Kiiresti arendati sõjalaevastikku. · Seoses sõjaks ettevalimistamisega kasvas nõudmine metalli ja mitmesuguste keemiatoodete järele. Saksamaa neli nn. D-panka Kartellid ja sündikaadid olid tihedalt seotud neid finantseerivate pankadega. Pankade juhatuse liikmeteks olid sageli tehaseomanikud, pankurid olid aga tehaste juhatustes administratiivsetel kohtadel. Esile võib tuua nelja suurt panka nn. D-panka: Saksa Pank (Deutsche Bank), Diskontosets, Dresdeni ja Darmstadti pank. Kõik nad olid omavahel seotud personaaluniooniga. Suurbritannia tööstuse mahajäämise põhjused 19. sajandi lõpul Suurbritannia tööstuse mahajäämuse põhjused: · tööstus oli tehniliselt madalamal tasemel kui Saksamaa ja USA tööstus. Viimastes toimus industrialiseerimine hiljem ja seal võeti kasutusel kõige uuemad masinad ja sisseseaded. Suurbritaanias olid masinad vanaenud võrreldes usa ja saksamaa omadega. · Uus/moodne sisseseade nõudis palju kapitali
arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Kubermangutasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad. 1. Eestimaa Ülemkohu Tallinnas 2. Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. Ajaloo arvestuse 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas aastal 1681. Reduktsioon sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv(sõjaretked olid kulukad ja sissetuleku allikad puudusid) ja seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist. See tekitas otseloomulikult balti aadlis tugevat vastuseisu. Tagasivõetud mõisad anti enamasti rendile nende endistele
4. Millised olulised muutused leidsid aset põllumajanduses 18. saj lõpus ja 19. saj alguses ja milliseid muudatusi tõi see kaasa ühiskonnas ja maasuhetes? · srenes kaubandusrahalised suhted põllumajanduses- tõusid põllumajandussaaduste hinnad ja seega laienes teravilja müük, arenes viinapõletamine · külvipinna suurenemine talupõldude arvelt- see tõi kaasa talude laostumise ja kogu põllumajanduse seisaku, sest teokoormised olid saavutanud maksimumi, loomakasvatus oli nõrgalt arenenud, ei jätkunud teopäevi ega väetisi, talupojad ei hoolinud töö kvaliteedist · kõrged teokoormised- talupoegade rahutused- 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv, 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused · 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv- õiguse vallasvarale, mille hulka ei kuulunud talu raudvara; kui talupoeg kõiki kohustusi täidab, ei saa talt talu ära võtta ning võib seda
maksa maksustatud seisuste meessoost isikud 1783 Kehtestati uushalduskord, tekkisid uued linnad( Paldiski ja Võru) Balti provinside korraldus muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Hakati negutreid võtma, neid võeti liisu (loosi) teel nekrut - äsja väeteenistusse võetud isik Teema 5 Talurahva olukord 18.sajandil Roseni deklaratsioon 1. 1739 võeti vastu Roseni deklaratsioon 2. Liivimaa maanõunik parun Otto Fabian Roseni seletuskirjas kinnitas, et: a) talupoeg on täielik pärisori, keda mõisnik võib müüa, vahetada ja pärandada nagu muud mõisavara b) talupoeg ise, tema maa ja vara on mõisniku omand, mille kasutamise eest mõisnik võik määrata koormisi oma äranägemise järgi kohtuvõim talupoegade üle kuulus rüütelkondadele, mitte riigile Browne'i positiivsed määrused ehk kaitseseadused 1. 1765 kinnitati nn Browne'i positiivsed määrused ehk kaitseseadused. 2. Püüti reguleerida agraarsuhteid eramõisates:
5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül oli: uurida/analüüsida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid (neid karistada) a) Eestima Ülemkohu Tallinnas b) Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagastamist – riigistamine. 3) Koormiste liigid Teorent – talupoeg pidi teatud arv päevi nädalas tegema mõisniku põllul tööd, mispärast ei jäänud aega enda põllu korrashoiuks.
vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletaud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks. Talupoeg sai isiklikult vabaks. Maa kuulutati mõisniku ainuomandiks, talupoeg sai seda kasutada vaid rendi eest, mille suurus oli mõisniku määrata. Talupoeg võis minna ühe mõisniku juurest teise juurde, kuid ta ei võinud minna linna ega teise kubermangu. 5. Hilisemad talurahvaseadused Majanduslikud raskused, millele lisandus alandatud talurahva käärimine, sundisid aadelkonda talurahvaküsimust uuesti läbi vaatama.Vene tsaari Nikolai I ringkond sai aru, et 1816. Aasta seaduse parandamiseks on vaja uut reformi. Uute seaduste
Pärisorjuse kaotamine Võeti vastu uued seadused - Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819, mille tagajärjel pärisorjus kaotati. Talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid: sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara. Talupojad ei tohtinud: elukutset vahetada (pidid tegelema ainult põllumajandusega), liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata ning nad pidi talud mõisnikelt rentima n-ö turuhinnaga. Maata vabastamine säilitas talupoja sõltuvuse mõisnikest. 1849/56 talurahvaseadused 1849. aastal tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus kinnitas küll veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui ka talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. Mõisnik võis seda talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus seadus soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse
majutamine, moonastamine, küütimine). Talurahva vabastamine pärisorjusest. Rüütelkondades jõuti seisukohale, et järelandmisi tuleb teha õiguslikul pinnal, säilitades mõisnike majandusliku ülemvõimu. Keiser Aleksander I kinnitas uue Eestimaa talurahvaseaduse 23. mail 1816 ning Liivimaa talurahvaseaduse 26. märtsil 1819. Aadelkond loobus senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma. Normeeritud koormised asendati "vabade" rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. Talurahva liikumisvabadust piirati veel pikka aega. Linna asumiseks või oma kubermangu piirest lahkumiseks talupojal luba ei olnud. Pärisorjusest vabanemisega kaasnes perekonnanimede ehk priinimede panek. Nimed pandi enamjaolt mõisnike poolt ning seega leivisd eestlaste hulgas saksapärased perekonnanimed.
kontrollimine. Kogu provints oli jagatud 7. linnuselääniks: Tallinn, Narva, Haapsalu, paide, Rakvere, Lihula, Koluvere. Riigimõisaid valitsesid kohapeal foogtid, kes kogusid makse ja mõistsid kohut. Kuna nende üle keegi eriti valvet ei pidanud, oli neil tavaks talupoegadelt rohkem raha võtta ja riigile vähem üle anda kui ette nähtud. Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik.
Teedeehitus kuulus kogukondliku koormise alla. 4) Muutused talupoegade õiguslikus olukorras · Kroonumõisate talupoegaade hoidmine maaga lahus oli keelatud; · Kroonumõisate talupoegade karistamisõigused piiratud; · Koormised fikseeriti ja viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega; · Talude päritav kasutamisõigus; · Õigus kaevata mõisarentniku peale - Erakätesse jäänud talupoegade seisund ei muutunud. 5) Talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit · Toit: rukkileib, enamasti aganaleib; soolasilk; jahu- ja tangupuder; herned; oad. · Joodi kalja ja mõdu, pühade ajal ka õlut. · Riietus: linane riie, villased sukad. Soome ja Skandinaavia mõjud, tanu; abielunaistel peakate ja põll. · Elamuks rehielamu, mis koosnes rehetoast, eeskambrist, tagakambrist, rehealusest, aganikust ja lahtisest katusealusest. · Talude põllud jagati ära ribade kaupa lapimaade süsteem.
12 linna pearahamaks TALURAHVA OLUKORD 18. SAJANDIL - Roseni deklaratsioon 1739 pärisorjus Eestimaal talupoega võib osta, müüa, vahetada, pärandad ehk kesine kõhtuvõim talupoegade üle oli rüütelkondadel kaotati kõik rootsi aja kergendused põgeneti teise kubermangu - Browne'i positiivsed määrused 1765 Talurahvas sai õiguse vallasvarale; Pärast mõisakohustuste täitmist või talupoeg jääke turustada; Mõisnik ei võinud koormisi suurendada; piirati kodukariõigust talupoeg still pärisori talupoeg võis kohtusse minna - Põllumajandus Vili Rootsi ja kohalikele vene vägedele; Veised ja viin Peterburgi - Talurahva kihistumine 40% peremehed; 30% sulased ja teenijad; 20% vabadikud; 10% aadlikud LINNAD 17. - 18. SAJANDIL - linnade olukord 17. - 18
