Nahkhiirte arvukus Laagri püsielupaigas (0)

EUROÜLIKOOL
Keskkonnakaitse teaduskond
Mariliis Samberk
NAHKHIIRTE ARVUKUS LAAGRI PÜSIELUPAIGAS TALVITUSPERIOODIDEL 2007/2008 JA 2008/2009
Bakalaureusetöö
Juhendaja : Triinu Tõrv, MSc
Tallinn 2009
SISUKORD
Resümee 4
Summary 6
Lühendite loetelu 8
Jooniste loetelu 9
Tabelite loetelu 11
Sissejuhatus 12
1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS 13
1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus 13
1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus 16
1.3 Eestis talvituvad nahkhiired 18
1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade 18
1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme) 19
1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii) 20
1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus) 22
1.3.5 Tõmmulendlane (Myotis brandtii) 23
1.3.6 Nattereri lendlane (Myotis nattereri) 24
1.3.7 Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) 25
1.3.8 Põhja- nahkhiir (Eptesicus nilssoni) 27
2. MATERJAL JA METOODIKA 29
2.1 Peeter Suure Merekindlus 29
2.2 Laagri nahkhiirte talvituspaik 30
2.2.1 Pääsküla kaitsepositsiooni asukoht ja rajatised 30
2.2.2 Laagri talvituspaiga aluspõhi 32
2.2.3 Keskmine õhutemperatuur talvitumisperioodidel 2007/2008 ja 2008/2009 33
2.2.4 Välitööd ja andmete töötlemine 34
2.2.5 Loendamise metoodika 35
3. 2008/2009 AASTA LOENDUSTULEMUSTE ANALÜÜS 37
4 NAHKHIIRTE TALVITUMISE ANALÜÜS LAAGRIS 42
4.1 Liikide üldine koosseis Laagri talvituspaigas 42
4.2 Asukoha valik talvitumisel 43
4.3 Nahkhiirte talvitumine käigus 1 45
4.4 Nahkhiirte talvitumine käigus 2 46
4.5 Nahkhiirte talvitumine käigus 3 47
4.6 Nahkhiirte kaitse 52
Kokkuvõte 54
Tänusõnad 55
Kasutatud kirjandus 56
Lisad 59
Lisa 1. Laagri käikude loendamisel kasutatav numbrisüsteem 59
Lisa 3. Eestis talvituvad nahkhiired ja Peeter Suure merekindlus. 61
Lisa 4. Talvitusperiood 2008/2009 67
Lisa 5. Talvitusperiood 2007/2008 70
Nahkhiirte arvukus Laagri püsielupaigas talvitusperioodidel 2007/2008 ja 2008/2009
Mariliis Samberk

Resümee

Eesti 12st nahkhiireliigist on seitse paiksed : tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), habelendlane (Myotis mystacinus), tõmmulendlane (Myotis brandtii), nattereri lendlane (Myotis nattereri), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii). Eesti kliima tingib talvituspaikade olulisuse. Eesti suurimad nahkhiirte talvituspaigad on Piusa liivakivi koopad Lõuna-Eestis, Ülgase fosforiidikaevanduse käigud ning Imperaator Peeter Suure merekindluse maarinde positsioonide käigud Tallinna ümbruses. Laagri püsielupaik asub maarinde positsiooni nr 6 maa- alustes tunnelites, mille kogupikkus on ligi 3 km.
Käesoleva bakalaureuse töö eesmärgiks on anda ülevaade Laagri püsielupaigas süsteemis nr 1 talvituvate nahkhiirte arvukusest ja liigilisest koosseisust ning võrrelda 2007/2008 ning 2008/2009 talvitushooaega.
Eesmärgi täitmiseks püstitati järgnevad ülesanded: otsida kirjandusest informatsiooni Eestis talvituvate nahkhiirte kohta, teostada nahkhiirte loendused igakuiselt Laagri nahkhiirte talvituspaiga maa-alustes käikudes talvitusperioodil 2008/2009, analüüsida ja võrrelda saadud tulemusi 2007/2008 aasta talvitusperioodiga.
Laagri talvituspaigas on leitud talvitumas kõiki Eestis paikseid olevaid nahkhiireliike. Talvel 2007/2008 registreeriti Laagri talvituspaigas liigid: veelendlane, tiigilendlane, tõmmu- ja habelendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Talvel 2008/2009 leiti esmakordselt Laagri süsteemis talvitumas nattereri lendlane (Myotis nattereri). Tõmmu- ja habelendlast loenduste ajal ei eristatud.
2008/2009 aasta talvitusperioodil oli domineerivaks liigiks veelendlane (Myotis daubentonii), moodustades kõikidest isenditest üle 80%. Nahkhiirte arvukuse poolest oli liigirikkaim käik 1, kus leiti talvitumas kõiki Eestis paikseid nahkhiireliike. 2008/2009 aasta talvitusperioodil valisid nahkhiired talvitumiseks avatud paiknemise, mis oli ülekaalus kogu perioodi vältel kõikides käikudes.
Kahe talvitusperioodi võrdlusena selgus, et suurim erinevus seisnes pruun-suurkõrva isendite arvukuses. 2007/2008 aasta talvitusperioodil oli Laagri püsielupaigas loendatud pruun-suurkõrvade koguarv 40 isendi võrra suurem. Analüüsimisel selgus, et nahkhiirte arvukus on eelkõige erinev kuude lõikes mõlemal talvitusperioodidel. Talvitusperioodide alguses ( oktoobris , novembris) ja lõpus (märtsis, aprillis ), on nahkhiirte arvukus väiksem. Rohkem isendeid loendati talvitusperioodi keskel.
Keskmise temperatuuri tõus erinevate aastate vältel võib olulisel määral mõjutada nahkhiirte käitumist. Sellest tulenevalt suureneb vajadus uurida nahkhiirte talvitumise eripärasid. Uuringute jätkamisega Laagri talvituspaigas on võimalik saada uusi teadmisi nahkhiirte talvituspaikade ning nende säilitamise võimaluste kohta.
Abundance of bats in Laagri hibernation place during hibernation periods 2007/2008 and 2008/2009
Mariliis Samberk

Summary

Seven of the twelve bat species listed in Estonia are local : Myotis dasycneme, Myotis daubentonii, Myotis mystacinus, Myotis brandtii, Myotis nattereri, Plecotus auritus and Eptesicus nilssonii. Hibernating places are an important habitat for bats due to Estonian climate conditions . The biggest bat hibernacula in Estonia are Piusa sandstone caves in South -Estonia and Ülgase phosphorite mines as well as the underground spaces in land protection line positions of the sea fortress of Emperor Peter the Great near Tallinn. Laagri hibernation place is situated in tunnels of land protection line nr 6. The total length of the under-ground tunnels there is close to 3km.
The aim for this Thesis was to give an overview of the abundance and species composition of bats in Laagri hibernation place system nr 1 in the hibernating season of 2008/2009 and to compare the results with previous hibernating season of 2007/2008.
To fulfil the aim following tasks were set: to search for information in literature about the bats hibernating in Estonia, to conduct surveys each month in the hibernating season 2008/2009 in Laagri system nr 1, to analyze the data obtained and to compare the results with the hibernation season in 2007/2008.
All species proven to hibernate in Estonia have been found also in Laagri hibernation place. In hibernation season 2007/2008 following species were recorded: Myotis daubentonii, Myotis dasycneme, Myotis brandtii/mystacinus, Plecotus auritus and Eptesicus nilssonii. In addition to the previous species Myotis nattereri was found wintering in Laagri hibernation place for the first time in the season 2008/2009. Myotis brandtii and Myotis mystacinus were counted as one species during the surveys conducted.
The dominating bat species in wintering period of 2008/2009 was Myotis daubentonii, forming 80% of bats found. Abundance of species was the highest in tunnel nr 1, where all wintering species in Estonia were recorded. In all months of the hibernating season of 2008/2009 majority of bats used open position to hibernate in all tunnels examined.
Comparing wintering periods of 2007/2008 and 2008/2009 the biggest difference was found to be in the abundance of the species Plecotus auritus. In 2008/2009 the survey results showed a difference of 40 specimens of Plecotus auritus comparing to the previous season. By analyzes it was found out, that the abundance of bats changes monthly during the hibernation period in both periods compared. In the beginning (during months March and April) and in the end (during months October and November) of the hibernating season the numbers of bats were smaller. The abundance of bats was growing in the middle of the hibernating season.
The rise of average temperatures in future years can influence substantially the hibernation behaviour of bats. Thus research on bats hibernation biology is of growing importance. It is possible to obtain essential information on bats hibernation places and the possibilities of their conservation by continuing research in Laagri bat hibernation place.

Lühendite loetelu

Mdau Veelendlane (Myotis daubentonii)
Mdas Tiigilendlane (Myotis dasycneme)
Mbra Tõmmulendlane (Myotis brandtii)
Enil Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii)
Paur Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)
Mnat Nattereri lendlane (Myotis nattereri)
M? Määramata lendlane
Csp Määramata nahkhiirlane

Jooniste loetelu

Joonis 1. Nahkhiire luustik ja üldkuju (Chapman, 1998)…………………………….13
Joonis 2. Maa-aluste käikude asukoht Laagri talvituspaigas…………………………30
Joonis 3. Tallinn-Harku Alajaama kuu keskmised õhtutemperatuurid, º C ( EMHI )...31
Joonis 4. Uurimisala………………………………………………………………….33
Joonis 5. 2008/2009 aasta talvitusperioodi loenduste tulemused…………………….35
Joonis 6. Nahkhiireliikide osakaal Laagri talvituspaigas 2008/2009 talvitusperioodil
………………………………………………………………………………………..36
Joonis 7. Nahkhiirte arvukus käigus 1 talvitusperioodil 2008/ 2009………………...36
Joonis 8. Nahkhiirte arvukus käigus 2 talvitusperioodil 2008/2009………………....37
Joonis 9. Nahkhiirte arvukus käigus 3 talvitusperioodil 2008/2009………………...39
Joonis 10. Nahkhiirte paiknemine erinevates käikudes talvitusperioodil 2008/2009..
………………………………………………………………………………………..39
Joonis 11. Nahkhiireliikide osakaal Laagri talvituspaigas 2007/2008 talvitusperioodil (T. Tõrva andmete põhjal)……………………………..……………………………..41
Joonis 12. Nahkhiirte paiknemine talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal)………………………………………………………………………………...42
Joonis 13. Nahkhiirte paiknemine erinevates käikudes talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal……………..……………………………………………...42
Joonis 14. Nahkhiirte arvukus käigus 1 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal)……………………………………………………………………....44
Joonis 15. Nahkhiite arvukus käigus 2 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal)………………………………………………………………………………...45
Joonis 16. Nahkhiirte arvukus käigus 3 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal)………………………………………………………………………46
Joonis 17. Nahkhiirte arvukus käigus 3.1 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal)………………………………………………………………………47
Joonis 18. Nahkhiirte arvukus käigus 3.1 talvitusperioodil 2008/2009……………...48
Joonis 19. Nahkhiirte arvukus käigus 3.2 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal)………………………………………………………………………49
Joonis 20. Nahkhiirte arvukus käigus 3.2 talvitusperioodil 2008/2009……………...49

