Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis (0)

Tartu Ülikool
Õigusteadkond Tallinnas
Eraõiguse instituut
Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis
Referaat
Õppejõud: lektor Toomas Anepaio
TALLINN
2011

Sisukord

1. Sissejuhatus 3
2. Reduktsioon 4
2.1 Reduktsioon Eestis ja Liivimaal 4
2.2 Talurahva olukord 5
3. Agraarreformid 18. ning 19.sajandil 5
3.1Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks 6
4. Talurahvaseadused 6
4.1 1802. aasta „Iggaüks...“ 7
4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus 8
4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused 8
5. Hilisemad talurahvaseadused 9
5.1 Usuvahetus 9
5.2 Reformid 10
5.3 Uued talurahva seadused(1863. ja 1867. a) 11
6. Muutused eestlaste elus seoses pärisorjuse kaotamisega 12
6.1 Majandus XX.sajandil 12
7. Kokkuvõte 14
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Mõisamajanduse ja eriti teoorjuse väljakujunemisega on otseselt seotud eesti talurahva pärisorjastamine. Pärisorjust kui feodaalse sõltuvuse raskeimat astet iseloomustas feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegade sunnismaisus, nende müümine maast lahus, nende omandiõiguse kitsendamine jne.
Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. saj, pärast maa vallutamist. Maahärrad andsid vasallidele kodukariõiguse ning ka kõrgema kohtuvõimu. 14. saj lõpus hakati omavoliliselt vasalli maalt lahkunud talupoegi trahvima ja 15. saj ka järjekindlalt tagasi nõudma, siis algas ka talupoegade müümine maast lahus. Omandiõiguse säilitasid talupojad vaid vallasvarale, kuid sedagi hakati piirama.
Sunnismaisus muutus üldiseks 16. saj I poolel, pärisorjuslik sõltuvus tugevnes käsikäes aadli positsioonide tugevnemisega märgatavalt 17. saj jooksul. Karl XI algatatud reduktsiooniga kaasnes pärisorjuse kaotamise ja talurahva olukorra parandamise taotlused, mis küll Põhjasõja ning Vene aja saabumisega suuremat vilja kandma ei hakanud.
Talupoegade olukord hakkas paranema alates 1802.aastast, kui vene keisririigi valitseja Aleksander I nõudis aadlikelt talupoegade olukorda soodustavate reformide koostamist.

Reduktsioon

1676.aastast Rootsit valitsdema asunud Karl XI, saades päranduseks tühja riigikassa, alustas noor kuningas oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist – reduktsiooni. Sellist sammu ei võetud Rootsis esimest korda kasutusele, kuis esimest korda puudutas see ka Eesti- ja Liivimaad. Otsus riigi tulude suurendamiseks reduktsiooni kaudu võeti vastu Rootsi riigipäeva otsusega 1680.aastal. Reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigi valdustes, kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides.
Reduktsiooni põhjuseks võib pidada seda, et kuningriigi sissetulekud ning riigikassa olid pidevates finantsraskustes kuna aadelkonnale kingitud riigimaade eest riigimakse tasuda ei tulnud. Seoses mõisade tagastamisega tõusis päevakorda ka talurahva õiguslik seisund.

2.1 Reduktsioon Eestis ja Liivimaal

Üks tähtsamaid õigusakte, mille alusel hinnata talurahva olukorda Liivimaal oli majandusasehaldurite instruktsioon 28.augustist 1691 ja majandusreglement 21.märtsist 1969. Ettekirjutuste eesmärgiks ei olnud talupoegade õiiguste fikseerimine, vaid kindla ja püsiva sissetuleku tagamine riigistatud mõisadest1 . Riigi huvi ressursside kogumiseks muutis riigitalupoegade õigusliku olukorra võrreldes eratalupoegadega kaitstumaks.
1690. aastal seati Eesti distriktis kroonumõisade haldamiseks ametisse majandusasehaldurid, kelle ülesandeks oli kaitsta seal elavaid talupoegi kõiksugu ülekohtu, õigusvastaste koormiste, vägivalla ja talumaadesse sissetungimise eest2 . Riigitalupojad võisid asehalduritele mõisarentnike peale kaebusi esitada. Riigiametnikul oli õigus taluperemeest sunniviisil ümber paigutada. Talupere ümberasustamiseks või maksuvõimetult peremehelt talu käestvõtmiseks tuli rentnikul nõutada riigiametnike luba3 .

