LINNUD JA LOOMAD (0)

Tallinna 21. Kool
LINNUD JA LOOMAD
Tunnitöö
Autor: Mia Sool 8C
Juhendaja: Natalia Samoilenko
Tallinn 2015
Sisukord
Linnud 3
Kodukakk 3
Piilpart 4
Kassikakk 5
Hakk 5
Metsvint 6
Herilaseviu 7
Harakas 8
Kahepaiksed 8
Harilik kärnkonn 8
Mudakonn 9
Tiigikonn 10
Järvekonn 10
Imetajad 11
Tuhkur 11
Valgejänes 12
Juttselg - hiir 12
Pisihiir 13
Lendorav 14
Brandti lendlane 14
I osa

• Joonda kogu tekst kahelt poolt sirgjooneliselt (kehtesta rööpjoondus)
  
• Kehtesta vasaku veerise laiuseks 3 cm, parema veerise laiuseks 2 cm
  
• Kehtesta kogu teksti ulatuses lõikude vaheliseks kauguseks 1 cm
  
• Määra fondiks Times New Roman ning kirjasuuruseks 12 p
  
• Määra lõigu “Tiigikonn” reavaheks 1.5 ning lõigule “Lendorav” 2-kordne reavahe
  
• Taanda viimane lõik nii vasakult kui paremalt poolt 2 cm
  
• Lisa teksti paar teemakohast pilti ning paiguta tekst tihedalt ühe pildi ümber ning nelinurkselt teise pildi ümber
  
• Paiguta lehe päisesse paremale poole enda nimi
  

II osa

• Lisa leheküljenumbrid (alla keskele )
  
• Muuda esimene lõik sõrendatud tekstiks
  
• Koosta tiitelleht
  
• Koosta uuele lehele sisukord
  

Linnud

Kodukakk

Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud , loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune . Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad.
Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini.
Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab.
Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata . Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli.
Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi.

Piilpart

Piilpart on ligikaudu hakisuurune ja seega üks meie kõige pisemaid ujuparte. Isalinnul on hundsulestikus pea ja kael roostepruunid, silmast kuklani mustjasroheline laik. Emalind on ühtlaselt pardipruun tumeda pea ja läikuv-metallrohelise tiivaküüdusega. Kui isalind on lausa toredus ise, siis emalind meenutab oma väljanägemiselt rohkem pahurat vanatüdrukut. Nokk on piilpardil must, jalad pruunikad. Pardi suurust iseloomustab hästi ka tema kaal - keskmiselt vaid 300 grammi.
Ta on levinud Euroopas, põhjapoolsemas Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on piilpart ülemaaliselt levinud harilik rändelind. Meile saabub ta aprilli teisel poolel, viimased isendid lahkuvad oktoobris . Elupaigana eelistab ta madalaid kinnikasvavaid siseveekogusid, sageli laukaid ja rabajärvi. Pesa ehitab maapinnale rohu sisse, tarvitades pesamaterjaliks kuivanud taimi ja omaenese udusulgi. Mai lõpul - juuni algul on pesas 7...10 kreemikasvalget muna. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alates augusti keskpaigast. Pärast haudeaja algust juuni teisel poolel lahkuvad isaslinnud pesapaikadelt, et sulgimissalkadena kuni noorlindude lennuvõimestumiseni aega veeta.
Piilpart toitub õrnadest veetaimedest, marjadest, taimeseemneist ja selgrootutest loomadest.
Piilpart on maitsva lihaga jahilind keda kütitakse hooaja jooksul 1,5...2 tuhat isendit.

Kassikakk

Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune . Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun.
Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja , mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad.
Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas , ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata.
Kassikakk on looduskaitse all.

