Eesti nahkhiired (0)

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Sugulased   Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks.
Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest , nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni.
Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala.
Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi.
Käsitiivalised on näriliste järel arvukuselt teine imetajate selts. Umbes 920 tänapäeval elavat nahkhiireliiki moodustavad imetajate liikide koguarvust ligi viiendiku. Käsitiivalisi ei esine üksnes polaarvöötmes ning üksikutel väga isoleeritud saartel. Palju on nahkhiiri troopikas - mõnes piirkonnas võib nende liikide arv ületada kõigi teiste imetajate liikide koguarvu.
Kõige vanem fossiilne nahkhiir , Ameerikast Wyomingist leitud Icaronycteris, pärineb varasest eotseenist.
Lendloomad  Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata , mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada . Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike.
Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad lendajad , kitsad tiivad aga seevastu võimaldavad osavust nõudvat kiiret lendu.
Väike-käsitiivalised kasutavad orienteerumiseks kajalokatsiooni, kuid suur-käsitiivaliste hulgas tarvitavad seda vaid mõned liigid. Kajalokatsiooni kasutavad nahkhiired on võimelised helide abil "nägema" nagu vaalad ja delfiinidki. Käsitiivalised tekitavad ning saadavad oma nina ja suu abil välja orienteerumiseks kasutatavat kõrge sagedusega ultraheli. Heli tagasipeegeldumise aeg annab teada eseme kauguse nahkhiirest. Ümbrusest tagasi peegeldunud heli tajuvad nahkhiired kõrvadega, selle tõttu ongi kajalokatsiooni kasutavatel väike-käsitiivalistel suured ning keeruka ehitusega kõrvad.
Talimagajad  Eestis on leitud 11 liiki nahkhiiri, kes kõik toituvad putukatest. Saagijaht toimub tavaliselt õhtuhämaruses pärast päikeseloojangut või mõnikord ka hommikul enne päikesetõusu.
Eri nahkhiireliikide toidulaud ei pruugi sugugi samasugune olla. Eelkõige sõltub see looma suurusest ja lennutüübist. Tilluke kääbus-nahkhiir toitub sääskedest ja kihulastest, suurkõrv aga suudab püüda mitte ainult lendavaid, vaid ka puuokstel istuvaid putukaid.
Päevase aja veedavad nahkhiired varjunult, jaheda ilmaga jäävad loomad magama, aeglustub ka nende ainevahetus ning langeb kehatemperatuur . Päevaste varjepaikadena kasutatakse puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi.
Putukatest toituvad nahkhiired on meie kliimavöötmes kas rändava eluviisiga , näiteks suurvidevlane lendab talveks umbes tuhatkond kilomeetrit lõuna poole, või paiksed, kes jäävad meil talveunne, näiteks lendlased. Talveuni kestab enamasti oktoobrist aprillini ning sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel.
