asuvad elama rohelised taimed ja teised organismid. Mullateket mõjutavad keskkonnatingimused: · Temperatuur · Organismid · Mulla vanus · Maapinna kuju · Inimtegevus · Veeolud 1 grammis mullas elab miljoneid mikroorganisme, kelle abil toimub taime- ja loomajäänuste kõdunemine ning huumuse teke. Ruljas keha, kooniline pea ja labidataolised esikäpad võimaldavad mutil mullas liikuda. Lühike karv, kõrvalestade puudumine ja kõrvaavasid ning suud kattev nahakurd on kohastumised eluks mullas. Vihmaussid veavad mulda taimelehti ja rohukõrsi. Vihmaussi poolt mulda veetud taimejäänused on toiduks ka teistele mullaorganismidele. Vihmauss aitab kaasa huumuse tekkele. Vihmausside liikumine segab ja kobestab mulda.
KOORE JA SELLEL KASVAVATE Lendorav on omapärase välimusega. Tal on SAMBLIKE TAUSTAGA. Pojad sünnivad aprillas-mais ja juunis-juulis. suured silmad ning esi- ja tagajäsemete Pesakonnas on tavaliselt 2-6 poega ja poegitakse vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on 1-2 korda aastas. Pojad on paljad ja pimedad, kuid talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. pojad kahe nädala vanuselt. Imetamine kestab
MUTT Mutt on väike tömbi kehaga, lühikese, musta karvaga imetaja. Kuna mutt elab kogu oma elu maa sees käikusid kaevates, on tal labidakujuliselt laienenud ja küünistega varustatud eesjäsemed. Mutil on väga väikesed silmad, puuduvad mutil kõrvalestad, kõrvaavasid ja suud katab nahakurd. Mutil on väga hea haistmine millega varub ta endale toitu (väiksemaid loomi). Mutid on veel ka poolpimedad ja pelgavad valgust, sellepärast ei olegi eriti neid näha. Talveks kogub mutt endale talvevarusid - vihmausse, ta peidab need oma pessa. Mutt on tark loom, suurimast teadaolevast muti toidukambrist leiti 1200 ussi, kes kokku kaalusid 2 kg ning olid eesosa ärahammustamisega liikumisvõimetuks tehtud. Jooksuaeg on muttidel märtsist - aprillini. Mutt poegib üks kord aastas
Lendorav on oravast pisem hallikarva loom. Tema kõrvadel ei ole karvatutte, aga saba on temalgi pikk, samuti tarvilik tüürina õhuhüpetel ja pidurina puutüvele või oksale maabumisel. Pesas magades võtab lendorav saba endale peale nagu teki. Kui orav võib puudel liikudes teha kuue-seitsme meetri pikkuseid hüppeid, siis lendoravale ei ole kolmkümmend meetritki viimaseks piiriks. Niisuguseid õhulende saab ta teha lennunaha ehk lennuse abil. See on nahakurd ees- ja tagajalgade vahel. Tarvitseb hüppajal jalad laiali ajada, kui lennus tõmbub pingule ja muudab keha lapikuks, mis otsekui oksa küljest lahti pääsenud suur leht teise puu poole liugleb. Saba ja lennuse liigutuste abil saab lendorav ka lennu ajal suunda muuta. Puutüvele maandunud, sibab lendorav otsekohe teisele poole puutüve. See on sünnipärane käitumine ja aitab loomal pääseda öökullide küüsist, kui need peaksid teda jälitama.
Järva-Jaani Gümnaasium 5.klass Rasmus Roos Lendorav Uurimus Juhendaja: Mariana Kellner J-Jaani 2009 Sissejuhatus Lendorav on natuke oravast väiksem näriline. Teda võib leida Euroopa põhjaosast, Siberi metsa- ja metsastepi vööndist. Eestis on neid vähe aga nad on peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav on erilise välimusega. Tal on suured silmad. esi- ja tagajäsemete vahel on tal nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud ,sest et ta näeks öösel pimedas , sest lendoravat näeb peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb paarkümmend meetrit. Lendu saab ta juhtida saba abil. Maandudes ta pidurdab, saba alla painutades. Kui ta maandub puule siis ta jookseb kohe puu teisele poolele, et võimalike jälitajate eest ära pääseda. Vae...
