Põhjalik referaat teemal : Piusa koobastiku looduskaitseala (1)

Q: Keskkonnainfoeewebeelisinfolehtaspx?

Vastus leiad õppematerjalist: Põhjalik referaat teemal : Piusa koobastiku looduskaitseala

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Keskkonnainfoeewebeelisinfolehtaspx?

RAKVERE AMETIKOOL
Jaana Peetsalu
MT09
PIUSA KOOBASTIKU LOODUSKAITSEALA
Referaat
Juhendaja : Kerli Kõue
Rakvere 2011
Sisukord

Sissejuhatus lk 3

Looduskaitseala asukoht lk 4

Kaitseala kaitsekord lk 5-6

Piusa koobastiku looduskaitseala kaitse-eesmärk lk 7

Piusa koopa ürgorg lk 8

Piusa koobaste ajalugu lk 9

Loodus lk 10

Tiigilendlane lk 11-12

Veelendlane lk 13-14

Tõmmulendlane lk 15-16

Habelendlane lk 17-18

Nattereri lendlane lk 19-20

Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv lk 21-22

Põhja- nahkhiir lk 23-24

Piusa matkarada lk 25-28

Kokkuvõte lk 29

Kasutatud allikad lk 30

Sissejuhatus
Piusa koobastiku looduskaitseala on loodud kaitsmaks Piusa liivakivikoopaid kui Eesti, aga ka Baltimaade suurimat nahkhiirte talvitusala. Koopad võeti kaitse alla 1981. aastal, looduskaitseala moodustati 1999. aastal. Kaitseala pindala on 46 hektarit ja siin leidub sobilikke elupaiku lisaks nahkhiirtele ka mitmetele teistele haruldastele loomaliikidele- siin elavad kivisisalik ja koobastiku kõrval liivakarjääri tiikides mudakonn ja harivesilik.
Piusa koopad on tegelikult kunagised klaasiliiva ehk kvartsliiva kaevandamiseks rajatud käigud. Ehituselt on tegu ristuvate ning paralleelsete koridoride süsteemiga, mille käike eraldavad lae toestuseks jäetud liivakivist sambad. Siinse hea klaasiliiva leiukoha avastas 1920. aastal geoloog Hendrik Bekker. Heledat Sventoi lademe Gauja kihistu liivakivi hakati kaevendama 1922. aastal, tööstuslikult 1924. aastal Mõrsjamäest. Esialgu tehti seda maa- alustes käikudes ehk stollides, liiv veeti välja vagonettidega. Allmaakaevandus suleti 1966. aastal, kui koobastikust põhja pool avati karjäär, mille 1985. aasta toodang ulatus juba 28000 tonnini.
Koopad suleti suure varinguohu tõttu 2006. aastal. Pärast koopaavade sulgemist ja lagede kindlustamist avati külastajatele 2008. aastal Piusa Muuseumikoobas koos väljaehitatud vaateplatvormiga.
Kuus läänepoolset vanemat koobast on suhteliselt väikesed - käikude pikkus ulatub vaid mõnekümne meetrini, kõrgus valdavalt 2-3 meetrini. Raudteejaama kõrval asuvad seitsmes ja kaheksas kaevandus erinevad teistest aga väga kõrgete, kuni 10 meetriste käikude poolset. Kaevanduse selles osas alustati liiva kaevandamist ülemistest kihtidest ning liiguti töö käigus allapoole. Seejuures moodustusidki kõrged ja avarad sammaskäigud, mis on eriti ulatuslikud idapoolseimas kaevanduses, kus käigud ulatuvad horisontaalsuunas mitmesaja meetri ulatuses maa alla.
Uuemate kaevanduskäikude lagedes võib märgata lõhesid, esineb ka sissevarisenud kohti. Ohtlike piirkondade sulgemiseks üritati möödunud sajandi 80-ndatel aastatel lõhkamisega varistada koobaste sissepääse, mis aga ei õnnestunud.
Atraktiivsesse Sammaskoopasse on plaanitud rajada muuseumi, mis tutvustaks turistidele klaasiliiva kaevandamise ajalugu ning arengut, samuti ka kohaliku aluspõhja geoloogiat.

Looduskaitseala asukoht
Piusa koopad asuvad Orava vallas Piusa jõe ürgoru vasakpoolses oruveerus Piusa raudteejaama lähedal Valga-Petseri raudtee ääres. Koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärjel aastatel 1922-1966 ja kujutavad endast maa-aluseid võlvikujuliste lagede ja liivakivist sammastega käikude süsteemi. Uute klaasiliivavarude otsimine ja kasutusele võtmine sundis muutma kaevandustehnoloogiat ja üle minema karjääriviisilisele kaevandamisele, mis toimus alates 1966. aastast.
Endiselt jäid aga kasutusele maa-alused transporditeed, kuni 1976. aastani, mil toodi karjääri veoautod ja millega veeti liiv raudteejaama.
Siinkandis levivatel toitainetevaestel liivmuldadel ehk nõmmedel ja paludel suudab
kasvada peamiselt ainult mänd, seepärast nimetatakse neid metsi nõmmemännikuteks
ja palumännikuteks. Alusmets siin peaaegu puudub, rohttaimi esineb vähe,
kasvavad vaid kuivust taluvad liigid: samblad (palusammal, karusammal , kaksikhammas)
ja samblikud (porosamblik, põdrasamblik, käosamblik) ning kohati kanarbik .
Puhmalistest kasvavad veel pohl , leesikas, kukemari .

