Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel (4)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes hakkab kodu käima ?
  • Miks läksid sa ära mu kallis, et mullas magada ?
  • Miks jätsid mind ?
  • Kui ammu tegelete hauakivide kujundamisega ?
  • Kuidas tavaliselt klient valiku langetab, mida monumendil kujutada ?
  • Missugune on kõige huvitavam tellimus Teie praktikas ?
  • Kuidas siis teisiti; b) Võib olla, kuid ei pea seda vajalikuks; c) Ei, milleks ?
  • Mis on teie jaoks surnu mälestamine ?
  • Kuidas iseloomustaksite tuhkamismatust ?
  • Mida tähendab hauakivile graveeritud puu ?
  • Mida tähendab hauakivile graveeritud leek, tuli või küünal ?
  • Mida tähendab hauakivile graveeritud lind ?
  • Mida tähendab hauakivile graveeritud lill ?
  • Mida tähendab hauakivile graveeritud laev ja meri ?
  • Milline matmisviis on kõige parem ?
 
Säutsu twitteris
Tallinna Ülikool Eesti Keele ja Kultuuri Instituut Eesti keel võõrkeelena ja eesti kultuur
Oksana Seliverstova
Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Death and funeral ceremonies of the Estonian people and Russians are living in Estonia Bakalaureusetöö
Juhendaja : PhD Marju Torp-Kõivupuu
Tallinn 2009 SISUKORD:
Sissejuhatus..................................................................................................................................... 3 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria ................................................................... 5 2. Matmiskombestik.................................................................................................................... 6 2.1. Ajalooline ülevaade matmiskombestiku kujunemisest muistses Eestis .............................. 6 2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest ....................................... 7 3. Matmisrituaalide struktuur...................................................................................................... 8 3.1. Matmiseelsed rituaalid ......................................................................................................... 8 3.1.1. Surnu pesemine............................................................................................................. 8 3.1.2. Esemete kirstupanek ..................................................................................................... 9 3.1.3. Kodus olek ja surnuvalvamine.................................................................................... 10 3.2. Matmisrituaalid:................................................................................................................. 11 3.2.1. Ärasaatmine ................................................................................................................ 11 3.2.2. Üldiselt leinatalitustest surnuaial ................................................................................ 12 3.2.3. Peied............................................................................................................................ 13 4. Matusekorraldamisest tänapäeval ......................................................................................... 16 5. Tänapäeva matuste viisid ja nende põhimõte ....................................................................... 17 5.1. Kristlikud matused ............................................................................................................. 19 5.2. ,,Vääralt surnute" staatus minevikus ja tänapäeval............................................................ 22 5.3. Poolkristlik matus .............................................................................................................. 23 5.4. Ilmalikud matused ja nende põhimõte ............................................................................... 24 6. Hauakivide sümboolika ........................................................................................................ 25 6.1. Sümbol ja hauakivi ............................................................................................................ 25 6.2. Üldiselt tänapäeva hauakividest......................................................................................... 26 6.3. Kõige levinumad hauaplaatide sümbolite liigid ................................................................ 28 6.3.1. Puu .............................................................................................................................. 28 6.3.2. Ristid ja kiriklik temaatika .......................................................................................... 31 6.3.3. Tuli, leek , küünal ........................................................................................................ 34 6.3.4. Linnud ......................................................................................................................... 35 6.3.5. Lilled ........................................................................................................................... 37 6.3.6. Maastik ja talumotiivid ............................................................................................... 39 6.3.7. Meretemaatika ............................................................................................................ 43 6.3.8. Erandid........................................................................................................................ 45 7. Küsitluse analüüs .................................................................................................................. 46 Kokkuvõte..................................................................................................................................... 55 Summary....................................................................................................................................... 58 .......................................................................................................................................... 60 Kasutatud käsikirjalised allikad ................................................................................................... 62 Kasutatud trükised ........................................................................................................................ 62 Internetiallikad.............................................................................................................................. 63 LISAD........................................................................................................................................... 66 LISA I ....................................................................................................................................... 66 LISA II...................................................................................................................................... 69 LISA III..................................................................................................................................... 70 LISA IV .................................................................................................................................... 76 LISA V...................................................................................................................................... 79 LISA VI .................................................................................................................................... 80 LISA VII ................................................................................................................................... 81