Hakk

Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma.
Eestis on hakk levinud kõikjal, kuid on ilmselge, et elupaigana eelistab ta inimasulaid, isegi linnasid, kus parkides võib teda esineda suurel hulgal. Looduses elab ta peamiselt sega- ja lehtmetsatukkades. Hakk on seltskondlik lind, kes elutseb peamiselt kolooniatena, kuhu võib kuuluda sadu linde. Samal ajal pole ka üksikud paarid eriti haruldased.
Hakiparved pesitsevad kirikutornides, müüride ja varemete õõnsustes ning parkides puuõõntes, kuid sageli ehitavad pesa ka lihtsalt puu otsa okste vahele. Pesaks kuhjab hakk kokku igasugust kraami, mida ümbruskonnast leida on - puuoksi, niint, sammalt, puulehti, paberiräbalaid jne. Sobiva pesa otsinguil võivad hakid oma pesadest välja tõrjuda ka nõrgemaid ja väiksemaid linde. Sama pesa võivad hakid kasutada aastaid järjest.
Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on, kostab nende kisa kaugele. Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav, terav ja järsk "kjakk-kjakk". Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid , pisinärilisi, linnumune- ja poegi, kuid söövad ka igasuguseid seemneid. Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed.
Hakk muneb 4...6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19...20 päeva. Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel. Talveks enamik vanalinde ei lahku, vaid jääb paigale. Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa aga hulgub talvel ringi, lennates pesapaikade ümbruses siia-sinna.
Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid, kuid samal ajal võib ta väikelinde nende pesadest välja tõrjudes pidurdada nende pesitsemist. Hakk ei kuulu looduskaitse alla.

Metsvint

Metsvint on väljaspool pesitsusaega seltsiv linnuke. Tegutseb peamiselt puu otsas, aga ka maas , kus liigub kiirete kergete hüpetega või kõndides. Tõenäoliselt on metsvint meie kõige rohkearvulisem laululind. Suvel ei puudu ta küll üheski metsas, metsatukas, pargis ega puiesteel. Ta kohaneb kergesti inimese liikumisega ja muutub hämmastavalt julgeks, otsides mõnikord teerajalt toitu paari sammu kauguselt mööduvast inimesest.
Metsvindi kiiretempoline laul on lühike, mida rahvas on ilmekalt edasi andnud lausega "siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk ".
Rändlinnuna saabub metsvint meile märtsi lõpul või aprilli algul. Varem saabuvad isaslinnud hõivavad omale territooriumi, mille piirid tähistatakse ära valju laulu saatel. Emaslinnu esmakordsel ilmumisel isaslinnu poolt hõivatud territooriumile võtab isaslind ta algul vastu agressiivse hoiakuga. Vahekord muutub aga kiiresti usaldavamaks ja isaslinnu rünnakud mänglevamaks. Pesa hakkavad metsvindid ehitama umbes kuu aega pärast kohale jõudmist. Pesa asukoha valib ja ehitab ainult emaslind . Isaslind saadab teda sageli, enamasti aga on pidevalt tegevuses territooriumi valvamise ja kaitsmisega. Üsna sageli jätab emaslind pesa ehitamise pooleli ja alustab mõne meetri kaugusel uue pesa ehitamist. Kord hakkas üks emaslind oma peaaegu täiesti valmis pesa osade kaupa elupuupõõsast ära kandma ja ehitas selle hoopis pärna oksale, eelmisest kohast 5 meetri kaugusele.
Pesa on poolkerajas paksuseinaline ehitis peamiselt samblast ja samblikust. Pesas olevad munad võivad värvuselt olla kahesugused: sinakad või roosakad. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Pärast pesast lahkumist tegutsevad noored mõnda aega pesa lähimas ümbruses ning hoiduvad üksteise lähedale, kuni neid veel toidetakse. Varsti alustavad aga hulguelu, mille käigus moodustuvad lõpuks rändeparved. Metsvint on looduskaitse all.

Herilaseviu

Herilaseviu on rongasuurune kontrastse sulestikuga röövlind. Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Seljapool on pruun ülekaalus, seetõttu on lind sealt tumedam. Linnu pea on suhteliselt hele, nokk must. Herilaseviu jalgade jooksmeosa ning varbad on pruunid, küüned mustad.
Herilaseviu on nime saanud oma põhiliste saakobjektide - herilaste - järgi. Sealjuures ei toitu ta mitte niivõrd valmikutest, kuivõrd vastsetest; on ju viimased ka tunduvalt mahlakamad ja toitvamad ning pealeselle ei oma nad tülikat torkivat astelt. Viu otsib pesi valmikuid jälgides ja jälitades. Selleks on ta suurepäraselt ära õppinud maal kiire jooksmise; enamik röövlinde on maa peal küllaltki kohmakad. Ta võib herilast jälgida nii lennates, kui ka põõsaste vahel joostes , kuni pesani jõuab. Pesa kraabib ta oma lamedate küüntega maast suhteliselt kiiresti välja ja seejärel võib maiustamine alata. Et aga herilased selle peale sugugi hästi ei vaata ja koguni teda rünnata püüavad, on tal silmade kaitseks välja kujunenud tugev peast eemalehoidvate sulgede kogum; keha kaitseb lind seda pidevalt raputades ja tiibadega veheldes.
Herilaseviu pesa paikneb tavaliselt kuuse või kase otsas ja see on okstest kokku pandud. Sageli kasutab ta ka vareste ja kullide vanu pesi, neid oma vajadustele ümber kohandades. Noored viud toituvad ainult herilaste vastsetest ja kuni lennuvõimestumiseni võib nende hulk ulatuda kuni 50 tuhandeni.
Herilaseviu on meil küllaltki hõreda asustusega rändlind. Ta on looduskaitse all.