Kaitseala kaitsekord
Lubatud tegevus
Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi ning pidada jahti kogu kaitsealal . Allmaakaeveõõntes on lubatud viibida ainult kaitseala valitseja nõusolekul, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Allmaakaeveõõnte vaatlemiseks mõeldud vaateplatvormil on viibimine lubatud.
Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal viibimine on lubatud, arvestades «Asjaõigusseaduses» ja «Looduskaitseseaduses» sätestatut.
Kaitseala teedel on lubatud sõidukiga sõitmine. Maastikusõidukiga sõitmine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ning maastikusõidukiga sõitmine kaitseala valitseja nõusolekuta on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, käesoleva kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel ja kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel.
Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud kohas ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud:
1) Kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus
2) Metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile, kusjuures kaitseala valitsejal on õigus esitada nõudmisi raieaja ja - tehnoloogia , metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse suhtes
3) Uute tootmisotstarbeta ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks ning olemasolevate ehitiste hooldustööd
4) Allmaakaeveõõnte hooldustööd
Keelatud tegevus
Kaitsealal on keelatud:
1) Majandustegevus
2) Loodusvarade kasutamine
3) Telkimine ja lõkke tegemine, välja arvatud lõkke tegemine metsakoosluse kujundamisel kaitseala valitseja nõusolekul
Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:
1) Muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet
2) Koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid
3) Kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut
4) Anda nõusolekut väikeehitise ehitamiseks
5) Anda projekteerimistingimusi
6) Anda ehitusluba
7) Rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee- erikasutusluba või ehitusluba või nõusolekut väikeehitiste ehitamiseks
Tegevuse kooskõlastamine
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit .
Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt «Haldusmenetluse seadusele» õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.
Keskkonnaministeeriumil või Keskkonnaametil on keskkonnamõju hindamise järelevalvajana õigus määrata kaitseala kaitseks keskkonnanõudeid, kui kavandatav tegevus võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.

Piusa koobastiku looduskaitseala kaitse-eesmärk
Piusa koobastiku looduskaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta:
- Piusa koobastikku (allmaakaeveõõsi) ja nahkhiirte talvituskolooniat
- Nõukogu direktiivi looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta lisas nimetatud elupaigatüüpi – vanu loodusmetsi
- Nõukogu direktiivi II ja IV lisas nimetatud liike, mis on ühtlasi II kategooria kaitsealused liigid
- III kategooria kaitsealuseid taimeliike. Need on aas- karukell (Pulsatilla pratensis) ja roomav öövilge (Goodyera repens)
Kaitseala maa-ala kuulub vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Piusa koobastiku sihtkaitsevööndisse.
Kaitsealal kehtivad «Looduskaitseseaduses» sätestatud piirangud käesolevas määruses ettenähtud erisustega.
Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet .
Piusa klaasiliiva keskmine mineraloogiline koostis on järgmine:

kvarts 94%
päevakivid 3,6%
vilgumineraalid 1,1%
savimineraalid 0,7%
rasked mineraalid (põhiliselt Ti-maakmineraale) 0,23%

Piusa koopa Ürgorg
Ürgorus voolava Piusa jõe lätteks on eutroofne Plaani Külajärv, mille absoluutseks kõrguseks on 238 m. 109 km pikkune Piusa jõgi (mille alamjooks jääb Vene Föderatsioni) on meie suurima langusega ja suhteliselt suure kaldega jõgi. Jõe langus on 212,4 m ja keskmine lang 1,95 m/km. Kaitseala piires on jõgi madalaveeline, keskmiselt 10 m laiune, väga looklev ja sageli kärestikuline. Langus on sellel lõigul eriti suur - 70 m. Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35 kraadise kaldega. Kaitsealal põhilisteks vaatamisväärsusteks on 14 devoni liivakivi paljandit, mille kõrgus ulatub 6-30meetrini ja mida kohapeal kutsutakse müürideks. Lisaks suurematele leidub kaitsealuse jõelõigu kaldal veel 18 väiksemat liivakiviavamust. Paljandid paiknevad reeglina jõe paremal kaldal. Vasakkaldal asub suurematest paljanditest vaid kaks - Kurja ja Pärgi müür. Piusa jõe ürgorus asub Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand , Härma küla külje all paiknev Mäemine ehk Keldri müür, kus paljanduva liivakiviseina kõrgus ulatub 30 meetrini, oru veeru kõrgus aga 43 meetrini. Paljand on 150 m pikkune. Tuntud on ka 20,5 m kõrgune Härma Alumine ehk Kõlksniidu müür, mida on peetud Eesti kaunimaks devoni paljandiks. Taimkattes on esindatud nii luhaniidud kui lammi - ja salumetsad. Piirkonnas kasvab palju stepipäritolu liike, neist mitmeid kaitsealuseid taimeliike nagu palu-liivkann, võsu-liivsibul, tatari põisrohi ja käokuld. Loomaliikidest väärivad märkimist mustlaik - apollo , harjus ning saarmas .
Kaitseala lõunaossa jäävad Vastseliina ordulinnuse varemed. Linnuse püstitasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister 1342. aastal tolleaegse Pihkva vürstiriigi piirile.

