Kakud (0)

KAKUD

Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga paljud neist lendavad jahile just hämariku saabudes. Jahti peavad nad pimedas , sest nad näevad öösel paremini kui päeval. Need varjuna liikuvad kütid avastavad saagi tänu oma suurepärasele nägemisele ja kuulmisele . Kui saaklooma asupaik on kindlaks tehtud, rabavad nad teravate küünistega selle kinni ning rebivad oma kongus nokaga selle lõhki. Osa kakke püüab nii väikest saakii nagu hämarikuliblikad, kõige suuremad kakud, kassikakud , tulevad toime kitsetalle suuruse loomaga. Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk . Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk .

Nägemine ja kuulmine
Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika.
Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o.
Öine rünnak
Kõik kakulised on lihatoidulised, kes suudavad oma ohvreid tabada erakordselt teravate meelte ja praktiliselt hääletu lennu abil. India kassikakk näiteks lendab väikesi imetajaid jahtides üpris maapinna lähedal. Kuuldes potentsiaalse saaklooma krabistamist, sööstab ta, nagu enamik kakulisi, alla ja sirutab jalad välja. Saagi haarab ta küüniste vahele ning lendab sellega puu otsa, kus saab segamatult süüa.
Päevane varjevärvus
Päeva ajal istub kaeluspäll puu otsas, kus ta oma kaitsevärvi sulestikuga üldse silma ei hakka. Kui mõni loom talle liiga lähedale satub, ajab kakk silmad pärani ja susiseb valjult . Vahetevahel istuvad kakud päeval aias või isegi linnapargis puu otsas, inimesed neid aga tavaliselt ei märka, sest lindude kaitsevärvus on nii hea.
Ääristatud suled
Paljude kakuliikide hoosuled on ääristatud pehmete udemetega, mis muudavad nende tiivalöögid peaaegu hääletuks. Häälekas lendamine segaks kakku saagijahil, sest ta ei kuuleks näriliste tasast krõbistamist.
Toitumine
Kui kakk on lõpuks saagi tabanud, tassib ta selle tavaliselt puu otsa, enne kui sööma hakkab. Kakkudel on suur suu ning enamik liike suudab hiire või väikese linnu korraga alla kugistada. Suuremat saaki söövad nad nii nagu päeval tegutsevad röövlinnudki: rebivad oma kõvera noka ja tugevate küüniste abil lihatükke lahti. Mõned Aafrikas elavad kalakakud, kes püüavad hauge ja särglasi, alustavad alati kala peast . Nad ei põlga ära ka konnasid ja krabisid.
Mitmekesine toit
Kakud on tuntud hiirekütid, kuid nad jahivad ka paljusid teisi loomi. Osa liike on piisavalt kiired, et tabada lendavaid linde, mitmed väikesed kakud aga püüavad õhust hämarikuliblikaid. Mõne piirkonna kivikakud söövad üksnes vihmausse. Kui sellel tillukesel kakul juhtub õnne olema, satub talle nokka ka mõni vingerdav sajajalgne.
Räppetombud
Kakud ei mälu toitu, vaid neelavad selle tervelt alla. Pärast söömist oksendavad nad seedimata toidujäänused välja tiheda kämbuna, mida nimetatakse räppetombuks. Kakkude räppetombud on just nagu teatmikud selle kohta, mida lind on söönud.
Poegade kasvatamine
Erinevalt teistest lindudest alustavad kakulised haudumist otsekohe pärast esimese muna munemist. See tähendab, et pojad kooruvad järjestikku, paaripäevaste vahedega. Kõige vanem poeg on ühtlasi ka kõige suurem ja noorim kõige väiksem. Kui toitu napib, sureb tavaliselt kõige noorem poeg, vanimal säilivad aga head väljavaated ellu jääda. Kui pojad oleksid ühevanused, võiks toidupuudus saatuslikuks saada kogu pesakonnale.
Pesa maa all
Koopakakk elab rohtlates , kus puid ei kasva. Ta pesitseb maa- alustes urgudes, mida kaevab kas ise oma küüniste ja nokaga või võtab üle rohtlahaukurite vana pesa. Koopakakud on aktiivsed nii päeval kui ka öösel. Tihtipeale seisavad nad oma pesa sisse- käigu kõrval nagu tunnimehed ning jälgivad, kas mingi oht ei lähene.
Eestis elavad kakud

Kodukakk

Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud , loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid,
mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune . Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad.
Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini.
Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab.
Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata . Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli.
Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi.
Kodukakk on, nagu kõik kakulised, looduskaitse all.