Harakas

Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud.
Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena , mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga . Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi.
Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast . Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks.
Poegi haub ainult emaslind, kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses, kaitstes pesa ja hoiatades hädaohu eest. Pojad kooruvad 17...18 päeva pärast. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Haraka toidulaud on kirju. Siia kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakapojad hakkavad lendama 22...27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema.
Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida.
Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi. Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid. Harakas ei kuulu looduskaitse alla.

Kahepaiksed

Harilik kärnkonn

Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas . Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi.
Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera .
Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks .
Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad , tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani.
Kärnkonn on looduskaitse all.

Mudakonn

Mudakonn on suhteliselt väike ( kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne.
Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2...3 minutiga mulla alla.
Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire - ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud.
Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5...2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees.
Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3...4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine.
Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved . Mudakonn on looduskaitse all.

Tiigikonn

Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole.
Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee-eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad.
Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad.
Tiigikonn on looduskaitse all.

Järvekonn

Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun , kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline.
Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on järvekonnadele suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud.
Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nimelt on tegu väga ettevaatliku loomaga , kes volksab vee alla peitu juba kaugelt inimese samme kuuldes.
Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena, nad on väga liikuvad ning krooksuvad kooris rämeda häälega. Laulu võimendamiseks punnitatakse suunurkadest välja tumedad häälepõied. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Järvekonnad on soojalembesed loomad ja seepärast peab kudemisajaks veetemperatuur tõusma 15...18 ?C-ni.
Kulleste areng on pikk ja kestab kuni moondeni 80...90 päeva. Kullesed, kes alguses on helekollased või pruunid, muutuvad rohelisteks, kui on saavutanud pikkuse 3 cm. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused, moondejärgne noor konn on aga kõigest 1,5...2,5 cm pikk. Suguküpseks saab 3 aasta vanuselt, eluiga ulatub 6...7 aastani. Järvekonn on looduskaitse all.

Imetajad

Tuhkur

Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust.
Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid , kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid.
Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega . Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab ka pärast mitmekordset pesemist. Pojad jäävad järgmise kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda väärtusliku karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom.

Valgejänes

Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem.
Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja- Euraasias . Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas.
Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel.
Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis ), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.

Juttselg-hiir

Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud.
Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad.
Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad külmad ja elu karm, võivad juttselg-hiired hulgaliselt ka hoonetesse tungida .
Nagu kõik hiired, on ka juttselg-hiir viljakas loom, kes poegib suve jooksul 3...4 korda. Sigimisperiood algab juba aprillis ja võib lõppeda alles oktoobris. Korraga tuuakse ilmale 3...9, isegi kuni 11 poega, kes sündides on paljad ja armetud ning kaaluvad kõigest paar grammi. Hiirepojad kasvavad kiiresti ning nende silmad avanevad 10...12 päeval ja imetamine kestab 2 nädalat. Suguküpsuse saavutavad noored hiired juba 2 kuu vanuselt ning see tähendab seda, et kevadel sündinud toovad enda pojad ilmale juba samal suvel. Heades tingimustes võib juttselg-hiir elada maksimaalselt 4 aastat vanaks .
Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead , kullid ja kakud .

