Pea piirkond segametsades. on heledam ja noka tüve pikenduseks *Pasknäär on mõlemal pool musta värvi laik. *Põhjatihane Pöialpoiss Porr Värvulised Punarinna laul on vali. Laul algab ja Kogu ülalpool on oliivpruun, laup, Armastab tegutseda lõpeb järsult, kestes videvikus 6–8 põsed, kurgualune ja puguala tiheda alusvõsaga sekundit. Laul lõpeb hõbekellukese intensiivselt roostepunased, muu metsades ja puisniitudel, meloodilist helinat meenutava alapool valge. Kõrgejalgne. Isa- ja suurtes parkides ja trilleriga. emalind on ühesugused. kalmistutel. Sageli võib
Leeterislad ja nektarilinnud kaitsevad ressursse (käituvad despootidena) teatud keskmiste toitumistingimustega elupaikades, kusjuures liiga vaestes ja liiga rikastes elupaikades kasutavad nad ressursside lihtekspluateerimist. Selle põhjuseks on erinevate käitumisstrateegiate erinev äratasuvus erinevais elupaigus. Vaatlused Põhja-Ameerika veekogudes näitasid, et isaseid ogalikke esineb seal mitmesuguses värvigammas: ühtedel on tunduvalt punasem, teistel tuhmim kurgualune. Eksperimentaalselt selgitati, et mida punasem oli isase kurgualune, seda suurem ligitõmme oli tal emaste jaoks ja seda edukam oli ta sigimises. Edasise uurimise käigus selgus, et enamik ogalikke, kes elutsesid madalas vees, olid tuhmi kurgualusega, sügavas vees elavad ogalikud olid aga palju punasemad. Järgmised eksperimendid näitasid, et mida punasemad olid ogalike kurgualused, seda kergemini langesid nad forellide saagiks. Uurijad jõudsid järeldusele, et kuna veekogu
KaelusPapagoi (Psittacula krameri) Linnu kirjeldus Kaeluspapagoi on paigalind, kes on tuntud oma roheka sulestiku ja valju hääle poolest. Kaeluspapagoid on üldjoontes rohekad, ent pea muutub kukla suunas sinakaks. Kurgualune on must, samuti kui nokast silma poole kulgev kitsas riba. Tiiva pikkus on 16 cm, üldpikkus umbes 42 cm. Leviala Elutseb Aafrikas kuni kuni Põhja- Etioopiani. Veel leidub teda lõunaosas(India). Teda on toodud Euroopasse ja USA- sse. Liigi arvukus kasvab. Pesitsus Emane muneb 3-4 muna umbes kolm päeva pärast pesategemist. Isane söödab emast haudumise ajal, mis kestab 22-24 päeva. Suled kasvavad 35 päeva vanuselt ning iseseisvuse saavutavad pojad 65 päeva vanuselt.
Isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem. Noorlindude kõhualune heledam, pealagi pruunikas ja põsed kollakad. Koduvarblane Suure pea. Jäme nokk. Lühike saba. Sirgjoonelise kindla lennuga. Emas lind: vöödiline,kollakaspruun. Pea on ühtlaselt pruunikashall,kollase kulmutriibuga. Isas lind: seljalt pruunitriibuline, alapoolelt ühtlaselt hall. Hall pealagi on ääristatud kahe kaarja kastanpruuni laiguga kuklal, põsed hallid, kurgualune on süsimust ja silmi läbib must triip. Saba on ühevärviline, tuhm hallikas päranipuala ja tiival kitsas valge vööt. Koduvarblane. Emaslind. Isaslind. Kuldnokk. musta läikiva sulestikuga mida katavad väikesed valged tähnid Kehapikkus on 2123 cm, kaal 6580 g Tiibade hoosulgede välisservad on heledamad. Sügise poole kaob sulgedelt metalliläige, need muutuvad hallikamaks. Talvises sulestikus on valged tähnid
Kassikakk (ladina k. bubo bubo) Kassikakk kuulub kaklaste perekonda, olles nende hulgas suurim. Oma nime on ta saanud talle iseloomulike "kõrvade" tõttu, mis meenutavad kassi omi. Samuti on talle iseloomulik valge kurgualune. Kassikaku pikkus võib ulatuda kuni 82 cm, tiibade siruulatus küündib aga lausa kuni 180 cm. Ühe tiiva pikkus on tavaliselt 4151 cm, tema kaal on tavaliselt 2,13,2 kg Elukoha suhtes kassikakk eriti valiv ei ole. Ta tunneb end hästi nii metsas, stepis, kui kõrbes, tasandikul või ka mägedes. Näiteks TjanŠanis võib ta elutseda 3, Tiibetis kaa 4,2 km kõrgusel
Vesipapp Välimus ● Vesipapp on ühtlaselt tumepruun lind, kellel tõusevad esile eriti valge rind ja kurgualune. Kehapikkus 18-20 cm. ● Tiivapikkus 8-10 cm. ● Kaalub 50-70 g. ● ● Tal on saba lühike, jalad pikad kuid tugevad. Rahvapärased nimed Jääpura ● Meripapp ● Jõekirikisand ● Lutsu-Mats ● Veekirikisand ● Vesirästas ● Jõekirikhärra ● Jõerästas ● Veeköster ● Jõeisand ● Jõeköster
Kambja 2011 Sisukord 2 Sisukord 3 Sissejuhatus, kes on haug? 4 ll 5 Pilte havist 6 Kasutatud allikad 2 Haug Tunnused: Suure pea ja pika, pardinokka meenutava ninamikuga röövkala. Päraku ja seljauim on vastastikuse asetusega. Värvus ja muster on väga varieeruvad. Selg ja pea on enamasti mustjasrohelised, küljed heledamad oliivrohelised või kollaka varjundiga hallid. Kõht ja kurgualune hallikas või kollakasvalge. Mõõtmed: Emaskala on oluliselt suurem kui isane ja eluiga pikem. Suurim haug: 19.9k g, 17 aastat vana. Tavaliselt kuni 50cm pikad. Levik ja elupaik: Kõige laiema levikuga kalaliik Eesti sisevetes. Elab jõgedes, ojades, järvedes ning mere rikkaliku taimestikuga aladel. Eriti rohkesti Väinameres. Havisid võib elada ka turbaaukudes, karjäärides ja tiikides. Paikse eluviisiga, ei hoidu parvedesse ning pikemaid rändeid teeb ainult kudemisperioodil.