2 Sissejuhatus Eestis puudub siiani ajakohane ülevaade tänapäeva surmakultuurist. Selle koostamise eelduseks on Eestis erinevate kultuuriregioonide ning Eestis elavate muulaste kultuuride vastava ainestiku põhjalik läbitöötamine. Käesolev uurimus annab oma väikese panuse selle idee täideviimiseks. Eesti statistikaameti andmetel elas Eestis 2000. aastal 930 219 eestlast ning 351 178 venelast . Kokku moodustab venelaste arv ligikaudu 25% kogu Eesti Vabariigi elanikkonnast.1 Seega on venelased üks suuremaid osakultuure tänases Eesti ühiskonnas. Käesoleva bakalaureusetöö peamine eesmärk on viia läbi võrdlev analüüs eestlaste ja Eestis elavate venelaste matmiskombestikust tänapäeval. Autor uurib kahe rahvuse matusekombestiku ühiseid ja erinevaid jooni, eeldades, et hoolimata erinevast religioossest taustast toimub tänases sekulariseeruvas maailmas tavade ja kommete ühtlustumine. Uurimisülesannete hulka kuulub lisaks säilinud või hääbunud matuserituaalide ja kommete kirjeldamisele ka matusekommete muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine. Oma uurimustöös analüüsin ka Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikat. Hauakivide graveering on kunst , mis alistub ajale. See muutub samuti ajas nagu näiteks keel, tavad ja mood. Püüan tõlgendada hauaplaatide traditsiooniliste sümbolite tähendust eelkõige mütoloogiliste, folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu. Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa. Välisest küljest on matusekombestik väga konservatiivne rahvatraditsioonide haru, mis pole oluliselt muutunud alates ristiusustamist. Üksikuid olulisi muutusi Eesti matusekombestikus võib märgata alles alates 1950. aastate keskpaigast, mil käibele tuli termin ,,nõukogulik kombetalitus" (Järve 2007: 3). Sisemisest küljest on rahvatraditsioonid aga paindlikud, seostudes ühiskonna vajadustega. Matusekombestikku mõjutavad nii piirkondlik päritolu kui ka perekondlikud ja isiklikud tõekspidamised, alates otsusest , kas korraldatakse kiriklik- või ilmalik-, põletus- või laibamatus. Kuna nüüdisaegne matusekombestik on mitmeplaaniline ja integreeritud, sisaldab see detaile erinevatest aegadest , usunditest, kultuuridest (Ristolainen 2004: 13, 20), selle käsitlemine ei ole mõeldav kristlikku ja sotsiaalset konteksti tundmata. Usundilisest aspektist lähenetakse töös Eesti matmiskombestikule eelkõige luterliku ja õigeusu kultuuriruumi vaatenurgast, sest just need ristiusu harud on eesti ja vene rahvustele omaseimad usundid ( Hansen 2002:126). Mõnede töö valdkondade analüüsis pöördutakse käesolevate rahvuste eelkristlike uskumuste ja tavade poole. Käesoleva töö esimeses peatükis lähtun surmast kui bioloogilisest ja filosoofilisest kategooriast, seejärel annan lühikese ajaloolise ülevaate eestlaste ja idaslaavlaste eelkirstlikust
1 Eesti statistikaameti andmebaas: Rahvaloendus 2000: Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus, RL 222 [WWW] http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvaloendus/databasetree.asp , viimati vaadatud 04.11.2008
3 matmiskombestikust. Kolmandas peatükis käsitlen võrdlevalt eestlaste ja venelaste külaühiskonna-aegset matmisrituaalide struktuuri, mil surmakultuur oli tugevalt seotud usundilise maailmavaatega. Võrdlusena püüan näidata, millised rituaalid ja tavad on säilinud tänapäevani, millised hääbumas ja miks, sest just matmiskombestiku rituaalides väljenduvad sellised funktsioonid nagu surnusse suhtumine, kommete järgimise olulisus, individuaalsed ja ühiskondlikud arusaamad surmast. Neljas ja viies peatükk annavad ülevaade matuste korraldamisest tänapäeval, Eestis levinud erinevatest matmisviisidest ja nende põhimõtetest. Peatükkide kaudu püüab autor vastata küsimustele, kuidas suhtuvad eestlased ja venelased tuhastamisematusse; mis on tänapäeva kristlike -, ilmalike- ja segamatuste põhimõtted ning funktsioonid ja milline matus on enim eelistatud. Kuues peatükk on pühendatud hauakivide sümboolika kirjeldamisele ja sissejuhatavale analüüsile. Materjalide kogumiseks ja läbitöötamiseks olen rakendatud folkloristikas ja sotsioloogias praktiseeritavaid uurimismeetodeid nagu intervjuu , ankeetküsitlus, võrdlevat analüüsi jne. Uurimistöö kirjutamisel kasutan erinevaid teoreetilisi allikaid. Tähtsamateks on erinevate folkloristide, ajaloo- ja kultuuriteadlaste nagu Tarmo Kulmari, Eiki Bergi, Anu Korbi, Aivar Jürgensoni, Tiia Ristolaineni, Marika Mägi, Maire Sala uurimusi, artikleid. Suuremal määral toetun oma juhendaja PhD Marju Torp-Kõivupuu teadustöödele. Vene matmiskombestikku puudutavad materjalid toetuvad eelkõige Andrei Kostini, Natalia Judina, Vladimir Andrejevi, Tatjana Dronova, Tamara Tolchanova metoodilistele materjalidele ja artiklitele. Hauakivide sümboolika tõlgendamiseks kasutan rohkesti Aleksander Heintalu, Matthias Johann Eiseni, Tiit Saare, Mall Hiiemäe, Jelena Levkievskaja, Inna Smirnova, Jelena Grushko, Tolstaja teadustöid, lisaks eelnenutele ka Eesti Rahvaluule Arhiivi uskumuste ja kombekirjelduste e-kartoteeki. Oma uurimuse tarbeks viisin läbi intervjuu firmas Kiviraidur töötava skulptori Kaupo Looheinaga, kes andis ülevaate tänapäeva hauakivide sümboolikast, inimeste eelistustest, skulptori tööst ning andis võimaluse kasutada selle firma katalooge. Lisaks intervjuule viisin läbi ka ankeetküsitluse. Küsitletavaid valisin Tallinna elanike seast juhuslikkuse alusel. Küsitluses osales 50 vene rahvusest ning 50 eesti rahvusest elanikku vanuses 18-30 aastat. Käesolev vanuserühm on üles kasvanud muutuvas 1990.-2000. aastate Eesti ühiskonnas. Ajaperioodil, kui nõukogude ideoloogia oli jäänud selja taha, kuid midagi uut aga polnud veel üles ehitatud. Noored on kõige aktiivsem internetivõrgu kasutajad, tihti omavad nad sõpru välismaalt, mõned saanud võimaluse palju reisida ja välismaal töötada. Kultuuridevaheline kommunikatsioon, samuti eeskujud mõjutavad nende maailmakäsitust. Pealegi erineb laste ilmavaade eriti tänapäeval oma vanemate omast, ajad muutuvad kiiresti. Paljud vastajatest ei olnud veel lähedaste surmaga kokku puutunud, kuid neilgi tuleb kunagi matta oma vanemad.
4 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria Surm on elu paratamatu ja kõige salapärasem osa, mida vaatamata sajandite jooksul kogutud teadmistele, pole inimene lahendada suutnud. Surma mõistet võib käsitleda erinevatest lähtekohtadest. Meditsiinilisest või bioloogilisest lähtekohast on surm organismi vereringe ja peaaju kõikide funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine , mille põhjustas organismi vananemine , haigused, õnnetusjuhtum, vägivald.2 Filosoofilises mõistes on surm individuaalse elutsükli lõppemine. Naturalistlik ja materialistlik inimkäsitlus eitavad individuaalset surematust, sest alates organismi sünnist toimuvad ainevahetuses muutused, mis põhjustavad lõpuks sünteesi ja lagunemise. Elusolendi edasikestmine on mõeldav vaid järglastes ja liigina, ülekantud tähenduses ka mälestusena järelpõlvede mälus (Ermakov 2008: 21). Usundiliselt on surm hinge lõplik lahkumine kehast ja siirdumine teispoolsusse, ümbersünd uude kehasse või olekusse. Eestlaste esivanemate uskumuste kohaselt läks surnu hing Surnute Ilma Toonelasse (Tolles Ilmas, Virmaliste maal), jäi kinni Manalas (manatud) või jäi keha kahes ( kolmes ) kohas: veres (kui veri ära läks, läks ka hing); südames (kui süda ei töötanud); peas (kui pea otsast ära löödi) (Heintalu 2001: 237-243). Slaavlaste uskumuste kohaselt asus hingede maailm maise maailma lõpus: ookeani keskel asuvas saarel, suurte mägede või horisondi taga. Tee surnute riiki oli raske ja pikk. Paradiisi ja põrgut ei eristatud , mõisted tulid koos ristiusu vastuvõtmisega. Patustaja polnud see, kes oli Jumala eest süüdi, vaid see, kes oma tegudega rikkus inimeste ja looduse vahelist harmooniat. Karistus ähvardas mitte ainult patustajat, vaid kogu ühiskonda ( 2002: 32). Ristiusk seostab surma patuga. Kristlikust vaatenurgast jaguneb surma mõiste kolmeks: ühest küljest on surm organismi tegevuse lakkamine. Teisest ehk vaimsest küljest on surm uue eluetapi algus, sest jumalakartlik hing surra ei saa: ,,- , 3", . ( 2004: 516). Surm võib olla ka vaimne, kui inimene ei tunneta enam Püha vaimu ja on patune : ,, , . , "4, . ( 2004: 218).
