Kullilised - kotkas,kakk,toonekurg (0)

Jõhvi Gümnaasium
Kullilised
Referaat
Kain- Theodor Merilai
7.a klass
Õpetaja Tiina Gaškov
Jõhvi 2012
Sissejuhatus 3
Toonekured 4
Valge- toonekurg 4
Must-toonekurg 5
Kotkad 7
Kaljukotkas 7
8Kalakotkas 8
9Kullid 9
Kassikakk 9
10Kodukakk 10
11 Pistrikud 11
Tuuletallaja 11
12Rabapistrik 12
2

Sissejuhatus

Minu poolt koostatud referaadi sisuks on bioloogias õpitavad röövlinnud.
Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad."
3

Toonekured

Valge-toonekurg

Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks.
Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt.
Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna-Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas.
Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune.
Valge-toonekurg muneb 2-6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2-3 poega. Nii isas - kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Toonekurg kannab toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ta sööb hiiri, mutte , putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, vähem konnasid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal raskusi.
Harvad pole juhused, kui toonekurg nõrga ja viletsa, tavaliselt viimasena koorunud poja üle pesa ääre tõukab, kelle siis inimesed edukalt üles kasvatavad. Pojad õpivad lendama umbes augusti alguses ja mõni nädal peale seda hakkavad ise toitu otsima . Augusti lõpuks tuleb aga valmis olla pikaks lennureisiks Lõuna-Aafrikasse. Valdav osa noorlindudest asub teele enne vanalinde. Toonekured väldivad oma rännakul lahtist merd ja seetõttu kulgeb nende reis üle Türgi ja Vahemere idaosa .
Valge-toonekurg on looduskaitse all.  
5

Must-toonekurg

Must-toonekurel on metalse läikega must sulestik, valge kõhupool ja erkpunased nokk ning jalad.
Erinevalt valge-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi. Kasvult on ta viimasest pisut väiksem. Rahvapärimustes on must-toonekurg ennustanud surma, millest ka tema nimi: pivalind.
Elupaigaks on must-toonekurel vanad metsamassiivid ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad. Ta on üksindust armastav lind: moodustub püsiv paar, kelle pesale lähim pesa asub tavaliselt kaugemal kui kuus kilomeetrit.
Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat.
Toiduks on talle kalad , konnad , veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal.
Enamasti juba augusti teisel poolel lendavad must-toonekured oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale , osa rändavad Lõuna- Aasiasse . Varakevadel märtsi teisel poolel võime aga must-toonekurge taas kohata Eestis.
Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse.
 
6

Kotkad

Kaljukotkas

Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kotka põhivärvuseks on pruun, vanalind on üleni pruun. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased , küüned mustad. Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest.
Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised . Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi , kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad.
Kotkas valib endale elupaigaks rabamaastikke või nende äärealasid. Kotka pesapuuks on kõrge mänd, mille tippu rajab suure jämedatest okstest pesa. Kord kasutatud pesa asustatakse ka hiljem. Iga pesitsuskorraga suureneb pesa ligi poole meetri võrra. Talvel enamik sellest küll laguneb, kuid järgmise pesitsusega tehakse see kuhjaga tasa. Kotka pesas on märtsikuus kaks muna, kuid vaid ühest koorub tavaliselt poeg. Üks muna ei pruugi olla viljastatud ja sageli esineb ka vennatappe ning muid õnnetusi, mis ühele pojale saatuslikuks saavad.
Kaljukotkas on loodusmälestusmärgina rangelt kaitsealune liik.

8Kalakotkas

Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk , millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad , küüned ja nokk on mustad.
Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile.
Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad . Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2…3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alles augusti lõpuks ja vahetult pärast lendama hakkamist sooritavad praalivaid kärarikkaid kõrgeid õhulende.
Kalakotkas kuulub looduskaitse alla.

9Kullid

Kassikakk

Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid , valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune . Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun.
Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad .
Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema, samuti murrab maha kõik lunnud. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma.
Kassikakk on looduskaitse all.

