Maailma, idamaade ja eestlaste esiajalugu (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Ants Käbi
Xa
AJALUGU
Juhendaja : Mart Saarmets
Tallinn 2011
Sisukord
Esiajalugu 3
1. Inimese kujunemine 3
Mõtlemise ja kõne teke 4
Kütid, kalastajad ja korilased 4
Maaharijad ja karjakasvatajad 5
Metallide kasutuselevõtt 5
2. Tsivilisatsiooni tekkimine 6
Varased tsivilisatsioonid . 6
Tsivilisatsiooni tekke eeldused ja põhjused 7
Usu osa tsivilisatsiooni tekkimisel 7
Vanaaja mõiste 8
Idamaad 9
3. Muistne Egiptus : ajalugu, riik ja ühiskond 9
Geograafiline asend ja loodusolud 9
Ajaloo põhietapid 10
Kuningavõim 11
Riigi- ja ühiskonnakorraldus 11
Eluolu 13
Perekond 13
4. Usk 14
Egiptuse jumalad 14
Templid ja jumalateenistus 15
Surmajärgsus 15
5. KIRI HARIDUS JA TEADUS 16
Kiri ja haridus 16
Teadus 16
Kirjandus 17
6. EGIPTUSE KUNST 18
Hauakambrid 18
Tempel 18
Kujutav kunst 19
Skulptuur 19
Reljeef ja maal 20
Eestlased 21
Algus 21
Eestlased – Aestid – Idalased - Maarahvas 21
Pärast vallutust 22
Kaali meteoriit 24
Kasutatud materjal 26

Esiajalugu

1. Inimese kujunemine

Inimese otsene eelkäija oli inimahvlane kes asudes elama lagedale maastikule, hakkas kõndima kahel jalal. Peaaju arenedes kujunes temast australopiteekus ehk lõunaahvlane, kes osutus esimeseks lüliks inimahvide ja inimeste vahel. Teiste varaste inimahvide luid on leitud paljudest maailmajagudest kuid australopiteekusi tuntakse vaid Aafrikast.
Umbes 2,5 miljoni aasta eest kujunes Ida-Aafrikas Homo habilis ehk osavinimene , kes oli õppinud valmistama esimesi tööriistu. Vanimad tööriistad olid ühest otsast teritatud ovaalsed umbes rusikasuurused kivid . Tänapäeval arvatakse, et osavinimesed surid välja ja polnud seega meie otsesed esivanemad .
Inimese kujunemisliin jätkus ühe australopiteekuste liigi kaudu Homo erectus ’te ehk sirginimestena. Sirginimeste liike oli palju ning nende jäänuseid on leitud Aafrikast, Euroopast ning Aasiast. Ka nemad oskasid ise tööriistu valmistada ja kasutada.
Pikka aega peeti inimese kujunemisel järgmiseks oluliseks lüliks neandertallasi, kes said selle nimetuse Saksamaa Neandertali oru järgi, kust leiti esimene luustik . Osa uurijaid peab neandertallast Homo erectus’e ja Homo sapiens ’i ehk tarkinimese vaheastmeks, osa aga üheks Homo erectus’e alamliigiks. Neandertallased olid lühikesed, laiaõlgsed ja jässakad, nende pead iseloomustasid längus laup, pikk kuklaosa ja massiivne alalõug.
Umbes 40 000 aastat tagasi ilmus Euroopasse juba tänapäeva inimestega sarnanev liik – Homo sapiens ehk tarkinimene. Tarkinimesed olid arenenud aju ja osavate kätega. Nad valmistasid tunduvalt täiuslikumaid tööriistu. Neandertallased elasid nende kõrval edasi kuni lõpliku väljasuremiseni umbes 30 000 aastat tagasi.
Geneetikute hiljuti avaldatud uurimistulemuste järgi polnud neandertallased otseselt inimese eelkäijad, vaid lihtsalt üks kõrvalharu. Ühtlasi väidetakse geeniuuringute alusel, et tarkinimesed võisid kujuneda juba rohkem kui 100 000 aastat tagasi Aadrikas. Hiljem rändasid nad sealt Euroopasse, Aasiasse ja Austraaliasse ning kõige lõpuks Ameerika mandrile. Vähehaaval hakkasid eri maailmajagudes kujunema inimrassid – negriidid, europiidid ja mongoliidid.

Mõtlemise ja kõne teke

Üha uute tööriistade valmistamine arendas inimese eellaste mõtlemist ja sellest tingitult suurenes järk-järgult ka nende aju maht. Oma mõtteid ja tähelepanekuid üritati kaaslastele teatud häälitsustega ka edasi anda. Varasemate inimtüüpide lõualuu kuju ei võimaldanud veel kõnelemist, alles tarkinimesel arenes heatasemeline häälikuline kõne.

Kütid, kalastajad ja korilased

Kõige pikema osa ajaloost, kuni noorema kiviajani, oli inimeste põhitegevuseks küttimine ja kalapüük. Kui küttidel jahiõnne polnud, aitasid neid välja nende naised kes korjasid metsast marju, seeni, pähkleid, linnumune jms. Seetõttu olid kiviaja inimesed loodusega väga lähedalt seotud. Tunti oma elupaiga loomi ja linde ning nende käitumist, taimi ja nende toite- või raviomadusi. Küsimusi tekitasid uni, unenäod, surm ja haigused, hirmu tekitasid äike ja tormid . Püüd neid nähtusi mõista tekitas kujutelma, et looduses elavad ja tegutsevad silmale nähtamatud jõud. Arvati, et igal inimesel, loomal, linnul, aga ka puul, kivil või mõnel teisel looduseobjektil on oma hing. Hinge peeti elu asukohaks ja näiteks magamise ajal võis hing kehast lahkuda. Surm tähendas niisusugust und, mil hing oli keha jäädavalt hüljanud. Et pälvida hinge heatahtlikkust, hakati surnud kaaslasi matma ja neile kaasa panema tööriistu või tarbeesemeid ning ehteid .
Osaliselt koos usundiga tekkis kunst. Esimesed joonised kraabiti luule, sarvele või kivile. Sageli olid need üsna skemaatilised ja konkreetse looma kujutise äratundmine seetõttu raske. Tõiesteks kunstiteosteks peetakse aga vanema kiviaja (u 30 000 aastat eKr) pisiskulptuure, mille materjaliks on luu ja kivi. Varasemate skulptuuride seas oli kõige rohkem naisekujukesi. Neile on iseloomulikud rõhutatud sootunnused – rinnad , puusad ja talje -, seevastu käe-, jalalabasid ja nägu pole kuigivõrd viimistletud. Naiste roll sugukonnas oli tähtis, sest sugulust arvestati naisliini pidi.
Koopamaalingud olid seotud uskumusega, et loomakehasse noole joonistamine aitab jahiretkel saaki paremini tabada. Sellisel moel loodeti nõidud endile head jahiõnne ja –saaki.