2.2 Talurahva olukord

17.sajandi reduktsiooni algataja Karl XI oli meelestatud pärisorjuse vastu. 1696.aastal vatu võetud majandusreglemendis olid üksikasjalikult sätestatud kroonumõisade rentnike ja talupoegade õigused ja kohustused.
Koormisi tohtis nõuda vaid vakuraamatus kehtestatud normi järgselt, vastasel juhul rentnikku(enamjaolt redutseeritud mõisa endine valdaja) trahviti või halvemal juhul rendileping tühistati. Rangelt oli keelatud talupoegadest tööjõu kasutamine muuks otstarbeks, kui kroonumõisa vajadusteks .
Talupoegi võidi küll saata ühest mõisast teise tööle, kuid see eeldas asehalduri nõusolekut. Talupoegade müümine ja muul viisil võõrandamine maast eraldi oli rangelt keelatud. Samuti piirati rentnike volitusi talupoegade karistamise ja nende üle kohtupidamise suhtes.
Kroonumõisade kasutamist jäid ka peale Põhjasõda - Vene ajal - reguleerima reduktsiooniaegse majandusreglemendi normid4.

Agraarreformid 18. ning 19.sajandil

Ümberkorraldusi hakati kavandama 1750.aastate keskpaigas, enne seda Vene keskvõim eesti talurahva olukorda ei sekkunud . Reformidele sundis mõisnikke ka üldine majandusliku olukorra halvenemine: sajandivahetusel lõppes põllumajanduse kasvujärk ja 1820. aastatel jõudis Eestisse üleeuroopaline agraarkriis, mis viis alla põllumajandustoodete hinnad ning põhjustas mõisnike kroonilise rahapuuduse ja võlastumise. Reformidele ärgitas baltisaksa mõisnikke ka Vene keskvalitsus . Absolutistlik keskvõim, mis oli eelkõige huvitatud riigi kui terviku normaalsest funktsioneerimisest, oli teatud piirini talupoegade loomulik liitlane aadliseisuse vastu, keda huvitas vaid oma seisuslike õiguste maksimaalne laiendamine5.
Läänemere kubermangudes reisil olnud Katariina II pääras oma tähelepanu talurahva olukorrale ning tõdes, et Liivimaa talurahva olukorra parandamiseks tuleb meetmeid tarvitusele võtta. Valitsuse plaani kandis Liivimaa maapäevale ette kindralkuberner Browne.

Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks

Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks kandis kindralkuberner Browne Liivimaa maapäevaleesitatud proportsioonides ette 1765 .aasta jaanuaris. Talurahvale nõuti omandiõiguse kindlustamist vallasvarale, koormiste vastavusse viimist talu tegeliku tootmisjõuga, kaebeõigust mõisnike vastu jpm6.
Liivimaa maapäev aga oli teoorjust reguleerivate meetmete vastu ning Browne ähvardas neid sellega, et vastasel juhul viib uuendused läbi keskvalitsus. Seejärel kiideti Browne nõudmised heaks, kuigi veidi muudetud kujul avaldati „positiivsed määrused“ 12. aprillil 1765.aastal. regulatsiooni peamine tähtsus seisned olemasolevate õiguste juriidilises kinnitamises kuna sellega antud õigused olid talurahval juba kasutada7.
Koormiste reguleerimiseks jätkati Liivimaal Rootsi ajal alanud maarevisjoni ning tehti uued talumaa mõõtmised ja need kanti ka kaardile.
Katariina II valitsusaja agraarreformid viidi läbi riigivõimu eestvõttel. Adramaarevisjon ja Liivimaa „positiivsed määrused“ lähtusid sarnasest algpõhimõttest. Keskvõim teistas fiskaalpoliitikat, humanistlikud ja sotsiaalsed huvid jäid tahaplaanile. Et riigikassa sissetulekuid tõsta, tuli nüüd talurahva olukorrale mõelda.