Händkakk

Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk ja küüned on tal kollased. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud . Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun , kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam.
Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste mahajäetud pesadesse, puuõõnsustesse või õõnsaks kõdunenud jämedatesse kännujõmakatesse. Viimase puhul eelistab kõrgelt murdunud tüve madalale kännule.
Händkaku toidupoolise moodustavad erinevad väiksemad linnud, väikesed imetajad , nende pojad, aga ka kala ja konna suhtes ei jää külmaks. Händkakk on püüdnud ka vähke, kuid seda tunduvalt harvem teiste saakobjektidega võrreldes. Vähki on ka muidugi tunduvalt vähem kui teisi saakloomi.
Händkaku vaenlased on eelkõige suured kakulised ja muud suuremad röövlinnud. Samuti nugis , kes on enam ohtlik poegadele ja munadele. Händkakk kuulub looduskaitse alla.

Karvasjalg -kakk

Karvasjalg-kakk on kõige enam hakisuurune. Tema selg ja tiivad on pruunid heledate laikudega ja rind ning kõht heledad pruunide laikudega. Saba on samamoodi altpoolt hele ja pealtpoolt tume. Tema nägu näeb välja nagu küliliipööratud hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk. Kakk on oma nime saanud selle järgi, et tema varbad on sulgedega kaetud ja tunduvad karvastena. Küüned nende karvavarvaste otsas on mustad.
Karvasjalg-kakku võime kohata tavaliselt suuremates metsades. Mõnikord on ta elukohaks valinud ka mõne üksiku metsatuka või pargi, aga üldiselt ta selliseid paiku ei eelista. Kakk vajab pesapaigaks mõnda õõnsust ja sageli on selleks mõne musträhni mahajäetud pesa. Kui pesa endine omanik peaks ka välja ilmuma, ei tehta sellest erilist probleemi, kakk on rähnist igal juhul üle ning elupaik endistele omanikele tagastamisele ei kuulu.
Karvasjalg-kakk on meie üks produktiivsemaid, pesas võib olla kuni 6 muna. Munadele ja poegadele on ohtlikud eelkõige nugised ja varesed. Ega noored linnud ju vaikselt olla ei oska ning nende hääle peale võib nii mõnigi kord nende vaenlastes huvi ärgata. Ja kui vanalindu kohal ei ole, võib see neile ka saatuslikuks saada. Looduses halastust ei tunta ning nõrk elu on mõistetud tugevamat toitma. Karvasjalg-kakk on looduskaitse all.

