Õiguse alused. Kordamisküsimused (0)

Q: Kuidas teha testamenti?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse alused. Kordamisküsimused

Q: Mis on abikaasade vastastikune testament?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse alused. Kordamisküsimused

Q: Kellel on õigus pärand vastu võtta?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse alused. Kordamisküsimused

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õigusõpetus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas teha testamenti?
Mis on abikaasade vastastikune testament?
Kellel on õigus pärand vastu võtta?

RIIGI TUNNUSED (ÕIGUSÕPETUS, LK. 11-14)
Riigile on omased kolm tunnust 1) avalik võim, 2) territoorium , millel see avalik võim kehtib ning 3) rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikust seotud.
Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu- ja valitsemisasutuste kõrval ka aparaadi relvastatud struktuuri üksusi ( armee , politsei, luure ) ja sunniasutused ( vangla ). Avaliku võimu ülesehitus, eesmärgid ja kasutavad meetodid erinevad, sõltudes riigivalitsemise vormist , poliitilisest režiimist ja struktuurist, ajaloolise arengu erinevusest.
Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Territooriumi hulka arvatakse:

Riigipiiriga piiratud maismaa osa
Riigi territoriaal- ja siseveed
Õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal
Atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid
Maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all
Kauba- ja reisipiiriga piiratud territooriumi all
Sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetes.

Eesti riigipiir on vastavalt riigipiiriseadusele „ katkematu ja suletud mõtteline joon ning seda mööda kulgev vertikaalpind, millega piiritletakse Eesti maa-ala, territoriaalmeri, piiriveekogude Eestile kuuluvad osad, maapõu ja õhuruum“.
Igal riigil on oma territooriumil võimutäius nii seadusandluse, täitevkorraldava tegevuse kui ka õigusemõistmise valmkonnas, keiste riikide omavoliline sekkumine on välistatud.
Rahvas täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kaht rolli: 1) inimhulk, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega selle võimu tegevuse objektiks , 2) rahvas on riigi arengu protsessis üha enam muutunud riigivõimu teostajaks, subjektiks. Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv poliitilis-õiguslik seos.
Muud: riigi laenud ja -maksed, riiklik sümboolika, riiklikud tähtpäevad jne.

VÕIMUDE LAHUSUSE PRINTSIIP.
Võimude lahusus – põhimõte, mille kohaselt seaduslikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu päevas teostama erinevad subjektid ( riigiorganid ). Esimest korda realiseeriti võimude lahususe põhimõte praktikas Ameerika Ühendriikide 1787. aasta konstitutsioonis.
Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks .
Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, föderaalriikide puhul föderatsiooni subjektide ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud.
Funktsionaalne võimude lahusus tähendab, et riigivõimu teostamine on jaotatud erinevateks funktsioonideks. Eesti põhiseaduses võib funktsionaalse võimude lahususe alusena näha § 14, mille kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne.
Organisatsiooniline ehk institutsionaalne võimude lahusus tähendab riigivõimude jaotamist erinevate riigivõimuorganite vahel. Eesti põhiseaduses on organisatsioonilise võimude lahususe põhimõte väljendatud põhiseaduse §-s 4, mille kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Personaalne võimude lahusus eeldab, et ühes võimuharus töötavad isikud ei kuuluks teise võimuharu juurde. Näiteks on selle põhimõtte väljenduseks põhiseaduse § 63 lg 1, mis keelab Riigikogu liikmetel teises riigiametis olemise.

ÕIGUSAKTID JA NENDE LIIGID (ÕIGUSÕPETUS, LK. 66-68)
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid , mille vahedusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Sõltuvalt õigusaktides sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomist, võivad õigusaktid olla kas normatiivsed või mittenormatiivsed.
Normatiivakt või üldakt (õigusloov akt) on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme (esmane kriteerium ). Õigusnormide olemasolu annab normatiivaktidele üldise tähenduse: ta kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi . Iga riigi normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus – normatiivakt, mis on vastuvõetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani poolt või rahvahääletusel. Seadused: põhiseadus (reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid; Eesti 28.07.1992 rahvahääletusel), konstitutsioonilised e orgaanilised seadused (täiendavad põhiseadust), lihtseadused (moodustavad seaduste põhimassi, seadusandliku regulatsiooni peamine vahend).
Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt (individuaalne õigusakt) on selline akt, mis annab subjektiivsed (antud subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile. Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid – õiguse rakendamise aktid. Näited: kohtuotsus, ametisse nimetamise/vabastamise käskkirjad, autasustamise otsused jms.

ÕIGUSSUHTE TUNNUSED (ÕIGUSÕPETUS, LK. 79 - 81)
Ühiskondlikud suhted on suhted isikute vahel, mis kujunevad ühise praktilise ja vaimse tegevuse käigus.
Õigussuhe on inimestevaheline seos,

mis tekib õigusnormi alusel. Õigusnormita ei saa tekkida suhet, millel on õiguslik, juriidiline iseloom

mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. Õigusnorm annab abstraktsetele subjektidele kindlad õigused.
mille säilimise tagab riik. Riik tagab oma õigussuhete süsteemi puutumatuse riigiorganite abil.
mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu. Õigussuhete pooled on alati nimeliselt, personaalselt kindlaks määratud. Kahepoolne või ühepoolne

Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seostus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.

ÕIGUSVÕIME JA TEOVÕIME (ÕIGUSÕPETUS, LK. 81-83)
Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega . Üldiste õiguspõhimõtete järgi on tsiviilõigusvõime kõigil riigi kodanikel ühesugune. Teistes õigusharudes võib seadusega kehtestada ka õigusvõime piiranguid, mis võivad olla kas looduslikud (vanus, sugu, töövõimetus), karistavad (vabadusekaotus, arest ) või teatavate õigussuhete sobimatusest tulenevad. (omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi)
Teovõime on isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Teovõime tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega. (iseseisvalt teha tehinguid)

FÜÜSILISED JA JURIIDILISED ISIKUD (ÕIGUSÕPETUS, LK. 113-120)
Füüsiline isik on inimene, juriidiline isik aga seaduse alusel loodud õigussubjekt.
Füüsilist isikut iseloomustavad tema õigusevõime ja teovõime. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõpb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega ära võtta. Õigusevõimest ei saa isik ka vabatahtlikult loobuda . Tsiviilõiguslik teovõime on isiku võime isiseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Alla 18 ja isikul, kellel on vaimuhaiguse, nõrgamõistlikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Kohus (või seaduslik esindaja nõusolekul) võib vähemalt 15 a alaealise piiratud teovõimet laiendada. Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht. (Võib olla mitmes kohas üheaegselt, piiratud teovõime – tema vanemate või eestkostja elukoht) Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht.
Juriidiline isik on seaduse alusel lodud subjekt ja ta võib tekkida kahel viisil:

Teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel

Otse selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Nii on juriidiliste isikutena asustatud meie põhiseaduslikud institutsioonid. Nagu Vabariigi Valitsus.
Juriidilist isikut kui organisatsiooni iseloomustavad järgmised tunnused:

organisatsioon on võimeline omama iseseisvat vara, mis on eraldatud selle liikmete varast;
selline vara moodustab omakorda erilise vastutusüksuse;
võime osaleda tsiviilõigussuhetes poolena;
olemasolu on sõltumatu liikmete vahetusest.

Juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht , kui seaduses ei ole määratud teisiti.
Juriidilisel isikul on teda teistest eristav nimi.
Juriidilise isiku õigusvõime on omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi- ja kohustusi, v.a neid, mis on omased inimesele.
Juriidilised isikud jagunevad: eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks Eraõiguslikud juriidilised isikud on loodud erahuvides. Avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud avalikes huvides. Eraõiguslik juriidiline isik asutatakse juriidilise isiku vastava liigi kohta käiva seaduse alusel.
Eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse ja tema organite (reeglina üldkoosolek ja juhatus) pädevuse aluseks on põhikiri või ühinguleping (nt täisühingul). Juriidilise isiku tegevust juhib juhatus ning nõukogu olemasolul ka nõukogu. Juriidilise isiku juhatus või teda asendav organ loetakse juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks .
Eeldatakse, et tehingu tegemisel võib eraõiguslikku juriidilist isikut esindada iga juhatuse liige, kui ühise esindamise õigust ei ole antud mitmele juhatuse liikmele ühiselt. Eraõiguslik juriidiline isik lõpetatakse reeglina üldkoosoleku (või muu pädeva organi) sellekohase otsusega. Juriidilise isiku lõpetamisel toimub reeglina selle likvideerimine, mille käigus realiseeritakse isiku varad, täidetakse kohustused võlausaldajate ees ning ülejäänud vara jagatakse seaduses ette nähtud isikutele (nt aktsiaseltsi puhul aktsionäride vahel). Tegevuse eesmärkide alusel jagatakse eraõiguslikud juriidilised isikud:

äriühinguteks,
mittetulundusühinguteks ja sihtasutusteks.

Äriühingute kohta käivad normid on äriseadustikus.
Äriühingute liigid on järgmised:
täisühing- äriühing, milles on kaks või enam osanikku, kes tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Tegutsemise aluseks on ühinguleping. Lihtsustatud asutamine, juhtimine, raamatupidamine, aruandlus . Miinuseks osanike isiklik vastutus.
usaldusühing– äriühing, milles on vähemalt üks täisosanik ja üks usaldusosanik. Täisosanik vastutab solidaarselt kogu oma varaga. Usaldusosanik vastutab vaid oma sissemakse ulatuses.
osaühing – äriühing, mille kapital on osadeks jaotatud. Osanik ei vastuta osaühingu kohustuste eest. Võrreldes täis- ja usaldusühinguga, on osaühingu puhul kehtestatud rangemad nõuded asutamisele, juhtimisele ja raamatupidamisele, miinimumkapitali nõue on 2500 eurot.
Aktsiaselts – äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsiaseltsi puhul on kehtestatud kõige rangemad asutamise, juhtimise, vähemusaktsionäride kaitse ja aruandluse nõuded. Miinimumkapitalinõue on 25 000 eurot.
Tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijate või muude hüvede kasutajatena, hankijatena, tööpanuse, teenuste kasutamise jms kaudu.
Äriühingute kõrval käsitleb ÄS ettevõtjatena ka oma nimel püsivalt majandustegevusega tegelevaid füüsilisi isikuid (füüsilisest isikust ettevõtjad).
Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused, kohustused. Mittetulundusühinguid reguleerib mittetulundusühingute seadus.
Mittetulundusühing – isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Mittetulundusühingute vormis tegutsevad nt spordiühingud jms. Eriliigilised mittetulundusühingud tegutsevad eriseadusi arvestades, nt kirikud ja kogudused.
Sihtasutusi reguleerib sihtasutuste seadus .
Sihtasutus – juriidiline isik, millel pole liikmeid ja mis on loodud vara valitsemiseks ning kasutamiseks.
Avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegutsevad riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle konkreetse juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riik on originaalne haldusekandja , kuna käsutab algselt võimu, tema eksistents ning võimuvolitused ei ole tuletatud mingist teisest instantsist. Riik on ainus juriidiline isik, kellel on kompetentsi jaotamise kompetents. Riigi kui juriidilise isiku funktsioonid on universaalsed, teised juriidilised isikud tegutsevad teatud kindlates valdkondades.

SUBJEKTIIVNE ÕIGUS JA JURIIDILINE KOHUSTUS (ÕIGUSÕPETUS, LK. 83-84)
Õigus subjektiivses tähenduses- objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud. Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel. Tekib seos selle õiguse kandja ja riigi vahel. See on lubatud käitumise määr ning see on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist. Juriidiline kohustus tugineb ka õigusnormile ja kujutab kahesugust seost: ühelt poolt kohustatud isiku ja riigi vahel, teiselt poolt kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel. Juriid.kohustus on riigi poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määr.

ÕIGUSSUHTE OBJECT JA PÕHILIIGID (ÕIGUSÕPETUS, LK. 84-89)
Õigussuhte tekkimise ja säilimise eelduseks on kahe või enama isiku tahte suunatus ühele ja samale objektile. Seda nähtust, millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks. Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed esemed (alates lihtsamatest tarbeesemetest ja toiduainetest ning lõpetades kosmoseaparaatidega) ning võivad olla k mittemateriaalsed väärtused(tööjõud, teenus. Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi. Põhiliigid: riigiõiguslikud, haldusõiguslikud, tsiviilõiguslikud, tööõiguslikud, perekonnaõiguslikud jne õigussuhted. Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid.

ÕIGUSE RAKENDAMINE (ÕIGUSÕPETUS, PTK. 5)
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi, milleks on:
• õigusnormide nõuetest kinnipidamine ;
• õigusnormide kasutamine;
• õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
Õigusnormide (seaduste) nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Niisuguses vormis toimub keelavate ja kohustavate normide täitmine. Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust. Kohustavate normide puhul peab subjekt sooritama aktiivseid tegusid , nt esitama nõuetekohaselt ja õigeaegselt tuludeklaratsiooni.
Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes. Selles vormis realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda , nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
Õiguse rakendamise vajadus tekib:
kui õigussuhte iseloom on selline, et see ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani abita , nt:
• avaliku teenistuse ametikoha täitmine;
• õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (nt töövaidlus vms)
• kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja rakendada sanktsioone.
Õigusnorme (üldakte-seadusi) rakendavad riigiorganid, kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku pädevuse ehk kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva riigivõimu organitele - Vabariigi Valitsus koos allasutustega, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid jne - ning kohtule. Oma sisult seisneb õiguse rakendamine individuaalse õigusakti ehk üksikakti väljaandmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse (nt ametniku avalikku teenistusse võtmine). Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures kõiki asja aspekte.
Õiguse rakendamise protsess:
• asjaolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus)
• õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele
• kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine
• asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt, isiku teenistusse lubamine , vangistuse täitmine vms
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded:
seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest;
põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele;
õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.