Talurahvaseadused

Nii 1765.aasta positiivsete määruste kui ka hilisemate talurahvaseadustega Liivimaa talurahvale antud õigusi võib võrrelda Rootsi valitsusaja lõpul Liivimaa kroonutalupoegadele reduktsiooni tulemusena tagatud õigustena. Seadused olid nii öelda süsteemi kohendavad, mitte teisendavad8.
Eestimaa kubermangus oli talurahva olukorra parandamise küsimus üleval juba 1765. aastast, kuid kohalikud aadlikud ei võtnud seda tõsiselt. 1796. aastal oli vastu võetud küll kokkulepe, et talupojad maksqavad koormisi vastavalt vakuraamatus kehtestatud normile ja korralikud talupojad võivad omada vallasvara , kuid sellel puudus seaduse jõud ja talupoegade majanduslik olukord oli endiselt kehv. Halb oli ka Eestimaa mõisnike majanduslik seis ning seeõttu otsustasid aadlikud eesotsas peamees Jakob Georg von Bergiga, et rüütelkond võiks vastu võtta talupoegade olukorda parandavad seadused, kui keskvalitsus aitab rajada aadlikele krediidikassa, millega saaks finantseerida agraarümberkorraldusi. Aleksander I nõustus selle ideega ja nõnda avaldatigi 1802. aasta suvel uus talurahvaregulatiiv , mis on tuntuks saanud nime "Iggaüks" alla; seda tänu teksti esimesele sõnale selle eestikeelses variandis.

4.1 1802. aasta „Iggaüks...“

Regulatiiviga fikseeriti senised mõisakoormised, talupoegadele anti õigus omada vallasvara ning pärandada nende kasutuses olevat maad. Piirati talupoegade müüki ning asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Eestimaa rüütelkond lõi spetsiaalse komisjoni, mis ühtlustas üle kubermangu koormisi ja koostas uued vakuraamatud. Tänutäheks andis tsaar Aleksander I rüütelkonna krediidikassale kinnituse ja andis sellele soodsatel tingimustel laenu9.
Alekander I valitsusajal anti Vene impeeriumis välja mitmeid talurahva olukorda parandavaid seadusi, mille lõppeesmärgiks pidi olema pärisorjuse kaotamine. Nendest üks olulisemaid oli 1803 . aastal väljastatud ukaas vabade maaharijate kohta, millega anti mõisnikele õigus talupojad soovi korral pärisorjusest vabastada, sealjuures nad maaomanikeks tehes. Seega keskenduti Vene impeeriumis talupoegade vabastamisele koos maaga, mis pidi neile tagama kindla sissetuleku ka pärast pärisorjuse kaotamist. Kuid Balti kubermangude aadlikud otsustasid hiljem teatavasti teisiti, talupoegadele ei antud maad ning ka selle väljaostmine oli väga raske. Ometi andis 1803. aasta seadus ka Eesti talupoegadele vähemalt teoreetilise võimaluse pärisorjusest vabaneda .
Kuna 1802.aastal vastu võetud „Iggaüks...“ märgatavaid tulemusi siiski ei andnud ning oma ootusi ei täitnud, nõudis keskvalitsus aadlikelt uute seaduste väljatöötamist. Rüütelkonnalt nõuti radikaalsemaid muudatusi.

