Nõustamine (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
Ä09KÕ
Nastasja Musienko
NÕUSTAMINE
kodutöö
õppejõud: Nelly Randver
Mõdriku
2019
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Nõustamissuhe 4
2. Nõustamistehnikad 5
2.1 Aktiivse kuulamise vastused 6
2.2 Tegevusvastused 7
3. Näpunäiteid küsimuste esitamiseks . 7
4. Esimesest seansist 9
9
Kokkuvõtte 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

Sissejuhatus

Nõustamise põhieesmärgiks on kliendi enesetunnetuse avardamise ja situatsiooni mõistmise suurendamise kaudu tema valmisoleku kujundamine oma probleemide lahendamiseks ja keskkonna nõudmiste ning võimalustega kohanemisvõime parandamiseks.
Nõustamise abil inimene üritab teha valikuid ja parandada oma igapäevase elu kvaliteeti

1. Nõustamissuhe

Igasuguse nõustamise lähtepositsiooniks on usaldus abistaja vastu. Usalduse põhikriteeriumiks on suhtlemine võrdväärsel tasandil ja partnerite veendumus, et teine pool teda ei kahjusta. Võrdväärne suhtlemine, mis väljendub nii verbaalsel kui mitteverbaalsel tasandil, on olukord, kus nõustatav (edaspidi klient ) tunneb ennast nõustajaga psühholoogiliselt võrdsena ja see soodustab usaldustunde loomist. Olukord, kus nõustaja asetab kliendi madalamale positsioonile (nt käitub ülihoolitsevalt või võtab ülemusliku eksperdirolli), viib kliendi madala eneseväärikuse tunnetamiseni ning suurendab sõltuvust ja see võib takistada usalduse loomist. Kui nõustaja saavutab kliendiga hea psühholoogilise kontakti, on loodud psühholoogiliselt turvaline nõustamisruum, kus klient saab jagada oma elust sügavalt isiklikke aspekte.
Empaatia on võime mõista kliendi tundeid, kogemusi ja arusaamu. Empaatiline olla – see ei ole lihtsalt lahke ja järeleandlik käitumine, kliendi identiteedi omaksvõtmine, kliendiga emotsionaalselt üheks isikuks saamine. Sel juhul pakuks nõustaja vaid kaastunnet . Empaatia erineb kaastundest. Kaastunne tähendab haletsust ning võib süvendada kliendi abituse tunnet ja meeleheidet. Empaatia on sisse elamine teise inimese elamuslikku maailma, haavatavuse või valu mõistmine. Empaatia tähendab vaadata olukorda kliendi vaatepunktist. Empaatiline nõustaja on huvitatud ja õpihimuline inimene.
Nõustaja pakub toetust ja arusaamist . Kogemused toetavad empaatiat ; näiteks juhul, kui nõustaja on ise samalaadset olukorda kogenud ja seda jagab . Isiklik kogemus aitab olla tähelepanelikum teatavate teemade suhtes. Samas pole see alati võimalik ega vajalik. Selleks, et empaatiline olla, ei pea olema tingimata kõike kogenud. Nõustajal on kergem reageerida tasakaalukalt, kui ta on uurinud oma isiklikke kogemusi, on ise läbi teinud kaotusi, lahutusi, füüsilisi haigusi. Nõustajale on tähtis keskenduda kliendi kogemusele, mitte tegeleda paralleelselt oma probleemidega. Sarnase kogemuse korral on suur ülekanderisk, mis nõuab nõustajalt kriitilist enesevaatlust, eneseteadlikkust, et hoida lahus enda ja kliendi kogemus. On oht summutada teise inimese kogemuse aspektid, kui need enda omadest väga erinevad.
Respekt ehk austus on nõustaja tahe ja valmisolek klienti mõista. Aktsepteerimise kogemine aitab kliendil ennast avada, oma tundeid ja muresid jagada. Kui inimene tunneb, et teda aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on, siis ei pea ta ennast õigustama, tõestama. See annab võimaluse vabalt väljenduda, suunata oma tähelepanu probleemile ning mõelda selle üle, kuidas ta ise soovib muutuda, areneda. Aktsepteerimine ei ole sama, mis nõustumine või heakskiit. Kliendi arusaama on võimalik aktsepteerida ja mõista ka sellega nõustumata või seda toetamata. Samuti ei keela aktsepteeriv suhtumine olla nõustajal kliendi vaadetest eri arvamusel ja seda väljendada. Aktsepteeriv hoiak tähendab inimese respekteerivat kuulamist sooviga tema arusaamu mõista. Ehtsus, tõesus. Kliendil on väga raske rääkida avameelselt oma isiklikke asju nõustajale, kes käitub erapooletult, ebaisikuliselt, professionaalselt. See võib tekitada tunde, et nõustaja lihtsalt teeskleb kuulamist; teeskleb, et aktsepteerib kliendi kogemust, ja mängib professionaalset rolli. Oluline on kooskõla nõustaja enda subjektiivsete mõtete ja tunnete ning kliendile väljendatu vahel. Teemad, mida nõustamisel käsitletakse, on tihti seotud tugevate tunnetega – süü, häbi, piinlikkus. Nende tõttu on väga raske ennast avada – avamine vajab usaldust, turvalisust. Usaldustunde tekkimise eelduseks on ausus. Kliendi jaoks on oluline, et nõustaja oleks siiras, emotsionaalselt aus.