1816.aastal ja Liivimaal 1819.aastal, mil pärisorjus kaotati: Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata. Talupojad võisid omada kinnis- ja vallasvara, kuid võisid tegeleda vaid põlluharimisega. Tehingud talupoegadega keelustati. Talupojad pidid mõisnike käest maad rentima, mis tähendas teokohustuste säilimist. Normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega, mis tähendas seniste kaitseseaduste tühistamist. Talupoeg võis oma mõisniku juurest lahkuda, kuid ei võinud minna linna ega teise kubermangu. Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandil. Valla kogukond moodustus iga mõisa talupoegadest. Valla ülesanneteks olid: 1. Vaestehoolekanne ja haridus. 2. Nõuda sisse võlguolevaid mõisakoormisi. 3. Ehitada teid. 4. Kogusid vilja magamisaita. Milline tähtsus oli talupoegade jaoks a) talude pärandataval kasutamise õigusel; b)
ja vaske. Kasutati valikuliselt tarbeesemete valmistamisel. Rauaaeg neoliitikum Esimesed raudesemed Eestist pärinevad kuuendast sajandist ekr. Raualevikuga muutus inimeste igapäevaelu kergemaks. *Eestis leidus rauamaaki. *Töötlemine lihtne, sulas madalal temperatuuril *Võrreldes pronksiga, vastupidavam ja odavam Üleminek talulisele eluviisile Suured kogukonnad lagunesid. Tekkisid suurperede majapidamised ehk talud. Tänu raudkirve laialdase levikule levis alepõllundus. * Inimesed muutusid vaikseks. *Oma surnud maeti kivikirst ja tarandkalmetesse PKR Esimesel sajandil peale kristust tegeleti Eestis põlluharimisega. Üleminek kahevälja süsteemile. Pidevad välisohud sundisid inimesi kokku hoidma. Küla Kihelkond Maakond. Eestlased muinasaja lõpul 12-13 saj. Elanikud
4) lubati talude päriseksostmist. Protsess algas kõige kiiremini Liivimaal, Saaremaale jõudis see alles 20.saj. alguses). 5) mõis kasutas raharendist ja talude müümisest saadud raha tootmise kaasajastamiseks, maaparanduseks, uute tõuloomade ostmiseks, mõisamoonakate palkamiseks (mõisamoonakas- mõisa palgaline põllutööline, kes osa tasust sai moonas e. toiduainetes). 6) talupoeg pidi raharendi ja talu väljaostusummade saamiseks tulutoovamalt majandama, harjuma turusuhetega, kasvatama tulutoovamaid põllukultuure (Lõuna-Eestis kasvatati peamiselt lina, Põhja-Eestis kartulit). 7) talude päriseksostmine tõi enesega kaasa ka maa hinna kasvu, mis koos rahvaarvu suurenemisega soodustas eestlaste väljarändu Venemaale. 5. KULTUUR 18.-19. SAJANDI EESTIS: 1. Luterlik kirik: Alates 17
tarbeks vaid ka edasimüügiks. VAHETUSKAUBANDUS VAHENDUSKAUBANDUS Lääne-Euroopa Eesti Lääne-Euroopa Eesti Ida-Euroopa metall, sool, karusnahad, vili karusnahad, vaha relvad vili, vaha Eestlased elasid valdavalt maal. Elamuks kujunes universaalne rehielamu. Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid külad (sumbkülad, ridakülad, hajakülad). Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mida oli XIII sajandi alguseks umbes 45. kihelkonnad omakorda olid liitunud suuremateks maakondadeks. Eestis oli 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala. Olid ka nn väikemaakonnad: Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aegajalt tehti
ühistegevust. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu Ühisuse loomine .Otsus võeti vastu 1900.a. juunis, põhikiri kinnitati 1901.a. juulis. 1904.a. moodustati Rakvere Linna Tulekinnituse Selts 1905.a. Valga ja 1906.a. Narva Vastastikuse Tulekinnituse Selts. Oluline koht oli karja kontrollühingutel. Esimene kontrollühing loodi 1.mail 1909.a. Kaubandusoperatsioonidega tegelesid varem põllumeesteseltsid. Ostu-müügi ühingud tekkisid 1902.aastal. Tegevust alustasid Antsla ja Sindi tarbijate ühistud. EESTI MAJANDUSE ARENG AASTATEL 1918- 1940 1. Majanduse üldiseloomustus 24.veebr. 1918.a. kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus Riigi majandus vajas ümberkorraldamist. 1918.a. nov. hakkas kehtima Eesti mark 1928.a. asendati Eesti krooniga Eksport import toimus väliskaubanduse nõukogu kaudu Piirati importkaupade sissevedu. Tööstuse ja kaubanduse arendamiseks anti tegevusvabadus erakapitalile. Tootmisaladest tähtsaim oli põllumajandus. Põllumajanduslik toodang moodustas a