Lendorav Lendorav ehk harilik lendorav (Pteromys volans) on oravlaste sugukonda kuuluv haruldane näriline. Lendorav on Eestimaa Looduse Fondi vapiloom. Välimus Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Tüvepikkus 23...25 cm Kehamass 95...170 g Elustiil Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Elupaik ja toit Pesapuuks on haab. Elupaigana eelistab ta vanade puudega
paari kilejaid tiibu. Liblikalistel on väikeste soomustega kaetud suured tiivad. Mardikalistel on tugevad ja paksud kattetiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks. · Mesilaspere. Mesilasema muneb, Töömesilased ehk väikesed viljatud emased hoolitsevad vastsete eest, korrastavad taru, käivad korjel. Lesed ehk isased viljastavad mesilasema. Vastsetest arenevad töömesilased. Mõisted: Koda- limuste keha kattev ja kaitsev kõva lubiainest moodustis. Mantel- limuste koja all paiknev nahakurd, mis katab keha ja eritab lubiainet. Hõõrel- arvukate kitiinhammastega riivitaoline elund tigude ja peajalgsete suuõõnes toidu hakkimiseks. Nälkjas- kojata tigu Lülijalgsed- selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, jätked ja kitiinainest kest. Liitsilm- lülijalgsete silm, mis koosneb paljudsest osasilmadest. Kitiinkest-lülijalgseid kattev kitiinainest kest, mis on ka välistoeseks. Suised- putukatel toitumiseks vajalikud jätksed suu ümbruses.
Lendorav Koostaja: XXXX XXXX Pärnu XXXX Põhikool 6B Juhendaja: XXXX XXXX Välimus Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd (lennus). Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Elavad nad tavaliselt 5...6 aasta vanuseks. Lendamisest Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla
Limused · Teod · Karbid · Peajalgsed · Kõikidel limustel on MANTEL TEOD Keha katab õhuke, lubiainega kaetud koda Nahakurd e MANTEL(eritisest moodustub koda) Koja alumises osas avaus ehk koja suue Lihaseline jalg + kombitsatega pea Kõhtjalgsed Tähtsaimad meeled: · Kompimismeel ja maittsmismeel kombitsad ja jalatakd silmad(valgus+vari) · Seedeelundkond SPETSIAALNE KODA pea alapoolel suuava=torujas neel=kitiinhambakesed ehk
nookpaeluss hulkharjasuss viinamäetigu südakarp, , laiuss, ,seatigu ebapärlikarp nudipaeluss Välisehitus Lame keha, Vöö, Mõlemast otsast Koda, Lubiainest Kombitsad keha kaitseb nahklihamõik, teritunud, nahakurd, laheosaline iminappadega, rakutu kest lülistunud lülistumata, silmad(näevad koda, kere ja kotikujulised, e. kutiikula, keha, pea pisike, kutiikula ainult valgust), jalg, pole maitsmine, 2 ininappa, puudub, pea ja ajlg, pead, nägemine,
Lendorav 25 cm esi- ja mais-juunis. elust puu otsas. seemned, toiduvarusid. Pteromys volans Kaal 95-170 tagajäsemete pungad, noored grammi vahel on oksad, seened, nahakurd marjad Närilised Tüvepikkus 25- Vähearenenud Sigimisperiood Poolveelise Taimtoiduline: Jahiuluk Looduslik Ondatra 40 cm ujulestadega märtsist eluviisiga. järvekõrkjas, kodumaa on Ondatra Mass 0,9-1,3 tugevad taga- septembrini
Väljasurnud roomajad Roomajate põlvnemine. Umbes 300 miljonit aastat tagasi olid kõik kahepaiksete jaoks kõlblikud maismaa-osad nende poolt piisavalt asustatud. Jäid veel teised, kuivemad alad. Neid said endale elupaigaks võtta ainult kahepaiksete järglased - roomajad. Kuid vee-elulise vastse kaotamiseks, kuiva naha saamiseks, kopsude keerukamaks muutumiseks ja organismi teisteks ümberehitusteks läks vaja umbes 70 miljonit aastat. Roomajad tekkisid umbes 250 miljonit aastat tagasi. Maismaa kuivad osad, kuhu asusid elama roomajad, olid laialdased ja mitmekesised. Kohastumise käigus arenesid roomajatel mitmesugused omadused. Hiljem asustasid roomajad vee ja tekkisid ka lendavad sisalikud. Roomajate õitseng kaasnes ürgkahepaiksete väljasuremisega. Algas roomajate valitsemisaeg, mis kestis 170-180 miljonit aastat. Maismaa-roomajad. Väljakaevamistel on vahel leitud hiiglasuuri loomaluid. On selgunud, et paljud ...