Tabelite loetelu

Tabel 1.Varasemate loenduste aastad ja teostajad Pääskülas ……………………......28

Sissejuhatus

Eestis on kõik nahkhiireliigid kaitse all aastast 1958, kuuludes II kaitsekategooriasse. Lisaks on Eesti liitunud 2004. aastal Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS). Samal aastal on koostatud ka järgevaks viieks aastaks tegevuskava nahkhiirte kaitseks M. Masingu , V. Kepparti ja L. Lutsari poolt.
Linnade ümbruses on nahkhiirte talvituspaigad olulise inimmõju surve all. Valglinnastumise tulemusena on talvituspaikade ümbruses suurenenud mürasaaste ja nahkhiirte lennuteede liigne valgustamine. Inimeste ebaseaduslik viibimine talvituspaikades avaldab mõju sealsele nahkhiirte arvukusele. Eespool öeldust tulenevalt on käesoleva bakalaureuse töö teema aktuaalne .
Bakalaureuse töö eesmärgiks on anda ülevaade Laagri püsielupaigas süsteemis nr 1 talvituvate nahkhiirte arvukusest ja liigilisest koosseisust ning võrrelda 2007/2008 ning 2008/2009 talvitushooaega.
Nahkhiirte talvituspaigaks Laagris on Imperaator Peeter Suure merekindluse maarindepositsioon nr 6. Käigud paiknevad Saku vallas Tänassilma küla territooriumil ja Saue vallas Laagri alevikus.
Eesmärgi täitmiseks püstitati järgnevad ülesanded: otsida kirjandusest informatsiooni Eestis talvituvate nahkhiirte kohta, teostada nahkhiirte loendused igakuiselt Laagri nahkhiirte talvituspaiga maa-alustes käikudes talvitusperioodil 2008/2009, analüüsida ja võrrelda saadud tulemusi 2007/2008 aasta talvitusperioodiga.
Bakalaureuse töö on jaotatud neljaks peatükiks, millest esimene tutvustab Eestis talvituvaid nahkhiiri ja nende talvitumise bioloogiat, teine annab ülevaate materjalist ja metoodikast, kolmandas peatükis on analüüsitud 2008/2009 aasta loenduste tulemusi ja neljandas peatükis on võrreldud saadud andmeid 2007/2008 aasta talvitusperioodiga.

1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS

1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus

Käsitiivalised kuuluvad loomade (Animalia) riiki, keelikloomade (Chordata) hõimkonda ja imetajate (Mammalia) klassi. Käsitiivaliste (Chiroptera) selts jaguneb kaheks alamseltsiks: suur-käsitiivalised (Megachiroptera) ja väike-käsitiivalised (Microchiroptera) (MacDonald, Barrett, 2002). Väike-käsitiivalisi nimetatakse rahvasuus nahkhiirteks.
Nahkhiired on ainukesed imetajad , kes suudavad lennata. Nende tiivad kujutavad endast kahekordset nahka kere küljel ja kummagi esijala nelja pikenenud sõrme vahel. Närvid ja veresooned kulgevad käsitiivalistel lennuse kahe nahakihi vahel. Esijäsemed vajavad tiibadena kasutamiseks lisatuge, selleks on kohanenud liitunud kaelalülid, lamenenud ribid ja tugev rangluu. Käsitiivaliste tiibu langetavad lihased on kinnitunud rinnakule spetsiaalse haru külge. Tiibade siruulatus varieerub suures ulatuses – tiiburitel (Megachiroptera) võib see olla kuni 1,5 m ja väiksematel nahkhiirtel (Microchiroptera) kõigest 15 cm (Burnie, 2002). Nahkhiirtel esineb tiiva esiosas pöial koos pöidlaküünisega ja 4 sõrme (Joonis 1).
Joonis 1. Nahkhiirte luustik ja üldkuju (Chapman, 1998).
Käsitiivaliste tagajäsemed on pöördunud 180º, nii et põlv ja jalalaba on vastasunnalised võrreldes teiste imetajatega (Burnie, 2002). See omadus võimaldab nahkhiirtel pea alaspidi rippuda.
Nahkhiirtele iseloomulikuks tunnuseks on suhteliselt pikad ja kitsad kõrvad. Kõrvad on väga pikaajalise kohastumuse tulemus ja seotud suurel määral nende lennuviisi omapäraga ( Masing , 1984). Huvitav seos esineb nahkhiirte kõrva pikkuse ja tiiva kuju vahel: mida pikemad ja õhemad on kõrvad, seda laiemad tiivad ja aeglasem lend. Pikad kõrvad on suureks takistuseks kiirel lennul , ning seepärast on headel lendajatel alati lühikesed kõrvad. Pikimate kõrvadega nahkhiirlane nii Euroopas kui ka Eestis on suurkõrv (Masing, 1984).
Käsitiivaliste peaaju võrreldes teiste imetajatega on suur ja suuraju poolkeradel esinevad vaod. Eriti tugevasti on käsitiivalistel arenenud peaaju koorelaused kuulmiskeskused, mis on otseses seoses kuulmise ebatavaliselt kõrge arengutasemega (Poots, 1987).
Väike-käsitiivalised kasutavad orienteerumiseks pimedas ja saagi püüdmiseks kajalokalisatsiooni (Griffin, 1987). See on navigatsioonisüsteem, mis teeb neist fantastilised lendajad. Informatsiooni saamiseks ümbritsevast keskkonnast, saadavad nahkiirlased välja impulsse enamasti suu kaudu, harvem läbi ninasõõrmete. Käsitiivalised on võimelised kinni püüdma oma signaalide peegeldusi, mille naasmiskiirguse järgi hindavad nad objekti suurust ja kaugust. (Poots, 1987).
Väike-käsitiivalised toituvad peamiselt putukatest. Mõni liik otsib neid põõsastest ja puude vahelt, teised aga hõljuvad puulatvade kohal, et püüda neid putukaid mis lendavad kõrgemal. Eestis on nahkhiirte saakputukate arv kõrgem veekogude läheduses ja madalam metsades (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Mitmed troopikas elavad käsitiivalised toituvad puuviljadest , kasutades toidu leidmiseks nägemist ja haistmist (Poots, 1987).
Nahkhiirte toitumise intensiivsus oleneb putukate aktiivsusest, mille omakorda määravad: aastaaeg, õhutemperatuur, taeva pilvisus , sademed ja tuule suund ning tugevus. Temperatuuri langemisel alla (+10°C) on lendavaid putukaid vähem ja nahkhiirte toitumise aktiivsus langeb (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Nahkhiired, nagu ka paljud teised imetajad meie loomariigis, annavad järglasi ainult üks kord aastas. Suguküps emane sünnitab enamasti ühe poja, harva ka kaks. Lendlaste suguküpsus saabub juba esimesel või teisel eluaastal . Talvitumisperioodil, mis toimub sügisest kevadeni, leiab aset sigimine . Talvituspaikadest lahkumisel aprillis ja mais toimub ovulatsioon ning viljastamine , millele järgneb loote areng (Masing, 1984).
Mai lõpust kuni juuni alguseni kogunevad kõik poegi ootavad emased ühte varjupaika, moodustades poegimiskolooniaid, kus püsiv keskkonnatemperatuur mõjub positiivselt loote arengule. Juuni keskel sünnivad esimesed pojad. Enamus järglasi sünnib aga juuni lõpus või juuli alguses (Masing, 1984).
Poegimisel jääb emane nahkhiir horisontaalasendisse, kõht ülespoole, hoides laest kinni kõigi oma nelja jalaga. Kui emane poegib vertikaalasendis on tal pea ülespoole suunatud. Poja sünni järgselt langetab ema ta kõhtmisele küljele painutatud sabalennusest kotti . Peale poegimist sööb emane ära sünnitamisega kaasnenud platsenta . Vastsündinud pojad on suhteliselt suured. Vastsündinu mass on ligikaudu 40% täiskasvanu omast. Pojad on karvadeta, silmad on suletud ja kõrvalestad korrapäratult kortsus (Poots, 1987). Järglased on saamisel ühe kuu vanuseks, saavutavad nad täiskasvu suuruse ja hakkavad lendama (Masing, 1984). Pojad kasvavad väga kiiresti, kahekordistades esimesel nädalal oma keha massi. Keha hakkab katma lühike karvastik ja kortsus kõrvalestad tõusevad üles ja omandavad tavalise kuju (Poots, 1987).
Nahkhiirte eluiga on võrreldes teiste imetajatega kõrge. Keskmine eluiga ulatub kirjanduse andmeil 4-5 eluaastani, mõned isendid võivad elada isegi 20-30 aastaseks (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).