Pärisorjus - talupoegade feodaalse sõltuvuse vorm, mida iseloomustavad sunnismaisus ja teorent Teotöö: Rakmetegu, jalategu, abitegu, loonusrent (vilja, mune jne), kirikukümnis, vooris käimine, sunnismaisus 4) muutused talupoegade õiguslikus olukorras Vakuraamatud, milles peeti koormiste arvestust; taaskehtestati sunnismaisus ehk ametlike õigusaktidega fikseeriti (puudub isikuvabadus, puudub relvakandmisluba) 5) talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit: Toiduks oli rukkileib, enamasti aganaleib, soolasilk, jahu- või tangupuder, herned, oad. Joogiks kali, mõdu, pidudeks põletati rukkist viina. Elamuks rehetalu, millel polnud aknaid, täitis mitmeid ülesandeid: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi, ning kohati ka sauna ülesandeid. Tööloomadeks härjad ja hobused. Viljadest kasvatati talirukist ja otra, vähemal määral kaera või nisu. 4. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ajal
· Rootsi aeg elav ajalooline, suuline pärimus Arutluse teema "Vana hea Rootsi aeg" müüt või tegelikkus? Kavapunktid, millest võiks kirjutada: 1. Vaimulik elu 2. Haridus, kirjakeel 3. Reduktsioon 4. Muinasusu häving 5. Kaubandus Müüt: · Mõisnikel suured õigused, talupoegadel suured koormised + sunnismaisus (neid võis müüa-osta- vahetada) Talupoegade pärisorjastamine talupoeg mõisnikust sõltuvuses · Nõiaprotsessid, astuti ebausu vastu välja! · Suur majanduslik edu ei olnud talupoegadel, vaid mõisnikel. (Jõukus tuli peamiselt kaubanduse vahendamisest ja kohalikust teravilja väljaveost) Mõisnik oli seda edukam, mida rohkem talupoegi tal töötamas oli. · Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda
· võisid maad osta ja talu järglastele pärandada · koormised vastavusse maa suuruse ja väärtusega, pandi kirja vakuraamatusse Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus: see ei näidanud ette maade mõõtmist ning vakuraamatutesse pandi kirja senised koormised. Need seadused ei rahuldanud ühtegi osapoolt. Uued seadused võeti vastu 1816. Eestimaal ja 1819. Liivimaal · pärisorjus kaotati > talupoegadest sai vaba talupojaseisus; vabastati ilma maata, pidid talud mõisnikelt rentima, talupojad sõltuvuses mõisnikest · ost ja müük keelustati lõplikult · võivad sõlmida lepinguid · omada vallas- ja kinnisvara · ei tohtinud elukutset vahetada, pidid tegelema põlluharimisega · liikumisvabadus piiratud sunnismaised, isikutunnistus puudub · perekonnanime saamine Ühiskonna majanduslik edenemine, muutused aadlike mõttemaailmas, keskvalitsuse surve ja
mõisad ühes nendele kuulunud hoonete, inventari ja tööstusettevõtetega. Ent Saksamaa survel võttis kodanlik valitsus 1926. a. vastu seaduse võõrandatud maade eest rahalise kompensatsiooni maksmise kohta. Rahalise kompensatsiooni omandasid balti mõisnikud, kelle esivanemad olid kohalikelt elanikelt vägivaldselt omandanud maa. Talupoegade niigi suur võlakoormus kasvas veelgi. Kelle huve kaitses selline maareform? Igal juhul mitte eesti talupoja omi! Oma valitsemise algperioodil pööras Eesti kodanlus peatähelepanu tsaari-Venemaa majandussüsteemis välja kujunenud tööstuse säilitamisele ja edasiarendamisele. Selle eesmärgiga kulutati ka suurem osa Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaalt saadud 15 miljonist kuldrublast. 1923. a. puhkenud majanduskriisi käigus katkestas oma tegevuse enamik tööstusettevõtteist ilmsiks tuli tööstuse eelisarendamise võimatus. 1924. a