terassinised marmoreeritud laigud, kõht muurub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks jätke, mis ei lase suud sulgeda. Meriforell: i-l tekib alalõuale väike kõhrjätke, kehal suureneb roosade tähnide hulk. Vikerforell: i-muutub tumedamaks, seljale tekib küür. Angerjas: kudemisrände algul selg muutub mustaks, küljed ja kõht hõbedaseks, silmad suurenevad tugevasti. Lepamaim: i-l kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk. Vimb: i-l selg läheb mustaks , kõht kollaseks, R ja K punakaskollaseks; peas, seljal , R ja K sisekülgedel peen hk. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused. · Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad.
Ostetud või püütud kalad pesta limast külma, võimalusel voolava veega. Väikestel kaladel, nagu kilu, räim, rääbis jt. eemaldada soomused pesemisega. Pestud kalad nõrutada ja puhastada kohe. Selleks on mitu moodust olenevalt kala liigist, suurusest ja tarvitamise otstarbes.Kala rappimist kasutatakse räime, kilu ja teiste väikeste kalade puhastamisel. Kala võetakse vasakusse kätte ja parema käe esimese sõrme ning pöidlaga tõmmatakse kala kurgualune koos lõpuste ja soolikatega ära. Mari ja niisk on söödavad, need jäetakse kõhuõõnde. Kui rappimisega tahetakse saada peata kala, siis lõigatakse kala selgroog terava noaga pea tagant läbi ja tõmmata pea koos lõpuste ja siseelunditega ära. Lestal on sapipõis otse kurgu all, mille tõttu tuleb rappimisega olla ettevaatlik. Sapipõit ei tohi ühelgi kalal vigastada, sapp muudab kalaliha rohekaskollaseks, mõruks ja seega toidukõlbmatuks.
Väidetavalt võib rohukonn 1 hüppega läbida vahemaa, mis on võrdne tema 12 kordse kehapikkusega. sigimine, paljunemine ja arenemine- Pärast talveund algab konnadel paljunemisperiood. Rohukonnad kogunevad suurte hulkadena kudemispaikadesse: kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga järvedesse ja tiikidesse. Kudema siirduvad samasse paika, kus nad ise ilmale tulid. Algab nurrumist meenutav konnakontsert. Sigimisperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on samal ajal silmatorkavalt paksud. Aprilli lõpus koeb emasloom kuni 12 cm sügavusse vette 670–4000 muna, mis kleepuvad kuni 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada mitme ruutmeetri suuruseid kuduvälju. Kullesed kooruvad 5–16 päeva pärast kudemist. Kullesed võivad kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65.–75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest
SUITSUPÄÄSUKE Suitsupääsuke on väike, sinakalt helkiva musta seljaga lind. Tal on roostepunane kurgualune, valge või kreemikas kõht ja väga pikk lõhkine, vimplitaoline saba. Lennates tundub ta tihti üleni must, olles äratuntav pika saba ja ülivilka lennu järgi. Noorlindudel on lühemad sabad. Suitsupääsukesed vestlevad omavahel sädistades, kui nad majakatusel või traatidel istuvad. Nad on levinud kogu Euroopas ning neid võib kohata ka Skandinaavias, Türgis ja Vahemere-ääres Aafrikas. Euroopas on nad ainult kevadel ja suvel
pruunikas. Veel on rabavesi mineraalainete tingimustes, maasiseseid roomavaid happeline, sisaldades palju talletada vett ja muuta seda risoome, mille abil kiiresti orgaanilist ja vähe mineraalset happeliseks. Vett suudab levida. Nii sinika kui ka mustika marju katab mustad hoosuled ja kurgualune iseloomulik valkjas vahakirme. ning puhmjalt alla rippuv saba, Sinika rahvapärane nimetus vanalinnul peas paiknev joovikas on tulnud sellest, et punane laik. Sookured marjade liigne söömine võib elutsevad tavaliselt Viru raba esile kutsuda joobe tunde. soostuvatel raiesmikel. Veel
Paleobalti meres 472-417 miljonit aastat tagasi ning on seotud peamiselt Ordoviitsiumi ja Siluri ajastuga. Põhja-Eestis tekkis esialgu glaukoniiti ja raudooide sisaldav paas RAHVUSLIND-SUITSUPÄÄSUKE (1962) Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 1922 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune. RAHVUSKALA-RÄIM (2007) Räim ehk läänemere heeringas. Räim on, enamasti alla 20 cm pikk. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks.
vette. Jäälinnust video http://www.youtube.com/watch?v=kUmliIBBbyc&feature=related Vesipapp Vesipapp on jässaka kehaga ja väga huvitavate elukommetega lind. Tema jässakus tuleneb osalt paksust sulestikust, mis võimaldab tal väga külmas kliimas isegi jäise veega mäestikujõgedes tegutseda. Vesipapp on ühtlaselt tumepruun lind, aga kontrastselt tõusevad esile tema valged rind, kurgualune ja puguala. Eestis on ta vaid vähearvukas talikülaline, kes saabub oktoobri lõpul või novembri alguses ja lendab taas oma pesitsusaladele aprillikuus. Vaid haruharva on ta pesitsenud ka Eestis, enamasti teeb ta seda aga mägismaadel kiirevooluliste jõgede ja ojade kallastel. Eestis võime teda näha kinnikülmumata kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapid jooksevad, ujuvad ja sukelduvad väga hästi. Lend jätab neil jässaka keha tõttu jõulise ja hoogsa mulje
Merilyn Mõttus LAUK (ruiklase tüüp) Välimus - värvus ja sulestik Lind on pontsakas ja pigimusta sulestikuga, tal on valge laubakilp. Noorlinnud on tuhmhallid ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu Pärast pesapaikadele saabumist algavad laugul omapärased paaritumismängud: linnud kogunevad rühmiti vabaveelaikudele, ajavad üksteist taga, pekstes tiibadega vastu vett ja lastes kuulda omapäraseid häälitsusi. Mängude lõpus heidavad linnud paaridesse ja nii ema-
Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500- 700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning nende esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11- 12 cm sügavusse vette 670- 4000 muna, mis kleepuvad 15- 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m 2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5- 16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75
KOOSTANUD HAJA OJARAND Toiduks on: Must lagipea ja kurgualune, punane rind. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses . Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga. Kollane kõhualune. Lauluviis “sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks ussikesed, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihased tegutsevad enamasti salkadena.
Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest. Eluiga võib vabas looduses ulatuda 35 aastani. Must-toonekurg Must-toonekurg (Ciconia nigra) on toonekurglaste sugukonda toonekure perekonda kuuluv lind. Must-toonekurg on samasse perekonda kuuluvast valge-toonekurest pisut väiksem: ta kaalub umbes 3 kg ja tiib on keskmiselt 54 cm pikk. Tema sulestik on valdavalt must roheka ja vaskpunase metallihelgiga. Kere kõhupool on valge, aga jalad, nokk, kurgualune ning sulistumata kohad valjasribal ja silma ääres erepunased. Must-toonekurg kasutab tihti purilendu. Lennul paistavad välja iseloomulikud laiad tiivad, väljasirutatud kael ja pikad taha sirutatud punased jalad. Must-toonekure levila on laialdane. Tema pesitsusala hõlmab suurema osa Euraasia metsavöötmest, isegi 60. põhjalaiuskraadist põhja poole. Stepis ja kõrbes ta ei pesitse, kuid pesitsusalasse kuulub lai riba Hiina ja Kesk-Aasia piiril Põhja-Iraani ja Taga-Kaukaasia kaudu
Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas
Arenenud meeled Haistmine ja kuulmine, Nägemine ja haistmine nägemine on nõrgem. (haistmisel ja nägemisel osaleb kahearuline keel). Kaitsevõte Saba mahajätmine Välimuse iseloomustus Hallikaspruun, talvel pisut Seljal ja külgedel on tumedad heledam kui soojal ajal; jalad triibud, kurgualune valkjas on helehallid või valkjad või sinakas; kõht valge, ning kaetud lühikeste kollane, oranz või punane. liibuvate karvadega. Nägu on Pea külgedel paiknevad pikk, suur ülamokk ja väiksed silmad millel on mitmekümne sentimeetrine liikuvad silmalaud. Suu on lõuahabe
jagu ka kalamehe õnge tamiilist. Avar neel ja avarad lõpusepilud võimaldavad üsna suurt saaki neelata. Silmad suhteliselt suured, paiknevad pealae lähedal, kaitstud luuvõlviga. Kehal on väikesed ovaalsed, ainult haugile omase kujuga soomused. Värvuselt on ta suurepäraselt kohastunud eluks veetaimede keskel. Selg koos pea ülapoolega on üldiselt mustjasroheline, küljed heledamad, oliivrohelised või rohekashallid, kollaste täppidega või põikvöötidega, kõht ja kurgualune valge või kollakasvalge. Värvus muutub koos vanusega ja sõltub ka konkreetsest elupaigast. 3 Wikimedia Pikkus, kaal ja eluiga Haugi tavaline suurus on 50100 cm, aga ta võib olla üle 150 cm pikk ja üle 35 kg raske. Suurim pikkus on emastel haugidel 1,75m (Soomes), isastel 0.90m, mass emastel 34 kg ja isastel 10,15kg. Eestis on pikim püütud haug 122 cm.
Sügisene läbiränne algab augustis lõpus ja venib novembrini välja. Pehmematel talvedel jääb kuni 100 lindu meile paigale. Carl-Frederik Lundevall 2005. Punarind, Erithacus rubecula rubecula Paljud linnusõbrad peavad punarinda kõige armsamaks linnuks. Ta on varblastest veidi väiksem, suhteliselt kõrgete jalgadega; ta suured mustpruunid silmad tunduvad ilmekaina. Ülal on pruunikas, kõhualune valge, rind, puguala, kurgualune, laup ja põsed oranzpunased, ühesugused nii isa- kui ka emalinnul. Punarind tegutseb maapinnal, madalail põõsail ja puudel. Maas liigub punarind kiirete hüpetega, sageli nõksutab keha, ajab saba püsti ja hoiab tiivad ripakil. Uudishimu tõttu satub ta kergesti igasugustesse püünistesse, sageli aga leiab sealt väljapääsu. Mõnede ornitoloogide arvates on ta väga seltsimatu ja riiakas, tundub aga, et tema riiakus on iselaadselt mänglev ja lõbus. Kuigi
LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS) Lagrits ehk oravhiir ehk aedunilane. Rahvapäraseks nimeks on veel tammehiir või aiahiir. Saksamaal on ta nimeks Gartenschläfer, mis tähendab tõlkes aiamagajat. Välimus Lagrits on omapärase välimusega noore roti suurune loom. Tüvepikkus on 10 ... 18 cm, saba 8 ... 15 cm. Kehamass 80 ... 150 grammi. Selja poolt on ta punakaspruun, kurgualune, kõht ja käpad on valged. Lagritsal on pikad vurrud, kõrvad ja saba. Lagritsale omase ilme annab talle must vööt, mis ulatub silmast kõrvani ja moodustab seega nagu maski lagritsa näole. Selle musta vöödi eesmärk on aga hoopiski suurte säravae silmade varjamine vaenlaste eest. Vaenlaste petmiseks on ka lagritsa saba silmatorkavalt värvunud: üldiselt must, otsast valge tipuga. Vaenlane, kes märkab
suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas
Sookurg on meie maastike üks suursugusem linnuliik. Tema ladinakeelne nimetus on Grus grus. Nagu ütleb ka vanasõna heal lapsel mitu nime, nii kutsutakse sookurgi veel hall-, raba-, mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi-, rukki- ja külmakureks. Hulgaliselt on sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi kurekolmnurk taevas on üks tuntumaid sügise sümboleid. Täiskasvanud sookurg kaalub 5-6 kilo, 1.5 meetrit kõrge ning tiibade siruulatus 2- 2,5 meetrit. Sulestik on hall, vaid kurgualune ja hoosuled on mustad ning peas punane laik. Jalad on samuti musta värvi ja nokk kollakasroheline. Sookured elavad looduses 20- 30 aastat, vangistuses kuni 42 aastaseks. [ 2 ] Elupaik ning levila Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini. Maailmas pesitseb umbes 100 000 sookure paari, neist 80 000 Euroopas, ning 350 paari Eestis. [ 1 ] Liik pesitseb erinevatel märgaladel, peamiselt soos. Nad pesitsevad üksikpaaridena. Peamiselt
Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga. Inimesed on üritanud pääsukese laulu oma sõnadesse panna ning nii leiamegi pärimusest mitmeid tõlgendusi pääsukese laulule. Välimus. Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba järgi. Sulestik on ülapool läikiv- sinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjas-must on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga. Eluiga. Tavaliselt 5-7 aastat, aga võib elada kuni 11 aastaseks. Kus võib kohata... ,,Maal vanaema juures" oleks vast kõige õigem öelda. Ehk siis silmad tasuks lahti hoida maa-asulates, lautade ja küünide ümbruses ning karjamaadel. Samuti meeldib neile putukaid püüda ka veekogude kohal lennates. Vaenlased. Suitsupääsukese vaenlasteks on kindlasti kullilised (näiteks raudkull) ja inimasustusest tingituna ka kassid
Poegade eest hoolitseb isaslind Punajalg-tilder on umbes hakisuurune lind tiivapikusega 15...16 cm. Kehamass keskmiselt 100...140 grammi. Ebapropotsionaalselt pikkade jalgadega. Meriski Kurvitsaline Erksavärviline Kõvahäälne Otsib toiduks karpe Emalind toidab poegi Meriski pea, kael ja keha ülapool on mustad, ülejäänud keha aga valge. Suhteliselt pikk nokk on kinaverpunane, jalad punakaspruunid. Puhkesulestikus on linnul valkjas kurgualune, muidu aga suuremat vahet hundsulestiku ja puhkesulestikuga lindude vahel ei ole. Meriski kaalub keskmiselt pool kilo. Kühmnokk-luik Eestis pesitsev suurim veelind Nokal on must kühm Tugev ühtekuuluvustunne Rändlind See suur lind (kaalub kuni 12 kilo) on üleni valge, ainult kühm, alanokk ja jalad on mustad. Ülanokk on helepunane. Ujudes hoiab kaele rõngasjalt kõverana, nokk allapoole suunatud. Oma tiibu tavatseb ta sageli kilbina selja kohale kergitada
septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik nähtavad kureparved ei ole aga siinpesitsejad, sest Eestis on neist suvel vaid umbes 350 paari, aga läbirändajaid 30 tuhat. Kuna sookurg on meil nii vähearvukas ja teda söödava liha pärast ka rohke küttimise oht hirmutab, siis on ta looduskaitse all. RABAPISTRIK Rabapistrik on varesest veidi suurem kontrastse sulestikuga röövlind. Pistriku kurgualune on valkjas, kõht, jalgade ülaosa ("püksid") ning saba alumine pool on triibulised. Taustavärvuseks on seal valge, mille peal on pruunidest ristvöötidest madrusesärki meenutav muster. Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest, noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas
(Elphick, J. Et al 2006) Suitsupääsuke Eesti rahvuslind suitsupääsuke on harkis sabaga läikiv lind, kes on suvel Euroopa talude juures tavaline nähtus, sest ta eelistab pesitseda lautades ja küünides, mille lähedal on tagatud meelistoit suured kärbsed. Püüab neid lennult, sööstes sageli sujuvalt ja nõtkelt madalal kariloomade vahel ning kasutades oma pikka saba küljelt- küljele käänates tüürina. Tema pikalt harkis saba ja sügavpunane kurgualune torkavad lennul tavaliselt hästi silma, aidates välistada segiajamise kõigi teiste liikidega peale roostepääsukese, kellel on iseloomulik hele kaelus ja päranipulaik. Suitsupääsukese talvituvad Lõuna Aafrikas. (Elphick, J. Et al 2006; Loomariigis) Sugukond: Lõolased Lõolased on väiksed linnud koduvarblase suurused või veidi suuremad. Neil on tüsilik keha ja suur pea. Jalad on lühikesed ja hästi kohastunud maapinnal
Küllap sellepärast valitigi rukkilill meie rahvuslilleks. Rukkilille sügavsinine ja säbruline õis on väga ilus. Oleks minu teha, siis paneksin igasse koolisööklase rukkilille pildi. See on märk: leiba tuleb austada. Leiba austades austame ka Eestimaad ja rahvast, kes seda leiba kasvatab. EESTI RAHVUSLIND SUITSUPÄÄSUKE ON EESTI RAHVUSLIND 1960. AASTAST. Seda lindu tunned sa kindlasti. Tal on sinkjasmust kuub, harkis saba ja valge lipsuga punakaspruun kurgualune. Meile saabub suitsupääsuke aprilli lõpul või mai algul. Hiljuti pääsukesed lahkusid. Praegu on nad teel oma talvekorterisse Aafrikas. Suitsupääsukesele on Eestimaal pandud üle kahekümne nime. Neist tuntumad on: kodupääsuke, laudalakapääsuke, laulupääsuke, harksaba, karuhänd, pärispääsuke. Pesa ehitab suitsupääsuke lauta, rehe alla, kuuri või lihtsalt räästa alla. Pesa kujutab pealt lahtist poolkera. Pääsuke on ilus, uhke ja rõõmus lind
ladestunud Baltika ürgmandrit katnud laugepõhjalises Paleobalti meres 472-417 miljonit aastat tagasi ning on seotud peamiselt Ordoviitsiumi ja Siluri ajastuga. Põhja- Eestis tekkis esialgu glaukoniiti ja raudooide sisaldav paas RAHVUSLIND-SUITSUPÄÄSUKE (1962) Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 19 22 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune. RAHVUSKALA-RÄIM (2007) Räim ehk läänemere heeringas. Räim on, enamasti alla 20 cm pikk. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks.
) 20. sajandil on rabapistrike arvukus drastiliselt vähenenud, paljude pisiimetajate ja väiksemate lindude arvukus tõusis selle järel järsult. Mõne aja pärast võtsid rabapistrike rolli üle teised kiskjad (kullilised, rebased, hundid jne.), kes hakkasid toitu varuma suurematelt aladelt (1.). Rabapistrik (Falco pereginus) Rabapistrik on varesest veidi suurem kontrastse sulestikuga röövlind. Pistriku kurgualune on valkjas, kõht, jalgade ülaosa ning saba alumine pool on triibulised. Taustavärvuseks on seal valge, mille peal on pruunidest ristvöötidest madrusesärki meenutav muster. Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest, noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole
Angerjas: kudemisrände algul selg muutub mustaks, küljed ja kõht hõbedaseks, silmad suurenevad tugevasti. Karpkala: i-l peas, lõpuskaantel ja R-l nõrk hk. Särg: i-l peas ja seljal hk. Roosärg:i-l peas ja seljal hk. Teib: i-l peas ja seljal hk. Säinas: i-l tugevam ja e-l nõrgem hk peas ja kehal. Turb: i-l peas ja seljal hk. Tõugjas: i-l peas ja kehal hk. Lepamaim: i-l kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk. Mudamaim: i-l võib olla peas hk, e-l tekib väike torujas sugunäsa. Linask: i-l peas ja seljal nõrk hk. Rünt: i-l peas ja keha eesosas nõrk hk. Viidikas: i-l peas hk Tippviidikas: R, K ja P alused muutuvad oranziks. Latikas:i-l peas, kehal vahel ja uimedel tugev hk. Nurg: i-l peas ja keha eesosas nõrk hk.
mujalt otsima ja nad võivad hukkuda. Et linnuliikide arvukus ei väheneks, tuleb neid pakasel talvel toita ja luua neile soodsad võimalused pesitsemiseks. Röövlinnu liigid Kassikakk (Bubo bubo) Kassikakk on meie suurim kakuline, kelle keha üldpikkus on umbes 67 cm. Ta on suur kehakas lind, kes on looduskaitse all. Tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun, kuna ta sulgedel vahelduvad pruunid, kollased ja valged vöödid. Kassikaku ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks on kurgualune ja keha üldtoonist tumedamad on pealagi ja selg, kuna seal domineerib pruun. Ta suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruunide sulgedega, mille alt paistab välja tugev ja kõver must nokk. Kassikaku pealael on kaks suletutti, mis jätavad kõrvade mulje ja mida nimetatakse suliskõrvadeks. Kui kassikakk istub, siis paistavad ta konksjad mustad küüned välja. Hämarikus ja öötundidel on kassikakk aktiivne. Temaga peavad arvestama ka
reaktsiooniga ja viljakatel muldadel. Lunn Lunn on levinud Atlandi ookeani kesk- ja põhjaosas, sealhulgas Fääri saartel, Islandil, Teravmägedel, Koola poolsaarel, Novaja Zemlja läänerannikul ja Põhja- Ameerika kirdeosas. Alates 19. sajandi keskelt on lunni levila tugevasti vähenenud otsese inimtegevuse tõttu. Lunni üldpikkus 2629 cm, kaal 440590 g. Nokal on mitu ristivagu. Sulestik on pealt must, alt valge, peaküljed ja kurgualune hallid. Jalad on oranzid. Lunn on vaikne lind. Ainult harva teeb ta kähisevat häält. Lunn asustab pesitsusajal kaljust mererannikut, kus pesitseb kolooniatena. Eriti meeldivad talle pehme turbapinnasega saared, kus on lihtne pesaurge kraapida. Ainult harva pesitsevad nad sügavates kaljupragudes. Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem. Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on
on viimaste inimpõlvede jooksul teinud läbi suuri muutumisi. 19. sajandil oli tursapüük (nagu ka angerjapüük) üsna juhuslik, kuna rannarahvas põlgas seda kala välimuse pärast: ,,suur pea, kõhn keha, tursunud kurgualune, pungis silmad, sarved peas, habe lõua all, alati suu lahti". Turska seostati vanakuradi ja/või surmaga -- tursad olla söönud vanakuradi rasva ja sellepärast ongi nende silmad pungis ja jalad paistes; kõva tursasaagi puhul üteldi, et jälle on tulemas maailmasõda (Valjala); Pärnumaal ja Hiiumaal visati võrkusattunud tursad merre tagasi, kuna nende söömisest kardeti haigust tulevat; hästi püüdvat tursaõnge ei tulnud teha lihtsalt metallist, vaid Saaremaal tehti see hõbehelmest,
öösel, et vältida ülekuumenemist. Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba järgi. Isastel on natukene pikemad sabasuled ja need on heaks indikaatoriks emaslindudele. Nimelt mida pikemad sabasuled on, seda ,,kvaliteetsem" on isaslind, sest pikk saba on üks immuunsüsteemi tugevuse näitaja. Sulestik on ülapool läikivsinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjasmust on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist on väga pesapaigatruu linnuga, tulles ikka oma vana pesapaiga juurde tagasi. Suitsupääsuke on väga kiire ja osav lendaja, kuna lõviosa toidust püüab ta õhust lennu pealt. Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal
vigast teeseldes, et häirijat pesast eemale juhtida. Septembris ja oktoobris rändab enamik meil pesitsenud rohevinte soojematele aladele. - Vesipapp 8 Header and footer ; nimi Vesipapp on jässaka kehaga ja väga huvitavate elukommetega lind. Tema jässakus tuleneb osalt paksust sulestikust, mis võimaldab tal väga külmas kliimas isegi jäise veega mäestikujõgedes tegutseda. Vesipapp on ühtlaselt tumepruun lind, aga kontrastselt tõusevad esile tema valged rind, kurgualune ja puguala. Eestis on ta vaid vähearvukas talikülaline, kes saabub oktoobri lõpul või novembri alguses ja lendab taas oma pesitsusaladele aprillikuus. Vaid haruharva on ta pesitsenud ka Eestis, enamasti teeb ta seda aga mägismaadel kiirevooluliste jõgede ja ojade kallastel. Eestis võime teda näha kinnikülmumata kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapid jooksevad, ujuvad ja sukelduvad väga hästi. Lend jätab neil jässaka keha tõttu jõulise ja hoogsa mulje
