Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel (4)

Tallinna Ülikool Eesti Keele ja Kultuuri Instituut Eesti keel võõrkeelena ja eesti kultuur
Oksana Seliverstova
Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Death and funeral ceremonies of the Estonian people and Russians are living in Estonia Bakalaureusetöö
Juhendaja : PhD Marju Torp-Kõivupuu
Tallinn 2009 SISUKORD:
Sissejuhatus..................................................................................................................................... 3 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria ................................................................... 5 2. Matmiskombestik.................................................................................................................... 6 2.1. Ajalooline ülevaade matmiskombestiku kujunemisest muistses Eestis .............................. 6 2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest ....................................... 7 3. Matmisrituaalide struktuur...................................................................................................... 8 3.1. Matmiseelsed rituaalid ......................................................................................................... 8 3.1.1. Surnu pesemine............................................................................................................. 8 3.1.2. Esemete kirstupanek ..................................................................................................... 9 3.1.3. Kodus olek ja surnuvalvamine.................................................................................... 10 3.2. Matmisrituaalid:................................................................................................................. 11 3.2.1. Ärasaatmine ................................................................................................................ 11 3.2.2. Üldiselt leinatalitustest surnuaial ................................................................................ 12 3.2.3. Peied............................................................................................................................ 13 4. Matusekorraldamisest tänapäeval ......................................................................................... 16 5. Tänapäeva matuste viisid ja nende põhimõte ....................................................................... 17 5.1. Kristlikud matused ............................................................................................................. 19 5.2. ,,Vääralt surnute" staatus minevikus ja tänapäeval............................................................ 22 5.3. Poolkristlik matus .............................................................................................................. 23 5.4. Ilmalikud matused ja nende põhimõte ............................................................................... 24 6. Hauakivide sümboolika ........................................................................................................ 25 6.1. Sümbol ja hauakivi ............................................................................................................ 25 6.2. Üldiselt tänapäeva hauakividest......................................................................................... 26 6.3. Kõige levinumad hauaplaatide sümbolite liigid ................................................................ 28 6.3.1. Puu .............................................................................................................................. 28 6.3.2. Ristid ja kiriklik temaatika .......................................................................................... 31 6.3.3. Tuli, leek , küünal ........................................................................................................ 34 6.3.4. Linnud ......................................................................................................................... 35 6.3.5. Lilled ........................................................................................................................... 37 6.3.6. Maastik ja talumotiivid ............................................................................................... 39 6.3.7. Meretemaatika ............................................................................................................ 43 6.3.8. Erandid........................................................................................................................ 45 7. Küsitluse analüüs .................................................................................................................. 46 Kokkuvõte..................................................................................................................................... 55 Summary....................................................................................................................................... 58 .......................................................................................................................................... 60 Kasutatud käsikirjalised allikad ................................................................................................... 62 Kasutatud trükised ........................................................................................................................ 62 Internetiallikad.............................................................................................................................. 63 LISAD........................................................................................................................................... 66 LISA I ....................................................................................................................................... 66 LISA II...................................................................................................................................... 69 LISA III..................................................................................................................................... 70 LISA IV .................................................................................................................................... 76 LISA V...................................................................................................................................... 79 LISA VI .................................................................................................................................... 80 LISA VII ................................................................................................................................... 81
2 Sissejuhatus Eestis puudub siiani ajakohane ülevaade tänapäeva surmakultuurist. Selle koostamise eelduseks on Eestis erinevate kultuuriregioonide ning Eestis elavate muulaste kultuuride vastava ainestiku põhjalik läbitöötamine. Käesolev uurimus annab oma väikese panuse selle idee täideviimiseks. Eesti statistikaameti andmetel elas Eestis 2000. aastal 930 219 eestlast ning 351 178 venelast . Kokku moodustab venelaste arv ligikaudu 25% kogu Eesti Vabariigi elanikkonnast.1 Seega on venelased üks suuremaid osakultuure tänases Eesti ühiskonnas. Käesoleva bakalaureusetöö peamine eesmärk on viia läbi võrdlev analüüs eestlaste ja Eestis elavate venelaste matmiskombestikust tänapäeval. Autor uurib kahe rahvuse matusekombestiku ühiseid ja erinevaid jooni, eeldades, et hoolimata erinevast religioossest taustast toimub tänases sekulariseeruvas maailmas tavade ja kommete ühtlustumine. Uurimisülesannete hulka kuulub lisaks säilinud või hääbunud matuserituaalide ja kommete kirjeldamisele ka matusekommete muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine. Oma uurimustöös analüüsin ka Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikat. Hauakivide graveering on kunst , mis alistub ajale. See muutub samuti ajas nagu näiteks keel, tavad ja mood. Püüan tõlgendada hauaplaatide traditsiooniliste sümbolite tähendust eelkõige mütoloogiliste, folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu. Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa. Välisest küljest on matusekombestik väga konservatiivne rahvatraditsioonide haru, mis pole oluliselt muutunud alates ristiusustamist. Üksikuid olulisi muutusi Eesti matusekombestikus võib märgata alles alates 1950. aastate keskpaigast, mil käibele tuli termin ,,nõukogulik kombetalitus" (Järve 2007: 3). Sisemisest küljest on rahvatraditsioonid aga paindlikud, seostudes ühiskonna vajadustega. Matusekombestikku mõjutavad nii piirkondlik päritolu kui ka perekondlikud ja isiklikud tõekspidamised, alates otsusest , kas korraldatakse kiriklik- või ilmalik-, põletus- või laibamatus. Kuna nüüdisaegne matusekombestik on mitmeplaaniline ja integreeritud, sisaldab see detaile erinevatest aegadest , usunditest, kultuuridest (Ristolainen 2004: 13, 20), selle käsitlemine ei ole mõeldav kristlikku ja sotsiaalset konteksti tundmata. Usundilisest aspektist lähenetakse töös Eesti matmiskombestikule eelkõige luterliku ja õigeusu kultuuriruumi vaatenurgast, sest just need ristiusu harud on eesti ja vene rahvustele omaseimad usundid ( Hansen 2002:126). Mõnede töö valdkondade analüüsis pöördutakse käesolevate rahvuste eelkristlike uskumuste ja tavade poole. Käesoleva töö esimeses peatükis lähtun surmast kui bioloogilisest ja filosoofilisest kategooriast, seejärel annan lühikese ajaloolise ülevaate eestlaste ja idaslaavlaste eelkirstlikust
1 Eesti statistikaameti andmebaas: Rahvaloendus 2000: Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus, RL 222 [WWW] http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvaloendus/databasetree.asp , viimati vaadatud 04.11.2008
3 matmiskombestikust. Kolmandas peatükis käsitlen võrdlevalt eestlaste ja venelaste külaühiskonna-aegset matmisrituaalide struktuuri, mil surmakultuur oli tugevalt seotud usundilise maailmavaatega. Võrdlusena püüan näidata, millised rituaalid ja tavad on säilinud tänapäevani, millised hääbumas ja miks, sest just matmiskombestiku rituaalides väljenduvad sellised funktsioonid nagu surnusse suhtumine, kommete järgimise olulisus, individuaalsed ja ühiskondlikud arusaamad surmast. Neljas ja viies peatükk annavad ülevaade matuste korraldamisest tänapäeval, Eestis levinud erinevatest matmisviisidest ja nende põhimõtetest. Peatükkide kaudu püüab autor vastata küsimustele, kuidas suhtuvad eestlased ja venelased tuhastamisematusse; mis on tänapäeva kristlike -, ilmalike- ja segamatuste põhimõtted ning funktsioonid ja milline matus on enim eelistatud. Kuues peatükk on pühendatud hauakivide sümboolika kirjeldamisele ja sissejuhatavale analüüsile. Materjalide kogumiseks ja läbitöötamiseks olen rakendatud folkloristikas ja sotsioloogias praktiseeritavaid uurimismeetodeid nagu intervjuu , ankeetküsitlus, võrdlevat analüüsi jne. Uurimistöö kirjutamisel kasutan erinevaid teoreetilisi allikaid. Tähtsamateks on erinevate folkloristide, ajaloo- ja kultuuriteadlaste nagu Tarmo Kulmari, Eiki Bergi, Anu Korbi, Aivar Jürgensoni, Tiia Ristolaineni, Marika Mägi, Maire Sala uurimusi, artikleid. Suuremal määral toetun oma juhendaja PhD Marju Torp-Kõivupuu teadustöödele. Vene matmiskombestikku puudutavad materjalid toetuvad eelkõige Andrei Kostini, Natalia Judina, Vladimir Andrejevi, Tatjana Dronova, Tamara Tolchanova metoodilistele materjalidele ja artiklitele. Hauakivide sümboolika tõlgendamiseks kasutan rohkesti Aleksander Heintalu, Matthias Johann Eiseni, Tiit Saare, Mall Hiiemäe, Jelena Levkievskaja, Inna Smirnova, Jelena Grushko, Tolstaja teadustöid, lisaks eelnenutele ka Eesti Rahvaluule Arhiivi uskumuste ja kombekirjelduste e-kartoteeki. Oma uurimuse tarbeks viisin läbi intervjuu firmas Kiviraidur töötava skulptori Kaupo Looheinaga, kes andis ülevaate tänapäeva hauakivide sümboolikast, inimeste eelistustest, skulptori tööst ning andis võimaluse kasutada selle firma katalooge. Lisaks intervjuule viisin läbi ka ankeetküsitluse. Küsitletavaid valisin Tallinna elanike seast juhuslikkuse alusel. Küsitluses osales 50 vene rahvusest ning 50 eesti rahvusest elanikku vanuses 18-30 aastat. Käesolev vanuserühm on üles kasvanud muutuvas 1990.-2000. aastate Eesti ühiskonnas. Ajaperioodil, kui nõukogude ideoloogia oli jäänud selja taha, kuid midagi uut aga polnud veel üles ehitatud. Noored on kõige aktiivsem internetivõrgu kasutajad, tihti omavad nad sõpru välismaalt, mõned saanud võimaluse palju reisida ja välismaal töötada. Kultuuridevaheline kommunikatsioon, samuti eeskujud mõjutavad nende maailmakäsitust. Pealegi erineb laste ilmavaade eriti tänapäeval oma vanemate omast, ajad muutuvad kiiresti. Paljud vastajatest ei olnud veel lähedaste surmaga kokku puutunud, kuid neilgi tuleb kunagi matta oma vanemad.
4 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria Surm on elu paratamatu ja kõige salapärasem osa, mida vaatamata sajandite jooksul kogutud teadmistele, pole inimene lahendada suutnud. Surma mõistet võib käsitleda erinevatest lähtekohtadest. Meditsiinilisest või bioloogilisest lähtekohast on surm organismi vereringe ja peaaju kõikide funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine , mille põhjustas organismi vananemine , haigused, õnnetusjuhtum, vägivald.2 Filosoofilises mõistes on surm individuaalse elutsükli lõppemine. Naturalistlik ja materialistlik inimkäsitlus eitavad individuaalset surematust, sest alates organismi sünnist toimuvad ainevahetuses muutused, mis põhjustavad lõpuks sünteesi ja lagunemise. Elusolendi edasikestmine on mõeldav vaid järglastes ja liigina, ülekantud tähenduses ka mälestusena järelpõlvede mälus (Ermakov 2008: 21). Usundiliselt on surm hinge lõplik lahkumine kehast ja siirdumine teispoolsusse, ümbersünd uude kehasse või olekusse. Eestlaste esivanemate uskumuste kohaselt läks surnu hing Surnute Ilma Toonelasse (Tolles Ilmas, Virmaliste maal), jäi kinni Manalas (manatud) või jäi keha kahes ( kolmes ) kohas: veres (kui veri ära läks, läks ka hing); südames (kui süda ei töötanud); peas (kui pea otsast ära löödi) (Heintalu 2001: 237-243). Slaavlaste uskumuste kohaselt asus hingede maailm maise maailma lõpus: ookeani keskel asuvas saarel, suurte mägede või horisondi taga. Tee surnute riiki oli raske ja pikk. Paradiisi ja põrgut ei eristatud , mõisted tulid koos ristiusu vastuvõtmisega. Patustaja polnud see, kes oli Jumala eest süüdi, vaid see, kes oma tegudega rikkus inimeste ja looduse vahelist harmooniat. Karistus ähvardas mitte ainult patustajat, vaid kogu ühiskonda ( 2002: 32). Ristiusk seostab surma patuga. Kristlikust vaatenurgast jaguneb surma mõiste kolmeks: ühest küljest on surm organismi tegevuse lakkamine. Teisest ehk vaimsest küljest on surm uue eluetapi algus, sest jumalakartlik hing surra ei saa: ,,- , 3", . ( 2004: 516). Surm võib olla ka vaimne, kui inimene ei tunneta enam Püha vaimu ja on patune : ,, , . , "4, . ( 2004: 218).
2 eRT: Surma põhjuse tuvastamise seadus §3 [WWW] https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=895466 , viimati vaadatud 27.09.2008 3 Surm ei ole lõpp vaid kõigest üleminek või ümberasumine ajutiselt teekonnast igavikku. 4 Nagu hinge lahutamisel kehast sureb keha, nii ka Jumala lahutamisel hingest sureb hing. Tõeline surm tuleb siis, kui hing eraldub Jumalast ning ühendub patuga .
5 2. Matmiskombestik 2.1. Ajalooline ülevaade matmiskombestiku kujunemisest muistses Eestis Eesti muinasaega jagatakse kivi-, pronksi- ja rauajaks. Kiviaegseid (9000-5000eKr) kalmistuid Eestist leitud ei ole, kuid oletatavalt maeti lahkunuid väljaspool asulaid. Neoliitikumis (5000- 1500 eKr) hakati lahkunuid sängitama vähemalt osaliselt asula territooriumile. Neile pandi kaasa esemeid, mida arvati neil teispoolsuses vaja minevat (Torp-Kõivupuu 2003: 27). Nooremal pronksiajal (1000-500 eKr) sai alguse põletusmatus, põletatud luud asetati maa-alustesse haudadesse. Idapoolses naabruses, nn kääbaste-eelse kultuuri alal, on tuntud nn surnutemajad- palkidest nelinurksed rajatised, mis sisaldavad põletatud surnute säilmeid ning kohati leiduvad haualohkudel madalad kuhjatised. Eelrooma rauaajal (500 eKr- 50 pKr) hakati surnuid matma kivikalmetesse. Rooma rauaajal (50- 450 pKr) ilmub uus kalmevorm: tarandkalme, millesse asetatud luud olid põletatud kalmest väljaspool. Hauapanusteks olid enamasti ehted ja toit, relvi ja tööriistaid leidub harva. Arheoloogid oletavad, et see asjaolu on seotud roomlaste kaudu levinud arusaamaga, et teispoolsuses ootab lahkunuid alatine pidu ja sööming. Rahvarännu perioodil (450-800 pKr) maetakse nii kivikalmetesse, kui uude kalmevormi- kääpasse. Keskmisel rauaajal (600-800 pKr) ning viikingiajal (800-1050 pKr) jätkub kollektiivne matmine kääbastesse, tarandkalmetesse ja kivikirstkalmetesse. Tollel perioodil ilmuvad kalmetesse relvad, mis võiksid anda tunnistust poliitilistest-sotsiaalsetest muutustest ühiskonnas (Järve 2007: 7). Hiline rauaaeg (1050-1225 pKr) tõi endaga kaasa taas laibamatuse, muutuse põhjuseks oli ristiusk. Hauda pandi endiselt kaasa rohkelt ripatseid, ehteid , töö-ja tarberiistu (Torp-Kõivupuu 2003: 32). 1995.-2000. aastatel toimunud Tõnija eelrooma ja rooma rauaaegsetel tarandkalmete kaevamise osteoloogiline analüüs näitas, et ükski skelett ei esinenud kalmes tervena. Igast surnust oli kalmes vaid osa luid , needki enamasti purustatud kujul. Osteoloogiline materjal osutab kahekordse matmise kombele5. Kombega seostatakse üldiselt uskumust, et "vaid keha täielik hävitamine vabastab hinge pääsemaks teispoolsusse". Luude ja hauapanuste purustamine võis sümboliseerida ka ,,mitmekordset surmamist" ning niiviisi kindlustada surnu ja kaasapandavate esemete hinge täielikku vabanemist. Ei ole välistatud, et laiba põletamine oli järjekordne viis kaitsta end "elava surnu" ning kodukäijate eest6. Hüpoteesi ,, elavast surnust" tõestab omas magistritöös ka ajalooteadlane Tarmo Kulmar (Kulmar 1991: 111). Teiste sõnadega muistne põletusmatus peegeldas eeskätt rituaalseid ettekujutusi ühiskonnas ning nägi välja järgmiselt: tuleriidale asetatud surnu põletati koos panustega. Igal kalmesse pandud
5 Kahekordse matmise kombe esimeseks etapiks on luude kättesaamine kas laiba esialgse mõneks ajaks matmisega, liha luudelt kraapimisega, keetmisega jne. Teistkordseks matuserituaaliks on luude toimetamine matmiskohta. 6 Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 12 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008.
6 esemel oli kindel tähendus, enamik neist oli juba enne tuleriidale asetamist tahtlikult purustatud või rikutud. Tuleriida põletamise järel korjati põlenud luud ning väiksemad esemekatked savinõusse, suuremad esemed nagu relvad, suitsed ja vikatid toodi aga kalmesse eraldi. Terariistade funktsiooniks võis olla elavate kaitsmine surnu eest või surnu kaitsmine pahade jõudude eest. Saaremaa kivikalmetes esinevad põletamata loomaluud ning suur osa savinõukilde viitavad matusejärgsetele riitustele või rituaalsetele söömaaegadele. Komme mälestada surnuid kalmistul on Setumaal säilinud tänapäevani7. 11.-12. sajandi ristiusu mõjul tõid endaga kaasa taas laibamatuse. 13. sajandist hakkas laibamatus üha enam domineerima, kuid endiselt säilisid ka eelkristlikud kujutelmad, millest annavad tunnistust hauapanused. Visitatsiooniprotokollides kirjeldatakse talupoegade kirikuskäimist, kuid endiselt matsid nad oma surnuid ka vanadesse pühapaikadesse. Kiriku surve suurenedes hakkasid talupojad üha rohkem matma oma surnuid kiriku asutatud surnuaedadesse. 19. sajandist NSV perioodini talitati matustel kiriklike tavade järgi (Järve 2007:8).
2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest Slaavlaste territoriaalne algkodu on tänapäevani vaidlusküsimus, mille kohta eksisteerib palju hüpoteese. ,, Slaavlased ilmuvad ajalooareenile äkiliselt ning juba väljakujunenud rahvana", kirjeldab idaslaavlaste tekkeajalugu tsehhi arheoloog -slavist L. Niderle ( 2001:11-17). Paljude Bulgaaria ja Poola ajalooteadlaste arvamuste kohaselt on slaavlaste algkodu Visla ning Oderi vahelisel alal. Vene keeleteadlase F.P.Filini veendumuste järgi on nende algkoduks Dnepri ning Ida- Bugi jõgede vaheline piirkond. Akadeemik B.A.Rõbakov ühendas need teooriad ning laiendas slaavlaste algkodu territooriumi. B.A.Rõbakov seostas slaavi rahvaid varase tsinetskaaja kultuuriga8 ( 1450 - 1200 eKr). Erinevaid hüpoteese slaavi rahva tekkeloost on pakkunud ka keeleteadlane O.N.Trubachev, vene ajalooteadlane A.G.Kuzmin, akadeemik V.I.Ziglov, ajaloo- ja keeleteadlane A.A. Sahmatov, ajalooteadlased S.M. Solovjov ja V.O.Kljuchevski ja teised ( 2004: 7-11). Tänapäevani puuduvad vene ajaloos ümberlükkamatult tõestatud slaavlastele matmispaigad keskmisest kiviajast (9000-5000 eKr) noorema pronksiajani (1000-500 eKr). Esimesed kindlad slaavlaste kalmed (Kesk-Podunavja ala) pärinevad alles eelrooma rauaajast (500 eKr- 50 pKr). Põhjalikuma pildi slaavlaste matmiskombestikust annavad Novgorodimaa aladel asuvad matmispaigad, mida dateeritakse aastatesse 6.-10. sajand. 10. sajandini oli slaavlaste matmiskombestikule iseloomulik põletusmatus. Laip põletati hauast eemal asunud üldtuleasemel. Lahkunu tuhk koguti urni ning maeti maha. Urni pandi kõiksugu panuseid,
7 Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 14- 17 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008. 8 ,, "- arheoloogiline kultuur, mis oli levinud pronksiajal (1450- 1200 eKr) tänapäeva Ukraina ja Poola aladel.
7 näiteks toitu, tööriistu, relvi jne, mis vanade uskumuste kohaselt olid uues elus vajalikud. Relvad kaitsesid oletatavalt surnut ka deemonite eest. Haud kurgaan9 oli ühe või kahe meetri kõrgune. Mõnikord asetati kurgaanile puupost, kivid või ehitati väike varikatus , mille all hing võis puhata . Slaavlased matsid surnuid asulatest väljapoole: kas jõe või allika äärde, metsa või künka kõrvale ( 1995: 216-220). Tseremooniat iseloomustas kohalviibivate itkejate nutmine ja laulmine. Seejärel koguti lahkunu tuhk urni ja maeti hauda. Tuha matmisele järgnes matusepidu ning sellega kaasnev pidusööming ( 1995: 208-213). 988. aastal lasi keiser Vladimir end ristida , millega algas Vana Venemaa ristimine . Ristusu levikuga hakkas muutuma ka slaavlaste matmiskombestik. Esimesel aastatuhandel enne Kristust eksisteerisid slaavlaste matmiskombestikus nii laiba- kui ka põletusmatus ( 2004: 7- 11).
3. Matmisrituaalide struktuur Matmisrituaalide struktuuri võib eraldada kaheks osaks: 1) matmiseelsed rituaalid: a) surnu pesemine ja riietamine, b) kirstupanek; c) kodus olek ja surnuvalvamine; 2) matmisrituaalid: a) kodust ärasaatmine b) kiriklik või ilmalik matusetalitus, c) muldasängitamine; d) peied.
3.1. Matmiseelsed rituaalid 3.1.1. Surnu pesemine Surnu pesemisega tavaliselt ei viivitatud. Näiteks, Siberi eestlased pesevad tänaseni surnu võimalikult kiiresti puhtaks10. Varem kutsuti surnupesijateks naabrid või külas elavaid professionaalsed pesijad, perekonnaliikmed selleks ei sobinud. Reeglina pesi naist naine ja meest mees ( Berg 1998: 428). Mõnedes Venemaa külades polnud pesija sugu tähtis, kuid reeglina tegelesid sellega naised. Oli oluline, et pesija ei elaks suguelu. Ametile sobis jumalakartliku eluviisiga vanatüdruk või lesk " "11 ( 2002:126). Surnupesijale oli ette nähtud tasu. Eesti leinamajas tavaliselt kingiti midagi surnu rõivastest, hilisemal ajal on surnupesijale antud ka raha. Merike Lang selgitab kommet eksisteeriva kartusega, et vastasel juhul võis pesija haigestuda12. Venemaal sellist kartust ei olnud: "kolm koolnut pesed puhtaks- kõik patud saad andeks, nelikümmend koolnut pesed puhtaks- patutuks
9 Kurgan on türgi-tatari keelest pärinev termin, mis alguses tähendas kraaviga või valliga kinnitatud kohta, hiljem hauda suure mullaga. 10 Korb , Anu. Siberi eestlaste surma- ja matusekombestikust.- Mäetagused, 2001, nr 25, lk 108 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008. 11 "mitte ilmlik ja mitte suitsetaja ". 12 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 82 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
8 saad", kuid võimalike ebameeldivuste vältimiseks käisid pesijad peale surnu pesemist sauna ( 1999: 520). Nõukogude korra ajal seoses suurenenud linnastumise ja ateistliku maailmavaate propageerimisega, läks surnu pesemine enamasti haiglate hoolde. Täpsed andmed, kuidas ja milliseid pesemisega seotud rituaale haiglates järgiti, puuduvad. Ilmselt oli tegu piirkondlikult erinevate käitumismallide ja tavadega. Väiksemates maahaiglates kutsuti omaksed sageli surnut pesema ja riietama. Suuremates haiglates jäi pesemine enamasti sanitari ülesandeks ning levisid jutud, kui halvasti surnut koheldi. Surnut kardeti ka sel perioodil, kuid surnuid alati kurjadeks ei peetud (Järve 2007:14). Tänapäeval tegelevad lahkunu pesemisega ja riietumisega peamiselt matusekontorid, haigla sanitar või surnukuuri vastav töötaja ­ võõras, kes saab oma töö eest palka. Palveid surnu pesemisel ei loeta. Nende töötajate puhul ei loe ei sugu, vanus, ammugi mitte tema sugueluline aktiivsus.
3.1.2. Esemete kirstupanek Surnule esemete kirstu kaasapanek on iidne tava, mis tänapäevani eksisteerib mõlema rahva matmiskombestikus. Ristiusk antud tava ei poolda. O. Looritsa väitel põimub nimetatud kombejärgimine kahel erineval maailmavaatelisel seisukohal: soomeugrilisel arusaamal lahkunu elu jätkumisest kusagil elavate lähedusest, kus ta vajab esemeid maapealsest elujärgust; indgermaani arusaamal, mille kohaselt kesksed on reis teise ilma ja esemed, mis on selleks tarvilikud (Torp- Kõivupuu 2003: 72). Rahvatraditsioonide kohaselt hakkab lahkunu, kellele midagi kaasa ei pandud, kodus käima ja enda omandit taga nõudma13. Tavaliselt pandi kirstu surnupesuseep, viht ja kuivatusrätt. Kirstu pandi ka (teisepoolseks) eluks vajalikke või surnule isiklikult tähtsad esemed, näiteks tubakakott, piip, palveraamat, viinameestel viinapudel, suitsumehele suitsupakk, kirves, lauluraamat, Uus Testament , metallraha jne14. Uue Testamendi ja ikoonide kirstupanekut vene matmiskombestikus välditi, sest see võis solvata Jumalat või ikoonil kujundatud pühakut ( 1999: 522-523). Kirikuga seotud atribuutikast pandi kirstu kaelarist ja palveleht ( 2000: 154). 1998.-1999. aastatel korraldatud etnosotsioloogiline küsitlus Kagu-Eestis kinnitas, et surnule pannakse endiselt kaasa metallraha, mõnikord ka paberraha ja rahakott . Seda on nimetatud Võrumaa kombeks, aga ka vene kombeks (Torp-Kõivupuu 2003:131). Raha paneku tava selgitavad siinsed vene inimesed erinevalt: 1) et rahaõnn jääks perekonda; 2) surnule reisirahaks teispoolsusse; 3) et lahkunu ostaks endale välja koha kalmistul ja varem surnud kadunukesed ei
13 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 87 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008. 14 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 87 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
9 tõstaks teda kalmistult välja; 4) metallraha on sümbol või tõend, et kõik matustel viibivad inimesed andestavad lahkunule tema võlad ja ta võib rahuliku südamega puhata. Kirstupanuste hulka kuluvad endiselt lauluraamatud ja -lehed, lilled, ehted, lahkunu erialaga või eluviisiga seotud asjad (Torp- Kõivupuu 2003:132). Venelaste vanema põlvkonna seas on levinud Venemaalt pärit kombe panna kirstu eluajal saadud aurahad ja ordenid ( 1999: 522).