KOHUSTUSED TSIVIILÕIGUSES (ÕIGUSÕPETUS, LK. 120-124)
Tsiviilõigused ja kohustused võivad tekkida seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest toimingutest, samuti ka õigusevastastest tegudest

ASI, VALDUS , OMAND (ÕIGUSÕPETUS, LK. 13-144)
Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Asi on kehaline ese. Asjade olulisim liigitus jagab asjad kinnisasjadeks ja vallasasjadeks.
Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk), kõik ülejäänud on vallasasjad ehk liikuvad asjad (nende asukohta saab ruumis muuta).
Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (nt maal ja selle raam). Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis .
Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
Kinnisasjaga seotud asjaõigused on kinnisasja olulised osad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ehitise olulised osad on asjad, millest need on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata (nt küttesüsteem, mört hoone kivide vahel jne).
Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast (nt 1/3 mõttelist osa elamust).
Päraldis on vallasasi , mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Peaasja ja päraldise ühine majanduslik eesmärk seisneb selles, et neid mõlemaid kasutatakse koos ühiseks otstarbeks, kusjuures päraldisel on abistav ülesanne. Päraldise näited: raamatukogu päraldis on sealsed riiulid; veesõidukite päraldis aerud, ankrud , köied, purjed .
Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised ( kasutuseelised ).
Eristatakse loodus- ja õigusvilja.
Loodusvili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenev saadus (nt puu- ja juurviljad , mineraalvesi, liiv, kanamunad, piim jne).
Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, s.o teatud õigussuhte tõttu saadav tulu (nt aktsiate dividendid, üüri- ja renditasud jne).
Kui isikul on teatud ajavahemiku jooksul õigus asja või õiguse viljale, kuuluvad temale asjast selle ajavahemiku jooksul eraldatud saadused ja asjast või õigusest selle ajavahemiku jooksul saadud tulu.
Esemele tehtud kulutused on kas vajalikud, kasulikud või toreduslikud.
Vajalikud kulutused – nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest (nt katuse parandamine).
Kasulikud kulutused – need, millega oluliselt parendatakse eset (nt uue küttesüsteemi panek ).
Toreduslikud kulutused – need, millega taotletakse peamiselt mugavust , meeldivust või ilu (nt kullatud kraanid, ukselingid, parkett jne)
Asjade tsiviilkäibes olemisega tekib vajadus määrata eseme rahaline väärtus, hinnata asja. Selleks on eseme harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind ehk turuhind . Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Valdus ja omand
Isiku õiguslikud ja faktilised võimalused asja suhtes sõltuvad sellest, kas ta on asja omanik või valdaja. Seetõttu on oluline vahet teha asja omandi ja valduse vahel.
Valdus – tegelik võim asja üle. Tegelik võim asja üle – võimalus asja mõjutada ja teiste isikute mõjuavaldusi asjalt välistada. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures valdaja ei pea olema omanik. Asja võib vallata rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab isikule õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Valdus võib olla:
• seaduslik või
• ebaseaduslik.
Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõestatud vastupidist.
Valdus võib olla:
• heauskne või
• pahauskne .
Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
Presumptsioon: iga valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Valduse omandamine
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (näiteks asja üleandmise või leidmisega) või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu (nt korterivõtme üleandmisega). Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
Valduse lõppemine
Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.
Valduse kaitse isntrumendid.
Valdus on kaitstud seadusega omavoli vastu, s.t valduse rikkumise või selle äravõtmise vastu. AÕS annab valduse kaitseks valdajale kaks instrumenti:
• omaabi
• kohtulike nõuete esitamine

