja tundeid ning nende väljendamise oskust. Distsipliininõuete püstitamisel tuleb õpetajal arvestada nii õpilaste eripära kui ka koolis valitsevaid käitumisharjumusi.
2.Õpetaja roll sotsialiseeijana ja kasvatajana. Õpetaja sobivus tööks erinevas vanuses õpilastega. Õpilaste ootused õpetajate käitumisele. Edukaks õpetajatööks vajalikud isikuomadused.
Õpetaja isiksuseomadused mängivad olulist rolli kogu õpetajatöö õnnestumises. Kõige tõsisemalt kerkib see esile tunniks vajaliku töökorra ja meeleolu loomisel. Algaja õpetaja tööedukusele võib kooliastme sobivusel olla küllaltki suur mõju. Ta peaks välja selgitama, milline roll talle kõige enam sobib: kas elementaaroskuste
õpetamine, kasvatusprobleemidega tegelemine, aineõpetamine. Kõigega hakkama saada püüda pole mõtet, vaid tuleks otsustada, kas pühenduda rohkem aineõpetamisele või üleminekueas noorukite sotsialiseerimisele.
Õpetaja, kes pühendub peamiselt kasvatusprobleemidele, peab olema valmis lisaks aineõpetusele aktiivselt tegelema õpilastega - leidma aega ja energiat sügavamate isiklike suhete loomiseks õpilastega, lahendama käitumiskonflikte, osalema õpilastega koolivälises töös ja vajadusel suunama noorukeid klassivälisele konsultatsioonile. Õpilased ootavad õpetajalt korra hoidmist, õpilaste tööle panemist, õppematerjali arusaadavat seletamist ja abivalmidust, huvitavust ja vaheldust pakkuvust, õiglust-järjekindlust, pailaste- kiusatavate puudumist, sõbralikkust, heatahtlikkust, vaikselt rääkimist. Õpilased sondeerivad
tundmatut õpetajat kindlas järjekorras: kas ta suudab korda hoida, kas ta saab aru naljast ja kas ta mõistab õpilasi. Õpilased soovivad et õpetaja oleks autoriteet, kes suudaks luua klassis toimuvale õppetööle etteaimatava struktuuri, reageerib otsustavalt lubamatu käitumise korral ning suudab mõista nii üksikõpilast kui kogu klassi. Praktika näitab, et edukaks õpetajatööks on vajalikud kindlad isiksuseomadused. Need tuletatakse õpilaste ootustest õpetajale. Et õpetaja oleks õpilasele autoriteediks, peab ta neile meeldima ja olema tugev isiksus ( enesekindel , võime teisi ära kuulata, konfliktide vältimine, probleemide lahendamine). Rida hoiakuid ja õpilaste kohtlemise oskusi: aktsepteerimine- võta last sellisena nagu ta on. Rangete kuid paindlike piirangute sedamine – selged käitumisnormid,valmidus konstruktiivseteks läbirääkimisteks. Positiivsed ootused – õpilasded võtavad omaks õpetaja ootused ja hoiakud ning käituvad vastavalt sellele.
Nõuete põhjendamine ja selgitused. Järjekindlus reeglite rakendamisel – ebajärjepidevus käitumisreeglite rakendamisel võib põhjustada õpilastes vimma ja allumatusekatseid. Võrdne kohtlemine ei tähenda õpilaste ja situatsiooni eripära ignoreerimist. Eeskuju andmine – autoriteetse õpetaja teod ja sõnad on kooskõlas. Õpetajana on raske töötada inimesel, kellele on vastuvõetamatud ühiskonna kasvatus- ja haridusideaalid. Õpilaste eneseregulatsiooni arendamine – õpetaja üheks eesmärgiks on aidata õpilastel saada
iseseisvateks ja iseennast usaldavateks õppuriteks.
3. Ettevalmistav töö distsipliini kujundamiseks (uues) klassis. Õpetaja kui klassi juht ja suunaja . Üldpõhimõtted klassikeskkonna ettevalmistamiseks õppetööks. Klassi käitumiskorra kavandamine. Klassi käitumiskorra juurutamine ja distsipliini alalhoidmine klassis.
Enamik distsipliiniprobleeme on välditavad, kui õpetajad rakendavad sobivaid ennetavaid meetmeid, valmistudes tööks klassiga. Õpetajate arusaamad distsipliinist ja kujutlused töö korraldamisest klassiga mõjutavad oluliselt nende käitumist klassi ja üksikõpilase suhtes. Kuigi kord on klassis vajalik, ei tohi see saada
õppimisest tähtsamaks e kui õppematerjalist arusaamine ja selle omandamine on edukam distsipliini liberaliseerimisel, siis lähtuda ikkagi õppimise vajadusest.
Õpilaste ja õpetajate ootused käitumisele klassis varieeruvad aineti ja klassiti. Nii võivad õpetajad lasta õpilastel
töötada rühmana või konsulteerida üksteisega teatud ainetes, juhtudel või tundides , kuid mitte teistes oludes. Et ei tekiks väärtõlgendusi, tuleb õpetajal hoolt kanda, et õpilased mõistaksid tema erinevaid ootusi töökorraldusele ja iseloomule muutuvates oludes. Töö korraldamine ja distsipliini kujundamine klassis eeldab paljude pedagoogiliste otsuste langetamist. See, milliseid ülesandeid õpilased lahendada suudavad ja soovivad, kuivõrd nende ülesannete täitmine suurendab õpilaste üldist usku toimetulekusse antud ülesannetega ja õppimise väärtust nende silmis ning mil määral õpilaste tegevusvabadus motiveerib neid õppima ja õpilaslikult käituma, oleneb omakorda õpetaja üldisest arusaamast üksikõpilaste ja klassi arengust ning selle suunamise viisidest. Peale aine strateegilise planeerimise on edukaks õpetamiseks vaja teadvustada ka suhete kujunemine õpilastega. Õppetööd on üldjuhul hõlpsam korraldada positiivselt häälestatud ühtekuuluvas klassis. Väljakujunenud õpilasrühmadega klassis tuleks klassi juhtimiseks saavutada koostöö rühmaliidritega.