2 eRT: Surma põhjuse tuvastamise seadus §3 [WWW] https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=895466 , viimati vaadatud 27.09.2008 3 Surm ei ole lõpp vaid kõigest üleminek või ümberasumine ajutiselt teekonnast igavikku. 4 Nagu hinge lahutamisel kehast sureb keha, nii ka Jumala lahutamisel hingest sureb hing. Tõeline surm tuleb siis, kui hing eraldub Jumalast ning ühendub patuga .
5 2. Matmiskombestik 2.1. Ajalooline ülevaade matmiskombestiku kujunemisest muistses Eestis Eesti muinasaega jagatakse kivi-, pronksi- ja rauajaks. Kiviaegseid (9000-5000eKr) kalmistuid Eestist leitud ei ole, kuid oletatavalt maeti lahkunuid väljaspool asulaid. Neoliitikumis (5000- 1500 eKr) hakati lahkunuid sängitama vähemalt osaliselt asula territooriumile. Neile pandi kaasa esemeid, mida arvati neil teispoolsuses vaja minevat (Torp-Kõivupuu 2003: 27). Nooremal pronksiajal (1000-500 eKr) sai alguse põletusmatus, põletatud luud asetati maa-alustesse haudadesse. Idapoolses naabruses, nn kääbaste-eelse kultuuri alal, on tuntud nn surnutemajad- palkidest nelinurksed rajatised, mis sisaldavad põletatud surnute säilmeid ning kohati leiduvad haualohkudel madalad kuhjatised. Eelrooma rauaajal (500 eKr- 50 pKr) hakati surnuid matma kivikalmetesse. Rooma rauaajal (50- 450 pKr) ilmub uus kalmevorm: tarandkalme, millesse asetatud luud olid põletatud kalmest väljaspool. Hauapanusteks olid enamasti ehted ja toit, relvi ja tööriistaid leidub harva. Arheoloogid oletavad, et see asjaolu on seotud roomlaste kaudu levinud arusaamaga, et teispoolsuses ootab lahkunuid alatine pidu ja sööming. Rahvarännu perioodil (450-800 pKr) maetakse nii kivikalmetesse, kui uude kalmevormi- kääpasse. Keskmisel rauaajal (600-800 pKr) ning viikingiajal (800-1050 pKr) jätkub kollektiivne matmine kääbastesse, tarandkalmetesse ja kivikirstkalmetesse. Tollel perioodil ilmuvad kalmetesse relvad, mis võiksid anda tunnistust poliitilistest-sotsiaalsetest muutustest ühiskonnas (Järve 2007: 7). Hiline rauaaeg (1050-1225 pKr) tõi endaga kaasa taas laibamatuse, muutuse põhjuseks oli ristiusk. Hauda pandi endiselt kaasa rohkelt ripatseid, ehteid , töö-ja tarberiistu (Torp-Kõivupuu 2003: 32). 1995.-2000. aastatel toimunud Tõnija eelrooma ja rooma rauaaegsetel tarandkalmete kaevamise osteoloogiline analüüs näitas, et ükski skelett ei esinenud kalmes tervena. Igast surnust oli kalmes vaid osa luid , needki enamasti purustatud kujul. Osteoloogiline materjal osutab kahekordse matmise kombele5. Kombega seostatakse üldiselt uskumust, et "vaid keha täielik hävitamine vabastab hinge pääsemaks teispoolsusse". Luude ja hauapanuste purustamine võis sümboliseerida ka ,,mitmekordset surmamist" ning niiviisi kindlustada surnu ja kaasapandavate esemete hinge täielikku vabanemist. Ei ole välistatud, et laiba põletamine oli järjekordne viis kaitsta end "elava surnu" ning kodukäijate eest6. Hüpoteesi ,, elavast surnust" tõestab omas magistritöös ka ajalooteadlane Tarmo Kulmar (Kulmar 1991: 111). Teiste sõnadega muistne põletusmatus peegeldas eeskätt rituaalseid ettekujutusi ühiskonnas ning nägi välja järgmiselt: tuleriidale asetatud surnu põletati koos panustega. Igal kalmesse pandud
5 Kahekordse matmise kombe esimeseks etapiks on luude kättesaamine kas laiba esialgse mõneks ajaks matmisega, liha luudelt kraapimisega, keetmisega jne. Teistkordseks matuserituaaliks on luude toimetamine matmiskohta. 6 Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 12 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008.
6 esemel oli kindel tähendus, enamik neist oli juba enne tuleriidale asetamist tahtlikult purustatud või rikutud. Tuleriida põletamise järel korjati põlenud luud ning väiksemad esemekatked savinõusse, suuremad esemed nagu relvad, suitsed ja vikatid toodi aga kalmesse eraldi. Terariistade funktsiooniks võis olla elavate kaitsmine surnu eest või surnu kaitsmine pahade jõudude eest. Saaremaa kivikalmetes esinevad põletamata loomaluud ning suur osa savinõukilde viitavad matusejärgsetele riitustele või rituaalsetele söömaaegadele. Komme mälestada surnuid kalmistul on Setumaal säilinud tänapäevani7. 11.-12. sajandi ristiusu mõjul tõid endaga kaasa taas laibamatuse. 13. sajandist hakkas laibamatus üha enam domineerima, kuid endiselt säilisid ka eelkristlikud kujutelmad, millest annavad tunnistust hauapanused. Visitatsiooniprotokollides kirjeldatakse talupoegade kirikuskäimist, kuid endiselt matsid nad oma surnuid ka vanadesse pühapaikadesse. Kiriku surve suurenedes hakkasid talupojad üha rohkem matma oma surnuid kiriku asutatud surnuaedadesse. 19. sajandist NSV perioodini talitati matustel kiriklike tavade järgi (Järve 2007:8).