Võrumaa Kõik maakonnakeskused said linnaõigused (12 linna) Kubermangude poliitiline korraldus muudeti Venemaa omaga sarnaseks (raad sadeti laiali raed, maanõunike kolleegiumid) · Kõik mõisnikud said võrdsed õigused · Linnades said kõik majaomanikud kodanikuõigused · Seati sisse pearaha maks Majandus 18. saj. · Peamist osa etendas viljakaubandus · Venemaale hakati müüma viljast põletatud viina · Ulatuslikum loomakasvatus mõisates · Peamiseks Kaubandusviisiks jäi Merekaubandus · Sissevedu sool, raud, tubakas, heeringas, luksuskaubad, riie · Väljavedu vili, metsamaterjal, lina, kanep · Hoogustus manufakruuride rajamine Talupoegade olukord Vene ajal: · Oukord oli väga raske · Talupoegade maade vähendamine (et laiendada mõisa põlde) · Talupoja koormiste tõus · Roseni deklaratsioon (1739) · Browne nn positiivsed määrused (1765) 1739. a. Roseni deklaratsiooni põhisätted:
riigitaalrit Venemaalt, Tallinn kapituleerus, Balti erikord 2. Eesti rahvastik varauusajal. Rahvaarvu muutumine Rootsi ajal, Vene ajal. Rahvastiku koosseis(rahvused). Migratsioon: sisse- ja väljaränded (k.a. 19.saj väljarändamisliikumine). 13. sajandi alguses elas u. 150 000-180 000. Enne Liivi sõda elas 250 000-300 000, 1620 oli aga rahvaarv vähenenud 120 000-140 000 inimeseni. See oli tulnud Liivi sõja purustustest. Väga paljud talud olid tühjaks jäänud. Poola ja Rootsi üritasid küll koloniseerimisega maid täita, kuid erilisi tulemusi see ei andnud. Lisaks tõi kahju 1601-1603 näljahäda ja katk. 1695 aastaks oli rahvaarv tõusnud 400 000 inimeseni. o pikk rahuaeg > soodustas sündimist o eesti mehi ei võetud sundkorras Rootsi väkke o ulatuslik sisemigratsioon o tihedamini asustatud aldelt hõredama asustusega paikadesse(tühjad talud)
Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi. Talurahva olukord Rootsi ajalTalupoegadel oli peal sunnismaisus. Talupoeg seati mõisnikust sõltuvusse. 1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisadele. Keelati ära talurahva karistamine. Talurahva olukord pärast Põhjasõda Majandusreglement jäi kehtima ka vene ajal, kuid kroonumõisade arv vähenes. Kõikidel talupoegadel oli omanikuõigus vallasvarale.Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj
Eestlased moodustasid rahvastikust 90 95 %, sakslased 3 -4 %, rootslased 2 % ja venelased 0,5%. Aadel moodustas rahavastikut 1 %, vabad mitteaadlikud 9% ja talurahvas 90 %; linnades elas 5 -6 % rahvastikust. 18. sajandi lõpuks oli Eesti ligi 40 000 talu. Roseni deklaratsioon: Deklaratsiooni autoriks oli Liivimaa maanõunik parun Otto Fabian von Rosen. Deklaratsioon pärineb 1739. aastast. Roseni järgi oli siinne talupoeg pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat Roseni meelest millegagi piiratud. Kohtuvõim talupoja üle kuulus maanõuniku arvates vaid rüütelkonnale, mitte kohtule. Roseni deklaratsioon vastes kogu tollase mõisnikkonna suhtumisele talurahvasse ning seda asus toetama ka riigivõim. Nõnda
maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus. Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist propagandat, anti välja eraldi korraldus, mis kajastas pearaharahutusi. Vene-Rootsi sõda 1788-1790. Talurahvas ootas, et Rootsi kuningas tuleb ja kergendab rahva olukorda, rahva mälestustes oli eelnev Rootsi aeg saavutanud helge ajastu ilme. Pärast sõja lõppu Rootsi eliit ei leppinud Balti provintside kaotamisega, 1741-1743
Tartu Ülikool. Õppetöö toimus ladina keeles ja õppuriteks olid linnakodanike, kaupmeeste ja kirikuõpetajate pojad.Esialgu kandis ülikool kuninga järgi Academia Gustaviana nimetus. Maarahva laste jaoks leidus vaid üksikuid koole ja õpetus neis oli väga algeline. Rootsi valitsejad olid omaks võtnud ristiusu luterliku vormi ning püüdsid seda levitada kõigis oma riigi osades. Luteri usu kohaselt pidi iga inimene, ka talupoeg, suutma ise piiblit lugeda. Eesti rahvakoolide esimeseks rajajaks peetakse Bengt Gottfried Forseliust. Ta sündis 1660. aasta paiku Harjumaal kirikuõpetaja perekonnas. Ta pani tähele, et talurahvakoolides õpetati vananenud põhimõtete järgi.Nende põhimõtete järgi võttis lugema õppimine aega paar-kolm aastat. Asja tegi veelgi raskemaks see, et tolleaegne eesti keele kirjaviis oli saksapärane ja oli erinev hääldusest. Ta hakkas talupoegi õpetama omal viisil
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