4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus

1804. aasta veebruari ja märtsi kuus toimusid Eestimaa rüütelkonna maapäevad. Otsustati vastu võtta kas uut dokumenti : „Eestimaa Tallorahwa Seädus“ ning „Eestimaa Tallorahwa Kohto-Seadus ehk Walla-Kohto Kässo-raamat“10. Esimene neist fikseeris koormised talupoegadele ehk teoorjust, teine aga kajastas talupoegade isiklikke õigusi ning vallakohtute tegevust. Kohtu ülesandeks oli järelvalve pidamine talupoegade tegevuse üle, see tähendas seda, et talupojad maksaksid mõisnikele õigeaegselt koormisi, et talumajapidamine ja suhted naabritega korras oleksid. Talupoegadevaheliste tülide lahendamine jäi samuti vallakohuste ülesandeks. Lisaks anti talupoegadele õigus omada vallasvara, millel polnud seni ajani seaduslikku alust.
Talupoegi aga uues seadused ei rahustanud ning nad ise arvasid, et uued seadused on võltsitud ning mõisnikud on õige seadusetähe ära peitnud, kuna uued seadused ei olnud nende suhtes väga soodsad. Talupojad muutusid eriti ärevaks 1805.aastal ning Eestimaal puhkes mitu vastuhakku aadlike ja sõjaväelaste vastu.

4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused

Kuna talurahvaseadused Eestimaal olid talupoegade suhtes väga tagasihoidlikud, andis Aleksander I 1809.aastal välja käsu uute seaduste väljatöötamiseks. Uued seadused pidid ühtlustama talupoegade olukorda teiste Balti kubermangude omadega. 1810.aastal kohustati Eestimaa rüütelkonda 1811.aastaks esitama omapoolse seadusemuudatuste projekti, mis õigeaegselt ka aset leidis. Muuhulgas pakuti välja ka talupoegadele isikliku vabaduse andmise. 1812 .aastal kiitis keiser selle põhimõtteliselt heaks, kuid selle plaani rakendamine leidis aset mitu aastat hiljem, kuna siseküsimuste lahendamist segas samal aastal puhkenud Prantsuse – Vene sõda.
Eestimaa talurahvas vabastatakse pärisorjusest 23.mail 1816.aastal. pärisorjusest vabanemine ei tähendanud muidugi vabanemist teoorjusest. Samuti jäi kogu maa mõisnike kätte. Eestimaa aadlid olid uue seaduse koostanud ennekõike enda heaolu ja reaalset kasu silmas pidades, selle tagajärjel mõndade talupoegade seisund isegi halvenes kuid siiski olid nad isiklikult vabad. Talurahva vabastamine kuulutati välja 8.jaanuaril 1817 Tallinnas, nädal hiljem ka kihelkonnakohtutes.
Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. Mõisade juurde moodustati mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma , vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime ( perekonnanime ). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed , seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletaud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks. Talupoeg sai isiklikult vabaks. Maa kuulutati mõisniku ainuomandiks, talupoeg sai seda kasutada vaid rendi eest, mille suurus oli mõisniku määrata. Talupoeg võis minna ühe mõisniku juurest teise juurde, kuid ta ei võinud minna linna ega teise kubermangu.

Hilisemad talurahvaseadused

Majanduslikud raskused, millele lisandus alandatud talurahva käärimine, sundisid aadelkonda talurahvaküsimust uuesti läbi vaatama.Vene tsaari Nikolai I ringkond sai aru, et 1816. Aasta seaduse parandamiseks on vaja uut reformi. Uute seaduste väljatöötamiseks loodi spetsiaalne komitee, mis koosnes enamasti balti aadlikest.

5.1 Usuvahetus

1840 - aastatel toimusid ülatuslikd talurahvarahutused, mis olid seotud ilmastikust tingitgud viljaikalduse, taudide ja näljahädaga. 1845.aastal toimus massiline astumine vene õigeusku11. Talupojad olid veendunud, et „keisri usku“ vastu võttes antakse neile maad, vabastatakse nad teoorjusest ning lisandub muidki hüvesid. Liikumine omandas ulatuse , mis valmistas ärevust ka valitsusringkondades. Kuigi ametlikes teadaannetes kinnitati, et usuvahetusega ei saada mingeid majanduslikke soodustusi, ei tahtnud talupojad seda uskuda.
Kolme aastaga astus vene õigeusku üle 60 000 eestlase. Piirkonniti oli usuvahetajate osakaal väga erinev ning enamik usuvahetajatest kuulus vaesema rahvaki alla, langedes sageli jõukamate talupoegade pilgete alla.