2. Nõustamistehnikad

Universaalseid nõustamistehnikaid võib käsitleda kahe suure grupina – kuulamis- ja tegevusvastustena. Toetav kuulamine (ehk vaikne kuulamine) on oskus tähelepanelikult vaikida kõnelejat häirimata ja katkestamata. Selline väliselt passiivne kuulamine edastab kliendi jaoks sõnumi, et nõustaja on füüsiliselt ja emotsionaalselt kohal ja kuulab teda. Väga oluline on anda kliendile kinnitust selle kohta, et teda kuulatakse.
Verbaalse kinnituse näited: “mhmhh”, “või nii”, “ahaaa”, “saan aru”. Mitteverbaalse kinnituse näited: nõjatumine ettepoole , peanoogutamine, silmside säilitamine, naeratamine . Maheda hääletooni aeglane ja rahulik kõne, lubamine teisel kõnelemist lõpetada, puudutamine (kui see on kohane).
Vaikimine on hea, sest see:

• julgustab inimest rääkima;
  
• kutsub esile tugevate tunnete vallandumise;
  
• hoiab tähelepanu keskpunktis kliendi probleemi;
  
• soodustab kliendi süvenemist oma varjatud tunnetesse;
  
• annab märku, et nõustaja tahab aidata;
  
• väljendab aktsepteerimist.
  

Vaikimine ei ole kohane juhul kui:

• klient on arglik ja ebakindel;
  
• klient ei suuda ennast väljendada;
  
• klient ei soovi rääkida või räägib vähe;
  
• nõustaja vaikimist võidakse tõlgendada nõusolekuna;
  
• klient ootab nõustajalt konkreetset teavet.
  

Julgustav kuulamine on oskus aidata ja julgustada kliendil end väljendada. “Ukseavajad” on avatud lõpuga sõnumid, mis kutsuvad klienti teemat rohkem avama (nt “Tahaksid, Sa mulle sellest pikemalt rääkida?”, “Ma tahaksin rohkem kuulda...”, “Räägi lähemalt...”). Toetav kuulamine ja “ukseavajad” annavad võimaluse rääkida ja edastavad kliendile teabe, et nõustaja on tema jaoks olemas, kuid ei anna üheselt kliendile mõista, kas teda on mõistetud ja ei pruugi aidata viia vestlust eesmärgipäraselt süvitsi. Aktiivne kuulamine on vestluse juhtimise viis, mis soodustab rääkija eneseväljendamist ja üksteise mõistmist. Aktiivselt kuulates paneb nõustaja tähele sõnumi sisu, huvitub sellest, kuidas klient sõnumit väljendab ja mida tunneb. Aktiivse kuulamise vastused on: täpsustamine, ümbersõnastamine, tunnete peegeldamine , kokkuvõtte tegemine.