3.1.3. Kodus olek ja surnuvalvamine Vene ja eesti rahvausundi kohaselt ei tohtinud laipa üksinda jätta isegi mitte öösel, muidu võis vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või lahkunu sisse pugeda (Berg 1998: 429), ( 1999: 521). Vene leinamajas pandi surnuvalvamisel surnukeha pingile, sütitati ikoonilamp ning palvetati. Mõnikord kutsuti kohale spetsiaalsed palvelugejad. Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999: 521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised tõid leinamajja lisaks leinakimbule või -pärjale pudeli alkoholi või toidukraami, milleks võisid olla kodus küpsetatud pirukad , kringel , kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine. Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised, lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning need, kes ärasaatmisele ei tulnud. Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis. Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133). Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine kirikust ja üksteistki, samuti surmast ( Paenurm 1995: 53). Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt sugulased ja lähedased sõbrad. Puusärgi sisseõnnistamiseks ja ametliku talituse läbiviimiseks kutsuti kirikuõpetaja, üldjoontes sarnases see õhtu surnuvalvamisega (Berg 1998: 429). Surnukeha kirstupanekuga seotud tavad on tänapäeva matmiskombestikus hääbunud. Linnades on see seotud eelkõige linnakorterite ja liftide kitsusega, teine selgitus puudutab matusekorraldajate rahakotti. Ülalmainitud põhjuste tõttu ühendati see komme aja jooksul ärasaatmistalitusega (Paenurm 1995: 46). 10 3.2. Matmisrituaalid: 3.2.1. Ärasaatmine Tavaliselt toimusid matused päeval, seetõttu toimus ärasaatmine hommikul vara, kuna lõunaks oli vaja jõuda kirikusse. Koolja ärasaatmise päev kujunes kogu kombestiku tähtsaimaks ja rahvarohkeimaks päevaks. Peale sugulaste osales matustel kogu küla. Kagu-Eestis viidi puusärk toast välja laulude, kõnede, palvete ja õnnistamissõnade saatel (Paenurm 1995: 54), vene ärasaatmise lahutamatu osa oli nutunaiste itkemine (Kostomarov 1995: 208). Luterliku matusetalituse läbiviija oli veel 20. sajandi esimesel poolel kirikuõpetaja, kuid kodustel talitustele ta sageli ei osalenud. Igas külas jätkus jumalakartlikke inimesi, kes võtsid surnu juures üles laulu või lugesid palvet. Kodust talitust võisid läbi viia ka külakooliõpetajad (Paenurm 1995: 54). Vene külades kutsuti ärasaatmisele preester või diakon, kui sellist võimalust polnud, lugesid vajalikke palveid jumalakartlikud ilmikud ( 2000: 156). Nõukogude ajal jäi õpetaja sageli ainsaks kirikliku matusetalituse läbiviijaks ning ta pidi osa võtma peaaegu kõigist matusepäeva üritustest. Ilmalikel matustel algas tseremoonia matusetalituse korraldaja hüvastijätukõnega, mis vaheldus muusikaga. Parteisse kuulunud inimestele, tuntumatele isikutele ja neile, kelle ärasaatmine toimus töökohtadest, korraldati auvalve (Järve 2007:21). Eesti vanade tavade järgi sõitsid kõige eest kaks meest, kes istusid kirstul, 19. sajandist kehtestatud kirikliku keelu tõttu jäi surnusõitjaks vaid üks inimene. Kirst asetati vankrile nii, et sõites oleksid lahkunu jalad eespool . Surnuvanker pidi sõitma matuserongis kõige ees. Leinarong tegi peatuse tee ääres asuvas metsatukas, kus söödi-joodi. Kohati, eriti Lõuna-Eestis, lõigati teeäärse puu sisse rist võimaliku kodukäimise tõrjeks. (Torp-Kõivupuu 2003: 107). Vana vene matuserong oli järgmine: tuttavad, sõbrad, sugulased kandsid kirstu, teised kohalviibijad hoidsid kätel küünlaid ning laulsid. Matuserong peatus palvetamiseks teel seisvate kabelite , pühakodade ja surnule tähtsate paikade ees ( 2004: 209). Ristilõikamise traditsioon oli venelastele võõras, kuid kodukäija tõrjumise paganausulised rituaalid olid neile tuttavad küll. Näiteks, esimesel ristmikul peatuti ning pöörati kirst vastu päikest kolm korda ümber, niimoodi elavad "eksitasid kadunukese jälgi", igal järgneval ristmikul peatuti ja suitsutati viirukit. ( 1999: 522). Nõukogude perioodil oli matuserongi rivistus võimude poolt ette kirjutatud: esimesena läksid ordenite ja medalitega isikud, seejärel pärjakandjad ja nende vahetus, järgnes orkester , kelle järel sõitis veok puusärgiga. Rongkäik võis mööduda viimasest töökohast. Tavainimeste matustel läks ees lähedane sugulane mälestusplaadiga, seejärel matusekõneleja, puusärgikandjad ja omaksed (Järve 2007: 22).
11 Tänapäeva ortodokssele matuserongile on iseloomulik aastatega muutumatu kord: vaimulikud lähevad rongkäigu ees, preester kannab risti või ikooni, seejärel viiakse välja kirstu kaas (kitsa küljega ettepoole ), seejärel puusärk. Järgnevad sugulased ja teised matusekülalised ( 1999: 522). Ilmaliku või poolkristliku matuserongi struktuur oleneb konkreetse perekonna uskumustest ja tõekspidamisest, küsitakse nõu leinakorraldajalt või tuttavatelt, mille tõttu segunevad ristiusu, paganausu ja nõukogude ajal väljakujunenud tavad. Kuid kindlasti on igale matuserongile iseloomulik ees kantav hauarist või -plaat, pärjad ja muusikasaade . Rongkäik läheb matuseautoni, kirst asetatakse sõidukisse jalad ees. Liikumise marsruut on tavaliselt matusekorraldajaga läbi mõeldud nii, et liikumine toimuks kogu aeg ühes suunas. Tagurdamist välditakse. Matuselistele jagatakse mustad leinalindid ning need pannakse enne rongkäigu alustamist autodele. Jäänud on ka komme hetkeks lahkunu elukohas või tema endise töökoha juures peatuda . Risti lõikamise tava ei ole enam linnades aktuaalne (Sala 2002: 34). Vanade eestlaste uskumuste kohaselt on matustele tulnud kogukonna järgmine surija esimese matuserongi vastutulijaga samast soost. Uskumuse tõttu annab surnu meessugulane ka tänapäeval esimesele matuserongile vastutulijale osa peietoidust. Rõuge, Hargla ja Urvaste kihelkonnas selgitatakse seda tava teisiti. Leinarong võib vastutulijale kahju teha ning peietoit antakse talle kahju leevendamiseks (Torp-Kõivupuu 2003: 75). Jaroslavskaja, Vladimirskaja, Kostromskaja, Novgorodskaja ja Penzenskaja kubermangus eksisteeris samuti "esimese armuanni tava". Matuserongi esimesele vastutulijale anti käterätikusse mähitud leiba. Kingitus oli vastutulijale tänuks, et ta palvetaks surnu hinge eest. Mõned inimesed selgitasid tava lootusega, et surnut võetakse teise ilma vastu just sama lahkelt nagu tema sugulased võtsid vastu vastutulija. Vastutulijal on samuti oma kasu selles rituaalis: pärast surma abistab just see hing teda esimesena uues ilmas ( 2000: 158).
3.2.2. Üldiselt leinatalitustest surnuaial Kirstu kaas avati ainult haua juures. Hauakaevajad pidid valvama hauda kuradi eest matuserongi saabumiseni. Kirst langetati hauda ning seejärel järgnes preestri osa: kirstu ristikujuline liiva puistamine ja palvete lugemine, mille tava ja kord sõltus sellest, kas tegemist oli luterlike või õigeusklike matustega ( 2000: 160), (Berg 1998: 430). Vene matustel pandi hauale laudlina ja koogid, mesi ja kutja ning söödi ( 1999: 523). Tänapäeval pakutakse vene matustel külalistele vaid kerged suupisted ja tops viina . Paljude inimeste arvates on tops viina kohustuslik matuserituaali osa ning keeldumine sellest on lugupidamatus surnu ja tema perekonna suhtes. Eesti matustel toimub toidupakkumine kalmistu väravas pärast surnu sängitamist mulda, enamasti pakutakse kerged suupisted. Matusekorraldajad toitu tagasi koju ei too, see jaotatakse
12 külaliste vahel. 1998. aasta küsitlus kinnitas, et toidupakkumine kalmistu väravas on populaarne ka tänapäeval, kuid peamiselt külades (Torp-Kõivupuu 2003: 77). Tänapäeval selgitatakse toidupakkumist kalmistul tihti asjaoluga, et kõik matuselised ei tule peietele või pole kõiki lihtsalt majanduslikult võimalik peielauda paluda . Üldiselt näeb tänane matusetalitus kalmistul välja järgmiselt: leinajad sisenevad kalmistule, leinatalituse läbiviija juhatab kirstukandjaid. Kirst asetatakse hauda endiselt ida-lääne suunas ja hauatähis asetatakse haua peatsisse. Kirstu sängitamisel toimub ka peotäie mulla ja lillide hauda heitmine . Haua täitmise ajal jalutavad matuselised kalmistul või puhkavad. Hiljem asetatakse hauale lilled ja pärjad. Lilledega kaetud kalmukünka taustal tehakse pärast kõneleja juttu ja muusikapala fotod mälestuseks (Sala 2002: 34-38).
3.2.3. Peied Kalmistul toimunud matusetalitustele järgnevad peied. Rikkaliku söömingu tava matustel pärineb muinasajast. Ristiusu tulekuga mälestussöömingu tähtsus muutus. Keskseks sai palvetamine lahkunu hinge eest. Õigeusklikud venelased viisid ja viivad peieid läbi vähemalt kaks-kolm korda: kolmandal, üheksandal ja neljakümnendal päeval. Kolmekordne mälestamine on seotud kirikliku tõlgendusega hinge rännakust teispoolsuses: kolmandal päeval toob ingel hinge kummardamiseks Jumala poole, seejärel rändavad ingel ja hing paradiisis ja põrgus, kus ingel näitab põrgu kannatusi ja paradiisi õndsusi. Üheksandal päeval hing puhkab, külastab oma matmiskohta ning paika, kus ta on elanud. Järgnevalt näitab ingel hingele kohti, kus ta on patustanud. Neljakümnendal päeval külastab hing kodu viimast korda ning seejärel läheb ta juba Jumala ette ja talle määratakse koht tema teenete kohaselt. Peiete funktsioon on hinge abistamine ja tema valu leevendamine ( 1999: 524-526). Peale sugulaste, sõprade ja tuttavate kutsuti peietele vaeseid ja vigaseid, neile anti ka surnu riided ja muud esemed. Annetati ka kiriku juures. Õigeusklike arusaamade kohaselt olid peied armuand külalistele, kus iga külaline peaks kogu südamest palvetada surnu hinge eest ( 2004: 225). Luterlased mälestavad surnut matustele järgneval päeval, järgmisel pühapäeval, üheksa päeva pärast (9 päeva lendab hing ringi ja ei leia kohta), kuue nädala möödudes ning aasta pärast siit ilmas lahkumist, aga ka seitsme ja üheksateistkümne aasta pärast, hingedepäevadel ja jõulude ajal, jaanipäevadel, sünnipäeval ja surmapäeval, muudel perekondlikel tähtpäevadel. Mälestades viiakse kalmule elusaid või kunstlilli, põletatakse küünlaid, korrastatakse kalm, istutatakse kalmul ja meenutakse kadunut, mõnes kohas ka süüakse- juuakse kalmul (Torp-Kõivupuu 2003: 145). Ateistliku ideoloogia tõttu muutus ka peiete tähtsus. Inimesed kogunesid peielauda, et süüa-juua ning rääkida. Peiete keskpunktiks sai viin , mille tähtsus ei ole kadunud tänapäevani. Kristlikud 13 kaanonid ei luba alkoholi peielauas, sest käesolevale matusetalitusele on tähtis mitte söök ja jook vaid palvetamine, mis juba iseenesest ei ole ebakaine olekuga ühtesobiv. Alkoholitarvitamise kombe hakkas levima pärast Teist maailmasõda ( 2004: 228).. Ammune vene peiete peatoit oli kutja, mis valmistati nisu- ja odrateradest ning meest. Terad sümboliseerisid peidetud elu ja usku tulevasse elluärkamisse ( 2004: 227), mesi sümboliseeris maiuspala, millega naudisklevad jumalakartlikud hingede taevariigis.15 Lisaks kutjale söödi peietel kõiksuguseid putrusid, kaera- või jõhvikakisselli, kalapirukaid, pannkooke. Põhja-Eestis on olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna- Eestis teatakse seda kommet vähem (Torp-Kõivupuu 2003: 69). Tänapäeval teevad Eestis elavad venelased tihti kaks peielauda. Üks on lähedaste sõprade ja perekonna jaoks ja seda peetakse kusagil kohvikus või baaris . Sinna kutsumata tulla on ebaviisakas . Teine, tagasihoidlikum peielaud tehakse tavaliselt matusepäeva hilisõhtul või järgmisel päeval kodus. Sinna võivad tulla kaastunnet avaldama kaugemad tuttavad ja naabrid. Kui rahaline olukord ei võimalda ülalnimetatud rohkust, peetakse peielaud kitsale inimeste ringile kodus. Naabrid ja teised avaldavad oma kaastunnet kalmistul või tulevad hetkeks külla mõnel teisel päeval. Tavaliselt on pererahval selliste külaskäikude jaoks pandud spetsiaalselt kõrvale pudel alkoholi. Tihti mängitakse peietel kitarri ning lauldakse laule, mida surnu eluajal armastas ning mis meenutavad koosveedetud hetki . Vene peielauas sümboliseerib kadunukese kohta eelkõige viinaga täidetud ning leivatükiga kaetud klaas. Eestlaste matustel lauldakse vaimulikke või ilmalikke matuselaule. Laulude valikul arvestatakse lahkunu soove ja tema isiku eripära. Noored laulavad matustel harvemani kui eakad inimesed. Peielauast võtab sümboolselt osa ka lahkunu hing. Lahkunule kaetakse lauas koht, mida sümboliseerivad leinalintidega küünlad ja ümberpööratud nõud (Torp-Kõivupuu 2003:144). Ka eesti peied viiakse läbi tavaliselt mõnes söögikohas. Arvatavasti on see seotud asjaoluga, et kõik matustele tulnud inimesed lihtsalt ei mahu sugulaste väikesesse korterisse. Mõnede kohvikute, restoranide ja baaride internetilehekülgedel on välja toodud spetsiaalne peieteks mõeldud menüü ja hinnakiri , mis paljuski erineb vanast traditsioonilisest peietoidust. Näiteks, Viimsis asuv Athena pubi pakub kolme varianti peiete menüüst: 1) puljong lihapirukaga, seakarbonaad hapukapsa ja kartuliga,; 2) sült, seakarbonaad hapukapsa ja kartuliga; 3) kalavaagen, täidetud munad krevettidega, traditsiooniline heeringa taldrik , külmsuitsuforell, lihavaagen , singirullid küüslauguga, lavash singi -juustutäidisega, piprasink veiselihast , kartulisalat; ning nüüdisajal traditsioonilised kohv, tee, morss , leib, sai, kringel. Soovi korral võib tellida peietoitu toitlustusasutusest koju, Athena pubi kaasatellitav peielaud näeb välja
15 " «», : , [WWW ] http://stela.ws/head_menu/article_1.html , viimati vaadatud 20.09.2008
14 järgmiselt: kalavaagen (täidetud munad krevettidega, traditsiooniline heeringas, külmsuitsuforell), lihavaagen (singirullid küüslauguga, lavash singi-juustutäidisega, piprasink veiselihast) ning salatid . Ida-Virumaa Maidla Mõisa Köögis pakutakse peieteks: leivatooted (värske leiva- ja saiavalik), soe toit: snitsel, toorsalat , keedukartul, kaste, sinep, salatid (tavaliselt kartuli või riisi- makrasalat), kalaroad, suupisted (liha taignas, singirullid küüslaugu ja juustuga, täidetud munad), magustoit (kringel martsipaniga, tordid , pirukad), joogid: kohv, mahlajook.16 Peietoit on viimase aja jooksul muutunud nüüdisaegsemaks, eurolikumaks, traditsioonilised tugevad ( soojad ) talutoidud ( tangupuder , liha, kapsad jne) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud või poest ostetud ( import -) kommide ja küpsistega, salatitega, pirukatega jne. Ülalmainitud näidete põhjal on näha, et võrreldes varasema menüüga on praegune valik vaheldusrikkam, muidugi on aidanud muutustele kaasa nii linnastumine kui poodides laienenud toiduvalik ning sellest tulenevad toitumisharjumised. Ühest küljest võib roogade ja alkoholi mitmekesisust peietel pidada lihtsalt prestiiziküsimuseks, teisest küljest, tellides rikkalikku toitu ja alkoholivalikut, avaldab korraldaja oma austust lahkunule, püüab näidata, et ei hoia tema matustel kokku. See on ju viimane kord talle austust avaldada. Ning läbi aegade on heaks tavaks olnud täita kõiki kadunukese soove, sest uskumuste kohaselt võib ta muidu tagasi kummitama tulla ja sugulasi karistada . Saamaks teada, mis tähendab inimeste jaoks lahkunu mälestamine, küsisin seda respondentidelt ankeetides. Küsimuse vastuseks : ,,Mis on teie jaoks surnu mälestamine?" (Tabel 5, lk 49) pakkusin välja neli vastusevarianti: 1. isiklikud mälestused koosoldud ajast; 2. palvetamine kadunukese hinge eest; 3. sõprade ja sugulaste kogunemine peielauda; 4. sõprade ja lähedaste viimane kohustus lahkunu ees. Enamik inimesi vastas, et sobiksid kõik variandid, kuid palusin valida ainult ühe. 66% küsitletud eestlastest valis esimese variandi . Küsitletud venelaste seas esineb antud vastus samuti, kuid poole vähem, ainult 36%. Umbes kolmandikule kõikidest küsitletust on surnu mälestamine eelkõige lähedaste kogunemine peielauas. 16% venelastele tähendab surnu mälestamine palvetamist hinge eest, käesoleva variandi valinud eestlasi oli tunduvalt vähem, vaid 4%. Kristlikel arusaamade järgi on lahkunu mälestamise peafunktsioon hinge abistamine ja hinge valu leevendamine, surnu mälestamine. Kirik koos leinajatega usaldab ta nõnda Jumala hoolde. Variantide ,,isiklikud mälestused koosoldud ajast" ja ,,lähedaste kogunemine peielauas" domineerimine viitab asjaolule, et kui varem olid rituaalid suunatud lahkunu hingele ja alles seejärel lähedaste lohutamisele, siis tänapäeval on mälestamine eelkõige austusväärne hüvastijätt surnuga, tema sugulaste lohutus. Alles seejärel on soovid ja palved, et lahkunul oleks hea, kuhu
16 Maidla Mõisa Köögi internetilehekülg [WWW] http://www.maidlamois.ee/peielaua_menyy.html , viimati vaadatud 2.10.2008
15 iganes ta ei suunduks. Muidugi puudutavad käesolevad mõtisklused religioonis kahtlevaid inimesi, mitte usklikke leinajaid.
4. Matusekorraldamisest tänapäeval Matmiskombestik on igal kultuuril omanäoline. Selles kajastuvad inimestevahelised suhted ja ühiskonna moraalinormid . Austus surnute vastu jutustab lugupidamisest elavate vastu. Kui ühiskonnas on moonutatud ja nõrgenenud perekondlikud, sugulus - ja sõprussuhted, pole mõtet oodata siiraid ja sügavaid tundeid sellest ilmast lahkunute vastu. Varasemal ajal tegeles matuste korraldamisega leinav perekond, ümbritsev kogukond ja kirik. NSV ateistliku ideoloogia levikuga tuli kirikliku matuseviisi kõrvale uus termin ,,ilmalik matusetalitus". Matuste korraldamine pidi muutuma seeläbi lihtsamaks. Aja jooksul tekkisid linnadesse matusebürood, kust oli võimalik tellida pärg, lindid ja muu matuste jaoks vajalik inventar. Matuste korraldamisel aitas kaasa ka ettevõte või asutus, kus lahkunu oli töötanud. Endine tööandja muretses transpordi, pärja koos selle juurde kuuluva lindiga , orkestri ja sageli isegi söögikoha peieteks (Järve 2007: 9-20). Nüüdisajal on tööandjate roll oma töötajate matustes tagasihoidlikum. Matusebüroode teenuste valik aga on suurenenud. Tallinnas tegelevad matuste korraldamisega kaks suuremat asutust: Tallinna matusebüroo ning Tallinna krematoorium . Matusebüroo hinnakiri17 pakub vaheldusrikast teenustevalikut: surnutranspordist ja lahkunu keha hooldusest peielaua katmiseni. Kõik teenused on põhjalikult välja toodud tabelis ning iga teenuse juures seisab kalkuleeritud hind. Nende asutuste olemasolu kergendab ühest küljest leinajate koormust, sest kompetentne leinakorraldaja jälgib, et kõik tavad oleksid sooritatud ja annab nõu. Teisest küljest ei saa jätta märkimata ülalnimetatud asutuste internetilehekülgede sarnasus tavaliste e-poodidega, kus raha eest saab kõike. Lahkunu sugulaste ja matusekontori vahelised suhted kinnitatakse juriidiliselt ja on seadusega kaitstud. Matusebüroo teenuste kasutamiseks tuleb eelnevalt sõlmida kontoriga matuseteenuse leping18 või käsundusleping19, mis näeb välja nagu tavaline ärileping tellija ja täitja vahel. Dokumendis kooskõlastatakse objekt ehk üksikud matuseteenuste liigid, mille alusel koostatakse sobiv teenusepakett; büroo ja tellija kohustused; tähtajad ja nende muutmisega seotud tingimused. Viimases või eelviimases lepingu punktis on tingimata välja toodud igale ärilepingule kohane punkt, et "kõik lepingust tulenevad erimeelsused püütakse lahendada läbirääkimiste teel. Juhul, kui läbirääkimised ei anna tulemusi, lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi seadusandlusega ettenähtud korras". Ühest küljest kaitseb leping mõlemate poolte
17 Tallinna krematooriumi hinnakiri [WWW] http://www.krematoorium.ee/tlnteenused.ht m, viimati vaadatud 30.09.2008 18 Tallinna krematooriumi matuseteenuste leping [WWW] http://www.krematoorium.ee/mtl.ht m, viimati vaadatud 30.09.2008 19 Tallinna matusebüroo eelleping [WWW] http://www.matus.ee , viimati vaadatud 27.09.2008
16 õigusi, teisest küljest on pretsedenditu ette kujutada olukorda, kus matused lõpevad kohtuasjaga, sest tellija otsustas näiteks käsunduslepingu tühistada ning teatas matusekontorisse oma otsusest paar päeva hiljem, kui see oli lepingus ette nähtud. Iga inimene võib sõlmida ka eellepingu enda keha tuhastamiseks või matmiseks , kuid selliste lepingute sõlmimine põhineb usaldusel. Riigi garantii puudub siin täielikult (Sala 2002: 46). Eesti surmakultuuri uurija Tiia Ristolainen on arvamusel, et surm ja matused ei ole Eestis veel müügiobjektid, teadlane kinnitab oma arvamust ka teiste surmatemaatiliste uurimustega, näiteks Triin Viitamehe bakalaureusetööga. Tiia Ristolaineni sõnul on Eesti matusebüroode reklaam pigem ,, tagasihoidlik kui pealetükkiv", inimesed hoolitsevad reeglina oma kalmistute eest ise, kuigi tänapäeval on võimalik ka selleks kedagi palgata (Ristolainen 2004: 22).Mulle isiklikult tundub, et see seisukoht kipub Eestis surmakultuuri suundumusi jälgides, vananema. Viimaste aastate muutused ühiskonnas on olnud kiired. Kaasaegsete eurooplaste seas üles kasvanud nn surma eitajate põlvkond. Surmast kaugmise ja surma tõrjumise tendents põhjustab olukorda, kui inimene püüab end sellest nö vabaks osta. Nõudmine sünnitab aga pakkumise ja nii tegelevad surma, surnute ja matsustega juba erinevad äriettevõtted.