1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus

Talvekuude vältel toob temperatuuri langus kaasa putukate inaktiivsuse. Toidupuuduse vältimiseks nahkhiired talvituvad (McAney, 1999). Talvitumine kestab tavaliselt oktoobrist aprillini (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Suve teisel poolel hakkavad nahkhiired talveks valmistuma, kogudes varurasvasid. Mõnedel lendlaste liikidel hakkab varurasv kogunema pärast sigimisperioodi. Teaduslikult on täheldatud, et tõmmulendlase (Myotis brantii) emasloomad on 2 grammi raskemad kui teised, mis viitab varurasva kogunemisele naha alla (Masing, 1984).
Talveks valmistumiseks on nahkhiirtel kaks eluviisi: rändamine lõunapoolsetele aladele , kus on rohkem toitu ja putukate aktiivne elu ei lakka ja valmistumine talvitusperioodiks, otsides sobivaid talvitumiskohti (Masing, 1984).
Talvitusperioodil nahkhiired ei toitu. Siis kogunevad nad talvituspaika, kus nad talvituvad kehasse kogutud varurasva arvel, mida tuleb kasutada väga säästlikult. Nahkhiirte talveuni on varieeruv , kuid enamasti kestab see 6-7 kuud, oktoobrist aprillini. Talvitumise perioodil võivad loomad kaotada ligi kolmandiku enda kehakaalust (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Nahkhiirte talvituspaikadeks on tihti maa-alused ruumid nagu koopad ja keldrid, mida on suhteliselt lihtne uurida ning kus on leitud talvitumas kõiki meie paikseid nahkhiireliike (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Eestis on täheldatud kuute erinevat maa-alust talvituspaiga tüüpi. Suured tehiskoopad on maasisesed ruumid, mille ruumala on üle 1000 m³. Sellesse kategooriasse kuuluvad vanad kaevanduskäigud, suured maa-alused kaitseehitised jms. Nahkhiirte talvitumiseks on oluline hea mikrokliima ja suured tehiskoopad on väliskeskkonnast hästi isoleeritud ning heaks talvituspaigaks. Õhutemperatuur püsib aasta läbi (+5ºC) –(+8ºC), mis on ühtlasi ka sobilik temperatuur kõigile Eestis talvituvatele nahkhiirtele (Masing, 1984).
Väikeste tehiskoobaste kategooriasse kuuluvad maa-alused ruumid, mille ruumala jääb alla 1000 m³. Antud koopad on väliskeskkonnast vähem isoleeritud ja sealne õhutemperatuur on (–5ºC) ja (+5ºC) vahel. Väikseid tehiskoopaid võib leida Eestis mitmel pool, kuid kõige rohkem asub neid Tallinna lähistel (Masing, 1984).
Looduslikud koopad on peamiselt Põhja-Eestis asuvad teadaolevad väikesed karstikoopad, Lõuna-Eestis aga liivakivisse vete poolt uhutud käigud. Looduslikud koopad on oma heade mikroklimaatiliste tingimuste poolest soodsateks talvituspaikadeks (Masing, 1984).
Suuremates keldrites, mille ruumala jääb 50-1000 m³ ümber, on sobilikud talvituspaigad. Peamiselt asuvad sellised talvituspaigad vanade mõisate, losside ja kindluste juures, mis on inimeste poolt mittekasutatavad. Talvituvaid lendlasi võib kohata kõige soojemates keldrites, kus õhtutemperatuur on vahemikus (–1ºC) kuni (+5ºC) (Masing, 1984).
Väikeste keldrite kategooriasse kuuluvad talvituspaigad, mille ruumala jääb alla 50 m³. Sellised keldrid on meie kultuurmaastikul väga laialt levinud ja mõnes piirkonnas leidub neid isegi elumajade vahetus läheduses. Väikeste keldrite avasid on inimestele heaks ligipääsuks konstrueeritud ja sealne mikrokliima on nahkhiirtele ebasobilik. Sobilik õhutemperatuur püsib väikestes keldrites ainult siis kui avad on tihedasti suletud. Väikesed keldrid sobivad pigem talvituspaigaks nahkhiirtele kui lendlastele (Masing 1984).
Lisaks eeltoodud talvituspaiga tüüpidele on veel muud võimalikud maasisesed talvituspaigad, kuhu kuuluvad šahtkaevud, mis eelnevatel aegadel olid meie kultuurmaastikul väga laialdaselt levinud, kuid tänapäeval on sageli asendatud puurkaevudega. Šahtkaevudes püsib aasta läbi sobiv mikrokliima, mis on aluseks nahkhiirte korrapärasele talvitumisele. Kindlustatud on inimese vähene häirimine, sest ligipääs šahtkaevusesse on piiratud. Linnades võivad nahkhiired talvituda ka kanalisatsioonisüsteemides (Masing, 1984).
Sügisel (septembrist kuni novembrini) ja kevadel (aprillis) võib nahkhiiri kohata sageli ka väliskeskkonnast vähem isoleeritud maasisestes varjepaikades (Masing, 1984). Selliste alade õhtutemperatuur püsib tavaliselt talviste ja suviste varjepaikadega võrreldes vahepealne (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Varjepaiku, kus nahkhiired teistel aastaaegadel ei viibi, nimetatakse ülemineku- varjepaikadeks (Masing, 1984).
Ülemineku-varjepaikadeks on näiteks keldrid vanades mõisates, lossides ja linnustes ning need on tähtsad mõne haruldase nahkhiireliigi jälgimisel (näiteks nattereri lendlane) (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Talvituvad nahkhiired on äärmiselt vähe kaitstud. Nad ei reageeri puudutusele ja pole võimelised kiiresti liigutama. Keha piisavaks ülessoojendamiseks ja aktiivsuse saavutamiseks kulub nahkhiirel 30-60 minutit (McAney, 1999).

1.3 Eestis talvituvad nahkhiired

1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade

Paiksed nahkhiireliigid elavad Eestis aastaringi ning talvituvad siin. Nahkhiirte talvituspaikadeks on Eestis reeglina inimtekkelised maa-alused ruumid, mis on külma eest hästi kaitstud ning kus on stabiilne ja niiske mikrokliima (Masing, Keppart, Lutsar, 2004).
Eesti kliima on sobilik seitsmele nahkhiireliigile: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), habelendlane (Myotis mystacinus), tõmmulendlane (Myotis brandtii), nattereri lendlane (Myotis nattereri), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) (Masing, 2001).
Nahkhiirte talvitumist on Eestis uuritud pikka aega. Esimene uurimisperiood Eestis jääb aastate vahemikku 1777 - 1945. Kuna kõiki nahkhiirte talvituspaiku ei ole kindlaks tehtud, on nende talvitumise uurimine päris keeruline (Masing, 2001).

1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)

Tiigilendlane (Motys dasycneme) on keskmise suuruse ja tiheda pika karvaga, seljapoole pealt pruunikas või kahvatu- hallikaspruun ja siidja läikega. Alapoolel on karv kohati valkjas - kuni kollakas hall (Lisa 3, Foto 1). Üleminek kõhu poolelt seljale on järsk ja silmatorkav (MacDonald, Barrett, 2002). Tiivad on antud liigil pikad ja laiad , käpad suured ja pikkade harjaskarvadega (MacDonald, Barrett, 2002). Tiibade siruulatus on tiigilendlasel vahemikus 280-300 mm, küünarvarre pikkus 43-50 mm ja kehakaal varieerub 11-20 grammi ümber (Masing, 2001).
Kannus on sirge ja ulatub ⅓-ni sabalennuse servast. Sabalennuse alumisele küljele ulatuvad valged peened karvad mis asetsevad ka jala alaosal (MacDonald, Barrett, 2002). Tiigilendlase nina on punakaspruun ja lühike. Kõrv ehk kõrvalest on 16-19 mm pikk. Kõrvalest on pikliku kujuga, õhuke ja läbipaistev. Kõrva traagus on töbmi tipuga, veidi ettepoole kõverdunud. Traagus on lühem kui pool kõrvalesta (Masing, 2001).
Kõrvalesta välisserv on tiigilendlasel ilma märkavate sälkudega ja tavaliselt on sellel 5 põikivolti (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiigilendlane toitub enamasti madalal veepinnal lendavatest putukatest. Lend on suhteliselt jõuline ja kiire. Lennu ajal kallutab end küljelt küljele, tõstes vaheldumisi tiibu; lendab enamasti veekogu kaldast kaugemal (Masing, 2001). Ööloomana lendab ta varjepaigast välja suhteliselt hilja. Tiigilendlasel on kaks toitumisperioodi: üks õhtul ja teine varahommikul. Peamiseks toiduks on sääsed ja ööliblikad (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiigilendlane on levinud veekogu-rohketes mandriosades. Leitud on neid isegi Saaremaalt . Talvituspaikadeks on peamiselt suured tehiskoopad, mida leidub näiteks Haapsalus , Narvas, Kuressaares jne (Masing, 2001).
Sobivaks talvitumistemperatuuriks loetakse tiigilendlasele (0ºC) –(8ºC) ja suhtelist õhuniiskust 90-100%. Talveuni kestab oktoobrist märtsi keskpaigani kuni aprilli alguseni (Masing, 2001).

1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii)

Veelendlane (Myotis daubentonii) on väike või kuni keskmise suurusega lendlane, kes on tavalisim nahkhiir Euroopas (Kapfer jt, 2007). Karvkate on veelendlasel kohev ja alusel hallikaspruun. Ülalpool keha katavad keha karvakesed mis varieeruvad punakashallidest kuni pronksjaspruunjateni, allpool on karv hõbehall ja pruunika varjundina (Lisa 3, Foto 2). Nagu ka tiigilendlasel on veelendlase karvkatte üleminek kõhupoolelt seljale suhteliselt järsk (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiibade siruulatus veelendlasel on 230-270 mm, küünarvarre pikkus 35-42 mm ja kehakaal vahemikus 7-15 g (Masing, 2001).
Veelendlase nägu on oma liigikaaslastega võrreldes roosakas , nina punakaspruun, kõrvad ja lennused tumedad hallikas- pruunid . Kõigil noorloomadel on must lõuatäpp, mis enamikul kaob see ühe aasta jooksul (MacDonald, Barrett, 2002).
Kõrv on veelendlasel 11-15 mm pikk, õhuke ning läbipaistev nagu kõigil lendlastel. Traagus on terava tipuga, tagaserv veidi kumer . Traagus ulatub umbes pooleni kõrvapikkusest (Masing, 2001). Kõrvalesta välisserv alumises pooles on veidi sälguline, 4-5 põikivoldiga (MacDonald, Barrett, 2002).
Toidujahile suundub veelendlane orienteeruvalt 30 minutit pärast päikeseloojumist. Peamiseks toiduks on ehmestiivalised , ühepäevikud, kahetiivalised ning muud putukad, keda on võimalik püüda veepinnalt. Saagi püüdmiseks kasutab veelendlane oma suuri käppi püüdmiskonksudena või sabalennust kühvlina (MacDonald, Barrett, 2002).
Toitu otsides on veelendlase lend aeglane, väristades lennu ajal ühtlaselt tiibu. Tiigilendlane kallutab ennast lennates ja saagi püüdmisel küljele, veelendlasele selline käitumine omane ei ole. Peale suuruse on ka see üheks suuremaks eristustunnuseks (Masing, 2001).
Elukohaks veelendlasel on hõredad metsad ja kaldapuistud, mis asuvad valdavalt tasasel maastikul. Veelendlase pesitsuspaigad asuvad sageli veekogude vahetus läheduses (MacDonald, Barrett, 2002).
Veelendlase sigimisperioodi jooksul kogunevad metsas elavad loomad mitmeharulistesse puuõõnsustesse, rähni aukudesse või kaljulõhedesse (Kapfer jt, 2007) (Lisa 3, Foto 3).
Sobivateks talvituspaikadeks on veelendlasel suured tehiskoopad, mida rohkesti asub Tallinna lähistel ja Piusas. Eestis on veelendlased levinud kogu mandri osas, isegi Saaremaal ja Hiiumaal (Masing, 2001).
Talvitumiseks eelistab veelendlane kõrget õhuniiskust (90-100 %) ja talvituspaiga temperatuur peaks jääma vahemikku (–1ºC)-(8 ºC) (Masing, 2001).