2.1 Aktiivse kuulamise vastused

Täpsustamine – kui on vaja täiendavaid fakte, täpsemat infot või kui nõustaja ei saanud edastatud teatest aru.
Näited: “Kas see tähendab, et ...”
“Kas te ütlesite, et ...”
“Võiksite te lähemalt selgitada...”
“Ma kahtlen, kas ma sain õigesti aru. Kas...”
Ümbersõnastamine – kliendi sõnumi sisu väljendamine oma sõnadega, mitte papagoilik/kopeeriv kordamine. Oluline on edasi anda kuuldud mõte, mitte suhtumine või hinnang. Hea ümbersõnastus on avameelne, pigem lühike kui pikk ning ettevaatlik – võimaliku eksimuse puhuks. Ümbersõnastamine on kontrollimisviis, mitte eeldamine, et te juba teate, mida taheti öelda. Ümbersõnastamine on hea, sest:

• hoiab ära möödarääkimise;
  
• klient saab kohe vajadusel öeldut täiendada, sellega väheneb oht oluline välja
  
• jätta;
  
• aitab eristada olulist ebaolulisest;
  
• võimaldab välja tuua jutus esinenud vasturääkivusi;
  
• aitab ümberöeldut meelde jätta;
  
• võimaldab aega maha võtta;
  
• võimaldab teha vahekokkuvõtteid;
  
• vähendab pinget vestlusparterite vahel;
  
• hoida vestlust teema raamides, on mittedirektiivne viis sunnata vestlust;
  
• tõrjub agressiooni eneseväärikust säilitades, ilma vasturünnakuta;
  
• kaitseb ootamatute ettepanekute, rünnakute, küsimuste puhul.
  

Ümbersõnastus esitatakse pigem väite, mitte küsimusena. Väitena sellepärast, et kuulaja ei saa olla kindel, kas oletus on õige. Ümber sõnastatud väide kutsub vähema tõenäosusega esile vastuseisu . Küsimus nõuab vastust. Kui küsida sõnumi tähenduse kohta küsimuse vormis, siis võib see klienti tähenduse mõistmisest kaugemale juhtida. Kliendi tähelepanu on küsimusel ja ta võib hakata mõtlema, kas ta tõesti tunneb või peaks nii tundma, nagu ta end väljendas.
Peegeldamine – kasutatakse siis, kui soovitakse väljendada oma arusaamist teise tundeseisundist, täpsustada sõnumi emotsionaalset tagapõhja. Oluline on leida umbes sama intensiivsusega tundmust väljendav sõna. Vältida emotsiooni võimendamist või vähendamist. Kokkuvõtmine - võetakse kokku mitu sõnumit või ühe sõnumi erinevad osad nii räägitu põhisisust kui rääkija tunnetest. Kokkuvõtte tegemine annab võimaluse öeldut süstematiseerida ja tekkinud arusaamatusi ja/või vääritimõistmist korrigeerida. Näited: “Seniräägitust jääb pinnale...” “Kui Sinu poolt räägitu kokku võtta ...”