Maaharijad ja karjakasvatajad

Nooremal kiviajal toimus inimkonna arengus murrang: algas üleminek anastavalt majanduselt viljelusmajandusele. Inimesed ei sõltunud enam täielikult looduse armust, vaid hakkasid endale ise toiduaineid tootma . Tänu sellele jäid näljahädad harvemaks, vähenes suremus ja pikenes eluiga. Inimeste arvukus seetõttu kasvas.
Maaharimine ja karjakasvatus muutis inimesed paikseks. Põldude naabrusse loodi asulad ning ka küttimine toimus lähiümbruses. Ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasvatuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed, mistõttu säilis ka rändleva eluviisiga küttimine.
Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Hakati valmistama senisest suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima. Seetõttu ilmusid silmaauguga kivikirved ja põlluharimiseks vajalikud kõplad. Võeti ka kasutusele savinõud. Tähtsad leiutised olid ketramine ja riidekudumine.
Usundis hakkasid esikohale tõusma päkese ja maa kultus , sest põllusaak sõltus olulisel määral ilmastikust. Tollest ajast pärinevaid leitud naisekujusid võib seostada uskumusega, et suurt osa loodusvaimudest ja sealhulgas ka maad kujutati naisena .

Metallide kasutuselevõtt

Sadu tuhandeid aastaid valmistasid inimesed tööriistu kivist, luust ja puust. Pole teada, kes ja kuidas avastas metallid. Kõigepealt õpiti tundma vaske, mida esineb looduses mõnel pool ehedal kujul. Kuna vasest tööriistad nürinesid kiiresti, õpiti vaske sulatama koos tinaga ning saadi uus tugevam materjal – pronks.
Pronks leiutati umbkaudu 2500 aastat eKr Vahemeremaades . Maagirikkad ja viljelusmajanduseks soodsad piirkonnad saavutasid kõrge kultuuritaseme, aga mitmel pool mujal jäid kogu pronksiajaks kasutusele peamiselt kivist ja luust tööriistad.
Umbes 1300 aastat eKr hakkasid hetiidid Väike-Aasias rauda tootma. Tänu parematele kasutusomadustele ja maagi kättesaadavusele tõrjus raud nii kivist kui ka pronksist tööriistad peagi kõrvale.
Metallide tootmine ja töötlemine nõudis spetsiifilisi oskusi. Nõnda hakkas osa inimesi tegelema ainult selle alaga. Arenev ühiskondlik tööjaotus tõi kaasa ka kaubavahetuse suurenemise ning ei toodetud enam ainult oma tarbeks. Tekkis eraomand , suhukonnasidemed nõrgenesid ning hakkas kujunema inimeste varanduslik ebavõrdsus, mis lõi eeldused klassiühiskonna sünniks.

2. Tsivilisatsiooni tekkimine

Varased tsivilisatsioonid.

Alates kolmandast aastatuhandest eKr hakkas mõnes maailma piirkonnas kujunema tsivilisatsioon . Selle ladina keelest tuletatud terminiga (civilis – kodanikesse puutuv; üldkasulik) tähistatakse hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega ühiskondi.
Varajaste tsivilisatsioonide peamised tunnused:

Kõik varased tsivilisatsioonid tekkisid pärast seda, kui antud piirkonnas oli juba üle mindud küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandusele. Enamasti langes tsivilisatsioonide algus varasesse pronksiaega, niisiis kerkisid nad esile ulatuslikuma metallikasutuse algusega umbes ühel ajal.

Kõiki tsivilisatsioone iseloomustas ühiskonna selge varanduslik kihistumine.

Neis kõigis oli kujunenud riiklus ehk rikkam ülemkiht või osa sellest oli saanud sisuliselt elukutseliseks valitsevaks klassiks, mis juhtis ja kontrollis madalamate ametnike abil ja seadustele toetudes enam-vähem kogu ühiskonna tegevust teatud territooriumil.

Peaaegu kõigis tsivilisatsioonides oli tarvitusel kiri. Riiklik korraldus saigi võimalikuks just tänu kirja kasutuselevõtule.

Kirjaga kaasnes kõrgkultuur – arenenud usulised tõekspidamised, kirjandus ja teadus.
Esimesed tsivilisatsioonid kujunesid suurte jõgede ääres. Kõigepealt toimus see umbkaudu 3000 aastat eKr enam-vähem üheaegselt Mesopotaamias (tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses Niiluse kallastel. Seejärel tekkis tsivilisatsioon Indias Induse jõe ääres (u 2400 eKr), Vahemeres paikneval Kreeta saarel (u 2000 eKr) ja Hiinas Huanghe jõe orus (u 1700 eKr). Hiljem jõudsid tsivilisatsiooni tasemele Kesk-Ameerika ja Peruu rahvad . Nendes piirkondades kujunesid kõrgkultuurid üksteisest sõltumatult, oma sisemistel põhjustel, neid võib nimetada esmasteks ehk primaarseteks tsivilisatsioonideks. Mujal mõjutas kujunevat tsivilisatsiooni juba algusest peale mõni arenenum naaberpiirkond, seetõttu nimetati neid sekundaarseteks tsivilisatsioonideks.

Tsivilisatsiooni tekke eeldused ja põhjused

Tsivilisatsiooni tasemele jõudnud ühiskonnas on kujunenud ühiskondlik tööjaotus: osa inimesi teeb põlluharimise või karjakasvatuse asemel käsi- või kirjatööd, juhib riiki, peab ühendust jumalatega jne. Et seda võimaldada, pidi ühiskond suutma toota toiduks tarvilikku rohkem, kui otsesed tootjad ise vajasid.
Teadlased ei ole jõudnud ühtsele kokkuleppele, kuidas tsivilisatsioonid täpselt välja kujunesid kuid kindlalt võib öelda, et kindlasti ajendas inimesi soov parendada enda elutingimusi, jätkata sugu ning ahnus . On teooriaid, mis põhjendavad ühiskondade arengut läbi vallutussõdade, vägivaldse sundimise ning on teisi mis lähenevad tööstaaži ja läbi aja tekkinud perekondliku prestiiži selgituse abil. Jõudmata mingisugusele konsensusele, lepitakse uskumusega, et tsivilisatsiooni teket ei saagi seletada ühe kõikehõlmava põhjusega, vaid mitme soodsa teguri kokkulangemine võis anda otsustava tõuke inimühiskonna arenguks suurema korraldatuse poole ning viia tsivilisatsiooni ja riigi tekkele.

Usu osa tsivilisatsiooni tekkimisel

Usulised tõekspidamised olid algusest peale tihedalt seotud tsivilisatsiooni tekke ja kujunemisega. Inimeste võimekuses ja edukuses nähti jumalate soosingu märki, seetõttu anti ennast tihtipeale just nende jumala soosikute hoole alla. Ülemkihti peeti jumalate kaitse all seisvaks, tuli sedasama arvata ka tema juhtimisel toimiva ühiskonnakorralduse kohta. Nii oli riiklik korraldus oma kujunemise algusest sanktsioneeritud (usuliselt kinnitatud).

Vanaaja mõiste

Varaseimate tsivilisatsioonide tekkega Mesopotaamias ja Egiptuses jõudis inimkond oma ajaloos esmakordselt ka kirjaoskuseni. Kirjalike tekstide ilmumine tähistab seetõttu esiaja ehk muisaja lõppu ning ajaloolise aja algust. Viimast on omakorda jaotatud vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. Kuigi see jaotus ei hõlma siiski kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.
Vanaaeg algas Mesopotaamias ja Egiptuses tsivilisatsiooni tekkimisega . Sellesse ajalooperioodi kuulub ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsiooni teke. Muitset Kreekat ja Roomat nimetatakse sageli koos kui klassikalist antiiktsivilisatsiooni, nende kujunemis-, õitsengu- ja langusaeg (umbes 8. Sajandist eKr kuni 5. Sajandini pKr) on aga tuntud kui antiikaja nime all. Klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõppu, mida sümboliseeris viimase Lääne- Rooma keisri kukutamine 476. aastal pKr, loetakse ühtlasi vanaaja lõpuks. Järgnes keskaeg .