1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus)

Habelendlane (Myotis mystacinus) on väikseim lendlane Euroopas, kes talvitub ja pesitseb ta ka Eestis.
Välimus on selgesti eristatav teistest lendlastest. Karvkate on pikk ja veidi torkejas. Alusel on karvastik tumehall, seljapool tumepruun või hallikaspruun ning kõhupoolel varieerub karvastik tumehallist helehallini (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiibade siruulatus on habelendlasel 190-240 mm, küünarvarre pikkus 31-36 mm ja kehakaal on tavaliselt 4-8 g (Masing, 2001).
Nina, kõrvad ja lennused on habelendlasel mustjaspruunid. Kõrv 12-16 mm pikk, piklik ja õhuke nagu teistel lendlastel (Masing, 2001). Kõrvalesta välisserv on traaguse tipust madalam ja selgelt sälguline. Traagus on välimises ehk selgmises servas sirge või nõgus. Kõrvalestal on 4-5 põikivolti (MacDonald, Barrett, 2002).
Habelendlane erineb nii veelendlasest kui ka tiigilendlasest küljelennuse kinnitumisega tagakäpale varbavahe kõrgusele. Lisaks erineb habelendlane veelendlasest oma tumeda nina ja pikemate tumedate kõrvade poolest (Masing, 2001).
Habelendlase peamiseks toiduks on putukad: surusääsed, ühepäevikud, mardikad ööliblikad jms, olles võimeline püüdma ka lehestikust ämblikke (MacDonald, Barrett, 2002).
Elupaigaks valib habelendlane lagedad niidud ja metsamaastikud veekogude läheduses. Rohkesti leidub neid ka hoonetes (MacDonald, Barrett, 2002).
Talvitumiseks sobib habelendlasele maa-alused koopad ja kaevandused . Sobivaks talvitumistemperatuuriks on (1ºC )-(5ºC) ja suhtelisaline õhuniiskus 85-100 % (Masing, 2001).
Habelendlane on haruldane talvituja Eestis. Teada on vaid üksikud leiukohad Lääne- ja Kagu- Eestis. Talvitumas on habelendlasi leitud ka Hiiumaalt (Masing, 2001).

1.3.5 Tõmmulendlane (Myotis brandtii)

Tõmmulendlast (Myotis brandtii) tuntakse kirjandusandmetel ka brandti lendlasena. Suuruselt on tõmmulendlane väike. Tema pikk karv on alusel tume- hallikaspruun. Selgmisel poolel on karvkate heledam kui habelendlasel (Lisa 3, Foto 4). Tõmmulendlasel on see helepruun ja mõnikord kuldse läikega. Kõhupool on helehall ja kollaka varjundiga (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiibade siruulatus on tõmmulendlasel 200-250 mm, küünarvarre pikkus 32-39mm ja kehakaal tavaliselt 4-10 g (Masing, 2001). Tiivad on kitsad ja küljekannus kinnitub jalale varvaste alguskoha kõrgusel, kannus on lühem kui pool sabapikkust (MacDonald, Barrett, 2002).
Nina, kõrvad ja lennused on tõmmulendlasel pruunid (MacDonald, Barrett, 2002). Kõrv on 13-17 mm pikk, piklik ning õhuke, mitteläbipaistev ja üsna tume. Kõrvad on lühemad kui habelendlasel ja see on üheks nende kahe liigi eristamise tunnuseks. Traagus on sirge ja terava tipuga (nooljas), tipuosas tume, tagaserv võib olla veidi kumer, ulatub pooleni kõrvapikkusest (Masing, 2001). Kõrvalesta välisserval on selged sälgud, mis ulatuvad teravneva traaguse tipust allapoole. Kõrvalestal on 4-5 põikivolti (MacDonald, Barrett, 2002).
Tõmmulendlase toiduks on väikesed putukad nagu kärbsed jms. Toitu jahtima suundub tõmmulendlane vara, vahel isegi ka päeval (MacDonald, Barrett, 2002). Toitub võrdlemisi sirgel lennul puuvõrade vahel või tiirutades lagendike kohal (Masing, 2001).
Elupaigaks on tõmmulendlasel metsamaastik, mis asub veekogude läheduses. Talvituspaikadest on teada suured tehiskoopad (Tallinna ümbruses, Piusas). Väga harva talvitub tõmmulendlane muudes maa-alustes ruumides nagu mõned väiksemad tehiskoopad (Masing, 2001).
Tõmmulendlast võib kohata talvitumas ka tunnelites ja vanades kaevandustes, kus temperatuur on sobilik. Heaks talvitumispaiga temperatuuriks on antud liigi jaoks (7ºC) –(8ºC) (MacDonald, Barrett, 2002).

1.3.6 Nattereri lendlane (Myotis nattereri)

Nattereri lendlane (Myotis nattereri) on keskmise suurusega lendlane ja levinud Euroopas kui ka Eestis (MacDonald, Barrett, 2002).
Nattereri lendlase keha katab lühike või keskmise pikkusega kohev karvastik, mis on alusel tumehall (Lisa 3, Foto 5). Selgmisel poolel on karv hele- kollakaspruun ja kõhupoolel kontrastselt valge (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiibade siruulatus on nattereri lendlasel 240-280 mm, küünarvarre pikkus 36-43 mm ja kehakaal 5-15 g (Masing, 2001). Tiivad on laiad ja küljekannused algavad varvaste alguskoha kõrguselt. Kannus on S- kujuliselt kõver ja ulatub poole sabalennuse pikkuseni. (MacDonald, Barrett, 2002).
Kõrva pikkus on nattereri lendlasel 14-22 mm. Kõrv on piklik ning suhteliselt õhuke, läbipaistev ja mitte tume. Traagus on väga pikk, kitsas ning sirge terava tipuga ja tagaserv ei ole kumer. Kõrvalestad on nattereri lendlasel heledamad ja suhteliselt pikemad kui teistel lendlastel (Masing, 2001).
Nattereri lendlane, nagu ka kõik teised liigikaaslased, on peamiselt ööloom. Väljalennu ja toidu jahtimise kõrgaeg saabub tund pärast päikeseloojangut. Toiduks on väikesed putukad: mardikaid, ehmestiivalised, mida püüab ja sööb lennul (MacDonald, Barrett, 2002).
Elupaikadeks valib nattereri lendlane hõredad ja lagedaaladega liigestatud metsad ja põllumajandusmaastikud, armastades pesitseda veekogude läheduses või soiste alade ümbruses (MacDonald, Barrett, 2002). Talvitub peamiselt soojemates ja suuremates mõisakeldrites, kus reeglina talvituvad üksikisendid või väikesed kolooniad . Keldrites peituvad nad sügavates pragudes, kus jäävad uurijatele märkamatuks. Nattereri lendlasele on iseloomulik ülemineku-varjepaikade kasutamine. Sügisel oktoobris ja novembri alguses ning vähemal määral ka kevadel aprilli alguses võib nattereri lendlasi seal kohata (Masing, 2001).
Eestis on nattereri lendlane levinud hajusalt üle mandriosa. Rohkesti leidub liiki Lääne-, Põhja- ja Kesk- Eesti mõisates (Masing, 2001).
Nattereri lendlane talvitub peamiselt temperatuuril (0ºC )-(7ºC) (Masing, 2001).

1.3.7 Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)

Pruun-suurkõrv ehk lihtsalt suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir. Suurkõrva karv on pikk ja kohev, alusel tumepruun. Seljapool ja küljed on helepruunid (Lisa 3, Foto 6). Kurgualusel on suurkõrval heledam kollakaspruun laik, mis kõhupoole liikides muutub beežikaks ja on mõnikord kollaka varjundiga (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiibade siruulatus suurkõrval on 240-280 mm, küünarvarre pikkus 37-42 mm ja kehakaal 5-12 g (Masing, 2001).
Huuled on suurkõrval heledad lihapunased, nina ja silmade piirkond helepruun või roosa . Kõrvad ja lennused on pruunid (MacDonald, Barrett, 2002). Võrreldes teiste nahkhiirtega on pruun-suurkõrval võrdlemisi suured silmad ja selle tõttu hea nägemine (Cranbrook 1963, tsit. Eklöf, Jones , 2003 järgi).
Liigitunnusena torkavad silma ülipikad kõrvad (30-40 mm), kuid see on talvitumise ajal peidetud küünarvarre alla – kõrva asemel on siis hästi märgatav teravatipuline traagus. Traagus on helepruun, tipu suunas ühtlaselt ahenev , suhteliselt terava tipuga, tagaserv allosas kumer, ulatudes peaaegu pooleni kõrvapikkusest. Kõrvalesta siseküljel on selgesti eristatavad 22-25 ristivolti (Masing, 2001).
Suurkõrvad on öise eluviisiga , minnes toitu jahtima 20 minutit pärast päikeseloojangut. Toiduks on putukad: ööliblikad, ehmestiivalised, mardikad ja kärbsed. Väiksemaid putukaid sööb suurkõrv lennult, suuremad aga viib toitumisõrrele (MacDonald, Barrett, 2002). Pruun-suurkõrvad on ka korjenahkhiired, sest mõnikord korjavad putukaid lehtedest. Sammuti on nad silmitsi probleemidega kui avastavad saagi risustatud keskkonnast, sinna ise kinni jäädes ( Swift , 1998, tsit. Eklöf, Jones, 2003 järgi).
Elupaigaks valib suurkõrv varjulised ja suhteliselt hõredad leht- või okasmetsad. Sammuti võib neid kohata parkides ja puuderohketes aedades (MacDonald, Barrett, 2002). Talvituspaikadest on teada suured tehiskoopad, mis asuvad Tallinna läheduses ja Piusas. Suurkõrv talvitub temperatuuril (–2ºC)-(7ºC) ja suhtelisel õhuniiskusel 85-100% (Masing, 2001).

1.3.8 Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssoni)

Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssoni) on keskmise kehaehituse ja suurusega nahkhiir. Põhja-nahkhiire seljapoolne karvkate on pikk ja üsna torkejas. Karvad alusel on tumepruunid, otsest ebakorrapäraselt heledad ja läikivad või tuhmkollased (Lisa 3, Foto 7). Kõhupool on karvkate kollakaspruun (MacDonald, Barrett, 2002).
Tiibade siruulatus põhja-nahkhiirel on 240-280 mm, küünarvarre pikkus 37-44 mm ja kehakaal 7-18 g (Masing, 2001).
Nina, kõrvad ja lennused on põhja-nahkhiirel mustjaspruunid. Kõrvad on lühikesed, väliservas on 5 põikivolti ja alusel kõrvad laienevad (MacDonald, Barrett, 2002). Kõrvad on põhja-nahkhiiel 14-17 mm pikad, ovaalse kujuga ja paksud ning mitte läbipaistvad. Kõrva traagus on lühike ja tömp, ei ulatu pooleni kõrvapikkusest (Masing, 2001).
Kannus ulatub umbes pooleni sabapikkusest ja küljekannus algab varvaste alguskoha kõrgusest. Põhja-nahkhiirel esineb kitsas epibleem1( MacDonald, Barrett, 2002). Looma eristamiseks teistest liikidest ulatub põhja-nahkhiire sabatipp lennunahast 5-7 mm välja (Masing, 2001).
Põhja-nahkhiir suundub toidujahile varakult. Ühe ööpäeva jooksul sooritab ta tavaliselt kaks jahilendu: päikeseloojangu järgi ja päikeseloojangu eel. Toiduks on lendavad putukad: mardikad, ehmestiivalised sääriksääsed jms. Saaki püüab meelsamini järve äärest kui metsadest (MacDonald, Barrett, 2002).
Elupaikadena eelistab põhja-nahkhiir metsi ja asulaid, päevasteks varjepaikadeks kasutavad katuselauseid. Talvituvad põhja-nahkhiired suurtes koobastes ja eri tüüpi keldrites. Sobilik talvitumistemperatuur on (–2ºC) – (7ºC) ja suhteline õhuniiskus 85-100 % (Masing, 2001).