5. Tänapäeva matuste viisid ja nende põhimõte Tänapäeval on eesti ja vene matmiskombestikus Eestis omane kolm matmise viisi: kiriklik matus, poolkiriklik (või segamatus), ilmalik matus. Tuhastamismatust käsitleb omas töös kui segamatuste ja ilmaliku matuse viisi. Oma diplomitöös jagab Peeter Paenurm kristliku matuse ja tegevuskavade ja ­paikade alusel viieks grupiks , kuigi allpool mainitud grupid on kasutatud luterlike matuste kirjeldamiseks, saab neid rakendada ka Eestis toimuvate õigeusklikel matustel (Paenurm 1995: 47): A.1. kirstu õnnistamine kodus/ärasaatmine kodust- matmine kirikus- muldasängitamine; A.2. kirstu õnnistamine kodus/ärasaatmine kodust- leinatalitus kirikus- matmine haual; B.1. kirstu õnnistamine kodus/ärasaatmine kodust- matmine haual; B.2. kirstu õnnistamine /ärasaatmine kirikust või kabelist- matmine haual; B.3. kirstu õnnistamine /matmine kirikus- muldasängitamine. A.1. ja A.2. on kohased Põhja- ja Lõuna-Eesti maakogudustele ning B.1. ja B.2. on traditsiooniline Lõuna-Eestis. B.1. on levinud rohkem maal ja aedlinnades, B.2. linnades. Jälgides vanu vene ja eesti matmiskombed ei saa mitte märgata, et mõlemale kultuuriruumile oli omane just A.1., A.2. ning B.1. matusegrupid. B.2. ja B.3. on välja kujunenud viimase sajandi jooksul, on tüüpilised linnamatmiskombestikule, on kujundatud linnade kiire ja kallima eluviisiga, millega tasapisi kohandusid nii luterlikud kui ka vene õigeusu kirikute tavad. Linna eluviisile võib lisada ka noorema generatsiooni üldine kirikust ja traditsioonidest võõrdumine,
17 mis samuti rohkesti väljendub just linnanoorte suhtumises. Linnaelanikel rohkem infosaamise allikaid ehk rohkem interneti kasutamise võimalusi. Linnades asuvad suuremad raamatukogud, muuseumid jne, kuid samal ajal linnainimesed on võõrdunud teineteisest. Ei ole uudis, et kusagil Mustamäel või Lasnamäel ühes majas elavad naabrid ei pruugi teineteisest tunda, inimestel on kitsam lähedaste sõprade ring. Surmaga puutub inimene kokku ainult siis, kui see juhtub kellegagi tuttavatest . Tavaliselt sõprade matustele lapsi kaasa ei võeta, vanavanematega ei räägita sellest teemast üldse, seega lapsed omalt poolt puutuvad surmaga ainult lähedaste sugulaste surma puhul või siis täiskasvanuna. Sellepärast, mattes oma vanemaid, talitavad nad nii nagu tuttavad, matmiskorraldaja või õpetaja soovitab . Maal on olukord veidi teistsugune, seal tunnevad kõik üksteist ning kui inimene sureb, räägib sellest kogu küla, meenutab lahkunut ja temaga koosoldud aegu jne. Tavaliselt viiakse matused läbi laste silmade all ja juba küpsemas eas nad mäletavad, kuidas näiteks nende naabrinaine tegi oma mehe matustel ja kui neil endil tuleb matuseid korraldada, siis nad jäljendavad noores eas nähtud. Samuti on matusekorraldamine külas tugeva sotsiaalse kontrolli all, toimib kollektiivne abistamine ja muu traditsioonilisest elukorraldusest tulenev. Ilmalik matusetseremoonia on tavaliselt usaldatud leinatalitajale, kes tuleb varakult kohale ja juhatab matuselisi, mõnikord eelistavad sugulased korraldata matused ise. Täiendades Peeter Paenurme skeemi võib koostada järgnevad ilmalike matuste näidiskavad: C.1. Ilmalik matusetalitus kodus ning ärasaatmine- matmine haual; C.2. Ilmalik ärasaatmine kodust- ilmalik matusetalitus haual ja matmine; C.3. Ilmalik matusetalitus surnukambris või leinaruumis ja ärasaatmine - matmine haual; C.4. Ilmalik ärasaatmine surnukambrist või leinaruumist- ilmalik matusetalitus haua juures ja matmine. Krematsioon on surnute tuhastamine põletamise teel kuuma gaasiõhu toas 1000 kraadi juures selleks ette nähtud hoones ehk krematooriumis. Inimesest jääb järele 2,5- 5 kg tuhka, mis paigutatakse urni, mille matmine on hügieeniline ning keskkonnasõbralik matmisviis , mis lahendab matmiskohtade probleemi (Sala 2002 :42). Krematsiooni leinatalitusviise on mitmeid: D.1. Lahkunu on kirstus ning teda saadetakse ära kas kodust või kabelist. Tihti kasutatakse laenutatud puusärki. Teiste sõnadega jääb lahkunu ärasaatmise viis samaks, kuid kalmistu asemel sõidab surnuauto krematooriumi, saatjad -matuselised lähevad edasi peielauda lahkunut mälestama. Hiljem sängitavad kõige lähedasemad urni kalmistumulda või puistavad tuha laiali. Urni matmise kohta puudub matmisseadus ning selle saatus on ainult omaste otsustada.
18 D.2. Lahkunu on eelnevalt tuhastatud ja leinatalitus toimub urnile, niiviisi jääb ära otsene kontakt surnuga ning on võimalus lükata matused edasi nt kaugete sugulaste kohalekutsumiseks. Levinud Tallinnas, Tartus ja Narvas. D.3. Lahkunuga hüvastijätt toimub krematooriumi kabelisaalis. Krematooriumid on pühitsetud ja seetõttu saab nendes läbi viia ka kiriklikke leinatalitusi. Siinkirjutaja poolt läbiviidud küsitlus näitab ( Tabelid 6 ja 7, lk 50), et venelased suhtuvad tuhastamisse märksa tõrjuvamalt kui eestlased ning valiksid sellise matmisviisi vaid juhul, kui lahkunu seda eluajal paluks. Kui lahkunu oma eluajal tuhastamismatust palunud ei ole, välditakse krematsiooni. 68% küsitletud eestlasest nimetab tuhastamismatust kaasaegseks matmisviisiks, niiviisi maetud saada ei taha ainult 12%. Võrreldes eestlastega nimetab ainult 38% venelastest seda matmisviisi kaasaegsemaks, 46% niiviisi maetud olla ei tahaks. Tuleviku ainsaks ja õigeks matuseviisiks nimetab tuhastamismatust 20% eesti vastajatest. Vene noortest eelistas seda matmisviisi vaid 12%. Võib oletada, et käesolev erinevus on tingitud sellega, et ajalooliselt oli Venemaa õigeusklik ühiskond võrreldes Euroopa rahvustega konservatiivsem ning see konservatiivsus on säilinud ka tänapäeva venelaste mentaliteedis. Eestlased on aga läbi aegade olnud suunatud pigem läände ja euroopalikule kiiresti muutuvale eluviisile ning olnud iseenesest vastuvõtlikumad kõikidele uuendustele.
5.1. Kristlikud matused "Matus on eestpalve surnu eest. Kirik koos leinajatega palvetab lahkunu hingeõndsuse ja rahu pärast ning usaldab ta nõnda Jumala armu hoolde; See on austus ja tänu. Omaksed ja kogudus tänavad Jumalat lahkunu ja tema elu eest ning avaldavad nõnda kõige suuremat mõeldavat austust lahkunule - Jumala kätetööle ja kingitusele. See on lohutus. Matus on Jumala hea tahte ja päästesõnumi kuulutamine surma tõsiduses ja traagilisuses. Kristlik matus pole niivõrd kurb, kuivõrd lootustäratav ja võitu tõotav talitus". Kristlikust matusest ei tohi teha nutulaulu, sest kristlik mõtteviis näeb surmas elu igavest jätkumist. Matus toimub igavikule mõeldes ja kuulutab elu võitu. Matusel palvetatakse lahkunu eest, et ta võiks puhata Jumala rahus ülestõusmise päevani. Kõige olulisem kirikliku matusetalituse sõnum on Meieisapalve, palved lahkunu hinge eest ja nende eest, kes on lahkunuga. Kirik kutsub omakseid ja lähedasi lahkunut kiriklikult mälestama ka edaspidi, sõltumata möödunud ajast.20 Luterliku talituse peab üldreeglina kirikuõpetaja või tema poolt volitatud täieõiguslik koguduseliige. Matusetalitus peetakse kirikus, kabelis või haual. Võimalik on kutsuda õpetajat ka koju, kus saab rahus lahkunut meenutada ja matuste üle arutleda.21 Matusele võib eelneda
20 Eesti Evangeelse luterliku kiriku internetilehekülg [WWW] http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/sundmused.htm#matus , viimati vaadatud 11.06.2008 21 Eesti Evangeelse luterliku kiriku internetilehekülg [WWW] http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/sundmused.htm#matus , viimati vaadatud 11.06.2008.
19 kirstupaneku ja surnu kodunt ärasaatmise talitus ning leinajumalateenistus. Pärast ristiinimese muldasängitamist mälestatakse teda jumalateenistusel. Tartus on levinud komme alustada talitust kalmistu kabelis ja sealt minna edasi hauale. Koduseid talitusi peetakse tänapäeval väga harva. Matusetalitus kirikus või kabelis koosneb pühakirjalugemistest, kõnest, palvest ja ühislauludest. Seejärel jäetakse lahkunuga jumalaga , puusärk suletakse ja kantakse hauale. Hauale jõudes lastakse puusärk hauda ja seejärel toimub muldasängitamise osa. Kirikuõpetaja õnnistab haua, loeb pühakirjast lohutussõnad ja viskab hauda kolm peotäit mulda. Seejärel öeldakse koos Meie Isa ja Requiemi palve ning algab haua kinniajamine. Matuselised viskavad hauda oma mullapeotäied. Matusetalitus lõpeb matuseliste õnnistamisega. Matused lõppevad ühise peielauaga, mida sobib alustada vaikse mälestushetkega ja söögipalvega.22 Tallinna Püha Vaimu koguduse reeglite kohaselt on kiriklikule matusele õigus igal ristitul, kui ta pole kirikust välja astunud või välja heidetud. Kiriklikult võidakse matta ka väikelapsi, keda vanemad soovisid ristida, kuid kes surid enne ristimist, ja ristimiseks valmistunuid, kuid ootamatult surnud täiskasvanuid. Kõigi erandjuhtude üle otsustab kirikuõpetaja. Õpetaja võib loobuda kirikutalitusest, kui täisealine leeris käinud kirikuliige pole täitnud oma kohustusi koguduse ees. Kiriklikult ei maeta avalikke ususalgajaid. Kristlikus maailmas on kiriklik matus üldreegliks ja omaste kohus on kaasa aidata lahkunu väärikale muldasängitamisele. Kui inimene on ilma kirikliku talituseta varem mulda sängitatud, võib kutsuda vaimuliku hauale toimetama tagantjärele kiriklikku talitust.23 Õigeusu kaanonid ei luba teostada talitusi ristimata inimeste, muu-usuliste või õigeusust lahtiöeldud isikute jaoks. Kirik ei pea matusetalitust enesetapjale. Erandiks on juhtumid, kui inimene on olnud vastutusvõimetu või teinud seda kogemata . Matusetalitusest jäävad ilma ka lähedaste elu või vara kallale kippunud ja seetõttu haavade ning vigastuste tõttu surnud.24 Nende inimeste poolt võib palvetada kodus. Enesetapjate puhul loetakse spetsiaalne kaanon , kuid ainult vaimuliku õnnistamisel, sest taolised palved vihastavad deemoneid ( 2004: 198-199). Kaanoni palved on suunatud eelkõige hinge rahustamiseks ja tema piinate leevendamiseks ( 1993: 3-15). Ortodokssete matuste funktsioonid ei eristu luterliku kiriku omastest. Nad aitavad viibijatel mõista või vähemalt mõtiskleda inimelu tähenduses üle; ühendada kadunukese perekonda ja sõpru, avaldada oma armastust ja austust, leevendada valu ning leppida lähedase surmaga.
22 Eesti Evangeelne luterlik kirik. Tartu Maarja koguduse internetiehekülg [WWW] http://tartumaarja.insert.ee/index.php?m1=44&m2=14&lang=13 , viimati vaadatud 27.07.2008 23 Eesti Evangeelse luterliku kiriku internetilehekülg [WWW] http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/sundmused.htm#matus , viimati vaadatud 11.06.2008 24 " «», : , [WWW ] http://stela.ws/head_menu/article_1.html , viimati vaadatud 20.09.2008
20 Matuseteenistust võib läbi viia ainult õigeusu preester. Õigeusu kaanonite kohaselt loetakse esmalt suripalve, millele järgneb Pühakirja lugemine. Surnumälestusteenistus läbi viiakse nii enne matuseteenistust kui ka pärast seda: 3., 9., 40. päeval pärast surma, lahkunu surmaaastapäeval, sünni- ja nimepäevadel. Kiriku poolt seatud päevadel, esivanemate laupäevadel teenitakse üldisi esivanemate panihhiidasid25. Viimasel ajal saavutab üha suurema populaarsuse nn "kaugmatuseteenistus", mis algselt oli lubatud ainult erandjuhtudel ( 2004: 213). Preester Timofei selgitab omas artiklis 26 " " kaugmatuseteenistuse levikut inimeste laiskusega ja ahnusega. Vaimuliku sõnul on kirstu toimetamine kirikusse üsna problemaatiline: pikendab teekonda, nõuab lisaaega ja raha. "Palju lihtsam saata kirikusse mõni vanaproua, kes palvetab seal baatjuskaga kahekesi ja asi ongi klaaritud". Niisugustel juhtudel on esikohal tavade järgimine, mitte hinge abistamine. Preester Timofei paneb kahtluse alla, kas iga tänapäeva ristitud inimene väärib matuseteenistust, eriti kui ta eluajal kirikus ei käinud ning on kahelnud Jumala olemasolus. Preester Timofei selgitab, et vanasti hakkas vanainimene end varakult surmaks ette valmistama. Surma ootav inimene koostas testamendi, tasus kõik võlad, viis lõpuni kõik tegemata jäänud asjaajamised, jagas vaestele armuande, annetas raha varjupaikadele, haiglate ning pühakodade ehitamiseks. Pärast tema surma annetasid sugulased rohkelt raha ja jagasid armuande vaestele, ohverdasid raha varjupaikadele ja lapsekodudele, aga ka kirikute ehitamiseks ( 1999: 519-521). Tänapäeval ei ole armuandide jagamine matustel enam nii populaarne. Eestlaste ja venelaste puhul annetaksid vaid 18% kogu vastanuist oma sugulase surma korral. Kindlasti ei annetaks 23% vastanuist. Inimesi, kes annetaks, kuid ei pea armuande tava vajalikuks, on 59% (Tabel 4, lk 48). Surma ootav inimene vahetas ka oma elulaadi: palvetas mitu korda päevas ja andis andeks kõikidele teda ümbritsevatele inimestele. Enne surma läbinud viimse salvimise ja patukahetsemise ja õlitamse sakramendi27 ( 1999: 519-521). Tänapäeval läbivad ülalnimetatud ettevalmistusi kõik õigeusu usklikud, kuid mitte kõik ristitud inimesed.
25 Panihhiida eesmärk on hinge teispoolsusse teekonnaga seotud piinad leevendada. Matuseteenistus on jumalateenistus, mida peetakse õigeuskliku kristlase matustel tavaliselt kolmandal päeval pärast tema surma. On olemas nii piiskoppide , preestrite , ilmalike kui ka väikelaste matuseteenistuse kord. Eesti-vene õigeusu seletav sõnastik [WWW ] http://www.orthodox.ee/slovar.php?d=sl 16.06.2008 26 . [WWW ] http://www.requiem.ru/rituals/doc64 19.06.2008 27 Üks õigeusu kiriku seitsmest sakramendist, mida kasutatakse hinge- ja ihuhaiguste armurohkeks ravimiseks ning mis seisneb preestri poolt haige inimese seitsmekordses võidmises pühitsetud õliga. Eesti-vene õigeusu seletav sõnastik [WWW ] http://www.orthodox.ee/slovar.php?d=sl 16.06.2008
21 5.2. ,,Vääralt surnute" staatus minevikus ja tänapäeval Idaslaavlased eraldasid surnud kahte rühma. Esimesse kuulusid ,,loomulikku" surma surnud ehk haigustest ja vanadusest surnud, kelle hinged said esivanemateks. Nad olid läbinud elutee täielikult ja läinud teispoolsus spetsiaalselt ette valmistatud kohale. Teise kuulusid "vääralt surnud", kes olid hukkunud õnnetusjuhtumistes (jäätunud, ära põlenud, uppunud jne), teinud enesetapu, surnud alkoholi üledoosi tagajärjel, kadunud teadmata või olnud nõiad. Veel 19. sajandi alguses nimetab D. K. Zelenin selliseid surnuid "rändavateks"28 või "pandiks antuteks"29. Surmahetkest alates kuulub nende hing ja keha deemonitele ja ükski palve ei saa neid päästa. Selliste isikute muldasängitamine solvab püha mulda. Muldasängitamise eest võib maa kätte maksta (nt viljakandmatu aastaga). Niisugune laip ei kõdune ja hing ei saa hauatagusesse maailma: ta kas rändab maapeal, teenib kuradit või saab ise deemoniks (Russalkaks, vereimejaks või kikimooriks). Taolise koolnu ja haua seos oli rahvasusus vankumatu. Ülalmainitud põhjuste tõttu peeti "vääralt surnut" elavatele ohtlikuks. Tema haud oli elavatele ohtlik, seal võis haigestuda, eksida teelt ja isegi surra. Seetõttu ei maetud neid kalmistule, vaid eelistati kohti, kus keegi ei käi (sood, ovraagid). Mulda neid ei sängitanud, vaid kaeti puulehtedega ja samblaga. Kirik ei lubanud "vääralt surnuid" matta kalmistule, kuid keelas neid jätta ka maa peale. Keelule vaatamata elas hirm rahva seas veel kaua. Näiteks, 1913.a kevadel viidi Saraatovi kubermangus läbi kohtuistung talupoegade üle, kes kaevasid välja ühe alkoholi tõttu surnud mehe ja lõikasid ära jalad. Niiviisi olevat nad võtnud temalt võimaluse kuradit sõidutada ( 2005: 214-222). Vanade eestlaste suhtumine ,,vääralt surnutesse" ei eristunud oluliselt idaslaavlaste omast. Enesetapja jäi siia maailma ( Mana -maile) kinni, muutudes kurjaks ja kättemaksuhimuliseks. Temast sai kurjade -pahade olendite käsilane, kes tõi haigusi ja õnnetusi. Mõnikord sooritas inimene enesetapu just kättemaksu eesmärgiks, et viia lihtsamini ellu kurje plaane oma vaenlaste vastu (Heintalu 2006a: 249). Elavate maailma jäid kinni ka mustad nõiad; võlgnikud; inimesed, kelle töö jäi pooleli ; rikkusest kinnihoidjad; kurjade inimeste hinged (Heintalu 2006a: 259); patused inimesed, vanapoisid, vanatüdrukud, ahned ja kadestajad, kuid ka need inimesed, kes polnud ise oma surmas süüdi: õnnetusjuhtumite ohvrid , uppunud, mõrvatud, iseäranis hukatud lapsed. Eesti rahvausundis sai "vääralt surnust" kodukäija, kusjuures kodukäija võis ilmuda mitte ainult omas kehas ("elav surnu") vaid ka teisikuna, hingena, viirastusena, loomana.30
28 "" (vene keel) 29 "" (vene keel) 30 Eisen ,M.J. Kes hakkab kodu käima? [WWW] http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/koduk/iii.html , viimati vaadatud 04.10.2008
22 Kodukäijate ja hingemaailma temaatikaga on tegelenud viimase 100-150 aasta jooksul alates Jakob Hurda rahvaluule suurkogumisest erineva akadeemilise taustaga uurijad - M. J. Eisen, O. Loorits , U. Masing, I. Paulson . T. Kulmari magistritöös ja selle põhjal avaldatud artiklis "Eesti muinasusundi hingefenomenoloogia probleeme"31 on sirgjooneliselt välja toodud ülalnimetatud teadlaste erinevad seisukohad, kuidas ja mispärast kardeti vanasti inimese teisikut, " elavat laipa" või unes ilmuvaid hingi. On pakutud erinevaid eesti muinasusundi hingefenomenoloogilisi skeeme , kuid põhiväide kehtib neis kõigis - surnukartus eksisteeris ning oli suunatud just nii nimetatud "vääralt surnute" vastu. Tänapäeval ei saa keegi keelata inimese matmist kalmistule, olenemata tema surma asjaoludest. Loa surnu matmiseks annab kalmistuvaht. Temaga tuleb kooskõlastada ka matmise aeg. Surnut saab matta mitte varem kui 36 tunni möödumisel surma saabumisest. Riiklikel pühadel matmisi ei toimu, matmine on lubatud valgel ajal ehk kella 10.00-16.00 (Sala 2002: 74). Siinkirjutaja poolt läbiviidud ankeetküsitlus (Tabel 8, lk 51) näitab, et tänapäeval peetakse kõiki surnuid surma ees võrdseteks. Leidub ka inimesi, keda see häirib. Näiteks, kolm küsitletud eestlast ja üheksa venelast märkisid, et enesetapjad tuleks matta eraldi territooriumile. Kuus inimest vastasid, et ei ole õnnetuse tõttu hukkunud inimeste matmise kalmistul vastu, kuid parem oleks, kui neid maetakse väljapoole. Leidus üks inimene, kes oli rangelt selle vastu, et ebaloomulikku surma surnud inimeste matmise kalmistul.
5.3. Poolkristlik matus Vanade inimeste ettevalmistus suremiseks ehk vaenlastele andeks andmine ja armuandide jagamine oli loomulik soov mitte saada ,,vääralt surnuks". Ristiusu levikuga hakati kartma karistust, mida inimene võib oma pattude eest saada. Tänapäeval jääb ,,vääralt surnute" kartus ja sellega seotud uskumused filmidesse ja ilukirjandusse ning kutsuvad esile pigem irooniat kui tõelist hirmu. Kirik jäi, kuid teaduse saavutuste, tehnilise progressi, erinevate ateismi ideoloogiate jt antireligioossete filosoofiate voolud on kõrvaldanud inimese omaaegse maailmavaate. Kõik me teame, et teispoolsusest pole keegi tagasi tulnud, puuduvad ka teaduslikult tõestatud faktid, mis räägiksid hauataguse maailma eksisteerimise poolt. Samas panevad sajandite jooksul kollektiivsesse mällu talletatud uskumused teispoolsusest meid kahtlema ka ateismi teoorias . Sellise kahtluse tõttu sooritavad inimesed tihti kristlikke või paganausulisi rituaale nii-öelda ,,igaks juhuks". Marju Kõivupuu kasutab oma raamatus ,,Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel" matuste kohta, mida korraldatakse inimestele, kes sageli kõrges eas
31 Kulmar, T. Eesti muinasusundi hingefenomenoloogia probleeme. SATOR, 2000, nr 1, lk 38-49 [WWW] http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator1/ , viimati vaadatud 21.06.2008
23 või vahetult enne surma on otsustanud lasta end ristida, kuid kes pole konfirmeeritud, terminit ,,poolkristlik" või ,,segamatus". Poolkristlikel luterlikel matustel viib vaimulik läbi ainult mõned matmistalituse juurde kuuluvad rituaalid nt Meie Isa palve lugemine, eestpalve surnu eest, kuid jätab ära nt vaimulike laulude laulmise (Torp-Kõivupuu 2003:57). Õigeusklike matuste puhul võib terminit ,,poolkristlik matus" rakendada teisiti. Ortodoksse kiriku seaduse kohaselt saab iga ristitud inimene automaatselt õiguse kõikidele sakramentidele, isegi juhul, kui rituaal oli sooritatud ainult paar päeva enne surma. Kui käesoleva inimese sugulased tellivad kirikust kõik matusega seotud talitused, ei saa preester lühendada käesolevate sakramentide mahtu või korda. ,,Poolkristlikeks" võib sellised matused nimetada teiste aspektide tõttu. Alles enne surma kiriku poole pöörduv inimene kasvab reeglina üles mitteusklikus perekonnas. Pärast surma korraldab see perekond tema matused. Kiriklike talitustele vaatamata domineerivad matustel ikkagi ilmalikud rituaalid, eriti kajastuvad need peietel. Terminit ,,poolkristlikud" võib kasutada ka juhtudel, kui kõik kiriklikud matusetalitused viiakse läbi kaudselt . Surnukeha kabelisse ei tooda, preestrit kalmistule ei kutsuta, vaid hiljem minnakse ja tellitakse vajalikud tseremooniad. Poolkristlike matuste termini alla võib panna ka tuhastamismatused, mis toimusid kiriklike matuste tavade järgi. Autori poolt läbi viidud küsitluse käigus vastas segamatuste ehk kristlike ja ilmalike elementidega matuste poolt 61% küsitletutest. Segamatused valiksid nii luterlased, õigeusklikud, ateistid , kui ka need, kes ei ole ristitud või lihtsalt kahtlevad Jumala olemasolus. Käesolev tulemus tõestab veelgi oletust, et segamatuse pooldajad sooritaksid kristlikud rituaalid nö igaks juhuks, sest uskumus , et hing vajab kiriklike rituaalide sooritamist, muidu võib midagi halba juhtuda, on meie mentaliteedis säilinud tänini (Tabel 3, lk 48). Käesoleva oletuse kasuks räägib ka küsimusele ,,kas usute ellu pärast surma?" saadud vastused (Tabel 2, lk 47). Ligi 58% küsitletuist kahtleb, kuid ei välista elu pärast surma. Kahtlevad nii end ateistideks nimetanud inimesed, ristitud kui ka ristimata inimesed. 28% usub ellu pärast surma, kuid vaid 16% kõikidest vastajatest otsustas kristlike matuste kasuks. Seega võib oletada, et ellu pärast surma uskuvad inimesed otsustaksid segamatuste poolt, et rahuldada kõikide matuseliste nõudmisi, sest nende hulka võivad sattuda nii usklikud kui ka mitte usklikud leinajad. Segamatus on omalaadne universaalne matmisviis, mis lahendab tänapäeval kujunenud olukorra.
5.4. Ilmalikud matused ja nende põhimõte 6. augustil 1940.a inkorporeeriti Eesti NSV Liidu koosseisu ning seoses sellega jõustusid ka Eestis tol ajal NSV Liidus kehtivad religiooni puudutavad seadused ja religioonivastane ideoloogia. Uus ideoloogia puudutas ka matusekombestikku: ilmalikke matusetalitusi hakkasid läbi viima nõukoguliku tavandikoolituse läbinud ilmalikud matjad. Ilmalik matus erines vaimulikust matusest üsna vähe. Matustel peeti traditsioonidest viisipäraselt kinni, kuid 24 jumalasõna ja vaimulikud laulud asendati ilmalike tekstide ja lauludega (Torp-Kõivupuu 2003: 57). Ilmalikele matustele olid iseloomulikud kodaniku- ja revolutsioonilaulud, kõned, punase värvi sümboolika (lipud, paelad , punased nelgid , lahkunu rõivad). Ideoloogiline taust ühendus ka 19. sajandi elulaadi muutusega. Suurtes linnades rajati uued kalmistud linnadest eemale ja nende tihe külastamine muutus probleemiks. Massilisele kirikute hävitamisele järgnes massiline kalmistute hävitamine. Tasapisi kaotas surnuaed oma põlise pühaduse ja puutumatuse sümboli. Viimastel aastatel toimub Venemaal nn õigeusu taassünd, millega kaasneb religiooni tähtsuse tõus inimeste elus. Loomulikult kajastuvad need muutused ka matmiskombestikus, kus kiriklikud ja ilmalikud tavad on sulandunud ( 1999: 530). Õigeusu kiriku taassünd Venemaal mõjutab ka Eestimaal elavate venelaste suhtumise Jumalasse ja esivanematesse. Inimesed on hakanud käima sagedamani kirikus. Viimastel aastatel on hauaplaatidel üha rohkem ja rohkem hakatud kasutama kristlikku sümboolikat. Ilmalikku matusetalitust aitab läbi viia leinakõneleja, temal lasub kohustus vastutada matuste sujumise eest ja temalt oodetakse alateadlikult tuge kõikidele leinajatele. Kõne koostamiseks vajab leinakõneleja lahkunu elulugu. Muusika on endiselt matusetalituse lahutamatu kaaslane , kuid puhkpilliorkester on jäänud tagaplaanile. Peamiselt tellitakse süntesaatori-, viiuli- või puhkpillimängijaid, saksofoniste, mõnikord kutsutakse ka vokaliste (Sala 2002:23-25). Ilmalikud matused on aktuaalsed tänapäevani, eriti venelaste seas. Kui uskuda käesoleva töö käigus läbi viidud küsitluse tulemusi, siis 32% venelastest ja 14% eestlastest valiksid just selle matmisviisi (Tabel 3, lk 48). Sealjuures tuleb märkida, et ilmalikke matuseid eelistasid ka neli õigeusklikku.