5.2 Reformid

Liivimaa talurahvaseaduse kinnitas 1849.aastar keiser Nikolai I. Seadus hakkab kehtima Liivimaal pärast selle avaldamist eesti ja läti keeles. Seadus kinnitab kogu maa mõisnike omanduseks, maad saavad talupojad vabalepingu alusel rentida või osta. Teiseks nõuab seadus maa jaotamist mõisa- ja talumaadeks ning teorendi asendamist raharendiga12.
Seaduse vastuvõtmine venis kuna Eestimaa mõisnikud olid veelgi tagurlikumad kui Liivimaa aadlid ja võitlesid talurahva maaomandi tekkimise vastu. Nad üritasid sisse seada pärilikku teorenti , et kindlustada endale tasuta tööjõud ka edaspidiseks. Seaduse kinnitas 1856 . Aastal keiser Aleksander II. Aprillis 1858, kui valmis selle saksa– ja eestikeelne tõlge, kuulutati seadus Eestimaal välja.
1856. aasta seadus:
§33 tõlgiti mõisnike poolt ilmselt tahtlikult vene ja siis ka eesti keelde nii, et võis välja lugeda, et mitte ainult talumaade suurus ei jää mõõtmistööde lõpuni endiseks, vaid ka koormised. See paragrahv muutis sellega ära ka §127, mis piiras teotööd.
Samuti §34 - politsei peab jälgima talupoegade kohustuste täitmist, mitte talumaade võimalikku vähendamist
§35 - reeglid teorendi (tõlkes mõisakoormiste kohta) hakkavad kehtima peale talumaa väljaeraldamist.
§127 piiras teopäevade arvu aastas 500-ga kuuepäevatalu kohta.
Varasem Harjumaa keskmine oli 580 päeva. Kuna vahe oli umbes abiteo päevade arv ja seda seaduses ei mainita (küll on seaduses mitmeid erinevaid reaalselt mitteeksisteerinud rendivorme), tegid talupojad sellest järelduse, et abitegu enam tegema ei pea.
Põhimõtteliselt oli talupoegade nõudmistel vale asetus - võis nõuda teopäevade vähendamist, mitte abiteo kaotamist.
1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast, Talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele.
Peremees pidi nüüd ise otsustama, kuidas talu majandada. Hakati otsima uusi võimalusi sissetulekute suurendamiseks ja harjuti turusuhetega.Talude päriseksostmine sai alguse Viljandimaalt, kus taluostjatele tõi raha sisse linakasvatus. Enamasti osteti talud järelmaksuga. Kui peremees õigeaegselt raha maksta ei suutnud jäi ta talust ilma.

5.3 Uued talurahva seadused(1863. ja 1867. a)

1863. aastal anti välja uus passi seadus – passikorraldus . Keiser kinnitas Balti kubermangude passikorralduse, mille alusel laieneb talurahva liikumisvabadus väljapoole kubermangu, terve Vene keisririigi piirides. See tõi kaasa ulatusliku väljarände eestist – kodumaalt lahkunutue arv ulatus kümnetesse tuhandetesse13.
Vastavalt passiseadusele võis iga vallakogukonna liige, kes oli vähemalt 21 aastat vana, nõutada passi elamiseks riigi mistahes linnas või paigas. Selleks pidid kõik teenistuse- või ametiga seotud võlad ja kohustused olema eelnevalt tasutud, valla ja kroonumaksud ning passiraha ette makstud. Lisaks sellele tuli elatusvahenditega kindlustada kõik vallas elavad lähisugulased. Pass anti tähtajaks alates 3 kuust kuni 3 aastani. Nekrutikohuslastele, kes olid saanud 25 aastat vanaks, võis passi anda maksimaalselt üheks aastaks. Väekohuslastele tuli väljastada pass punasel blanketil, mitteväekohuslastele anti aga valge pass (valgepassimees). Rannasõidu meremeestele mõeldud merepass, mida anti kuni kuueks kuuks, oli trükitud sinisele paberile14.
1868. aastal kehtestati vallakogukonnaseadus, mis vabastas kogukonnad mõisa ülemvõimu alt ning keelustati teoorjus .