Idamaad

3.Muistne Egiptus: ajalugu, riik ja ühiskond

Geograafiline asend ja loodusolud

Egiptus paikneb Niiluse kesk- ja alamjooksul ning jaguneb Alam- ja Ülem-Egiptuseks. Alam-Egiptus hõlmab Niiluse tasast suudmeala , kus jõgi moodustab hargnedes kolmnurkse delta . Ülesvoolu delta ja Niiluse esimese kärestiku vahelises jõeorus asub Ülem-Egiptus. Kärestikest lõuna poole jääv ala kandis vanaajal Nuubia nime. Erinevalt avarast ja muiste ka soisest deltast on Niiluse org Ülem-Egiptuses kaunis kitsas (keskmiselt 20 km laiune), kulgedes kahel pool kõrguvate järskude kaljuseinte vahel. Nii idast kui ka läänest piiravad Egiptust viljatud pookõrbe- ja kõrbealad.
Vihma ei saja Egiptuses peaaegu üldse ja põlluharimine oli võimalik ainult tänu Niilusele ja selle korrapärastele üleujutustele, mida põhjustavad vihmaperioodid Etioopia mägismaal Niiluse ülemjooksul. Sealt jõuab tulvavesi Egiptusse iga aasta juulis-augustis. Üleujutus kestis oktoobrist-novembrini ja seejärel jättis alanev vesi endast maha pehme ning väga viljaka mudakihi. Sellist maad polnud vaja künda: täiskülvatud põllule aeti kariloomad, et nad seemne sügavamale mudasse sõtkuksid. Talvel ja kevadel vili kasvas ja küpses ning syve hakul võis asuda saaki koristama . Südasuveks oli maa päikesest kõrbenud ja viljatu , kuni uus üleujutus kogu ringi taas sisse juhatas.
Kunstlike terassidega sai pikendada tulvavee püsimist kõrgematel oruservadel. Samuti võis lihtsate , kooguga kaevu meenutavate veetõstukite – saduff ’ide abil toimetada vett sinnagi, kuhu üleujutus ei ulatanud.
Geograafiline eraldatus hoidis Egiptust võõraste sissetungi eest ja kaitsevajadused ei nõudnud kuigi palju tähelepanu. Samal ajal pidurdas see eraldatus pikka aega egiptlaste tihedamat suhtlemist välismaaga. Seetõttu kujunes Egiptuse tsivilisatsioon iseseisvalt ja omandas kindlad tunnusjooned, mis püsisid aastatuhandeid.

Ajaloo põhietapid

Varaseimad põlluharijate asulaid Niiluse ääres pärinevad juba umbes aastast 5000 eKr. Sajanditega tihenes asustus ja kerkisid esile suuremad keskused. Kohalikud pealikud ühendasid oma võimu alla järjest ulatuslikumaid alasid. Nii tekkisid kaks suurt teineteisest sõltumatut riiki – Alam- ja Ülem-Egiptus. Pärimuse järgi liitis need ühtseks riigiks umbes 3000 aastat eKr Ülem-Egiptuse valitseja Menes . Tema olevat rajanud Alam- ja Ülem-Egiptuse piirialale ka uue pealinna nimega Memphis . Oletatakse, et Menes, kui valitseja ei pruugi olla üksiseisev ajalooline isik vaid mitme varase valitseja legendaarne koondkuju. Enamvähem samasse aega dateeritakse veel kaks olulist arengutähist. Kujunes välja tüüpiline egiptuse hieroglüüfkrir, mis jäi vaid väheste muudatustega käibele aastatuhandeteks. Ühtlasi sai alguse ulatuslikum vase kasutamine, ehkki see ei tõrjunud veel pikka aega päriselt välja ka kivist tööriistu. Egiptuse riik ja tsivilisatsioon tekkisid 3. Aastatuhande alguses eKr.
Muistse Egiptuse ajalugu jaguneb kolmeks suureks perioodiks : Vana riik, Keskmine riik ja Uus riik. Vana riik (u 2650-2100 eKr) oli Egiptuse sisemise ühtsuse ja valitsejate võimu ning autoriteedi kõrgaeg. Selle perioodi kuningate vägevuse ja jumalikkuse võrdkujuks on suured püramiidid, mis asetsevad Memphise lähedal Gizas. Naabermaadega läbikäimine oli tol ajal väga hõre.
Kui Vana riik oli sisesegaduste tagajärjel lagunenud, ühendasid maa uuesti ühtseks riigiks Ülem-Egiptusest Teeba linnast pärit valitsejad . Algas Keskmise riigi ajajärk ( u 1950- 1650 eKr). Riigi juhtimisel oli tähtis osa noomidel (asehalduritel).
Umbes 1650 aastat eKr hüksoslaste sissetungiga Aasiast Niiluse deltasse lõppes Keskmise riigi aeg. Teeba valitseja tõrjus hüksoslased välja ning alas Uue riigi periood (u 1550 – 1075 eKr). Sellest sai Egiptuse välise võimsuse hiilgeaeg. Egiptlased õppisid hüksoslastelt hobukaarikute kasutamise ja nüüd kujunes nende kaarikuvägi ähvardavaks jõuks kogu Lähis-Idas. Edukate sõjaretkedega alistasid Egiptuse kuningad Palestiina ja Süüria. Ka Nuubia oli kindlalt nende võimu all. Egiptusest oli saanud tõeline suurriik . Vallutussõjad ja võõraste maade üle valitsemine muutsid ta ühtlasi senisest avatumaks. Võõrstilt toodud orjad , välismaised palgasõdurid ja Aasia päritolu printsessid Egiptuse valitseja haaremites tõid endaga kaasa seni tundmatuid kombeid ning tõekspidamisi. Egiptlaste traditsioonilised ettekujutused teisenesid kui tsivilisatsiooni üldiseloom ei muutunud.
Uue riigi ajal tõusis valitsejate kõrvale uue võimuna elukutseline preesterkond. Kuningad olid teinud sajandite jooksul templitele rikkalikke annetusi ja sel moel järjest suurendanud preestrite autoriteeti ja mõjuvõimu. Lõpuks ei suudetud enam preesterkonda enda tahtele allutada. Uue riigi lõpuks kujuneski Ülem-Egiptuses kuningatest sõltumatu preestrite riik. Järjgnenud Hilis -Egiptuse perioodil (u 1075-525 eKr) võimutsesid Egiptuses mõnikord võõramaised valitsejad, mis ei mõjutanud elukeskkonna tavade kulgu .

