· adratalupojad- põllusuurust määrati adramaades · maavabad ülikute järglased. Olid tavalistest feodaalkoormistest vabad. Kohustuseks teenida kergeratsanikena. 15-16.sajandil hakkasid lähenema teisele vabatalurahvarühmale. Nende vabadus seisnes selles, et nad olid üle viidud osaliselt või täielikult raharendile. · üksjalad nende peamiseks koormiseks oli üks jalapäev nädalas. Üksjalgadeks olid adratalunike nooremad pojad. · pundenikud pidid feodaalile maksma kaks tündrit vilja, mis oli üks pund. · vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Nad jagunesid põhiliselt kolme gruppi: · maata, iseseisva majapidamiseta vabadikud · vabadikud, kes elasid mõnes adratalus ja said talult ajutiseks kasutamiseks tüki maad · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad maksid viljakümnist jt. makse. · sulased ja teenijatüdrukud üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane
Et teotöö osakaal üha suurenes, siis hakkasid nad 16. sajandi keskpaiku kaduma. · Üksjalad- arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima. Nende arv kahaneb aja jooksul. Kohustused väiksemad kui adrataluritel. Tarvel arvab, et nende talud olid ühes tükis, mitte põlluribadena nagu adrataluritel tavaks. Tavaliselt olid kehvematel põllumaadel, eriti Lääne-Eestis. · Pundenikud - umbes nagu üksjalad, maksid 2 punda (tündrit) vilja ja muid kohustusi polnud. Tavaliselt majanduslikult paremal järjel kui üksjalad. · Vabadikud - need, kel vähe maad või üldse mitte. Pidid teiste heaks tööd tegema. Mõisnikud neid ei sallinud, sest said neilt vähe või üldsegi mitte makse. Jõukamad vabadikud olid umbes nagu üj-d, vaesemad aga sulased. · Sulased-teenijad - sõltusid oma tööandjast, kes maksis nende eest maksud ja vastutas
Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid kui enamasti ei olnud teokohustust (või see oli väike). Vabatalupoegade kohustused rahamaksuna, lisaks rahale tihti ka naturaalandamid. Suur osa neist olid erinevad (mõisa)ametimehed: möldrid, sepad, puusepad jm. *Üksjalad- talupojad, kes asusid uusi maid üles harima. * Pundenik - oli sarnane üksjalale, väiksema maksukoormusega kui adratalupoeg. Tavaliselt olid pundenikud majanduslikult paremal järjel kui üksjalad. Sarnase seisundiga ka pobulid. * Vabadikud - Tavaliselt juhuslikust teenistusest elav maata talupoegade kiht. Jagatakse kolmeks: * sulased ja tüdrukud, kes teenisid ja elasid palgalistena taludes, sageli adratalunike, üksjalgade või vabadikkude nooremad pojad ja tütred; * vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, kusjuures
Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus ja mõnes piirkonnas määrati kindlaks isegi kohustuslike talgupäevade arv.Järgmine teoliik oli korrategu. Talupojad pidid saatma mõisasse mitmesuguste juhuslike tööde tegemiseks jalateolisi (loomade söötmiseks, karjatamiseks jne.). 17. sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid tavaliselt naised. 4. Talurahva ühiskondlik liigitus Adratakupojad, maavabad, üksjalad, vabandikud, pundenikud, sulased, teenijatüdrukud, orjad e. träälid. Kõige arvukam rühm oli adratalupojad. Nende põldude suurust mõõdeti adramaades (adramaa suurus oli 8-12 ha). Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes.
vabanesid neist ameti või elukutse tõttu. Need kaks rühma polnud arvuliselt suures, püsisid aga läbi kogu keskaja. Läänimeeste-mõisnike ja talupoegade vahele tekkis osaliselt eestlastest koosnev ,, sundijate" kiht- foogtid, valitsejad, kupjad. Talupoegade enamiku moodustasid adratalupojad, kelle taludel lasusid kõik tavalised maksud ja teokohustused. Nendest alamasse kihti kuulusid mitu liiki väikemaapidajad ( pundenikud, üksjalad ) ja lõpuks maata talupojad ( vabadikud, manulised jt. ). Maata talupojad teenisid ülelpidamist palgalistena suuremates taludes. Väikemaapidajate ja maatute hulka sulandusid orjad, nn. Träälid, sedamööda, kuidas kiriku mõjul endine orjus kadus. Talurahva maksudena nõudis vasall-mõisnik kümnist, eiti viljasaagist, hiljem karjaltki. Kiriku ülalpidamiseks nõuti nn. Preestrivilja. Muude maksude
kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele või niisketele maadele, mis vajasid kuivendamist. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva(polnud vaja minna hobusega, vaid läks ise tegema tööd) nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund) vilja. Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid
annaabi.ee 