2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest Slaavlaste territoriaalne algkodu on tänapäevani vaidlusküsimus, mille kohta eksisteerib palju hüpoteese. ,, Slaavlased ilmuvad ajalooareenile äkiliselt ning juba väljakujunenud rahvana", kirjeldab idaslaavlaste tekkeajalugu tsehhi arheoloog -slavist L. Niderle ( 2001:11-17). Paljude Bulgaaria ja Poola ajalooteadlaste arvamuste kohaselt on slaavlaste algkodu Visla ning Oderi vahelisel alal. Vene keeleteadlase F.P.Filini veendumuste järgi on nende algkoduks Dnepri ning Ida- Bugi jõgede vaheline piirkond. Akadeemik B.A.Rõbakov ühendas need teooriad ning laiendas slaavlaste algkodu territooriumi. B.A.Rõbakov seostas slaavi rahvaid varase tsinetskaaja kultuuriga8 ( 1450 - 1200 eKr). Erinevaid hüpoteese slaavi rahva tekkeloost on pakkunud ka keeleteadlane O.N.Trubachev, vene ajalooteadlane A.G.Kuzmin, akadeemik V.I.Ziglov, ajaloo- ja keeleteadlane A.A. Sahmatov, ajalooteadlased S.M. Solovjov ja V.O.Kljuchevski ja teised ( 2004: 7-11). Tänapäevani puuduvad vene ajaloos ümberlükkamatult tõestatud slaavlastele matmispaigad keskmisest kiviajast (9000-5000 eKr) noorema pronksiajani (1000-500 eKr). Esimesed kindlad slaavlaste kalmed (Kesk-Podunavja ala) pärinevad alles eelrooma rauaajast (500 eKr- 50 pKr). Põhjalikuma pildi slaavlaste matmiskombestikust annavad Novgorodimaa aladel asuvad matmispaigad, mida dateeritakse aastatesse 6.-10. sajand. 10. sajandini oli slaavlaste matmiskombestikule iseloomulik põletusmatus. Laip põletati hauast eemal asunud üldtuleasemel. Lahkunu tuhk koguti urni ning maeti maha. Urni pandi kõiksugu panuseid,
7 Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 14- 17 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008. 8 ,, "- arheoloogiline kultuur, mis oli levinud pronksiajal (1450- 1200 eKr) tänapäeva Ukraina ja Poola aladel.
7 näiteks toitu, tööriistu, relvi jne, mis vanade uskumuste kohaselt olid uues elus vajalikud. Relvad kaitsesid oletatavalt surnut ka deemonite eest. Haud kurgaan9 oli ühe või kahe meetri kõrgune. Mõnikord asetati kurgaanile puupost, kivid või ehitati väike varikatus , mille all hing võis puhata . Slaavlased matsid surnuid asulatest väljapoole: kas jõe või allika äärde, metsa või künka kõrvale ( 1995: 216-220). Tseremooniat iseloomustas kohalviibivate itkejate nutmine ja laulmine. Seejärel koguti lahkunu tuhk urni ja maeti hauda. Tuha matmisele järgnes matusepidu ning sellega kaasnev pidusööming ( 1995: 208-213). 988. aastal lasi keiser Vladimir end ristida , millega algas Vana Venemaa ristimine . Ristusu levikuga hakkas muutuma ka slaavlaste matmiskombestik. Esimesel aastatuhandel enne Kristust eksisteerisid slaavlaste matmiskombestikus nii laiba- kui ka põletusmatus ( 2004: 7- 11).
3. Matmisrituaalide struktuur Matmisrituaalide struktuuri võib eraldada kaheks osaks: 1) matmiseelsed rituaalid: a) surnu pesemine ja riietamine, b) kirstupanek; c) kodus olek ja surnuvalvamine; 2) matmisrituaalid: a) kodust ärasaatmine b) kiriklik või ilmalik matusetalitus, c) muldasängitamine; d) peied.
3.1. Matmiseelsed rituaalid 3.1.1. Surnu pesemine Surnu pesemisega tavaliselt ei viivitatud. Näiteks, Siberi eestlased pesevad tänaseni surnu võimalikult kiiresti puhtaks10. Varem kutsuti surnupesijateks naabrid või külas elavaid professionaalsed pesijad, perekonnaliikmed selleks ei sobinud. Reeglina pesi naist naine ja meest mees ( Berg 1998: 428). Mõnedes Venemaa külades polnud pesija sugu tähtis, kuid reeglina tegelesid sellega naised. Oli oluline, et pesija ei elaks suguelu. Ametile sobis jumalakartliku eluviisiga vanatüdruk või lesk " "11 ( 2002:126). Surnupesijale oli ette nähtud tasu. Eesti leinamajas tavaliselt kingiti midagi surnu rõivastest, hilisemal ajal on surnupesijale antud ka raha. Merike Lang selgitab kommet eksisteeriva kartusega, et vastasel juhul võis pesija haigestuda12. Venemaal sellist kartust ei olnud: "kolm koolnut pesed puhtaks- kõik patud saad andeks, nelikümmend koolnut pesed puhtaks- patutuks
9 Kurgan on türgi-tatari keelest pärinev termin, mis alguses tähendas kraaviga või valliga kinnitatud kohta, hiljem hauda suure mullaga. 10 Korb , Anu. Siberi eestlaste surma- ja matusekombestikust.- Mäetagused, 2001, nr 25, lk 108 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008. 11 "mitte ilmlik ja mitte suitsetaja ". 12 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 82 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
8 saad", kuid võimalike ebameeldivuste vältimiseks käisid pesijad peale surnu pesemist sauna ( 1999: 520). Nõukogude korra ajal seoses suurenenud linnastumise ja ateistliku maailmavaate propageerimisega, läks surnu pesemine enamasti haiglate hoolde. Täpsed andmed, kuidas ja milliseid pesemisega seotud rituaale haiglates järgiti, puuduvad. Ilmselt oli tegu piirkondlikult erinevate käitumismallide ja tavadega. Väiksemates maahaiglates kutsuti omaksed sageli surnut pesema ja riietama. Suuremates haiglates jäi pesemine enamasti sanitari ülesandeks ning levisid jutud, kui halvasti surnut koheldi. Surnut kardeti ka sel perioodil, kuid surnuid alati kurjadeks ei peetud (Järve 2007:14). Tänapäeval tegelevad lahkunu pesemisega ja riietumisega peamiselt matusekontorid, haigla sanitar või surnukuuri vastav töötaja ­ võõras, kes saab oma töö eest palka. Palveid surnu pesemisel ei loeta. Nende töötajate puhul ei loe ei sugu, vanus, ammugi mitte tema sugueluline aktiivsus.