2. MATERJAL JA METOODIKA

2.1 Peeter Suure Merekindlus

1907. aastal andis Tsaar Nikolai II2 korralduse koostada ja välja töötada uus riigikaitsekava. Mis nägi ette tsaaririigi pealinna Sankt Peterburi kaitseks uute kaitsepositsioonide rajamise võimaliku sissetungiva vaenlase vastu ( Muuga , 2000).
Kindlama kaitse saavutamiseks peeti arukamaks rajada kaitseliinid kaugemale, et varakult vastaseid tagasi tõrjuda. Ohtlik oli kaitseliine rajada Peterburi ja seega peeti oluliseks ja targemaks ehitada kaitseliinid n.ö Soome lahe luku Tallinn-Porkala piirkonnale. Sellele sekundeerisid kaitsepositsioonid Loode- ja Lääne-Eestis (Muuga, 2000).
Ehitus algas 1909. aastal, kui Imperaator Peeter Suure Merekindluse nimelise projekti edasi arendades jõuti järeldusele, et tuleb kaitsta kaitseliine tagalast ning strateegiliselt tähtsaid asulaid mitte ainult mere, vaid ka maismaa poolt. Nikolai II andis maarindepositsioonide rajamiseks korralduse 29. jaanuaril 1913 aastal. Samal aastal alustasid vangid ehitustegevust. Projekti käigus plaaniti Tallinna kaitseks rajada üks paljudest maarindepositsioonidest linna naabruses olevasse Pääsküla külla (Gustavson, 1993).
Peeter Suure Merekindluse koosnes kaitsepositsioonidest Naagel (Tõlinõmmel),Vitil, Humalas, Vääna-Postil, Laagris, Assaku piirkonnas ja Irus (Masing, 2008).
Projekti koostamise aeg oli väga kiire ja enamjaolt ei suudetud seda olukordade vaheldumisega lõpetada. 1915 - 1916 aastatel alustati projekteerimist uute positsioonide jaoks, millega seoses maarinne nihkus Tallinnast kaugemale. Kõiki kavandavatest positsioonidest ei jõutud I maailmasõja peale tulemisega valmis ehitada (Gustavson, 1993).
Enne II maailmasõja algust jõuti Peeter Suure Merekindluse positsioonidest valmis ehitada suured maa-alused süsteemid valmisid Vitil, Humalas, Vääna-Postil, Laagris ja Irus (Masing, 2008).

2.2 Laagri nahkhiirte talvituspaik

Uurimused on näidanud, et Tsaar Nikolai II käskudel ehitatud Peeter Suure Merekindluse süsteeme hakkasid nahkhiired kasutama talvituspaikadena. Nahkhiirte talvituskolooniaid Laagri positsiooni käikudes on teada juba aastast 1947. Esimesi uuringuid tegi 1948. aastal August Mank. Nahkhiirte loenduses toimusid ka aastatel 1979-1990, kui uuringuid viis läbi nahkhiirte teadlane Matti Masing (Masing, 2008).
Kuni aastani 2004 ei olnud uuringuid teostatud. 2004. aastal alustas uuringutega uuesti Triinu Tõrv, kes on teostanud neid aastani 2009.
Tabel 1. Varasemate loenduste aastad ja teostajad Pääskülas.
Positsioon
Loenduse aasta(d)
Loenduse teostaja (d)
Pääsküla
1979
M.Masing, P.Keppart
1980-1988
M.Masing
2001
M.Masing, L.Lutsar
2006
T.Tõrv, L.Lutsar
2008
T.Tõrv, L.Lutsar, M. Sepp , O.Kalda, R.Kalda
2009
T.Tõrv, O.Kalda, R.Kalda, M.Samberk

2.2.1 Pääsküla kaitsepositsiooni asukoht ja rajatised

Imperaator Peeter Suure merekindluse positsioon nr 6 asub Pääskülas, Laagri paekõlvikul, mille kõrgus merepinnast ulatub ligi 48 meetrini ja kõrgus ümbruskonnast on umbes 15 meetrit ja kuhu on ehitatud kuus suurt blindaaži (Gustavson, 1993). Maarinde positsioon nr 6 rajati endise Pääsküla küla territooriumile. Peeter Suure merekindluse tunnelid paiknevad Saku vallas Tänassilma küla territooriumil ning väikeses osas Saue vallas Laagri aleviku territooriumil (Kultuurimälestiste riiklik register ).
Joonis 2. Maa-aluste käikude asukoht Laagri talvituspaigas.
Kindlusrajatiste ehituseks sobis Pääsküla kõlvik väga mitmel põhjusel. Looduslikult, geoloogilise ehituse poolest on Pääsküla mägi allmaatunnelite rajamiseks sobiv, kuna siin paiknevad tihedad minimaalselt mõranenud paekivikihid. Oht, käikude kokku varisemiseks oli minimaalne (Muuga, 2000).
Pääsküla maarinde positsioon nr 6 hõlmab enda alla kuut rooduvarjendit ja lisaks nende vahele jäävate käikude süsteemi (Kultuurimälestiste riiklik register). Ühest kuuest blindaažist asus ka diiselelektrijaam (Gustavson, 1993).
Rooduvarjendid ehk blindaažid, mis mahutasid ligikaudu 120 meest, olid ehitatud turvaliseks. Uksed olid tehtud rauast, et vältida lahingu käigus mürsukildude sisenemist siseruumidesse (Kultuurimälestiste riiklik register).
Tunnelite kogupikkuseks loetakse ligikaudu 2400 m (Gustavson, 1993). Blindaaži fassaadi pikkuseks leotakse liikaugu 45 m, laiuseks 9 m ja süvendi pikkuseks 90 m. Rooduvarjendite betoonlagi on vahemikus 2,5-3 m ja sama paksud on laed siseruumides (Kultuurimälestiste riiklik register). Peeter Suure Merekindluse maarinde positsioonist on Laagri tunnelite süsteem suurim. Kogupikkus ulatub ligikaudu 3 kilomeetrini (Tõrv, 2008).
Betoonkehandi ja süvendiseina vahe on täidetud puistematerjaliga, mille väljavarisemise vältimiseks laoti fassaadi kõrvale kivimüür. Blindaaži ette rajati 5,5 meetri laiune süvend, mille mõlemast otsast viis fassaadi juurde kaldtee . Blindaaž kerkib maapinnast ligikaudu 2 meetrit. Maapealne lagi on kaetud veekindla kihiga , milleks on kasutatud peamiselt asfalteeritud tõrvapappi (Kultuurimälestiste riiklik register). Blindaažide ehitamisel võeti arvesse ilmamuutused. Tunnelitesse tekkis aegajalt vesi, selle äravooluks oli ehitatud spetsiaalsed allmaakäigud (Gustavson, 1003).

2.2.2 Laagri talvituspaiga aluspõhi

Peeter Suure Merekindluse tunnelite süsteem ja blindaažid on rajatud meie aluspõhja ordoviitsiumi vanusega ühtivasse lubjakivisse (Kultuurimälestiste riiklik register).
Tunnelite süsteem on geoloogiliselt iseäralik oma vanuse poolest. Märkimisväärne on ka tunnelites jälgitav 10-20 cm paksune kollakas savine kiht. Tegemist on nn Kinnekulle metabentoniidiga, mis on tekkinud hiiglasliku vulkaanipurske tagajärjel, mis tekkis suurt ala katnud vulkaanituhast (OÜ J. Viru Markšeideribüroo, 2007-2008).
Arvatakse, et on tegu Fanerosoikumi vulkaaniga, mis on viimase 500 miljoni aasta suurim vulkaanipurse. Laagri tunnelite süsteem on Eestis ainsaks Kinnekulle metabeontoniiti paljandumiskohaks. Lõuna-Rootsis on sellist kollakat savikihti paljandumas suurematel aladel, kohati küündib metabentoniidi kiht isegi mitme meetrini (OÜ J. Viru Markšeideribüroo, 2007-2008).
Metabentoniidi avastamisel on tähtsus teiste aluskivimite vanuse määramiseks. Laagri tunnelites on metabentoniidi vanuseks määratud umbes 455 milj. aastat ( Hints , 2006).

2.2.3 Keskmine õhutemperatuur talvitumisperioodidel 2007/2008 ja 2008/2009

2007/2008 aasta keskmine õhutemperatuur, mis mõõdeti Tallinna lähedal (Tallinn- Harku Alajaamas) on (5,2ºC). Madalaim temperatuur registreeriti 2007/2008 aasta talvitusperioodil jaanuari kuus, kus keskmine temperatuur langes alla (0ºC) (-0,5ºC) (Joonis 3). Soojem kuu 2007/2008 aasta talvitusperioodil oli aprill, keskmiseks õhtutemperatuuriks (6,4ºC).
Joonis 3. Tallinn-Harku Alajaama kuu keskmised õhtutemperatuurid, º C (EMHI).
2008/2009 aasta talvitusperioodil oli keskmiseks õhutemperatuuriks Tallinn-Harku Alajaamas (3,9ºC). Külmem kuu oli 2009. aastal veebruar, kui mõõdetud keskmine õhtutemperatuuri oli (-4,3ºC). Kõrgeim õhutemperatuur nahkhiirte talvitumisperioodil (2008/2009) mõõdeti novembris ( 8,9ºC).
2007/2008 aasta talvitusperioodil mõõdeti Laagri püsielupaiga käikudes kõrgemaks õhutemperatuuriks (7,83ºC) (2007. aasta november). Madalaim õhutemperatuur 2007/2008 aasta talvitusperioodil mõõdeti 2008. aasta veebruari kuus (2,46ºC) ( Kadak ,2009).

2.2.4 Välitööd ja andmete töötlemine

Käesolevas töös on andmeid kasutatud nii kirjanduslikest allikatest kui ka loenduste tulemusena saanud materjalidest . Triinu Tõrv on loendusi Peeter Suure Merekindluse positsioonis nr 6 läbi viinud alates aastast 2005. Käesolevas töös kasutan nahkhiirte talvitumisperioodi iseloomustamiseks ja selle analüüsimiseks loenduste tulemusena saadud andmeid.
Loenduse vahemikku jäävad perioodid: 2008 jaanuar- märts, 2008 august- detsember ja 2009 jaanuar- märts. Lisaks on kasutatud ka 2007 aasta loenduste käigus kogutud andmeid. Autor viibis ise loendustel 2008 oktoober- 2009 märts. Välitööde käigus viidi täisloendus läbi Pääsküla maa-aluste käikude süsteemis nr 1.
Liike tõmmulendlane (Myotis brandtii) ja habelendlane (Myotis mystacinus) käsitletakse antud töös liigina tõmmulendlane (Myotis brandtii), kuna nendel kahel liigil ei ole võimalik välisel vaatlusel vahet teha, ilma looma puutumata.
Kõik erinevatest allikatest kogutud loendusandmed on töödeldud programmis MS Excel ning samas on teostatud ka loendusandmete analüüs.

