Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "LINNUD JA LOOMAD". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hiir, kaku, konnad, pisihiir, hakk, haraka, hiire, kakk, jänes, kärnkonn, järvekonn, linnud, mudakonn, tiigikonn, lendorav, harakas, juttselg, pruunid, tuhkur, lendlane, kullesed, ilmad, kodukakk, kassikakk, herilaseviu, valgejänes, poega, metsvint, sulgede, maas, kollakas, järvekonnad, mistõttu, paikse, eluviisiga, isasloom, varese, kollasedkõige suuremad kakud, kassikakud, tulevad toime kitsetalle suuruse loomaga. Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk. Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese
Pesa asub maapinnast 16 meetri kõrgusel. Pessa munetakse 3 kuni 5 muna. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,6 aastat ning maksimaalne eluiga on 14 aasat 10 kuud. Pole looduskaitse all. Kodukakk: Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. Eestis paregu 1000 kuni 2000 paari. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. On aktiivne peamiselt öösiti. Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Aprilli alguses muneb 2 kuni 5 muna. Teda phustab peamiselt inimtegevus pesa lähedal. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Karmiinleevike: Eestis on levinud igal pool. Eestis paregu 50 kuni 100 tuhat paari. Elupaigaks on niisked hõredad salulehtmetsad ja puisniidud, jõeorud, pargid, kalmistud, vähemal määral kadastikud ja raiesmikuvõsad. On päevase eluviisiga. On rändlind.
rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn. Huvitav on märkida, et saartel esinevad mandri loomadega võrreldes väga suuremõõdulised harilikud kärnkonnad (kuni 16 cm). Kus Eesti kahepaiksed elavad? Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Vertikaalse pupilliga mudakonn ja rohe- kärnkonn tavatsevad elada inimeste läheduses. Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii sõltub nende loomade levik peamiselt aedadega eramute ja talumajapidamiste paiknemisest. Juttselg-kärnkonn tunneb end kõige paremini rannikuluidetel ja hõreda taimestikuga rannakarjamaadel, liiva- ja kruusakarjäärides. Kudemisveekogu, vee soolsuse ja kuivamise suhtes on kõre äärmiselt vähenõudlik. Harivesilik tegutseb
..................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED............................................................................................................................................................4 MUDAKONN.................................................................................................................................................................4 KÕRE...........................................................................................................................................................................5 ROOMAJAD....................................................................................................................................................
bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7:
aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Enamasti juba augusti teisel poolel lendavad must-toonekured oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale, osa rändavad Lõuna-Aasiasse. Varakevadel märtsi teisel poolel võime aga must-toonekurge taas kohata Eestis. Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna
ja tiivad on isaslinnul 26-29cm ning emaslinnul 27-30cm pikad. Emase kodukaku kaaluks on 430-770g ja isane kaalub 300-600g. Ta värvuses on esindatud valged, pruunid ja kollased toonid. Kodukakul on tumedad silmad, mis vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Ta saba, mis on oma ulatuselt umbes kolmandiku kere pikkune, on pealt tumedam ja alt heledam. Kakul on kollane nokk ja kollakasmustad küüned. Ta toiduks on põhiliselt pisinärilised, kuid ka väiksemad linnud, konnad, mardikad, sisalikud ja mutid ei puudu ta toidumenüüst. Kodukakk on levinud Palearktika kaheosalisel areaalil alates taigavööndi lõunaservast kuni vahemerelise vööndini ning mägimetsades Euraasias ja Loode- Aafrikas. Ta levila põhjapiir ulatub Laadoga järveni. Kodukakk väldib suuri metsamassiive, aga ta asustab parke, parkmetsi ja segametsi. Kakk eelistab neid puid, milles on pesa-ja varjepaikadeks sobivaid õõnsusi (enamasti lehtpuud). Ta
Ränne Ränd- ja hulgulind. Talvitab lahtistel vetel, peamiselt Kaspia ja Vahemere rannikul, Väike-Aasias, Lääne- Euroopas, Hiinas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas Californias. Eestist lahkub novembri lõpul või detsembri alguses, osa jäävad siia. Äralennanud saabuvad märtsi teisel poolel. Rändab salkades, tavaliselt 3...8, vahel ka 30...50 lindu. Ka läbirändaja. Sügisrändel sageli salkadena põldudel. Toitumine Kalad, raiped, konnad, ussid, hiired, veeselgrootud, õhus tabatavad kiilid jt putukad, ka marjad ja idanevad terad, tihti haudenaabrite munad ja nõrgad pojad. Pesitsemine Kaljudel, kividel, väikesaartel, jõeleedetel ja -saartel. Paar püsib kogu elu. Territoorium hõivatakse varakevadel, kaitstakse kogu pesitsusaja kestel. Pesitseb koloniaalselt, kuni 100 paari koos, pesad tihedalt, harva aga pesitseb ka üksikult. Ehitusmaterjaliks vetikad ja kõrred. Pesa asub kõrgemal kohal. Muneb mai alguses enamasti
üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Toitumine
Ülalpool tume-pruunikashall heledate tähnidega. Alapoolne valge, pugualal tiheda musts-pruuni triibustikuga. "Loor" valkjas, jalgade sulestik valge. Nokk kollane. Saba poolest tiivast lühem. Aktiivne ka päeval. Hääl hele, kaeblik "kiu" või terav haugutus. Kultuurimaastikul, pesa puuõõntes. Üldpikkus 23 cm. (T. Randla, 1976) Eestis on kivikakk väga harv eksikülaline.(eoy.ee) Kodukakk: III kategooria liik. Umbes varesesuurune tuhkhalli või roostepruuni sulestikuga kakk. Hästi eristatav tumeda peenmustriga "loor". Aktiivne peamiselt öösiti. Hääles õõnes "kuvitt" või paarimisaegne rütmiline, uluv kolmesilbiline huige. Teeb ka teistsuguseid häälitsusi. Üldpikkus 38 cm. Kodukakk on Eestis üldlevinud ja sage haudelind. Asustab põhiliselt kultuurimaastikku- parkke, parkmetsi, vanemaid lehtpuistusid, segametsi, vältides suuremaid metsi ja okaspuistusid. Mõnes suuremas pargis on pesitsenud korraga mitu erinevat paari. Kaitstava
arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3...10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4...4 cm, kuid suve lõpuks 5...5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75... 80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Arusisalik, 2011) Kahepaiksed Rannaniitude kraavides ja lompides koeb harilik kärnkonn, kohati rohukonn ja rabakonn. Veekogudes elavad ka tähnikvesilikud ja karjatatavatel niitudel on iseloomulikuks liigiks juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10..
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja pruunide) grupi sees kes on suurem, kes väiksem;
Kadrina Keskkool IMETAJAD EESTI METSADES Referaat Koostaja: Homosapiens Kadrina 2001 Sisukord 2 Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias.