3.1.2. Esemete kirstupanek Surnule esemete kirstu kaasapanek on iidne tava, mis tänapäevani eksisteerib mõlema rahva matmiskombestikus. Ristiusk antud tava ei poolda. O. Looritsa väitel põimub nimetatud kombejärgimine kahel erineval maailmavaatelisel seisukohal: soomeugrilisel arusaamal lahkunu elu jätkumisest kusagil elavate lähedusest, kus ta vajab esemeid maapealsest elujärgust; indgermaani arusaamal, mille kohaselt kesksed on reis teise ilma ja esemed, mis on selleks tarvilikud (Torp- Kõivupuu 2003: 72). Rahvatraditsioonide kohaselt hakkab lahkunu, kellele midagi kaasa ei pandud, kodus käima ja enda omandit taga nõudma13. Tavaliselt pandi kirstu surnupesuseep, viht ja kuivatusrätt. Kirstu pandi ka (teisepoolseks) eluks vajalikke või surnule isiklikult tähtsad esemed, näiteks tubakakott, piip, palveraamat, viinameestel viinapudel, suitsumehele suitsupakk, kirves, lauluraamat, Uus Testament , metallraha jne14. Uue Testamendi ja ikoonide kirstupanekut vene matmiskombestikus välditi, sest see võis solvata Jumalat või ikoonil kujundatud pühakut ( 1999: 522-523). Kirikuga seotud atribuutikast pandi kirstu kaelarist ja palveleht ( 2000: 154). 1998.-1999. aastatel korraldatud etnosotsioloogiline küsitlus Kagu-Eestis kinnitas, et surnule pannakse endiselt kaasa metallraha, mõnikord ka paberraha ja rahakott . Seda on nimetatud Võrumaa kombeks, aga ka vene kombeks (Torp-Kõivupuu 2003:131). Raha paneku tava selgitavad siinsed vene inimesed erinevalt: 1) et rahaõnn jääks perekonda; 2) surnule reisirahaks teispoolsusse; 3) et lahkunu ostaks endale välja koha kalmistul ja varem surnud kadunukesed ei
13 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 87 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008. 14 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 87 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
9 tõstaks teda kalmistult välja; 4) metallraha on sümbol või tõend, et kõik matustel viibivad inimesed andestavad lahkunule tema võlad ja ta võib rahuliku südamega puhata. Kirstupanuste hulka kuluvad endiselt lauluraamatud ja -lehed, lilled, ehted, lahkunu erialaga või eluviisiga seotud asjad (Torp- Kõivupuu 2003:132). Venelaste vanema põlvkonna seas on levinud Venemaalt pärit kombe panna kirstu eluajal saadud aurahad ja ordenid ( 1999: 522).
3.1.3. Kodus olek ja surnuvalvamine Vene ja eesti rahvausundi kohaselt ei tohtinud laipa üksinda jätta isegi mitte öösel, muidu võis vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või lahkunu sisse pugeda (Berg 1998: 429), ( 1999: 521). Vene leinamajas pandi surnuvalvamisel surnukeha pingile, sütitati ikoonilamp ning palvetati. Mõnikord kutsuti kohale spetsiaalsed palvelugejad. Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999: 521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised tõid leinamajja lisaks leinakimbule või -pärjale pudeli alkoholi või toidukraami, milleks võisid olla kodus küpsetatud pirukad , kringel , kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine. Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised, lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning need, kes ärasaatmisele ei tulnud. Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis. Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133). Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine kirikust ja üksteistki, samuti surmast ( Paenurm 1995: 53). Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt sugulased ja lähedased sõbrad. Puusärgi sisseõnnistamiseks ja ametliku talituse läbiviimiseks kutsuti kirikuõpetaja, üldjoontes sarnases see õhtu surnuvalvamisega (Berg 1998: 429). Surnukeha kirstupanekuga seotud tavad on tänapäeva matmiskombestikus hääbunud. Linnades on see seotud eelkõige linnakorterite ja liftide kitsusega, teine selgitus puudutab matusekorraldajate rahakotti. Ülalmainitud põhjuste tõttu ühendati see komme aja jooksul ärasaatmistalitusega (Paenurm 1995: 46). 10 3.2. Matmisrituaalid: 3.2.1. Ärasaatmine Tavaliselt toimusid matused päeval, seetõttu toimus ärasaatmine hommikul vara, kuna lõunaks oli vaja jõuda kirikusse. Koolja ärasaatmise päev kujunes kogu kombestiku tähtsaimaks ja rahvarohkeimaks päevaks. Peale sugulaste osales matustel kogu küla. Kagu-Eestis viidi puusärk toast välja laulude, kõnede, palvete ja õnnistamissõnade saatel (Paenurm 1995: 54), vene ärasaatmise lahutamatu osa oli nutunaiste itkemine (Kostomarov 1995: 208). Luterliku matusetalituse läbiviija oli veel 20. sajandi esimesel poolel kirikuõpetaja, kuid kodustel talitustele ta sageli ei osalenud. Igas külas jätkus jumalakartlikke inimesi, kes võtsid surnu juures üles laulu või lugesid palvet. Kodust talitust võisid läbi viia ka külakooliõpetajad (Paenurm 1995: 54). Vene külades kutsuti ärasaatmisele preester või diakon, kui sellist võimalust polnud, lugesid vajalikke palveid jumalakartlikud ilmikud ( 2000: 156). Nõukogude ajal jäi õpetaja sageli ainsaks kirikliku matusetalituse läbiviijaks ning ta pidi osa võtma peaaegu kõigist matusepäeva üritustest. Ilmalikel matustel algas tseremoonia matusetalituse korraldaja hüvastijätukõnega, mis vaheldus muusikaga. Parteisse kuulunud inimestele, tuntumatele isikutele ja neile, kelle ärasaatmine toimus töökohtadest, korraldati auvalve (Järve 2007:21). Eesti vanade tavade järgi sõitsid kõige eest kaks meest, kes istusid kirstul, 19. sajandist kehtestatud kirikliku keelu tõttu jäi surnusõitjaks vaid üks inimene. Kirst asetati vankrile nii, et sõites oleksid lahkunu jalad eespool . Surnuvanker pidi sõitma matuserongis kõige ees. Leinarong tegi peatuse tee ääres asuvas metsatukas, kus söödi-joodi. Kohati, eriti Lõuna-Eestis, lõigati teeäärse puu sisse rist võimaliku kodukäimise tõrjeks. (Torp-Kõivupuu 2003: 107). Vana vene matuserong oli järgmine: tuttavad, sõbrad, sugulased kandsid kirstu, teised kohalviibijad hoidsid kätel küünlaid ning laulsid. Matuserong peatus palvetamiseks teel seisvate kabelite , pühakodade ja surnule tähtsate paikade ees ( 2004: 209). Ristilõikamise traditsioon oli venelastele võõras, kuid kodukäija tõrjumise paganausulised rituaalid olid neile tuttavad küll. Näiteks, esimesel ristmikul peatuti ning pöörati kirst vastu päikest kolm korda ümber, niimoodi elavad "eksitasid kadunukese jälgi", igal järgneval ristmikul peatuti ja suitsutati viirukit. ( 1999: 522). Nõukogude perioodil oli matuserongi rivistus võimude poolt ette kirjutatud: esimesena läksid ordenite ja medalitega isikud, seejärel pärjakandjad ja nende vahetus, järgnes orkester , kelle järel sõitis veok puusärgiga. Rongkäik võis mööduda viimasest töökohast. Tavainimeste matustel läks ees lähedane sugulane mälestusplaadiga, seejärel matusekõneleja, puusärgikandjad ja omaksed (Järve 2007: 22).