Kuningavõim

Egiptuse kuningas – vaarao (Egiptuse keeles – suur maja) – oli piiramatu võimuga valitseja. Vaarao isik ja võim olid jumalikud. Teda ennast peeti umalaks ja tema võimu jumalatest määratud maailmakorralduse püsimise vältimatuks eelduseks . Maailmakord ehk Maat , nagu egiplased seda nimetasid, toimis tänu vaarao kindlale valitsemisele. Kuningavõimu ja ühtse riigi langus ei tähendanud egiptlaste meelest mitte üksnes segadust inimühiskonnas, vaid võis kaasa tuua kaosa ja segaduse ka looduses.
Vaaraod samastati mitme jumalaga . Valitsejana oli ta eelkõige pistrikukujuline taevajumal Horos . Seetõttu kuulus pistrik Egiptuse kuningavõimu peamiste sümbolite hulka. Pärast surma sai vaaraost surnute riigi valitseja ja kohtumõistja Osiris . Peale selle oli ta ka Egiptuse kõrgeima jumaluse, päikesejumal Ra poeg. Teeba jumalat Amonit samastati Ra-ga seetõttu sai vaaraost Amon-Ra poeg. Tähtsamad püramiidid, umbes 2600 aastat eKr Niiluse läänekaldale Gizasse ehitatud nn suured püramiidid, pärinevad Vana riigi ajast. Püramiid varjas endas vaarao haukambrit ja oli seega pärast jumaliku valitseja siitilmast lahkumist tema igavikuline eluase . Ühtlasi sümboliseerisid püramiidi kaldseinad teed, mida mööda päikesejumala poeg taevasse läks.

Riigi- ja ühiskonnakorraldus

Võimu teostamiseks vajas vaarao arvukat ametnikkonda. Selle mõjukam osa – kõrgem ametnikkond- koosnes suursugustest aukandjatest, kes olid Vana riigi kõrgajal peamiselt valitseja sugulased. Aukandjate seast määras vaarao ka maakondade ehk noomide valitsejad – nomarhid. Nende eesmärk oli viia kohapeal ellu vaarao korralduse (koguda makse, korraldada ehitustöid ja vajadusel koguda sõjaväge). Vana riigi lõpul ei suutnud vaaraod enam asevalitsejaid hallata ning riik jagunes mitmeks iseseisvaks piirkonnaks . Olenemata riigi ühtsuse taastamisest, pidid tulevased kuningad väga palju arvestama asevalitsejatega.
Vaarao oli riigi kõrgeim preester ning inimeste ja jumalate ainus täievoliline vahendaja . Oma volituste konkreetseks elluviimiseks määras ta ametisse preestrid . Usuteenrite osa ei piirdunud üksnes religioossete kombetalitustega, sageli olid kõrgemad preestrid valitseja nõuandjateks ka riigijuhtimist puudutavates küsimustes.
Kõige rohkem oli keskmise ja alama astme ametnikke – kirjutajaid. Nemad kontrollisid töötajate tegevust: märkisid üksikasjalikult üles kõigi kohustused, jälgisid töö kulgu ja fikseerisid ülesannete täitmise. Paljud neist ametnikest pärinesid lihtrahva hulgast, kuid olles pikkade aastate jooksul visa vaevaga omandanud koolihariduse , seisid nad ühiskondliku positsiooni poolest muudest töötegijatest kõrgemal.
Enamik egiptlasi olid talupojad. Kogu maa kuulus vaaraole ja talupojad harisid riigi maad, siis olid neil riigi ees ka kindlad kohustused. Kirjutajad hindasid tulevase saagi tõenäolist suurust ja kehtestasid selle järgi maksumäära, millele vastav viljakogus tuli igal talupojal pärast koristust riigi salvedesse anda. Enamasti moodustas see umbes poole oodatavast saagist. Kohustustest kõrvale viilijat karistati piitsutamise või orjastamisega.
Käsitöölised – müürsepad, puusepad , nahaparkalid, pottsepad, kullassepad jt – töötasid enamasti vaarao ja ülikute losside ning templite juures ning allusid samuti riigivõimu kontrollile . Raha Egiptuses ei tuntud, siis maksti töötegijaile tasu toiduainete ja tarbeesemetena. Ametid anti edasi põlvest põlve.
Egiptuse sõjaväe moodustasid suures osas talupojad. Vana riigi ajal ei olnud püsivat sõjaväge, vajaduse korral kogusid asevalitsejad väe oma piirkonna talupegadest ning ohu möödudes või pärast sõjaretke läks see taas laiali. Uue riigi ajal oli Egiptusel hästi väljaõpetatud alaline sõjavägi. Ka sõdurite pojad määrati sageli oma isa ametit jätkama. Teenistuseks juba kõlbmatud veteranid said maatüki, mille harimisega endale vanaduses elatist hankida. Kasutati ka palgasõdureid.
Põhiliselt koosnes Egiptuse sõjavägi kilpide ja odadega varustatud jalaväelastest, eliitväe moodustasid kahe sõdalasega mehitatud hobukaarikud.
Orjad olid peamiselt kohustuste täitmatajätmise eest orjusse langenud endised talupojad ja käsitöölised ning võõramaist päritolu sõjavangid. Neid kasutati vastavalt oskustele ja otstarbe vajadusele erinevates paikades ning eritööde jaoks.

Eluolu

Egiptuses oli tegu maaühiskonnaga, suuremad linnad, mis arenesid peamiselt losside ja templite ümber ei määranud Egiptuse olustiku üldilmet. Ülikute hauakambrimaalingutelt saab aimduse, et nad elasid kahe- või kolmekorruselistes rõdude ja verandaga maamajades. Jahipidamine ning pidustuste korraldamine oli ülikute meelisviis aja veetmiseks (üllatus, üllatus).
Talupojad elasid seevastu tagasihoidlikes palmilehtedest katusega savionnides, ja nagu arvata võib, täitis nende päevi töö.Vaheldust pakkusid iga aastased usupidustused (mis oli ilmselt oluline põhjus, et olla usklik ).
Egiptlaste põhitoit oli nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning peamine jooks odrast ja leivast pruulitud lahja õlu. Liha ei kuulunud igapäevasesse menüüsse kuna Egiptuse kõrvetavas kuumuses ei olnud seda võimalik säilitada ehk liha oli delikatess.

Perekond

Egiptuses oli tavaline mehest ja naisest ning nende alaealistest lastest koosnev paarperekond . Täiskasvanuks saanud pojad vabanesid isa eestkoste alt ja asusid üldjuhul elama vanematest eraldi. Abielunaise õiguslik seisund oli mehe omaga peaaegu võrdne. Abiellumisel säilitasid nii mees kui naine osaliselt eraldi vara ja ka nende ühisest varast, mida haldas abielu vältel mees, võis naine ühte kolmandikku enda omaks pidada. Abielu võidi ka lahutada ja siis oli naisel õigus kätte saada oma osa perekonna varandusest.
Vaaraotel olid kümnetest naistest koosnevad haaremid. Enamasti tõusis teiste seast esile üks naine, mõnel juhul oli see vaarao õde. Ta võis mõnikord ka riigiasjade arutamisel tõhusalt kaasa rääkida. Juhtus sedagi , et naine tõusis vaaraona riigi ainuvalitsejaks.