Pisihiir

Pisihiir on üks meie väiksemaid imetajaid. Loomakese pikkuseks on 6...7 cm, saba pikkuseks 5...7 cm. Keha kohta üsna pikal sabal on ka oma funktsioon - see on haardevõimeline ning aitab hiirel põõsastel või kõrtel ronimisel tasakaalu hoida. Pisihiir kaalub 5...6 grammi. Nagu enamik hiiri, nii on ka pisihiire karvkate pruuni värvi. Puun on eelkõige seljapool, rinnal ja kõhul muutub see heledamaks. Tänu oma heale ronimisvõimele saavad pisihiired oma järglaskonda ning ka ennast kaitsta maapinnalt kõrgemale ronides. Pisihiir ehitab oma kõrspesa peaaegu alati maapinast vähemalt meetri kõrgusele. Pesa on kerakujuline ja umbes suure greibi suurune.
Pisihiir on levinud Euraasia parasvöötmes . Meil võib seda looma kohata peaaegu kõikjal kultuurmaastikes, niitudel ja rabaservades. Sagedamini esineb teda Lõuna- ja Kagu-Eestis.
Pisihiire toit on nii loomne kui ka taimne. Eelkõige siiski taimne, hiir sööb taimeseemneid, pehmeid taimeosi, pungi , õisi ja vilju . Talveks kogub see loom endale soliidse seemnevaru. Oma arvukuse kõrgperioodidel võvad pisihiired oluliselt vähendada põllukultuuride saagikust. Suvel, sigimise ajal, on tarvis energiarikkamat toitu ning sel periodil söövad pisihiired meelsasti ka putukaid, putukate vastseid, vihmausse.
Sigimist alustavad pisihiired aprilli keskpaigast alates. Oktoobri lõpuks on ilmale toodud 3...4 pesakonda. Pesakonnas on 5...9, maksimaalselt 12 poega. Tiinus kestab pisihiirel nagu teistelgi hiirtel 21 päeva. Sigimise vaheaegadel elutseb pisihiir mitmesugustes maapealsetes varjepaikades - tuulemurrus, viljarõukude ja heinakuhjade all. Pojad isesesvuvad paarinädalaselt ning on suve lõpul on esimese pesakonna ellujäänud liikmed juba sigimisvõimelised.
Pisihiir suudab paljude oma potentsiaalsete vaenlaste eest küll ronimisega ära pääseda, kuid kui ollakse nii väike, nagu seda pisihiir, siis omatakse ka hoolimata headest varjevõimalustest väga palju vaenlasi . Pisihiirele peavad jahti väikesed kärplased, metsnugis , kõik kullilised, kakud. Enamik pisihiiri hukkub enne sigimisvõimeliseks saamata. Pisihiir looduskaitse alla ei kuulu.

Lendorav

Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis.
Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd . Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest ära pääseda. Vaenlasi on tal aga palju: nugised, kakud jne.
Lendorav elab pea kogu oma elu puu otsas, tulles maapinnale vaid äärmise vajaduse korral. Elupaigana eelistab ta vanade puudega metsa, kus on palju puuõõnsusi, millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks.
Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad . Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Elavad nad tavaliselt 5...6 aasta vanuseks.
Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all.

Brandti lendlane

Brandti lendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad.
Suvel tegutseb Brandti lendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Brandti lendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse.
Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib. Areng on aga kiire ja noor lendlane lennuvõimestub juba 1 kuu vanuselt ning saab suguküpseks 1...2. eluaastal.
Talve veedavad Brandti lendlased talveunes suuremates liiva- ja lubjakivikoobastes, harvem ka vanades mahajäetud keldrites ning talve üleelamiseks koguvad nad naha alla rasvavaru. Enamasti on nad pugenud kivimipragudesse ega ripu seintel või laes nagu nahkhiirtel kombeks. Brandti lendlased võivad samas kohas talvituda aastaid järjest, kuid talvel ei moodusta nad suuri kolooniaid - harva on ühest kohast leitud üle 10 looma korraga. Talveks väljavalitud koobas ei pruugi asuda samas paigas, kus lendlased suvel elutsevad. On kindlaks tehtud, et Brandti lendlaste suviste ja talviste elupaikade vahe Eestis võib olla kuni 30 km. On oluline, et talvituspaigas püsiks temperatuur kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena, 3...7 ? C piires.
Brandti lendlane on üsna haruldane, ja sellel on mitmeid põhjuseid. Olulisemaks on sobivate talvituspaikade vähesus vaiksete koobaste näol, kus inimesi talvel ei liigu, samuti ei tohi lendlasi häirida nende suvistes varjepaikades. Ohtlikuks võib osutuda ka kemikaalide kasutamine putukatõrjes. Brandti lendlane on looduskaitse all.