Eesti pisiimetajad Autor: Harilik siil *okkaid keskmiselt 16 000 Click to edit Master text styles *armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. *pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. *suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal, talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Orav Click to edit ...
sõraline. Pilt Janno Mikk, 2011 Kasetriibik Kasetriibik on pisike, hiire sarnane loom. Piki selga jookseb tal must triip, mida on kerge tähele panna muidu roostepruuni loomakese juures. Üheks eriti iseloomulikuks tunnuseks on erakordselt pikk saba. Pilt Dodoni, 2007 Lendorav Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Eestis on teda rohkem Kirde ja EdelaEestis Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. A.Popov, 2008 Pruunkaru Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge krae. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Appalachian Encounters, 2010 Toiduahel nr. 1 Toiduaher nr. 2 Kaitse
Lendorav Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Eestis on leidub teda väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest pääseda. Vaenlasi on tal aga
Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. Eluiga
Lendorava välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa on lühenenud. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune
Kontrolltöö - Selgrootud Limused Tunnuseks on nende keha ümbritseb eriline nahakurd ehk mantel. Limused jagunevad: 1) Teod (kiritigu); 2) Karbid (järvekarp); 3) Peajalgsed (hiidkalmaar). Teod Kiritigu - Keha katab õhuke lubiainest koda, mis moodustub mantli eritisest. Kojast ulatuvad välja lihaseline jalg ja kahe kombitsa paariga pea. Liiguvad aeglaselt talla abil, liikumist soodustab limanäärmetest erituv lima. Kompimiseks on jalad all ja kombitsad. Teise kombitsapaari tipus on silmad, mis eristavad valgust ja varju.
Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa
Kadrina Keskkool IMETAJAD EESTI METSADES Referaat Koostaja: Homosapiens Kadrina 2001 Sisukord 2 Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult ...
SEBRA REFERAAT Kaido Mõts 6a klass TÕRVA GÜMNAASIUM 2004 ÜLDISELOOMUSTUS Sebrasid tuleb pidada kõige primitiivsemateks tänapäeva hobuslasteks, keda on säilinud kolm liiki. Sebrad on võrdlemisi väikesed vöödilised hobuslased: tüvepikkus 2-2,4 m, turjakõrgus 1,2-1,4 m, sabapikkus (koos selle otsalolevate pikenenud karvadega) 45-57 cm, mass kuni 350 kg. Keha värvuse põhitoon on helehall või pruunikas, sellel kulgevad mustad või mustjaspruunid ristivöödid. Niisugune värvus, mis fotol tundub silmatorkav, teeb looma looduses, eriti savannis, vähemärgatavaks. Sebrad elavad väikeste tabuunidena või üksikult, suuri karju moodustavad harva. Neid võib sageli näha segakarjades koos gnuudega. Üksikud sebrad on kaelkirjakute alalised saatjad. Sebrad ei jookse nii kiiresti kui hobused ja nad on vähem vastupidavad. Sebrasid on võimalik taltsutada, kuigi see on võrdlemisi vaevarikas. Sebrad on metsik...