2.2.5 Loendamise metoodika

Töös on kasutatud loendusandmeid Peeter Suure Merekindluse nr 6 maarindepositsiooni suurimat süsteemi (süsteem nr 1) (Lisa 3, Foto 8 ja Foto 9). Käigud süsteemis on omavahel ühendatud. Töös kasutatav tunnelite süsteem on välja toodud joonisel 4 punasega tähistatud ringis . Süsteem on kindlapiiriline ja koosneb lõikudest: 1, 2, 3 (mis jaguneb omakorda 3.1, 3.2, 3.3 ja 3.4). Kolm avatud sissepääsu, mis on talvitumiseks vajalikud, on joonisel 2 tähistatud punaste nooltega (Tõrv, 2008).
Joonis 4. Uurimisala.
Vaatluste lihtsustamiseks tunnelis on viimane jaotunud 20 m pikkusteks sektsioonideks. Sektsiooni numbrite süsteem on välja toodud lisas ( Lisa 1). Käik 1 koosneb 17 sektsioonist, tunnel 2 koosneb 21 sektsioonist, käik 3 koosneb neljast väiksemast käigust. 3.1 on jaotatud 21 sektsiooniks. Blindaaži õhušaht jaguneb kolmeks. Käik 3.2 on jaotatud 8 sektsiooniks (1p-8p), käik 3.3 jaguneb 2 sektsiooniks ( 1l-2l) ja käik 3.4 3 sektsiooniks (1b-3b) (Tõrv, 2008).
Andmete kogumiseks kasutati andmelehte (Lisa 2). Lisaks talvituvale liigile ja sektsiooninumbrile märgiti andmelehele ka nahkhiire asukoht. Paiknemiseks oli kolm võimalust: seinal , laes või praos. Täpsustamiseks kasutatakse paiknemise määramiseks ka tunnuseid: avatud, augus või praos. Nahkhiire paiknemisel seinal tuli tabelisse märkida kõrguse kategooria: 2m.
Ametlikud loendused toimusid kahel perioodil. Talvitusperioodil 2007/2008 toimusid loendused, milles osales 3-4 inimest kuupäevadel: 9.11.2007, 16.12.2007, 19.01.2008, 17.02.2008, 19.03.2008, 12.04.2008 (Tõrv, 2008). Perioodil 2008/2009 toimusid loendused kuupäevadel: 24.10.2008, 23.11.2008, 14.12.2008, 30.01.2009, 28.02.2009, 28.03.2009.
Pildimaterjali saamiseks on kasutatud peegelkaameraid Nikon 80D ja Canon 400D.

3. 2008/2009 AASTA LOENDUSTULEMUSTE ANALÜÜS

Talvitusperioodil 2008/2009 oli loendatud nahkhiirte koguarv 1437. Suurim nahkhiirte arvukus oli jaanuari kuus, kui isendite arv oli 297 (Joonis 5). Minimaalne nahkhiirte arv loendati oktoobris (170 nahkhiirt).
Joonis 5. 2008/2009 aasta talvitusperioodi loenduste tulemused.
Domineerivaks liigiks kogu talvitusperioodi jooksul oli veelendlane (Myotis daumentonii), moodustades 80% kogu nahkhiirte arvukusest (Joonis 6). Põhja- nahkhiire (Eptesicus nilssoni) arvukus Laagri püsielupaigas oli väike talvituvate põhja- nahkhiirte koguarv 7 oli isendit (Lisa 4, Joonis 1). Pruun- suurkõrva (Plecotus auritus) arvukus kogu talvitusperioodi jooksul on 12% nahkhiirte koguarvust. Kogu talvitusperioodi vältel loendati kokku 176 pruun-suurkõrva. Laagri püsielupaigas leiti 2008/2009 aasta talvitusperioodil nattereri lendlase (Myotis nattereri) isendeid, keda varem polnud kohatud.
Joonis 6. Nahkhiireliikide osakaal Laagri talvituspaigas 2008/2009 talvitusperioodil.
Kõige suurema liigilise varieerumisega käik Laagri talvituspaigas oli käik 1 (Lisa 3, Foto 10). Suurima osakaalu käigus 1 moodustavad veelendlased (Myotis daubentonii). Käigus 1 talvitus kõige rohkem veelendlasi jaanuari kuus, kus isendite arv oli 97. minimaalne veelendlaste arv käigus 1 oli oktoobri kuus (31 isendit). Maksimaalne nahkhiirte arv käigus 1 loendati jaanuari kuus (146 nahkhiirt) (Joonis 7).
Joonis 7. Nahkhiirte arvukus käigus 1 talvitusperioodil 2008/ 2009.
2008/2009 aasta talvitusperioodil leiti Laagri käikudest talvitumas kolm nattereri lendlast (Myotis nattereri), kellest kaks talvitus käigus 1. Esimene nattereri lendlane leiti talvitumas käigus nr 1 23.11.2008 ja teine isend 28.03. 2009 toimunud loenduste tulemusena. 28.02.2009 aasta loendusel, avastati käigus nr 1 üks surnud lendlane.
Käigus 2 oli talvituvate nahkhiirte koguarv 331 isendit. Maksimaalne nahkhiirte arv loendati novembri kuus, kus isendite arv oli 67. Minimaalne nahkhiirte arv käigus 2 (37 isendit), loendati märtsi kuus (Joonis 8). Domineeriv liik käigus 2 oli veelendlane (Myotis daubentonii) (Lisa 4, Joonis 2). Loendatud veelendlaste arv oli suurim novembris, detsembris ja jaanuaris, kui isendite arv oli ligikaudu 50. Minimaalne loendatud veelendaste arv fikseeriti märtsi kuus (36). Käigus kaks ei leitud 2008/2009 aasta talvitusperioodil talvitumas ühtegi põhja- nahkhiire (Eptesicus nilssoni) isendit.
2008/2009 aasta talvitusperioodil leiti Laagri käikudest talvitumas kolm nattereri lendlast (Myotis nattereri), kellest kaks talvitus käigus 1.
Joonis 8. Nahkhiirte arvukus käigus 2 talvitusperioodil 2008/2009.
Käigus 3 oli ülekaalus veelendlaste (Myotis daubentonii) osakaal (Lisa 4, Joonis 3). Maksimaalne nahkhiirte arv loendati käigus 3 detsembri kuus (97 isendit) ja minimaalne oktoobris ja märtsis (Joonis 9). Käigus 3 on võrreldes 2007/008 aasta talvitusperioodiga suurenenud ka pruun- suurkõrva (Plecotus auritus) isendite arvukus. 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli käigus 3 talvituvate pruun- suurkõrvade üldarvukus 40 isendit. Maksimaalne pruun- suurkõrvade arv registreeriti novembri kuus (11 isendit).
Joonis 9. Nahkhiirte arvukus käigus 3 talvitusperioodil 2008/2009.
2008/2009 aasta talvitusperioodil eelistasid 84% nahkhiirtest talvituda avatult (Lisa 4, Joonis 4). Kogu talvitusperioodi jooksul loendati praos talvituvaid nahkhiiri 160 isendit, mis moodustab 11% talvituvate nahkhiite arvust. Asukoha valiku jaotumine erinevates käikudes on toodud joonisel 10. Talvitumisel domineerib avatud paiknemine. Avatult paiknevate nahkhiirte koguarv loenduste vältel oli 1210 isendit.
Joonis 10. Nahkhiirte paiknemine erinevates käikudes talvitusperioodil 2008/2009

4 NAHKHIIRTE TALVITUMISE ANALÜÜS LAAGRIS

4.1 Liikide üldine koosseis Laagri talvituspaigas

Käesolevas peatükis on 2007/2008 aasta talvitusperioodi iseloomustamiseks kasutatud T. Tõrva (2008) loenduste tulemusena saadud andmeid.
Kahe talvitusperioodi jooksul (2007/2008 ja 2008/2009), oli esindatud kuus nahkhiire liiki: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), tõmmu/habelendlane (Myotis brandtii/mystacinus), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) ja põhja- nahkhiir (Eptesicus nilssonii).
Nahkhiirte arvukuse osakaalud kahe talvitusperioodi jooksul on välja toodud joonistel: joonis 6 ja joonis 11 Mõlema talvitusperioodi jooksul on ülekaalus veelendlase (Myotis daubentonii) osakaal. Suurim erinevus on liigi pruun- suurkõrva (Plecotus auritius) osakaalus. 2007/2008 aasta talvitusperioodil leiti Laagri käikudest 136 pruun-suurkõrva. 2008/2009 aasta loenduste tulemused näitasid, et pruun- suurkõrvi talvitus 40 isendi võrra rohkem.
2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati kokku 1376 nahkhiirt ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil 1437 isendit. 2007/2008 aasta talvitusperioodil, ei talvitunud Laari käikudes nattereri lendlast (Myotis nattereri), 2008/2009 aasta talvitusperioodil tuvastati loenduste tulemusena 3 isendit.
Kõige vähemaarvuliselt talvitub Laagri talvituspaigas põhja- nahkhiir (Eptesicus nilssoni). 2008/2009 aasta loendustel oli põhja-nahkhiire arv Laagri talvituspaigast 7 isendit.
Joonis 11. Nahkhiireliikide osakaal Laagri talvituspaigas 2007/2008 talvitusperioodil.
Rohkem talvitus nahkhiiri Laagri käikudes 2007/2008 aasta veebruari kuus, kus kokku loendati 298 isendit. 297 nahkhiirt talvitus 2008/2009 aasta talvitusperioodil jaanuari kuus. Vähim nahkhiiri loendati aga 2007/2008 aasta aprilli kuus.

4.2 Asukoha valik talvitumisel

Enamasti eelistavad nahkhiired talvitumisel paikneda avatult. Ülevaate nahkhiirte kahe talvitumisperioodi võrdluseks annavad joonis 12 ja lisa 4, joonis 4. 2007/2008 aasta talvitusperioodil paiknes nahkhiirte koguarvust avatult 1117 nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil talvitus avatult 1210 nahkhiirt.
Lisaks kolmele eelnevale talvitumise võimaluse, võivad nahkhiired paikneda ka koopa laes. 2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati 172 laes talvituvad nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli laes talvituvate nahkhiirte arv 196.
Joonis 12. Nahkhiirte paiknemine talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).
Asukoha valiku varieerumine erinevates käikudes on toodud joonistel 10 ja 13. Avatud nahkhiirte paiknemine on ülekaalus kõikides käikudes mõlema talvitusperioodi jooksul. Käikude vahelisel võrdlusel esineb erinevus praos talvituvate nahkhiirte vahel. 2007/2008 aasta talvitusperioodil talvitus käigus nr 2 199 nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil valis talvitumise asu kohaks sein prao 160 isendit.
Joonis 13. Nahkhiirte paiknemine erinevates käikudes talvitusperioodil 2007/2008 T. Tõrva andmete põhjal).