Piusa koobaste ajalugu
Piusa koopad tekkisid 1922. aastal, mil sealset klaasliivaks sobivat kvartsliiva hakati maa-alustes käikudes kaevandama. Peale Järvakandi klaasitehase on Piusa liiva kasutanud Tarbeklaas, vähesel määral ka Meleski klaasivabrik. Liiva kasutasid ka mitmed tehased: Tallinna Betoonitehas, Ilmarine , Dvigatel, Tallinna Masinatehas jt. Peale vanade kaevanduskäikude on Piusa jaamast lõunapool geoloogiliste uuringute otstarbel rajatud kolm tehiskoobast.
Piusa liivakivi kuulub ülemdevoni Sventoi lademe Gauja kihistusse. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94 %, päevakivi 3,6 % , vilgukivi 1,1 %, raskeid mineraale 0,1 %. On veel rutiili ja ilmeniiti.
Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on imetajad . Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasutustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised .
Piusas asub suur nahkhiirte talvituskoloonia, mis on tekkinud pika aja jooksul. Loendama hakati neid 1949. a, siis leiti vaid 22 isendit.1994 oli nahkhiiri loenduse andmetel 2000 ja 1999. a juba 3500 . Alates 1990ndate keskpaigast on piusa suurim teadaolev nahkhiirte talvitus koloonia Ida-Euroopas. Siia tulevad nad talvituma isegi 100 km kauguselt ning talvitumas leitud seitset liiki nahkhiiri: : tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja-nahkhiir. Mitmed neist on kantud Eesti punasesse Raamatusse.
Nahkhiired on looduskaitse all alates1958. aastast. neid kaitsevad ka mitmed rahvusvahelised lepped (Berni ja Bonni konventsioon, Euroopa Ühenduse elupaiga direktiiv). 1999. aastal kinnitati Piusa Koobastiku Looduskaitseala kaitse-eeskiri, mis sätestab nende kaitse talvitumise perioodil.

Loodus
Piusa koopad on tähtis nahkhiirte talvitusala. Piusa koobastikust on leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane , brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir . Eestis on kindlaks tehtud 11 liigi esinemine. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini.
Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks . Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli-kajalokatsiooni kasutades. Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega . Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid , kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust . Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse.
Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane ) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne , mis kestab oktoobrist aprillini . Sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur madal ja ainevahetus aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu . Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus. Peale koopaavade osalist sulgemist on hakanud talvituvate nahkhiirte arvukus Piusal tõusma, kuna koobastes on temperatuuri kõikumisi on vähem.