4. Usk

Egiptuse jumalad

Egiptlased austasid väga palju jumalaid (u 740). Osa jumalusi esindas loodusnähtuseid, teised mõnda pühaks peetud looma või lindu . Kuna kindel ja üldkehtiv süsteem puudus, siis mitme jumala tunnused kattusid suurel määral. Nagu enamik muistseid rahvaid, ei muretsenud egiptlasedki suuremat selle üle, kuidas keegi ühest või teisest religioossest üksikasjast aru saab. Lepiti ka otseste vasturääkivustega. Põhiline oli jumalaid karta ja usaldada ning loota jumalate heatahtlikkusele.
Tähtsaim jumal oli Ra, keda kujutati tavaliselt eaka mehena . Ra oli maailma looja ja esmane valitseja. Iga päev sõitis ta oma laevaga üle taevakaare ja igal ööl tuli tal läbida allmaailma sünged valdused , et koidikul taas võidukalt kõrgustesse tõusta.
Kui Ra enam maa peal valitseda ei tahtnud ja päikesena kõrgustesse tõusis, pärandas ta võimu oma järglastele. Lõpuks sai valitsejaks tema pojapoeg Osiris, kellega seondub Egiptuse mütoloogia tähendusrikkaim lugu. Osiris oli Niiluse üleujutustest tekkiva viljakuse jumal ja ühtlasi inimkonna suur heategija. Rahva aitamisel abistas Osirist tema õde – Isis – egiptlaste kujutuses noor naine, kel peas kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas. Osirise ja Isise õnnelik valitsusaeg jäi aga lühikeseks. Nende vend, kõrvetav ja viljatul läänetuul Seth ründas Osirist, tappis ta ja saatis surnukeha suletud kastiga mööda Niilust allavett. Pika otsimise peale leidis Isis oma mehe Aasia rannikult üles ning ta isegi tagasi tuua ja temaga järglane veel sigitada. Selle ühenduse tulemus oli poeg Horos. Vahepeal Seth tükeldas Osirise ära ning viskas tükid mööda ilma laiali. Raskustele vaatamata kogusid Isis ja Horos Osirise kehaosad kokku, valmistaisd maailma esimese muumia ja äratasid selle ellu. Ent Osiris eelistas maapealsele valitsemisele maa-aluse surnuteriigi kuningavõimu ja kohtumõistjaametit. Tema endise aujärje koos kohustusega Seth kõrvale tõrjuda päris poeg Horos. Pika võitluse tulemusel tunnistati Horos võitjaks.
See müüt kajastas Osirise niiske ja viljaka ning Sethi kuiva ja viljatu aastaaja vaheldumist – kindlat teadmist, et Niiluse üleujutus saab ähvardavast põuast igal aastal lõpuks võitu. Siit tulenes loo suur tähtsus vaarao võimu ja tema isiku jumalikkuse seletamisele.
Muudest jumalatest tähtsamad olid veel kolm. Hathor – lehmakujuline, lehmapea või sarvedega jumalanna kehastas loomade ja inimeste viljakust, kaitses eriti naisi ja edendas tantsu ning muusikat. Anubis – šaakalikujulise või šaakalipäise surnute jumala võimkonda kuulusid matusetalitused ja surnute palsameerimine . Anubis abistas ka Isist ja Horost Osirise mumifitseerimisel. Thor oli egiptlaste kuujumal ning ühtlasi hieroglüüfide leiutaja ja kogu kirjatarkuse kaitsja. Paljud pidasid teda isegi kogu maailma loojaks.

Templid ja jumalateenistus

Jumalatele loodi templid, et seal paiknevale jumala kujule ohverdada loomi ja toimetada muid ettenähtud kombetalitusi. Jumala kuju toodi rahva ette ainult pidustuste käigus, asetatuna laevakujulisse kandetooli, pidulikus rongkäigus templimüürida vahelt välja ja kandsid seda rahvasilma all mööda teatud kindlat marsruuti.

Surmajärgsus

Oli suur uskumus , et inimene jätkab samapärasel viisil peale surma nagu ta oli elanud. See ainult siis võimalik olla kui tagati inimesele tema keha säilitamine. Matusetseremoonia algas surnu väljakandmise ja palsameerimismajja toimetamisega. Palsameerimisel surnu siseelundid ja peaaeju eraldati, kehal lasti 70 päeva soodaga immutatult kuivada. Seejärel salviti see aromaatsete õlidega ning mähiti valgesse linasse. Peale mida võis matusetalitus alata. Egiptuse matmispaigad asusid Niiluse läänekaldal.
Kõige tuntumad Egiptuse hauakambrid on kahtlemata püramiid – Vana ja Keskmise riigi vaaraode ning nende lähimate kaaskondlaste matusepaigad. Uue riigi ajal asendusid püramiidid kaljusse raiutud hauakambritega, mis paistsid vähem silma ja olid seega rüüstajate eest paremini kaitstud. Vaaraode matmispaigaks sai kuningate org Teeba lähedal Niiluse läänekaldal.
Egiptlastel kujunes järk-järgult uskumust, et kõik inimesed peale vaarao peavad Osirise kohtu eest läbi käima. Seal mõõtis šaakalipeaga Anubis kaaluga, kas surnu süda on kergem või raskem kui maailmakorraldus Maat. Süda, millel ei lasunud pahategusid ( tubli roboti süda), oli maadist kergem, siis sai surnule osaks igavene elu ( teispoolsus vaarao igavene teenija). Kaalus aga patune süda Maadi üles, langes surnu saagiks „õgijale“ (vabadus), kes ühendas endas jõehobu ja krokodilli kõige hirmuäratavamaid omadusi.

5. KIRI HARIDUS JA TEADUS

Kiri ja haridus

Egiptuse kiri kujunes IV ja III aastatuhande vahetusel eKr, niisiis tsivilisatsiooni tekkega umbes ühel ajal. Kirjamärgid – hieroglüüfid (kr. Keeles „püha märgid“) – meenutavad väliselt piltkirja ja ongi tõenäoliselt sellest arenenud. Enamik hieroglüüfe tähistas mõnda mõistet, aga see oli seekõrval ka ühtede või teiste konsonantide sümbol. Märkides teatud sõna kaashäälikuid ja nende järjestust, sobis hieroglüüf kõigi samu konsonante samas järjestuses sisaldavate sõnade tähistamiseks. Pikemaid sõnu kirjutati mitme häälikumärgina loetava hieroglüüfiga.
Hieroglüüfid olid keerulise kujuga ja nende väljajoonistamine aeganõudev. Seetõttu kasutati neid enamasti ainult poliitilise ja religioosse sisuga raidkirjade ja muude esinduslikumate tekstide puhul. Igapäevases asjaajamises käibis lihtsam, nn hieraatiline kiri. Erines hieroglüüfidest küll oma märkide kujult, kuid mitte üldiselt põhimõtetelt.
Levinuim kirjutusmaterjal oli Niiluse kaldail kasvava papüürustaime säsist valmistatud papüürus. Hieroglüüfid või hieraatilised märgid maaliti sellele pintsliga . Pikemate tekstide puhul kinnitati papüürusejupid üksteise otsa ja sel moel moodustunud meetritepikkused ribad keerati rulli.
Egiptuse kirja põhimõte oli seega üsna keeruline ja nõudis suurt hulka märke (kasutusel oli ligi 1000 hieroglüüfi). Õpiti kirjutama peamiselt templite juures asuvates koolides preestritest õpetajate range järelvalve all. Aastatepikkune vaevarikas tuupimine tasus end ära sest haridus tähendas kirjutajaseisusse või koguni preesterkonda pääsemist ja tagas seeläbi nii kindlustatud elujärje kui ka auväärse ühiskondlikus positsiooni.