Limuste hõimkonda kuuluvad järgmised klassid: teod ehk kõhtjalgsed, soomuslimused, vagellimused, torbiklimused, karbid ehk liistaklõusesed, lasnjalgsed ja peajalgsed. Limustel on hulk ainult neile iseloomulikke tunnuseid. Nende keha koosneb peast, kotikujulisest segmenteerumata kerest ja jalast. Jalg kujutab endast kere paksenenud ja laienenud kõhtmist seina. Limustele on väga iseloomulik tugev mineraalainetest koda, mis katab sageli kogu looma keha. Seestpoolt naaldub kojale mantel nahakurd, mis ripub keha seljapoolelt külgedele vabalt alla. Kere seinte ja mantli vahele jäävat ruumi nimetatakse mantliõõneks. Seal asuvad hingamiselundid lõpused ja sinna avanevad erituselundite välisavad ning pärak. Enamikul juhtudel ei ole neil välis- ega sisemetameeriat. Limuste jala, koja ja teiste elundite kuju ning ehitus, samuti talitlus on hõimkonna piires väga muutuvad ning võivad erinevate klasside esindajatel olla väga erinevad
ka tindikalaks hüütavate seepiatega. Karbid on maailmameres, samuti jõgedes ja järvedes üpris laialt levinud loomad, kelle liikide üldarv ulatub 15 tuhandeni. Maismaal karpe ei ela. Karbid, nagu kõik teisedki limused, koosnevad peast, kotikujulisest kerest ning jalast, mis kujutab enesest kere paksenenud ja laienenud kõhtmist seina. Limustele on iseloomulik tugev mineraalainest koosnev koda, mis sageli katab looma kogu keha. Seestpoolt toetub kojale mantel- nahakurd, mis ripub keha seljapoolelt külgedele alla. Kere seinte ja mantli vahele jäävat ruumi nimetatakse mantliõõneks, kus asuvad lõpused ja kuhu avanevad eritiselundite välisavad koos pärakuga. Koda koosneb mitmes kihis paiknevatest lubjakristallikestest ja erilise orgaanilise aine- konhioliini kihist. Kõikidel limustel on enam või vähem selgelt eristunud pea, kus paikneb suuava, aga ka mitmed kombitsjad jätked ja silmad. Silmad võivad areneda ka mantli serval, aga asetseda
Verdimevate kaaniliikide sülg sisaldab vere hüübimist takistavat ainet. Hulkharjasusside igal kehalülil on liikumist hõlbustavad nähtavad harjased. Hulkharjasusside eluviisid on mitmekesised: nende hulgas on põhjamudas kaevandajaid, vee filtreerijaid ja rööveluviisiga liike. Päis paelussil keha eesmine osa, kus paiknevad kinnitusorganid. LIMUSED Kiriteol asub keha kaitsva koja sees, mille all on eriline nahakurd ehk mantel. Teo kojast ulatuvad välja jalg ja pea. Meelelunditest on teol kaks paari kombitsaid ja silmad. Arenenumad meeled on kompimismeel ja maitsmismeel. Toidu peenestamiseks on teol neelus riivitaoline hõõrel. Tigudel on spetsiaalne seedenõret tootev nääre maks. Tigude vereringe on avatud, vere paneb liikuma süda. Hingamiselunditeks on lõpused (veetigudel) või kops (maismaatigudel ja veetigudel)
Kuid enne lõpplahendust leiavad vetesügavuses aset dramaatilised sündmused, millest annavad tunnistust vaalade kehale, eriti pea ümbrusse jäänud haavad. Kaheksajalad on kehvad ujujad. Nemad varitsevad oma saaki merepõhjas. Et nad merepõhjast silma ei paistaks, on nad värvunud sarnaselt merepõhjale. Kaheksajalgade kohta öeldakse ka kaheksahaarmelised. Neil on suu ümber kaheksa ühepikkust kombitsat. Nende suu on suunatud vastu merepõhja ning kombitsate vahel on nahakurd, mis hõlbustab saagi püüdmist. Kaheksajalad on jässakama, pirnja kehaga väheliikuvad põhjaloomad, kes päeval varjavad end koobastes (sageli omavalmistatud varjes) ja saagijahile siirduvad öösel. Mõned nendest on väga mürgised. Kaheksahaarmelisi on umbes 200-250 liiki. Kasutatud kirjandus: · Bioloogia õpik põhikoolilie II lk.118-120; · ENEKE 2 lk.253, 255 · ENEKE 3 lk.118-119 · ENE 1 lk.208 · ENE 4 lk.213, 257 · ENE 6 lk.570 · ENE 7 lk.226
Pisihiirele peavad jahti väikesed kärplased, metsnugis, kõik kullilised, kakud. Enamik pisihiiri hukkub enne sigimisvõimeliseks saamata. Pisihiir looduskaitse alla ei kuulu. Lendorav Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest ära pääseda
Sellega kraabib ta neelamiseks sobivaid toidupalakesi. Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja peenestada. Veega kanduvad pisiloomad, vetikad ja orgaanilise aine osakesed mantliõõnde. Peajalgsed on röövloomad, nende menüüsse kuuluvad näiteks kalad, vähid jt limused. Paljunemine-lahksuguline, emane muneb munad. Ehituse eripärad-pehme kehaga selgrootud loomad, siseorganeid katab õhuke nahakurd, mida nim. mantliks, enamikul liikidel on ka jalg ja koda, kod kaitseb röövloomade eest, kuid osal liikidel on koda muundunud seesmiseks toeseks või on täiesti kadunud. Tähtsus looduses-toiduahelas, karbid tähtsad veekogude puhastajatena. Tähtsus inimesele-paljud toiduks, suveniiridena, parfümeeriatööstuses, mõne mereteo mantli eritusest saab purpurset värvi, taimekahjurid. USSID Kolm tähtsamat rühma-lameussid, ümarussid, rõngussid. Lameussid on kõige lihtsama ehitusega
Seedimine on kiire, sooltoru on lühike, pimesool on väike või puudub. Sigimine toimub peamiselt kevadel - sünnib keskm. üks poeg. Vastsündinu on suur ja kinnitub piimahammaste haagikeste abil nisa otsa. Nii saab emasloom ka pojaga lennata. Pojad eralduvad emast 3-7 päevaselt. Päeval on iseloomulik nahkhiirtele hüpotermia (kehatemp. langeb 15-29 kraadini), öösel 35-40 kraadi. Iseloomulik on ka talveuni. LENDORAV (Pteromys volans) - nahakurd esi- ja tagajäsemete vahel moodustab lennuse, mis võimaldab veidi liuelda, sooritada 30-40m hüppeid. Enamasti öise eluviisiga, suured tumedad silmad, karv on talvel hõbehall, suvel pruunikashall, kõht valge. Koheva sabaga oravast väiksem loom.Eestis hävimisohus - levinud Kirde- ja Edela-Eestis. Elab vanades lehtpuu- ja segapuistutes, sest vajab pesitsemiseks õõnsusi, võib kasutada ka teiste lindude pesasid või ehitab ise okstest pesa
looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu 2008 ohualdiste kategooria liikide hulka (EE 2011). Lendoraval on omapärane välimus. Talle on tunnuslik kohev lapik saba, mille abil juhib ta oma lendu. Tegelikult ei lenda ta sõna otseses mõttes, vaid liugleb õhus. Saba kasutab ta pidurdamiseks, painutades seda alla. Lendoravale on omased suured, öist nägemist soosivad silmad. Esi-ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd, mida ta enne õhku hüpates tõmbab pingule õhus liuglemiseks (EE 2011). Lendorava looduslikeks vaenlasteks on nugised ja kakud (Tamm; 2008). 5 Lendorav on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa – ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde – ja Edela – Eestis. Siin asustab lendorav raieküpseid ja vanu kuusesegametsi. Pesapuudena kasutatakse vanu haabu
looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu 2008 ohualdiste kategooria liikide hulka (EE 2011). Lendoraval on omapärane välimus. Talle on tunnuslik kohev lapik saba, mille abil juhib ta oma lendu. Tegelikult ei lenda ta sõna otseses mõttes, vaid liugleb õhus. Saba kasutab ta pidurdamiseks, painutades seda alla. Lendoravale on omased suured, öist nägemist soosivad silmad. Esi-ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd, mida ta enne õhku hüpates tõmbab pingule õhus liuglemiseks (EE 2011). Lendorava looduslikeks vaenlasteks on nugised ja kakud (Tamm; 2008). 5 Lendorav on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde ja Edela Eestis. Siin asustab lendorav raieküpseid ja vanu kuusesegametsi. Pesapuudena kasutatakse vanu haabu