Tiigilendlane
Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on
51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge.
Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt , kuid ta on võrdlemisi haruldane . Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest.
Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad. Nagu nimigi näitab, on see loom seotud ka veega ning toitu kogubki tiigilendlane vaid väiksemate järvede, tiikide ja aeglase vooluga jõgede kohal lennates. Sääskede ja kihulaste ning teiste väiksemate putukate otsinguil lendavad tiigilendlased madalal veepinna kohal, harva tõusevad nad kõrgemale. Nende lend on jõuline, liigutused on aeglased ja sujuvad, järske pöördeid nad ei tee. Tiigilendlaste lend võib kesta kogu öö, vahest väikeste vaheaegadega. Päeval varjuvad loomad majade katusealustesse, seinapragudesse ning ka puuõõntesse.
Mai lõpus hoiduvad emased kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, kuhu võib kuuluda mitukümmend kuni sada looma. Isasloomad elavad sel ajal üksikult või väiksemate gruppidena emastest lahus. Poegimiskolooniad asustavad sageli kirikute katusealuseid. Juuni keskel toob tiigilendlane ilmale 1 poja, keda ema algul öistele toitumisretkedele kaasa tassib, hiljem aga päevasesse varjepaika jätab. Pojad kasvavad ruttu ja õpivad lendama juba 1 kuu vanuselt. Juuli lõpus või augusti alguse poegimiskoloonia laguneb.
Talveks kogunevad tiigilendlased tavaliselt inimeste poolt kaevatud koobastesse, mida enam ei kasutata ning kus temperatuur püsib kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena 2-7 ° C piires. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ning talvituskolooniad on mõnikord suured, koobastesse võib koguneda kümneid või sadu isendeid.
Tiigilendlase arvukus on väike ja see liik on ohus mitmete asjaolude tõttu. Lendlaste elupaigad on hävimas üldise linnastumise tõttu ja üha vähemaks jääb sobivaid talvituspaiku, kus temperatuur säiliks sobivana ja kus poleks inimesi loomi häirimas. Negatiivselt võib mõjuda ka kemikaalide kasutamine putukatõrjes. Lendlaste kaitsele saab kaasa aidata sobivate varjekastide ülesseadmisega.
Tiigilendlane on Eestis looduskaitse all alates aastast 1958.
Tiigilendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Veelendlane
Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun , kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid . Tiivad on laiad .
Veelendlane on meie tavalisemaid ja arvukamaid nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude ümbrus ja pargiilmelised puistud. Suveöödel võib veelendlasi näha lendamas peaaegu kõikide veekogude - jõgede, tiikide ja järvede - kohal. Nad püüavad toitu vaid mõnekümne cm kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Aeg-ajalt tõusevad nad 1.-2 m kõrgusele ja siirduvad ka veest eemale, puude vahele. Veelendlaste lend on hääletu ja kerge, nad teevad sageli pöördeid ja tiirutavad veepinna kohal. Suuremate järvede puhul hoiduvad nad kalda lähedusse, kuid nad ei pelga lennata ka vaiksete ja varjuliste merelahtede kohal. Veelendlase toitumispaigad on püsivad ning samale tiigile või järvele võivad nad truud olla aastaid.
Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse.
Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse - peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta - siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja lahkuvad sealt märtsis-aprillis, kui algab putukate lend. Veelendlastele sobivaim temperatuur koobastes on 3-7 ° C. Kui see langeb alla -2° C, võib loomake juba surnuks külmuda. Talve jooksul ärkavad veelendlased korduvalt ja võivad koopa piires asukohta vahetada.
Veelendlane poegib juuni keskel ja iga täiskasvanud emane sünnitab vaid 1 poja. Selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus poegimiskolooniatesse, mis paiknevad enamasti puuõõntes. Pojad on esialgu abitud ja toituvad vaid emapiimast, kuid juba 1 kuu vanuselt on nad täiskasvanutega ühesuurused ja oskavad ise lennata. Sigima hakkavad noored 1-2 aasta vanuselt. Veelendlast võib lugeda küllaltki pikaealiseks nahkhiireks - rõngastusandmetel on vanim loom elanud 19,5 aastaseks.
Veelendlane on Eestis looduskaitse all alates aastast 1958 .
Veelendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Tõmmulendlane
Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad.
Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades , parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5-8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse.
Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib. Areng on aga kiire ja noor lendlane lennuvõimestub juba 1 kuu vanuselt ning saab suguküpseks 1-2. eluaastal.
Talve veedavad tõmmulendlased talveunes suuremates liiva- ja lubjakivikoobastes, harvem ka vanades mahajäetud keldrites ning talve üleelamiseks koguvad nad naha alla rasvavaru. Enamasti on nad pugenud kivimipragudesse ega ripu seintel või laes nagu nahkhiirtel kombeks. Tõmmulendlased võivad samas kohas talvituda aastaid järjest, kuid talvel ei moodusta nad suuri kolooniaid - harva on ühest kohast leitud üle 10 looma korraga. Talveks väljavalitud koobas ei pruugi asuda samas paigas, kus lendlased suvel elutsevad. On kindlaks tehtud, et tõmmulendlaste suviste ja talviste elupaikade vahe Eestis võib olla kuni 30 km. On oluline, et talvituspaigas püsiks temperatuur kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena, 3-7 ° C piires.
Tõmmulendlane kuulub Eestis looduskaitse alla alates aastast 1958 .
Tõmmulendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Habelendlane
Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane.
Habelendlased asustavad meil mitmesuguseid puistuid, aedu, parke, metsaservi ja lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1-8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud , kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid.
Talvel on lendlased talveunes. Selleks siirduvad nad juba septembris suurematesse inimeste poolt valmistatud või ka looduslikesse koobastesse, mida enam ei kasutata. Oluline on, et koobastes õhutemperatuur kogu talve vältel eriti ei kõiguks ning see peaks püsima 0-7 ° C juures. Mõnikord võivad habelendlased talvituda ka vanades keldrites. Talvitumise ajal on nad enamasti pragudesse pugenud, harvem ripuvad vabalt seintel. Eestis on talvitumas leitud vaid 2 korda.
