........................................................ 13 1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS ......................................................................................................................................14 1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus................................................................................14 1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus............................17 1.3 Eestis talvituvad nahkhiired............................................................................... 19 1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade.................................................................. 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii).............................................................. 21 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus).................................................
Eesti nahkhiired Kes on nahkhiired? Kes on nahkhiired? Hõimkond – keelikloomad (Chordata) Klass – imetajad (Mammalia) Selts – käsitiivalised (Chiroptera) Chiroptera = cheiros (käsi) + pteros (tiib) Nahkhiire ehitus Tagajäsemed Saba ja sabalennus Pöial Esijäsemed Külglennus V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm
Eestis elab 11 nahkhiireliigi esindajaid. Inimese silma alla jäävad nahkhiired üsna harva, kuid tegelikult on neist mõned liigid Eestis päris sagedad. Aias võib tõenäolisemalt näha pruunsuurkõrva (Plecotus auritus) või põhjanahkhiirt (Eptesicus nilssoni), veekogude kohal aga veelendlast (Myotis daubentoni). Nahkhiirtel ei ole peale nime hiirtega midagi ühist. Nad ei ole närilised, vaid kuuluvad hoopis käsitiivaliste hulka. Sõltuvalt liigist toituvad kõik Eestis elavad nahkhiired kas suurematest või väiksematest, pehmematest või kõvematest putukatest, olles seega kasulikud kahjurihävitajad. Eesti külmas kliimas lendab öösiti suhteliselt vähe putukaid ning needki on aktiivsed vaid soojal aastaajal. Seetõttu rändavad nelja nahkhiireliigi esindajad talveks lõuna poole, ülejäänud seitse liiki aga veedavad külma aja taliuinakus. Selleks varjuvad nad püsiva õhutemperatuuriga niisketesse koobastesse või keldritesse. Talveuni kestab
Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35 kraadise kaldega. Kaitsealal põhilisteks vaatamisväärsusteks on 14 devoni liivakivi paljandit, mille kõrgus ulatub 6-30meetrini ja mida kohapeal kutsutakse müürideks. Lisaks suurematele leidub kaitsealuse jõelõigu kaldal veel 18 väiksemat liivakiviavamust. Paljandid paiknevad reeglina jõe paremal kaldal. Vasakkaldal asub suurematest paljanditest vaid kaks - Kurja ja Pärgi müür. Piusa jõe ürgorus asub Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand, Härma küla külje all paiknev Mäemine ehk Keldri müür, kus paljanduva liivakiviseina kõrgus ulatub 30 meetrini, oru veeru kõrgus aga 43 meetrini. Paljand on 150 m pikkune. Tuntud on ka 20,5 m kõrgune Härma Alumine ehk Kõlksniidu müür, mida on peetud Eesti kaunimaks devoni paljandiks. Taimkattes on esindatud nii luhaniidud kui lammi- ja salumetsad. Piirkonnas kasvab palju stepipäritolu liike, neist mitmeid kaitsealuseid taimeliike nagu palu-
täiesti eraldatud. veri ringleb kiiresti, sest süda lööb kiiresti. Seedeelundid: suuõõs, sõõgitoru,pugu, näärmemagu, lihasmagu-peenestatakse toit, sooltoru, kloaak. Sigimis aeg- pesitsusperiood. Viljastamine on kehasisene. Munemisele jäärgneb haudeperiood linnud pesahoidjad / pesahülgajad. Tähtsus linnuliha munad suled patjate jaoks linnusõnnik väetis. Imetajad on peamiselt maismaaeluga kohastunud selgroogsed loomad neid või kohata kõikjal maailmas mõned neist lendavad ntks nahkhiired, imetajaid ka ookeanides vaalad. Maailmas tuntakse 4000 liiki eestis 61. Imetajad on kõige kõrgema arengutasemegaloomad, keha on kaetud enamasti tiheda karvkattega imetjad on püsisoojased. Temperatuuri aitavad hoida karvkate ja keha hea varustamine hapnikurikka verega. Ojad arenevad esmalt emasorganismis pärast sündimist toidetakse emapiinaga. Kehakatted: nahk ja karvad õhuke näärmetega nahk on kaetud karvadega. Paljudel koosneb karvkate pealis ja villkarvadest.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas
"metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1. kui kultuuripärand ja traditsioonilise talumaastiku lahutamatu osa; 2. kui liigirikas poolooduslik kooslus, mitmekesise ja kohati haruldase taimestiku ja loomastikuga; 3
ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnakatte ülemine osa on ümber kujundatud taimkatte poolt. Pinnakattest on kujunenud mullad ehk pinnakate on enamasti mulla lähtekivimiks. Suktsessioon on ökosüsteemi kohanemine keskkonnaoludega, mille käigus kooslus teiseneb.
Kõik kommentaarid