Muutused eestlaste elus seoses pärisorjuse kaotamisega

Maal süvenev ülerahvastatus ja uute töökohtade tekkimine linnades pani aluse inimeste siirdumisele maalt linnadesse. Ulatuslikum maarahvastiku liikumine linna algas pärast 1856. a. talurahvaseaduse ja 1863. a. passiseaduse kehtestamist. Samuti soodustas linna asumist 1866. aastast muudetud tsunfti sundlus linnas, tööstuse areng ning raudtee rajamisega loodud hõlpsam liiklemisvõimalus15.
Hoogsalt arenesid linnad, tööstus, kaubandus: Eesti oli asunud kapitalistliku arenguteele. Jätkus tööstuslik pööre: manufaktuur asendus vabrikuga. Algas massiline talude päriseksostmine, mis kujunes rahvuslikuks ürituseks, Lõuna-Eestis osteti talud linade müügist, Põhja-Eestis kartulite müügist saadud rahaga . Eesti talumehele oli nüüdseks tehtud võimalikuks olla ise talu omanik – tagasi osta maa, mis talt oli tule ja mõõgaga ära võetud.
Eestis arenes tööstus ja kaubandus ehkki väga tagasihoidlikult. Vabrikutööstus sai XIX.sajandi esimesel poolelmalguse villatöötlemisest. Narvas, Sindis ja Kärdlas alustasid tööd kalevivabrikud. Suur osa toorainest osteti mõisadest, kus kasvatati peenvillalambaid. Eestis valmistatud kalev oli hea kvaliteediga ja hinnatud.
Suurimaks tööstuseks Eestis kujunes Kreenholmi manufaktuur Narvas, kus töödeldi puuvilla. Tooraine toodi laevadega Ameerikast ja Egiptusest. Toodang (kedratud puuvill ) saadeti Venemaale, kus see riideks kooti16.

6.1 Majandus XX.sajandil

Koos talupoegade jõukuse kasvuga sai hoogu kogu majanduse edenemine. Taluperemees ei tahtnud käia enam pastlais ja viiskudes, vaid kandis saapaid. Peeruvalgust asendas linnast ostetud petrooleumlamp. Järk-järgult hakkas vabriku kaup välja tõrjuma ka kodusel teel valminud rahvariidekangast.
Suurt muudatust etendas raudteede rajamine, mis soodustas kaubavahetust, eriti Eesti põllumajandustoodetet saatmist Peterburi turule. Ühtlasi suurenes Paldiski ja Tallinna sadamate kaudu saabuvate transiitveoste osakaal.
Raudteede rajamise tõttu tihenes ka Eesti erinevatepiirkondade omavaheline suhtlemine ning arenes ka sisekaubandus. Raudteede rajamine soodustas ka uute asulate rajamist.
Siiski oli Eesti põllumajanduslik maa, millega 2/3 elanikkonnast tegelesid. Jätkuvalt domineeris mõisamajandus. Mõisnikele kuulus XX.sajandi algul peaaegu pool põllumajanduslikust maast. Mõisadest kujunesid suurmajandid, mis tootsid turu tarvis ning kasutasid palgalist tööjõudu.
Seega jätkus talude päriseksostmine. 1916.aastaks oli Eestis päriseks ostetud 4/5 talumaast. See aga ei tähendanud talurahva majandusmurede leevendumist, kuna enamus taludest oli ostetud võlgu.
Mõisamajandus asendus talumajandusega. Loodi palju uusi tehaseid ning tööliste arv kolmekordistus17.