11 Tänapäeva ortodokssele matuserongile on iseloomulik aastatega muutumatu kord: vaimulikud lähevad rongkäigu ees, preester kannab risti või ikooni, seejärel viiakse välja kirstu kaas (kitsa küljega ettepoole ), seejärel puusärk. Järgnevad sugulased ja teised matusekülalised ( 1999: 522). Ilmaliku või poolkristliku matuserongi struktuur oleneb konkreetse perekonna uskumustest ja tõekspidamisest, küsitakse nõu leinakorraldajalt või tuttavatelt, mille tõttu segunevad ristiusu, paganausu ja nõukogude ajal väljakujunenud tavad. Kuid kindlasti on igale matuserongile iseloomulik ees kantav hauarist või -plaat, pärjad ja muusikasaade . Rongkäik läheb matuseautoni, kirst asetatakse sõidukisse jalad ees. Liikumise marsruut on tavaliselt matusekorraldajaga läbi mõeldud nii, et liikumine toimuks kogu aeg ühes suunas. Tagurdamist välditakse. Matuselistele jagatakse mustad leinalindid ning need pannakse enne rongkäigu alustamist autodele. Jäänud on ka komme hetkeks lahkunu elukohas või tema endise töökoha juures peatuda . Risti lõikamise tava ei ole enam linnades aktuaalne (Sala 2002: 34). Vanade eestlaste uskumuste kohaselt on matustele tulnud kogukonna järgmine surija esimese matuserongi vastutulijaga samast soost. Uskumuse tõttu annab surnu meessugulane ka tänapäeval esimesele matuserongile vastutulijale osa peietoidust. Rõuge, Hargla ja Urvaste kihelkonnas selgitatakse seda tava teisiti. Leinarong võib vastutulijale kahju teha ning peietoit antakse talle kahju leevendamiseks (Torp-Kõivupuu 2003: 75). Jaroslavskaja, Vladimirskaja, Kostromskaja, Novgorodskaja ja Penzenskaja kubermangus eksisteeris samuti "esimese armuanni tava". Matuserongi esimesele vastutulijale anti käterätikusse mähitud leiba. Kingitus oli vastutulijale tänuks, et ta palvetaks surnu hinge eest. Mõned inimesed selgitasid tava lootusega, et surnut võetakse teise ilma vastu just sama lahkelt nagu tema sugulased võtsid vastu vastutulija. Vastutulijal on samuti oma kasu selles rituaalis: pärast surma abistab just see hing teda esimesena uues ilmas ( 2000: 158).
3.2.2. Üldiselt leinatalitustest surnuaial Kirstu kaas avati ainult haua juures. Hauakaevajad pidid valvama hauda kuradi eest matuserongi saabumiseni. Kirst langetati hauda ning seejärel järgnes preestri osa: kirstu ristikujuline liiva puistamine ja palvete lugemine, mille tava ja kord sõltus sellest, kas tegemist oli luterlike või õigeusklike matustega ( 2000: 160), (Berg 1998: 430). Vene matustel pandi hauale laudlina ja koogid, mesi ja kutja ning söödi ( 1999: 523). Tänapäeval pakutakse vene matustel külalistele vaid kerged suupisted ja tops viina . Paljude inimeste arvates on tops viina kohustuslik matuserituaali osa ning keeldumine sellest on lugupidamatus surnu ja tema perekonna suhtes. Eesti matustel toimub toidupakkumine kalmistu väravas pärast surnu sängitamist mulda, enamasti pakutakse kerged suupisted. Matusekorraldajad toitu tagasi koju ei too, see jaotatakse
12 külaliste vahel. 1998. aasta küsitlus kinnitas, et toidupakkumine kalmistu väravas on populaarne ka tänapäeval, kuid peamiselt külades (Torp-Kõivupuu 2003: 77). Tänapäeval selgitatakse toidupakkumist kalmistul tihti asjaoluga, et kõik matuselised ei tule peietele või pole kõiki lihtsalt majanduslikult võimalik peielauda paluda . Üldiselt näeb tänane matusetalitus kalmistul välja järgmiselt: leinajad sisenevad kalmistule, leinatalituse läbiviija juhatab kirstukandjaid. Kirst asetatakse hauda endiselt ida-lääne suunas ja hauatähis asetatakse haua peatsisse. Kirstu sängitamisel toimub ka peotäie mulla ja lillide hauda heitmine . Haua täitmise ajal jalutavad matuselised kalmistul või puhkavad. Hiljem asetatakse hauale lilled ja pärjad. Lilledega kaetud kalmukünka taustal tehakse pärast kõneleja juttu ja muusikapala fotod mälestuseks (Sala 2002: 34-38).