6. Hauakivide sümboolika 6.1. Sümbol ja hauakivi Sümboli definitsioon on avar: see võib olla graafiline , plastiline, foneetiline või heliline, see võib väljendada protsessi, suhet, kvaliteedi või nähtust. Sümboli mõiste (symballein - kr k ,,koos ära viskama") on tulnud kultuurkeeltesse kreeka keelest ladina keele vahendusel. Sümboli mõistega haakub mõiste ,,märk" (margo- ladin k ,,piir"), mis viitab algselt piiriala märgistamisele (Saare 2001:7). Kui märkidel on praktiline ja ühemõtteline tähendus, siis sümbolitel on laiem, vahel ka vastuoluline tähendus. Mõnedes sümbolites sisalduvad kõige vanemad ja algsemad uskumused, mis inimestel on olnud, aga ka psühholoogilised ja religioossed tähendused (Tresidder 2002:6). Nagu teistel pühadel paikadel on ka kalmetel ja kalmistutel sügav sümboolne tähendus. Nad annavad pildi elust, surmast, taassünnist või sümboolsest kosmoloogiast. Kalmel on ka
25 kommunikatsioonifunktsioon. Iidsest ajast alates toimus seal suhtlemine elavate ja surnute, inimeste ja jumalate vahel, siis muutusid kalmed tihti kummardamiste ja ohvririituste paigaks. Kalmevorm, nagu ka matmisrituaal, peegeldab alati kujutelma sellest, mis juhtub pärast surma. Kalmel on tihti individuaalne vorm, mis on eri inimeste puhul erinev ning peegeldab surnu sotsiaalset või religioosset staatust. Kalme peaatribuut on hauakivi. Kivide seotus kalmetega on tuntud kogu maailmas: megaliidid, püramiidid jne. Samamoodi on kivid olnud mitmes kultuuris hinge sümboliks ja eluasemeks - nii nagu kalmes on surnu, on kivis surnu surematu hing. Kivide tähendust on seostatud esivanemate ja loodusvaimude kultuse, fetisismi ja animismiga. Kivid seonduvad ka mägedega ning sedakaudu energiakeskustega ümbritseva maastiku suhtes ning toimivad kommunikatsioonivahendina inimeste ja jumalate vahel. Animistlikus kultuuris võis kivi tähistada surnu hinge, loodusvaimu või muu üleloomuliku olendi püsivat elupaika.32 Hauakivi on nüüdisajalise kalme peamine atribuut. Tänapäeva kalmete ja hauaplaatide sümboolika tõlgendamine on keeruline, sest nende puhul põimuvad mitmed erinevad funktsioonid ja aspektid. Käesolevas töös püüab autor tõlgendada hauakivide sümboolikat mütoloogiliste, folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu.
6.2. Üldiselt tänapäeva hauakividest Hauatähised on omapärane kalmistu sümbolikeel ning hauakivi on jutustaja, mis kõneleb selles keeles. Nad mitte ainult ei räägi meiega vaid annavad edasi ka inimeste lootuseid, valu ja sõnumeid. Intervjuu (Lisa IV) kunstnik Kaupo Looheinaga näitas, et tavaliselt tuleb klient büroosse kas kindla hauakivi mudeli sooviga või valib sobiva variandi firma kataloogist. Mõnikord võib ta paluda midagi kataloogis pakutatavast ümber teha. Juhul, kui inimene ei tea, mida valida, siis palutakse, et ta räägiks lahkunust ja tema elust. Seejärel pakutakse talle erinevaid variante . Hauaplaatide hind ja graveerimisteenus on üsna kallid ja tavaliselt valivad inimesed hauaplaadi sõltuvalt oma rahalistest võimalustest. Skulptori sõnul kujunesid praeguses kataloogis pakutavad joonised pika ajaperioodi jooksul ning on traditsioonilised hauakivide sümbolid. Joonistused võeti vanadelt hauakividelt. Neid pildistati ning fotode põhjal tehti sabloonid. Hiljem mõtlesid kunstnikud nende põhjal välja ka keerulisemaid joonistusi. Klient mõistab nende joonistuste tähendust individuaalselt, toetades eelkõige oma kultuurile ja mälestustele lahkunust. Intervjuus selgus, et hauaplaadid võib eraldada kaheks tüübiks: standardsed ja individuaalsed. Individuaalsed hauaplaadid on peamiselt eritellimused, neil on oma tähendus, see räägib just sellest inimesest, kellele see on püstitatud. Selline graveering on tehtud kunstniku kätega ning
32 Jonuks, Tõnno. Kalme ja kultusplats. Artikkel VTK raamatust [WWW] http://folklore.ee/seminar/kaliff.html , viimati vaadatud 24.10.2008
26 iga käsitöö on juba iseenesest elav ja unikaalne . Kunstnik jätab töösse osakese endast, oma emotsioonid . Standardsetel hauakividel on liivapritsiga välja kirjutatud ees- ja perekonnanimi , eluaastad ja kaunistuseks samuti masinaga välja lõigatud standardne joonistus nt kuuse või kase oks (Lisa II: pilt 1). Üldjuhul eristub vene rahvusest kliendi valik eesti rahvusest kliendi omast. Tuleb märkida, et eestlased eelistavad sagedamini hauakive, kuhu on kirjutatud ainult nimi ja eluaaastad ning joonistuseks talu, maastikumotiivid või lihtsalt kogu sümboolika välja jätta ja märgistada hauakivil ainult surnu nimi ja tema eluaeg . Talu ja maastiku graveerimisel hauakivile püüavad inimesed näidata lahkunu lapsepõlve või elukohta meenutavaid motiive . Tihti palutakse, et hauakivi oleks suure loodusliku kivi moodi. Suuri erinevusi võib kohata eritellimuste puhul, siin mängib rolli kliendi maitse-eelistus. Eesti klient eelistab lihtsust, et hauaplaadil oleks mingi peidetud ja võibolla võõrastele arusaamatu tähendus. Vene rahvusest klient püüab hauakivile panna kõike, mida ainult fantaasia ja rahakott lubab, võimalikult palju elemente (isegi kui need nt skulptori meelest kokku ei sobi), peaasi, et kõik emotsioonid oleksid väljendatud. Sellised vene hauakivid on tihti suured, neile on joonistatud tõeline maal, eriti populaarsed on pühakute kujud, kirikute ja katedraalide pildid, pikad epitaafid , lahkunu portreed (Lisa III: pildid 8 ja 20). Fotosid hauaplaatidelt ja -kividelt on hakanud tasapisi välja tõrjuma surnu portree graveering otse hauakivile ning selle tava populaarsus eestlaste seas aina kasvab, kuid peamiselt noorema põlvkonna seas. Vanad inimesed eelistavad hauakive fotodeta. Venelastel see tava oli ja jääb väga populaarseks. Peaaegu kõik minu poolt käsitletud hauakivide hauakirjad Tallinna kalmistutelt on olemas Venemaa internetiportaalidest33. Niisugustest internetiallikatest on arvatavasti võetud ka paljude vene klientide hauakivivormide ideed. Aja jooksul ilmuvad uued materjalid, täiustuvad tehnoloogiad ja graveerimistehnika. Näiteks, viimasel ajal satuvad üha enam Eesti matmisbüroodesse ja sealt ka kalmistule Itaaliast tulnud erivärvilised ja ­ kujulised hauakivid (Lisa II: pilt 4). Muutub ka tähiste stiil ja kuju. Paljude monumentidega tegelev skulptor võib isegi daatumile vaatamata öelda, millal käesolev hauaplaat või rist on tehtud. Näiteks, üks skulptori töödest näeb välja kui maas lebav kaseleht, millele oli kirjutatud lahkunu käekirjaga tema ees- ja perekonnanimi ning eluaastad. Sellised lihtsad ja sõnade rohkuseta lahkunu allkirjaga monumendid muutuvad tänapäeval üha populaarsemaks . Sellises uues stiilis on kujundatud ka legendaarse kirjaniku Juhan Smuuli hauaplaat (Lisa I: pilt 15).
33 "RUS" : . [WWW] http://stela.ws , viimati vaadatud 22.06.2008
27 6.3. Kõige levinumad hauaplaatide sümbolite liigid Tänapäeval kõige levinumate hauaplaadisümbolite hulka kuuluvad: 1. Rist, krutsifiks, ikoonid ja muu kiriklik temaatika; 2. Puu, puuoks ; 3. Leek, küünal; 4. Lind; 5. Lill; 6. Maastik ja talumotiivid; 7. Meretemaatika; 8. Erandid. Raske on kindlalt öelda, miks just need sümbolid tulid eesti hauakivide kunsti, kuid tõenäoliselt moodustasid nende valiku paganausulised uskumused meie ja hauataguse maailmade vahelisest struktuurist ning ristiusk.
6.3.1. Puu Süvenedes minevikku , oli paljude aegade jooksul mets nii eestlastele kui ka venelastele salapärane paik. See võis eksitada, panna needuseid, haigusi, kuid ka kaitsta ohtude eest. Puust tehti tööriistu ja lõket. Vanad eestlased, nagu ka kõik teised soome- ugri hõimud, kummardusid puude poole ja omistasid neile suurt tähtsust: ,,Eestlased niisama kui soomlased on pühaks pidanud metsi ja metsaaluseid, ka üksikuid puid, nõnda, et keegi ei tohtinud neist lehtegi võtta", paljud talupojad matavad mõisnike keeldudele ja ettemääratud karistusele vaatamata salaja hiitesse oma surnuid, kirjutas Läti Henrik, kirjeldades 1220 .aasta sündmusi Virumaa kohta (Eisen 1996: 44-46). Puu vastutas ka konkreetse inimese tervise ja elu eest. Oma puu asukohta hoiti saladuses ning seda püüti vähemalt kord aastas külastada. Agraarühiskonna arenguga hakati puid istutama kodu juurde (Heintalu. 2006b: 58). Kui germaani ja soome-ugri rahvaste usundis on puude kultus olnud päriskultuseks, siis slaavlased, kes 8. sajandil Krimmi Volga -Doni äärsetele aladele tulid, pigem kartsid, kui austasid metsa (Heintalu 2006b: 58). Slaavlaste mütoloogias on puude tähendus kaksipidine. Näiteks, pajupuu on kiire kasvu ja viljakuse sümbol, kuid seal võis elada ka kurat või vetevana ( 2002: 69). Rääkides puust, kui traditsioonilisest hauaplaatide sümbolist (Lisa I: pildid 9, 11, 12), ei saa mööda minna maailmapuu mõistest. Üldiselt oli maailmapuu omapärane vahendaja kolme maailma vahel. Vertikaalselt jaotas ta ilmaruumi kolmeks tasandiks: kõrgema vaimolendite üllaim, lihtsurelike keskmine ilm ja siit ilmast lahkunute hingede ja pahasoovlike vaimolendite allilm . Horisontaalselt jaotas maailmapuu ilmaruumi neljaks ilmakaareks. Maailmapuu samastus
28 paljude rahvaste uskumustes saatuste raamatuga , sest tema lehtedele olevat kirjutatud inimeste saatused, iga inimsurmaga kukub ka leht puult. Antud kontekstis võib maailmapuud nimetada nii elu- kui ka surmapuuks. Maailmapuu mõistes ühinevad nii ettekujutused maalima ülesehitusest ja hierarhiast kui ka elu, surma ja inimsaatuste mõiste ( 2006: 22-25). Tuginedes eesti rahvapärimusele, oli oluline mitte niivõrd püha puu liik, vaid selle parameetrid: suurus, kuju, lehestik (Viires 2000: 64). Niiviisi sümboliseerivad igihaljad puud nagu mänd, kuusk , jugapuu ja elupuu surematust, viljapuud omakorda eluringi liigkestvust (Torp- Kõivupuu, Hinged puhkavad puudes. Raamatu käsikiri töö autori valduses). Ilmapuu all mõeldi ainult tamme, kaske , lehist, kadakat ja kuuske , mis olevat olnud Metsaema ja Metsaisa vahendajad ning sidusid ilma ja taeva (Heintalu 2006a: 319). Eesti esivanemate õpetuste järgi oli puu elu ka inimeste elu. Ilmapuu juured ja oksad ühendasid maad taevaga, tüvi sümboliseeris aga inimeste igapäevaelu. Igas puuseemnes on potentsiaalselt peidetud võimas puu ehk uus elu. 34 Slaavlaste maailmapuu ühendas samuti endas kolm maailma. Legendide järgi kasvas venelaste maailmapuu ookeani keskel asuval saarel. Maailmapuuks võis olla damaskuse tamm, küpress, kask või õunapuu. Maailmapuu kroonil asusid jumalad ja isegi kristlikud pühakud, näiteks Jumalaema . Juurtel elasid deemonlikud olendid, kurjad hinged ja surm ise.35 Vene matmiskombestikus praktiseeriti korduvalt surnute matmist puu all. Slaavlased uskusid, et surnute hinged asuvad elama oma haual kasvavatesse taimedesse ja puudesse, seetõttu neid ei tohtinud maha raiuda. Eksisteeris ka uskumus, et puudesse asuvad elama mitte oma surmaga surnud inimesed ehk ,,vääralt surnud" ( 2005: 165). Kristlikus mütoloogias on puule antud eriline koht. Alguses oli puu eelkõige ,,hea ja kurja tundmise puu" ja vastandus inimkonna ,,surmapuuga" ( 2006: 27). Hiljem sai Kristus ise maailmapuu võrdkujuks ja see ei olnud enam ainult vihatud hukkamisvahend, vaid ka elupuu, mis oli Peetsaida tiigi kaldal kasvanud. Idakirikus rõhutati, et Jumala poja surm ristil on võit surma üle (Torp- Kõivupuu, Hinged puhkavad puudes. Raamatu käsikiri töö autori valduses). Vaadates puuliikide tähendust eraldi, on tamm läbi aegade olnud kõige austatum puu nii vene kui ka eesti kultuuriruumis. Tänini sümboliseerib tamm jõudu, vastupidavust ja mehisust. Tihti figureerib tamm maailma- või ilmapuuna. Slaavlaste maagias võis tamm rituaalide kaudu anda inimestele oma jõudu ja vastupidavust ning sümboolselt võis ta välja kannatada haigused ja haavad ( 2002: 147). Eesti nõiakunstis võis tamm ilmapuuna anda inimesele oma tõrude ja lehtede surematuse ja elutarkuse. Tamme kaudu otsustasid inimesed, kas surnu saab tollesse ilma või jääb viirastuste riiki kinni (Heintalu 2006a: 310). Tammetõru oli "võimsa tamme"
34 Ilmapuu sügisepäev [WWW] http://www.zone.ee/ilmapuu/ilmapuu.php , viimati vaadatud 15.07.2008 35 ... . [WWW] http://www.swarog.ru/m/mirdrewo0.php , viimati vaadatud 18.07.2008
29 tilluke seeme ja seega kuulus elusümbol. Skandinaavias seostati tammetõru Thoriga, viljakusega ja surematusega ( Bruce -Mitford 1997:45). Kask ja pärn olid vanaslaavlastel õnnepuudeks. See kaitses kurja eest, kinkis tervist ja heaolu, kuid kases võis elada naissoost deemon Russalka või vääralt surnu hing. Kostroma piirkonnas räägiti surijast ,, "36. Kase tähendus oli kahesugune . Ühest küljest eksisteeris uskumus, et kui mees istutab aeda kase, siis ta naine sureb. Teisest küljest istutati mõnedes külades kask lapse sünni puhul, sest puu pidi tagama imikule tervist ja kaitset ( 2002: 31). Kase istutamise rituaal lapse sünni puhul oli omane ka eestlastele, nende uskumusel võis hing haiguste ja ohtude korral puusse ,,võõraste ründavate haigushingete eest pakku minna" või olla seal niikaua kui nõid ravis keha. Kase kaudu võis teise ilma astuda. Puu tumedam pool sümboliseeris surma ja hauataguse ilma, heledam pool aga ülemist ja maapealist ilma ehk elu (Heintalu 2006a: 97, 297, 309). Vene mütoloogias oli kask samuti omalaadne trepp kahe maailmade vahel. Ida- ja lääneslaavlased austasid kaske kui püha ja õnne puud ning pidasid seda isegi Jumalaema puuks ( 2002: 283). Kuusk on kõige enam kasutatav puu tänapäeva matmisrituaalides. Euroopas sümboliseerib kuusk igihalja puuna elu igavikku (Saare 2001: 254). Eesti kultuuriruumis on kuusk eelkõige teeristi puu, kuhu erinevate rituaalide kaudu matustel kinnistati surnu hing, et too koju tagasi ei naaseks. Selliste puude juures käidi söömas, süües öeldi: ,,sellest kohast edasi teie ei tule, kui teid ei kutsuta" (Heintalu 2006b: 141). Pihlakat kasutasid slaavlased peamiselt rahvameditsiinis. Selle kaudu suhtlesid posijad mustade jõududega. Pihlakast vits kaitses inimest kuradi eest. Novgorodskaja piirkonnas riputatu pihlaka vitsad leinamaja uksele, et koolnu koju tagasi ei tuleks. Samal ajal eksisteeris mõnedel aladel usk, et pihlakat ei saa maha raiuda, kuna seal sees võib elada ära neetud surnud naise hing ( 2002: 419). Eesti esivanemate uskumustes oli pihlakal omalaadne tõrje- ja alistamismaagia jõud. Pihlakast tehtud keppi kasutati karjaskäimisel, et hunte karjast eemal hoida. Paljude funktsioonide kohaselt oli pihlakas vikerkaarega sarnane ilmapuu, mis sidus Ilmasid (Heintalu 2006a: 310). Mänd oli iidsest ajast eesti heraldikas looduse omapära ja metsarohkusi tähistav puu. Isegi tänapäeval sümboliseerib see igavikku, tugevust ja püsivust. Igihalja puuna sümboliseerib ta surematust. Männikäbi tähendas nii Idas kui ka Läänes elu ja viljakust (Bruce-Mitford 1997:44). Etnograafias kasutavad soome-ugri rahvad oma rahvariietel oktagrammi37, mis eestlastele on tuntud just sõna ,,mänd" all ning tähendab päikest, viljakust ja elu. Oktagramm (kaheksakand) on levinud Eesti lääneranniku ja saarte rahvariietel (Sala 2001: 267, 272).
36 Valmistub kasekesse (vene keel) 37 kaheksaharuline täht
30 Ülalkirjeldatust võib järeldada, et ajalooliselt oli puu surmatemaatika seotud sümbol. Nüüdisajal, graveerides oma lähedaste hauakividele, viitavad inimesed ise, et lahkunu elu ei lõppenud, vaid kas pääses käesoleva puu kaudu teispoolsusse või olevat leidnud puus uue elupaiga, ise seda teadmata. Hauakivile graveeritud puul võib olla ka surnu une kaitsja funktsioon. Siinkirjutaja poolt läbi viidud küsitlus näitas, et nii venelastele kui ka eestlastele tähendab puu graveering hauakivil eelkõige sümboolset treppi meie ja hauataguse maailma vahel ehk maailmapuud (Joonis 1, lk 52). Paljud inimesed näevad puu graveeringutes ainult hauakivi kaunistust. Venelased andsid rohkesti punkte ka variantide eest, et graveeritud puu kaitseb sümboolselt surnu und ning väljendab surnu iseloomu eluajal. Oma variante puu tähendusest keegi välja ei pakkunud.
6.3.2. Ristid ja kiriklik temaatika Rist on üsna raske ja mitmetähenduslik sümbol. Risti fenomeni selgitamiseks tuleb pöörduda erinevate teadusharude poole. Selle sümboli nimel on surdud ja sõditud, kuid samal ajal peeti surma ristil häbiväärseks. Rist oli, on ja jääb kõige levinumaks religioosseks sümboliks. Ta on tuntud nii Euroopas kui ka Aasias, Austraalias, Ameerikas. Tema kuju on lihtne, kuid samal ajal peidab see endas kõik inimkonna teadmised. Ei saa selgitada kõike ristiga seotud aspekte , kuid eksisteerib palju hüpoteese. Matmiskombestikus on rist läbi aegade olnud surma sümboliks. Ristimärgi väljakujunemist seostatakse tule hõõrumiseks kasutatud keppide asendiga. Kuna tuli mängis kõige olulisema rolli tolleaja inimese elus, siis sai selle tegemise instrument pühaks. Teades, et tuli kaitseb mitte ainult külma vaid ka kiskjate eest, hakkasid inimesed uskuma, et selle sümbol omab sama üliloomulikku väge ning kaitse eesmärgil hakati seda kujutama majadel, riietel, tuleriistadel ( 2006: 54). Ristiusk andis ristile uue tähenduse ehk Jeesuse ristillöömise. Nüüd sai sellest Lunastaja kannatuste ja igavese elu võrdkuju, pääsetee, trepp Jumala juurde ning rõõmu sümbol. Aegade jooksul muutusid sõnad rist ja kristlus sünonüümideks. Kristlased tegid risti oma peasümboliks ning sisestasid selle tähendusse mõtted nagu puhastamine ja hingeselgus, sellest sai sakraalväärtuste ja inimkonna püüete sümbol ning kõikide kiriklike talituste alus. Nüüdisajal tähendab ristimärk jumalikku tarkust, ülestõusmist, usku, armastust, inimkonna lunastust, ohverdust, pääsemist, teenistust, võitu, aga ka koormat, märterlust, paljudele on rist esmajoones surma ja leina sümbol ( 2006: 55-57). Esimesed ristid ilmusid kalmistutele ristiusu esimestel sajanditel, kui Konstantin Suur (umbes 274-337.aastal pKr) asetas kuldristi püha apostli Peetri hauakambrile Roomas. Laiema leviku saavutas hauarist Euroopas alles keskajal ( 2006: 148-153). Eestis sai ristist levinud hauatähis pärast ristiusustamist. Alates 20. sajandist on püha sümbol tasapisi välja tõrjutud hauakivide poolt (Saare 2001:224). Tänapäeval eelistatakse graveerida risti 31 sümbol pigem hauaplaadile kui asetada rist hauale. Eesti kalmistutel võib hauakividel kohata nelja liiki riste : a. Ringiga ühendatud ratasrist: Ringiga ühendatud rattarist esineb nüüdisaja hauaplaatidel harva, kuid on pakutud erinevate büroode eskiiside kataloogides (Lisa I: pilt 1). Vanimad eesti külakalmistutel säilinud ratasristid pärinevad 17. sajandist (Sala 2000:97). Ristikuju levis 7.- 8. sajandil Iirimaal ja Skandinaavias, kus sümboliseeris igavikku, ühendas endas tuleviku kõrgust, mineviku sügavust ning tänapäeva elu laiust ja pikkust, aga ka päikest, nelja ilmakaart , nelja aastaaega ja nelja ürgainet: tuld , õhku, maad ja vett. Ratasristi tuntakse eeskätt keldi Kristuse ristina, hauakividena oli levinud Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eesti kalmistutel (Saare 2001:225). b. Ladina rist: Klassikalises variandis on ladina risti alumine osa pikem kui külgmised osad kokku, risti ülemine vertikaalne osa on aga kõige lühem (Lisa I: pildid 1 ja 2; Lisa III: pilt 3). Ristiusu maailmas on ladina rist kõige levinum. See pääses domineerima läänekirikus (luterlikus ja katoliiklikus). Pärast Rooma impeeriumi lõhenemist sai tavaks igale uuele tekkinud religioossele harule, mungaordule jne välja mõelda uued ladina risti variatsioonid . Niiviisi kujunesid aja jooksul välja viie-, kuue-, seitsme- ja kaheksaotsalised ristid. Tava kombineerida ristimärki taimedega ja teiste elementidega pärineb keskajast, nt liiliatega kaunistatud rist oli Siena püha Katariina atribuut, lilledega rist aga Padua püha Antoniuse atribuut (Saare 2001:224). c. ,,Vene rist". See on rist viltuse põikpuuga, mis tähistab Kristuse jalgealust klotsi. Jalgade tugipuu asetseb kallakuga vasakult paremale (Lisa I: pildid 2 ja 3). Piiblilegendile vastavalt tähistab viltune põikpuu põrgu ja paradiisi vastasseisu, mille aluseks on evangeelne jutustus kahest Jeesus Kristusega risti löödud röövlist. Vasak pool tähistab halba röövlit, kes ei uskunud Jeesust ning irvitas tema üle ja läks põrgusse. Parem pool head röövlit, kes kahetses oma patte ja palus meenutada teda, kui Jeesus taevariiki satub, mille peale Jumala poeg andestas talle ja röövli hing läks taevasse ( 2006: 251-253). Tihti kombineerub vene rist kolmelehelise ristiga ning krutsifiksiga38 (Lisa III: pilt 2), pühakutega, piiblilugudega ja inglite kujutamisega. d. Ankurrist (Lisa III: pilt 4): Ankur jumalikustati iidsel ajal, näiteks, Punase mere Egiptuse rannikul asus pühakoda, mis oli täielikult ehitatud kivist ankrutest. Tavaliselt hoiti pühasid ankruid mere- ja jõejumalate
38 Sümboliseerib lunastust Kristuse ristisurma kaudu. Vanimad ristilöödud Kristuse kujutised pärinevad 6. sajandist pKr. Varasel keskajal kujutati ristilöödud Kristust elavana ja triumfeerivana. Aja jooksul ristilöödu kujutamine aga muutus: näiteks gooti stiilis krutsifiksil on Kristus kas surnud või piinarikkalt surev . Tõenäoliselt pärineb krutsifiks Rooma impeeriumi aladelt . Krutsifiks tuleneb ladinakeelsest verbist ­ cruciare ­ ,, piinama ", seega on juba selle sümboli nimesse sisse kodeeritud vägivalla ajalugu. Õpitarkvara: Mändmets, Lea. Kõiv, Reeli . Torim, Maie . Kristlik kultuur: Kristlikud sümbolid (Ristimärgid) [WWW] http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/piibel/kristlikud-sFCmbolid.php , viimati vaadatud 25.08.2008
32 templites. Ankru sümboli sünonüümid on olnud lootus, lunastus , turvalisus, vankumatus, ustavus, mõistlikkus ( 2006: 268-274). Arvatavasti kujutatakse selliste mehelike tähenduste tõttu tänini ankrut eelkõige meeste hauakividel. Kuid peamiselt näitab ankurrist hauakivil, et inimene oli eelkõige seotud merega ( meremees , kalur jne), väidet tõestab ka autori poolt läbi viidud küsitlus. Ankru ja risti kujud on sarnased: ankru ülemine ots näeb välja nagu rist. Paganausulised panid ankrule (kui laeva tarkvarale) materiaalse tähenduse, see tähendas lootust pääsemiseks. Kristlased andsid ankrule sama, kuid sümboolse tähendus: lootus lunastusele on kui "hinge ankur" (Tressider 2002:18). Sümbol eksisteeris juba varases kristluses . Ankrukujulisi riste kujutati oma sõrmuste kividel ning kujutisega kaasnes Kristogramm39. Epitaafides risti temaatika puudub, võimalik, et ristimärk iseenesest sõnastab usu igavesse ellu ning näitab inimese religioosset kuuluvust. Mõnikord saadab ristikujulist graveeringut Jumalale adresseeritud palve: "Igavese koiduni, kuni äratab teid vaimus vägev Jumal viimati", " Issand mõtle minu peale, kui sa oma kuningriiki tuled", "Isa. Sinu kätte annan ma oma vaimu", ", , "; või lihtsalt elule pärast surma viitav lause nagu: " ", ,,Alles jäänud mälestus ja hell "; elu resümeerivad tekstid nagu näiteks ,,Oli halba, oli head, oli naeru ja nuttu, kuidas kõik see möödus nõnda ruttu", " "; aga ka lihtsalt tänusõnad ja loetelu , kellepoolt oli püstitatud käesolev monument . Tihti lisandub hauakividel ristile ingli kuju graveering (Lisa III: pildid 16 ja 21), mõnikord terve ikoon40 (Lisa III: pilt 9). Üldiselt väljendab ingli antropomorfne tiivuline kujund jumalikku tahet ning tavaliselt esineb see mitmesugustes rollides: sõnumitooja, Jumala saadik, haua kaitsja, valvaja, halastaja (Tresidder 2002: 51), ( 2002: 22). Inglitega seotud rikkalik sümboolika ja atribuutika esines erinevates kunstivooludes ristiusu tekkimisest alates. Nüüdisaegne hauakivide kunst ei ole erand . Tavaliselt on inglite, pühakute, ikoonide ning piiblilugude graveerimine peamiselt õigeusklike inimeste hauakivide atribuut. Luteri kiriku koguduseliikmete plaadid on tagasihoidlikumad. Sellise vastandlikkuse tingivad ida- ja läänekiriku kultuurilised erinevused ehk luterlik rangus ja
39 Kristuse monogramm, mis on moodustatud Kristuse nime esitähtedest. Üldtuntud on IX, XP. Esimene ­ IX - on tuletatud nimedest Jesous Christos . Teine kristogramm ­ XP- Jeesuse tiitli Christos kahe esitähe järgi, mis kreeka keeles tähendab ,,võitja, salvitu". Vähem on tuntud kristrogramm IC ­ XC - NIKA , mis viitab Kristusele kui Võitjale (NIKA on lühend sõnast NIKATOR ­ ,,Võitja"). Teada on ka kristogramm XPS. Õpitarkvara: Mändmets, Lea. Kõiv, Reeli. Torim, Maie. Kristlik kultuur: Kristlikud sümbolid (Ristimärgid) [WWW] http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/piibel/kristlikud-sFCmbolid.php , viimati vaadatud 25.08.2008 40 Ikoon (kr. k. eikn ,,kuju, pilt") ortodoksia pühapilt, mis kujundab Püha Kolmainsuse, Issanda Jeesuse Kristuse, Jumalasünnitaja, inglite, pühakute, aga samuti pühade sündmuste maalitud kujutised, mis teostatud kooskõlas ikoonimaalimise kiriklike kaanonitega ja kirikukorra järgi pühitsetud. (Saare,Tiit 2001:209).