Toimetavad taimede jäänuseid maapinnalt ära, tükeldavad ja seedivad need läbi ning väljutavad jäägid. 6. Hk limused esindajad: teod ja karbid, tigude välisehitus. Limuste tähtsus looduses. Näiteid Eestis elavatest tigudest ja karpidest. Limused ehk molluskid on liigirohke loomarühm, kuhu kuuluvad mitmesuguse välimusega loomi. Elavad nii vees kui maismaal kui ka mägedes. Limused on pehme kehaga selgrootud loomad. Nende siseorganeid katab õhuke nahakurd, mida nimetatakse mantliks. Limuseid leidub ka Eestis, aga mitte peajalgseid, sest Läänemeri pole piisavalt soolane. Samuti ei sobi mage Läänemere vesi paljudele kammkarpidele, rõõneskarpidele ja osale pärlikarpidele. Teo tunneb ära spiraalselt keerdunud koja järgi. Vaid vähestel pole koda, nt nälkjatel, nende keha katab vaid paks limakiht. Kojast sirutavad teod välja kombitsatega pea ja laia tallaga jala.Meretigudel koda paksem ja tugevam kui magevee- ja maismaatigudel
Limuste üldiseloomustus Limuste hulka kuuluvad teod, karbid ja peajalgsed. Paljudel limustel on arenenud keha kaitsev koda. Kõikidel peajalgsetel on mantel, lõpused (maismaa omadel kops), koda (peajalgsed on enamik kojata, kuid osadel on siiski naha all õhuke plaatjas toes) ja jalg, mis on peajalgsetel kombitsateks muutunud. Peajalgsed ja karbid on lahksugulised, teod aga liitsugulised. 31. Teod Kõige levinum tigu eestis on kiritigu. Tema keha kaitsva koja all on eriline nahakurd ehk mantel, mille eritisest moodustubki koda. Koja alumises osas on avamus ehk koja suue, millest sirutub välja jalg ning kombitsatega pea. Teo liikumist soodustavad limanäärmed, mis eritavad lima, et tigu talda kokku tõmmates lihtsamini liikuda saaks. Kõhu all asuva jala tõttu nimetatakse neid kõhtjalgseteks. Nälkijad on kojata teod. Teo välisehitus Koda, tugevdatud lubiainega ning ohu korral võib tigu sinna sisse tervenisti peitu pugeda. Koja all asub mantel
Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad, saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused Limuste(mollusca) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane. Keha katab omapärane nahakurd ehk mantel. Mantlist moodustub tugev koda, mis on limuse kehale kaitseks ja toeks. Karpide koda koosneb kahest poolmest, mis on seljapoolt seotud lukusidemega. Karbi poolmed on omavahel seotud sulgurlihasega. Kogu karbi keha jääb koja sisse, välja ulatub vaid jalg. Karbid elavad vees(http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm) Teod kuuluvad limuste ehk molluskite alamklassi. Vanimad teadaolevad andmed tigudest pärinevad kambriumiaegsetest kivististest
loomtoiduline loom - loom, kes toitub teistest loomadest 44 lõpused - loomade hingamiselundid, mille abil omastatakse vees lahustunud hapnikku 50 lõpperemees - organism, kelles paljuneb vaheperemeest kasutav parasiit 56 lühipäevataim - taim, mille areng pidurdub, kui päev pikeneb üle 12 tunni 87 lülijalgsed - selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest kest 26 M mantel - limustel koja all paiknev nahakurd, mis katab keha ja eritab lubiainet koja moodustumiseks 18 mantliõõs - mantlihõlmadega ümbritsetud õõs karpidel ja peajalgsetel 22 meduus - ujuv kumera kehaga ainuõõsne loom 10 mittesuguline e suguta paljunemine - paljunemisviis, mille korral järglane saab alguse mõnest vanemorganismi kehaosast 52 moondega areng - areng, mille korral munast koorunud järglane (vastne) erineb täiskasvanust olulisel määral 54
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