4.3 Nahkhiirte talvitumine käigus 1

Talvitusperioodil 2007/2008 oli talvituvate nahkhiirte koguarv käigus 1 584 isendit, 2008/2009 aastal oli talvituvate nahkhiirte arv 631. Arvukamaiks talvitujaks oli mõlema talvitusperioodi jooksul veelendlane (Myotis daumbentonii). Käigus 1 on 2008/2009 aasta talvitusperioodil vähenenud põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) arv poole võrra. Üldise ülevaate liigilisest koosseisust kahel erineval talvitusperioodil annavad lisas toodud joonised ( Lisa 4, Joonis 1 ja Lisa 5, Joonis 1). 2008/2009 aasta talvitusperioodil on käigus 1 suurenenud pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) ja tiigilendlase (Myotis dasycneme) isendite arvukus. Tiigilendlase üldine arvukus on võrreldes 2007/2008 aasta talvitusperioodiga suurenenud 18 isendi võrra.
Kuude lõikes talvitus 2007/2008 aasta talvitusperioodil käigus 1 kõige rohkem nahkhiiri veebruari kuus, kui isendite arv oli 138 (Joonis 14). 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli isenditerohkeim kuu jaanuar, kus nahkhiirte arv oli 146 (Joonis 7). Minimaalne nahkhiirte arv oli 2007/2008 aasta talvitusperioodil novembri kuus ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil oktoobris.
Veelendlase arvukus käigus 1 2007/2008 aasta talvitusperioodil oli suurim märtsi kuus (96 isendit), 2008/2009 aasta talvitusperioodil talvitus veelendlasi käigus 1 kõige rohkem jaanuari kuus (97 isendit). 2007/2008 aasta talvitusperioodi jooksul oli Põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) arvukus kogu loenduse vältel stabiilne. 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli põhja- nahkhiire arvukus varieeruv: oktoobris ja novembris ei leitud käigus 1 talvitumas ühtegi isendit, kõige rohkem talvitus põhja-nahkhiirt käigus 1 2009 aasta veebruari kuus ( 3 isendit).
2007/2008 aasta ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil eelistasid käigus 1 nahkhiired talvituda avatult. Käigus 1 esineb kõige avatult talvituvaid nahkhiiri.
Joonis 14. Nahkhiirte arvukus käigus 1 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).

4.4 Nahkhiirte talvitumine käigus 2

Käigus 2 loendati 2007/2008 aasta talvitusperioodil kokku 304 nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli talvituvate isendite üldarv 331. Kahe talvitusperioodi jooksul on suurimad erinevused märgata tiigilendlase (Myotis dasycneme) ja põhja- nahkhiire (Eptesicus nilssonii) arvukuses. 2008/2009 aasta talvitusperioodil ei loendatud käigus 2 ühtegi põhja- nahkhiirt. Tiigilendlase üldine arvukus võrreldes 2007/2008 aasta talvitusperioodiga suurenes 5 isendi võrra. Pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) arvukus kahe talvitusperioodi erines vaid ühe isendi võrra. Ülevaate üldisest liigilisest koosseisust käigus 2 annavad lisas toodud joonised: Lisa 5, Joonis 2 ja Lisa 5, Joonis 2.
2007/2008 aasta talvitusperioodil talvitus märtsi kuus viis tõmmulendlast (Myotis brandtii), järgneval talvitusperioodil samal kuul ei leitud talvitumas ühtegi isendit.
Käigus 2 talvituvate nahkhiirte arv oli kõige suurem 2007/2008 aasta talvitusperioodil veebruari kuus, kui talvituvate isendite arv oli 64 ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli suurim talvituvate isendite arv novembris ( 67 isendit).
Kahe talvitusperioodi jooksul oli käigus 2 ülekaalus veelendlased (Myotis daubentonii) osakaal (Joonis 8 ja Joonis 15). 2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati kokku 264 veelendlast, järgneval perioodil oli veelendlase isendite arv 290.
Kõige vähem nahkhiiri talvitus 2008. aasta aprilli kuus, 2009. aasta oli väiksem nahkhiirte arv märtsi kuus.
Käigus 2 paiknes kõige vähem nahkhiiri talvitumisel praos, suuremaarvuliselt talvitusid isendid avatult.
Joonis 15. Nahkhiite arvukus käigus 2 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).

4.5 Nahkhiirte talvitumine käigus 3

Käigus 3 loendati 2007/2008 aasta talvitusperioodil kokku 481 nahkhiirt ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli isendite arv 467. Veelendlaste (Myotis daubentonii) arvukus oli suurim mõlema perioodi jooksul. Suurim erinevus kahe aasta talvitumisel oli pruun- suurkõrva (Plecotus auritus) arvukuses. 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli pruun- suurkõrva isendite arv võrreldes 2007/2008 aastaga suurenenud poole võrra. Erinevust on võimalik märgata ka joonistel 9 ja 16. 2008/2009 aasta talvitusperioodil ei leitud käigus 3 talvitumas ühtegi põhja- nahkhiirt (Eptesicus nilssonii).
2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati käigus 3 kõige rohkem nahkhiiri jaanuari kuus, kui isendite arv oli 104. Vähem nahkhiiri talvitus 2007/2008 aasta talvitusperioodil aprilli kuus, kui nahkhiirte arv oli 28. 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli isenditerohkeim kuu detsember (97 isendit).
Käigus 3 eelistasid nahkhiired talvituda avatult. 2008/2009 aasta talvitusperioodi võrdlusel eelnevaga , vähenes praos talvituvate nahkhiirte arv poole võrra. 2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati kokku 80 praos paiknevat nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli praos paiknevate isendite üldarv 44.
Joonis 16. Nahkhiirte arvukus käigus 3 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).
Käigus 3.1 loendati 2007/2008 aasta talvitusperioodil 328 nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil leiti samas käigus kokku 343 isendit. Kõige suurem oli isendite arv 2007/2008 aasta talvitusperioodil jaanuari kuus, järgneval perioodil oli isendite rohkemad detsember ja jaanuar. Vähem oli nahkhiiri aga 2007/2008 aasta talvitusperioodil märtsi kuus ja 2008/2009 aasta oktoobri kuus.
Mõlemal talvitusperioodil oli domineerivaks liigiks käigus 3.1 veelendlane (Myotis daumbentonii). 2007/2008 aasta talvitusperioodil loendati 300 veelendlast ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli talvituvate veelendlaste arv 293 (Joonis 17 ja Joonis 18).
2008/2009 aasta talvitusperioodilt ei esinenud ühtegi põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) isendit, eelneval talvitusperioodil oli põhja-nahkhiire isendite arv 2. Suur erinevus esineb pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) arvukuse muutuses kahe talvitusperioodi jooksul. 2008/2009 aasta talvitusperioodil on pruun-suurkõrva isendite arvukus suurenenud peaaegu kolme võrra.
Võrreldes 2008/2009 aasta talvitusperioodi 2007/2008 aastaga, oli tulemuseks käigus 3.1 tõmmulendlase (Myotis brandtii) isendeid poole vähem.
Joonis 17. Nahkhiirte arvukus käigus 3.1 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).
Joonis 18. Nahkhiirte arvukus käigus 3.1 talvitusperioodil 2008/2009.
Ülekaalukaks liigiks käigus 3.2 oli veelendlane (Myotis daubentonii), 2007/2008 oli talvituvate veelendlaste üldarv 75 ja sellele järgneval talvitusperioodil talvitus 64 isendit.
Kahe talvitusperioodi jooksul ei leitud käigus 3.2 talvitumas ühtegi põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) isendit. 2007/2008 aasta talvitusperioodil ei loendatud tiigilendlasi (Myotis dasycneme), 2008/2009 aasta talvitusperioodil leiti käigus 3.2 talvitumas üks tiigilendlane.
Isendite rikkam kuu 2007/2008 aasta talvitusperioodil oli jaanuar, kus loendati 18 nahkhiirt (Joonis 19).
Joonis 19. Nahkhiirte arvukus käigus 3.2 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).
2008/2009 aasta talvitumisperioodil oli nahkhiiri käigus 3.2 kõige rohkem detsembri kuus, isendite arv oli 15 (Joonis 20). Mõlema talvitusperioodi viimastel loenduskuudel leiti käigus 3.2 talvitumas ainult veelendlase (Myotis daubentonii) liigi esindajaid.
Joonis 20. Nahkhiirte arvukus käigus 3.2 talvitusperioodil 2008/2009.
Käigus 3.3 talvitus 2007/2008 aasta talvitusperioodil 17 isendit, 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli talvituvate nahkhiirte arv 28. Mõlemal talvitusperioodil domineeris veelendlase (Myotis daubentonii) arvukus. 2007/2008 ja 2008/2009 aasta talvitusperioodil ei talvitunud käigus 3.3 tõmmulendlase (Myotis brandtii) ja Põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) isendeid.
2008/2009 aasta talvitusperioodil leiti käigus 33. talvitumas kaks tiigilendlast (Myotis dasycneme), 2007/2008 aasa talvitusperioodil käigus tiigilendlasi ei talvitunud.
Kõige liigirikkam kuu käigus 3.3 oli 2007/2008 aasta talvitusperioodil aprill (Lisa 5, Joonis 3). 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli kõige rohkem nahkhiiri märtsi kuus ja detsembris, jaanuaris ja veebruaris püsis talvituvate nahkhiirte arv stabiilsena.(Lisa 4, Joonis 5).
Käigus 3.4 talvitus 2007/2008 aasta talvitusperioodil 58 nahkhiirt, 2008/2009 aasta talvitusperioodil oli talvituvate isendite arv vähenenud poole võrra (25 nahkhiirt). Suurim erinevus kahe talvitusperioodi valel on pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) ja tõmmulendlase (Myotis brandtii) isendite arvukuse vahel. 2008/2009 aasta talvitusperioodil ei esinenud ühtegi pruun-suurkõrva esindajat (Lisa 4, Joonis 6). 2007/2008 aastal oli pruun-suurkõrva isendite arv 3. 2007/2008 aasta talvitusperioodil ei leitud talvitumas ühtegi tõmmulendlast (Lisa 5, Joonis 4).
Mõlema talvitusperioodi jaanuari kuus leiti talvitumas ainult veelendlase (Myotis daubentonii) isendeid.