33 lihtsus ning ortodoksne rohkus ja sära, mis sajandite jooksul on juurdunud inimeste mentaliteedis ning esteetilises maitses.
6.3.3. Tuli, leek, küünal Iidsest ajast mängis tuli (Lisa I: pildid 5 ja 6) nii asendamatut rolli inimeste elus, et väljendus isegi selle tegemise instrumendi kujul. Tuli annab sooja, paneb vee keema ja puud põlema, teda kardab isegi kõige suurem ja ohtlikum loom. Tule sümboolika on kahepidine: ühest küljest on see kättemaksuhimuline surma ja hävitamise leek, põrgu ning tulekahju, teisest küljest usutakse puhastusleegi stiihiasse. Tules kui sümbolis ühenduvad samad seaduspärasused nagu ristis ja elupuus: elu ja surm, algus ja lõpp. Tuli on elava ja surnu maailma vahendaja. Tules põletasid slaavlased ja eesti esivanemad oma surnuid, et see teispoolsusse pääseks ja elavaid ei häiriks. Maagias kasutati tuld: puhastustulena surmal ja sünnil, aga ka etendus-viljakuslepingute sõlmimisel peremehe ja hingestatud Ilma haldjate vahel, igasuguste pahade jõudude ja kinnijäänud hingede väe purustamiseks ehk kaitse-, tõrje- ja purustusmaagias ning ennustamiseks (Heintalu 2006a: 263-269). Euroopa ristiusumentaliteedis on küünal ja tuli omalaadne valgustumise kujund, mis heidab oma valguse teadmatusse pimedusse , tähendab Kristust, kirikut, rõõmu, usku ja usutunnistust (Tresidder 2002: 107). Tänapäeval ilmneb tule sümboolika tähenduslikkus eelkõige rooma- katoliku ja idapoolse ortodoksse kiriku lihavõttekombestikus, kus küünlad kustutatakse ja seejärel ,,uuest tulest " süüdatakse. See räägib sümboolselt tulest kui ülestõusmise sümbolist (Tresidder 2002: 246). Tihti graveeritakse tule kujutisega koos sellised ristiusu sümbolid nagu rist, pühak, ikoon, Jumalaema kuju või raamat (Lisa III: pilt 1). Raamat on tarkuse , teaduse ja õpetatuse embleem, mis kristluses ja islamis on läbi aegade olnud peamine jumaliku ilmumise ja tarkuse sümbol. Kristlikus kunstis hoiavad ristiga raamatut käes apostlid , Kristus, Neitsi Maarja. (Tresidder 2002: 191). Hauaplaadil tähendab raamat eelkõige palvet, mälestusi, teadmisi (Sala 2000: 96), aga ka Piiblit , Vana või Uut Testamenti (Saare 2001: 223). Mõnedel plaatidel kujutatakse viimaselt leheküljelt avatud raamatut. Ateistlikust vaatenurgast võib graveering selgitada, et inimese elu on läbi loetud ja surm on selle viimane lehekülg, eriti kui selle raamatu kõrval puudub kristlik sümboolika. Vanasti kasutati tuld kaitse-, tõrje- ja purustusmaagias ning ennustamiseks (Heintalu 2006a: 263- 269). Näiteks, eesti esivanematel oli levinud pööripäevadel või matustel tule surmastumise rituaal. Usuti , et pereliikme surmas on süüdi vana tuli, kes ei suutnud peremeest kaitsta. Tuled uuendati ka suurte õnnetuste puhul, uus tuli toodi hiiest. Kui uus tuli oli toodud, tuli kustuda ka viimane tulekolle ning sünni- ja surmaküünlad, mis sümboolselt näitasid, et hing on elus, surematu ja igavene nagu küünla leek ning ei kustu kunagi (Heintalu 2006b: 149, 363). 34 Slaavlastel peeti samuti tulekollet pühaks, tema jõud toitis ja soojendas pererahvast, kaitses nagu eestlastelgi neid mustade jõudude ja haiguste eest. Mustas maagias eksisteeris rituaal, mille käigus vaenlase hävitamiseks kustutati ja murti küünal ( 1995: 97, 214). Tänapäeval võib küünla või leegi kujutise mõtet hauaplaadil samastada vanaajalise tähendusega. Mõlemad näitavad sümboolselt , et maine keha on küll kustunud, kuid ei ole kustunud ta hing, mis põleb igavesti jäädvustatud kivil . Vene mütoloogias samastati tuli inimesega. Ta sööb, joob ja magab nagu inimene ja võib süttides kätte maksta. Arvatavasti selliste omaduste tõttu, usuti inimkeha sisesesse tulle, mille eluleek põleb meis kõigis. Kui inimene on haige, siis põleb tema tuli halvasti. Surmaga kustub ka eluleek ( 2002: 336). Käesolevate väidete tõendiks on üsna populaarsed nüüdisaegsed hauakirjad: "Ema eluküünal kustus", ,,Kustus elu(tuli), vaikis ( vaev ja) valu", ,,Liig kiiresti kustus Su elu", ,,Raske haigus kustutas su eluküünla" , " , 41", ,, "42, " - , . , "43, ,,, ."44. Viimasele epitaafile oli lisatud küünla kujund. Arvatavasti näitab see kompositsioon , et isegi pärast surma see inimene rõõmustab ja valgustab ning aitab maisesse ilma jäänud lähedasi. Kokkuvõttes võib oletada, et tulel ja küünlal on eesti hauakivide sümboolikas neli põhitähendust: ettekujutlus tulest kui inimese hingest, mis põleb pärast surma; tuli kaitseb sümboolselt surnut või tema hauda; see on vahendaja meie ja teise maailmade vahel. Autori poolt läbi viidud küsitlus näitas, et eestlastele tähendab tuli hauakivil eelkõige hinge, kes elab pärast surma, osa vastajaid on arvamusel, et küünla või tule graveering täidab monumendil kaunistuse funktsiooni. Inimesed pakkusid ka sellist varianti, et leek on sümboolne kadunu asukoht. Venelaste vastused jagunesid kolme variandi vahel: hauakivi kaunistus , hinge surematus ja surnu une kaitsja. Mõned vene inimesed nägid selles paralleelselt hauakivi kaunistusega ka austusemärki surnu vastu (Joonis 2, lk 52).
6.3.4. Linnud Lindude sümboolika vihjab nende lennuvabadusele ning maa ja taeva vahendamisele. Nii vene kui ka eesti folklooris kuulutavad linnud surematust ja rõõmu, ennustavad ette haigust või isegi surma. Iidsest ajast loeti neid maa ja taeva siduvaiks hingedeks. A. Heintalu teooria järgi ilmalind või hingelind oli surnute hingeratsu või omalaadne giid Tollesse Ilma (Heintalu 2006b: 68, 176). Venemaa Petseri vanausulised , vaatamata oma uskumusele, et surm on Jumala tahe , personifitseerivad sageli bõliinades surma linnu kujul,
41 ,,Su küünlatuli on küll kustunud, kuid minu mälus põleb igavesti" (vene keel) 42 "Su hinge soojus on jäänud meiega" (vene keel) 43 ,,Kõik oli temas: hing, talent ja ilu, mis sätendas meie jaoks kui helge unistus" (vene keel) 44 Põlen kinkides valgust ja soojust teistele" (vene keel)
35 kusjuures patustajate järgi tuleb must kaaren, jumalakartlike vanurite järgi aga valge tuvi või luik ( 2002: 120). Mõnedes bõliinades ole lind lihtsalt hingeratsu või saatja, vaid surm ise: ,, . , , - ? ? 45". Hing ise võis pärast surma muutuda linnuks ehk kaarnaks, kui tegemist oli kurja inimesega, või tuviks, pääsukeseks, kui inimene oli hea ja jumalakartlik. Öösel aknast sisse lendava linnu kohta rääkisid venelased: ,,koolnu lõpnud, linnuna tuli end soojendama". See uskumus on säilinud nüüdisajani ( 2005: 436). Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikas domineerib neli lindu : pääsuke, luik, kajakas ja tuvi (Lisa I: pildid 7 ja 8, Lisa III: pilt 26). Pääsuke on slaavi mütoloogias tuntud kui puhas, püha taevase ja naiseliku algega lind, kes oli kodu ja karja kaitsja, kevade sõnumitooja, assotsieerus uue elu algusega ( 2004: 317- 318). Usuti, et pulmadel ilmunud pääsuke oli surnud esivanema hing, kurjade inimeste hinged võtsid aga mustate lindude kujud ( 2005: 163). Eesti folklooris samastati pääsukest samuti naisterahvaga, kuid enamik tekke- ja seletusmuistendeid linnust lähtub mingist ülekohtuaktist: ,,Mees võtab naise, kes ei kõnele, tahab teda vihahoos tappa ja lööb tal kirvega seelikusaba lõhki. Naine lendab pääsukesena minema"; ,,Võõrasema tapab vaeslapse , luudest saab pääsuke"; ,,Nõid muudab pruudi pääsukeseks ja paneb oma tütre asemele" (Mäger 1994: 19-26). Ülekohtuaktide traagilisusele vaatamata, kõikides lugudes on peategelasel kaks eluperioodi: alguses on peakangelasel inimkuju ehk maine kuju, hiljem aga pääsukese oma ehk taevane kuju. Kehakujud on küll erinevad, kuid hing jääb samaks. Teiste sõnadega pääsuke sümboliseeris ka eesti folklooris uue elu algust ja pääseteed. Luike seostati eesti folklooris tema valgele ja graatsilisele välimusele vaatamata surmaga. Usuti, et luik laulvat enne surma ning sureb varsti see, kes laulu kuuleb . Regilauludes on luik tihtipeale neiu sünonüüm46. Käesoleva usu juured võivad olla Kreeka muinasloos, kus luik laulab enne oma surma ebamaiselt kauni laulu. See tugevdas veelgi tema ühendust poeesiaga ja sidus ta surma sümboolikaga, nagu ka soome legend Toonela luigest, kelles on personifitseeritud allilma veed (Tresidder 2002: 124). Vene mütoloogias assotsieerub lind samuti naiseliku ilu ja kevadega, luik tähendab puhtust ja valgust ( 1995: 176). Kajakas on mere eraldamatu osa ja assotsieerub inimeste mentaliteedis just sellega. Hauakividel liugleb kajaka kuju tavaliselt kas laeva või merelainete kohal. Vaadates eesti folkloori, ranna- alade kajakad on läbi aegade olnud hukkunud meremeeste vaimud47.
45 ,,Istub linnuke katusel ning end kiidab ja hoopleb, et keegi temast pääseda ei saa - mitte tsaar, mitte tsaarinna, ega mitte kaunis neiu" (vene keel) 46 Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis III. Mäetagused, nr 4. E- folklooriajakiri http://www.folklore.ee/tagused/nr4/linnud3.ht m , viimati vaadatud 17.10.2008. 47 Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis II. Mäetagused, nr 3. E- folklooriajakiri http://www.folklore.ee/tagused/nr2/linnud2.ht m viimati vaadatud 17.10.2008
36 Tuvi sünonüümid on rahu, puhtus , õrnus ja lootus. Linnu rahusümboli tähtsus meie kultuuriruumis tuleneb eelkõige piiblivihjete mõjust. Just tuvi naaseb Noa juurde sõnatoojana veeuputuse ajal õlipuuoksaga. Tuvi kujutab sümboolselt Püha Vaimu ning on ristimise tähis (Tresidder 2002: 247). Eesti ja vene folklooris on tuvi kujutelmad suhteliselt hilised ning peamiselt laenulised: ta on jumala peni, keda on patt tappa. Linnu elutsemine majas oli hea märk, tõi õnne, kuid äkiline tuvide ilmumine maja juurde ennustas aga majaelaniku surma. 20.sajandi kultuuripildis sai tuvidest armastuse sümbol.48 Hauakirjades esineb lindude kuju harva. Kahes epitaafis, mis autoril õnnestus leida, võrreldakse inimese elu linnu omaga : ,,Kurb saatus Sind kui lindu lennult tabas, Su elurada lühikeseks jäi" või ,,Su elu nagu linnul tormis nii ootamatult murdus õhtu eel". Linnu sümboolika hauakividel omab mitut põhitähendust: lind on meie ja Tolle maailma vahendaja; uue eluetapi algus; surma kehastus; hinge kehastus; linnuga võidi seostada surnud inimest või lihtsalt hauakivi kaunistus. Käesolevad variandid olid pakutud ka ankeediküsitluses (Joonis 3, lk 53). Küsitluse tulemusena eestlaste ja venelaste poolt valitud variandid ühtisid: kõige populaarsemaks osutus variant, et graveeritud lind on hinge kehastus, teisena valiti varianti, et lind on hauakivi kaunistus, kolmandana, et hauakivil graveeritud lind on ,,uue eluetapi alguse" sümbol.
6.3.5. Lilled Lilled oma kiire elutsükli tõttu on paljudes kultuurides tähendanud eelkõige sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli lühikesse ajavahemikku. Oma õrnusse ja ilu poolest anti lilledele eelkõige vaimse täiuslikkuse, lihtsa süütuse, nooruse ja õrnuse tähendus, ühesõnaga kõik naiselikud jooned. Lillede kultuur pärineb eelkõige Ida religioonidest ja selle kultuuri keskpunktis on lootos (Tresidder 2002: 116). Lootose tähtsus põhineb tema kõigisse suundadesse kiirguvate kroonlehtede kaunidusel ehk püha eluallika idealiseeritud vormi analoogial. Aja jooksul selle tähendus laienes ja lill hakkas sümboliseerima sündi ja taassündi, kosmose elu alglätet ja loojajumalaid või päikest ja päikesejumalaid. Muistses Kreekas ja Itaalias oli lootos seotud matustega (kaunistusliku motiivina) ning sümboliseeris ülestõusmist (Tresidder 2002: 121). Eesti kalmistute hauakivide graveeringukunstis ei ole lootos erilist tähelepanu saavutanud, levinuim on tema ,,sugulane" liilia . Liilia (Lisa I: pilt 14) on üks mitmemõttelisem lillesümbol, ühest küljest on seda samastatud kristliku vagaduse, puhtuse ja süütusega, teisest küljest on tal olnud seoseid ka viljakuse ja erootilise armastusega. Kristlikku kunsti ilmub ta 19. sajandil ning on seotud Neitsi Maarjaga, tihti hoiab liiliat ka peaingel Gabriel. Vaatamata oma puhtuse ja armastuse
48 Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis II. Mäetagused, nr 3. E- folklooriajakiri http://www.folklore.ee/tagused/nr2/linnud2.ht m viimati vaadatud 17.10.2008
37 sümboolikale, võib lill sümboliseerida ka surma, teda on sageli peetud surma endeks, arvatavasti tema sarnasuse pärast lootosega ehk ,,vesiliiliaga" (Tresidder 2002: 115). Kõige levinum lill eesti hauakividel on roos (Lisa I : pilt 13; Lisa III: pildid 16 ja 23). Punane roos oli kunagi pühendatud Veenusele, nii Veenus kui roos on ilu ja armastuse sümbolid. Käesolev rooside sümbolism on tänapäeval täies elujõus. Kristliku traditsiooni kohaselt tärkas punane roos Kristuse verest. Mõnikord kujutatakse ka Jumalaema punane roos käes (Bruce- Mitford1997: 51). Valge roos vastukaaluks punase roosi verele tähistab vett, on kuu või valguse lill ning sümboliseerib puhtust, Neitsi Maarja süütust, võlu ja saladuste hoidmist. Peale armastuse tähendab roos kibuvitsa sugulasena ülendust ja rõõmu (Saare 2001: 227). Lääne traditsioonis on roos traditsiooniline täiuslikkuse kehastus lillede seas ehk südame, keskuse ja kosmilise ratta, aga ka püha, romantilise ja tundelise armastuse müstiline sümbol. Punane roos sümboliseerib tänu oma värvile kirge ja iha. Õitsele tärganud roos sümboliseerib surelikkust, kinnine õiepung aga igavest elu ja ülestõusmist (Tresidder 2002: 202). Neitsi Maarja puhtuse ja kaitse sümboolikaga on seotud ka iiris (Lisa I: pildid 13 ja 14) ja karikakar . (Lisa 13: 066). Iiris on oma nime saanud kreeka vikerkaarejumalannalt, kes viis naiste hingi allmaailma (Bruce-Mitford 1997: 50). Ristiusulises kultuuriruumis esineb sinine iiris peamiselt maalikunstis, sümboliseerides Neitsi Maarja sügavat südamevalu Kristuse kannatuste pärast, Jaapani folklooris kaitseb lill aga maju kahjulike mõjude eest (Tresidder 2002: 51). Karikakar sümboliseerib samuti süütust ja on Neitsi Maarja tunnusmärgiks. Kirikakra teine nimetus ongi maarjalill (Bruce-Mitford 1997: 53). Krüsanteemi (Lisa I: pilt 13) Jaapanis seostati pikaealisuse ja rõõmuga, tema omaduse pärast jätkata õitsemist ka sügisel Hiinas sai temast rahulikkuse ja külluse embleem, lill hakkas sümboliseerima sügist, pikka iga, õpetatust ja rahuolu. Temas arvati peituvat igavese elu võti (Tresidder 2002: 93), (Bruce-Mitford 1997: 52). Piibeleht on Skandinaavia kevadejumalanna Ostara lill. Euroopas sümboliseerib piibeleht kevadet ja uut elu, siitkaudu ka Kristuse tulekuaega, adventi (Bruce-Mitford 1997: 53). Eestikeelsetel hauakirjadel lilled isikustatakse, pöördudes nende poole mõne palvega : ,,Kullerkupud, jaanililled ema haual õitsegu", ,,Lillekesed, kummardage siia künkale ­ see on kõigist pühadustest püham paigake", ,,Lillekesed, kummardage siia künkale: selle peidus mulla põues puhkab emake". Lilled esinevad sõpradena, kes jäävad kalmistul rõõmustama ja lohutama surnut. Venekeelsetest epitaafidest õnnestus leida ainult üks lilledega seotud hauakiri, kus roosi tilgad vastandatakse inimese pisaratega: ,, , . , , , "49.
49 ,,Mu põskedel on pisarad , kui hommikukaste tilgad roosil. Maga rahulikult kallis poeg. Armastame, mäletame ja leiname sind!" (vene keel).
38 Kokkuvõtteks võib öelda, et lillel on üldiselt kolm kalmistu sümboolikaga seotud põhitähendust: Kristlik vagadus ning Neitsi Maarja puhtus ja süütus; ilu ja armastus; sündimise, elu, surma ja taassünni tsükkel; sümboolne hinge surematuse kujutis; lihtsalt hauakivi kaunistus, mis mõnikord väljendab surnu eluviisi või iseloomu. Variandid olid pakutud ka ankeediküsitluses (Joonis 4, lk 53). Küsitluse tulemusena eestlaste ja venelaste poolt valitud vastused ühtisid nagu ka lindude sümboolika puhul. Kõige populaarsemaks osutus ,,sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli" variant. Tähelepanu said ka ,,ilu ja armastuse" ning ,,hauakivi kaunistuse" variandid.
6.3.6. Maastik ja talumotiivid Mõnikord ei piirduta hauakivide graveeringutel ainult puude või lindude kujutamisega, vaid kombineeritakse neid ühte pilti, mõnikord tekib terve maal. Tavaliselt on niisugustel maalidel kujundatut päikest, puid ja linde, kes tavaliselt lendavad päikese poole, aga ka jõge või muu d veekogu, taevast, horisonti jne (Lisa III: pilt 25). Niisugused looduslikud pildid meenutavad paradiisi või teed sinna. Mõnikord on pildil kujundatud lihtsalt jõge, taevast tähtedega, talu või hobusega põldu kündvat meest. Taevast on alati seostatud üleloomulike jõududega, ülemvalitsusega, vaimse ülenemise ja püüdluste sümboliga. Enamikes kultuurides on taevas olnud kihtidena korraldatud ala, läbi mille võis hing tõusta lõpliku valguse ja rahu poole (Tresidder 2002: 233). Taevas on päikese, kuu ja tähtede asupaik ja seetõttu on see alati olnud ühenduses loovate jõudude ja loojajumalatega (Bruce-Mitford 1997: 40). "Tähtede taga koidab Sul taevas, vaikne lootus Sul täide seal läheb", jutustab üks üsna levinud hauakiri ning otseselt viidab, et tänapäeva hauakivide kunstis on taeva kujund eelkõige hauataguse elu ja hinge viimse asupaiga sümbol. Vanaslaavlaste uskumustes eksisteeris mitu taeva kihti, iga kiht oli määratud konkreetsetele olenditele. Alamkihtides elasid surnud jumalakartlike inimeste hinged, keskmistes inglid ja pühakud, kõige ülemises kihis elas Jumal ise. Kihid olid erinevatest materjalidest: kuld , klaas, savi jne ( 2005: 87). Eelkristlik vanaslaavi ettekujutus taevast põhines uskumustel, et taevas on savikaas; pingutatud sõnni või taeva harja nahk või riie, kus asub inimeste maailma vastaspoolne või peegeldav ilm ( 2002: 316). Need ettekujutlused ühtivad ka Eesti rahvaluule arhiivist kogutud vanasõnadega, mis põhinevad uskumustel taeva mitmekihilisest stiihiast või ettekujutlusel, et see on suur pada, mille keskel on tähekujuline põhjanael (maailmapuu, mis seob taevast ja maad, prototüüp). Nagu slaavlasedki, seostasid eestlased taevast härja nahaga, eksisteerisid ka uskumused taevasest kui mitmekihilisest stiihiast50.