2.2 Tegevusvastused

Küsimuste esitamine. Küsitledes võtab nõustaja initsiatiivi ja otsustab, millist laadi infot ta saada soovib. Avatud küsimused aktiveerivad klienti pikemale vastusele, kinnised küsimused aitavad nõustajal saada lisainfot või vestlusvälja ahendada. Tavaliselt kasutatakse nõustamissessiooni alguses enam avatud küsimusi ja lõpu poole rohkem suletud küsimusi. Ennekõike on aga oluline määratleda küsimuse esitamise eesmärk: kas see on põhjendatud ja/või kliendile kasulik. Avatud küsimused eeldavad pikemat vastust. Algavad sõnadega: kuidas, millal, miks, kui palju, mida, kes, mis, kus? Avatud küsimustele vastamine eeldab pikemat vastust. Sellised küsimused soodustavad eneseavamist – klient saab oma sõnadega kirjeldada, mida ta vajalikuks peab, andes nii palju või vähe informatsiooni, kui ta hetkel soovib. Sellised küsimused võivad viia ka ootamatu , kuid samas asjakohase info saamiseni. Avatud küsimused on head tagasiside saamiseks ja kliendi arusaamise kontrollimiseks. “Millest sa täna soovid rääkida?” Lisainformatsiooni küsimine: “Mis tunded sul veel olid, kui see juhtus?” Näidete küsimine selleks, et mõista paremini kliendi olukorda ja probleemi: ”Mida sa tavaliselt sellises olukorras teed?”
Suletud küsimused võimaldavad ühesõnalisi vastuseid. Need on valdavalt kas-küsimused, millele saab vastata jaatavalt/eitavalt (võib olla ka loetelu esitamine). Suletud küsimused aitavad täpsustada saadud informatsiooni, konkretiseerida olukorda ning püsida antud teema raames.

3. Näpunäiteid küsimuste esitamiseks.

Head küsimused tulevad sellest, mida klient on juba rääkinud, mitte sellest, mida nõustaja veel sooviks teada. Vältida uudishimutsemist. Enne küsimuse esitamist mõtle, kas esitatud küsimus on klienti abistav, eesmärgipärane, või tahad sa seda esitada sellepärast, et see sind ennast huvitab . Mitte laiendada liigselt probleemide ringi. Keskenduda sellele, mis kliendile kõige rohkem muret valmistab. Anda aega vastamiseks. Küsi üks küsimus korraga. Mitme küsimuse esitamisel valitakse välja meeldivam / kergem või antakse vastus vaid viimasele küsimusele. Vastamata jäänud küsimuse
kordamine on tüütu ja võib tekitada barjääri suhtlemissituatsioonis. Hoidu vastuolulistest ja süüdistavatest küsimustest, mis viivad kliendi kaitsepositsiooni. Mitte küsida järjest üle kahe küsimuse. On oht, et klient suunatakse passiivsesse, küsimustele vastaja rolli. Kui esitada järjest mitu küsimust, võib klient tajuda seda ka agressiivsusena. Klient võib tunda, et teda pigem kuulatakse üle, kui kaasatakse vestlusesse.
Ettevaatlik tuleb olla miks-küsimustega, kuna sageli vastatakse neile “ei oska öelda” või “ma pole sellele mõelnud”. Miks-küsimuste puhul peavad kliendid välja tooma oma tegevuse või tunnete aluseks olnud motiivid. Need küsimused võivad tekitada vastuseisu, kuna klient võib tunnetada, et tema arutlemisvõimet testitakse . Samuti võidakse tajuda miks-küsimusi süüdistava või liialt autoritaarse alatooniga. Küsides kliendilt küsimusi tundlike, väga isiklike teemade kohta, (nt alkoholi, narkootikumide kasutamine, seksuaalsuhted , suitsidaalsus jms) on oluline, et nõustaja ja kliendi vahel oleks saavutatud usalduslik suhe. Kuna nendel teemadel rääkimine võib kliendi ärevaks muuta, siis võib juhtuda, et nõustamisel välditakse tundlikke teemasid . Põhjus võib olla ka selles, et nõustaja ise tunneb ebamugavust, piinlikkust või ebakindlust neid teemasid käsitledes. Klientidele on suur kergendus, kui nad kogevad, et nad saavad nõustajat usaldada tundlikke teemasid käsitledes ja et asju arutatakse professionaalselt ja konfidentsiaalselt.
Konfronteerumine. Kasutatakse selleks, et aidata tõsta kliendi teadlikkust lahknevustest ja vastuoludest mõtetes, tegudes ja tunnetes. Sageli ei pruugi klient ise lahknevustest teadlik olla. Konfrontatsioon pole õige seansi lõpus. Kliendil peab olema aega sellele vastata. Interpreteerimine. On nõustaja väide, mis loob põhjusliku seose kliendi väidete, sündmuste, tunnete ja mõtete vahel või annab võimaliku seletuse kliendi käitumisele.
Oluline on küsida kliendi käest tagasisidet interpretatsioonis sobivuse/vastavuse kohta. Informeerimine. Info andmine on probleemikeskne ega kirjelda võimalikku kliendi käitumisviisi, lahendust . Nõustaja ülesanne on jagada spetsiifilist teavet ning samal ajal kaitsta kliendi õigust ise otsustada. Nõustaja roll on aidata kliendil langetada oma otsuseid. Nõustaja ei tohi avaldada kliendile survet, suruda peale valikuid. Selleks, et klient saaks langetada teadlikke otsused, on tal eelnevalt vaja teada ja mõista talle sobilikke valikuvõimalusi ning nende võimalikke tagajärgi. Informeerimine ei ole nõuandmine. Informeerimine nõustamisprotsessis on vajalik, kui:

• see on otseselt seotud kliendi probleemi ja eesmärkidega ning aitab klienti tema eesmärkidele lähemale;
  
• klient ei ole teadlik oma võimalustest, alternatiividest;
  
• see aitab märgata väärarusaamu, müüte, irratsionaalseid veendumusi ja korrigeerida kliendi ebaõigeid teadmisi.
  

4. Esimesest seansist

See, milliseid spetsiifilisi tehnikaid keegi nõustamises kasutab, varieerub lähtuvalt nõustaja rollist, ettevalmistusest ja kogemustest. Üks situatsioon on aga kõigil nõustajatel sama – kui klient tuleb uksest sisse, algab kliendiga suhte loomine, enese tutvustamine, kliendi ja tema probleemidega tuttavaks saamine. Nõustamise algusetapid on väga olulised, sest sellest sõltub edasine koostöö. Esimene seanss kliendiga paneb paika nõustamise tooni ja ootused. Nõustamise ebaedu üks põhjustest võib olla nõustaja suutmatus luua ja säilitada kliendiga kontakti. Nõustamises on väga oluline saavutada aktsepteeriv ja usalduslik atmosfäär, mille raames klient saab oma probleeme lahata. Kontakti võib arendada nii verbaalsete kui mitteverbaalsete vahendite abil. Viimased on tõenäoliselt olulisemad. Tähtis on olla osavõtlik. Eesmärgiks on toetada kliendi eneseväljendamist ja vähendada kliendi ärevust.
Nõustaja enesetutvustamine. Informatsiooni jagamine nõustamisprotsessi kohta. Inimesed tulevad nõustamisele äärmiselt erinevate ootustega. Nad võivad tulla ootustega, et neile seletatakse kiiresti lahti keerukad probleemid, jagatakse nõuandeid, lohutatakse, antakse rohtu, õpetatakse, või et nõustaja võtab endale toimuva suhtes vastutuse. On väga oluline teavitada klienti lihtsalt ja lühidalt käimas oleva seansi nõustamise struktuurist (sh seansi pikkus ja tervikliku nõustamise ligikaudne kestvus). Siinkohal võiks väljendada vastastikuseid ootusi koostööle ja saavutada nende osas kokkulepped. Kinnitada nõustaja konfidentsiaalsust.

Kokkuvõtte

Igal kliendil on õigus:

• väärikusele, st olla koheldud vastutulelikkuse, hoolivuse ja lugupidamisega ;
  
• informatsioonile, st saada asjakohast ja õiget teavet oma probleemide kohta, saada vastused oma küsimustele;
  
• oma valikutele, st teha ise oma valikud , langetada otsuseid ja muuta neid vajaduse korral;
  
• privaatsusele, st nõustamisprotsessi ei segata ega katkestata kolmandate isikute poolt;
  
• konfidentsiaalsusele, st isiklik informatsioon ei kuulu teistele avaldamiseks;
  
• arvamusele, võimalusele avaldada oma tundeid, soove ja arvamusi , mis on seotud käesoleva probleemi ja nõustamisega.
  

KASUTATUD KIRJANDUS

Nelson -Jones, R. 2005. Introduction to counselling skills. 2nd ed. London; SAGE Publicat.

www.motivationalinterview.org/Nelson-Jones,. R. (2000).