Õpetajal on valida kolme juhtimisstiili vahel: autoritaarne (kõik korraldab õpetaja)-kindlustab õpitulemused, kuid jääb dem. stiilile alla teistes õppimise aspektides , demokraatlik (koostöö õpilastega)-soodustab pos hoiakute ja ühtekuuluvustunde kujunemist ja hoolimatu e minnalaskev (ei osale tööjaotuse kujund)-kõige ebaefektiivsem. Autoriteetsel õpetajal on selge kujutlus õpitulemustest, ta põhjendab nõudeid, ei kauple nende rakendamise üle.
Töö korraldamine algab õppekeskkonna füüsilise kujundamisega. Seadke klassi mööbel nii, et see vastaks teie
õpetamisvajadustele. Jätke pinkide või pingiridade vahele piisavalt liikumisruumi, et ei tekiks ummikuid. Kindlustage, et ruumijaotus ja mööblipaigutus võimaldaks jälgida hõlpsasti kõiki õpilasi. Kindlustage, et õpetamistegevused ja demonstratsioonid oleksid õpilastele hõlpsasti jälgitavad. Mõelge vastustsenaariumidele ja õppevahendite olemasolule. Klassile kehtestatavad käitumisreeglid peaksid tulenema
kavandatava õppetöö vajadustest . Reeglite tutvustamisel ja rakendamisel peaks õpilastele selgitama nõuete tagapõhja. Tüüpilised käitumisreeglid: Õpilane tuleb tundi vajalike õppematerjalide ja kirjutusvahendiga. Kella helisemisel läheb õpilane oma kohale ja seab end tööks valmis. Õpilane austab teisi inimesi, sh kaasõpilasi ja õpetajaid ning käitub nende suhtes alati viisakalt. Õpilane suhtub austusega koolisse ja teiste inimeste varasse ning käib sellega heaperemehelikult ümber; peab alati kinni koolireeglitest.
Käitumisreeglite paremaks omaksvõtmiseks on soovitav kaasata õpilasi nende väljatöötamisse. Autoriteetsed õpetajad ei pea enamasti vajalikuks diskuteerimist käitumisreeglite üle. Töö eripära klassi käitumiskorra kehtestamisel õppeaasta alguseks oleneb õpilaste vanuseastmest. Uue käitumiskorra kujundamine klassis võib esimestes tundides nõuda suure osa ajast. Esimesed koolipäevad on korra loomisel klassis otsustava tähendusega. Hea distsipliini saavutanud õpetajad pööravad suurt tähelepanu töö detailsele planeerimisele. Ettevalmistusse tööks klassiga peaks kuuluma ka õpilaste tundmaõppimine. Klassi liiga range kohtlemine võib põhjustada konflikiseisu õpilastega. Distsipliini kindlustamiseks klassis on vajalik nii käitumiskorra juurutamine kui alalhoidmine.
4.Töö hoogsus distsipliini kindlustajana kooliklassis (hälbiva käitumise ennetamine tunnis, tunni tempo ja sujuvuse kindlustamine ning klassi tähelepanu alalhoidmine ja aruandlus).
Toimetulek klassiga tuleneb oskusest probleeme ennetada, mitte oskusest neid pärast kõrvaldada. Klassis kindlustab eduka käitumis- ja töökorra tegevuse hoogsus. See saavutatakse , kui õpetaja järgib klassiga töötades kindlaid põhimõtteid: hälbiva käitumise ennetamine tunnis; tunni edenemise ja tempo suunamine ja õpilaste tööle keskendumise kindlustamine. Teadlikkus klassis toimuvast aitab õpetajal õigel ajal reageerida korrarikkumisele, ära tunda selle põhjustajad ja vältida ülereageerimist. Ülereageerimine võib põhjustada lainetusefekti. Üheaegsed e kattuvad tegevused – võime kattuvateks tegevusteks lubab õpetajal jälgida üheaegseid sündmusi klassis.
Tööhoog klassis – tunni tempo langust võib põhjustada nii liigne juhendamine kui ka vähe huvipakkuva
materjaliga liialdamine. Sujuvad üleminekud – selleks tuleb õppetöö hästi ettevalmistada ja õpilastel kujundada oskust reageerida märguannetele. Klassi tähelepanu alalhoidmine ja aruandlus – õpetajatöö üks eripärasid on oskus panna tööle iga õpilane ja samas hoida ühistegevuses kogu klassi. Klassi tähelepanu aitab alalhoida oskuslik küsitlusmetoodika. Kui õpilased ei tunne end aruandluskohustsulikuna, pole nad võimelised ka distsiplineeritult käituma. Kaasalöömise kindlustamine töökorraldusega – kaasalöömine tunnis on parem, kui töökorraldus eeldab õpilaselt konkreetset tegevust.
13