Kõrvukräts

Kõrvukräts on varesesuurune Eestis küllalt sage kakuline. Tema kehavärvideks on kollane ja
pruun, mis omavahel laikudena esinedes annab kollakaspruuni värvuse. Linnu saba on sama pikk, kui tema keha ning altpoolt heledam kui pealtpoolt. Kõrvukrätsu silmade ümbruses on ainult hallikaspruunid suled, nokk on must nagu küünedki. Kõrvukrätsu pealael on kaks suliskõrva, mille järgi ta ka oma nime on saanud.
Kõrvukrätsu menüü koosneb tänu tema väiksusele vaid väikestest loomadest. Kakk jahib hiiri , karihiiri, nahkhiiri ja väiksemaid linde. Samas peab ta ka alati hoolas olema, et mitte kogemata kombel ise saagi rolli langeda. Kuna ta tegutseb öösiti, tuleb tal eriti teiste kakuliste suhtes silmad lahti hoida, sest kohtudes teise "öökulliga" on reeglina kõrvukräts väiksem ning teadmine, et reeglist võib ka erandeid olla, on tema jaoks siis juba pisut liiga nõrk lohutus.
Kõrvukräts eelistab elupaigana peamiselt kuuse- või kuuse-segametsi, aga ka pisemaid kuusikuid põldude või heinamaade vahel. Lind teeb oma pesa kaelustuvi, vareslaste või orava mahajäetud pesadesse. Mune on aprillis pesas 4...5 ja pojad, lennuvõimestuvad juunis. Poegadele on algul ohtlik eelkõige nugis, pärast, kui nad juba pesast väljas käima hakkavad, lisanduvad talle suvalised röövlinnud. Linnupoeg on maitsev suutäis, millest ära öelda oleks kiskja seisukohast puhas lollus . Kuid ka linnupojad ise on üksteisele ohtlikud. Kuna poegade vanuses on teinekord suured erinevused, ei takista miski suurematel väiksematele turja kargamast.
Kõrvukräts ei kuulu looduskaitse alla.

Sooräts

Sooräts (Asio flammeus) on kollakaspruun hakist veidi suurem erkkollaste silmadega kakuline. Peas väikesed suletutid, mis on näha siis, kui lind on ärritunud olekus. Kõrvukrätsust eristavad teda veidi pikemad tiivad, mille tagaserv on laialt valge, valkjas on ka linnu kõht (kõrvukrätsul on see viirutatud).
Isaslindude keskmine kaal on 295 g ja emaslindudel 335 g. Tiibade sirulaius 90 – 105 cm. Sooräts tegutseb nii päevasel ajal kui ka videvikus .

Vanas Maailmas on sooräts levinud Briti saartest ja Skandinaavia poolsaarest läänes kuni Ohhoota mereni ja Kamtšatka poolsaareni idas, põhjapiiriks seitsmekümnes ja lõunapiiriks neljakümnes paralleel. Laialdaselt on liik levinud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.

Sooräts on avamaastiku (sood, jõeluhad, rannaniidud, avarad põllumassiivid, tundra ) asukas. Pesitseb maapinnal, tavaliselt kõrgema rohu või põõsastiku varjus . Täiskurnas võib olla 2-13 muna. Mune hautakse 25 – 27 päeva. Paarinädalased pojad lahkuvad pesast ja ukerdavad ümbruskonnas ringi, saades täieliku lennuvõime viienädalaselt.

Sooräts on sõltuv näriliste arvukusest ja selle tõttu on tema arvukus väga kõikuv.
Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 48×22×18 mm.
Viimane soorätsurikas aasta oli Eestimaal 2005. Liigi arvukust on meil hinnatud 10 – 300 haudepaarile, asustustihedus 0,1 paari 100km2. Talvituvad vaid üksikud linnud ja nende arvukus ei ulatu üle 5 linnu.
Sooräts kuulub kaitstavate liikide II kaitsekategooriasse.

Kassikakk

Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune . Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun.
Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad.
Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas , ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü
"ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi  - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata.
Kassikakk on looduskaitse all.
Värbkakk

Värbkakk (Glaucidium passerinum) on umbes kuldnoka suurune kakuline. Ta on väikseim kakk
Euroopas. Oma väikesele kogule vaatamata on värbkakk siiski tõeline röövlind, kes toitub nii värvulistest kui hiirtest .

Värbkakk on hämarikulind, kes võib tegutseda ka päevasel ajal. Erinevalt paljudest teistest kakulistest ei ole värbkakk aktiivne öösel.

Värbkakk on meie teistest kakkudest selgesti eristatav juba ainuüksi suuruse järgi. Sulestik selja poolt pruun, korrapäraste valkjate tähnidega, kõhu poolt valge, pruunikate viirgudega, silmad kollased.