Habelendlased poegivad juuni teisel poolel. Juba mai lõpus koonduvad emased loomad poegimiskolooniatesse, mis tihti asustavad puuõõnsusi. Lendlastel sünnib ainult üks poeg, keda ema 1. nädalal endaga kaasa tassib, hiljem aga varjepaika jätab, kus ta poega aeg-ajalt imetamas käib. Noorte areng on kiire ja pojad õpivad lendama 1 kuu vanuselt, selleks ajaks saavutavad ka täiskasvanutele omase kehasuuruse. Suguküpsuse saavutavad lendlased 1-2 aasta vanuselt.
Habelendlane kuulub Eestis looduskaitse alla alates aastast 1958 .
Habelendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Nattereri lendlane
Nattereri lendlane on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kehapikkus on keskmiselt 42-52 mm. Värvuselt on ta seljapoolelt punakaspruun-hall, kõhupoolelt heledam, tihti valkjas määrdunudhall.
Eestis on Nattereri lendlane suhteliselt haruldane, teda on leitud rohkem vaid Kesk- ja Lääne-Eestist, paiguti ka põhjarannikult ja Kagu-Eestist, kuid saartelt puudub täiesti.
Suvel elab Nattereri lendlane metsades ja parkides, kusjuures meelispaikadeks tunduvad talle olevat just vanad mahajäetud mõisapargid, kuskohast pärineb kõige rohkem andmeid tema leidmise kohta. Päevaks varjub Nattereri lendlane puuõõnsustesse, pööningutele ja varemetesse. Kolooniad on enamasti väikesed, koosnedes 5-15 loomast.
Toiduks tarvitatavaid putukaid kütib lendlane puude vahel lenneldes, ta lend on aeglane ja lauge , järske pöördeid ei esine. Kui läheduses on mõni mõisatiik või järv, võib ta lennata ka veepinna kohal, tavaliselt 1,5-6 m kõrgusel.
Talvituma siirdub Nattereri lendlane suurtesse mahajäetud mõisakeldritesse, kus nad magavad laes pea alaspidi rippudes või seinapragudesse pugenult. Talvitumas on leitud vaid üksikuid isendeid, kõige rohkem 4 looma korraga. Talveuni kestab oktoobrist märtsi-aprillini.
Nattereri lendlaste järglased sünnivad ilma juuni keskel. Enne seda, mai lõpupoole, koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis asustavad peamiselt puuõõnsusi. Poeg võetakse alguses öistele lendudele kaasa, hiljem jäetakse puuõõnsusse, kus ema teda öö jooksul imetamas käib. Pojad arenevad jõudsalt ja on juba kuuvanuselt vanematega ühesuurused ja valmis lendama. Isasloomad elavad kogu poegimisaja vältel eraldi ja neid on raske leida. Poegimiskolooniad lagunevad juuli lõpuks või augusti alguseks. Nattereri lendlased saavad suguküpseks 1-2 aasta vanuselt.
Nattereri lendlane kuulub Eestis looduskaitse alla alates aastast 1958.
Nattereri lendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv
Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall.
Suurkõrva elukohad paiknevad tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes. Et suurkõrv on ööelanik, siis otsib ta päeval sageli varju linnupesakastidest ning meelsasti ka majadest - pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja - alles tükk aega pärast päikese loojumist.
Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel. Ta on võimeline püüdma mitte ainult lendavaid , vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel ning koguni maapinnal peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks on suurkõrvale igasugused liblikad. Nende küttimisel tiirleb ta tihti puuvõrades ja nende ümber, ning ta lend on samuti iseäralik - nn. "rappelend", mille käigus loom võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal seista. Toitumislennul külastavad suurkõrvad tihti hoonete pööninguid ja keldreid.
Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli alguses ning selleks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5-10 looma ja mis hõivavad tihti lindude pesakaste. Iga emane toob ilmale ühe (harva kaks) poega, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja toiduretkedele kaasa tassitakse, hiljem aga ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lennuvõime ja täiskasvanule omase kehasuuruse 1 kuu vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi ja neid on raske leida. Juuli lõpuks või augusti alguseks poegimiskolooniad lagunevad.
Talve veedavad suurkõrvad tihti talude juurde kuuluvates kartulikeldrites ning ka koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5…+9,5 ° C, harilikult 0…+6 ° C.
Suurkõrv on Eestis looduskaitse all alates aastast 1958 .
Suurkõrv kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Põhja-nahkhiir
Põhja-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle tiivad on suhteliselt kitsad . Värvuselt on põhja-nahkhiiri mitmesuguseid - on nii tumepruune kui musti isendeid, kelle keha näib heledate karvaotste tõttu olevat kaetud kuldkollase kirmega. Kõhualuse värvus võib varieeruda punakaspruunist tuhkhallini.
Eestis elutseb põhja-nahkhiir aastaringselt ning ta on üsna tavaline asukas nii mandril kui suurematel saartel. Selle nahkhiire nimi viitab sellele, et ta on rohkem põhjapoolsetel aladel elutsev loom ning ta levila ulatubki polaaraladeni välja. Põhja-nahkhiirt kohtab peamiselt metsaservades, metsateede kohal, parkides, lagendikel ning üsna sageli tuleb ta ka inimasulate lähedusse, isegi linnadesse.
Et nahkhiired on kõik öise eluviisiga, siis otsib ta päeval varju, enamasti puuõõnsustest ja pööningutelt, kuid suuri kolooniaid põhja-nahkhiired ei moodusta. Tavaliselt on nad üksikult või väikeste gruppidena. Öist tegevust alustab põhja-nahkhiir alles peale päikese loojumist. Väikesi putukaid ja liblikaid püüdes lendavad nad puulatvade kõrgusel, nende lend on aeglane, kuid samal ajal pööreterohke. Tihti tiirlevad nad ühe koha peal.
Alates oktoobri algusest võib põhja-nahkhiiri kohata liiva- ja paekivikoobastes ning suuremates keldrites, kuhu ta suurte, kuni 100 isendist koosnevate kolooniatena, talvituma koondub. Tihti talvitub ta koos suurkõrvaga. Talvitumiseks valib põhja-nahkhiir jahedamaid kohti, kus temperatuur säilib kogu talve jooksul -1…+5 ° C piires. Soojemates käikudes, kus sooja on üle 5 ° C, on ta vähearvukas. Teda on leitud talvitumas kõige mitmekesisemates asendites - rippuvana, rippuv -lamavana ja lamavana. Talveperiood lõpeb märtsis-aprillis.
Mai lõpus kogunevad emasloomad kokku, moodustamaks poegimiskolooniad, mis tihti asuvad hoonete katuste all ja annavad endast märku piiksumise ja krabistamisega. 2 poega tuuakse ilmale juuni keskel. Pojad kasvavad ruttu ja õpivad lendama 1 kuu vanuselt, ning suguküpseks saavad nahkhiired 1-2 aasta vanuselt. Põhja-nahkhiire eluiga võib ulatuda 15,5 aastani.
Põhja-nahkhiir kuulub Eestis looduskaitse alla alates aastast 1958 .
Põhja-nahkhiir kuulub liigikaitse kategooriasse nr II .