3.2.3. Peied Kalmistul toimunud matusetalitustele järgnevad peied. Rikkaliku söömingu tava matustel pärineb muinasajast. Ristiusu tulekuga mälestussöömingu tähtsus muutus. Keskseks sai palvetamine lahkunu hinge eest. Õigeusklikud venelased viisid ja viivad peieid läbi vähemalt kaks-kolm korda: kolmandal, üheksandal ja neljakümnendal päeval. Kolmekordne mälestamine on seotud kirikliku tõlgendusega hinge rännakust teispoolsuses: kolmandal päeval toob ingel hinge kummardamiseks Jumala poole, seejärel rändavad ingel ja hing paradiisis ja põrgus, kus ingel näitab põrgu kannatusi ja paradiisi õndsusi. Üheksandal päeval hing puhkab, külastab oma matmiskohta ning paika, kus ta on elanud. Järgnevalt näitab ingel hingele kohti, kus ta on patustanud. Neljakümnendal päeval külastab hing kodu viimast korda ning seejärel läheb ta juba Jumala ette ja talle määratakse koht tema teenete kohaselt. Peiete funktsioon on hinge abistamine ja tema valu leevendamine ( 1999: 524-526). Peale sugulaste, sõprade ja tuttavate kutsuti peietele vaeseid ja vigaseid, neile anti ka surnu riided ja muud esemed. Annetati ka kiriku juures. Õigeusklike arusaamade kohaselt olid peied armuand külalistele, kus iga külaline peaks kogu südamest palvetada surnu hinge eest ( 2004: 225). Luterlased mälestavad surnut matustele järgneval päeval, järgmisel pühapäeval, üheksa päeva pärast (9 päeva lendab hing ringi ja ei leia kohta), kuue nädala möödudes ning aasta pärast siit ilmas lahkumist, aga ka seitsme ja üheksateistkümne aasta pärast, hingedepäevadel ja jõulude ajal, jaanipäevadel, sünnipäeval ja surmapäeval, muudel perekondlikel tähtpäevadel. Mälestades viiakse kalmule elusaid või kunstlilli, põletatakse küünlaid, korrastatakse kalm, istutatakse kalmul ja meenutakse kadunut, mõnes kohas ka süüakse- juuakse kalmul (Torp-Kõivupuu 2003: 145). Ateistliku ideoloogia tõttu muutus ka peiete tähtsus. Inimesed kogunesid peielauda, et süüa-juua ning rääkida. Peiete keskpunktiks sai viin , mille tähtsus ei ole kadunud tänapäevani. Kristlikud 13 kaanonid ei luba alkoholi peielauas, sest käesolevale matusetalitusele on tähtis mitte söök ja jook vaid palvetamine, mis juba iseenesest ei ole ebakaine olekuga ühtesobiv. Alkoholitarvitamise kombe hakkas levima pärast Teist maailmasõda ( 2004: 228).. Ammune vene peiete peatoit oli kutja, mis valmistati nisu- ja odrateradest ning meest. Terad sümboliseerisid peidetud elu ja usku tulevasse elluärkamisse ( 2004: 227), mesi sümboliseeris maiuspala, millega naudisklevad jumalakartlikud hingede taevariigis.15 Lisaks kutjale söödi peietel kõiksuguseid putrusid, kaera- või jõhvikakisselli, kalapirukaid, pannkooke. Põhja-Eestis on olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna- Eestis teatakse seda kommet vähem (Torp-Kõivupuu 2003: 69). Tänapäeval teevad Eestis elavad venelased tihti kaks peielauda. Üks on lähedaste sõprade ja perekonna jaoks ja seda peetakse kusagil kohvikus või baaris . Sinna kutsumata tulla on ebaviisakas . Teine, tagasihoidlikum peielaud tehakse tavaliselt matusepäeva hilisõhtul või järgmisel päeval kodus. Sinna võivad tulla kaastunnet avaldama kaugemad tuttavad ja naabrid. Kui rahaline olukord ei võimalda ülalnimetatud rohkust, peetakse peielaud kitsale inimeste ringile kodus. Naabrid ja teised
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #1 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #2 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #3 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #4 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #5 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #6 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #7 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #8 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #9 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #10 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #11 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #12 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #13 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #14 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #15 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #16 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #17 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #18 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #19 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #20 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #21 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #22 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #23 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #24 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #25 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #26 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #27 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #28 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #29 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #30 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #31 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #32 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #33 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #34 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #35 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #36 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #37 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #38 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #39 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #40 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #41 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #42 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #43 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #44 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #45 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #46 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #47 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #48 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #49 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #50 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #51 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #52 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #53 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #54 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #55 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #56 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #57 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #58 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #59 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #60 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #61 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #62 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #63 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #64 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #65 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #66 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #67 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #68 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #69 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #70 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #71 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #72 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #73 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #74 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #75 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #76 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #77 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #78 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #79 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #80 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #81 Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel #82
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 82 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-10-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 127 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor O V Õppematerjali autor

Lisainfo

Sissejuhatus
Eestis puudub siiani ajakohane ülevaade tänapäeva surmakultuurist. Selle koostamise eelduseks
on Eestis erinevate kultuuriregioonide ning Eestis elavate muulaste kultuuride vastava ainestiku
põhjalik läbitöötamine. Käesolev uurimus annab oma väikese panuse selle idee täideviimiseks.
Eesti statistikaameti andmetel elas Eestis 2000. aastal 930 219 eestlast ning 351 178 venelast.
Kokku moodustab venelaste arv ligikaudu 25% kogu Eesti Vabariigi elanikkonnast.1 Seega on
venelased üks suuremaid osakultuure tänases Eesti ühiskonnas.
Käesoleva bakalaureusetöö peamine eesmärk on viia läbi võrdlev analüüs eestlaste ja Eestis
elavate venelaste matmiskombestikust tänapäeval. Autor uurib kahe rahvuse matusekombestiku
ühiseid ja erinevaid jooni, eeldades, et hoolimata erinevast religioossest taustast toimub tänases
sekulariseeruvas maailmas tavade ja kommete ühtlustumine. Uurimisülesannete hulka kuulub
lisaks säilinud või hääbunud matuserituaalide ja kommete kirjeldamisele ka matusekommete
muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine.
Oma uurimustöös analüüsin ka Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikat. Hauakivide
graveering on kunst, mis alistub ajale. See muutub samuti ajas nagu näiteks keel, tavad ja mood.
Püüan tõlgendada hauaplaatide traditsiooniliste sümbolite tähendust eelkõige mütoloogiliste,
folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu.
Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa.
Välisest küljest on matusekombestik väga konservatiivne rahvatraditsioonide haru, mis pole
oluliselt muutunud alates ristiusustamist. Üksikuid olulisi muutusi Eesti matusekombestikus võib
märgata alles alates 1950. aastate keskpaigast, mil käibele tuli termin „nõukogulik kombetalitus”
(Järve 2007: 3). Sisemisest küljest on rahvatraditsioonid aga paindlikud, seostudes ühiskonna
vajadustega. Matusekombestikku mõjutavad nii piirkondlik päritolu kui ka perekondlikud ja
isiklikud tõekspidamised, alates otsusest, kas korraldatakse kiriklik- või ilmalik-, põletus- või
laibamatus. Kuna nüüdisaegne matusekombestik on mitmeplaaniline ja integreeritud, sisaldab
see detaile erinevatest aegadest, usunditest, kultuuridest (Ristolainen 2004: 13, 20), selle
käsitlemine ei ole mõeldav kristlikku ja sotsiaalset konteksti tundmata. Usundilisest aspektist
lähenetakse töös Eesti matmiskombestikule eelkõige luterliku ja õigeusu kultuuriruumi
vaatenurgast, sest just need ristiusu harud on eesti ja vene rahvustele omaseimad usundid
(Hansen 2002:126). Mõnede töö valdkondade analüüsis pöördutakse käesolevate rahvuste
eelkristlike uskumuste ja tavade poole.