VÕLAÕIGUS (ÕIGUSÕPETUS, PTK. 9)
1. Võlaõiguse mõiste.
Võlaõigus on eraõiguse osa, mille reguleerimisesemeks on võrdsete õigussubjektide vahelised võlasuhted. Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või hoiduda mingi teo tegemisest ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlaõigus reguleerib võlasuhete:
• tekkimist
• muutumist
• lõppemist.
2. Võlaõiguse üldpõhimõtted. Hea usu põhimõte. Mõistlikkuse põhimõte. Lepinguvabaduse põhimõte. Dispositiivsuse põhimõte. Lepingute siduvuse põhimõte ( pacta sunt servanda).
Võlaõiguse üldpõhimõtted:
• hea usu põhimõte
• mõistlikkuse põhimõte
• lepinguvabaduse põhimõte
• dispositiivsuse põhimõte
• lepingute siduvuse põhimõte
Heas usus toimimise nõue tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt , et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõte paneb pooltele kohustuse järgida ühiskonnas üldiselt tunnustatud moraali- ja kõlblusnorme. Ebaõiglane nt. võib olla leping, mille tingimused on vastuvõetamatud tasakaalu puudumisel lepingutingimuste osas.
Heas usus käitumine: teistele sihiliku kahju tekitamisest hoidumine, petturliku või ülemäärase kasu saamisele suunatud käitumise vältimine.
Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
- Seega on mõistlik see, kuidas isikud tema olukorras on alati või enamasti käitunud ja mida on peetud õigeks
- Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust, tehingu eesmärki jms.
Lepinguvabaduse teooria põhineb tahtevabadusele: igaühel on õigus ja vabadus kujundada oma elu oma tahte kohaselt tingimusel, et sellega ei piirata teiste ühiskonnaliikmete vabadust. Lepinguvabaduse sisu:
• lepingu sõlmimine/muutmine/lõpetamine
• lepingupoole valimine
• lepingu liigi valik, lepingu sisu kujundamine
• lepingu vormi määramine
Dispositiivsuse põhimõte: poolte õigus/võimalus teisiti kokku leppida kui seadus sätestab.
Siduvus : leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik
3. Lepingueelsed võlasuhted. Lepingueelsed läbirääkimised. Eelleping .
Läbirääkimistest tekivad kohustused: üldine kohustus käituda heas usus, teatamiskohustus, tõeste andmete esitamise kohustus, konfidentsiaalsuskohustus.
Läbirääkimistest tekkivate kohustuste rikkumisest tuleneb lepingueelne vastutus (nn usaldusvastutus).
Eelleping: sisaldab kohustust sõlmida leping tulevikus, sisaldab tulevikus sõlmitava lepingu tingimusi, on sõlmitud põhilepingule ettenähtud vormis.
4. Lepingu mõiste. Pakkumus (ofert) ja nõustumus ( aktsept ). Ettepanek esitada pakkumus (ofert).
Lepingu mõiste
(1) Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Lepingu sõlmimine:
Pakkumus
- lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Ofert: suunatud konkreetsele isikule, olema piisavalt määratletud ning väljendama isiku tahet olla ettepaneku vastuvõtmisel kohustatud. Ettepanek esitada oferte – ei ole pakkumus (nt reklaam, hinnakirjade, näidiste jms saatmine jms).
Nõustumus
(1) Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
(2) Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast.
Leping loetakse sõlmituks aktsepti kättesaamisest, kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud.
5. Lepingu vormivabadus.
Vormivabadus
Lepingu sõlmimisel on oluline, mis vormis võib lepingut sõlmida või peab sõlmima. TsÜS-s on üldlevinud lepingu vormi vabaduse printsiip: tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seega võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis. Vastavalt VÕS saab lepingut, mis on sõlmitud poolte kokkuleppel teatud vormis, muuta või lõpetada ka muus vormis, kui lepingus endas ei ole ette nähtud teisiti.
- Seaduse kohaselt peavad olema notariaalselt tõestatud kõik kinnisasja omandamise ja võõrandamise lepingud , abieluvaraleping, hüpoteegileping jms.
Kokkulepitud või seadusega sätestatud vorminõue laieneb :
• lepingu lisadele
• tagatistele
• teistele kõrvalkohustustele
• eellepingule
• nõude loovutamisele ja kohustuse ülevõtmisele
6. Tüüptingimused.
Tüüptingimus - lepingutingimus, mida ei ole eraldi läbi räägitud, kuna: see on eelnevalt välja töötatud kasutamiseks tüüplepingutes ja mille tõttu ei olnud teine pool võimeline mõjutama tingimuse sisu.
7. Kohustuse tekkimine ja sisu. Võlasuhte tekkimise alused.
Kohustuste tekkimine ja sisu
Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Võlasuhete ja seega kohustuste täitmise alused võivad olla erinevad.
Kõige sagedamini tekivad võlasuhted lepingutest. Samas võivad õigused ja kohustused tekkida ka ilma poolte sellekohase kokkuleppeta lepingu vormis. Võlasuhteid, mis tekivad seaduse alusel seaduses ettenähtud eelduste olemasolul, nimetatakse lepinguvälisteks võlasuheteks. Seega võib võlasuhe tekkida:
• lepingust;
• kahju õigusvastasest tekitamisest (lepinguväline võlasuhe, nt süüline kehavigastuse tekitamine, omandi kahjustamine jms);
• alusetust rikastumisest (lepinguväline võlasuhe, nt lepingu tühisuse tagajärjel tekkiv kohustus õigusliku aluseta saadu tagastamine);
• käsundita asjaajamisest (nt tulekahju korral teise isiku vara päästmine ja sellest tulenev õigus nõuda kulutuste hüvitamist);
• tasu avalikust lubamisest (nt asja leidjale avalikult tasu lubanud isik peab maksma asja leidnud isikule lubatud tasu);
• muust seadusest tulenevast alusest.
8. Kohustuse täitmine. Kohane täitmine. Täitmine õigele isikule. Täitmine õigel ajal. Täitmine õiges kohas. Täitmine õigel viisil.
Kohustuse täitmine – sellise teo tegemine või sellest hoidumine, millega saavutatakse võlasuhte eesmärk.
Kohase täitmisega võlasuhe lõpeb. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohane täitmine:
• täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule
• õige isiku poolt
• õigel ajal
• õiges kohas
• õigel viisil.
Täitmine õigele isikule:
• võlausaldaja
• võlausaldaja esindaja
• kolmas isik
Täitmine õige isiku poolt
Täitmine kolmanda isiku poolt on võimalik, kui tegemist pole isikliku iseloomuga kohustusega.
Täitmine õigel ajal
• tähtpäeval
• tähtaja jooksul
Kui täitmise tähtaega ei ole lepingus kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlakohustuse olemusest, tuleb kohustus täita mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või kohustuse tekkimist, arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
Ennetähtaegne täitmine – õigus, kui see ei riku võlausaldaja huvi saada täitmine kokkulepitud tähtpäeval.
Täitmisega viivitamine = kohustuse rikkumine
Täitmise kohaks nimetatakse kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks oleva teo (andma üle kauba). Üldreeglina peab täitma kohustuse lepingu või seadusega määratud kohas, selle puudumisel kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.
Täitmine õiges kohas:
• rahalised kohustused: võlasuhtega kõige enam seotud kohas või võlausaldaja elu/ asukohas
• asja üleandmise kohustus - asja asukoht võlasuhte tekkimise ajal,
• muud kohustused - võlgniku tegevus/elu/asukohas
Täitmine õigel viisil:
• raha üleandmine
• asja omandisse andmine
• asja kasutusse andmine
• teenuse osutamine
9. Kohustuse rikkumine. Vastutus. Võlgniku teatamiskohustus. Kohustuse täitmise vabandatavus. Vääramatu jõud. Süü kohustuse rikkumise vastutuse alusena. Süü vormid.
Kohustuse rikkumine
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse:
• täitmata jätmine või
• mittekohane täitmine või
• täitmisega viivitamine.
Vastutus: õiguskaitsevahendi kohaldamise võimalus õigusrikkumise korral.
Reeglina vastutab võlgnik lepingulise kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav
Rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.
Vääramatu jõud: asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal: selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatuks jõuks on nt loodusjõud (orkaan, üleujutus jne), kuid ka sotsiaalsed asjaolud (streik, tulekahju, tehase seiskumine jne)
Süü
Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral
Süü vormid:
• hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine)
• raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine)
• tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel).
10. Õiguskaitsevahendid. Kohustuse täitmisnõue. Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine . Hinna alandamine . Viivis. Lepingust taganemine või ülesütlemine.