Piusa matkarada
Piiskopilinnuse varemete juurest Vana-Vastseliinas saab alguse Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala , kuhu on rajatud orgu tutvustav matkarada. Piusa kaitseala piirid kinnitati 8. juulil 1965. aastal. Kaitseala pindala on 720 ha .
Piusa jõgi saab alguse Suure Munamäe lähedal asuvast Perajärvest, mille kõrgus merepinnast on 245 meetrit. Jõgi suubub Pihkva järve, mis asub 30 meetri kõrgusel üle merepinna . Seega arvestades jõe kogupikkust – 102,4 km ja kogulangust – 215 m , võib öelda, et tegemist on Eesti suurima languga jõega – 2,1 meetrit kilomeetri kohta. Piusa jõgi on piirijõeks setude ja võrokeste vahel – jõe paremal paikneb setu ning vasakul võrokeste asustus.
Piusa ürgoru matkaraja üldpikkus on umbes 15 km. Mõnede vaatamisväärsuste juurde on võimalik sõita autoga . Kaardil on tähistatud ka jalgrattatee.
Matk algab Vana-Vastseliina linnusevaremete juurest. Kes soovib lähemalt tutvuda linnuse ümbrusega, sel on võimalik teha umbes poolekilomeetrine ring ümber varemete. Tähistatud on Meeksi oja ja Piusa jõe ristumiskoht ning suursugused vaated linnuse tornidele.
Linnuse varemete juurest jõuab Vastseliina parki, mille rajas möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel tookordne mõisa omanik Q. v. Liphardt . Sagedasti külastas Vastseliina mõisat ja parki Friedrich Reinhold Rreutzwald, kes kutsuti 1831 . aasta kooleraepideemia ajal mõisasse koondatud haigeid ravima. Kreutzwald sõbrunes Liphardtiga ja osales tema korraldatud jahipidudel.
Rada jätkub pargi parempoolsest nurgast vana hobuseteed mööda üle Piusajõe talu nurme. Esimene suurem liivakivipaljand ilmub nähtavale umbes pool kilomeetrit pärast Vastseliina parki. Ühel kuumal suvepäeval läinud keegi sulapoiss Paap allpool müüri olevasse võrendikku suplema ja uppunud. Sellest ajast peale nimetabki rahvas seda paljandit Paabu müüriks – kalda kõrgus 9 m, paljand 6 m.
Rada läheb edasi vana hobuseteed mööda Piusajõe talu õue tagant kuni Kelba veskini. Kelba veski valmis 1933. aastal. Lihtjahvatamise kõrval tehti ka kruupe ja tangu .
Kelba veski juurest siirdub rada üle vana veskisilla jõe paremale kaldale. Külavaheteed mööda jõuab taas alla jõe äärde ning sealt edasi Makõ veskini.
Ajaloolase Heinrich Prantsu teateil töötas 18. sajandi lõpul Makõ veskis mõisa vasekoda, kus veejõul taoti vaskriistu, esijoones viinakodade katlaid, torusid jm vajalikku ümbruskonna mõisatele.
Edasi viib rada umbes 300 meetri kaugusel asuva Makõ müürini. Kallas on seal 21 meetrit kõrge, paljandi kõrgus aga 16 meetrit. Kohe paljandi all on telkimisvõimalus. Rada laskub alla oru põhja ja jätkub piki jõekallast lammimetsas, millele on iseloomulikud puid põimivad humalad.
Edasi jõuab külavaheteed pidi Tiisleri veskini, mis ehitati 1920. aastal. Tiisleri veski juures suubub Piusasse oja, mis kunagi tähistas Võrumaa ja Petserimaa piiri. Sealt jätkub rada külavaheteed mööda Jõksi küla suunas. Umbes 2 kilomeetri pikkuse matka järel jõuab Kalmetumäe (Kääpamäe) paljandi juurde, mis on 14 m kõrge ning kuhu kaldaallikad on uuristanud ulatuslikke koopaid. Seal varjasid inimesed end veel II maailmasõja lahingute päevil. Kalmetumäe oru perv peab aga pärimuse järgi olema Põhjasõja-aegne matmispaik.
Järgmisest jõekäärust leiab rohkete kaldapääsukeste pesadega 14 m kõrguse paljandi, mida on hakatud kutsuma põhja pool oleva küla järgi Jõksi müüriks. Jõksi müüri all on telkimisplatsiks sobiv metsalagendik. Müürilt avaneb vaade jõe vastaskaldal kerkivale Liinamäele (Hinniala) varikule. Variku lõpetab Hobusejala (Puutka ehk Päevapööramise) mägi, mille näol peaks tegemist olema oosiga, mis on 350 m pikk ja 20 m kõrge. Mäe hari on nii kitsas , et kavalad jahimehed olevat ajanud seda mööda metsloomi otse kotti . Kunagi paiknenud seal muinaslinnus .
Rada kulgeb läbi Jõksi küla Karepa-Meremäe maanteeni ja mööda seda edasi jõe poole kuni maanteesillani. Matkaraja teine osa Karepa-Meremäe teelt kuni Võru- Obinitsa maanteeni kulgeb suures osas jõeluhtadel ja kaldaäärsetes metsades, kus kohati on tähiseks ainult matkarajast vasakul looklev Piusa jõgi . See on maastikukaitseala kõige inimpuutumatum osa. Maanteelt läheb rada edasi jõe äärt mööda läbi kuusiku . Mõnesaja meetri pärast on jõe ääres näha ohvrikivi.
Rada jätkub piki jõe paremat kallast, järgmine huvitav rajapunkt on liigirikas Rebäseniit. Niidul on väike mändidega kaetud Kukumäe küngas, mis rahvapärimuse järgi on väepealiku haud.
Rada jätkub piki jõge, ületades luhaniite ja järsemaid orupervi. Umbes 2 km pärast jõuab Härma Mäemise ehk Keldre müürini. Teie ees on seal Härma küla all olev Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand, oruperv küünib seal 43 meetrini, paljand kulgeb kuni 150 m ulatuses. Tähistatud rada läheb seal nüüd metsavaheteele, pöörates paremale. Seal pakub huvi jääajajärgse päritoluga liigestatud reljeef, tüüpilise palumännikuga selle peal. Peagi näitab suunaviit Härma Alumise Müüri peale.
Paljand asub poole kilomeetri kaugusel järgmises jõekäärus. See 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju on Piusa ürgorus kaunimaid. Seal jõekäärus on võimalik telkida ja lõket teha. R
Rada jätkub nüüd samalt metsateelt, kust suunaviit sinna müüri juurde juhatas. Poole kilomeetri pärast möödub rada Jõevere turismitalust. Talu lähedal on parkla. Rada võib lõppeda kahte moodi. Väsinum matkaja võib kõndida piki metsateed Obinitsa-Võru maanteeni Lindora küla kohal. Teine, tähistatud rajavariant viib veel Tamme paljandite juurde ning jõuab samuti välja Obinitsa-Võru maanteeni Tamme veski kohal. Seal on Piusa jõe ürgoru matkaraja lõpp-punkt. Matka võib lühendada, läbides ainult matkaraja esimese poole Vastseliina linnusevaremetest Karepa-Meremäe tee sillani või külastada ainult Härma müüre (auto võimalik jätta Jõevere talu parklasse). Matka võib jätkata Piusa klaasiliiva koobastesse.