Kokkuvõte

Sunnismaisus muutus üldiseks 16. saj I poolel, pärisorjuslik sõltuvus tugevnes käsikäes aadli positsioonide tugevnemisega märgatavalt 17. saj jooksul. Karl XI algatatud reduktsiooniga kaasnes pärisorjuse kaotamise ja talurahva olukorra parandamise taotlused, mis küll Põhjasõja ning Vene aja saabumisega suuremat vilja kandma ei hakanud.
18. saj lõpul, kui traditsiooniline mõisamajandus vajas uuendusi ning Euroopast jõudsid ka Eestimaale revolutsioonilised vabaduse ja võrdsuse ideed, hakati ka siinmail tõsisemalt kavandama talupoegade olukorra muutmist . Esimeseks sammuks oli 1802. a talurahvaseadus ("Iggaüks..."), millega kehtestati talude pärandatav kasutusõigus ja suuremad õigused vallasvarale ning asutati vallakohtud .
1816. a talurahvaseadusega kaotati pärisorjus - talupojad said isiklikult vabaks, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Maad pidid talupojad hakkama rentima, mis tähendas tegelikkuses teotöö jätkumist. Talupoegi hakati järk-järgult priiks laskma, misjärel nad said perekonnanime (priinime).
Ometi jäi talupoja liikumisvabadus piiratuks ning mõisnik säilitas kodukariõiguse ja politseivõimu. 1856. a talurahvaseadus lõi õigusliku aluse raharendile üleminekuks ning talude päriseksostmiseks. Passikorraldus (1863) ja uus vallaseadus (1866) vähendasid talupoja sõltuvust mõisast veelgi, kuid päris lõpu tegi sellele alles mõisamajanduse kokkuvarisemine 20. sajandil.

Kasutatud kirjandus

Kirjandus:
Tannberg T., Mäesalu A., Lukas T., Laur M., Pajur A., Eesti ajalugu. 2001 Tallinn.
Lust K., Pärisorjast pärismaaomanikuks. 2005 Tartu.
Kahk J., Eesti talurahva ajalugu. 1992 Tallinn.
Vahtre S., Laur M., Eesti ajalugu. IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. 2003 Tartu.
Internet :

• http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/rahvas/ajalugu_moisaelu_orjus_1.html
  

31.oktoober 2011

• http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1710-1850_Balti_erikord/Agraarreformid_ja_majanduslikud_uuendused/
  

1.november 2011

• http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2608&layer=167&lang=est#2608
  

1.november 2011

• http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kreutzwaldi_sajand/?event_id=367&timeline_id=3
  

2.november 2011

• http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juhan/rahvas/linnakuj.html
  

2.november 2011

• http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=93
  

2.november 2011
1 Lust K. Tartu 2005. Pärisorjast pärismaaomanikuks. Lk 33.
2 Kahk J. Tallinn 1992. Eesti talurahva ajalugu. Lk 558.
3 Lust K. Tartu 2005. Lk 34
4 Lust K. Tartu 2005. Lk 35
5 http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1710-1850_Balti_erikord/Agraarreformid_ja_majanduslikud_uuendused/ 01.11.2011
6 Lust K. Tartu 2005. Lk 36
7 Kahk J. Tallinn 1992. Eesti talurahva ajalugu. Lk 585.
8 Lust K. Tartu 2005. Lk 41
9 Vahtre S. Laur M. Eesti ajalugu. IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Lk-d 203–211
10 http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2608&layer=167&lang=est#2608 01.11.2011
11 Tannberg T. Mäesalu A. Lukas T. Laur M. Pajur A. 2001 Tallinn. Eesti ajalugu. Lk-d 151-152
12 http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kreutzwaldi_sajand/?event_id=367&timeline_id=3 01.11.2011
13 Tannberg T. Mäesalu A. Lukas T. Laur M. Pajur A. 2001 Tallinn. Eesti ajalugu. Lk 156
14 http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=93 02.11.2011
15 http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juhan/rahvas/linnakuj.html 02.11.2011
16 Tannberg T. Mäesalu A. Lukas T. Laur M. Pajur A. 2001 Tallinn. Eesti ajalugu. Lk 156
17 Tannberg T. Mäesalu A. Lukas T. Laur M. Pajur A. 2001 Tallinn. Eesti ajalugu. Lk-d 176-178
16