Kui võlgnik rikub kohustusi, on võlausaldajal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Õiguskaitsevahendite rakendamine toimub kohtuväliselt, selline rakendamine on kiire ja efektiivne. Õiguskaitsevahendid – sunnivahendid, mille eesmärgiks on:
• tagada võlgnikupoolne kohustuse täitmine
• kõrvaldada rikkumise negatiivsed tagajärjed
• õigussuhte tagasitäitmine või tulevikus mittejätkamine
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja:
• nõuda kohustuse täitmist;
• oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
• nõuda kahju hüvitamist;
• taganeda lepingust või öelda leping üles;
• alandada hinda;
• rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Võlgniku teatamiskohustus
Võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.
Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine
Kui võlgnikul on omapoolne nõue võlausaldaja vastu, on võlgnik ühtlasi ka võlausaldaja ja võib oma soorituse tegemisest keelduda, kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus nõuda võlausaldajalt. Nt võib müüja müügilepingus asja üleandmisest keelduda, kuni võlgnik on müüjaga sõlmitud laenulepingu järgi tasumisele kuuluva võla ära maksnud, kui laenulepingust tulenev maksekohustus on muutunud sissenõutavaks.
Hinna alandamine
Hinda võib alandada ka enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kui on ilmne, et teine pool paneb toime lepingurikkumise (eelkõige, kui teatab , et ei kavatse lepingut täita. Näide: müüja üleantud jalatsitest osa ei vasta nõuetele, kuid ostja võtab kauba vastu, teatab müüjale hinna alandamisest 25% ning jätab selle võrra ostuhinna tasumata.
Hilinenud täitmine toob kaasa õiguse nõuda viivist.
Viivist võib nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
Lepingust taganemine või ülesütlemine
Lubatud ainult kohustuste olulise rikkumise korral (seadus täpselt loetelu ei anna, millised on olulised rikkumised, millised mitte).
Oluline rikkumine: nt kui üks pool jääb kohustuse rikkumise tõttu olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis (kokkulepitud tähtajaks kauba mittehankimine).
Igasugune kohustuse rikkumine muutub aga oluliseks rikkumiseks, kui võlausaldaja poolt antud täiendava tähtaja jooksul ei suuda võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täita: võlausaldaja võib lepingust taganeda (või lepingu üles öelda). Selle õiguskaitsevahendi kasutamisel tuleb teisele poolele teha taganemis- või ülesütlemisavaldus.
11. Kahju hüvitamine. Kahju hüvitamise nõude eeldused.
Kahju hüvitamise kohustuse aluseks on kehtiv võlasuhe.
Kahju hüvitamise nõude eeldused:
• olemasolev võlasuhe
• kohustust on rikutud
• võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest
• on tekkinud kahju
• rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.
Kahju = igasugused negatiivsed tagajärjed: varaline kahju VÕI mittevaraline kahju
12. Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamine (deliktiõigus).
Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat instituuti nimetatakse deliktiõiguseks.
Deliktiõigusega reguleeritakse:
• Kahju süülist põhjustamist
• Riskivastutust
• Tootjavastutust.
Kahju tekitamine lepinguväliselt on eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati surma põhjustamisega, kehavigastuse või tervisekahjustuse tekkimisega , vabaduse võtmisega, omandi või valduse rikkumisega jms-ga.
Süü vormideks on tahtlus ja hooletus. Lepinguvälise kahju küsimustes arvestatakse süü hindamisel ka kahju tekitaja omadusi. Seaduses sätestatud juhtudel vastutab lepinguväliselt kahju tekitanud isik sõltumata süüst.
13. Kahju hüvitamise eesmärk. Varaline kahju. Otsene varaline kahju. Saamatajäänud tulu. Mittevaraline kahju.
Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud .
Varaline kahju
otsene varaline kahju
• kaotsiläinud, hävinud või halvenenud vara väärtuse vähenemine (ka tulevikus)
• vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine
• kahju tekitamisega seoses kantud (või tulevikus kantavad) mõistlikud kulud
saamatajäänud tulu
• kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud
Mittevaraline kahju
Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi
Mittevaralise kahju hüvitamine:
• isiku surm
• kehavigastus, tervisekahjustus
• elukorralduses ajutisest või püsivast piirangust tingitud heaolu langus
• isikuõiguste rikkumine (vabaduse võtmine, au teotamine) jms.
Hüvitamisele kuulub kahju, mis on kohustuse rikkumisega sellises põhjuslikus seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju hüvitamisel võetakse arvesse ka kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimisel.
14. Kohustuse lõppemine. Kohustuse lõppemise alused. Kohane täitmine. Tasaaarvestus. Kokkulangemine. Võlasuhte lõpetamine kokkuleppega. Taganemine. Ülesütlemine. Füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta.
Lepingulise kohustuse lõppemine
Võlasuhe võib lõppeda erinevatel alustel. Võlasuhte lõppemise alused on:
• kohane täitmine;
• tasaarvestus ;
• kokkulangemine;
• võlasuhte lõpetamine kokkuleppega;
• lepingust taganemine;
• lepingu ülesütlemine;
• füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
• muu seaduses või lepingus ettenähtud juht.
Neist kõige olulisem on täitmine, kuna täitmisega saavutatakse kohustuse eesmärk. Kohustus loetakse täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui aga võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine on täielik. Täitmine tuleb nõuetekohaselt vormistada, et vaidluse korral oleks võimalik täitmist tõendada (nõua kviitungit).
Tasaarvestus
Kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
Kokkulangemine
Võlasuhe lõpeb, kui võlgnik ja võlausaldaja langevad kokku ühes isikus (nt pärib võlausaldaja võlgniku vara).
Poolte kokkulepe
Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses sellega, et võlausaldaja loobub nõudest.
Lepingust taganemine
Lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, ent see ei mõjuta lepingust enne lepingust taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingupool võib taganeda lepingust, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Oluline rikkumine on eelkõige siis, kui nt rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingu vastu huvi püsimise eelduseks või nt kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu jne.
Lepingu ülesütlemine
Ülesütlemine on üks õiguskaitse vahend, mida rakendatakse kestvuslepingute puhul. Need on lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
Määramata tähtajaga sõlmitud kestvuslepingute puhul võib kumbki pool lepingu mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda .
Määratud tähtajaga kestvuslepingute puhul (ja ka määramata tähtajaga lepingute puhul) võib lepingu üles öelda erakorraliselt, mis vajab mõjuvat ülesütlemise põhjust.
Ülesütlemise põhjuseks võib olla:
• kohustuse rikkumine ja
• muutused lepingulises või selle aluseks olevas suhtes.
15. Võõrandamislepingud. Müügileping. Kinkeleping.
Müügilepingu mõiste
Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
Kinkelepingu mõiste
Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
16. Kasutuslepingud. Üüri- ja rendileping .
Üürilepingu mõiste
Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
Kõrvalkulud
Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
Rendilepingu mõiste
Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
17. Laenu- ja krediidilepingud. Kindlustusleping.
Liisingulepingu mõiste
Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
Laenulepingu mõiste
Laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Laenuintress
Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
Tarbijakrediidilepingu mõiste
Tarbijakrediidileping on krediidileping , millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Kindlustuslepingu mõiste
Kindlustuslepinguga kohustub üks isik kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Teine isik kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.
18. Teenuse osutamise lepingud. Käsundusleping. Töövõtuleping.
Käsunduslepingu mõiste
Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
Töövõtulepingu mõiste
Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu.
Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult.