50 A. RAHVAASTRANOOMIAT EESTI RAHVALUULE ARHIIVI USKUMUSTE JA KOMBEKIRJELDUSE KARTOTEEGIST: Maailm, taevas ja taevakehad . [WWW] http://haldjas.folklore.ee/~aado/maailm/mailm2.ht m , viimati vaadatud 19.10.2008
39 Tähed on taeva lahutamatu osa ning mõnikord eelistavad inimesed just nendega kaunistada lahkunud sugulase hauaplaati (Lisa III: pilt 12). Kuna taevas on juba iidsest ajast ,,looduse isa" ning Jumala ja hauataguse elu asupaik, siis pidid ka tähed kuidagi mõjutama maist ilma. Vene ja eesti folklooris oli levitud kaks peamist uskumust: igal inimesel on oma täht (taeva lamp või küünal), mis oli süüdatud inimese sünniga ning kustub tema surmaga; tähed on jumalakartlike surnud inimeste ja süütute laste hinged, kes jälgivad taevast oma sugulaste käitumist51 ( 2005: 89). Sama uskumus on säilinud mõnedes tänapäeva hauakirjades: ,, . "52 või ,,Avanes valguse värav. Su hingest sai tähekild" . Tihti kujutatakse maastiku graveeringu keskel päikest (Lisa II: pildid 2 ja 5). Päike on alati olnud enamikes traditsioonides domineeriv loova energia sümbol. Soojuse allikana esindab Päike elujõudu, kirge, julgust ja igavesti taastuvat noorust . Pimedusest väljuva valguse allikana sümboliseerib ta teadmist, intellekti ja personifitseeritud Tõde (Tresidder 2002:185). Slaavlaste vaatemaailmas kujutas päike endast elu, soojuse ja valguse allikat. Käesolev taevakeha kadus või suri igal õhtul, kuid igal hommikul sündis taas, mis pani uskuma, et ta on surematu ja püha. Muinasjuttudes pöörduvad kangelased tema poole, lootes abile ning päike aitab ja kaitseb neid ( 1995: 272). Eesti rahvaluules põhineb ettekujutus päikest eelkõige ristiusulisele tähendusele: ühest küljest olevat päike olnud Jumala maja või tema ,,silm", aga ka Jumal ise, kes jälgib päikese kaudu inimesi ja nende tegusid. Teisest küljest on päike põrguvärava suu, kus asuvad halbade inimeste hinged. Kolmas päikese tähendus toetub arusaamale, et päike on ,,ühe maa kera sarnane, mis tuld täis on, et ta peab nii kaua põlema kui viimne pääv tule", või on ,,üks suur tulle kuul, mis samuti soendab maailma viimse päävani, mil pääseb lahti ja põletab kõik maailma ära".53 Kristlikus maailmas on päikesevalgus sündinud ,,Jumala näost" ja ,,Tema silmadest", see on eelkõige Jumala-isa, Jeesuse Kristuse ja Jumalaema atribuut. Päikesevalgus on vastasseisus pimedusega ja kurjusega. Tema jõud tõukab eemale kuradi ja kaitseb deemonite eest. Päikest seostatakse ka Kristusega ja tema taassünniga ( 2002: 424, 442), (Saare 2001: 223). Tänapäeva epitaafides on päikese sümbol üsna populaarne. Näiteks, päikese sümboliga seostatakse inimelu tsükleid: ,,Päikene tõuseb ja vajub, inimene elab ja kaob", ,,Päev õhtule laskus ja lõppes elurada", ,,Kevadpäike loojus äkki, mängumuru tühjaks jäi", ,,Päev looja läinud ja tühjaks kodukamber jäänud", ,Sa olid nagu päikene ja paistsid südame ­ ja kadusid kui
51 B. RAHVAASTRANOOMIAT EESTI RAHVALUULE ARHIIVI USKUMUSTE JA KOMBEKIRJELDUSE KARTOTEEGIST: Maailm, taevas ja taevakehad [WWW] http://haldjas.folklore.ee/~aado/maailm/tahed.ht m ,viimati vaadatud 20.10.2008 52 Ühe tähe võrra vähenenud Maal, ühe tähe võrra suurenenud Taeval (vene keel) 53 C. RAHVAASTRANOOMIAT EESTI RAHVALUULE ARHIIVI USKUMUSTE JA KOMBEKIRJELDUSE KARTOTEEGIST: Maailm, taevas ja taevakehad [WWW] http://haldjas.folklore.ee/~aado/maailm/paike.ht m ,viimati vaadatud 20.10.2008
40 päikene öö musta hõlmasse". Päikese ja teiste taevakehade poole pöördutakse ka palvega hoida ja valvata surnut: ,,Päike paitagu Su kalmu, kuu ja tähed valvaku". Maa asub taeva ja allilma vahel. Vanade eestlaste ja venelaste paganausklike uskumuste järgi on maa eelkõige elav olend, kes magab, valutab, rasestub, sünnitab, kasvatab kõik söögiks ja joogiks , nutab ning isegi vihastub inimeste peale nende pattude tõttu. ,, Tervitus Emade-maa poole, Uku poole, Maaema poole, kes vee sünnitab" (Heintalu. 2006b:18). Vene keeles on sõna Maa naissoost, sümboolikat determineerivad sellised mõisted nagu emalikkus ja viljakus, maa ,, , "54. Iidsest ajast vastandus Maa Taevale : ,, - , - !"55. Ristiusu levikuga hakati Venemaal seostama Maad Jumalaemaga. Maa poole pöörduti nagu pühaku poole ning paluti abi ja lunastust: ,,, , !"56 ( 2002: 181). Eestikeelsetes epitaafides on maa eelkõige muld . Peamiselt väljendab sümboolselt surma funktsiooni, mis võttis küll surnu endale, kuid mälestusi ära võtta tal ei õnnestu: ,, Muld mälestust ei mata", ,,Kuigi läksite igaveseks , mälestus on jääv. Muld ei seda matta suuda, meelde meile jääte". Muld võib omada ka sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli tähendust: ,,Ükskord muutun mullaks, ükskord sõmerliivaks saan". Hauakirjades esineb maa/muld ka kadunukese viimse magamis- ja puhkamispaigana: "Kui palju hellust, armastust puhkab mulla all", ,,Las olla maa Sul pehme säng ja katteks kerge muld", ,,Lõppenud on elurännud (elurännak), puhkepaigaks kodumuld", ,,Muld vaikne, sügav süli, Sind kutsus puhkama (varjule)", ,, , , ? ? ?"57, ,, , !"58, ,, "59, ,, "60. Mõnedes venekeelsetes epitaafides personifitseeritakse mulda, kuid käesolev puhkamispaik ei ole siiski võimeline mõista leinajate kaotusevalu: " , "61. Eesti keelsetest hauakirjadest on üsna levinud kodu- või sünnimaale pühendatud epitaafid: ,,Mu isamaa on minu arm, siin tahan puhata. Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa. Su linnud und mull´ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa"; ,,Väsind olen ­ väsind, kallis isamaa. Sinu mullapõues tahaks puhata", mis näitavad uhkust olla maetud kodumaal ning armastust selle mulla vastu. Vene hauakividel sellist traditsiooni autor ei ole märganud.
54 Toidab elavaid ning võtab endale surnuid. 55 Sa oled Taeva-isa, sa oled Ema- maa! 56 Püha maa ja Jumalaema halasta, päästa ja hoia! 57 Miks läksid sa ära mu kallis, et mullas magada ? Miks jätsid mind? Et vaevleksin üksinda? 58 Maga rahulikult mulla all mu kallis pojake!" 59 Olgu muld talle kerge. 60 Maga rahulikult ja palu Jumalat meie eest. 61 Hingevalu pisaratega välja ei nuta , maamuld seda kunagi ei mõista.
41 Tavaliselt kirjutatakse Maast üldisemalt, näiteks, üsna populaarsed on Maia Kristallinskaja laulu ,,Õrnus" filmist ,,Kolm paplit Pljutihha tänavas" sõnad: " "62. Mõnikord kujutatakse metsa või talu, maamaja (Lisa I: pilt 10; Lisa II: pilt 5) või talunikku põllul (Lisa 36). Maja ja koduruumi motiivid on väga omased eesti hauakirjadele: ,,Jäi Sinust tühjaks koduõu ja tänav", ,,Jäi tühjaks koduõu ja tuba, ei ava iial käsi koduväravat", ,,Kurvaks muutus kodu, tühjaks (jäi) tuba", ,, Lein valus majja jäi", ,,Mälestus jääb majasse, (valus) lein (jääb) kodusse". Need kohad on isikustatud ja leinavad oma peremeest iseseisvalt või leinajatega koos. Autor ei leidnud ühtegi vene hauakirja, kus maja või muu ehitis oleks personifitseeritud ja esineks samas sümboolses tähenduses. Tihtipeale võib maastiku graveeringutel märgata tee või jõe kujutist (Lisa III: pilt 5). Raske oletada, mida täpselt skulptor ja tellija tahtsid kujutada, kuid lähemalt vaadates taipad, et matmiskombestiku valdkonnas on nende sümbolite tähendused ühesugused. Elu on raske ette kujutada veeta. Paganausulised rahvad jumaldasid veestiihiat kui igavest eluallikat, millega viljastus maa. Kristlikus maailmavaates sümboliseerib jõgi nelja evangeeliumi, kes annavad õpetuse vett janustele, samuti ümbritsevad neli jõge Eedeni aeda ning on jõu ja hingekosutuse allikad. Jorani jõgi viitab Jeesuse ristimisele ja sümboliseerib ristimist üldse (Saare 2001: 211). Slaavlaste jaoks oli vesi erakordselt hea ja sõbralik stiihia, mida nimetati ,," (,,emake"), ,," (,,tsaarinna"), kuid ta nõudis enda vastu austust, vastasel juhul võis vesi ka karistada. Õigeusu levikuga on usk vee jumalikkusse hääbunud. Hakati uskuma veestiihia imettegevatesse omadustesse. Veest sai ka oluline kiriklike rituaalide atribuut, eriti pühad olid puhtad külma vett purskavad allikad, mille juurde oli traditsiooniliselt kohane ehitada kabel ning pühendada see mõnele pühakule või Jumalaemale. Mõned pühad allikad ja järved on säilinud tänini, näiteks Venemaa Novogrudka (Svitjazi järv) või Semenovi linnades (Svetlojari järv) ( 1995: 34-39). Komme kummardada allikatele ja ehitada nende äärde ehitisi eksisteeris ka eestlaste esivanematel. Nad uskusid, et eluallikad annavad noorust ja tervist, silmaallikad ravivad silmahaigusi, ilmaallikad soodustavad ilmamuutust (Eisen 1996: 62). Allikad, mis tulid kingu alt, olid Maaema üsast sündinud ning seega pühad, omasid oma allikahinge, kuulsate allikatele ehitati pühamu, hiljem tehti need juba majadeks, kus hoiti ja uuendati allika austamise küünlaid (Heintalu 2006b:17). Jõgede funktsioon eristus allikate omast: tavaliselt ohverdati neile, et oma tahtmist saada (Eisen 1996: 68). Slaavlaste ja vanade eestlaste eelkristlikus mütoloogias oli jõgi hauataguse maailma lahutamatu osa ning omapärane tee sellest ilmast surnute omasse, mis eraldas surnute maailma inimeste 62 On jäänud tühjaks sinust Maa...
42 omast. Näiteks, Volgorodski piirkonnas nimetati sellist veekogu ,,-"63 ( 2002: 405). Eesti esivanemate hingemaailma uurija A. Heintalu nimetab sellist jõge Toonjõeks, mis algab Manalast, kinnijäänud hingede kohast. Toonjõe kaudu pääses hing sellest maailmast teispoolsusse ja vastupidi. Tema teooria kohaselt on iga jõgi nii või teisiti ühendus Toonjõega. Hinged liikunud öösiti, mistõttu õhtune ja öine üleminek oli elavate jaoks riskantne (Heintalu 2006b: 247). Raske öelda, kas uskumus Toonelast on säilinud tänini, kuid ühes autori poolt leitud epitaafis mainitakse seda küll: "Nii vallutav võimas oli Toonela kutse, et sa sellest vabaks ei saanud". Heintalu Manala ja Toonela ilm sarnastub slaavlaste uskumusega müütilisest maa- alusest või meretagusest riigist Iiriast64 ( 2005: 191). Tavaliselt on hauakivide graveeringutel (Lisa III: pilt 25) selgelt näha, et linnud lendavad üle mere, jõe või teise veekogu. Lindude sihtpunktiks on kas päike, koit või horisont ning käesolev veekogu on omalaadne tee või marsruut sinna. Epitaafides seostatakse jõge samuti ajaga ja elu teekonnaga: ,,Ajajõgi voolab, lõpeb leinatee, sinu hingesoojus kaua meeles veel", ,,Liig vara katkes elutee, sul palju tegemata jäi", ,, "65, ,, , : , "66. Käesolevat versiooni pooldas küsitluse käigus 22% eestlastest ja 16% venelastest (Joonis 5, lk 53). Küsitlusel oli vastajatele pakutud ka teisi variante. Maastiku sümboolika tõlgendamisel osutusid domineerivamateks: ,,paradiisi" ja ,,hauakivi kaunistuse" variandid. Oma variante maastiku kujutamisest hauakividel ei pakkunud ei eesti ega vene noored.
6.3.7. Meretemaatika Meretemaatika hulka kuulub neli sümbolit: ankur, kajakas, meri, kala ja laev (Lisa III: pildid 3, 4 ja 8). Eelmistes paragrahvides on välja selgitatud , et ankurristi teke on seotud nii kirikliku kui ka paganausuliste uskumustega, mis üheskoos andsid märgile usu, lootuse , lunastuse, turvalisuse, tee lõpu ja püha risti sümboolikat. Kajakad esinevad surnud meremeeste hingede kehastusena või nende saadikutena. Meri ja ookean on veestiihia peamised sümbolid. Just ookeani keskel asus slaavi mütoloogias tuntud Bujani saar (saar, kus asub Altõr kivi ja Maailmapuu). Käesolev veekogu on kõikide merede ja allikate ema, temas elavad Russalkad, Vetevanad, imekalad, beluugad ja sevrjuugad67
63 Unustamisjõgi. Nimetus toetub uskumusele, et pääsedes üle jõe neljakümnendal päeval pärast surma, unustab hing oma maise elu täielikult 64 Iiria - koht, kuhu lendavad ära kõik surnute hinged, kolivad talveks kõik linnud, putukad ja roomajad. Mõnikord sõna iiri, võroj, võrej (, , ) kasutatakse nimetades ära talveks lendavate lindude kohta, tava on tihedasti seotud uskumustega, et linnud on surnute hinged, kes lendavad uutesse elamisasupaika 65 Mu teekond alles algab (vene keel) 66 Lõppenud mu maine elutee, tulevikus ootab ainult lootus, õnn ja rahu (vene keel) 67 . [WWW] http://swarog.ru/o/okean1.php , viimati vaadatud 27.10.2008
43 ja näkid, mereneitsid68 jne. Teiste sõnadega on mõlemas kultuuris mõõtmatuse ammendamatuse personifikatsioon. Nad on imede jaa ohtuderikkad, lõpmatu tarkuse sümbolid. Kala (Lisa III: pilt 7) on positiivne viljakuse ja seksuaalsega seotud sümbol. Ristiusu kultuuriruumis on kala tuntud kui Kristuse algne sümbol. Kerekakeelne kala märkiv sõna ichthus on Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Lunastaja akronüüm. Kalasümboolika esineb ka evangeeliumis: 5000 inimese toitmine viie leiva ja kahe kalaga . Kalad tähendasid ustavust ning olid toiduks nii sabati ajal kui paradiisis, ei saa unustada ka katoliiklikku tava süüa reedeti liha asemel kala ning ortodoksset tava asendada liha kalaga kolmapäeviti ja reedeti (Tresidder 2002: 65, 70). Kalapüük sai Eestimaal põhielatusallikaks juba enne Kristuse sündi. Võrreldes marjakorjamisega või küttimisega on kalastamine olnud oluline majandusharu . Utilitaarne suhtumine kaladesse on rahvapärimuses märksa suurem kui muude loomarühmade puhul. Kalastusmaagia oli suunatud soovile võimalikult head saaki saada. Informatsiooni kalade kohta võib tinglikult jagada kolmeks: 1) loodusvaatlusel ja kogemusel põhinevad üldistused, pragmaatiline teave kalaliigi bioloogia ning püügi kohta, mitmesugused ended ja maagiavõtted edu tagamiseks elatise hankimisel; 2) keskendub kala omadustele ning etioloogiale ehk tekke- ja seletusmuistendile; 3) kalades nähakse veteriigi vaimolendeid, keda kehastavad mõnede röövkalaliikide kogukad esindajad, nagu hai, haug , säga, tursk jts69. Laev on turvalisuse, aga ka otsingu ja teistesse vormidesse siirdumise sümbol. Laeva sümboolika on ammusest ajast kajastunud eelkristlikus põhjagermaanlaste ja soome-ugri rahvaste (soomlaste) matmiskombestikus, kui sooritati nn paatmatuseid70. Slaavlastel oli käesolev komme levinud vähem, peamiselt idas, mistõttu paljud teadlased oletavad, et komme oli võetud germaanlastelt või soomlastelt. Paadis maeti peamiselt rikkaid. Kommet selgitatakse uskumusega, et hauataguses maailmas peab olema kõik, mis oli maises elus või veendumusega, et paadis surnul on lihtsam ületada meie ja teise maailma vahelist veekogu ( 1995: 209). Varases kristluses assotsieerus laeva kuju eelkõige Noa laevaga ning tähendas ristimist ja päästjat (Noa pääses laevaga läbi uputusevee, väljavalitud päästetakse ristimise kaudu). Hiljem tähendust üldistati ja ta hakkas esinema kiriku sümbolina. Noa laev päästis omaksed uppumissurmast ning kirik päästab inimese vaimsest surmast ja igavesest hukatusest, mis ootavad inimest ta eluteel (Tresidder 2002: 110). Käesolevas kontekstis võib meri sümboolselt tähistada elu.
68 Eisen, M.J. Näki raamat. 65 juttu näkist ja lisa.-Eesti rahvaluule E-väljaanded, 2002, II.näki sünd [WWW] http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/nakid/sisu.html , viimati vaadatud 21.06.2008. 69 Hiiemäe, Mall. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis I. Mäetagused, nr 11. [E-folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/tagused/nr11/kala.ht m , viimati vaadatud 26.10.2008 70 Paatmatus- matuseviis, kus surnukeha asetatakse paati ja põletatakse ära.
44 Ülalmainitut võib tõlgendada nii, et Eesti hauakivide kunstis esinev meretemaatika põhineb kolmel tähendusel: laev ja ankur on hinge lunastamine selles pikas ja lõpmatus elustiihias; laev on meie ja tolle maailma vahendaja, kusjuures meri on meie ja hauataguse maailma vaheline ala. Meri ja selle temaatika hauakivil võib kirjeldada ka surnud inimese elukutset (Lisa III: pilt 8) või viidata olukorrale, mille tõttu ta on surnud (Lisa III: pilt 3). Küsimus meretemaatikast oli esitatud ka autori poolt korraldatud ankeediküsitlusel (Joonis 6, lk 54). Saadud tulemused näitasid, et eelkõige tõlgendatakse meretemaatika olemasolu hauakivil nii, et surnu oli kuidagi seotud merega, eriti käib see venelaste kohta. Valiti ka teisi variante, kaasaarvatud autori poolt ümber tehtud kristlik variant, et inimese hing on laev, mis igavesti purjetab ,,elu-nimelises meres", mis viitab hinge surematusele. Varianti, et laev on sümboolne kiriku kuju, ei valinud üksi vastanu.
6.3.8. Erandid Viimasel kümnendil on Eesti kalmistutel üha suurema populaarsuse saavutanud südamekujulised hauakivid (Lisa III: pilt 20). Intervjuust (Lisa IV) selgus, et südamekujulisi hauakive imporditakse Itaaliast ning nad ei kuulu vanade Eesti kalmistute hauakivide traditsiooni, kuid nõudmine tingib pakkumise ja nende äkiline levik ei ole juhus . Üldiselt oli ja on südame kuju eelkõige tunnete ning vaimse valgustumise sümboolne allikas. Sageli võrdsustati seda hingega, kuid mitte kõikjal: näiteks, veel Uues Testamendis peetakse südant mõistuse ja tahte, mitte tunnete keskuseks. Kristuse ,,Püha Süda" sai roomakatoliku kiriku palvetamise objektiks, kui Jumala lunastava armastuse sümbol, mida vahel kujutatakse naeltega läbi puurituna või okaskrooniga, mis vihjab ristilöömisele (Tresidder 2002: 229), (Saare 2001: 228). Kristlikus kunstis sai südame kuju uue tähenduse ning hakkas sümboliseerima armastust, julgust, andumust, kurbust ja rõõmu. Hiljem hakati südame kaudu tähistada ka inimese olemust. Eesti kalmistute hauakirjadel on süda eelkõige tunnete: armastuse, kaastunde, halastuse, rõõmu või kurvastuse märk. Parraleeliselt leidub epitaafides selliseid mõisteid nagu mälu, hing ja meel, kusjuures südamest sai omalaadne asupaik mälestustele lahkunust: ,,Lein ei mahu sõnadesse, jääb alati(seks) südamesse", ,,Me südameis Sa ikka elad , jääd mõttes meie keskele ", ,,Maga vaikselt , puhka rahus ­ südamed on Sinuga. Mälestuste päiksekullas jääd sa ikka meiega", ,, Valud kaovad, kuid mälestus jääb meie südamesse", ,,Südame sügavaim valu vaikiv kui igavik on", ,,Tuul sind unustab küsida, jäljed tasandab liiv. Kuid mu südamest iialgi sind küll aastad ei vii" ning venekeelsed : ,, , . "71, ,, , ­ "72, ,, , . . - ,
71 Meie kurbust ei kirjelda sõnadega ning pisaratega välja ei nuta. Alati oled meie südames (vene keel). 72 Oled lahkunud elust, kuid mitte südamest (vene keel).
45 "73, ,, , "74, ,, "75, ,, "76. Erandite hulka toob autor ka viimasel aastakümnendil levima hakanud transporditehnika kujutised hauaplaatidel: kõiksugused lennukid ja kosmoselaevad (Lisa III: pildid 10 ja 18), mootorrattad (Lisa III: pilt 11), bussid , rongid , autod jne (Lisa III pilt 19). Autori meelest võib niisugustel joonistustel olla kolm põhitähendust: a) masin on mõne traditsiooniliste sümboli prototüüp, sest tihtipeale on kujutatavad lendamisvahendid suunatud taeva poole; mootorrattaid, busse , ronge ja autosid aga kujutatakse teel; b) masin näitab, millega inimene tegeles eluajal, annab ettekujutuse tema erialast , hobist. Tihti viitavad käesolevale asjaolule masinal kirjutatud numbrid või embleemid (Lisa III: pilt 10); c) jutustab inimese surmast, katastroofist, kus ta on hukkunud. Tihti viitavad sellisele graveeringule vastavad hauakirjad ja sildid (Lisa III: pilt 11). Inimese surmaviisile ja tragöödiale võivad viidata ka traditsioonilised, kuid veidi ümber kujundatud sümbolid nagu laev või lõhutud puu (Lisa III: pildid 3 ja 14). Tähelepanuväärsed on ka hauakivid, kuhu on graveeritud inimese portree vormiriietes, mis räägib surnud inimese eluajal omandatud erialast ja töökohast (Lisa III: pilt 6). Erialale või hobile viitavad ka erinevate muusikainstrumentide joonistused (Lisa III: pildid 15 ja 17).
7. Küsitluse analüüs Käesolev uurimus põhineb ankeediküsitlusel. Autor viis küsitluse läbi iseseisvalt, küsitletavaid määras ta Tallinna elanike seast juhuvalimise alusel. Küsitleti 50 vene rahvusest ning 50 eesti rahvusest elanikku vanuses 18-30 eluaastat . Vastajate valikul püüdis autor tagada võrdselt mehi ja naisi. Küsitlus viidi läbi 2008. aasta oktoobris Tallinnas. Küsitluse käigus esitati inimestele 14 küsimust, vastuseid oli pakutud mitu varianti. Vastaja pidi valima tema jaoks sobivaima variandi. Tabel 1. Usutunnistuse poolest jagunesid küsitletavad järgmiselt: Eestlased: Venelased: Kokku: usutunnistus : arv % arv % arv % luterlane 13 26 0 0 13 13 katoliiklane 2 4 0 0 2 2 õigeusklik 2 4 31 62 33 33 ateist 12 24 13 26 25 25 puudub 21 42 4 8 25 25 muu 0 0 2 4 2 2
73 Kallis oled jätnud meid. Lahkumistund on saabunud,. Kuid endiselt oled elus meie südames, meie keskel (vene keel). 74 Inimeste südames, kuhu oled jätnud jälje, mälestus sinust elab igavesti (vene keel). 75 Igavene mälestus sinust jääb meie südamesse lõpmatuseni (vene keel). 76 Südames ja mälus oled meiega igavesti (vene keel).