Emaslinnud on isaslindudest veidi suuremad. Isaslindude pikkus jääb 15 - 17cm vahemikku, emaslindude pikkus 17 - 19 cm vahemikku. Isaslinnud kaaluvad 50-65g, emaslinnud 67-77g (enne hauduma asumist rohkemgi ).

Värbkakk on levinud kogu taigavööndis Skandinaaviast Ida-Siberini. Eraldatud värbkakuasurkondi elab ka Kesk-Euroopa mägimetsades.

Eestis on värbkakk üldlevinud vähesearvuline haudelind. Värbkaku arvukuseks on meil arvatud 200-500 haudepaari, kuid ilmselt on tegemist alahinnanguga,mis tulenes värbkaku eluviisi puudulikust tundmisest.

Värbkakk asustab kõige meelsamini vaheldusrikkaid metsamaastikke vanade kuuse-segametsa tukkadega, kuid võib elada ka männikutes ja teistes metsatüüpides.

Värbkakk pesitseb vanas rähniõõnsuses - talle sobivad nii suur-kirjurähni, valgeselg-kirjurähni kui ka laanerähni sepistatud õõnsused. Pesitsemiseks sobib ka spetsiaalmõõtmetega pesakast .

Värbkaku territooriumihüüdu - lühikest, seeriana korratavat vilet "kjüüp", võib kõige sagedamini kuulda aprilliõhtutel, vahetult enne ja pärast päikeseloojangut. Munema asuvad värbkakud tavaliselt aprilli keskpaiku. Kurnas võib olla kuni 10 (keskmiselt 7) valget muna. Haudumiseks kulub ligikaudu üks kuu ning umbes kuu vanustena on pojad lennuvõimelised.

Värbkaku toiduks on pisinärilised ja väikelinnud. Sügisel ja talvel kogub toiduvarusid - närilisi ja värvulisi puuõõnsustesse ja pesakastidesse. Lumerikastel talvedel aitavad toidulaod värbkakkudel raskemad ajad üle elada.

Habekakk

Habekakk on suur kakuline. Meie suurima kakulise - kassikakuga - võrreldes jääb ta viimasele alla kõige enam vaid kolmandiku võrra. Värvuse poolest on ta aga kassikakust erinev: habekaku värvuses domineerib hall. Ainuke kehaosa, kus on ka muud tumedamat värvust, on selg, seal lisandub hallile ja valgele ka pruun nende värvide ühtlase segunemise tõttu on selg hallikaspruun. Kaku eesosa on seljast tunduvalt heledam, jalad ja jookse samuti helehallid. Habekaku pea on ühtlaselt hall, nägu, nagu kakulistel kombeks, on kummulikeeratud kaheksa kujuline ja see on samuti hall, ainult et veidi tumedam ning sellel on kontsentrilised tumedamad ringid. Kaku silmad on suured ning tumedad. Kaku nokk ja küüned on kollased. Saba on pikk ja pealt tume-, alt helehall. Habekaku noka all on tumedamatest sulgedest kolmnurk , mis oma kujult meenutab lõuahabet ja mille järgi lind ka oma nime on saanud.
Habekakk eelistab soiseid alasid, rabasaartel kasvavaid kuusikuid, soiseid kuuse-segametsi. Ta on meil haruldane talikülaline, keda näha õnnestub vaid üksikutel. Kuna ta on niivõrd suur lind ja meil ei pesitse - seega külastavad meid vaid vanalinnud - ei ole tal meil ka vaenlasi eriti palju. Röövlindudest ei tule arvesse praktiliselt keegi ja kiskjatest võivad teda maas einestades ohustada vaid hundi või ilvese äkkrünnakud.
Habekaku toitumist pole meil uuritud, ent kuna tegu on suure röövlinnuga, võib arvata, et tema menüü koosneb enamvähem samadest komponentidest, mis kassikakulgi. Kuna ta eelistab soiseid alasid, on saakobjektina tõenäoliselt suur osa erinevatel kanalistel, eriti tedrel, metsisel ja laanepüül.
Habekakk kuulub looduskaitse alla.