ÄRIÕIGUS (ÕIGUSÕPETUS, PTK. 10, LK. 194-218
Äriõigus ehk kaubandusõigus on valdkond , mis reguleerib isikutevahelisi kaubandussuhteid, kohalduvad tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja sätted. Äriõigus reguleerib kõike äriühingutega seonduvat, nt. äriühingute asutamise ja juhtimise teemasid, koosolekute korraldust, aktsiate/osade müüki, ühinemisi ning jagunemisi, äriregistri toiminguid jpm. Äriõigust reguleerib äriseadustik.

PÄRIMISÕIGUS (ÕIGUSÕPETUS, PTK. 12)
Pärimisseadus (PärS) reguleerib pärimist seaduse järgi, pärimist testamendi järgi, pärimislepingut ning pärimise käiku jms.
Pärimisõiguse reguleerimisvaldkonna võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks käsitletakse pärimisõiguses küsimusi, mis tõusetuvad seoses pärija määramisega pärandaja eluajal. Kas ja kuidas teha testamenti? Milliseid korraldusi saab testamendiga teha? Mis on abikaasade vastastikune testament ? Mis on pärimisleping? Teiseks käsitletakse küsimusi, mis tõusetuvad seoses pärijaks saamisega pärast pärandi avanemist, st pärast pärandaja surma või surnuks tunnistamist (PärS § 3). Kellel on õigus pärand vastu võtta? Kuidas ja millise tähtaja jooksul seda teha? Kes hoolitseb pärandvara säilimise eest kuni pärijad on selgunud ja vara valitsemise üle võtnud? Kes ja millises ulatuses vastutab pärandaja eluajal võetud kohustuste eest? Millised toimingud ja tahteavaldused on vajalik teha, et päritud asja müüa?
Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule (PärS § 1 lõige 1). Isiku surmaga tema õigusvõime lõpeb, ta ei saa enam olla õiguste ja kohustuste kandjaks (TsÜS § 7 lõige 2). Reeglina õigused ja kohustused surmaga ei lõpe, vaid lähevad üle uuele õigussubjektile – pärijale. Inimene on õigusvõimeline sünnist surmani.