46 Tuleb märkida, et lünka ,,puudub" kuuluvad inimesed, kes on ristimata, kuid ei ole religiooni vastu. Selliste inimeste arv küsitletud eestlaste hulgas ulatus 21ni ehk 42% küsitletutest, venelaste hulgas vaid 4 inimeseni ehk 8%. Ristimata vene inimesed eelistavad nimetada end ateistideks, ateistide hulka kuuluvad ka ristitud, kuid religiooni tõrjuvad venelased. Tabel 2. Ankeedi kaheksas küsimus oli ,,kas usute ellu pärast surma?", valikud jagunesid järgnevalt: rahvus Eestlased: Vastuse variant: usun ei usu ei tea, kõik võib olla arv % arv % arv % luterlane 4 0 9 katoliiklane 2 0 0 õigeusklik 2 0 0 ateist 0 3 9 puudub 4 5 12 Kokku: 12 24 8 16 30 60
rahvus Venelased: vastuse variant: usun ei usu ei tea, kõik võib olla arv % arv % arv % õigeusklik 13 2 16 ateist 1 4 8 puudub 0 0 4 muu 2 0 0 Kokku: 16 32 6 12 28 56
12 eesti rahvusest vastajat on öelnud, et usub ellu pärast surma. Oma vastuses kahtleb 30 inimest. 13 vastanut on kirjutanud, et nad on luterlased, kuid vaid 4 neist usub ellu pärast surma, 9 luterlastest aga kahtleb. Ristimata noorte hulgas leidub nii inimesi, kes usuvad kui ka neid, kes ei usu, enamik vastajatest kahtleb. Ateistid, kes eitavad igasugust usuõpetust, jagunesid kahte rühma: väiksemas (ainult 3 inimest) olid need, kes ei usu ellu pärast surma, ning suuremas (9 inimest), kes ei tea. Vene vastajatest 13 õigeusklikku usub ellu pärast surma ning 16 ei tea, kas uskuda või mitte. Ellu pärast surma usub kindlalt 1 ateist, 8 nn ateisti aga kahtleb. Tabel 3. Ankeediküsitluse abil püüdis autor välja selgitada ka ,,milline matmisviis on kõige parem?", valikud jagunesid järgnevalt: rahvus Venelased: matmisviis: kristlik ilmalik Kristlike ja ilmalike elementidega arv % arv % arv % õigeusklik 5 4 22 ateist 1 10 2 puudub 0 1 3 muu 0 1 1 Kokku: 6 12 16 32 28 56
47 rahvus Eestlased: matmisviis: kristlik ilmalik Kristlike ja ilmalike elementidega arv % arv % arv % luterlane 5 0 8 katoliiklane 0 0 2 õigeusklik 2 0 0 ateist 1 4 7 puudub 2 3 16 Kokku: 10 20 7 14 33 66
61% kõikidest vastanutest oli matuste poolt, mis ühendasid endas nii kristlikke kui ka ilmalikke elemente. Kui luterlaste rühm jaguneb pooleks esimese ja kolmanda variandi vahel, siis õigeusklikud venelased eelistavad oluliselt rohkem segamatuseid kristlikele. Poole rohkem on ka venelasi, kes eelistavad ilmalikke matuseid. Kristlike matuste pooldajaid on rohkem aga eestlaste hulgas. Tabel 4. Ankeedi kolmas küsimus oli ,,Kas annetaksite mõne sugulase surma või matuse puhul armuande vaestele?", vastused jagunesid järgnevalt: rahvus Eestlased: vastuse variant: jah, kindlasti võib olla ei, milleks? arv % arv % arv % luterlane 6 7 0 katoliiklane 1 1 0 õigeusklik 0 2 0 ateist 0 11 1 puudub 3 12 6 Kokku: 10 20 33 66 7 14
rahvus Venelased: vastuse variant: jah, kindlasti võib olla ei, milleks? arv % arv % arv % õigeusklik 7 19 5 ateist 1 3 9 puudub 0 3 1 muu 0 1 1 Kokku: 8 16 26 52 16 32
Kokku annetaks sugulase surma või matuse puhul 18% vastanuist, ei annetaks 23%. Inimesi, kes annetaks, kuid ei pea armuande tava vajalikuks, on 59%. Autorile osutus üllatavaks fakt, et venelasi, kes matustel ei annetaks, oli poole rohkem kui eestlasi, keeldujate hulgas on ka end õigeusklikeks nimetavaid inimesi. Enamik Eesti elanikest eelistas varianti ,,võib olla". Tänapäeval on peied väliselt veidi muutunud, mistõttu otsustas siinkirjutaja välja selgitada , kas muutunud on ka surnu mälestamise roll:
48 Tabel 5. Ankeedi neljas küsimus oli ,,mis on teie jaoks surnu mälestamine?", valikud jagunesid järgnevalt: rahvus Eestlased: Vastuse isiklikud palvetamine lähedaste kogunemine lähedaste viimane variant: menetlused hinge eest peielauda kohus arv % arv % arv % arv % luterlane 11 1 1 0 katoliiklane 1 0 1 0 õigeusklik 0 1 1 0 ateist 10 0 2 0 puudub 11 0 10 0 Kokku: 33 66 2 4 15 30 0 0
rahvus Venelased: Vastuse isiklikud palvetamine lähedaste kogunemine lähedaste viimane variant: mälestused hinge eest peielauda kohus arv % arv % arv % arv % õigeusklik 12 8 7 4 ateist 4 0 5 4 puudub 1 0 2 1 muu 1 0 0 1 Kokku: 18 36 8 16 14 28 10 20
Küsitluse käigus tahtis enamik noori nimetada kõiki variante, kuid palusin valida nende meelest kõige tähtsama. 66%-le eestlastest on surnu mälestamine eelkõige isiklikud mälestused koosoldud ajast, käesoleva variandi pooldajate arv vene inimeste seas on poole väiksem ehk 36%. 16%-le venelastele on surnu mälestamine palvetamine hinge eest, käesoleva variandi valinud eestlasi on märksa vähem, vaid 4%. Teise ja kolmanda tabeli andmed on järjekordseks tõestuseks, et mitte iga ristitud inimene pole usklik ning kuulub mingisse konfessiooni vaid formaalselt. Ristitamata inimene tihti ei tea, kas uskuda ellu pärast surma või mitte ning sageli peab ta siiski Jumala olemasolu võimalikuks. Paljud inimesed nimetavad ennast ateistideks, teadmata, et ateist on see, kes eitab Jumala olemasolu. Need inimesed peavad aga sageli elu pärast surma võimalikuks ja samuti pole nad veendunud, et Jumalat ei eksisteeri. Probleemi, kas enamiku venelaste ja eestlaste usk kattub kristluse algtõdedega või mitte, tõstatab oma raamatus Hans Hansen. Soome Kiriku Uurimiskeskuse juhataja väitel on kommunismi ehitamise ajal rahva ja kiriku elava sideme lõhkumine peegelduseks tänapäeva uskumustele: puhas õpetus on segatud ebausuelementidega, viimased on osutunud valusalt vastupidavaks (Hansen 2002: 46, 70).
49 Küsitluse käigus pööras autor oma tähelepanu krematsiooni matmisviisi aktuaalsusele. Tabel 6. ,,Kas nõustuksite oma surnud sugulase tuhastamisega?", vastused jagunesid järgnevalt: rahvus Eestlased: vastuse variant: jah, muidugi Ainult, kui ta palub Ei, mitte mingil juhul arv % arv % arv % luterlane 5 6 2 katoliiklane 0 1 1 õigeusklik 0 0 2 ateist 8 4 0 puudub 10 10 1 Kokku: 23 46 21 42 6 12
rahvus Venelased: vastuse variant: jah, muidugi Ainult, kui ta palub ei, mitte mingil juhul arv % arv % arv % õigeusklik 4 22 5 ateist 3 10 0 puudub 1 3 0 muu 1 1 0 Kokku: 9 18 36 72 5 10
Kokku on oma surnud sugulase tuhastamisega nõus 32 vastajatest, ei nõustuks mitte mingil juhul 11 inimest, vastajate arv, kes nõustuks tuhastamisega ainult sugulase palvel , ulatub 57 inimeseni ehk 57% kõikidest vastanutest. Venelased suhtuvad tuhastamisse märksa tõrjuvamalt kui eestlased. Kui 42% eestlastest otsustaks tuhastamise poolt ning 42% eeldaks, et tal oleks surnu luba, siis ainult 18% küsitletud venelastest oleks nõus oma lähedast tuhastama ilma eritingimusteta. Venelased valiksid sellise matmisviisi ainult siis, kui surnu seda eluajal paluks, selle variandi poolt otsustas 72% venelastest. Kui lahkunu eluajal tuhastamismatust ei palunud, krematsiooni välditakse. Sama seaduspärasus on jälgitav ka järgmise küsimuse puhul. Tabel 7. ,,Kuidas iseloomustaksite tuhastamismatust?": Rahvus Eestlased: Vastuse kaasaegne Metslus mina niiviisi maetud tuleviku ainus variant: matmisviis olla ei tahaks matmisviis arv % arv % arv % arv % luterlane 10 0 2 1 katoliiklane 1 0 1 0 õigeusklik 1 0 1 0 ateist 9 0 0 3 puudub 13 0 2 6 Kokku: 34 68 0 0 6 12 10 20
rahvus Venelased: Vastuse kaasaegne Metslus mina niiviisi maetud tuleviku ainus variant: matmisviis olla ei tahaks matmisviis arv % arv % arv % arv % õigeusklik 11 1 18 1 ateist 6 0 2 5 puudub 1 0 3 0 muu 1 0 0 1 Kokku: 19 38 1 2 23 46 7 14
50 68% küsitletud eestlasest nimetab tuhastamismatust kaasaegseks matmisviisiks, niiviisi maetud saada ei taha ainult 12%. Venelased iseloomustavad seda matmiseviisi palju negatiivsemalt kui eestlased. Võrreldes eestlastega nimetab vaid 38% venelastest seda matmiseviisi kaasaegsemaks ning 46% niiviisi maetud saada ei tahaks. Tuleviku ainsaks ja õigeks matmisviisiks nimetab tuhastamismatust 20% vastajatest. Vene noored otsustasid selle variandi kasuks tagasihoidlikumalt, ainult 14% vastanuist eelistasid seda. Tuleb märkida, et tänapäeval ei nimetata krematsiooni enam metsluseks. Käesoleva variandi poolt vastas ainult 1 vene õigeusklik inimene. Kuna käesolevas töös käsitleb autor ka inimeste suhtumist ,,vääralt surnutesse" läbi aegade, oli ankeediküsitlusse võetud ka neid puudutav küsimus: Tabel 8. Kas kalmistule tohib matta enesetapjaid ja õnnetuses hukkunuid? rahvus Eestlased: Vastuse jah, muidugi ei, see solvaks võib küll, kuid parem võib kõiki, peale variant: maad eraldi territooriumile enesetapjate arv % arv % Arv % arv % luterlane 11 0 1 1 katoliiklane 2 0 0 0 õigeusklik 2 0 0 0 ateist 11 0 1 0 puudub 18 0 1 2 Kokku: 44 88 0 3 6 3 6
rahvus Venelased: Vastuse jah, muidugi ei, see solvaks võib küll, kuid parem võib kõike, peale variant: maad eraldi territooriumile enesetapjat arv % arv % Arv % arv % õigeusklik 21 1 1 8 ateist 12 0 1 0 puudub 2 0 1 1 muu 2 0 0 0 Kokku: 37 74 1 2 3 6 9 18
Kuigi suhtumine niiviisi surnutusse on märksa muutunud, pakkusid 6% nii venelastest kui ka eestlastest varianti matta nad eraldi territooriumile. On ka inimesi, kes eelistaksid , et enesetapja oleksid maetud kalmistust väljaspool. Käesoleva töö viiendas peatükis tekkisid autoril erinevad variandid hauakivide sümbolite tõlgendamisel. Seetõttu otsustasin välja uurida, missuguseid neist valiksid tänapäeva noored. Peaaegu iga ankeedi vastaja tunnistas , et ei tea nende sümbolite tähendust ning võib ainult aimata. Mõned küsitletavad teatasid, et on juba kokku puutunud olukorraga, kus pidid oma sugulasele hauaplaadi tellima , kuid isegi bürootöötaja ei osanud kataloogides pakutud sümbolite tähendust selgitada. Paljud kinnitasid, et loogiliselt sobiksid kõik pakutud vastusevariandid , kuid palusin valida ikka ühe. Vastajatele oli pakutud ka variant kirjutada oma erisoov, kuid lisavarianti eelistasid vaid 3 inimest, kes valisid tuule, kuid nad ei välistanud ka teisi autori poolt pakutud variante.
51 Esimene pakutud sümbol oli puu (Joonis 1). Venelaste hulgas osutusid kõige populaarsemaks järgmised puu sümboli tõlgendused: sümboolne trepp meie ja hauataguse maailma vahel (24%), sümboolselt kaitseb surnu und (28%), puu väljendab inimese iseloomu tema eluajal (26%). Eestlased eelistasid enamasti varianti, et puu on sümboolne trepp meie ja hauataguse maailma vahel (36%), teise variandina valiti, et puu kujutis hauakivil on eelkõige kaunistuseks (24%). Kõige ebapopulaarseks variandiks osutus variant, et koolnu tagasi ei naaseks.
hinge sümboolne asupaik
sümboolne trepp meie ja hauataguse maailmate vahel venelased sümboolselt kaitseb surnu und
väljendab inimese iseloomu tema eluajal eestlased hauakivi kaunistus
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 et koolnu tagasi ei naaseks
Joonis 1. Puu sümboolika.
Küünla, tule ja leegi sümboolika tõlgendamiseks oli vastajatele pakutud neli varianti. Joonisel 2 on näha, et eestlaste seas pääses domineerima variant ,,hing, kes elab ka pärast surma" (66%), teisena valiti varianti ,,hauakivi kaunistus " (20%). Mõned eesti vastajad pakkusid ka viiendat variandi ehk seda, et küünlaleek on sümboolne kadunu asukoht. Venelaste hääled jagunesid kolme variandi vahel: see on eelkõige kaunistus (36%), ,,hing, mis elab igavesti" (32%), ,,sümboolselt kaitseb surnu und" (28%).
venelased
eestlased
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35
hing, kes elab ka pärast surma sümboolselt kaitseb surnu und vahendaja meie ja too maailma vahel täidab eelkõige kaunistuse funktsiooni
Joonis 2. Küünla, tule ja leegi sümboolika.
Linnu sümboolika tõlgendamisel (Joonis 3) sattusid eestlaste ja venelaste poolt valitud variandid kokku: kõige populaarsemaks osutus variant, et graveeritud lind on hinge kehastus (venelased 34%, eestlased 30%), teisena valiti varianti, et lind on lihtsalt hauakivi kaunistus (venelased 28%, eestlased 26%), kolmandana varianti ,,uue eluetapi algus" (venelased 24%, eestlased 22%). 52 hauakivi kaunistus väljendab inimese iseloomu eluajal hinge kehastus venelased uue eluetappi algus meie ja too maailmate vahendaja surma kuju
eestlased
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19
Joonis 3. Linnusümboolika.
Eesti ja vene vastajate valikud ühtisid ka sümboli lill tõlgendamisel (Joonis 4). Nimelt, kõige rohkem eelistati varianti ,,sündimise, elu, surma ja taassünni tsükkel" (venelased 34%, eestlased 32%). Teisene eelistati varianti ,,ilu ja armastus" (venelased 26%, eestlased 28%) ning ,,hauakivi kaunistus" (nii eestlase kui ka venelased 26%).
sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli sümbol väljendab inimese iseloomu tema eluajal venelased sümboolne hinge surematuse kujutis hauakivi kaunistus
eestlased ilu ja armastus
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 vagadus, Neitsi Maarja puhtus ja süütus
Joonis 4. Lilli sümboolika tõlgendus.
Maastiku sümboolika tõlgendamisel domineerivad kaks varianti: ,, paradiis " (eestlased 38%, venelased 26%) ning ,,hauakivi kaunistus" (eestlased 28%, venelased 36%). Tuleb märkida, et kaht viimast varianti ei valitud oluliselt vähem. Variandi ,,tee hauatagusse maailma" valis 22% eestlastest, venelastest 16%. 22% venelastest otsustas variandi ,,surnute eluajal tähtis asupaik" poolt, eestlaste hulgas kogus see variant vaid 12%.
venelased
eestlased
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
paradiis tee hauatagusse maailma hauakivi kaunistus surnule eluajal tähtis asupaik
Joonis 5. Maastiku sümboolika.
53 Laeva sümboolika tõlgendamiseks küsitluses oli pakutud viis varianti. Kõige levinum variant mõlemate rahvuse seas oli ,,surnu oli kuidagi merega seotud" variant, mis oli kogunud venelastelt 21 punkti (42%) ning eestlastelt 15 punkti (30%). Kaks varianti: inimese hing on laev, mis igavesti purjetab ,,elu-nimelises meres" kogus eestlastelt 28%, venelastelt 22%. Variant ,,laev on meie ja too maailmade vahendaja" sai eestlastelt 26%, venelastelt 22%. 16% eestlast ja 18% venelast otsustas, et hauakivil graveeritud laev on ,,hauakivi kaunistus". Variant ,,sümboolne kiriku kuju" ei ole saanud ühtegi punkti.
venelased
eestlased
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22
laev on on meie ja too maailmade vahendaja, meri on nende maailmade vaheline ala inimese hing on laev, mis igavesti purjetab "elu-nimelises meres" surnu oli kuidagi seotud merega sümboolne kiriku kuju hauakivi kaunistus
Joonis 6. Laevasümboolika.
54 Kokkuvõte Alates rauaajast võib tuua paralleele eestlaste ja slaavlaste esivanemate matmiskombestikuga. Paljud rituaalid ning kalmevormid on küll väliselt erinevad, kuid mõlemale matmiskombestikule oli tunnuslik põletusmatus, millele järgnes pidusööming. Ristiusu levikuga hakkas nii eestlaste kui ka venelaste matmiskombestik tasapisi muutuma, sest 11.-12. sajandi ristiusu mõjud tõid endaga kaasa taas laibamatuse. 13. sajandist hakkas laibamatus üha enam domineerima, kuid endiselt säilisid ka eelkristlikud kujutelmad, millest annavad tunnistust hauapanused. Järgnevatel sajanditel NSV perioodini talitati matustel kiriklike tavade järgi ning eesti ja vene rahva matmiskombestik oli tihedasti seotud luterlike ja ortodokssete tavadega. Nõukogude Liitu inkorporeerimisega hakkasid kehtima Nõukogude Liidus kehtivad seadused, mille kohaselt religiooni peeti nõukogude ideoloogia vaenlaseks. Tuli kasutusele ilmalik matusekombestik, kuid traditsioonilised uskumused ja tavad olid edasi kandunud põlvest põlve ning kokkupuude ateistliku ideoloogiaga tõid nii eesti kui vene matmiskombestikku kolm põhilist matuseviisi: kristlik, ilmalik ja segamatus. Tänapäeva ristitud inimene ei pruugi olla usklik. Ristimata inimene tihti ei tea kas uskuda eksistentsi pärast surma ja peab võimalikuks Jumala olemasolu. Ühiskonnas on üsna palju ristimata inimesi, kes ei tea, mida uskuda. Nad ei eita Kristust, kuid samas ka ei poolda ristiusku, mõnel inimesel on oma filosoofia maailmakõiksusest, mõned eelistavad sellest mitte mõelda ja lihtsalt elada. See on tinginud nn segamatuse leviku, kus on ühendatud nii kristlikud kui ka ilmalikud rituaalid. Matmiskombestik on igal kultuuril omanäoline. Selles kajastuvad inimestevahelised suhted ja ühiskonna moraalinormid. Tänapäeva ühiskond toetub eelkõige demokraatia põhimõtetele, inimesel on õigus oma arvamusele ja uskumustele, mille valik on üsna rikkalik. Inimesed on teadlikud, et teispoolsusest pole keegi tagasi tulnud. Puuduvad ka teaduslikult tõestatud faktid, mis räägiksid hauataguse maailma eksisteerimise poolt. Samas on sajandite jooksul salvestatud uskumused teispoolsusest pannud inimesi kahtlema ka ateismi teoorias. Sellise kahtluse tõttu sooritavad inimesed tihti kristlikke või paganausulisi rituaale nö igaks juhuks, aga ka sellepärast, et niiviisi talitasid nende vanavanemad. Samas on ühiskonda juurdunud ka ilmalikud tavad ja kombed. On inimesi, kes ei usu kristlike rituaalide jõusse. Rahuldamaks kõikide matusekülaliste aga ka enda isiklike nõudmisi, eelistavad noored valida neutraalse matmisviisi, antud kontekstis võib öelda ,,demokraatliku" matmisviisi. Töö käigus selgus, et eesti ja vene inimesed suhtuvad tuhastamismatusesse erinevalt. Nimelt, venelased suhtuvad tuhastamisse märksa tõrjuvamalt kui eestlased ning valiksid sellise matmisviisi vaid siis, kui surnu seda eluajal paluks. Kui lahkunu eluajal tuhastamismatust palutud ei ole, krematsiooni välditakse. Enamik küsitletud eestlasi nimetas tuhastamismatust
55 kaasaegseks matmisviisiks, niiviisi maetud saada ei taha ainult 12%. Võrreldes eestlastega nimetad vaid 38% venelastest seda matmiseviisi kaasaegsemaks ning 46% niiviisi maetud olla ei tahaks. Jääb ainult oletada, et käesolev erinevus on tingitud sellest, et ajalooliselt oli Venemaa õigeusklik ühiskond võrreldes Euroopa rahvastega konservatiivsem. See religioosne konservatiivsus on jäänud ka tänapäeva venelaste mentaliteeti. Eestlased on aga läbi aegade olnud suunatud lääne ja euroopaliku kiirelt muutuva eluviisi poole ning seetõttu olnud ka vastuvõtlikumad uuendustele. Tänapäeva hauaplaatide sümboolika mitte ainult ei peegelda inimeste valu ja lähedase inimesega seotud läbielamisi, vaid annab ka ettekujutuse tema hingest ning sümboolselt hauatagusest maailmast, kuhu ta läinud on. Need ettekujutused toetuvad eelkõige eelkristlikele kujutelmadele, aga ka ristiusu ettekujutustele surmast ja teispoolsusest, mis tänini oma põlistähendusi kaotanud ei ole. Näiteks toetub puu sümboolika eelkristlikule arusaamale maailmapuust. Lahkunu elu ei ole lõppenud, vaid pääses käesoleva puu kaudu teispoolsusse. Puu graveeringule antakse ka surnu une kaitsja funktsioon. Tulel ja küünlal on eesti hauakivide sümboolikas neli põhitähendust: ettekujutlus tulest kui inimese hingest, mis põleb pärast surma; tuli kaitseb sümboolselt surnut või tema hauda; see on vahendaja meie ja hauataguse maailma vahel. Linnu kuju on tänini eelkõige surnu hinge kehastuse sümbol. Lilledel on peamiselt internatsionaalne tähendus ehk eelkõige on neil ilu ja armastuse väljenduse funktsioon, mis paralleelselt tähendab sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli lühikest ajavahemikku. Meri, maastik ja teised hauakivide sümbolid toovad samuti oma tähenduse iidsetest aegadest. Kõiki ülalnimetatud tõlgendusi kinnitab autori poolt läbi viidud küsitlus, kuid tuleb märkida, et peaaegu kõik vastajad tunnistasid, et ei tea nende sümbolite tähendust ning võivad neid ainult aimata. Mõned küsitletavad näevad hauakivide sümboolikas ainult kaunistuse funktsiooni, mis tähendab austuse väljendust lahkunule. Kõrvutades hauakivide sümboleid ja epitaafe, võib leida ka sümbolite uusi tähendusi. Tihti püüavad inimesed graveeringu kaudu näidata lihtsalt surnule eluajal tähtsat kohta või sünnipaika, viidata tema elukutsele või hobile. Näiteks on üsna populaarne graveerida inimese portree vormiriietes või kujutada tema hauaplaadil esemeid, mis oli kunagi seotud selle inimese töö või hobiga: muusikainstrumente, lemmikloomi kalapüügivahendeid jne. See traditsioon on sarnane kirstupanuste tavaga, mille käigus pannakse puusärki inimese erialaga või eluviisiga seotuid asju või lemmikesemeid. Viimasel ajal on üsna levinud tavaks saanud erinevate transpordivahendite kujutised hauakividel: lennukid ja kosmoselaevad, mootorrattad, bussid, rongid, autod jne. Lennumasinad on tavaliselt
56 suunatud taeva poole; mootorrattaid, busse, ronge ja autosid on kujutatud teel. Autori oletuste järgi võib käesoleva tehnika olla traditsiooniliste sümbolite ehk lindude ja laevade prototüübid. Mõnikord püüab erisuguse tehnika ja veidi muudetud traditsiooniliste sümbolite kujutamine hauakivil näidata inimese eluviisi või tema eriala. Sellele viitavad nt autoumbrid, embleemid, hauakirjad. Seda väidet tõestab ka ankeetiküsitlus, mille käigus ligi 36 % vastanuist arvas , et laeva- ja meretemaatika olemasolu hauakivil on seletatav lahkunu seotusega merega. Mõnikord võib hauakivi graveering jutustada ka käesoleva inimese surmast või katastroofist, kus ta hukkunud. Tihti viitavad sellisele surmale hauakirjad ja sildid. Kokkuvõtteks võib öelda, et tänapäeva Eesti surmakultuuri suundumused peegeldavad oma aega. Selles kajastuvad nüüdisaja ühiskonna kiire ja praktiline või pragmaatiline eluviis ning ühiskonnas tekkinud hoopis teistsugused sotsikultuurilised probleemid kui seda veel mõnikümmend aastat tagasi, rääkimata kaugemast minevikust. Autori poolt läbi viidud küsitlus on veelkord tõestanud, et noored inimesed eelistavad surmast mitte mõelda. Nad tihti ei tea mida uskuda ja kuidas paremini talitada tekkinud olukorras, kui nt keegi lähedastest või tuttavatest on surnud ja seetõttu eelistavad nad suhtuda surma ja matustesse neutraalselt seisukohalt. Matuste korraldamine muutub inimestele aina lihtsamateks, kuid üha enam meenutab matuste korraldamine müügiobjekti, toodet, missugune lähenemine on iseloomulik linlikule elustiilile. Ning surma ja matustega seotud religioosne taust, põlvkondi ühendanud ja koondanud põlised traditsioonid ilmutavad järjekindlat hääbumistendentsi.
57 Summary
The subject of this bachelor's work is the funeral ceremonialism of Estonian people and Russians, living on Estonia territory. The author carries out the comparative analysis of common features and distinctions of the funeral ceremonialism of two nations require that, in spite of the differences of religious trends in the modern secularized world there are the unification of ceremonies and traditions . The task of this research work includes the description of the remained and lost funeral ceremonies, and also a possible explanation of the reasons of the given changes. Also during the researches the author has tried to answer on the questions , how Russians and Estonians attitude to the cremation, the main functions of the modern church , secular and mixed funeral, what kind of funeral the youth prefer. Each culture has its own individual funeral ceremonialism. There are reflected the human relations and existing norms of morals in the society. As it is known people of the modern democratic society have the right for own opinion and any creed . However the freedom of choice often nonpluses the person . On the one side all we know nobody has come back from the other world, there are no scientifically facts in evidence about existence of the other world, such as the paradise or the hell. During this time centuries believes kept in our mentality about creation of the world and a life after death force the person to doubt and the theory of atheism. For the reason of the uncertainty people often make various religious and pagan rituals, in this case funeral ceremonies, so to say just in case or therefore how did their grandmothers and grandfathers. During that time the rituality of the secular funeral had time to become stronger which has developed in the USSR. Many people do not trust owing to religious practices and do not see a sense in them . For the reason, the modern youth gives the preference so-called mixed, in this context it is possible to tell a "democratic" kind of funeral where are combined both church, and secular rituals and customs. During the work it has been revealed that Estonians and Russians in Estonia concern cremation differently. Russian disapproves of such kind funeral more rather than Estonians and would solve in their advantage only in that case if the deceased has such a decision during the lifetime . If the deceased hasn't expressed of such request during the lifetime, so cremation avoid . In this bachelor's work were carried out the comparative analysis of modern symbolic of monuments of the Tallinn cemeteries. Often it is possible to explain value of many symbols of monuments, comparing them with an epitaph present on monuments. More often people, representing on a gravestone this or that engraving , try to display important during the lifetime for the died place , the engraving can specify in a specialty or a hobby of the dead also. For
58 example, more popular a portrait of the person in a uniform become to represent on a monument or represent anything connected with a way of life of the given person. Also recently drawings of planes and spaceships, motorcycles, buses , cars and other transport became widespread. Presumably the transport image is a prototype of traditional symbols, such as a bird , the river , the road , the ship . The symbolic of gravestones sometimes speaks about the reason or a place of death of this person. Summing up, it is possible to tell that nowadays the funeral Estonian culture reflects its own time. There is traced the fast and practical way of life of a modern society, there are absolutely another characteristic , rather than to steam of decades back, welfare problems and values . The survey , which was spent by the author, has proved once again that the modern youth tries not to think of death. Often the young men do not know how it is better to arrive in the circumstances. For example, someone has died, and consequently try to concern them and to solve them from the neutral point of view. The organization of funeral (especially in cities) becomes more and more simple, and reminds object of sale . From generation to the generations transferred and cherish funeral ceremonies and traditions, gradually fade into the background or disappear.