Teadus

Oma põhiolemuselt jäi egiptuse teadus eeskätt praktikas kasulike õpetuste ja näpunäidete kogumikuks. Sellest hoolimata omandasid egiptlased arvukates üksikküsimustes põhjalikke teadmisi ja oskasid neid ka edukalt rakendada.
Esimese rahvana maailmas võtsid egiptlased kasutusele päris täpse päikesekalendri. See põhines tähelepanekul, et Niiluse üleujutus algab iga kord siis, kui pikka aega varjul olnud täht Siirius jälle koidikul taevasse ilmub, ja et Siiriuse uut ilmumist lahutab eelmisest alati 365 päeva. Need jagati kaheteistkümneks 30-päevaliseks kuuks, millele lisati 5 ülejäänud päeva. See oli vaatamata liigaasta puudumisele, kõige täpsem ja paremini korraldatud ajaarvestussüsteem kuni 1. Sajandini eKr, mil roomlased lõid selle põhjal tänapäevase kalendri.
Geomeetria oli egiptlastele vajalik ehitustegevuse tõttu peamiselt. Nad oskasid arvutada kolmnurga ja ringi pindala ning püramiidi ja silindri ruumala.
Kõige silmapaistvamad olid egiptlaste oskused ja teadmised arstiteaduses. Sellele aitas kaasa surnute palsameerimisega saadud pikaajalised kogemused, mis tegi egiptlastest osavad kirurgid kes oskasid muu hulgas teha üsna keerulisi silmaoperatsioone. Tõdesid, et haigused ei teki mitte jumalate kättemaksust vaid looduslike jõudude tagajärjel. Mistõttu lähtuti haiguste tõrjumisel mitte palvetest ega maagiast vaid diagnoosist ja asjakohasest ravist .

Kirjandus

Kuigi enamus Egiptuse kirjandusest on otseselt seotud religiooniga, siis oli ka olemas ilmalikku laadi kirjandus mille õitseng langes Keskmise riigi aega. Sealt pärineb enamik Egiptuse silmapaistvamatest teosest.
Mahukaid suurteoseid nad ei kirjutanud kuid armastasid elutarkust edastavaid õpetussõnu ja aforisme. Vana ja Keskmise riigi ajastu autorid armastasid kaebelda riigis valitseva segaduse ja kaose üle, suunates tähelepanu fossiilsetele tõdemustele – Vaid ülikuid toetades ja alamaid kindlalt vaos hoides suudab vaarao maad korras hoida.
Egiptlasi peetakse sageli ka novellivormi leiutajaks. Lühijuttude seast on kuulsaim „ Sinuhe jutustus“. See postuumne minavormis lugu kirjeldab valitseja põlu alla sattunud üliku aastatepikkust pagendust ning elu lõpul kodumaale naasmist. Kuigi oli Sinuhe pagenduses edukas ja rikas, ei olnud ta õnnelik kuna rahu võis talle tagada vaid Egiptuses kombekohane matmine. Nõnda ta pöörduski vaarao esimesel kutsel rõõmuga kodumaale, kus talle sai osaks vaarao soosing ning talle ehitati hauakamber kuhu ta võis rõõmuga igavesse unne heita.

6. EGIPTUSE KUNST

Hauakambrid

Kui elumaju ehitati savist , põletamata tellistest ja puidust, siis hauakambrite jaoks võeti kastusele püsivam materjal – kivi. Varasem üliku haudehitis oli piklik ja längusküljelise kasti taoline mastaba, mille all paiknes hauakamber sarkogaagiga. Mastaba ühes küljes oli petikuksega nišš, kus toimusid ohverdamisrituaalid.
Vaaraode hauakambrid pidid olema kõrged, et vaarao saaks ka pärast surma oma rahval silma peal hoida. Umbes 2650. Aastal eKr ehitas arhitekt , astronoom ja arst Imhotep vaarao Džoserile astmikpüramiidi, mis meenutab oma väliskujult kuut kahanevas suuruses mastabat üksteise peal. Vaaraode püramiidid on ühtlased kiviehitised, mille sees asub hauakamber sarkofaagiga ja mõni ruum hauainventari jaoks. Nende juurde viisid käigud ning kaks õhukanalit. Pärast matuserituaali suleti käigud ja maskeeriti sissepääs. Iga püramiidi ümbritses terve kompleks ehitisi – „surnute linn“: väikesed püramiidid kuningannadele, mastabad õukondlastele, templid ning alleed .
Kõige suuremad ja monumentaalsemad püramiidid ehitati 26. Sajandil eKr Kairo lähedale Giza väljale. Naist vanim ja suurim on vaarao Hufu ehk kreeka nimega Cheopsi püramiid: kõrgus 146m, küljepikkus 232m. Cheopsi püramiidis on üle 2300 liivakiviploki keskmise kaaluga 2,5 t.
Kuna püramiidide rajamine oli ühiskonnale raskeks koormaks ning teisalt tuli ette püramiidide rüüstamisi, siis hakati alates 18. Sajandi dünastia vaaraost Thutmosis I-sest vaaraosid matma kaljuhauda. Selles viis haua- ja varakambrini pikk koridor, sissepääsud olid hoolikalt peidetud.

Tempel

Egiptuse templi klassikaline tüüp kujunes välja Uue riigi ajal. Templisse sisenemis alleel moodustus 2km pikk sfinkside rada. Sissepääsu ehtis kahe torniga väravaehitis, mida nimetatakse pülooniks. Mõne templi värava ees seisid päikesejumalale pühendatud obeliskid. Templi esimesse ossa pääsesid kõik inimesed kuid järgnev ruum – põikasendis sammassaal – oli mõeldud ülikutele.
Egiptuse templite kõige uhkem arhitektuuriline element oli sammas. Sambakapiteelidele anti stiliseeritult lootose , papüüruse ja palmi vorm. Suurimad ja kuulsaimad templid asuvad Karnakis ja Luskoris, mõlemad on pühendatud jumal Amonile. Neid ehitati poolteist tuhat aastat umbkaudu.
Kaljuhaudade juures asuvatest kaljutemplitest on arhitektuuriliselt kõige huvitavam 16. -15. Sajandil eKr ehitatud kuninganna Hatšeputi tempel Dair al-Bahris, 20. Sajandist pärineva vaaraode Mentuhotepite hauatempli lähedal.
Niisama kuulus või veel kuulsamgi on Ramses II kaljtempel Abu Simbelis Nuubias (umbes aastast 1250 eKr) Selle sissepääsu ees asetseb neli imposantset 20 meetri kõrgust kaljust välja raiutud vaaraokuju.

Kujutav kunst

Egiptuse skulptuuril, reljeefil ja maalil oli samuti eelkõige kultuslik tähendus ning seetüttu formeerusid käsitluslaadis kindlad kaanonid (reeglid), mis olid seda rangemad, mida tähtsamat isikut kujutati. Kaanonid pärssisid arusaadavalt kunsti arengut. Temaatika keerles vaarao elu ümber kuid ei unustatud ära ka intiimseid stseene.

Skulptuur

Egiptuse jumalate, valitsejate ja ülikute kujud on suuremõõdulised ja ranged . Asendeid on kujudel ainult kaks: istuv , jalad koos, käed põlvedel, või seisev, vasak jalg ees, käed küljel rusikas, harva üks käsi rinnale tõstetyd. Pead olid alati sirgelt püsti, pilk suunatud kaugusesse. Kujude näojooned pidid võimalikult palju inimese enda moodi olema, sest kui juhuslikult keha hävis, siis oli võimalik hingel kuju sisse tulla. Egiptlased õppisid võtma surnutelt, hiljem ka elavatelt maske.
Portree kunsti õitseng langes 14. Sajandisse eKr, kui valitses Ehnaton ( Amenhotep IV). See vaarao pööras rohkem tähelepanu maistele rõõmudele. Lühikeseks ajaks pääses kunst oma jäikadest reeglitest ja omandas suurema loomutruuduse. Tollel ajal loodi kõige kaunim skulptuur, naisepeaportree – Nofrete pea.
1922. a. Avastati rüüstamistest peaaegu puutumata jäänud Tutanhamoni hauakamber. Tutanhamoni läbinisti kullast mask on üks suurepärasemaid egiptuse kunsti mälestisi.
Skulptuuride teise rühma kuuluvad teenijate ja orjade kujud. Need olid pandud hauakambrisse teenima surnut hauataguses elus. Tegu on reeglivabade ja väljendusrikaste väikeseformaadiliste kujukestega.

Reljeef ja maal

Egiptuse ehitistel katsid kõikvõimalikke kohti värvilised reljeefid ja maalid. Egiptuse reljeef oli väga madal, sageli vaid kontuurid sisse süvendatud, ning seetõttu nimetatakse seda koos seinamaaliga pinnakunstiks.
Põhiliselt kujutati figuuri „egiptuse poosis“: nägu külgvaates, silmad otse, õlad otse, jalad külgvaates. Puudusid varjud ja värvidel hele-tumeduse üleminekud. Niisamuti ei olnud nad ruumilised – tagapool olevaid inimesi asetati lihtsalt ülemisse ritta.

Eestlased

Algus

10 215. aastat tagasi murdis hilisjääaegse Balti jääpaisjärve vesi endale väljapääsu ookeani praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis. Ühe aasta jooksul langes veetase mitukümmend meetrit, vee alt vabanes suur jagu Eestimaad, kliima soojenes, hakkasid arenema sood ja metsad. Esimesed inimesed saabusid Eestisse 9500 aastat tagasi. Eestlased kuuluvad päritolult ja keelelt soomeugrilaste hulka. Aastatuhandete jooksul on eestlaste sekka sulandunud arvukalt balti, põhjagermaani ja slaavi elemente, kelle kõigi alusel on kujunenud eesti rahvas.
Kiviajal elasid Eestis üksikud küttide ja kalastajate rühmad. Paiksed kindlustatud asulad tekkisid pronksiajal, mis kestis Eestis 1500 a e.m.a – 500 a e.m.a. Järgnenud rauaajal muutusid eestlased paikseks põlluharijaks rahvaks. Esimesed põlispõllud tekkisid Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsetel. Lõuna- ja Kesk-Eestis levis alepõllundus. Muinasaja lõpul elasid eestlased külades, ühe piirkonna külad moodustasid kihelkonna ja need omakorda maakonna.

Eestlased – Aestid – Idalased - Maarahvas

Eestlased nimetasid ennast maarahvaks. Nimi “Eesti” on pärit läänepoolsetelt rahvastelt. Meid nimetati Aestideks, mis tõlkes tähendaski idapoolne rahvas – idalased. Naaberrahvastega peeti elavat kaubavahetust, kusjuures saarlased olid muinasaja lõpul kuulsad meresõitjad, kes võtsid ette nii kauba- kui röövretki.
(Risti)usk
Muinas-Eesti ühiskond põrkas kokku kõrgkeskaja Euroopa ühiskonnaga ja mõtteviisiga, mille selgrooks oli katoliku kirik ja feodalism . 12. - 13. sajandil algas sakslaste võimas tung itta – Drang nach Osten. Eesmärgiks oli katoliku kiriku võimupiiride laiendamine ning tugipunktide hankimine kaubanduse arendamiseks Läänemerel. 1208-1227 toimus eestlaste muistne võitlus oma vabaduse eest.
Arheoloogia lubab arvata, et nii Eesti rannikulähedastes kui ka idapoolsetes piirkondades on ristiusu ajale omane matmiskombestik alguse saanud juba enne vallutust ja eksisteerinud hilismuinasajal paralleelselt muinasusundiliste põletusmatustega. Kristlike ideede leviku algusest annavad tunnistust ka arvukad Idakiriku taustaga ristripatsid hilismuinasaegses Eestis, mis tunnistajaks arusaamadest ristimärgi kaitsvasse väesse. Ilmselt kunagist idamisjoni algupära ning seega vallutuseelsest ajast pärit on nelja esimese nädalapäeva nimetused, mis ei tulene taevakehade nimedest nagu germaani rahvaste ristiusuaegses kalendris, vaid arvsõnadest. Kuigi pole vähimat alust rääkida hilismuinasaegsest Eestist kui kristlikust maast – nii Läti Henriku kroonika kui ka kalmete põhjal domineerisid muinas-uskumused ning kindlaid teateid kirikute ja koguduste olemasolust pole-gi –, ei saa eitada uute ideede vaikset sisseimbumist. Ilmselt on ühiskonnas leidunud vägagi erinevaid uskumusi ning see mitmepalgelisuses on märk seismisest uue ajastu künnisel. Rahuliku arengu korral oleks ajaloo kulg möödapääsmatult viinud ristiusu omaksvõtmisele ida- ja läänepoolsetes naabermaades esinenud mudelit järgides: esmalt võtnuks uue usu vastu sotsiaalne eliit , seejärel ka lihtrahvas . Paraku läks teisiti ning 13. sajandi jaoks paratamatu arengu kristliku maailma- ja ühiskonnamudeli suunas lõikasid ära Saksa idaekspansioon ning vallutus.