Lumekakk

Lumekakk on üldtoonilt valge peaaegu kassikaku suurune röövlind. Linnu nägu ja rind on valged, jalgade ülaosa, mida me tavaliselt tema kõhuks peame, on samuti valge, kuid sellel esinevad pruunid rõhtsad triibud. Tiivad ja selg on värvunud nagu jalgade ülaosagi, ainult et seal on nende pruunide vöötide laius tunduvalt laiem. Jalgade alaosa, jookse ja varbad on hallid , küüned mustad. Nokk on samuti must. Linnu pealagi ja laup on keha kõige pruunimad osad, seal võib pruuni ja valge suhe ulatuda kuni 1:1.

Lumekakk ei ole meil tavaline lind, teda nähakse talvel vaid mõnel üksikul korral. Omajagu on selles süüd ka tema heledal värvusel kuid põhiline on ikka see, et lind meil lihtsalt eriti sage külaline ei ole.

Lumekakk toitub nagu ka kassikakk endast väiksematest lindudest ja loomadest. Saaki varitseb puudel, kividel, pinnasekühmudel.

Lumekakk on tüüpiline põhjapoolsemate alade asukas, mida näitab ka tema hele värvus. Soojema kliimaga vööndites oleks tema hele värvus talle kahjulik, hele kakk on ju tumedal taustal kohe näha. Põhjapiirkondades on aga enamikul ajal aastas lumi maas ning see loob talle sobiva tausta .

Lumekakk on meil looduskaitse all.

Vöötkakk

Vöötkakk (Surnia ulula) on haki suurune ja raudkulli meenutav pika sabaga lind. Ülapoole mustpruunil taustal leidub valgeid täppe ja tähne. Linnu valge alapool on tiheda tumeda vööditusega. Pea nagu kõigil kakkudel ümar, kuid mitte eriti suur. Silmad kollased, valget nägu ümbritseb tumedatest sulgedest rant . Nokk kollane. Vöötkaku isaslinnud kaaluvad keskmiselt 300 grammi ja veidi suuremad emaslinnud kuni 380 grammi. Tiibade siruulatus on kuni 81 sentimeetrit .

Vöötkakk on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika okasmetsades ja metsatundras.

Pesitseb nii õõnsustes kui ka väikestes risupesades ( vares , harakas). Kurna suurus kõigub 3-13 munani. Haudevältus ligikaudu 30 päeva, peale kolmenädalast pesaelu lahkuvad pojad täielikku lennuvõimet saavutamata pesast. Umbes viis nädalat veedavad noorlinnud veel pesa läheduses ja manguvad vahetpidamata vanalindudelt toitu.

Vöötkaku iseloomulik käitumine saagijahil on rappelend. Raplemine on veidi pehmem ja „õhulisem“ kui tuuletallajal. Aktiivne päeval ja videvikus.
Põhiosa toidust moodustavad uruhiired. Vöötkaku arvukus ning pesitsusedukus sõltuvad nende olemasolust ja arvukusest.
Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 41×22×19 mm.

Eestis on vöötkaku pesitsemine tõestatud 4 korral: 1893.a. leiti pesa koos pojaga Saaremaal, enne 1897 aastat leiti pesa Harjumaal Leholas. 20.sajandist on kaks pesaleidu: 1942.aastast Tartumaalt Ilmatsalu lähedalt (pesa 3 pojaga) ja 1974. aastast Loode-Eestist Nõmmemaalt (paari 3 lennuvõimelise pojaga).
Sagedamini võib vöötkakke kohata meil talveperioodil. Aastad pole vennad ja nii kõigub meil talvituvate lindude arv suuresti (veel 20. saj. viiekümnendatel aastatel kohati linde Pärnu ümbruses igal talvel). Talvituvate vöötkakkude arvukust aastatel 2003 -2007 on Eestimaal hinnatud 0-5 linnuni.
Vöötkakk kuulub kaitstavate liikide III kaitsekategooriasse.

8