Kokkuvõte
Selle referaadi koostamine oli tegelikult väga huvitav ja õpetlik, seda enam, et tegime seda kahekesti, mis lisas töötegemisele pisut ka seda lõbusamat poolt juurde . Kõige huvitavamaks peame me mõlemad seda osa referaadist, kus on kirjas lähemalt nahkhiirtest, kes ühtlasi ka pesitsevad Piusa koobastikus ning tänu sellele tekkis meil huvi ka ise seda kohta tulevikus kindlasti külastada, kuna kumbki meist pole seal veel kahjuks käinud . Referaadi koostamine andis meile ikka päris põgusa ülevaate Piusa koobastikust ning tegi meid nüüd mingil määral ka palju targemaks.

Kasutatud allikad

http://www.piusamaa.ee/

http://www.hot.ee/pisiimetajad/

http://www.vastseliina.ee/?go=t_piusa

http://rmk.edicypages.com/teemad/looduses-liikujale/kaitsealad/piusa-koobastiku-looduskaitseala

http://loodus.keskkonnainfo.ee/webeelis/infoleht.aspx?type=artikkel&id=1153049772

http://www.keskkonnaamet.ee/public/Keskkonnaharidus/piusa_eesti.pdf

http://www.bioneer.ee/bioneer/kohalik/aid-5138/Valitsus-kinnitas-Piusa-koobastiku-looduskaitseala-kaitse-eeskirja