Talvitumispaikadeks on koopad ja keldrid, kus on stabiilne temperatuur ning kõrge õhuniiskus. Liiga külmas ruumis võivad loomad surra, kuivas õhus aga saavad kahjustada lennused.
Nahkhiired talvituvad nii üksikult kui ka gruppidena. Loomad võivad laes rippuda, pragudesse pugeda või lihtsalt lamada. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur äärmiselt madal (liginedes ümbritseva keskkonna omale) ning ainevahetus väga aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida.
Une jooksul loomad ärkavad aeg-ajalt ning võivad ka oma asukohta muuta.
Järelkasv  Nahkhiirte paaritumine toimub talvitumise ajal ning järglased sünnivad suvel, juunis-juulis. Alates mai lõpust moodustavad emased poegimiskolooniaid. Sellistes kolooniates saavad nahkhiired hoida loodetele sobivat kehasoojust. Mõnikord leidub poegimiskolooniates ka isaseid nahkhiiri. Ühes koloonias võib loomi olla mitmest liigist.
Emane nahkhiir sünnitab kuni kaks poega . Esialgu võtab ema enda külge klammerdunud pisipoja(d) saagijahile kaasa, natuke suuremad järeltulijad aga jäetakse varjepaika ning emad käivad neid öösel imetamas.
Poegade areng on üsna kiire: noored nahkhiired saavutavad täiskasvanu suuruse umbes ühekuuselt ning oskavad selleks ajaks ka korralikult lennata. Poegimiskolooniad lagunevad hiljemalt augustis. Suguküpsuse saavutavad nahkhiired 1-2-aastaselt.
Kõik Eestis elavad nahkhiired on looduskaitse all. Kuna loomad kasutavad tihti varje - või talvituspaikadena inimtekkelisi rajatisi, on nad küllaltki kergesti haavatavad.  
Suurkõrv Plecotus auritus  Pikkus: 4,2–5,1 cm  Kaal: 6–14 g  Eluiga: kuni 22 aastat  Poegade arv: 1–2
Klass: imetajad Mammalia  Selts: käsitiivalised Chiroptera   Sugukond : nahkhiirlased Vespertilionidae      
Eestis elavad nahkhiired:   Tiigilendlane Myotis dasycneme  Veelendlane Myotis daubentoni  Brandti lendlane , Myotis brandtii  Habelendlane Myotis mystacinus   Nattereri lendlane Myotis nattereri  Suurkõrv Plecotus auritus   Pargi -nahkhiir Pipistrellus nathusii  Kääbus-nahkhiir Pipistrellus pipistrellus  Põhja-nahkhiir Eptesicus nilssonii  Suur-nahkhiir Vespertilio murinus  Suurvidevlane Nyctalus noctula      
Suurim Eestis elutsev nahkhiir on suurvidevlane, kelle pikkus on 64-80 mm, kaal 3 0-39,2 g.  Väikseim Eesti käsitiivaline on kääbus-nahkhiir, kelle pikkus on keskmiselt 45 mm ja kaal kõigest 3,7-4,8 g.  Väikeste loomade eluiga on harilikult suhteliselt lühike. Nahkhiired võivad aga elada paarikümne aasta vanuseks - ehk seetõttu, et nad magavad sõna otseses mõttes pool elu maha.  Nahkhiired paarituvad talvitumise ajal. Kuni kevadeni hoiab emane nahkhiir spermat spetsiaalses hoidlas nagu külmkapis.  Tunni jooksul võib üks nahkhiir püüda isegi kuni 600 putukat .  Hoolimata nimetusest ''hiir'' on nahkhiired lähemas suguluses primaatidega kui närilistega.  

.DOC Laadi alla originaalfail 4 lk · .doc · 19 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-05-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

19 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

minuvend Õppematerjali autor

eesti nahkhiirtes nende elust, millest toituvad, kus pesitsevad jne

nahkhiir

Sarnased õppematerjalid

doc

Nahkhiirte arvukus Laagri püsielupaigas

........................................................ 13 1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS ......................................................................................................................................14 1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus................................................................................14 1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus............................17 1.3 Eestis talvituvad nahkhiired............................................................................... 19 1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade.................................................................. 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii).............................................................. 21 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus).................................................

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

pdf

Eesti nahkhiired

Eesti nahkhiired Kes on nahkhiired? Kes on nahkhiired? Hõimkond – keelikloomad (Chordata) Klass – imetajad (Mammalia) Selts – käsitiivalised (Chiroptera) Chiroptera = cheiros (käsi) + pteros (tiib) Nahkhiire ehitus Tagajäsemed Saba ja sabalennus Pöial Esijäsemed Külglennus V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm

Keskkonna ja loodusõpetus

pptx

Nahkhiired

Eestis elab 11 nahkhiireliigi esindajaid. Inimese silma alla jäävad nahkhiired üsna harva, kuid tegelikult on neist mõned liigid Eestis päris sagedad. Aias võib tõenäolisemalt näha pruunsuurkõrva (Plecotus auritus) või põhjanahkhiirt (Eptesicus nilssoni), veekogude kohal aga veelendlast (Myotis daubentoni). Nahkhiirtel ei ole peale nime hiirtega midagi ühist. Nad ei ole närilised, vaid kuuluvad hoopis käsitiivaliste hulka. Sõltuvalt liigist toituvad kõik Eestis elavad nahkhiired kas suurematest või väiksematest, pehmematest või kõvematest putukatest, olles seega kasulikud kahjurihävitajad. Eesti külmas kliimas lendab öösiti suhteliselt vähe putukaid ning needki on aktiivsed vaid soojal aastaajal. Seetõttu rändavad nelja nahkhiireliigi esindajad talveks lõuna poole, ülejäänud seitse liiki aga veedavad külma aja taliuinakus. Selleks varjuvad nad püsiva õhutemperatuuriga niisketesse koobastesse või keldritesse. Talveuni kestab

Geograafia

docx

Põhjalik referaat teemal : Piusa koobastiku looduskaitseala

Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35 kraadise kaldega. Kaitsealal põhilisteks vaatamisväärsusteks on 14 devoni liivakivi paljandit, mille kõrgus ulatub 6-30meetrini ja mida kohapeal kutsutakse müürideks. Lisaks suurematele leidub kaitsealuse jõelõigu kaldal veel 18 väiksemat liivakiviavamust. Paljandid paiknevad reeglina jõe paremal kaldal. Vasakkaldal asub suurematest paljanditest vaid kaks - Kurja ja Pärgi müür. Piusa jõe ürgorus asub Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand, Härma küla külje all paiknev Mäemine ehk Keldri müür, kus paljanduva liivakiviseina kõrgus ulatub 30 meetrini, oru veeru kõrgus aga 43 meetrini. Paljand on 150 m pikkune. Tuntud on ka 20,5 m kõrgune Härma Alumine ehk Kõlksniidu müür, mida on peetud Eesti kaunimaks devoni paljandiks. Taimkattes on esindatud nii luhaniidud kui lammi- ja salumetsad. Piirkonnas kasvab palju stepipäritolu liike, neist mitmeid kaitsealuseid taimeliike nagu palu-

Turism

doc

Loomad

täiesti eraldatud. veri ringleb kiiresti, sest süda lööb kiiresti. Seedeelundid: suuõõs, sõõgitoru,pugu, näärmemagu, lihasmagu-peenestatakse toit, sooltoru, kloaak. Sigimis aeg- pesitsusperiood. Viljastamine on kehasisene. Munemisele jäärgneb haudeperiood linnud pesahoidjad / pesahülgajad. Tähtsus linnuliha munad suled patjate jaoks linnusõnnik väetis. Imetajad on peamiselt maismaaeluga kohastunud selgroogsed loomad neid või kohata kõikjal maailmas mõned neist lendavad ntks nahkhiired, imetajaid ka ookeanides vaalad. Maailmas tuntakse 4000 liiki eestis 61. Imetajad on kõige kõrgema arengutasemegaloomad, keha on kaetud enamasti tiheda karvkattega imetjad on püsisoojased. Temperatuuri aitavad hoida karvkate ja keha hea varustamine hapnikurikka verega. Ojad arenevad esmalt emasorganismis pärast sündimist toidetakse emapiinaga. Kehakatted: nahk ja karvad õhuke näärmetega nahk on kaetud karvadega. Paljudel koosneb karvkate pealis ja villkarvadest.

Bioloogia

doc

Eesti imetajad

Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas

Loodus

doc

Puisniitude loomastik

"metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1. kui kultuuripärand ja traditsioonilise talumaastiku lahutamatu osa; 2. kui liigirikas poolooduslik kooslus, mitmekesise ja kohati haruldase taimestiku ja loomastikuga; 3

Pärandkooslused

docx

Eluslooduse eksami kordamine

ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnakatte ülemine osa on ümber kujundatud taimkatte poolt. Pinnakattest on kujunenud mullad ehk pinnakate on enamasti mulla lähtekivimiks. Suktsessioon on ökosüsteemi kohanemine keskkonnaoludega, mille käigus kooslus teiseneb.

Bioloogia

Rohkem sarnaseid