KARISTUS – SÜÜTEGUDE LIGIITUS, HÄDAKAITSE, HÄDASEISUND, OBJEKTIIVNE- JA SUBJEKTIIVNE SÜÜTEOKOOSEIS (ÕIGUSÕPETUS, PTK. 14)[JAAN SOOTAK (ET AL), KARISTUSÕIGUS (TALLINN: JUURA, 2012)]
Karistusõigus – suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Näitab ära keelatud teod ja kuidas peavad riigiorganid nende toimepanijate suhtes käituma. Autoritaarne, karistusseadustik
KARISTUSÕIGUS
Karistusõigus kaitseb isikut ja õiguskorda õigusevastaste rünnete eest karistusõigusele omaste vahenditega.
Karistusõigus määrab kindlaks süüteod, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja nende tegevuse põhiprintsiibid, selleks, et seaduslike vahenditega kaitsta isikut õigusevastaste rünnete vastu.
Karistusõigus lähtub õigushüve teooriast ja tema ül on hoida tasakaalus isikuvabaduste piiramist ja kaitsta isikut, hoidudes samas liigselt eraellu sekkumist.
Eesti karistusõiguse põhimõttelised alused on sätestatud põhiseaduses. Karistusõ peamiseks allikaks on karistusseadustik.
Karistust saab kohaldada vaid teo( tegevuse v tegevusetuse) eest, mis toimepanemise ajal oli seadusega tunnistatud karistatavaks ja oli toime pandud pärast selle seaduse jõustumist.
Tegu on ajaliselt toime pandud teo alustamisega, kohustuse tekkimisega vastavat tegu alustada, isikute grupi korral kas või ühe grupi liikme teoga süüteo alustamisel , osavõtu korral iga osavõtja teo algatusega.
Seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu.
Karistusseadus kehtib eesti territooriumil, eestis registreeritud laeval v õhusõidukil. Samuti ka välismaal, kui sellega kahjustati eesti elanike elu ja tervist, riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda või toime pandi nn maailmakuritegu.
Karistatav on tegu, mis vastab süüteokoosseisule,on õigusevastane ja isik on selle toimepanemises süüdi- süütegu
Süütegu: kuritegu ja väärtegu
Kuritegu on selline süütegu, millekirjeldus on esitatud karistusseadustikus ja mille eesr on f,isikule ettenähtud rahaline karistus või vangistus , jur isikule aga rahaline karistus või sundlõpetamine.
Väärtegu on selline süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses ja mille eest seaduseandja on ette näinud põhikaristusena rahatrahvi või aresti.
Süüteokoosseis koosneb teo objektiivsetest :
-tegevus v tegevusetus -seaduses ettenähtud tagajärg -põhjuslik seos tea ja tagajärje vahel
-isiku erilised isikutunnused -teo mentaliteedid
Ja subjektiivsetest tunnustest:
-tahtlus või ettevaatamatus teo toimepanemisel -teo motiiv -ajend -eesmärk vms
Süüteo subjektiivsete tunnuste hindamisel tuleb silmas pidada:
-tavaliselt on kuriteona karistatav vaid tahtlik tegu
- ettevaatamatu tegu on kuriteona karistatav vaid siis kui seadus näeb ette selle vastutuse
-tegu on tahtlikuna käsitlev ka siis kui süüteokoosseis eeldab tahtlust
-tahtlus on kavatsetus , otsene või kaudne;ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus
-väärtegude toimepanemisel ei ole oluline subjektiivsete tunnuste eristamine
Kuriteokoosseisu olemasolu või selle puudumist hinnatakse selle järg:
-kas teol esinevad kar seadustiku eriosas kirjeldavad teo tunnused
-kas teo toimepanemisel esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu ja kas isik on süüdi selles
-kui õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, siis on tegemist küll seaduss õigusvastasena kirjeldatud teoga, kuid on vaja hinnata kas seda ebaõiget käitumist saab isikule ette heita.
Õigusvastasust välistavad asjaolud:
-hädakaitseseisund
-hädaseisund
-kohuste kollosioon
-eksimus teo toimepanemisel
-muu seaduses ettenähtud õigusevastasust välistav asjaolu
Hädakaitseseisund- on seotud õigusevastase ründe tõrjumisega. Kar seadustiku kohaselt ei ole tegu õigusevastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire .
Hädakaitses:
-esineb õigusevastane rünne kaitsja v teise isiku individuaalsetele õigushüvedele
-sellest ründest on rünnatule tekkinud hädakaitseseisund
-hädakaitses olijal v teisel isikul keda kaitstakse, on kaitsetahe
-isikul on võimalik valida enda käitumisel eri variantide vahel, kuid tal on õigus ka aktiivsele kaitsele
-õigusevastase ründega rünnatul on ründe türjumiseks õigus kahjustada ründaja õigushpvesid, ületamata hädakaitsepiire
-nende ületamiseks on nii ennak- kui ka hilinenud katse, samuti ka ründe provotseerimine
-hädakaitsepiiride ületamisega on tegemist ka siis, kui kaitsja tõrjub rünnet kavatsetult või otsese tahtluse vahenditega, mis ilmselt ei ei vasta ründe ohtlikkusele.
Hädaseisund- tekib mitte inimese õigusevastasest ründest, vaid mingit ohtu põhjustava teguri toimel, selle ohu kõrvaldamine ei ole üldreeglina võimalik, tekitamata kahju teiste isikute õigushüvedele, vahend, mis valitud ohu kõrvaldamiseks on vajalik.
Kohuste kollosioon- teo õigusevastasust välistav asjaolu tekib siis, kui isik peab täitma üheaegselt mitut õiguslikku kohustust ja ta ei ole võimeline kõiki neid üheaegselt täitma, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.
Eksimus õigusevastast välistavas asjaolus. Käitumise asjaolude ebaõige hindamine
Süüteo subjektiivsed tunnused
-tahtlus: -kavatsetus, otsene tahtlus, kaudne tahtlus
-ettevaatamatus: -kergemeelsus, hooletus
1. astme kuritegu: tegu, mille eest on rahaline karistus, tähtaegne vangistus 5a või enam või eluaegne vangistus ja jur isikule sundlõpetamine
2. astme kuritegu: rahaline karistus, vangistus, vangistus kuni 5a
SÜÜTEO TOIMEPANIJA
Täideviija:
-vahetu täideviija(paneb teo toime ise)
- vahendlik täideviija (paneb teo toime teist isikut ära kasutades)
-kaastäideviija (paneb teo toime koostöös vahetu või vahendliku täideviijaga)
Osavõtja:
- kihutaja (kallutab teise isiku õigusvastasele teole)
-kaasaaitaja (toetab teist isikut teo toimepanemisel)
Süüteokatse- süüdlane on alustanud süüteo toimepanemist, kuid see ei ole veel lõpule viidud . (lõpetamata süüteokatse, kui isik ei ole teinud kõike mis ta soovis)
(lõpetatud süüteokatse, kui isik tegi kõik endast oleneva lõpule viimiseks kuid tagajärg ei saabunud)
Süü on isikule tehtav etteheide, et ta otsustas oma tahteavaldust kasutades ebaõiguse kasuks ja käitus karistusseadusega keelatult, kuigi võinuks käituda õiguspäraselt
Isik on süüvõimeline:
-vähemalt 14a vanune -on võimeline aru saama teo keelatusest
-on võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima
Isik on süüdimatu:
-ei ole võimeline oma teo keelatusest aru saama
-ega oma käitumist vastavalt sellele juhtima
-vaimuhaigusega seoses
KARISTUS
Füüsilisele isikule on kuriteo eest kohaldavad põhikaristused rahaline karistus ja vangistus
Rahaline karistus- f isikule 30 kuni 500 päevamäära. Selle suuruse määrab kohus süüdimõistetu kuriteole eelnenud aasta sissetulekust keskmise päevasissetuleku järgi. Suurus ei saa olla väiksem kui 50 krooni (miinimumpäevamäär). Jur isikule võib seda mõista lisaks sundlõpetamisele, füs isikule koos vangistusega. Alaealistele võib kohus mõista 30 kuni 250 päevamäära(kui tal on iseseisev sissetulek)
Vangistus- 30p-20a või eluaegne. Alaealisele ei või suuremat kui 10 a v eluaegset
KURITEGU:
Põhikaristused:
-rahaline -vangistus -sundlõpetamine
Väärtegu, põhikaristused:
-rahatrahv -arest -sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine
Karistuse mõistmisel võetakse arvesse:
-teo iseloomu ja laadi -tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel
-vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid
-võimalust valitud karistusega mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest
-õiguskorra kaitsemise huve
Karistuse aluseks on isiku süü teo toimepanemisel, mille karistusseadus on kirjeldanud süüteona.
Karistuse kergendamine: süüteo toimepanemine ettevaatamatusest, kaasaaitamisel, süüteo katse korral, eksimuse korral õigusevastasust välistaval asjaolul, piiratud süüdivus, keelueksimuse jms korral.
Koosseisuvälised karistust kergendavad asjaolud
-süüdlase poolt süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine -kahju vabatahtlik hüvitamine
-süüdlase süü ülestunnistamisele vabatahtlik ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus
-süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul -ähvardusel või sunnil
-hingelise erutuse tõttu -raseda või kõrges eas isiku poolt
-hädakaitsepiiride ületamisel - leppimine kannatanuga
Karistust raskendavad asjaolud:
-omakasu või muu madal motiiv -eriline julmus, kannatanu alandamine
- noorema kui 12a, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku vastu
- perekonnaliikme , töökaaslase või muu lähedase suhtes -sõjaseisukorra ajal
-ühiskondlikku või loodusõnnetus ära kasutades -üldohtlikul viisil
-raske tagajärje põhjustamine -teise süüteo varjamiseks, hõlbustamiseks
-grupi poolt
Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid:
-hoiatus -allutamine käitumiskontrollile -noortekodusse paigutamine -erikooli panemine
Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.
Arest- isikult vabaduse võtmine kuni 30p ja seda kohaldab ainult kohus.
Kriminaal - ja väärteoasjad puudutavad süütegudega seonduvat, nt üks isik põhjustab ettevaatamatuse tõttu teise isiku surma– kriminaalasi, kohus otsustab isiku süütuse üle, süüdioleku korral määrab õiglase karistuse. Maakohtute tsiviilasju arutab kohtunik ainuisikuliselt. Maakohtutes, kui arutamisel on esimese astme kuritegu, osalevad õigusemõistmisel rahvakohtunikud – eesistuja ja kaks rahvakohtunikku, kellel on asja arutamisel kohtunikuga võrdsed õigused. Teise astme kuritegude kriminaalasju arutab kohtunik ainuisikuliselt. Halduskohtus arutab kohtunik haldusasja ainuisikuliselt.
Ringkonnakohus arutab kriminaal-, tsiviil- ja haldusasju vastavalt vähemalt kolmest ringkonnakohtu kohtunikust koosnevas kohtukoosseisus
Riigikohus vaatab nii kriminaal-, tsiviil- kui haldusasju läbi vastavas vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus (kolleegiumid).
Riigikohtus on 19 kohtunikku, kes kõik kuuluvad kas tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumisse. Lisaks on Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium , kuhu kuulub 9 riigikohtunikku.
Riigikohtus on ka üldkogu, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Riigikohtu üldkogu: vaatab läbi kohtulahendeid, teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks ja kohtuniku ametist vabastamiseks jms. Riigikohtu üldkogust on õigus sõnaõigusega osa võtta justiitsministril, v.a juhul, kui vaadatakse läbi kohtulahendeid. Kohtumenetlus ja asjaajamine kohtus toimub eesti keeles ning kohtumenetluse seaduses sätestatud juhtudel muus keeles.
Kui esimese astme kohus (maa- või halduskohus ) on teinud kohtuotsuse, on poolel/pooltel õigus see edasi kaevata teise kohtuastmesse – ringkonnakohtusse, mis vaatab asju läbi apellatsiooni korras õigusega tõendeid ümber hinnata. Kolmanda astme kohus, Riigikohus, vaatab asju läbi kassatsiooni korras, kusjuures Riigikohus tõendeid ei hinda - vaatab asju läbi õigusliku poole pealt: kas alama astme kohtud on seadusest õigesti aru saanud, seda õigesti kohaldanud ning kas alamates astmetes on järgitud kõiki menetlusnorme.
Riigikohtus kaebuse menetlusse võtmine Menetlusseadustike järgi võtab Riigikohus talle esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse, kui vaidlustatakse normi kohaldamise õigsust või taotletakse lahendi tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu, mis tõi kaasa või oleks võinud tuua kaasa ebaõige lahendi. Lisaks võtab Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks, ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks. Kui Riigikohus otsustab kaebust mitte menetlusse võtta, ei põhjenda ta menetlusse võtmata jätmist.
Lisaks apellatsioonile ja kassatsioonile on kohtumenetlusseadustikes nähtud ette võimalus kohtulahendite teistmiseks. Teistmise aluseks on mõne uue asjaolu ilmnemine, mis ei olnud asja esmase arutamise ajal teada. Riigikohtu kui kõrgeima kohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Euroopa Inimõiguste Kohus – Kui isik ei ole rahul Riigikohtu otsusega, on tal õigus kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kuid seda ainult Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste rikkumiste osas:

õigus elule,
õigus olla mitte piinatud või julmalt või alandavalt koheldud,
õigus õiglasele kohtumõistmisele,
õigus eraelu puutumatusele,
õigus sõnavabadusele, jt.

Isikule peab olema seadusega tagatud see, millisesse kohtusse ta võib pöörduda - kohtualluvus . Kohtualluvus on isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus .
Kohtualluvus on:

üldine,
valikuline või
erandlik.

Üldise kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu isiku vastu võib esitada hagisid, kui seaduses ei ole sätestatud, et hagi võib esitada muus kohtus.
Valikulise kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu võib isiku vastu esitada hagisid lisaks üldisele kohtualluvusele.
Erandliku kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda.
Seaduses ettenähtud juhtudel ja korras võivad pooled sõlmida kohtualluvuse kokkuleppe lahendada vaidlus kindlas kohas.

EL ÕIGUSE ALLIKAD, PÕHIVABADUSED, ÜLIMUSLIKKUS JA OTSEKOHALDUVUS, EL SISENE KOMPETENTSIDE JAGUNEMINE.
Õiguse allikad:
Esmane õigus - rahvusvahelised lepingud (asutamislepingud, ühinemislepingud)
Teisene õigus - institutsioonide vastuvõetud õigusaktid (määrused, direktiivid jne)
Põhivabadused: tööjõu vaba liikumine, kapitali vaba liikumine, kaupade vaba liikumine ja asutamisvabadus.
Ülimuslikkus - Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse põhimõte, mille kohaselt vastuolu korral Euroopa õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel kohaldatakse Euroopa õigust. Euroopa õigus on ülimuslik ka põhiseaduste suhtes. Euroopa Liidu õigus on ülimuslik liikmesriigi õiguse suhtes.
Otsekohalduvus - Määrusi võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Liidu Nõukoguga ning EL-i Nõukogu ja Euroopa Komisjon (EK). Riikidel ei ole õigust jätta ebameeldiv määrus kohaldamata või rakendada nende sätteid valikuliselt. Määruse vahetu kohaldatavus tähendab, et see kuulub tingimusteta täitmisele ja sellele võib toetuda riigisiseses kohtumenetluses .
Õigusnorm
1. Õigusnorm lähtub riigist. Käitumisreegel, mis kannab autoritaarset iseloomu. Ta esineb kas käsu või keeluna, mille taga on riigi autoriteet.
2. Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga.
3. Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel, kuid õigusnormide puhul tagab üldkohustuslikkuse riigi autoriteet.
4. Õigusnorm annab antud suhteliigist osavõtjatele subjektiivsed õigused ja paneb neile vastavad juriidilised kohustused.
5. Õigusnorm kehtestab selle mõju alla sattujale käitumisraamid sellega, et ta formaalselt määratleb isiku õigused ja kohustused. Hüpotees (kui on selline olukord) – dispositsioon (siis tuleb käituda nii) – sanktsioon (karistus, mõjutusvahend kui ei käitutud nii nagu dispositsioonis ette nähtud)
Õigusrikkumine
Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab endast süülist õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik. Õigusrikkumises väljendub ka isiku suhtumine oma tegevusse ja teistesse isikutesse, ühiskondlikesse huvidesse, eesmärgid, motiivid. Kogu seda isiku suhtumist oma teosse nimetatakse teo subjektiivseks küljeks. Kui tuvastatakse isiku süü, siis sellega ühtlasi tunnistatakse, et isiku käitumises on kõik õigusrikkumise tunnused. Kuritegu on toime pandud tahtlikult, kui selle toime pannud isik nägi ette selle kahjulikke tagajärgi ja soovis nende saabumist, kuigi võis neid ette näha. Seda nimetatakse otseseks tahtluseks. Kui isik teadlikult möönab kahjulike tagajärgede saabumist, on tegemist kaudse tahtlusega. Kuritegu on toime pandud ettevaatamatusest, kui isik nägi ette oma tegevuses ühiskonnale ohtlikke tagajärgi, kuid kergemeelselt lootis neid ära hoida. See on kuritegelik hooletus.
Õiguse tõlgendamine
Meetodid: grammatiline, loogiline, süstemaatiline ja ajalooline.
Grammatiline: õigusakti sõnastus keeleliselt , määrates kindlaks sõnade ja lausete tähenduse.
Loogiline: õigusakti sisu kindlakstegemiseks kasutatakse formaalloogika reegleid
Süstemaatiline: mõistete tähenduse kindlakstegemisel võetakse arvesse kõiki asjassepuutuvaid õigusakte, mitte ainult seda, mida tõlgendatakse.
Ajalooline: püüab õigusakti mõtet tuvastada selle vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu

.DOCX Laadi alla originaalfail 22 lk · .docx · 22 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-11-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kanon Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

doc

Õiguse alused eksami konspekt

Selles protsessis otsustatakse, mis kellele lubatud, mis keelatud, kuidas õigused ja kohustused on jaotatud- need otsused pannakse õigusaktide vormi. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm õigusnorme täita. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta: ühele pannakse mingi õigus-subjektiivne õigus- ja teisele kohustus. Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigusuhted. Õigus objektiivses tähenduses- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus Õigus subjektiivses tähenduses- õbjektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud. Õigusriigi põhimõte: ka riigivõimu kandjad on oma tegevuses seotud seadusega ning kohustatud tagama üksikisikute õigused ja vabadused. Õigusriigi põhimõtte elemendid:

Õiguse alused

docx

Õiguse alused mõisted

Subjektil on oma konstitutsioon ja kodakondsus, tema piire ei või muuta ilma tema nõusolekuta) ja konstitutsioonilised föderatsioonid( luuakse riigivõimu aktide alusel"ülaltpoolt". Subjektil ei ole vormiliselt suveräänsust, puudub konstitutsioon, piire võib muutavahel liitriigi keskorganite aktiga). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühtse eesmärgi saavutamiseks. Autonoomia on riigi territooriumi mingile osale antud sisemine omavalitsus, mis annab õiguse langetada iseseisvaid otsuseid kohaliku elu küsimustes. Poliitilis-territoriaalne üksus, millele on antud eriline õiguslik ja poliitiline seisund, arvestades selle territooriumi elanike kultuuri, traditsioonide ja olme erisusi (Ahvenamaa Soomes). Autonoomne moodustis luuakse seadusega, selle pädevus määratakse kindlaks kas riigi põhiseaduse või eraldi seadusega. Personaalne autonoomia- Kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri ja olmeküsimustega tegelevad

Õiguse alused

doc

Õiguse alused (harjutusküsimused+vastus ed)

Seotud sotsiaalsete rollidega (sooroll, ametiroll, jne). Sotsiaalne norm võib olla kirja pandud või kirja panemata. Õigusnormide ja õigusväliste sotsiaalsete normide vahe: õigusnormid on kirja pandud ja ettenähtud korras avaliku võimu (Riigikogu, Valitsus, minister, valla- või linna volikogu jne) poolt vastu võetud ning nende täitmine tagatakse riikliku sunniga (asendustäitmine, sunniraha, karistused). 2. Subjektiivse ja objektiivse õiguse vahetegu. Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigussuhted. Õiguse jaotamine objektiivseks ja subjektiivseks on vaid teoreetiline, tegelikult omavahel tihedalt seotud Õigus (objektiivses mõttes) riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid. Nt: liiklusseadus. Õigus (subjektiivses mõttes) objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes

Õiguse alused

doc

Nimetu

Õiguse erinevus sugukondliku korra tavade süsteemist Õigusnormid erinevad tavadest nii oma tekke- kui ka täitmise mehhanismi poolest. Kui tavareeglid kujunesid ajaloolise arengu protsessis välja ürgühiskonna inimeste teadvuses ja need realiseeriti ühiskonna liikmete endi poolt, siis õigusnormide tekkimine ja ka nende elluviimine on lahutamatult seotud riigiga. Õiguse seos riigi, majanduse ja poliitikaga 4 Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õiguse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele. Nad teenivad rahva enamuse osavõtul samu eesmärke. Muutused majanduses kutsuvad esile ka muutused õiguses. Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt.

Kategoriseerimata

doc

Õiguse alused. KORDAMISKÜSIMUSED

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist- Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks autoriteedi ja austuse tõttu. Pealik oli sugukonna võimu kehastus ja väljendas sugukonna huve. Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad. Tava käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Riigi tekkimisega paralleelselt

Õiguse alused

docx

ÕIGUSE ALUSED kontrolltöö küsimused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimine on tunnistus sellest, et ühiskonnaliikmete vahel on tekkinud lahendamatud vastuolud. Et riigis elava rahva huve kaitsta ja reguleerida inimeste vahelisi suhteid oli vaja seadusi. Seadused koostati nende poolt, kes valitsesid rahvast ja nad olid kasulikud eelkõige neile. Kuid seadustes kajastusid tihtipeale ka veel vanad tavandiõigused, mis olid pärit sugulusvahekorras olevate sugukondade ajajärgust ja tagasid igale ühiskonna liikmele teatud õigused.

Õigus alused

doc

äriõigus konspekt

s.t. õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele. 2. Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse. 3. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon.(näiteks parlament) 4. Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Õigusharudes eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust. Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.

Äriõigus

doc

Õigusõpetuse esimene kt

sugukondlikul alusel 3) võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus- rahvas Riigile omased 3 tunnust: territoorium, rahvas, avalik võim. Riik erilisel viisil organiseerunud rahvas,kes teostab teataval territooriumil suveräänselt võimu. Õiguse seos riigiga- Riik annab talle vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Õiguses väljendub riigi tahe. Õiguse kaudu loob riik tingimused oma eesmärkide saavutamiseks. Riigi ja õiguse vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õiguse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt vajadustele.Seetõttu teenivad nad, juhul kui riigivõim on kujundatud demokraatlike mehhanismide kaudu rahva enamuse osavõtul samu eesmärke. Õiguse seos poliitikaga- Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus, riigi poliitika teostamise vahend . Riik on poliitilise võimu organisatsioon.

Õigusõpetus

Rohkem sarnaseid