4.6 Nahkhiirte kaitse

Eestis elavaid nahkhiiri kaitsevad mitmed rahvusvahelised lepped, nagu Berni konventsioon , Bonni konventsioon ja Euroopa nahkhiirte kaitse leping EUROBATS. Looduse elujõulisena püsimiseks ja mitmekesisuse säilitamiseks on Eestis loodud väga mitmekülgne kaitse. Eestis reguleerivad loomastiku kaitset Looduskaitseseadus ja Loomakaitseseadus ja Punane Raamat (Sepp, 2008).
Eesti Punase Raamatu järgi jaotub ohustatud kuute erinevasse kategooriasse. Nendeks on: hävinud või tõenäoliselt hävinud liigid, eriti ohustatud liigid, ohualtid liigid, haruldased liigid, tähelepanu vajavad liigid ja määramata liigid. Eestis elavatest nahkhiirtest on viis liiki ära märgitud haruldaste liikide alla (Lilleleht, 1998).
Praegu kehtivas looduskaitse seaduse järgi on Eestis elavad nahkhiired II kategooria kaitsealused liigid, kelle asurkondi ja tähtsaid elupaiku tuleb teaduslikul alusel jälgida ning spetsiaalselt kaitsta (Masing, 2005).
1979. aastal, 23. juunil Bonnis aga avati allkirjastamiseks Euroopa nahkhiirte kaitse leping. 1991. aastal sõlmiti Londonis Euroopa nahkhiirte kaitse leping, mis jõustus 1994. aastal (EUROBATS).
Eestis on nahkhiired kaitse all 1958. a. alates. Eesti liitus Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga 11. november 2004. aastal (Masing, 2005). 2004. aastal kinnitati järgmiseks viieks aastaks nahkhiirte kaitsekorralduskava (Masing, Keppart & Lutsar, 2004).
Suurt tähelepanu tuleks pöörata Laagri käikude säilitamisele. Tegemist on aktiivse nahkhiirte talvituspaigaga Eestis: käike tuleb kaitsta inimtegevuse eest, et säilitada nahkhiirtele sobilikud talvitumistingimised. Laagri käikude olukord ei parane, sest tegemist on tugevalt inimasustusega alaga. Üheks selliseks näiteks on käigu 2 lõpus asuv sodihunnik, mis on sinna tekitatud inimeste poolt (Lisa 3, Foto 11).

Kokkuvõte

Käesoleva bakalaureuse töö eesmärgiks oli anda ülevaade Laagri püsielupaigas süsteemis nr 1 talvituvate nahkhiirte arvukusest ja liigilisest koosseisust ning võrrelda 2007/2008 ning 2008/2009 talvitushooaega. Tulemuste saamiseks koguti andmeid 2008/2009 aasta talvitusperioodil ja võrreldi andmeid 2007/2008 aasta uuringutega. Lisaks uuriti nahkhiirte arvukust erinevates tunnelites, kahe talvitusperioodi vältel.
Kahe talvitusperioodi vältel nahkhiirte arvukus ja liigiline osakaal suurel määral ei muutunud. Nahkhiirte arvukus on erinev kuude lõikes mõlemal talvitusperioodil. Isenditerikkamad kuud on detsember, jaanuar ja veebruar.
Bakalaureusetöö eesmärkide täitmisel selgus, et kahe talvitusperioodi vältel oli domineerivaks liigiks veelendlane (Myotis daubentonii), moodustes 80 % nahkhiirte arvust. Väikseima osakaalu moodustavad põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) liigi esindajad. Enamasti eelistavad nahkhiired talvituda avatult.
Ettepanekud: Jätkata loendusi Laagri talvituspaigas, et hinnata nahkhiirte liigilist koosseisu ja arvukust. Inimeste informeerimine Laagri talvituspaiga säilitamise vajalikkusest, kui sobiva nahkhiirte talvituspaigana. Pikemaperioodiliste uuringute jätkamisega Laagri talvituspaigas on võimalik uurida nahkhiirte talvitumise eripärasid seoses keskkonnatemperatuuri muutumisega.

Tänusõnad

Suurimad tänusõnad minu bakalaureusetöö juhendajale Triinu Tõrvale, kes viis läbi uuringud Laagri talvituspaigas ning võimaldas mul loendustel osaleda ja kogutud andmed kasutada. Siirad tänusõnad ka Oliver ja Rauno Kaldale, kes aitasid kaasa nahkhiite loendusele Laagri talvituspaigas. Meeldiva koostöö eest tänan Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituuti. Tänan oma perekonda ja kaastudengeid, kes suutsid säilitada positiivse suhtumise ja andsid inspiratsiooni lõputöö kirjamiseks.

Kasutatud kirjandus

Burnie, D. 2002. Loomad. Ersen , Tallinn.
Cranbrook, The Earl of. 1963. Notes on the feeding habits of the long-eared bat. Transaction of Suffolk Natural History Society, 11, 1–3.
EUROBATS. The Agreement on the Conservation of Populations of European Bats. [veebimaterjal] http://www.eurobats.org/ [19.03.2009].
Griffin, D. R. 1958. Listening in the Dark . New Haven , Connecticut: Yale University Press, 50.
Gustavson, H. 1993. Merekindlused Eestis 1913-1940. Olion, Tallinn.
Hints,O. 2006. Nahkhiired ja iidne vulkaanilise tuha kiht Laagri tunnelites. [veebimaterjal] http://www.teadus.ee/index.php?option=com_content&task = blogcategory&id=90&Itemid=96 [20.03.2009].
Kapfer, G.,Rigot, T., Holsbeek, L., Aron , S. 2007. Roost and hunting site fidelity of female and juvenil Daubenton’s bat Myotis daubentonii (Kuhl, 1817) ( Chiroptera: Vespertilionidae). Mammalyan Biology.
Kultuurimälestiste riiklik register. [veebimaterjal] http://register.muinas.ee/ [20.03.2009].
Lilleleht, V. 1998. Eesti Punane Raamat. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon , Tartu.
MacDonald, D.W., Barrett, P. 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
Masing, M. 1984. Lendlased. Valgus, Tallinn.
McAney, K. 1999. Mines as roosting sites for bats – their potential and protection. In Biology and Environment Vol. 99B, No. 1. pp. 63-65. Proceedings of the royal Irish Academy . [veebimaterjal] www.ria.ie/publications/journals/ProcBI/1999/PB99I1/ PDF/99108BI.pdf [22.04.2009].
Eklöf, J,. Jones, G. 2003. Use of vision in prey detection by brown long-eared bats, Plecotus auritus. Animal Behavior 66, 949-953.
Poots, L. 1987. Loomade elu 7. köide imetajad. Valgus. Tallinn.
Swift, S. M. 1998. Long-eared Bats. London: Poyser.
Käsikirjad
Kadak,O. 2009. Peeter Suure Merekindluse maarinde positsiooni nr 6 maa-aluste tunnelite kliima põhijooned. Bakalaureuse töö. Tallinna Ülikool, Tallinn.
Masing, M. 2001. Eesti nahkhiirte ülevaade. Nahkhiirte uurimise töörühm, Tartu.
Masing, M. 2008. Nahkhiired Humala maa-alustes käikudes (1964-2002), Sicista Arenduskeskus, Tartu.
Masing, M., Keppart, V., Lutsar, L. 2004. Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005-2009. Keskkonnaministeerium , Tartu.
Masing, M. 2005. Juhend nahkhiirte detektor -uuringuks tuuleparkides. Tartu.
Muuga, M. 2000. Imperaator Peeter Suure Merekindluse maarindepositsioon No. 6 Pääskülas. Tallinn.
Masing, M. 2005. Juhend nahkhiirte detektor-uuringuks tuuleparkides. Tartu.
OÜ J. Viru Markšeideribüroo. 2007-2008. Püsielupaiga koobastiku mõõdistustööd ja riskianalüüs. Imperaator Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsiooni uuringud. Tallinn.
Sepp, M. 2008. Peeter Suure Merekindluse maarindepositsiooni rajatised nahkhiirte talvituspaikadena. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool, Tallinn.
Tõrv, T. 2006. Nahkhiirte talvitustingimused ja arvukus Laagri talvitusalal Harju maakonnas. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool, Tallinn.
Tõrv, T. 2008. Habitat choise and movement of bats durning hibernation in Laagri hibernaculum, Estonia. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Tallinn.

Lisad

Lisa 1. Laagri käikude loendamisel kasutatav numbrisüsteem

Lisa 2. Andmete kogumise tabel
Visit nr
Date
Filler
Tunnel nr
Section nr
Species
Cluster (z)
Roof
Wall (h)
Position
Remarks
Mdau
Mbra
Mdas
Enil
Paur
M?
Csp
Hole
Crevice
Open

Lisa 3. Eestis talvituvad nahkhiired ja Peeter Suure merekindlus.

Foto 1. Talvituv tiigilendlane (Myotis dasycneme) (T.Tõrv).
Foto 2. Talvituvad veelendlased (Myotis daubentonii) (M. Samberki foto, erakogu) .
Foto 3. Paarituvad veelendlased (Myotis daubentonii) (M. Samberki foto, erakogu).
Foto 4. Talvituvad tõmmulendlased (Myotis brandtii) (T. Tõrva foto, erakogu).
Foto 5. Talvituv nattereri lendlane (Myotis nattereri) (M. Samberki foto, erakogu).
Foto 6. Talvituv pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) (M. Samberki foto, erakogu).
Foto 7. Talvituv põhja- nahkhiir (Eptesicus nilssonii) (M. Samberki foto, erakogu).
Foto 8. Laagri positsioon nr 6 süsteemi 1 esine (T.Tõrv).
Foto 9. Laagri positsioon nr 6 süsteemi 1 esine (T.Tõrv).
Foto 10. Laagri talvituspaiga käik 1 (T.Tõrv).
Foto 11. Laagri talvituspaiga käigu 2 lõpp (M. Samberki foto, erakogu).

Lisa 4. Talvitusperiood 2008/2009

Joonis 1. Nahkhiirte üldarvukus talvitusperioodil 2008/2009 käigus 1.
Joonis 2. Nahkhiirte üldarvukus talvitusperioodil 2008/2009 käigus 2.
Joonis 3. Nahkhiirte üldarvukus talvitusperioodil 2008/2009 käigus 3
Joonis 4. Nahkhiirte paiknemine talvitusperioodil 2008/2009.
Joonis 5. Nahkhiirte arvukus käigus 3.3 talvitusperioodil 2008/2009.
Joonis 6. Nahkhiirte arvukus käigus 3.4 talvitusperioodil 2008/2009.

Lisa 5. Talvitusperiood 2007/2008

Joonis 1. Nahkhiirte üldarvukus talvitusperioodil 2007/2008 käigus 1(T. Tõrva andmete põhjal).
Joonis 2. Nahkhiirte üldarvukus talvitusperioodil 2007/2008 käigus 2 (T. Tõrva andmete põhjal).
Joonis 3. Nahkhiirte arvukus käigus 3.3 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).
Joonis 4. Nahkhiirte arvukus käigus 3.4 talvitusperioodil 2007/2008 (T. Tõrva andmete põhjal).
1 Epibleem - nahariba väljaspool kannust.
2 Nikolai II- Venemaa viimane keiser, Poola kuningas ja Soome suurvürst. Valitses aastatel 1894-1917.
71