aasta Eestimaa talurahvaseaduse analüüsimisega. 1816. aasta talurahvaseaduse valisin just seepärast, et teada saada, kuidas vabanesid talupojad mõisnike võimu alt Eesti kubermangus ning kuidas oli reguleeritud nende edasine elu. Palju on räägitud Carl Robert Jakobsoni kuulutatud 700 – aastasest eestlaste orjapõlvest, mis elab meie hinges rohkem kui arvata võiks. Seetõttu pidasin vajalikuks uurida lähemalt 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadust, mida paljud teosed nimetavad ka pärisorjusest vabanemise seaduseks. Analüüsi eesmärgiks on välja tuua 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse olulisus omas ajas kui ka mõju tänapäevale. Lisaks sellele käsitlen analüüsis valitud allika liiki, selle struktuuri, koostajate ringi, talurahvaseaduse adressaate ja argumentatsiooni. Samuti võrdlen Eestimaal kehtinud seadust Liivimaal 1819. aastal vastu võetud talurahvaseadusega ning Eesti varasemate talurahvaseadustega. Veel toon välja 1816
sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes aeti asju saksa keeles. 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis Eesti talupoeg oma lootused pärisorjuse kaotamisele mõneks ajaks maha matta. Ent teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud talupoegadelt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara
Kordamisküsimused: Vene aeg 1.Võrrelge talurahvast haaranud usuvahetusliikumisi 19. saj. I ja II poolel. Usk keisrisse vallandas 1845 a. suvel Lõuna Eestis massilise astumise Vene õigeusku. Talupojad olid veendunud, et sellega kaasneb tasuta maa, teoorjuse kaotamine ja muud hüved. Kolme aasta jooksul astus Vene õigeusku 60000 inimest. Uue tõusu elas üle ka Vennastekoguduste liikumine, mis küll sajandi teiseks pooleks rauges. Usuvahetuses aga pettuti ja 1850. ja 1860. aastatel toimus rekonversiooni liikumine, mille käigus 35000 eestlast soovis tagasi Luteri kiriku rüppe. 1850. ndatel algas ka nn
§ 30. Pärisorjuse kaotamine Eestis Esimesed kriisinähud mõisamajanduses. Viljahinnad püsisid kõrged, Venemaa sisekubermangud pakkusid soodsaid turustamisvõimalusi. Esimesed kriisinähud tekkisid 18. saj lõpul, kui mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Puuhoonete asemel hakkasid mõisates kerkima mõisahäärberid parkide ja järvesilmadega. Toidulauale ilmusid kallimad road. Üha rohkem mõisnikke pidid võlgu tegema. Nende katteks tuli
Mõisnikud leidsid, et seadused neid liialt seovad, talurahvas ootas aga eelkõige teokoormiste vähendamist. Levisid jutud, et seadus võltsiti. Liivimaal alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Talupoegade rahustamiseks saadeti kohale sõjaväeosad. Suurem väljaastumine toimus Harjumaal Kose-Uuemõisas. Ohvreid oli mõlemal poolel. Alles pärast suurtükkidega varustatud väeosa saabumist õnnestus talupojad jälle mõisatööle sundida. 3. Talupoegade olukord 18. sajandi ja 19. sajandi vahetusel (nende eluolu). Talurahvas oli õigusetus olukorras ja see kiskus alla ka Vene riigi mainet Euroopas. 1801. a võimule tulnud Aleksander I oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma. Ka Merkeli ja Petri algatatud valgustusideede eesmärgiks oli tähelepanu pöörata inimõigustele. 1802. aastal võeti Eestimaal uus seadus, mis tagas talupoegadele õiguse vallasvarale, keelustati
Rüütelkonnad koondasid maavaldajaid aadlikke ja kaitsesid neid Maapäevad Maanõunike kolleegium - 12 nõunikku (saaremaal 6), valiti maapäevadel kõige paremate aadlike seast eluaegseteks. Maanõunikud tegelesid tähtsate asjadega, igapäevased otsused langesid rüütelkonna pealiku õlule - Kohtukorraldus Eestimaal adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud; Hoolitsema pagenenud talupoegade kinninapsamise eest ja nad tagastama; Uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid pahandusi ja neid karistama; Maakondades tegutsesid Eestimaal ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju; Kubermangude tasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike süüteod Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ja Liivimaa õuekohtus Tartus TALURAHVA ÕIGUSLIK JA MAJANDUSLIK OLUKORD
TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Maarja Põllu TALUPOEGADE OLUKORD EESTIS 13.- 19.SAJANDIL Referaat Juhendaja: Küllike Kaplinski Tallinn 2012 13. sajand 13. sajandil, peale vabadussõda, mille Eesti oli kaotanud, sõlmisid vallutajad eestlastega maakonniti lepinguid, mis panid eelkõige paika kaotajate ehk eestlaste kohustused, kuid ka mõningad õigused. Maahärrad andsid oma vasallidele kodukariõiguse ning 1315
PÄRISORJUSE KAOTAMINE JA TALURAHVA LÕPLIK VABANEMINE Pärisorjuse kaotamise põhjused: 1. Senine mõisapidamisvorm oli iganenud ja mõisnikud ei suutnud oma kulutusi katta 2. Talurahva halb seisuslik olukord kiskus alla Venemaa mainet Euroopas 3. Keiser Aleksander I oli innustatud valgustusideedest ja liberaalse mõtteviisiga 4. Mõisnike omavoli piirati ja talupoegade õigusi ja kohustusi reguleeriti 1802. aasta ja 1804. aasta talurahvaseadustega 5. Vene keskvalitsus käis rüütlitele peale, et nad leevendaksid talupoegade olukorda 6. Liberaalsed mõisnikud olid pärisorjuse kaotamise poolt 7. Talurahva seas oli pidevalt rahutusi ja nende haridustase oli tõusnud 1802. aastal kinnitati Eestimaa talurahvaregulatsioon ,,Iggaüks", millega mõisnikud kitsendasid veidi oma õigusi. Talupoegade koormiste määra ja kodukari piire aga ei täpsustatud
Kõik kommentaarid