INIMTEGEVUSE MÕJU TÕMMULENDLASE ARVUKUSELE EESTIS (0)

Hugo Treffneri Gümnaasium 
 
 
 
 
 
 
 
 
INIMTEGEVUSE MÕJU TÕMMULENDLASE ARVUKUSELE EESTIS 
Referaat 
 
 
 
 
 
 
Koostaja :  Virve   Kass  
Juhendaja : Saima  Kaarna   
 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu  2011 
 
 
 
1 
 
 
Sisukord
Sissejuhatus .................................................................................................................................... 3 
1. Tõmmulendlase iseloomustus ...................................................................................................... 4 
1.1.  Tõmmulendlase ehitus ............................................................................................................. 4 
1.2. Tõmmulendlase elutegevus ....................................................................................................... 5 
2. Ohud Tõmmulendlase arvukusele ................................................................................................ 6 
2.1. Talvituspaikade hävinemine ...................................................................................................... 6 
2.2. Muud  ohutegurid  ...................................................................................................................... 7 
3.Võimalikud lahendused ................................................................................................................ 8 
Kokkuvõte ...................................................................................................................................... 9 
Kasutatud kirjandus ...................................................................................................................... 10
 
2 
 
 
Sissejuhatus 
Talvel leidsin enda keldrist talvituva  nahkhiire . Olles natuke bioloogiat õppinud, tean, et  nahkhiired  
tavaliselt  talvituvad  kolooniatena ja inimtegevusest puutumatutes piirkondades, seega viitas leid, et 
antud  isend  pole muud  sobivat  talvituspaika leidnud.  Niisiis  otsustasin uurida, mis ohustab nahkhiiri 
Eestis. 
Seda teen tõmmulendlase kui Eestis kaitse all oleva liigi näitel, sest tema on eriti tundlik talvisele 
häirimisele.  Kõik,  mis  on   ohuks   tõmmulendlastele,  on  ohuks  ka  teistele  nahkhiirtele.  Seega 
vähendades tõmmulendlaste ohutegureid kaitseme ka kõiki teisi nahkhiiri.  
Tõmmulendlane   kuulub  käsitiivaliste  seltsi,  kes  on  ainsad  lendavad   imetajad .  Juba  selle  eripära 
pärast  vajavad  nahkhiired  kaitset.  Lisaks  on  nahkhiirtel  oluline  roll  loodusliku  tasakaalu 
säilitamisel. „Suve jooksul (mai ja  oktoobri  vahel) sööb veelendlane näiteks ära 60 000 surusääske, 
suurlendlane  aga  9000  mardikat.  300-isendiline  suurlendlase  koloonia  sööb  suve  jooksul  550kg 
putukaid, peamiselt metsades“[1, lk 12]. Samades  kogustes  putukaid hävitavad ka tõmmulendlased, 
seega nende püsima jäämine on väga oluline.  
Referaadis  tutvustan   kõigepealt   tõmmulendlase  ehituse  ja  elutegevuse  eripärasid.  Järgnevalt 
vaatlen, mis ohustab tõmmulendlast Eestis ja lõpuks  esitan  võimalikud meetmed, mida saaks võtta 
kasutusele, tõmmulendlaste kaitseks.  
3 
 
 
1. Tõmmulendlase iseloomustus 
Tõmmulendlane  (Myotis  brandti,  metsalendlane,  Brandti   lendlane )  on  üks  Eesti  kaheteistkümnest 
nahkhiire liigist. Tõmmulendlane kuulub Eestis gruppi „paiguti levinud ja vähearvukad liigid“ ja on 
seetõttu  kantud  ka Eesti Punase Raamatu haruldaste liikide hulka. [2] 
 
1.1.  Tõmmulendlase ehitus 
Üldiselt  sarnaneb  tõmmulendlane  ehituselt  teiste  nahkhiirtega  (vaata    Joonis  1.).  Nahkhiired  on 
ainukesed lendavad imetajad. Lendamisvõime tagab esijäsemete muundus lennuseks, kus sõrmede 
vahele jäävad naharibad. Teravate küünistega  tagajäsemed  on pisemad ja pööratud põlvedega selja 
poole, võimaldades lagede all rippumist. Tähtis ehituslik eripära on suhteliselt suured  kõrvad , mis 
võimaldavad püüda ka kõige väiksemaid  helisid . Keha katab enamasti pruunikas karv. [3] 
Joonis 1. Nahkhiire  kehaehitus [3] 
Tõmmulendlane on inimese peopesast natuke väiksem - kaal jääb keskmiselt 4,3-9,5 grammi vahele 
ja keha pikkus 36-48 millimeetri vahele. Värvuselt on tõmmulendlane pruunikas- kollakas  (vaata ka 
Joonis  2).  [2]  Välimuselt  on  tõmmulendlane  väga  sarnane  habelendlasega  (Myotis  mystacinus), 
seetõttu saab neil kindlalt vahet teha ainult talvistel loendustel[4]. Kahte liiki saab kindlalt eristada 
vaid hammaste kuju ja isase  suguti  järgi. Lisaks leidub erinevusi ka välimuses: tõmmulendlane on 
suurem ja ta ninasõõre on südamekujuline (habelendlasel komakujuline). [3] 
4 
 
Joonis 2. Tõmmulendlane [2] 
 
1.2. Tõmmulendlase elutegevus 
Ka  elutegevuselt  on  tõmmulendlane  sarnane  teiste  nahkhiirtega.  Toitub  putukatest  (põhiliselt 
kärbestest),  keda  püüab  öösiti,  ja  päeval  varjub  puuõõnsustesse  või  hoonetesse.  Talveks  jääb 
talveunne,  mille  käigus  ta   kehatemperatuur   langeb  tavaliselt  40  kraadilt  kuni  6  kraadile. 
Kõigusoojasus   võimaldab  nahkhiirtel  säästa energiat, mis on eriti oluline talveperioodil, kui toidu 
hankimine  oleks  peaaegu  võimatu.  [5,  lk  45]  „Talvitumiseks  sobiv  temperatuur  on  0…7,5  °  C 
(harilikult 3…7 ° C)“ [2]. 
Lisaks lendamisvõimele on  nahkhiirte   eripäraks  saagi  püüdmine  ja orienteerumine  kajalokatsiooni 
abil.  Just  see  võime  võimaldab  neil  saaki  püüda  öösiti,  sest  erinevalt  nägemisest  ei  vaja 
kajalokatsioon  valgust.   Nahkhiir   häälitseb  ja  vastavalt  sellele,  kui  kiiresti  häälitsus  temani  tagasi 
jõuab, suudab ta määrata teiste objektide asukoha ruumis. [3] 
Tõmmulendlane  paaritub  talvitusperioodi  vältel,  mil   isane   ärkab  korra  üles  ja  süstib  oma   sperma  
emasesse.   Isaslooma   sperma  säilib  emase  suguteedes  ja   viljastumine   toimub  alles  kevadel.  Mai 
alguses  moodustavad   emased   poegimiskolooniad,  kuhu  võib   kuuluda   20-60  isendit.  Igal  emasel 
sünnib  enamasti  vaid  üks  järglane.  [5,  lk  60]  Poeg  sünnib  juuni  teisel  poolel  või  juuli  alguses, 
kaaludes  1,5  grammi.  Esimesed  paar  nädalat  on  poeg  abitu  ja  klammerdub  ema  külge,  kuid  juba 
kuu pärast on poeg võimeline iseseisvalt lendama ja toitu  otsima . Isased hoiavad suvel  omaette  ja ei 
aita järglasi kasvatada. Poegimiskolooniad lagunevad augustiks. [2]  
Isasloomadel  saabub suguküpsus ühe-aastaselt, emastel kahe-aastaselt. Vanim Eestis registreeritud 
tõmmulendlane elas  kaheksateist  ja poole aastaseks. [5, lk 60] 
 
5 
 
 
2. Ohud Tõmmulendlase arvukusele 
Tõmmulendlast  nagu teisigi  nahkhiiri  ohustab  enim  inimtegevus,  sest   looduslikke   vaenlasi  neil  ei 
esine.  Ainsaks  ohuks  on  kassid,  kes  võivad  pesitsuskolooniaid  rüüstata.  [2]  Nahkhiirte  arvukus 
Euroopas ongi hakanud vähenema 20.sajandi teisel poolel, mil inimtegevus hakkas avaldama suurt 
mõju  looduslikele  elupaikadele[6].  Kuna  tõmmulendlane  paljuneb  suhteliselt  aeglaselt,  siis 
igasugune  kahjulik  tegur  mõjutab  tugevasti  liigi  arvukust.  Inimene  ohustab  tõmmulendlast 
ehitustegevuse,  koopakülastusega,  kui  antud   koopas   talvituvad  nahkhiired,  koopaavade 
prahistamisega  või ka tahtliku kolooniate hävitamisega. [4] Viimane on õnneks Eestis keelatud ja 
viimastel aastakümnetel pole ka enam kuulda olnud tahtlikust nahkhiirte hävitamisest.  
 
2.1. Talvituspaikade hävinemine 
Tõmmulendlane on eriti tundlik talvisele häirimisele, kuid kahjuks on viimastel aastatel tulnud ette 
mitmeid   olukordi ,  mil  on  halvendatud  talvituspaikade  olukorda  või  häiritud  kolooniat  talvitumise 
ajal. Näiteks 2008. aasta alguses suleti Vääna-Posti koobas nr 1 lukustatud väravaga. See raskendas 
nahkhiirte ligipääsu  koopasse . Järgmise aasta alguses seiret  teostama  läinud teadlased avastasid eest 
lõhutud paemüüri,  millele oli  lõhkuja  jätnud  ka oma allkirja  musta värviga. Lisaks  musta värviga 
soditud koopaseintele  tõestasid  suurenenud inimetegevust koopas ka jalajäljed koopa ümber lumel. 
Lõhutud  paemüür  tagas  inimestele  kergema  juurdepääsu  koopasse  ja  tõi  kaasa  seal  talvituvate 
nahkhiirte  suurema  häirimise.  Seda  näitasid  ka  seiretulemused:  talvituvate  tõmmulendlaste  arv 
koopas oli 2009. aastal viimaste aastate madalaim (vaata ka Tabel 1). [4] 
Tabel  1.  Leitud  tõmmulendlaste  arv  talvise   seire   käigus  Vääna-posti  koopas  nr  1  [Koostatud 
Keskkonnaministeeriumi 2005.- 2010.aasta seirestatistika põhjal] 
Aasta  
2005 
2006 
2007 
2008 
2009 
2010 
Tõmmulendlaste arv  
36 
29 
53 
66 
40 
67 
Ka teised looduskaitse all olevad  koopad  pole tegelikult piisavalt kaitstud. Vääna-Posti koopas nr 2 
oli  2007.aastal  põletatud  prügi,  mis  maa- aluses   käigus  talvituvatele  nahkhiirtele  võib  mõjuda 
surmavalt.   Humala   varjendi  ümbrusest  avastati  2007.aasta  seire  käigus  hulgaliselt  prügi,  mis 
takistas nahkhiirte sisenemist varjendist algavasse maa-alusesse  käiku . Humala koopas on mitmeid 
aastaid  olnud  ja    leidub  veel  siiani   mõningaid   mürgitünne,  mis  muudavad  samuti  koopa õhu  seal 
talvituvatele tõmmulendlastele ohtlikuks. [4] 
Samuti  ei  saa  nahkhiired  talvituda  tahmastes  või  liigse  CO2  sisaldusega  ruumides.  Seetõttu tuleb 
vältida koobastes tõrviku, küünla või suitsuga käimist ja tule tegemist. [3] 
6 
 
Lisaks  koobastele  talvituvad  tõmmulendlased  ka  mitmetes  mõisakeldrites.  Kahjuks  on  viimaseid 
ehitustööde  käigus  järjest  suletud  või  muud  moodi  sobimatuks  talvituspaigaks  muudetud.  Näiteks 
2007.aastal eemaldati Liigivalla  mõisa keldrilt soojapidav pinnas, mistõttu keldrilagi külmub nüüd 
läbi ja kelder on liiga külm, et sobida tõmmulendlasele talvituspaigaks. Sarnaselt juhtus Saaremaal 
Maasilinna  keldriga,  mis  muutus  taastamistööde  käigus  nahkhiirte  jaoks  liiga  külmaks  paigaks.  
Ala,    Einmanni,    Elistvere,    Huuksi,    Kiltsi,    Müüsleri,    Paasvere,    Palu,    Rutikvere,  Tammiku,  
Vatla,   Virtsu ,  Äntu- ka nendes piirkondades on mitmed varem nahkhiirte lemmiktalvituspaikadeks 
olnud mõisakeldrid neile sobimatuks muutunud. [4]  
Seega inimtegevus ohustab mitmeti tõmmulendlaste  rahulikku  talvitumist. Kuna tõmmulendlane ei 
suuda leida endale talvel toitu ja peab suvel kogutud rasvavarudega talve üle elama, on talle ääretult 
oluline  korralik  talvituspaik.  Vastasel  juhul  võib  isend  surra  ja  kui  isendite  suremus  suureneb 
inimtegevuse tõttu, siis satub liigi püsima jäämine peagi suurde ohtu.  
 
2.2. Muud ohutegurid 
Inimtegevuse  mõju  võib  kujuneda  ohtlikuks  ka  saaki  püüdvatele  tõmmulendlastele.  Uuringud  on 
näidanud,  et  nahkhiired  kasutavad  jahipidamisel  sarnaseid  lainepikkusi  ,  mida  tekitavad 
tuuleturbiinide  labad  ning  seetõttu  võivad  nad  hukkuda  või  saada  vigastada,  kui  lendavad  vastu 
labasid.  Näiteks 2003. aastal avastati USAs 44 tuuleturbiiniga  Mountaineer Wind  Energy   Center 'it 
jälgides,  et  seitsme  kuu  jooksul  hukkus  475  nahkhiirt.  [7]  Eestis  pole  siiani  suuremat  probleemi 
olnud  tuulegeneraatorite  tõttu  hukkuvate  nahkhiirtega,  kuid  kindlasti  tuleks  tulevikus  arvestada 
teiste riikide kogemustega.   
Mürkide liigne kasutamine ohustab tõmmulendlaste arvukust mitmeti. Putukate liigne mürgitamine 
toob  kaasa  toiduallika  vähenemise.  Paljud   aiapidajad   kasutavad  kemikaale,  mis  hävitavad 
valimatult  kõik  putukad,  jättes  niimoodi  nälga  putuktoidulised  loomad,  kaasa  arvatud 
tõmmulendlase. Ka võib isend süüa mürgiga kokkupuutunud, kuid veel elus putukaid, mis võib viia 
nahkhiire surmani.[8] Puitkonstruktsioonide töötlemiseks kasutatavad ained (lindaan ja dieldriin) on 
tõmmulendlasele surmavalt  mürgised . Kui isend otsustab  pikemalt  mõnele konstruktsioonile püsima 
jääda, siis mürk satub ta organismi ja liigne kogus osutub surmavaks. [5, lk 45] 
Metsade  majandamisel  ei  mõelda  tihti,  et  vanad  ja  pragunenud  koorega  puud  on  ideaalsed 
varjepaigad nahkhiirtele. Puu saab raieküpseks samal ajal, kui on välja kujunenud sobivad õõnsused 
nahkhiirte  varjumiseks,  mida  noortel  puudel  ei  esine.  Seega  raiutakse  maha  tõmmulendlasele 
sobivat varjepaika pakkuvad puud ja vähendatakse sobivaid elupaiku. [1, lk 6] 
7 
 
 
3.Võimalikud lahendused 
Inimtegevuse kahjuliku mõju vähendamiseks on mitmeid võimalusi.  Praeguseks  on juba kaitse alla 
võetud  mitmed  tähtsamad  talvituskoopad,  kuid  praegune  looduskaitseseadus  ei   keela   nende 
külastamist.  Seetõttu  on  teadlased  soovitanud  keelata  kõigi  talvituskoobaste  külastamine   talvisel  
ajal  ja  suuremate  koobaste   külastus   kogu  aeg  ning  selle  kontrollimiseks  luua  signalisatsiooni-
süsteem.   Signalisatsioon   teavitaks  sissetungija  korral  turvafirmat,  mis  tuleks  kiiresti  kohale  ja 
tegeleks  seadusemurdjatega.  Kui  kontrollmehhanism   hakkaks   korralikult  tööle,  siis  võiks  mõelda 
kontrollitud  külastuste  lubamisele.  Neid  külastusi  peaksid  loomulikult  läbi  viima  nahkhiirte 
eksperdid , kes jälgivad, et inimkülastus tõmmulendlastele kahjulikku mõju ei omaks. Lisaks tuleks 
kaitse alla võtta mõisakeldrid kui tähtsad talvituspaigad ja hoida neid seisus, mis sobib nahkhiirtele 
talvitumiseks. [4]  
Samuti  teostatakse  keskkonnaministeeriumi  allprogrammi  raames  aasta  läbi  seireid,  mille  käigus 
jälgitakse  nahkhiirte  olukorda  ja  seejärel  analüüsitakse,  kuidas  olukorda  parandada.  Siiski  on 
teadlased  avaldanud  arvamust,  et  seiretööde  mahtu  tuleks  suurendada,  sest  praegune  maht  ei 
võimalda  kaitsealuste  liikide  piisavat  jälgimist.  Praegusel  hetkel  jätkub  rahalisi  ressursse 
maksimaalset  kahe  nahkhiireuurija  tööks,  kuid  efektiivseks  seireks  oleks  vaja  vähemalt  nelja 
inimest, kelle tööks oleks uurida nahkhiiri ja parandada nende kaitset. [4] 
Tähtis on luua ja kasutusele võtta ohutumaid puidutöötlemisvahendeid, näiteks permetriini[5].  
Metsade  majandamisel tuleks  suuremat tähelepanu pöörata seal  elavate  liikide säilitamisele,  mitte 
mõelda  ainult  majanduslikule  kasule.  Igale  hektarile  peaks   jääma   7-10  raieküpseks  saanud  puud, 
mis  sobivad  tõmmulendlasele  päevaseks  varjepaigaks.  Need  puud  võiks  märgistada  värviga  ja 
vältida  nende  maha  raiumist.  Kasuks  tuleks  ka  puuvõrade   harvendamine ,  mis  soodustaks  alumise 
rinde kasvu ja seetõttu ka putukate arvukuse suurenemist. [1] 
Minu arvamusel  võiks rohkem tegeleda  inimeste teavitamisega, sest praegu ei tea  inimesed,  mida 
tuleks teha, kui leitakse talvituv nahkhiir kodusest keldrist või puukuurist. Halvimal juhul äratatakse 
loom  talveunest , mis  võib  viia tema hukkumiseni. Tavaliselt  jäetakse tõmmulendlane rahule, kuid 
ka see pole parim  lahendus, sest talvituspaikade  pideva  hävimise tagajärjel  jäävad  mõned  isendid 
talveunne paigas, kus on liiga külm ja siis ärkavad mingil hetkel üles ning  leidmata  soojemat paika 
surevad.  Sellisel  juhul  peaks  inimene  viima  leitud  talveunest  ärganud  isendi  mõnda  soojemasse 
paika talvituma, kuid selle peale inimene iseenesest ei tule ja seetõttu on vaja teavitustööd.  
8 
 
 
Kokkuvõte 
Tõmmulendlane  on  oluline  panus  Eesti  mitmekesisele   loodusele ,  esindades  ohustatud,  kuid 
omapäraseid  nahkhiiri,  kes  aitavad  hoida  putukate  arvukust  tasakaalus.  Nahkhiired  on  eriti 
ohustatud,  sest  paljunevad  aeglaselt  (üks  järglane  aastas  kahe  isendi  kohta)  ja  elavad  kolooniates. 
Seega  õnnetuse  puhul  ( üleujutus ,  tulekahju)  hävib  korraga  terve  koloonia.  Elutegevust  uurides 
ilmnevad suurimad ohukohad nende arvukusele. Nimelt vajab tõmmulendlane  talvitumiseks paika, 
kus on kindel temperatuur ( 0…7,5 ° C) ja vähene häirimine. Ka  suviste  varjepaikade nõudmised on 
spetsiifilised  ja väikeste loomadena on mürkidega kokku puutumine neile eriti ohtlik.  
Eestis on tõmmulendlane  kaitsealune  liik, kuid nende kaitses ilmneb mitmeid puudujääke. Endiselt 
häiritakse  talvituvaid   kolooniaid   või  tehakse  ligipääs  talvituspaikadesse  nahkhiirtele  võimatuks. 
Lisaks  risustatakse  koobaste  maapinda  või  saastatakse  õhku,  muutes  need  ebasobivaks.  Ka 
putukamürgid   ja  kõigi  vanade  puude   maharaiumine   vähendavad  tõmmulendlase  arvukust. 
Tuuleturbiinide rajamisel tuleks samuti tähelepanu pöörata nahkhiirtele.  
Korralikumaks  kaitseks  tuleks  saavutada  reaalne  kontroll  talvituskoobaste  üle,  paigaldades  sinna 
signalisatsioonisüsteemid.  Edasiste  kaitsemehhanismide  arendamiseks  tuleks suurendada ka seirete 
hulka, et saada infot, mida vaja on parandada. Tähelepanu tuleks pöörata ka vähem mürgiste ainete 
kasutamisele ja metsa majandamisele niimoodi, et see oleks ka tõmmulendlase kasulik.  
Kõige  tähtsam  on  teadvustada,  et  tõmmulendlaste  püsima  jäämine  on  ka  meile  oluline.  Selleks 
tuleks läbi viia teavitusprogramme nende vajalikkuse ja kaitsevõimaluste kohta.  
9 
 
 
Kasutatud kirjandus 
1)  Meschede, A. (2001) Nahkhiired metsades. Tallinn: Keskkonnaministeerium  
2)  TÜ  Loodusteaduste  Didaktika Lektoraadi õppematerjal „Brandti lendlane“ (2010) [WWW-
materjal]  http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/MYOBRA.htm  (vaadatud 13.03.2011) 
3)  Šuba, J.,  Masing , M. (2010) DVD „Nahkhiired“. BOD GROUP 
4)  Masing, M. (2010) Seireprojekti „Nahkhiired“ 2007.- 2010.aasta töö kokkuvõte [WWW-
materjal] 
http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/index.phpid=13&act=show_reports&subact=&prog_id =
628219542&subprog_id=385678796 (vaadatud: 13.03.2011) 
5)  MacDonald, D. W., Barrett, P. (2002) Euroopa imetajad. Tallinn: Eesti 
Entsüklopeediakirjastus, lk 45-60 
6)  Masing, M., Keppart, V., Lutsar, L. (2004) Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks 
aastaiks 2005-2009 [WWW-materjal] 
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=498245/Tegevuskava+nahkhiirte +
kaitseks.RTF (vaadatud: 13.03.2011) 
7)   Õunapuu , J. (2005)  Tuuleenergia  ajalugu ning inimeste suhtumine enne ja pärast tuulepargi 
püstitamist [WWW-materjal]  http://www.tuuleenergia.ee/uploads/File/Seminaritoo.pdf 
(vaadatud: 13.03.2011)  
8)  Soovik, A. (2010) Nahkhiired [WWW-materjal]  http://loodusaed.kirikiri.ee/Nahkhiired 
(vaadatud 13.03.2011) 
10