13. sajand 13. sajandil, peale vabadussõda, mille Eesti oli kaotanud, sõlmisid vallutajad eestlastega maakonniti lepinguid, mis panid eelkõige paika kaotajate ehk eestlaste kohustused, kuid ka mõningad õigused. Maahärrad andsid oma vasallidele kodukariõiguse ning 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal. Kes oli vastu võtnud ristiusu, teda kuulutati vabaks ning tema maaomand jäi esialgu püsima. Usuga kaasnesid ristiusuliste kohustused, milleks olid kümnis ja hinnus. Kümnis tähendab 1/10 osa talu saagist, mida algul tasuti põhiliselt viljas, kuid hiljem nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka
põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi. Lõpuks tuli abiväge ja suruti see mäss maha. Nendele kohut mõistma asus sõjakohus. Väga karmid karistused, osad mõisteti surma. Kaks said 1000 hoopi kadalippu, mida peeti surmavaks. Saadeti asumisele, osad said 100 hoopi ja ka 50. Karistamine toimus talvel. Isegi need kaks kes said tuhat hoopi jäid elama. Soov massiliselt venemaale rännata, et pääseda mõisaorjusest. Maltsvetlaste liikumine, prohvet Maltsvelt. Rikas talupoeg. Maltsvelt on talunimi. Tegutses põhiliselt järvamaal ja kuusalus. Võimud hakkasid teda taga kiusama. Ta hakkas rääkima, et rändame välja, sõitis sõpradega Krimmi. Hakkas otsima neid maakohti kuhu viia mõisaorjusest äraväsinud talupojad. Samal ajal kogunes hulk tema järgijaid Lasnamäele. Ja hakkasid tema ettekuulutuse kohaselt ootama valget laeva. Oodati paar nädalat ja siis loobuti. Osa seltskonnast. U 700 põhja-Eesti talupoega siiski Krimmi jõudsid.
Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega. Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane, sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad). Haldusjaotus: Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla
kiire liikumine Kopenhaageni alla sundis aga Taanit kohe rahu sõlmima. Peeter I-Vene tsaar 16821721; 1700. aasta oktoobris alustas peavägi Peeter I juhtimisel Narva linna ägedat pommitamist. Boris Seremetjev-Venemaa sõjaväelane (kindralfeldmarssal), väejuht Põhjasõjas ning Eestimaa ja Liivimaa vallutanud vägede juhataja; tungis 5000 ratsaväelasega Virumaale, jõudes Rakvere lähistele, maad laastati armutult. Ronga Tehvan ehk Stephan Raabe-eesti talupoeg, kes olevat juhtinud rootslaste ratsanikud venelasste selja taha Narva lahingus, mis taganudki rootslastele kiire edu. Karl XII-oli Rootsi kuningas aastatel 16971718; 15- aastaselt troonile tõusnud Karl XII oli küllalt kogenematu; Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Karli vastu liidu ja alustasid 1700. aastal Põhjasõda, kallaletungiga Riia linnale, sellest ajast oli kuningas pidevalt sõjakäikudel: ta lõi 1700. aastal Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706.
Maarevisjoon- korraldati iga 7-8 aasta tagant, kus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis- riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele. Rakmetegu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala Abitegu- teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha) Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule) Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, täkat
kihelkonnakohtu,d; 1804. a Liivimaal - sama, mis Eestimaal ja lisaks teokoormiste nomineerimine, talumaade mõõtmine ja hindamine, keelati talupoegade müümine ja piirati kodukariõigust; 1804.a Eestimaal - sama, mis Liivimaal, va talumaade mõõtmine ja hindamine = talupojad jäid küll pärisorjadeks, aga suhted olid seadustega reguleeritud; seadused ei rahuldanud tegelikkuses kumbagi poolt > 1805.a talurahvarahutused - 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal: pärisorjuse kaotamine, kuid talupoeg jäi ilma maata ja pidi seda ikkagi mõisniku käest rentima; oli küll vabadus, kuid selle kasutamisvõimalused olid napid, liikuda võis vaid kubermangu piires, aga linna minna ei tohtinud; algas perekonnanimede panemine = seadused ei parandanud talurahva majanduslikku olukorda, kuid vabastamisel oli tugev psühholoogiline mõju - 1849 Liivimaa, 1856 Eestimaa, 1865 Saaremaa: järkjärguline üleminek raharendile, määrati kindlaks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