Käesoleva töö esimeses peatükis lähtun surmast kui bioloogilisest ja filosoofilisest kategooriast,
seejärel annan lühikese ajaloolise ülevaate eestlaste ja idaslaavlaste eelkirstlikust
1Eesti statistikaameti andmebaas: Rahvaloendus 2000: Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus, RL 222 [WWW]
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvaloendus/databasetree.asp , viimati vaadatud 04.11.2008
4
matmiskombestikust. Kolmandas peatükis käsitlen võrdlevalt eestlaste ja venelaste
külaühiskonna-aegset matmisrituaalide struktuuri, mil surmakultuur oli tugevalt seotud
usundilise maailmavaatega. Võrdlusena püüan näidata, millised rituaalid ja tavad on säilinud
tänapäevani, millised hääbumas ja miks, sest just matmiskombestiku rituaalides väljenduvad
sellised funktsioonid nagu surnusse suhtumine, kommete järgimise olulisus, individuaalsed ja
ühiskondlikud arusaamad surmast. Neljas ja viies peatükk annavad ülevaade matuste
korraldamisest tänapäeval, Eestis levinud erinevatest matmisviisidest ja nende põhimõtetest.
Peatükkide kaudu püüab autor vastata küsimustele, kuidas suhtuvad eestlased ja venelased
tuhastamisematusse; mis on tänapäeva kristlike-, ilmalike- ja segamatuste põhimõtted ning
funktsioonid ja milline matus on enim eelistatud. Kuues peatükk on pühendatud hauakivide
sümboolika kirjeldamisele ja sissejuhatavale analüüsile.
Materjalide kogumiseks ja läbitöötamiseks olen rakendatud folkloristikas ja sotsioloogias
praktiseeritavaid uurimismeetodeid nagu intervjuu, ankeetküsitlus, võrdlevat analüüsi jne.
Uurimistöö kirjutamisel kasutan erinevaid teoreetilisi allikaid. Tähtsamateks on erinevate
folkloristide, ajaloo- ja kultuuriteadlaste nagu Tarmo Kulmari, Eiki Bergi, Anu Korbi, Aivar
Jürgensoni, Tiia Ristolaineni, Marika Mägi, Maire Sala uurimusi, artikleid. Suuremal määral
toetun oma juhendaja PhD Marju Torp-Kõivupuu teadustöödele. Vene matmiskombestikku
puudutavad materjalid toetuvad eelkõige Andrei Kostini, Natalia Judina, Vladimir Andrejevi,
Tatjana Dronova, Tamara Tolchanova metoodilistele materjalidele ja artiklitele. Hauakivide
sümboolika tõlgendamiseks kasutan rohkesti Aleksander Heintalu, Matthias Johann Eiseni, Tiit
Saare, Mall Hiiemäe, Jelena Levkievskaja, Inna Smirnova, Jelena Grushko, Tolstaja teadustöid,
lisaks eelnenutele ka Eesti Rahvaluule Arhiivi uskumuste ja kombekirjelduste e-kartoteeki.
Oma uurimuse tarbeks viisin läbi intervjuu firmas Kiviraidur töötava skulptori Kaupo
Looheinaga, kes andis ülevaate tänapäeva hauakivide sümboolikast, inimeste eelistustest,
skulptori tööst ning andis võimaluse kasutada selle firma katalooge.
Lisaks intervjuule viisin läbi ka ankeetküsitluse. Küsitletavaid valisin Tallinna elanike seast
juhuslikkuse alusel. Küsitluses osales 50 vene rahvusest ning 50 eesti rahvusest elanikku vanuses
18-30 aastat. Käesolev vanuserühm on üles kasvanud muutuvas 1990.-2000. aastate Eesti
ühiskonnas. Ajaperioodil, kui nõukogude ideoloogia oli jäänud selja taha, kuid midagi uut aga
polnud veel üles ehitatud. Noored on kõige aktiivsem internetivõrgu kasutajad, tihti omavad nad
sõpru välismaalt, mõned saanud võimaluse palju reisida ja välismaal töötada. Kultuuridevaheline
kommunikatsioon, samuti eeskujud mõjutavad nende maailmakäsitust. Pealegi erineb laste
ilmavaade eriti tänapäeval oma vanemate omast, ajad muutuvad kiiresti. Paljud vastajatest ei
olnud veel lähedaste surmaga kokku puutunud, kuid neilgi tuleb kunagi matta oma vanemad.

Märksõnad

Mõisted

graveering, külaühiskonna, kuues peatükk, tähtsamateks, käesolev vanuserühm, filosoofilises mõistes, edasikestmine, teistkordseks matuserituaaliks, kalmistul, lk 14, hilisemal ajal, matusekommetest kirde, tänasel päeval, vastutulijal, inimeste arvates, kolmekordne mälestamine, peiete funktsioon, küsitletust, alles seejärel, matmiskombestik, allikaid, krematsioon, krematsiooni leinatalitusviise, krematooriumid, austust lahkunule, kristlikus maailmas, kaanoni palved, vaimuliku sõnul, niisugustel juhtudel, matuseteenistus, voolud, muusika, sümboli definitsioon, kalmel, kalme peaatribuut, hauakivi, sümboolika tõlgendamine, hauatähised, individuaalsed hauaplaadid, standardsetel hauakividel, vene hauakivid, niisugustest internetiallikatest, pajupuu, igas puuseemnes, surnud inimesed, eesti kultuuriruumis, rist, matmiskombestikus, 274, krutsifiksil, üldtuntud, tule sümboolika, euroopa ristiusumentaliteedis, hauaplaadil, muutuda linnuks, kehakujud, regilauludes, kajakas, alade kajakad, keskpunktis, iiris, piibeleht, sama uskumus, päikesevalgus, matmiskombestiku valdkonnas, õigeusu levikuga, lindude sihtpunktiks, eelmistes paragrahvides, käesolev veekogu, iiria, teiste sõnadega, kultuuriruumis, või küttimisega, paatmatus, tähelepanuväärsed, lahkumistund, 13 vastanut, poole rohkem, valinud eestlasi, puhas õpetus, seaduspärasus, variandi, mõnel inimesel, konservatiivsus, linnu kuju, lilledel, representing, bruce, torp, 143, kataloogis, mu isamaa, väsind olen

Meedia

Kommentaarid (4)

fking profiilipilt
fking: Suured tänud, oli palju abi.

10:08 18-04-2011
kikana profiilipilt
O V: hea, et oli abiks
08:58 24-03-2013
mikk122 profiilipilt
mikk sillamaa: See aitas mind väga palju
15:30 18-10-2010
gerdarentel profiilipilt
gerdarentel: ülipõhjalik, tasub
20:47 29-03-2011


Sarnased materjalid

0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
281
docx
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
193
docx
Turismiettevõtluse lõpueksami märksõnade konspekt
87
docx
Soome-ugri rahvakultuur
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
132
doc
Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
291
doc
Tõde ja Õigus II Terve tekst





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun