Röövlinnud (0)

Tallinna Lilleküla Gümnaasium
Röövlinnud
Referaat
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Röövlinnud 4
Päevased röövlinnud 4
Öised röövlinnud 4
Metsaröövlinnud 4
Röövlindude koht looduses 4
Mis mõjutab lindude elu? 5
Linnuliikide kaitse 5
Röövlinnu liigid 5
Kassikakk (Bubo bubo) 5
Merikotkas (Haliaetus albicilla) 6
Kaljukotkas (Aquila chrysaėtos) 6
Kanakull (Accipiter gentilis) 6
Hiireviu (Buteo buteo) 7
Kodukakk (Strix aluco) 7
Loorkakk (Tyto alba Brehm) 7
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Röövlinnud võib jagada päevasteks ja öisteks lindudeks. Päevased röövlinnud on näiteks pistrikud, viud ja kotkad , sealhulgas ka raisakotkad, kes toituvad loomade korjustest ning öisteks röövlindudeks on kakud , nt. kassikakk, kodukakk, värbkakk ja loorkakk. Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi.
Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad?
Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust?

Röövlinnud

Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud ) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
Röövlinnud käituvad väljakujunenud moel. Neil on jahi pidamiseks oma kindel territoorium , kuhu nad teisi liigikaaslasi ei pruugi lasta.

Päevased röövlinnud

Päevastel röövlindudel on tugev keha ja väike pea. Nad on päevase eluviisiga , seetõttu püüavad nad saaki valgel ajal. Sõltuvalt röövlinnu suurusest , langevad ta saagiks väga erineva suurusega imetajad ja linnud . Mõned päevaste röövlindude liigid söövad kindlat toitu.

Öised röövlinnud

Öistel röövlindudel on suur ja jäme pea, ettepoole suunatud suured liikumatud silmad, mis annavad näole lameda ilme. Öistel röövlindudel on kummaline omadus, nad saavad oma pead peaaegu 270 kraadi võrra pöörata. Neil on osaliselt näosulgede varju jääv väike, kõver ja terav nokk. Mõnel öise röövlinnu liigil on peas kaks suletutti, mis jätavad kõrvade mulje, teistel aga on pea täiesti sile.
Öised röövlinnud peavad tegutsema võimalikult hääletult, sest muidu saakloomad kuuleksid nende lähenemist. Neil on pehme sulestik , mis neelab helisid ning seetõttu saavad nad lennata hääletult. Lisaks on röövlindudel õhukeeriste müra vähendava kujuga tiivad ja saba.

Metsaröövlinnud

Metsaröövlinnud on väiksemad, sest puude vahel lennates peab olema osav manööverdaja. Tüüpilised metsalinnud on kakud, kes pesitsevad õõnsates puutüvedes või kaljuõõnsustes, sageli pesitsetakse ka mahajäetud majas või vanas kellatornis.

Röövlindude koht looduses

Neil on looduses tähtis koht. Röövlindude saagiks langevad arvukad närilised ning haiged, vigased või surnud linnud. Osad röövlinnud, näiteks ronk, toituvad ka surnud loomadest ja lindudest.
See on metsloomadele tähtis, kuna nii hoiavad nad ära erinevate taudide ja haiguste leviku. Röövlinnud hävitavad põllul, metsas kui ka aedades hulganisti mitmesuguseid kahjurputukaid.

Mis mõjutab lindude elu?

Inimese tegevus mõjutab lindude elu tänapäeval. 17.sajandist kuni tänapäevani on välja surnud üle 66 linnuliigi ja umbes 200 liiki on väljasuremise ohus.
Kõige sagedamini kasutavad inimesed linde toiduks, ehivad end eredavärviliste sulgedega ja kollektsionäärid koguvad kirevavärvilise mune.
Kui linnud söövad ära põllule külvatud seemned või valminud viljasaagi, siis hävitatakse linde. Et vältida lindude hävitamist on kehtestatud seadused lindude kaitseks, millest rangemad keelavad lindude tapmise.

Linnuliikide kaitse

Nende kaitse üheks osaks on lindude elupaikade ja rändlindude peatuspaikade kaitse. Kotkaste elupaigad ning rändlindude peatuspaikadena tuntud Matsalu laht, Vilsandi saared ja mõned teisedki väiksemad alad on Eestis kaitse all.
Mürkained, mida inimesed kasutavad põllul ja aias, ohustavad lindude elu. Mürkidega toite süües linnud hukkuvad, aga need võivad linde kahjustada ka teisiti, nt. mürkide tõttu, mis on sattunud linnu organismi, munevad nad õhukese koorega mune. Haudumisel võib lind need enda all katki suruda ning seetõttu nendest munadest järglasi ei arene.
Ka inimese majanduslik tegevus ohustab linde. Inimene hävitab lindude elupaiku metsade raiumise , maaharimise, karjääride kaevandamise ja teede ning asulate rajamisega. Pannes lindudele üles pesakaste ja andes talvel lisatoitu saavad inimesed linde aidata. Lisatoidu andmiseks seatakse üles toidumaju, kuid tuleb meeles pidada, et toidumajast toitu leidma harjunud linnud ei lähe seda tavaliselt mujalt otsima ja nad võivad hukkuda.
Et linnuliikide arvukus ei väheneks, tuleb neid pakasel talvel toita ja luua neile soodsad võimalused pesitsemiseks.

Röövlinnu liigid

Kassikakk (Bubo bubo)

Kassikakk on meie suurim kakuline, kelle keha üldpikkus on umbes 67 cm. Ta on suur kehakas lind, kes on looduskaitse all. Tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun, kuna ta sulgedel vahelduvad pruunid , kollased ja valged vöödid. Kassikaku ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks on kurgualune ja keha üldtoonist tumedamad on pealagi ja selg, kuna seal domineerib pruun.
Ta suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruunide sulgedega, mille alt paistab välja tugev ja kõver must nokk. Kassikaku pealael on kaks suletutti, mis jätavad kõrvade mulje ja mida nimetatakse suliskõrvadeks. Kui kassikakk istub, siis paistavad ta konksjad mustad küüned välja.
Hämarikus ja öötundidel on kassikakk aktiivne. Temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad ja imetajad, kuna kassikakk on võimas kiskja .
Kassikakk toitub mitmesugustest närilistest, kärplastest, jänestest ja väiksematest rebastest. Kõikide lindude puhul kehtib reegel- kes ette jääb, see maha murtakse.
Kassikakk haub oma mune umbes 35 päeva ning poegi kasvab enamasti üles kaks. Nad kooruvad munast mai esimese poole lõpus ja kassikaku pojad saavad lennuvõimeliseks juuni teisel poolel.
70ndatel aastatel oli kassikakkude arvukus madalseisus, linde oli siis 100- 120 paari vahel. Tänu mitmetele asjaoludele on arvukus taas tõusnud, aga mitte väga palju.

Merikotkas (Haliaetus albicilla)

Meie kõige suurimaks röövlinnuks on merikotkas. Ta keha üldpikkus on 77cm ning sellele lisandub veel isasel 65cm ja emasel 71cm tiivapikkust. Merikotka üldvärvus on pruun, aga keha ülemine osa ja selg on tumedamad ning pea ja kael on keha üldvärvusest heledamad . Tal on nokk, mille üks hoop võib otsustada saaklooma ja merikotka vahel käiva kahevõitluse võitja.
Merikotkas eelistab veekogude läheduses olevaid männi- ja kuuse-segametsi. Ta on lind, kes ehitab oma toigastest pesa männi otsa. Merikotkas otsib oma toitu veekogudest, saagiks langevad veelinnud , surnud kalad ning talvel ka nõrgemad kitsed , jänesed ja rebased .
Eestis oli merikotkas vahepeal väljasuremisohus, kuna sajandivahetusel oli neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel vaid 9-10 paari. Kuid praeguseks arvatakse neid olevat 35-40 haudepaari.

Kaljukotkas (Aquila chrysaėtos)

On suur, kuid suhteliselt saleda kehaga röövlind. Ta terve keha on kaetud pruuni värvusega, kuid noka tüvik on kollane ja alates ninasõõrmetest must. Jänesed ja suuremad kanalised on kaljukotka põhitoiduks. Kuid kui kotkas on näljane, võib ta rünnata ka nõrku kitsi .
Elupaigaks valib ta endale rabamaastikke või nende äärealasid. Jämedatest puuokstes pesa rajab ta tavaliselt kõrge männi tipmisse kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad ka kord kasutatud pesasid. Märtsikuus on kaljukotka pesas kaks muna, kuid enamasti koorub poeg ainult ühest. Teine muna ei pruugi olla viljastatud ning esineb ka vennatappe ja muid õnnetusi, mis ühele poegadest saatuslikuks saab.
Ta on üpriski haruldane lind, keda arvatakse Eestis olevat 30-35 haudepaari. Ta on levinud põhjapoolkera metsades ja metsasteppides, kuid teda on nähtud ka mägedes. Eesti paikadest on ta levinud Alutagusel, Aegviidus ja Alam- Pedja loodusmassiivides.

Kanakull (Accipiter gentilis)

Kanakulli peetakse maarahva kõige vihatumaks linnuks. Ta on umbes ronga suurune lind, kelle kehapikkus on 50-60 cm, millele lisandub veel 30-80cm tiivapikkust. Kanakulli kehakaaluks on 700-1500g ning emane on isasest tunduvalt suurem. Linnu keha alumine pool hele või kreemjas koos tumedate ristvöötide või-triipudega. Ta keha ülemine pool on pruunikashallide või helepruunide sulgedega. Kanakulli saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud.
Ta on levinud Euraasia ja Põhja- Ameerika avamaastikel ning metsades. Kanakulli on nähtud ka Madagaskaril. Ta elab suuremates metsades, millest eelistab kuuse-segametsi. Kanakull ehitab oma pesa enamasti kuuse otsa, kuid harvemini kase , männi või haava otsa. Mai alguseks on seal tavaliselt 3-4 muna, kuid harvemini 2 või 5 muna.
Kanakull on Eestis kõikjal levinud. Kokku on arvatakse neid siin pesitsevat 500-1000 paari.

Hiireviu (Buteo buteo)

On üldtoonilt pruun ronga suurune röövlind. Kõhupoolelt on ta heledam, kuna seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Hiireviu keha üldpikkus on 53cm, millele lisandub isasel 34-37cm ja emasel 37- 40cm tiivapikkust. Isaslind kaalub 620-910g ja emaslind 880-1000g. Ta saagiks langevad põhiliselt hiired, kuid ta sööb ka väiksemaid värvulisi, nooremaid parte ja kanalisi.
Hiireviu on levinud Vahemeremaadel ning Euraasia metsa ja metsastepivööndis, kuid ka mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna- Himaalajas. Hiireviu eelistab niiskeid kuusemetsi, kuid saagijahile läheb ta enamasti avamaastikele. Pesa rajab ta tavaliselt kuuse või männipuu otsa, kuid teda on nähtud pesitsemas ka lehtpuude otsas. Hiireviu ei ehita endale iga aasta uut pesa, vaid kasutab vana pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna, mis on kaetud roostepruunide, hallide või kollaste laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul. Nende arv sõltub emase toitumistingimustest.
Eestis on hiireviu meie arvukaim kulliline, keda hiirteküllastel aastatel on umbes 2000-3000 haudepaari.

Kodukakk (Strix aluco)

Ta on oma suuruselt ronga ja varese vahepealne. Kodukaku keha on 38cm pikk ja tiivad on isaslinnul 26-29cm ning emaslinnul 27-30cm pikad. Emase kodukaku kaaluks on 430-770g ja isane kaalub 300-600g. Ta värvuses on esindatud valged, pruunid ja kollased toonid. Kodukakul on tumedad silmad, mis vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Ta saba, mis on oma ulatuselt umbes kolmandiku kere pikkune , on pealt tumedam ja alt heledam. Kakul on kollane nokk ja kollakasmustad küüned. Ta toiduks on põhiliselt pisinärilised, kuid ka väiksemad linnud, konnad , mardikad , sisalikud ja mutid ei puudu ta toidumenüüst.
Kodukakk on levinud Palearktika kaheosalisel areaalil alates taigavööndi lõunaservast kuni vahemerelise vööndini ning mägimetsades Euraasias ja Loode-Aafrikas. Ta levila põhjapiir ulatub Laadoga järveni. Kodukakk väldib suuri metsamassiive, aga ta asustab parke, parkmetsi ja segametsi. Kakk eelistab neid puid, milles on pesa-ja varjepaikadeks sobivaid õõnsusi (enamasti lehtpuud ). Ta pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi. Pesa on vooderdatud iseenese kuivatatud seedimatute toiduosakeste, mis ta välja oksendanud on, pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui pesa muutub märjaks, näeb see üsna jäle välja ja selle peaks leidma juba lõhna järgi. Aprilli alguses on kodukaku pesas 2-5 muna ning pojad kooruvad mai alguses. Pesast hakkavad nad väljas käima juba mai lõpupoole, aga nad lennuvõimestuvad alates juuni keskpaigast ning pojad püsivad koos kuni augustini .
Eestis on ta levinud kõikjal ja kodukakke arvatakse praegu olevat 1000-1200 paari.

Loorkakk (Tyto alba Brehm)

On kõhetu varesesuurune kakuline, kes oma väljanägemiselt ei ole sarnane ühegi teise Eesti kakulisega. Ta keha üldpikkus on umbes 34cm ja tiivad on 27-30cm pikad. Loorkaku rind ja kõht on valged, ka jalad on valged koos üksikute peente triipudega. Ta sulestik ei ole kohev nagu teistel kakulistel, vaid kaku suled on kehale liibunud. Loorkakul on kollased varbad ja nokk ning helepruun selg. Ta nägu meenutab
üldkujult piparkoogisüdant ja see on ka hele, kuid mitte nii hele kui seda on tema keha alapool. Näost vaatavad vastu suured tumedad silmad ja nende vahele on sulgedest moodustunud kiiljas loor , mille alt paistab kollane nokk. Ta kogu nägu piirab tumedatest sulgedest rant, mis näo heleduse esile toob.
Eelkõige esineb loorkakku soojemates piirkondades, kuid ta on levinud kogu maailmas, välja arvatud Aasia põhjapoolses osas ning Põhja-ja Ida-Euroopas. Loorkaku leviku põhjapiir läbib Lätit ja Lõuna-Rootsit.
Kuna Eestis on ta eksikülaline ja vaevalt ta meil kunagi tavaliseks linnuks muutub, siis puuduvad meil paljud andmed tema kohta. Näiteks toitumisest, pesitsemisest ja arengust, kehamassist ja rahvapärastest nimedest.

Kokkuvõte

Minule meeldis kirjutada röövlindudest, kuna ma sain teada palju uut nende kohta. Näiteks seda, kes on suurim röövlind, millest röövlinnud toituvad ja muidugi leidsin ka huvitava välimusega linde, nagu loorkakk.
Röövlindude arvukus väheneb, kuna paljud inimesed ei kohtle neid õigesti. Et nende arvukus ei väheneks tuleb lindudele ehitada pesakaste ja külmal talvel tuleb neid toita. Kõikide röövlindude nokk ja jalad on erineva suuruse ning värvusega. Lindude elu mõjutavad tänapäeval inimeste tegemised ja toimetused.
Ka hiljem sooviksin seda teemat käsitleda, kuna ma arvan, et ma ei saanud veel kõike röövlindude kohta teada. Sooviksin teada saada, missugused röövlinnud elavad soojemas kliimas ja millest nemad toituvad.

Kasutatud kirjandus

http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/liindex.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/linnud1_kadri.ht m
Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar „ Bioloogia põhikoolile I“ parandatud ja täiendatud trükk, kirjastus Avita, 2001, lk 148; 155-156
~ 10 ~