Millest saadakse aru, et nõustamine on olnud efektiivne ?
Mis on abistava suhte eesmärgid ?
Milliseid teenuseid on nõustaja valmis kliendile maksma läheb ?
Kui pikaks abistamist planeeritakse ?
Mida ootab nõustaja kliendilt ?
Mida võib lõpetatakse ?
Millised on konfidentsiaalsuse piirid ?
Millised on abistamisel kasutatavate tehnikate nõuab seadus teraapia andmete avaldamist ?
Mida nõustaja tahab öelda oma kliendile või kolleegidega ?
Milline on nõustaja kvalifikatsioon ?
Mida peab silmas pidama laste nõustamisel ?
Mida peab silmas pidama teisest kultuurist inimese nõustamisel ?
Mida peab silmas pidama puudega inimeste nõustamisel ?
Millal, kuidas, miks ?
Millal ja kuidas loobuda koostööst kliendiga ?
Miks? Mida võimaldab ?
Nõustamispsühholoogia kordamispunktid:
Mis on nõustamine?
Nõustamine on nõustaja ja kliendi(ntide) vahel kooskõlastatud interaktiivne õppimis-protsess.
Nõustamise peamine eesmärk on aidata klientidel leida võimalusi tegutsemiseks nende endi valitud viisidel , et elada enam rahulduspakkuval ja rikkamal viisil nii indiviidi kui ühiskonna liikmena.
Nõustamine on ajas kindlalt piiritletud , selge struktuuri ja reeglitega protsess, mida viib läbi vastava ettevalmistusega spetsialist.
põhineb sellekohasel kokkuleppel, eeldab professionaalseid teadmisi, oskusi ja kogemusi, lisaks elukogemust ja nõustaja teadlikkust enesest.
põhineb kindlate meetodite kasutamisel , teostub osapoolte suulise suhtlemise kaudu, rajaneb kliendi-konsultandi usalduslikul koostööl ja jagatud vastutuse põhimõttel ning toimub suhteliselt piiratud aja jooksul (6,10,15)
harimine ja arengu toetamine (toetada inimest planeerida ja teostada oma tegevust nii, et ta saavutaks maksimaalse kasu oma kogemustest, mis omakorda võimaldaks tal avastada ja arendada oma potentsiaali; nt oskuste treeningud );
sekkumine (on probleem ja vajadus seda lahendada).
Nõustamise kui teenuse sisu (tegevused).
informatsiooni jagamine
teadmiste ja oskuste õpetamine
konsulteerimine
mitmesuguste nõustamistehnikate ja – võtete kasutamine
emotsionaalne toetamine
Nõustamise eesmärk.
Nõustamise eesmärk on parandada inimeste heaolu, leevendada pingeid, lahendada kriise ja probleeme, konflikte inimeste ja gruppide vahel; samuti edendada inimese iseseisvust probleemide lahendamisel.
- Sh toetada inimeste toimetulekut saavutamaks enesele püstitatud eesmärke
Paremat arusaamist iseendast, oma võimetest ja situatsioonidest
suuremat enesekindlust, oskusi ja enesetõhusust valikute, otsuste tegemisel.
= elu reaalne tajumine ning võime kogemustest õppida
Millest saadakse aru, et nõustamine on olnud efektiivne?
kliendil tekib mõtestatud arusaamine situatsioonist ja/või oma tunnetest;
kujunevad uued viisid situatsiooni mõtestamisel ning situatsiooniga ümberkäimisel;
sõnastatakse eesmärk ja tegevusplaan olukorra parandamiseks
kliendil on olemas eelnevalt või kujuneb nõustamise protsessis motivatsioon ja oskused olukorras muutuse elluviimiseks; ja/või
klient saavutab nõustamissuhtes iseseisvuse (sõltumatuse).
nt erialavalik ; ettekande tegemise hirm; suhtlemisprobleemid;
Üldjuhul terved inimesed, kellel on eluga toimetulemisel tekkinud probleemid või raskused, või kes vajavad konsultatsiooni psühholoogia valdkonda kuuluvate küsimuste osas.
Sealhulgas nt
Nõustamiskeskustes – lapsed, noored, täiskasvanud (individuaalsed, paari- või pereprobleemid , mis võivad laias laastus jaguneda situatiivseteks ja arengulisteks)
Noorte nõustamiskeskustes– psühholoogiline toetamine seksuaal - ja reproduktiivteemade kontekstis;
Nõustamispsühholoogia kui valdkonna alusepanijad (olulisemad isikud ja/või sündmused).
1908 Frank Parson , karjäärinõustamise “isa”
1909 vaimse tervise valdkonnas uus suhtumine (vaimuhaigused on ravitavad).