59
, . , , , . , . , , , , . - . . . . , , , . . , , . , . . , , ,," , , . , - . , , . , . . , .
60 , , , . , - , . , , , . , , , , . . , , . , , , - . , . , , , - , . ( ) , . , , .
61 Kasutatud käsikirjalised allikad:
Ermakov, Natalia. (2008) Surm ja matused ersamordvlastel ja setudel. Magistritöö.Tallinn: Tallinna Ülikool.
Järve, Kairi (2007) Ilmalik matusekombestik Nõukogude Eestis. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut.
Kulmar, Tarmo (1991). Eesti kiviaja asukate ettekujutus hingest. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Paenurm, Peeter (1995) Luterliku matusetalituse kord ja praktika Eestis. Diplomitöö EELK Usuteaduste Instituudis. Tallinn
Torp- Kõivupuu, Marju. Hinged puhkavad puudes. Raamatu käsikiri töö autori valduses.
Kasutatud trükised:
Berg, Eiki. Hiiemäe, Mall (1998). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Bruce-Mitford, Miranda, tõlkinud Vahtre , Lauri (1997). Kogu maailma märgid ja sümbolid. Tallinn: VARRAK .
Eisen, Matthias Johann (1996). Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Mats .
Hansen, Hans (2002) Luterlased, õigeusklikud ja teised. Usuühendused Eestis 1934-2000. Tallinn:Teabetrükk.
Heintalu, A. (2001). Estide (tsuudide) hingestatud ilm: teadaandmise raamat, Tartu : Greif.
Heintalu, A. (2006a). Estide (tsuudide) hingestatud ilm, Pärnu : Kalurileht.
Heintalu, A. (2006b). Estide (tsuudide) hingestatud ilm. II, Pärnu : Kalurileht.
Masing, Uku (1998). Eesti usund . Tartu: ILMAMAA .
Mäger, Mart (1994). Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn: Kolibri.
Saare, Tiit (2001). Sümboolikaleksikon. Tallinn: Avita .
Sale, Maire (2002). Igaviku teele. Tallinn: Maalehe raamat.
Torp-Kõivupuu, M. (2003). Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Tallinn: VALI.
Tresidder, Jack, tõlkinud Kons, Aime (2002). Sümbolid. Tallinn: Ilo.
Viires, Ants (2000). Puud ja inimesed: Puude osast eesti rahvausundis. Tartu: Ilmamaa.
Õunapuu, P. (2001). Pühad ja kombed. Tallinn: Pakett .
62 , .. (1999). . : .
, (2006). . : .
, (1995) . .: .
, .. (2002). - -: ( XIX-XX .). : .
, (2004) . : - .
, .. (1995). : : : . : .
, . (2005). . :.
(1993). 14 . : - - .
, . (2000). . : .
, (2006). . : .
, .. (2002) . : .
, . (2004). . . : -.
, .. (2004). . : .
. : , 2004.
, (2000). . : .
Internetiallikad:
A. RAHVAASTRANOOMIAT EESTI RAHVALUULE ARHIIVI USKUMUSTE JA KOMBEKIRJELDUSE KARTOTEEGIST: Maailm, taevas ja taevakehad. [WWW] http://haldjas.folklore.ee/~aado/maailm/mailm2.ht m , viimati vaadatud 19.10.2008.
B. RAHVAASTRANOOMIAT EESTI RAHVALUULE ARHIIVI USKUMUSTE JA KOMBEKIRJELDUSE KARTOTEEGIST: Maailm, taevas ja taevakehad [WWW] http://haldjas.folklore.ee/~aado/maailm/tahed.ht m , viimati vaadatud 20.10.2008.
C. RAHVAASTRANOOMIAT EESTI RAHVALUULE ARHIIVI USKUMUSTE JA KOMBEKIRJELDUSE KARTOTEEGIST: Maailm, taevas ja taevakehad [WWW] http://haldjas.folklore.ee/~aado/maailm/paike.ht m , viimati vaadatud 20.10.2008.
63 Athena pubi internetilehekülg [WWW] http://www.athenapubi.ee/?id=119 , viimati vaadatud 10.06.2008.
Eesti statistikaameti andmebaas: Rahvaloendus 2000: Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus, RL 222 [WWW] http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvaloendus/databasetree.asp , viimati vaadatud 04.11.2008
Eisen, M.J. Kodukäijad. Katse nende loomu seletuseks ja 40 juttu surnute hingede ilmumisest.- Eesti rahvaluule E-väljaanded, 2002, III. Kes hakab kodu käima [WWW] http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/koduk/sisu.html , viimati vaadatud 22.06.2008.
Eisen, M.J. Näki raamat. 65 juttu näkist ja lisa.-Eesti rahvaluule E-väljaanded, 2002, II.näki sünd [WWW] http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/nakid/sisu.html , viimati vaadatud 21.06.2008.
eRT: Surma põhjuse tuvastamise seadus §3 [WWW] https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=895466 , viimati vaadatud 27.09.2008.
Hiiemäe, Mall. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis I. Mäetagused, nr 11. [E-folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/tagused/nr11/kala.ht m , viimati vaadatud 26.10.2008
Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis III. - Mäetagused, nr 4. [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/tagused/nr4/linnud3.ht m , viimati vaadatud 17.10.2008.
Jonuks, Tõnno. Kalme ja kultusplats. Artikkel VTK raamatust [WWW] http://folklore.ee/seminar/kaliff.html , viimati vaadatud 24.10.2008.
Jürgenson, Aivar. Kalmistu kodupaiga sümbolina: Siberi eestlaste näide. - Mäetagused, nr 25, lk 143-156 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/tagused/nr25/jyrgenson.ht m , viimati vaadatud 30.05.2008.
Korb, Anu. Siberi eestlaste surma- ja matusekombestikust.- Mäetagused, 2001, nr 25, lk 103-142 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
Kulmar, T. Eesti muinasusundi hingefenomenoloogia probleeme. - SATOR, 2000, nr 1, lk 38-49 [E- ajakiri] http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator1/ , viimati vaadatud 21.06.2008.
Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 77-102 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
Leina- ja mälestussalme I-V [WWW] http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/lein/leinapaev.ht m , viimati vaadatud 20.11.2008
Maidla Mõisa Köögi internetilehekülg [WWW] http://www.maidlamois.ee/peielaua_menyy.html viimati vaadatud 02.10.2008.
Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 9-28 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008.
64 Ristolainen, Tiia. Surmakultuuri suundumused Eestis: Surmaended. - Mäetagused, nr 25, lk 157- 212 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008
Tallinna krematooriumi matuseteenuste leping [WWW] http://www.krematoorium.ee/mtl.ht m, viimati vaadatud 30.09.2008.
Tallinna krematooriumi hinnakiri [WWW] http://www.krematoorium.ee/tlnteenused.ht m , viimati vaadatud 30.09.2008.
Tallinna matusebüroo eelleping [WWW] http://www.matus.ee , viimati vaadatud 27.09.2008.
Õpitarkvara: Mändmets, Lea. Kõiv, Reeli. Torim, Maie. Kristlik kultuur: Kristlikud sümbolid [WWW] http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/piibel/kristlikud-sFCmbolid.php , viimati vaadatud 25.08.2008.
. [WWW] http://swarog.ru/o/okean1.php , viimati vaadatud 27.10.2008
"RUS" : . [WWW] http://stela.ws , viimati vaadatud 22.06.2008.
Hgdshgjjkhj
Isuiujdsicfjklsdj
Sdjfkjsdfkldkgjkldvjgkls
Dscfkjkdsjkvjkjkxnk
Cjlkdsjkdjvckjksdvk
Hgdshgjjkhj
Isuiujdsicfjklsdj
Sdjfkjsdfkldkgjkldvjgkls
Dscfkjkdsjkvjkjkxnk
65 LISAD LISA I Fotod OÜ Kiviraidur kaunistuste hinnakirjast, Oksana Seliverstova 27.06.2008.
Pilt 1. Ladina ristid ja ankrurist. Pilt 3. Ristid kaunistustega.
Pilt 2. Ladina ja vene ristid. Pilt 4. Erilaadne sümboolika.
66 Pilt 6. Küünlad. Pilt 5. Leek ja tuli.
Pilt 7. Pääsuke ja kajakas. Pilt 8. Luik ja ööbik.
Pilt 10. Maastik talumotiiv. Pilt 9. Puuoksad.
67 Pilt 11. Okaspuud . Pilt 12. Lehtpuud .
Pilt 13. Lilled I. Pilt 14. Lilled II.
Pilt 15. Kirjaniku Juhan Smuuli (1922- 1971 ) hauakivi, OÜ Kiviraiur kataloog, 27. juuni 2008.
68 LISA II OÜ Kiviraidur hauakivide fotod, Tallinna Liiva kalmistu. Oksana Seliverstova 27.06.2008.
Pilt 1. Liivapritsiga graveeritud hauaplaat. Pilt 2. Puutuviga hauakivi.
Pilt 2. Nii nimetatud traditsiooniline eesti Pilt 3. Raamatukujuline hauakivi. hauakivi
Pilt 4. Erikujulised Itaalia hauakivid. Pilt 5. Talu motiiviga eesti hauakivi.
69 LISA III Tallinna kalmistute hauakivide traditsioonilisem sümboolika.
Pilt 1. Ladina rist raamatuga. Pilt 2. Krutsifiks kolmelehelisel vene ristil. Foto Pärnamäe kalmistult, Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 3. Hauakivi praami "Estonia" katastroofis hukkunud inimesele. Foto Pärnamäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
70 Pilt 4. Laev meres ja ankur. Pilt 5. Kuused jõe või tee ääres. Foto Liiva kalmistult, Foto Pärnamäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 6. Naine vormiriietes. Foto Liiva kalmistult, Pilt 7. Kala. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 9. Ikoon ja kirik. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Pilt 8. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. 71 Pilt 10. Lennuk. Foto Rahumäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 11. Mootorratas . Foto Rahumäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 13. Liigsuseta eesti hauakivi. Foto Rahumäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 12. Tähed. Foto Rahumäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
72 Pilt 14. Murtud kask. Pilt 15. Naine klaveri taga. Foto Liiva kalmistult, Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 17. Viiul . Foto Pärnamäe kalmistult, Pilt 16. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 18. Kosmoselaevad. Pilt 19. Auto. Foto Liiva kalmistult, Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Oksana Seliverstova 2008.
73 Pilt 21. Inglike. Foto Liiva kalmistult, Pilt 20. Südakujuline hauakivi. Oksana Seliverstova 2008. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 22. Perekonna rahula, Foto Rahumäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
74 Pilt 23. Vene perekonna rahula, Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 25. Linnud lendavad päikese poole. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008. Pilt 24. Puu. Foto Liiva kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
Pilt 26. Tuvi. Foto Rahumäe kalmistult, Oksana Seliverstova 2008.
75 LISA IV Intervjuu skulptor Kaupo Looheinaga (sünd. 23.11.1968) Tallinnas 27.05.2008. Küsitles Oksana Seliverstova.
Kui ammu tegelete hauakivide kujundamisega? Huvi kunsti vastu tekkis juba koolis, sõjaväes tuli palju võimalusi, kus võisin oma ideid rakendada. Hiljem astusin Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemiasse ning hakkasingi just selle temaatikaga tegelema. Kuidas tavaliselt klient valiku langetab, mida monumendil kujutada? Klient tuleb kindla ettepanekuga või valib sobiva variandi meie kataloogist. Mõnikord võib ta paluda midagi kataloogis pakutatavast ümber teha. Juhul, kui inimene ei tea, mida valida, siis palume, et ta räägiks lahkunust ja tema elust. Seejärel pakume kliendile oma variandid, kuni jõuame üksmeelele. Ei saa unustada, et hauaplaatide hind ja graveerimisteenus on üsna kallid ja tavaliselt valivad inimesed hauaplaadi sõltuvalt oma rahalistest võimalustest.
Hauaplaatidel kujundatakse tihti kas küünalt, tuult, puud, lille jne. Kiviraiduri büroo hinnakirjade kataloogis on välja toodud suur valik selliste sümbolite sabloone. Kas iga sümbolil on mingi konkreetne tähendus või on need lihtsalt ilusad joonistused? Arvan, et igaüks mõistab nende joonistuste tähendust individuaalselt, toetades eelkõige oma kultuurile ja mälestustele lahkunust. Muidugi võib neid joonised täiendada või kombineerida, kindlasti nägite selliseid variante kalmistul. Mulle kui kunstnikule on huvitavam töötada eritellimustega, et monumendil oleks tähendus või isegi oma elu sees, et see räägiks ja just sellest inimesest, kellele see on püstitatud. Näiteks, üks minu töödest näeb välja kui maas lebav kase leht, millel oli kirjutatud lahkunu käekirjaga tema ees- ja perekonnanimi, eluaastad. Sellised lihtsad ja sõnade rohkuseta lahkunu allkirjaga monumendid muutuvad üsna populaarsemaks. Sellises uues stiilis on kujundatud ka meie legendaarse kirjaniku Juhan Smuuli hauaplaat. Minu meeles on tähtis, kas graveering on tehtud kunstniku kätega või masinaga, sest iga käsitöö on juba iseenesest elav ja unikaalne. Kunstnik jätab töösse osakese endast, oma emotsioonid. Kahjuks masinaga graveeritud hauaplaatide kohta seda öelda ei saa, tavaliselt näevad need välja üsna standardsed: liivapritsiga välja kirjutatud ees- ja perekonnanimi, eluaeg ja kaunistuseks samuti masinaga välja lõigatud standardne joonistus nt kuuse või kase oks.
Missugune on kõige huvitavam tellimus Teie praktikas?
Teate, praegu meenus mulle üks vanamees , kes veel eluajal valis endale tavalise loodusliku paekivi ning palus meil sellele graveering teha. Vanamees käis mitu päeva meie juures ning iga kord istus sellel vähemalt tund aega. Ta selgitas, et niiviisi tekkib tal mingi side selle kiviga.
76 Võib olla tundub see lugu naljakas, tema tulevane hauaplaat on küll rohkusteta, kuid kindlasti väga individuaalne.
Vaatame minevikku, kui büroo alles alustas oma tegevust. Kuidas firma kataloogi tulid just tuule, puuokste jne esimesed joonised? Miks just need joonistused on populaarsed ka tänapäeval? Need joonistused võeti vanadelt hauakividelt. Pildistati nad ning fotode põhjal tehti sabloonid. Praeguses kataloogis pakutatud joonised kujunesid pika ajaperioodi jooksul ning on traditsioonilised hauakivide sümbolid. Pärast mõtlesid kunstnikud nende põhjal välja ka raskemaid joonistusi. Teiste sõnadega see pikk ajaperiood võib kirjeldada järgmiselt: tuli klient, valis midagi kataloogist, mõnikord palus seda veidi ümber teha või täiendada. Kunstnik tegi ümber, valmistatud tööd pildistati ja pandi kataloogi, järgmine klient mõtles veel midagi välja ja niiviisi kataloogid kasvasidki? Jah, kuid mõnikord klient teab täpselt või aimab, mida tahab ja kunstnik teeb eskiisi. Lõppude lõpuks tuleb täiesti uus joonistus, mida kataloogis varem polnudki . Loomulikult pildistame valminud tööd ja paneme kataloogi. Kas Teie büroos on olemas mingid epitaafide kogeimikud või kliendid toovad tekste ise? Klient toob neid ise, mõnikord võime küll midagi soovitada , kuid erikataloogi epitaafidega meil ei ole. Rääkides klientide valikute erinevustest, mille poolest vene rahvusest kliendi valik erineb eesti rahvusest kliendi omast? Kui tegemist on standard hauaplaatiga, millest hetke tagasi rääkisin, siis erilisi erinevusi ma ei märka. Nii eestlased kui venelesed valivad ühest ja samast kataloogist ning ei saa öelda, et üks rahvas eelistataks nt pihlakat kasele. Tuleb märkida, et eestlased eelistavad sagedamini hauakive, kus on kirjutatud ainult nimi ja eluaeg ning joonistuseks puud. Suuremaid erinevusi võib kohata eritellimuste puhul, siin mängib rolli kliendi maitse-eelistus. Eesti klient eelistab lihtsust, et hauaplaadil oleks mingi peidetud ja võibolla võõrastele arusaamatu tähendus.
Ütleksin, et eestlased eelistavad kujutada monumendil maamaju, talu, loodust nende ümber. Arvatavasti püüavad nad niiviisi lahkunu lapsepõlve või elukohta näidata. Tihti palutakse, et hauakivi oleks suure loodusliku kivi moodi.
Vene rahvusest klient püüab hauakivile panna kõike, mida ainult fantaasia ja rahakott lubab, võimalikult palju elemente (isegi kui need nt minu meelest kokku ei sobi), peaasi, et kõik emotsioonid oleksid väljendatud. Sellised vene hauakivid on tihti suured, sellele on joonistatud
77 tõeline maal, eriti populaarsed on pühakute kujud, kirikute ja katedraalide pildid, pikad epitaafid, lahkunu portreed.
Rääkides surnu portreest. Kas lahkunu foto kleepimise tava hauaplaadile hääbub eesti matmiskombestikus või vastupidi? Esiteks, fotosid tasapisi tõrjub välja surnu portree graveering otse hauaplaadile ning selle tava populaarsus eestlaste seas aina kasvab, kuid peamiselt noorema põlvkonna seas. Vanad inimesed eelistavad hauakive fotodeta. Venelastel see tava oli ja jääb väga populaarseks. Venemaal sama teenust pakkuvate firmade internetiportaalides reklameeritakse tihti oma valmistatud töid, Eesti büroode portaalides sellist reklaami üles ei panda. Kas Te võiksite selgitada miks? Paar aastat tagasi tekkis ka meil sellise reklaamiidee, küsisime luba mõnede klientide käest, et paneksime nende lahkunud sugulaste hauaplaatide pildid oma saidile. Kahjuks enamik kliente olid vägagi selle idee vastu.
78 LISA V Kirjalik küsitlus eesti keeles:
Olen Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi tudeng ning uurin seoses oma diplomitööga Eesti matmiskombestikku ja hauakivide sümboolikat. Olen väga tänulik, kui leiate mõne vaba minuti, et vastata järgnevatele küsimustele. Küsimustik on anonüümne.
1. Teie vanus ...... ja usutunnistus: a) luterlane, b) õigeusklik, c) ateist, d) muu ............. 2. Kas tohib matta kalmistule enesetapjaid ja õnnetustes hukkunuid (uppunut, tapetut, liiklusõnnetuses hukkunut )? a) jah, muidugi kõik on ju surma ees võrdsed; b) ei, see solvaks püha maad ja teisi loomulikku surma surnuid inimesi; c) võib küll, kuid parem kui neid maetaks eraldi territooriumile; e) võib küll, kuid enesetapjaid maetaks eraldi territooriumile 3. Kas annetaksite mõni sugulase matustel või surma puhul armuande vaestele? a) Jah, kindlasti, kuidas siis teisiti; b) Võib olla, kuid ei pea seda vajalikuks; c) Ei, milleks? 4. Mis on teie jaoks surnu mälestamine? a) Isiklikud mälestused koosoldud ajast; b) palvetamine kadunukese hinge eest; c) sõprade ja sugulaste kogunemine peielauda; d) sõprade ja lähedaste viimane kohus 5. Kas nõustuksite oma surnud sugulase tuhastamisega? a) ei, mitte mingil juhul; b) ainult siis, kui ta ise paluks oma eluajal; c) jah, muidugi. 6. Kuidas iseloomustaksite tuhkamismatust? a) kaasaegne matuseviis; b) metslus; c) mina niiviisi maetud olla ei tahaks; d) tuleviku ainus ja õige matmisviis. 7. Mida tähendab hauakivile graveeritud puu? a) sümboolne trepp meie ja hauataguse maailma vahel; b) sümboolselt kaitseb surnu und; c) väljendab inimese iseloomu tema eluajal; d) hauakivi kaunistus; e) graveeritakse, et koolnu või tema hing koju tagasi ei naaseks; f) hinge sümboolne asupaik 8. Kas usute ellu pärast surma? a) jah, usun küll; b) ei usu; ) ei tea, kõik võib olla 9. Mida tähendab hauakivile graveeritud leek, tuli või küünal? a) surnu inimese hing, mis elab ka pärast surma; b) sümboolselt kaitseb surnu und; c) vahendaja meie ja too maailma vahel; d) täidab eelkõige kaunistuse funktsiooni. 10. Mida tähendab hauakivile graveeritud lind? a) see on surma kuju; b) meie ja too maailmade vahendaja; c) uue eluetapi alguse sümbol; d) hinge kehastus; e) linnuga seostati surnud inimese iseloomu tema eluajal; f) hauakivi kaunistus 11. Mida tähendab hauakivile graveeritud lill? a) vagadus ning Neitsi Maarja puhtus ja süütus; b) ilu ja armastus; c) hauakivi kaunistus; d) sümboolne hinge surematuse kujutis; e) väljendab inimese iseloomu tema eluajal; f) sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli sümbol 12. Mida tähendab hauakivile graveeritud maastikupilt (taevas, maa, veekogu, linnud lendavad silmapiiri poole, taimed)? a) paradiis; b) tee hauatagusse maailma c) hauakivi kaunistus; d) surnute eluajal tähtis asupaik 13. Mida tähendab hauakivile graveeritud laev ja meri? a) sümboolne kiriku kuju; b) surnu oli kuidagi seotud merega; c) inimese hing on laev, mis igavesti purjetab ,,elu-nimelises meres"; d) hauakivi kaunistus; e) laev on meie ja too maailmade vahendaja, meri on meie ja hauataguse maailmade vaheline ala. 14. Milline matmisviis on kõige parem? a) kristlik; b ) ilmalik; c) matused, kus on nii kristlikud kui ka ilmalikud elemendid;
Suur tänu vastamise eest!
79 LISA VI Kirjalik küsitlus vene keeles: . , . . !
1. ..... : ) , ), ), )........ 2. - (, , )? ) , ; ) , ; ) , ; ) , 3. - ? ) , ; ) , ; ) , 4. ? ) ; ) ; ) ; ) 5. ? ) , ; ) , ; ) , 6. ? ) ; ) ; ) (); ) 7. / : ) ; ) ; ) ; ) ; ) ; ) 8. ? ) , ; ) , ; ) , 9. / , , : ) , ; ) ; ) ; ) ; 10. / : ) ; ) ; ) ; ) ; ) ; ) 11. / : ) ; ) ; ) ; ) ; ) ; ) (, , , ) 12. / (, , , , , ) : ) ; ) ; ) ; ) , ; 13. / : ) ; ) ; ) - , «»; ) ; ) ­ , ­ ; 14. , ? ) ; ) ( ); ) , () ;
80 LISA VII Töös kasutatud epitaafid:
a. Eestikeelsed epitaafid (Leina- ja mälestussalme I-V [WWW] http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/lein/leinapaev.ht m , viimati vaadatud 20.11.2008): Ajajõgi voolab, lõpeb leinatee, sinu Lõppenud on elurännud (elurännak), hingesoojus kaua meeles veel; puhkepaigaks kodumuld; Alles jäänud mälestus ja hell; Maga vaikselt, puhka rahus ­ südamed on Avanes valguse värav. Su hingest sai Sinuga. Mälestuste päiksekullas jääd sa tähekild; ikka meiega; Ema eluküünal kustus; Me südameis Sa ikka elad, jääd mõttes meie keskele; Igavese koiduni, kuni äratab teid vaimus vägev Jumal viimati; Mu isamaa on minu arm, siin tahan puhata. Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa. Isa. Sinu kätte annan ma oma vaimu; Su linnud und mull´ laulavad, mu põrmust Issand mõtle minu peale, kui sa oma lilled õitsevad, mu isamaa; kuningriiki tuled; Muld mälestust ei mata; Jäi Sinust tühjaks koduõu ja tänav; Muld vaikne, sügav süli, Sind kutsus Jäi tühjaks koduõu ja tuba, ei ava iial käsi puhkama (varjule); koduväravat; Oli halba, oli head, oli naeru ja nuttu, kuidas Kevadpäike loojus äkki, mängumuru tühjaks kõik see möödus nõnda ruttu; jäi; Päev looja läinud ja tühjaks kodukamber Kuigi läksite igaveseks, mälestus on jääv. jäänud; Muld ei seda matta suuda, meelde meile Päev õhtule laskus ja lõppes elurada; jääte; Päikene tõuseb ja vajub, inimene elab ja Kui palju hellust, armastust puhkab mulla kaob; all; Päike paitagu Su kalmu, kuu ja tähed Kullerkupud, jaanililled ema haual õitsegu; valvaku; Kurb saatus Sind kui lindu lennult tabas, su Raske haigus kustutas su eluküünla; elurada lühikeseks jäi; Sa olid nagu päikene ja paistsid südame ­ ja Kurvaks muutus kodu, tühjaks (jäi) tuba; kadusid kui päikene öö musta hõlmasse; Kustus elu(tuli), vaikis (vaev ja) valu; Su elu nagu linnul tormis nii ootamatult Las olla maa Sul pehme sang ja katteks murdus õhtu eel; kerge muld; Südame sügavaim valu vaikiv kui igavik on; Lein ei mahu sõnadesse, jääb alati(seks) Tuul sind unustab küsida, jäljed tasandab südamesse; liiv. Kuid mu südamest iialgi sind küll Lein valus majja jäi", ,,Mälestus jääb aastad ei vii; majasse, (valus) lein (jääb) kodusse; Tähtede taga koidab Sul taevas, vaikne Liig kiiresti kustus Su elu; lootus Sul täide seal läheb; Liig vara katkes elutee, sul palju tegemata Valud kaovad, kuid mälestus jääb meie jäi; südamesse; Lillekesed, kummardage siia künkale ­ see Väsind olen ­ väsind, kallis isamaa. Sinu on kõigist pühadustest püham paigake; mullapõues tahaks puhata; Lillekesed, kummardage siia künkale: selle Ükskord muutun mullaks, ükskord peidus mulla põues puhkab emake; sõmerliivaks saan
81 b. Venekeelsed epitaafid (üles kirjutatid Tallinna Liiva ja Pärnamäe kalmistute hauakividelt, Oksana Seliverstova 2008): ; - , . , ; , , ; , : , ; , , ; , . , , , ; ; , ; . ; ; ; ; , ; , ; , . "; ; , !; ; ; , , ? ?; , . . - , ; , ­ ;
82