..5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500...700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning nende esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11...12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5... 16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75
uralensis, Karvasjalg-kakk e. laanekakk Aegolius funereus, Kassikakk Bubo bubo, Kivikakk Athene noctua, Kodukakk Strix aluco, Kõrvukräts Asio otus, Lumekakk Nyctea scandiaca, Sooräts Asio flammeus, Värbkakk Glaucidium passerinum, Värbräts Otus scops, Vöötkakk Surnia ulula. Habekakk: Peaaegu kassikaku suurune. Sulestiku põhivärvus tuhkhall. "Loor" hästi arenenud- helehall, tumedate kontrastiliste viirudega. Kurgualune must. Silmad väikesed, kollased. Lennus kiirem ja osavam kui kassikakk. Hääl mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt, korrutav "hu-hu-hu-hoo". Üldpikkus 72 cm. Eestis on ta üliharuldane haudelind ninva harva esinev talikülaline ja läbirändaja.Arvatavasti võib Eestis olla vaid paar isendit. (T. Randla, 1976) Alates aastast 2000 on Eestis kohatud habekakku 1-10 korral.(wikipedia.org) Kassikakk: Meie suurim kakuline. Sulestiku taustvärvuseks roostekollane kuni roostepruun, peas suured
Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud 5 kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks
kaitstavuse printsiibi kohaselt on selle põhjuseks erinevate käitumisstrateegiate erinev äratasuvus erinevais elupaigus. Kui jäälindu katses ei esinenud, käitusid ogalikud teisiti kui siis, kui jäälind välja ilmus. Jällegi põhjuseks käitumise erinev äratasuvus erinevais oludes. Vaatame järgnevalt veel üht näidet ogalikest. Vaatlused Põhja-Ameerika veekogudes näitasid, et isaseid ogalikke esineb seal mitmesuguses värvigammas: ühtedel on tunduvalt punasem, teistel tuhmim kurgualune. Eksperimentaalselt selgitati, et mida punasem oli isase kurgualune, seda suurem ligitõmme oli tal emaste jaoks ja seda edukam oli ta sigimises. Miks siis osal populatsioonidel on isaste kurgualune tuhmim? Edasise uurimise käigus selgus, et enamik ogalikke, kes elutsesid madalas vees, olid tuhmi kurgualusega, sügavas vees elavad ogalikud olid aga palju punasemad. Järgmised eksperimendid näitasid, et mida punasemad olid ogalike kurgualused, seda kergemini langesid nad forellide saagiks
Viirpapakoid siristavad, sädistavad või piiksuvad vaikselt. (Parish 2006:34) Printsess Alexandra papagoi on haruldane ja hurmav lind. Ta elab rändurielu Austraalia mandri lääneosa inimtühjades paikades, kus kasvavad akaatsiad, mille seemnetest ta toitub. Teda peetakse Austraalia kõige kaunimaks linnuks. Printsess Alexandra papagoi pealagi on helesinine, seljal domineerib õrn oliivroheline, tiibadel kollakasroheline värvus ja kurgualune on tal roosa. Printsess Alexandra papagoi on harilikult vaikne lind. Tema hääl on kriiskav ja ebameloodiline. Lendamisel tekitab ta käristilaadset heli. (Parish 2006:37-38) Puna-rosellapapagoi on Austraalia aedade ja parkide armastatuim värviline ehe. Puna- rosellapapagoi pole eriti pelglik lind. Vanalinnu sulestik on valdavalt punast värvi, näoosa, tiivaääred ja sabasuled sinist värvi. Puna-rosellapapagoi on harilikult truu ühele paigale ja
meetodid (vt allpool) jne; · interseksuaalne ehk sugudevaheline valik. Hindab vastassugupoole (enamasti emaste) jaoks atraktiivseid omadusi mingil sugupoolel (enamasti isastel). Selle valikuvormi käigus arvatakse paljude liikide isastel olevat välja kujunenud näiteks mitmesugused nn sekundaarsed sootunnused (paabulinnu saba, kroonkure kroon, ogaliku punane kurgualune jne), mis erutavad emaseid, stimuleerides neid paaruma sellise isasega, kellel need tunnused on eriti hästi arenenud. Paabulinnu saba on tüüpiline sugulise valiku näide. Isase paabulinnu toretsev saba on uhkeldamiseks ja arvatakse, et see on arenenud loentamatute põlvkondade jooksul emaste paaritumiseelistuse tulemusena. Saabub mingi tasakaal liiga pika sabaga (olgugi, emaslinde see väga erutab) paabulinnud lihtsalt hukkuvad