10Kodukakk

Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud , loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune . Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad.
Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid.
Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad . Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju.
Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki .
Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi.
Kodukakk on, nagu kõik kakulised , looduskaitse all.

11 Pistrikud

Tuuletallaja

Tuuletallaja on hakisuurune meil üsna tavaline haudelind. Isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isalind on emalinnust pisut väiksem ja tema pea ning saba on hallid , kuna emalinnul on nad pruunid. Nii isa- kui emalinnu alakeha ja "püksid" on heledad ja pruunide täppidega kirjatud, selg on helepruun , tiibade tipmised hoosuled tumepruunid. Silmast allpool on tume küllalt lai habetriip. Linnu jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on mustad. Linnu nokk on tüvikuosast hall, otsast tumenev.
Tuuletallaja elupaigaks on enamasti kultuurmaastikud või nende äärealad. Pesapaigaks valib enamasti mõne männi, soovitavalt varesepesaga. Tuuletallaja nimelt ise eriti osav pesaehitaja ei ole, mistõttu ta kasutab teiste lindude, eelkõige aga vareste mahajäetud pesi. Samas aga peab see pesa olema ka õhust raskesti nähtav, kuna tuuletallaja peab oma väiksuse tõttu peaaegu igat suuremat röövlindu pelgama. Ronivate röövlitega tuleb lind kergemini toime.
Tuuletallaja põhitoiduks on igasugused pisiimetajad, samuti ka väiksemad värvulised. Kui metsa all on kusagil mõni raibe, siis aegajalt külastab ta ka seda, kuid kunagi ei teki tal otsest raipe-eelistust. Kui ikka elavat saaki vähegi liigub ja jalgu jääb (seda otseses mõttes, saaki tabab lind ja viib pessa peamiselt oma küünte abil), ei vaadata raipe poolegi.
Tuuletallaja on küllalt produktiivne lind, tema kurnas on enamasti 5 muna. Poegi kasvatavad üles mõlemad vanalinnud võrdselt. Tuuletallaja on looduskaitsealune linnuliik.

12Rabapistrik

Rabapistrik on varesest veidi suurem kontrastse sulestikuga röövlind. Pistriku kurgualune on valkjas , kõht, jalgade ülaosa ("püksid") ning saba alumine pool on triibulised. Taustavärvuseks on seal valge, mille peal on pruunidest ristvöötidest madrusesärki meenutav muster. Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest , noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole kulgeb lai tume pikivööt, mida nimetatakse haberibaks. Linnu nokk on must. Jookse on sulistunud vähem kui poole pikkuseni, keskvarvas jooksme pikkune või pikem. Saba on tipust ahenev .
Rabapistrik on üldiselt rändlind, kes saabub meile märtsi teisel poolel ning lahkub enamasti septembri teisel poolel. Mõnel harval juhtumil on nähtud rabapistrikku meil ka talvel, ent kas sellisel juhul on tegu meil ka suvel elanutega, seda ei teata. Rõngastusandmete kohaselt talvituvad meie pistrikud Edela-Euroopas.
Rabapistrik on meil väga haruldane lind. Veel käesoleva sajandi keskpaigas arvati teda olevat 40 paari, kuid kümmekond aastat hiljem algas rabapistriku arvukuse katastroofiline langus, seitsmekümnendatel tehtud vaatluste tulemusena arvati, et meil pesitseb vaid 5 paari. Selline tendents pole omane ainult Eestile, kogu Euroopas on linnu arvukus tohutult langenud.
Saaki jälitab ja tabab rabapistrik alati õhus, seega on tema saakobjektideks vaid linnud . Kui linde meil veel enam oli ja neid uurida sai, tehti kindlaks, et esineb ka toiduspetsialiste, kes toituvad näiteks vaid tuvidest, varestest või partidest.
Rabapistrik on looduskaitse all.
 
13