Kuressaare Põhikool Herilaseviu Referaat Koostaja: Peep Post Juhendaja: L.Koert ja K.Halliko 2006 SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................3 HERILASEVIU..........................................................................................................................4 Linnu välimus.........................................................................................................................4 Linnu söök...............................................................................................................................4 Linnu elukoht..........................................................................................................................4
Harakas on kõige intelligentsem laululind. Kõrvalt vaadates tundub harakas küll musta-valgekirju lind, kuid see olevat vaid näiline. Harakal pole mitte ühtegi musta sulge - tegemist on tumeroheliste, -siniste ja -violetsete sulgedega. Harakas on väga pika sabaga ja kädistava häälega lind, kes on enamikule inimestele tuntud, kuigi linnainimesed peavad millegipärast vahel ka hakki harakaks. Siiski on ta viimasest muuhulgas ka üksjagu suurem, haraka kehakaal ulatub 350 grammini! Tuntud linnuna on harakal väga palju rahvapäraseid nimesid. Küll hüütakse teda vibahännaks, pikksabaks, kädistajaks, muna- ja päevavargaks, kiitsakaks ning kiipsakaks. Samas on ka lausa veidraid nimesid nagu: kökk, kida-käda, harangas ja kidaharangas. Harakas on levinud katkendlikul areaalil valdavas osas Euraasias. Eestis on harakas kõikjal levinud, väldib ta vaid rannikualasid ja paksu metsa. Pikksaba meelispaikadeks on kultuurmaastikud, pargid,
okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Linnu ja asulaid see lind aga lausa väldib. Laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Sootihane on pisike pruunikashall linnuke valkja alapoole ja musta lagipeaga. Väga liikuv lind. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip- dip-dip...". Sügisel rändab osa sootihaseid meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall. Eestis on hakk levinud kõikjal. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud. Üksiku haki häälitsuseks "kjakk-kjakk". Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid. Vares on tark lind. Sageli istub ta aiateiba otsas või katusel ja kraaksub. Käib teiste lindude pesades mune
Siia pane koolinimi Linnud (Referaat) Koostaja: Juhendaja: Koht, aasta Sisukord Header and footer ; nimi · Leevike · Kiivitaja · Jäälind · Musttihane · Rohevint · Vesipapp · Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võ
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
ümber on sulgedest sõõrid (Allas jt, 2007:12). Silmade värv on varieeruvalt oranz, kollane või must (Hayman, Hume, 2004:151). Enamiku kakuliste jalad on küünisteni sulgedega kaetud (Eesti... 2011). Kakulistel on hästi välja arenenud varbad ja küünised, mis on kohastunud saakloomade püüdmiseks. Kakkude tagavarvas on väike ja esivarbad on külgedele suunatud (pilt 2) (Bang, Dahlstrøm, 2007:96). Saagi murdmisel on abiks konksjas teravate servadega nokk (Eesti... 2011). Pilt 3 Kaku jäljed lumel - lühike tagavarvas ning külgedele suunatud esivarbad (Bang, Dahlstrøm, 2007:96) Kakuliste emas- ja isaslinnud on sarnase välimusega, kuid emaslind võib olla isaslinnust veidi suurem (Eesti... 2011). Kakuliste pikkused liigiti on aga väga erinevad. Eesti pisemate kakuliste värbkakkude pikkus jääb alla 20 cm (NatureGate... 2018a). Suurimaks kakuliseks on aga üle 70 cm pikkusega kassikakk (NatureGate... 2018b).
Harilik kärnkonn Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Ladina keelne nimetus Bufo bufo Harivesilik Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid
Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn Selts: Sabakonnalised Sugukond: Salamanderlased Perekond: Vesilik Liik: Tähnikvesilik Liik: Harivesilik Kõige suurem muutus kalade skeletiga võrreldes on maismaal liikumiseks sobivate jäsemete teke Jäsemed moodustavad paljudest luudest Konna kolju on lai ja lame Selgroogu liigendub kolju ühe kaelalüli abil, mis võimaldab konnal pead tõsta ja langetada, mitte aga kere suhtes pöörata
Harakas Harakat aitab ilmeksimatult teistest vareslastest eristada tema erakordselt pikk saba. Sulestik näib meile mustvalgena. Tegelikkuses pole siiski haraka sulestikus mitte ühtegi musta sulge – meile mustana näivad sulepartiid on hoopiski rohekad, violetsed jms tooni. Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja
1. Sissejuhatus Piusa koobastiku looduskaitseala on loodud kaitsmaks Piusa liivakivikoopaid kui Eesti, aga ka Baltimaade suurimat nahkhiirte talvitusala. Koopad võeti kaitse alla 1981. aastal, looduskaitseala moodustati 1999. aastal. Kaitseala pindala on 46 hektarit ja siin leidub sobilikke elupaiku lisaks nahkhiirtele ka mitmetele teistele haruldastele loomaliikidele- siin elavad kivisisalik ja koobastiku kõrval liivakarjääri tiikides mudakonn ja harivesilik. Piusa koopad on tegelikult kunagised klaasiliiva ehk kvartsliiva kaevandamiseks rajatud käigud. Ehituselt on tegu ristuvate ning paralleelsete koridoride süsteemiga, mille käike eraldavad lae toestuseks jäetud liivakivist sambad. Siinse hea klaasiliiva leiukoha avastas 1920. aastal geoloog Hendrik Bekker. Heledat Sventoi lademe Gauja kihistu liivakivi hakati kaevendama 1922. aastal, tööstuslikult 1924. aastal Mõrsjamäest. Esialgu tehti seda maa-
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit. Tihaseid hakkab suuremal arvul nägema talve hakul, kui külm ja näljanäpistus neid elumajade juurde ajab. Kui tihane sügisel välja tuleb, saab külma ja tuisku. Tihane on tuntud ja armastatud oma südiduse poolest. Ei nad hooli külmast ega lumest. Rasvatihaste seltsis võib näha musttihaseid, põhjatihaseid, tutttihaseid, sootihasei
...............................................................................................7 Pojad ja pesitsemine.............................................................................................................................8 Lendorava kaitse...................................................................................................................................9 Sissejuhatus Referaat on koostatud selleks ,et rohkem lendoravast endast ja tema eluviisist teada. Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Nagu nimigi ütleb, on ta orava sarnane. Kõigile tuntud oravast on ta pisut väiksem. Karvavärvuse järgi pole aga orav ja lendorav üldse sarnased. Orav on tavaliselt ikka pruun, talvekarvas veidi hallikapoolne. Aga lendorav on aastaringi halli karva, täiskasvanud haava koore värvi
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes
ühtlaselt tumedat pruuni värvi. Nii emas- kui ka isaslinnul on kulmul Teder punakas näsa. Sooritsikas Soo-rohutirts Huntämblik Päriskonnalised Harilik kärnkonn kasutab Tiskasvanud kärnkonn on väga Harilik kärnkonn elab hääitsemiseks krooksumist krobelise nahaga loom. Tavaliselt on väga mitmekesistes harilikud kärnkonnad pruunikad, kuid paikades. Tüüpiliselt on ka liivatooni, halle või punakaid asustab Eestis kuivi isendeid
Juttselg-hiir Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see
Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulstik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale. Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod, putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik
Eestis kultuurmaastik Sigimine Jooksuaeg on Jooksuaeg on veebruaris, 30-10 veebruar-märts, poega, tiinus kestab tiinus kestab 60 55-65 päeva (aprill) päeva, pesakonnas võib poegi olla 4-10, max 18 (aprill) Toitumine Põhiliselt väikestest Marjad, konnad, loomadest/närilistest putukad (konnad, linnud ja (vihmaussid), nende munad, maod, väikesed närilised, jänesepojad, kanalised (metsised, metskitsetalled) tedred). Loomade arvukust on mõjutanud oluliselt naised ehk karusnaha mood. 18ndadel oli karusnahk väga moes ning sel ajal langes väikeste koerte arvukus suurelt. Praeguseks on hävitatud väikeste
ronija, varitseb ta saaki maapinnal. Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde. Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga, on registreeritud ka üksikud 1,5–2,3 kilo söömise rekordjuhtumid. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga. Ilves püüab oma saagi kätte saada mõne otsustava hüppega; kui see ei õnnestu, siis ta saaklooma jälitama ei hakka. 5–15 meetrit on maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ta aga
Röövtoidulised või taimetoidulised (osad iguaanid, kilpkonnad). Kahepaiksete ja roomajate olulisus: Kõrge biomass - olulised toiduahelas nii kiskjate kui toiduobjektidena Taimetoidulised kilpkonnad on eutrofeeruvates vee-elupaikades olulisteks taimede vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on pesitsemisperioodil üks sulestik, mida nimetatakse hundsulestikuks ja muul ajal teine sulestik, mida nimetatakse pu
annaabi.ee 