1942: ilmus Carl Rogers ’i raamat Counseling and Psychotherapy
Pärast II MS käivitas Veteranide Ühing sõjaveteranide tsiviilühiskonda integreerimise programmi. Selle raames loodi psühholoogilise abi teenistus. ---> Nõustaja ametinimetuse sätestamine ( Division of Medicine and Neurology, väljaspool psühhiaatria divisiooni)
Carl Rogersi roll ja mõju nõustamispsühholoogia arengule. Carl Rogers võttis kasutusele mõiste tingimusteta positiivne suhtumine. See tähendab seda, et kõik, mis nõustamises või psühhoteraapias toimub, lähtub sada protsenti kliendi huvidest, nõustaja austab ja tunnustab klienti tingimusteta just sellisena nagu ta on, kõik olulised otsused võtab vastu klient ise. Kesksel kohal nõustamises on see, mida nimetatakse terapeutiliseks suhteks: see on usalduslik ja austav suhe nõustaja ja tema poole pöördunud inimese vahel. Pikapeale on tingimusteta positiivne suhtumine saanud nõustamise esmaseks normiks ja nõudeks.
Nõustamispsühholoogia koolkonnad ja nende põhimõtted. Psühhoanalüüs:
Terve isiksuse areng baseerub edukal psühhoseksuaalse arengu staadiumite läbimisel.
Psühhopatoloogia on teatud arenguetappide (oraalne, falliline jne) ebaadekvaatne läbimine.
Ärevust põhjustab konflikt Id’i ja Superego vahel.
Tee probleemide lahendamiseni peitub teadvustamata materjali läbitöötamisel.
Eesmärk: muuta teadvustamatu teadvustatuks; põhiliste iseloomuomaduste ja isiksuse restruktureerimine varjatud konfliktide läbitöötamise abil.
Terapeutiline suhe: rõhutatakse terapeudi anonüümsust, et klient saaks projitseerida oma tunded terapeudile. Terapeudi interpreteeringud peaksid õpetama klienti seostama praeguste käitumiste tähendust mineviku sündmustega.
Meetodid: diagnoosimine, testimine , küsitlemine, ja elulooliste andmete kasutamine. Põhilised tehnikad on interpreteerimine, unenägude analüüsimine, vabade assotsiatsioonide meetod, vastupanu analüüsimine, ülekande analüüsimine.
Piirangud: suur aja- ja finantskulu kliendi jaoks. Kontseptsiooni on raske empiiriliselt kontrollida. Ignoreeritakse sotsiaalseid, kultuurilisi, interpersonaalseid faktoreid.
Tähis: teadusliku metodoloogia kasutamine tulemuste hindamisel. Kogu käitumine on õpitud. Inimesi mõjutavad sotsiokultuurilised tingimused.
tähelepanu on vaadeldaval käitumisel, ravi eesmärkide täpsustamisel, spetsiifilise raviplaani arendamisel ja tulemuste objektiivsel hindamisel. Kogu käitumine on õpitud sarrustuse toel. Olevik.
Eesmärk on ebaotstarbeka käitumise vähendamine ja efektiivsete käitumismustrite õppimine.
Ei rõhutata personaalset suhet terapeudi ja kliendi vahel, kuid hästi töötavat suhet nähakse raviplaani osana . Terapeut , kes peab olema aktiivne ja direktiivne, käitub sageli ka õpetaja ja treeneri rollis aidates kliendil õppida kohaseid käitumisi.
Palju spetsiifilisi tehnikaid, mis baseeruvad õppimise teooriatel ja on suunatud käitumise muutmisele, sh süstemaatiline desensitisatsioon, kehtestavuse treening ja operantne tingimine.
äärmiselt didaktiline kognitiiv-käitumuslik lähenemine. Keskendub mõtlemisele ja uskumuste süsteemile kui personaalsete probleemide põhjustele.
Inimesed on sündinud potentsiaaliga mõelda ratsionaalselt, kuid kalduvad sattuma irratsionaalsete uskumuste kriitikavaba aktsepteerimise ohvriks. Eeldus on see, et mõtlemine, hindamine, analüüsimine, küsitlemine, tegutsemine, harjutamine ja ümber otsustamine on käitumise muutmise aluseks.
A-B-C teooria: A=tegelik sündmus; B=uskumuste süsteem; C=tagajärg. Emotsionaalsed probleemid on uskumuste tagajärg, ja seetõttu peab sekkuma uskumuste tasandil
eesmärk on vähendada ennast-kahjustavat vaadet elule ning omandada ratsionaalsem ja tolerantsem elufilosoofia
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui
laed faili alla
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 16 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-12-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
346 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
50 punkti
~ 16 lehte
346 laadimist
3 arvamust 
Kõik kommentaarid