Pärast vallutust

Läti Henriku kroonika lõpeb 1227. a kirjeldusega saarlaste ristimisest ning hilisema 13.–14. sajandi kohta valitseb kirjalikes allikates pea täielik vaikus. Teame, et juba vallutusperioodil kujunes kirikute võrk, et rahva sekka asusid elama preestrid ning et algsed puukirikud asendusid peagi kivihoonetega, mille seinu kaunistasid ristiusu sõnumit edastavad seinamaalingud.
Kirjalikest allikatest teame, et saarlased on 13. sajandil korduvalt usust taganenud, et kristlased tunnevad end ka Põhja-Eestis ebakindlalt ja et 1343. a Jüriöö ülestõusu käigus põletati kirikuid ja tapeti Padise kloostri munki. Teame aga ka seda, et enne ülestõusu on eestlased lubanud kaevata taanlaste ülekohtust Jumalale ja kõigile tema pühakutele.
Lisateadmist usuolude kohta vallutusjärgsel ajal pakuvad arheoloogia andmed. Nende põhjal kadusid muinasaegsed matmiskombed – surnute põletamine ja kivikalmetesse matmine suurte hauapanustega (relvad, suured tööriistad ja savinõud) üsna ruttu pärast vallutust, võimalik et vahetult ristiusu vastuvõtmise järel. Võib arvata, et vastavad sätted leidusid alistumislepingute tingimustes.
Pärast vallutust saab alguse uus, hoopis teistsugune matusepaikade süsteem. Kuigi koos kirikutega rajatakse nende juurde ka kristlikud kalmistud – kirikaia pühitsetud muld kujutab endast keskaegse Euroopa kristlase jaoks ainumõeldavat matusepaika –, jäävad kõrvuti kirikaedadega kestma külakalmistud külade juures. Tavaliselt ei kasva need välja muinasaegsetest kivikalmetest, vaid saavad alguse alles pärast ristiusustamist. Ilmselt on tegemist kirikuga tehtud kompromissi tulemusega: 1214 . või 1215. aastal andis paavst Innocentius III Liivimaa vastristitutele õiguse “valida matmine oma tahte kohaselt”.
Keskaja alguseks olid Eesti alad jagatud nelja võimu vahel: Taani kuninga, Saksa ordu, Saare-Lääne piiskopi ja Tartu piiskopi vahel. Kujunes välja pärisorjus: talupoegi sunniti tegema teotööd; talupojad muudeti sunnismaisteks; mõisnikud pidasid talupoegi enda omandiks, müüsid ja kinkisid neid oma äranägemise järgi. 1343 a alanud Jüriöö ülestõusu käigus püüdsid eestlased oma vabaduse taastada, kuid edutult.
Kahtlemata kujutasid 13. sajandi alguse võitlused endast tõsist ususõda, kus kummagi poole selja taga seisid oma jumalad. Ristisõdijad pidasid enne lahingut missat ja hüüdsid võitlustes appi Jeesust ja Neitsi Maarjat , muhulased ja saarlased Läti Henriku sõnul aga Tharapitat. Pole põhjust kahelda sakalaste saadikute sõnades, mis öeldud 1223. a kevadtalvel pärast kirikusse jumalateenistusele läinud relvitute sakslaste tapmist: ristiusku ei võeta vastu seni, kuni maale on jäänud üksainus aastane või küünrapikkune poisike. Siiski võtsid ristiusu kohustused juba samal sügisel kanda ka ellujäänud täismehed. Ilmselt peitub sakslastele ja kirikule alistumise taga – olgu siis tegemist lõunaeestlaste sõjalise murdumise või põhja- ja lääne-eestlaste märksa soodsamail tingimustel allavandumisega – tõdemus, mille 1211. aastal ütlesid välja Viljandi kaitsjad : “Tunnistame teie jumala suuremaks meie jumalatest, ta on meist ülesaamisega painutanud meie meele teda austama”.
Samas leidus juba vallutusajalgi eestlaste seas uue usu suhtes erinevaid arvamusi ja hoiakuid. Lisaks Lembitule teame 13. sajandi algusest Virumaa vanemat Tabelinust, kelle sakslased olid kord Ojamaal ristinud ja kelle taanlased hiljem sakslastelt ristimise teist korda vastuvõtmise eest üles poosid . Ei ole põhjust unustada ka neid virulasi ja järvalasi, kes 1222 .–1223. a ülestõusu ajal oma preestreid lõunaeestlaste kombel ei tapnud, vaid nad tervena Tallinna saatsid , samuti lähedase liivi hõimu kristlasest vanemat Kaupot, kes püüdis juba pöördumatult muutunud oludes – Euroopa koputas täies väes esmalt liivlaste uksele – leida oma rahvale parimat tulevikku ning sobitada seda uue aja ja usuga. Paljuski võib 13. sajandi alguse olukorda võrrelda tänase päevaga, mil Eesti seisab Euroopa Liitu astumise valiku ees. On olukordi , kus asjad ei saa jätkuda vanaviisi ja kus täiesti head lahendust polegi: valida tuleb kahe võimaluse vahel, millest mõlemal omad miinused.

Kaali meteoriit

Kaali kraater on meteoriidi langemisest ja sellele järgnenud plahvatusest tekkinud kraater Saaremaal Kaalis (Kuressaarest 20 km kirdes).
1927. aastal uuris Ivan Reinwald, kas Kaalis leidub kipsi. Arvamuse kraatrite meteoriitse päritolu kohta avaldas 1928. aastal. Aastal 1935 leidis ta esimesed meteoriidikillud, ta kasutas selleks magneteid. Üks suuremaid metalli tükke mille Reinwald leidis kaalus vaid 28 grammi.
Kaali kraatri vanust on korduvalt dateeritud ja saadud erinevaid tulemusi. Üks viimaseid dateeringuid, mis lähtub iriidiumi sisaldusest ümbritsevate rabade turbas, annab kraatri vanuseks ligikaudu 2400...2800 aastat. Varem on kraatri vanuseks pakutud 3500 ja isegi 7500 aastat. Kõik dateeringud on saadud erinevatel meetoditel . Hilisemad söeproovide radiokeemilised analüüsid on kokkupõrke dateeringuks andnud 700 +/-200 aastat eKr ( geoloog Ago Aaloe andmetel). See dateering sobib paremini kajastustega naaberrahvaste kultuuris, religioonis ja muistendites, asetades sündmuse ajalooliselt arenenud perioodi.
Kaali kraater on teadaolevatest Euroopa noorim suur meteoriidikraater, kui jätta kõrvale pisimeteoriitide tekitatud jäljed maapinnal. Kaali kraatri olulisus peitub aga selles, et kraatri jälg on nii hästi säilunud, võib selle tekkimist näinud olla inimese silm. Kaali meteoriit kukkus maale kiirusega 15 – 20 km/s, sellisel kiirusel liikudes teeb maale tiiru ümber umbes poole tunniga. Atmosfääri gaasides meteoriit kuumenes ning umbes 10 km kõrgusel lõhenes ja maandus tükkide sajuna maale. Kuigi plahvatuse energia on võrreldav Hiroshima aatompommi plahvatusega, siiski polnud tagajärjed nii ulatuslikult hävitavad kuna puudus radioaktiivne kiiritus.
Kuigi muistsed eestlased ei soosinud tollest õnnetusest rääkimist, peegeldub toimunud sündmus siiski osades paganlikes lauludes ning jutustustes. Lennart Meri oletuste järgi leidis vana aja kaupmees ja maailma suurim valevorst Pytheas Ultima Thule saare, mis ongi Tule saar ehk Saaremaa. Homerose jutustusest (keda seostatakse tugevalt Pythease jutustustega) Odysseia loetakse välja, et tegevustik ei sobi vahemerega vaid pigem just Läänemerega (külmus, jää meri, valgustatud ööd). Kui uskuda ajaloolaste kalkulatsioone, siis Pytheas nägi kaali kraatrit vaid mõnekümned aastad peale meteoriidi kukkumist. Lennart Meri ja mitmed teised uurijad on otsinud Kaali plahvatuse seoseid rahvaluule , Vana-Kreeka päikesejumala Heliose poja Phaetoni hukkumise või muinasskandinaavia jumala Thori saabumisega idast. Igaljuhul uskuda võib, et tolleaegne päikese maale kukkumine andis eestlastele nõialaadse kultuse.
Vanad eestlased arvasid, et tükike päikest kukkus maale. Ja tõid kaali järvele ohvreid ja tegid rikkalikke annetusi, et kindlustada päikese rahulikku suhtumist . See oleks olnud ju katastroof kui päike oleks uuesti vihastanud ja veel mõne killu endast inimestele peale saatnud.

Kasutatud materjal

Raamatud
Mati kõiv, Ain Mäesalu Krista Piirimäe, Märt tänava. „Inimene, ühiskond, kultuur“ (lk 6 – 48).
Internet
Heli Valk - Uurimustöö – http://helios.kolhoos.ee/stories/storyReader$397
Kokkuvõtteid - http://kuusemets.planet.ee/dokument/ajalugu.html , /www.teretere.eu/eestlaste-ajalugu
Kujutav meedia
Urmas E. Liiv. „Kaali saladus “ ( Film ), 2003
26