http://www.google.ee/imgres?q=piusa+koopad&um=1&hl=et&rlz=1T4ADRA_enEE455&biw=1366&bih=517&tbm=isch&tbnid=feNKyQs2glm_RM:&imgrefurl=http://pilt.delfi.ee/album/80191/%3Fview%3Dblog%26page%3D9&docid=F5UjF3JgwzCE0M&imgurl=http://y.delfi.ee/norm/80191/3750423_TVATZj.jpeg&w=630&h=473&ei=A2AUT7_yNIik-gb0o4C6CA&zoom=1&iact=rc&dur=125&sig=114713886490559846638&page=4&tbnh=132&tbnw=186&start=48&ndsp=12&ved=1t:429,r:8,s:48&tx=166&ty=65

.DOCX Laadi alla originaalfail 21 lk · .docx · 31 allalaadimist

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #1

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #2

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #3

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #4

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #5

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #6

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #7

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #8

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #9

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #10

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #11

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #12

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #13

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #14

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #15

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #16

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #17

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #18

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #19

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #20

Põhjalik referaat teemal- Piusa koobastiku looduskaitseala #21

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-02-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

31 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

buffynightgirl Õppematerjali autor

piusa koobastiku looduskaitseala looduskaitseala piusa koopad loodus turism

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Nahkhiirte arvukus Laagri püsielupaigas

Mariliis Samberk Resümee Eesti 12st nahkhiireliigist on seitse paiksed: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), habelendlane (Myotis mystacinus), tõmmulendlane (Myotis brandtii), nattereri lendlane (Myotis nattereri), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii). Eesti kliima tingib talvituspaikade olulisuse. Eesti suurimad nahkhiirte talvituspaigad on Piusa liivakivi koopad Lõuna- Eestis, Ülgase fosforiidikaevanduse käigud ning Imperaator Peeter Suure merekindluse maarinde positsioonide käigud Tallinna ümbruses. Laagri püsielupaik asub maarinde positsiooni nr 6 maa-alustes tunnelites, mille kogupikkus on ligi 3 km. Käesoleva bakalaureuse töö eesmärgiks on anda ülevaade Laagri püsielupaigas süsteemis nr 1 talvituvate nahkhiirte arvukusest ja liigilisest koosseisust ning võrrelda

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

pdf

Eesti nahkhiired

Eesti nahkhiired Kes on nahkhiired? Kes on nahkhiired? Hõimkond – keelikloomad (Chordata) Klass – imetajad (Mammalia) Selts – käsitiivalised (Chiroptera) Chiroptera = cheiros (käsi) + pteros (tiib) Nahkhiire ehitus Tagajäsemed Saba ja sabalennus Pöial Esijäsemed Külglennus V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm Milliseid nahkhiiri maailmas leidub? Käsitiivaliste selts on mitmekesine Mida nahkhiired söövad? • Nektar • Puuviljad • Putukad • Teised selgrootud • Kala • Imetajate ja lindude veri Kajalokatsioon • Nahkhiired orienteeruvad kajalokatsiooni abil. • Väljastatud ultraheli (sinine) põrkub objektidelt tagasi (punan

Keskkonna ja loodusõpetus

docx

Lõuna-Eesti vaatamisväärsused

Tartu Kutsehariduskeskus Majutus- ja toitlustusosakond AI118 Mari Matt LÕUNA-EESTI VAATAMISVÄÄRSUSED Referaat Juhendaja Tartu 2018 Sisukord Põlvamaa................................................................................................................ 3 Kasutatud allikad.................................................................................................. 10 2 Põlvamaa

Arvutitund

doc

Eesti nahkhiired

Sugulased Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni. Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala. Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi. Käsit

Loodus õpetus

pdf

Referaat Lõuna-Eesti vaatamisväärsused

Tartu Kutsehariduskeskus Turismiosakond Nimi LÕUNA- EESTI VAATAMISVÄÄRSUSED Referaat Juhendaja Tartu 2013 2 SISUKORD Sisukord..................................................................................................................................3 1 Põlvamaa..............................................................................................................................4 1.1 Eesti Maanteemuuseum..............................................

Eestimaa tundmine

doc

Põlvamaa loodus

EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsatööstuse osakond Remo Jõgela PÕLVAMAA LOODUS Referaat Juhendaja teadur Maris Hordo Tartu 2010 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................................... 3 Järved, jõed....................................................................................................................4 Metsad, sood.............................................................................................................

Loodusturismi alused

rtf

Habelendlane

Habelendlane Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane. Habelendlased asustavad meil mitmesuguseid puistuid, aedu, parke, metsaservi ja lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1...8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud, kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid. Talvel on lendlased talveunes. Selleks siirduvad nad juba septembris suurematesse inimeste poolt valmistatud või ka looduslikesse koobastesse, mida enam ei kasutata. Oluline on, et koobastes õhutemperatuur kogu ta

Loodus

odt

Tõmmulendlane

Tõmmulendlane Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad. Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjep

Loomad

Rohkem sarnaseid