Vahutava suuga kult või orikas tähendas Lõuna-Eestis veski- või käsikivi. Koer haugub elus kui ka ka eesti mõistatustes päris sageli ning linakolkimine ja linakolgits on need asjad, mille järske helisid koera haukumine meie mõistatusteloojaile kõigepealt on meenutanud: Koer haugub, saba suus; Koer haugub killa-kolla, üle mäe milla-molla, sabaroog teeb riksa-raksa. Teine tüüpiline haukuja on jälle pastor: Must koer, valge kurgualune (kuus päeva magab, seitsmendal haugub). Kui haukuv koer on punane, siis tähendab ta reeglina keelt, viidates metonüümiliselt sõimule või klatsile, vahel ka tuld lees (Punane koer magab jahuvakas). Hiirte ja rottide juures on kujundiloomet ajendanud peamiselt kaks seika: 1) hiirtel on pesad või urud ja neil on kombeks väikesi ümara kujuga auke närida ja nendesse joosta; lahendid ise võivad
· puhasta hobune väga põhjalikult. Puhast karva on kergem klipata. · jälgi, et masin töötab, pikendusjuhe on piisava pikkusega ega ripu hobusel jalus · alati klipatakse vastukarva · kohad, mis on klipatud, kata tekiga, et hobusel külm ei hakkaks · vahepeal peaks masinal jahtuda laskma, sest tuline aparaat on hobuse ihule ebameeldiv · hobuse õrnemad kohad nagu pea, kõhualune, kaenlaalused ja jalgade vahe püga kindlasti jahtunud masinaga · kurgualune ja esijalgade vahelt on raske klipata. Venita ettevaatlikult nahka, et ei jääks volti ja masinaga sisse ei lõikaks · kriidiga võib tõmmata enne klippamist joone ette kergendamaks tööd · kui üks pool pügatud, mõõda nööriga kõrgus ja märgi teisele poole, et hobune saaks klipatud sümmeetriliselt · hobuse tagumise poole klippamiseks seo saba kinni, et see ei häiriks tööd · peale pügamist peab hobuse korralikult harjama, et lahtised karvad ei jääks
Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis
(ajus) paikneval filtril. Enamasti toimub filtreerimine nii perifeerselt kui ka tsentraalselt. Sensoorse ekspluateerimise mõiste, näiteid. Arvatavad põhjuslikud seosed sensoorse eelsoodumuse, supernormaalsete ärritajate, sensoorne ekspluateerimise ja päästiktunnuste/biosignaalide vahel. Sensoorne lõks. Sensoorse eelsoodumuse (supernormaalsete ärritajate) ärakasutamist oma päästiktunnustes nim. sensoorseks ekspluateerimiseks. N: isaslinnul sinine kurgualune, sest see liik toitub peamiselt sinistest marjadest, seega lihtsam emaste tähelepanu saada. N: noorloomade sarnane pehme, ümmargune välimus, mis maandab täiskasvanute agressiivsust. Mängukarud: mängukarud olid alguses rohkem täiskasvanud karude nägu. Möödunud sajandi jooksul omandasid mängukarud järk-järgult aina “titalikumad” jooned. Katsed näitasid, et väikestele lastele tegelikult “karubeebid” rohkem ei meeldi. Järelikult on selle “evolutsiooni” taga pigem
meeldib närida autode elektijuhtmeid Lubatud jahiviisid ja aeg: kastlõksuga, puult või ehitiselt kohe surmava püünisrauaga, samuti varitsus- ja hiilimisjahina ja jahikoeraga 1.nov- 28.veeb. Mäger (Meles meles) Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 60-90 cm; kaal 15 35kg. On jässaka kehaga kärplane, kellel on iseloomulikud kolm koonult algavat valget vööti, mis jooksevad üle lauba ja pea külgedele. Keha alapool on tume (must) ja ülapool hallikas. Kurgualune, kõht ja jalad on mustad. Eeskäpp on tagumisest laiem. Uruloom! Levimise tingimus on, et peab saama ehitada urge. Levik: peaaegu kogu Euroopa, v.a. Põhja- Skandinaavia. Arvukus Eestis: kogu mandril, arvukam Lõuna-Eestis. Hiiumaal teda pole. Toitumine: Tüüpilise segatoidulise loomana toitub mäger putukatest, ussikestest, tõukudest, närilistest. Ta sööb madalas pesitsevate lindude mune ja poegi, konni, tigusid. Olulise osa
Kindlat jooksuaega ei saa eristada, tiinus kestab umbes 5 nädalat , poegi 3-7. Nirk on aktiivne nii päeval kui öösel. Maailma väikseim kiskja, saab liikuda oma saakloomade urgudes ja kasutab ka nende pesasid. Vaenlasteks on rebane, kärp, kullid, kakud. MÄGER (Meles meles) - suur jässaka kerega kärplane, kellele on iseloomulikud kolm koonult alagavat valget vööti (ninal ja pea külgedel), silmi läbib must vööt. Kogu alapool tumedam, kurgualune , kõht ja jalad on mustad. Eeskäpp on laiem tagumisest, kuna on kohastunud urgude kraapimiseks. Küünised tugevad. Elupaigaks on leht-ja segametsad, kuid võib elada ka okasmetsas, metsatukkades kultuurmaastiku sees, rabasaartel. Määravaks on uru ehitamise võimalused. On segatoiduline loom - ussid, tõugud, lindude munad ja pojad, hiired, konnad, sisalikud, teod, putukad. Taimedest marjad, seened, juured, rohttaimed, kaer. Ei põlga ka raibet
annaabi.ee 
