omavahelisele läbisaamisele, inimeste osa selles ja miks inimesed peaksid leidma endale sõpru või saama aru asjadest, mis on õige ja mis on vale. Teiseks tol ajal käisid inimesed kirikus, sest see tundus püha ja talupojad läksid jala. Minu põhimõte selles asjas on lihtne: eestlased tahtsid rohkem vabadust, nagu näiteks pärisorjuse kaotamist, mõisnike kaotamist, ise oma taludes majandada, kõige enam oma riiki. Olles veel selle teema juures, kus tegutsesid mõisnikud ja talupojad, kes pidid nende mad harima, aga raha anti enneolematult vähe, jah jutt käib rahalisest ühiskonnast ja selle võrdsusest. Kas oli õige see, et mõisnikud maksid talupoegadele, kes pidid päevast päeva harima nende põlde, isegi siis kui talupoegadele anti õigus mõisnike maal elada? Ma isiklikult arvan, et see ei õigustanud mõisnikke välja ja selline asi nagu võõrvõim on põhjustanud mitmeid ülestõuse ning
Talurahvaseaduste põhjused/eeldused Põhjused: Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadega kaasas käinud ühiskondlik murrang kujundas Euroopa senist elukorraldust. 2) Põhja-Saksamaal toimunud reforme ei saadud lõplikult ignoreerida ning pidi Balti aladel ka muudatusi läbi viima. 3) Kuulujutud kaotada pärisorjus Balti kirjameeste, vaimulike ning üksikute mõisaomanike seas levisid. 4) Olukord polnud halb kuid alati oleks olnud olla parem. 5) Paljud mõisnikud olid võlgades ning talurahvas oli raevunud. 6) Aleksander I ei tahtnud Venemaa mainet kahjustada ning pidi muutusi ellu viima. Eeldused: 1) Kaotada pärisorjus 2) Saada sama elatustase ning elustiil mis Euroopas ja Saksamaalgi. 3) Kõrgendada Venemaa mainet Euroopa vaates. Talurahvaseadused 1802/1804, 1816/1819 ja 1849/1856 2.1802/1804 talurahvaseadus von Bergi poolt pkutud talurahvaregulatiiv, ,,Iggaüks...". Tähtsaim säte oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine
kui ka järgnenud Vene ajast, kuid kas ta oli siis tõesti nii hea, et teda meenutada selliste nostalgiliselt kõlavate sõnadega? Kui võimule sai Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 1672. aastal ning kuna tema õnnetuseks oli ta päranduseks saanud tühja riigikassa, siis alustas ta reduktsiooni. See mõjus erinevatele seisustele erinevalt. Balti aadlitele see ei meeldinud, sest just nende maad võeti ära. Kuna mõisad läksid riigile, siis mõisnikud ei saanud talupegi enam nii palju käsutada. Hakati täpsemalt kirja panema talupoegade koormisi, mis tähendas, et mõisnikud ei saanud talupoegi enam nii karmilt enda huvides ära kasutada. Kui talupojal oli siiski mõisnikuga probleeme, siis võis ta selle üle kaevata. See parandas suuresti talupoegade elu ning nad võisid jälle natuke inimlikumalt elada, vähemalt nii palju, kui võimalik. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis. Kuigi talupoegade
Mõisades tegeleti peamiselt teravilja kasvatamisega, mida müüdi lääne-Euroopasse ja madalmaadesse. Aadlike jõukus kasvas ja tekkis juurde uusi mõisasid ning 16.sajandi keskel oli Eestis juba üle viiesaja mõisa. Talupoegadelt hakati nõudma teoorjust. Künnis, mis algeselt tähendas kümnendikku ulatus nüüd vaid kuni veerandini viljasaagist. 16.sajandil mingi üle paljudes mõisades raharendile. Suurenenud surve eest põgenesid paljud talupojad Venemaale, Rootsi või Soome. Mõisnikud hakkasid neid karistama, trahvima ning hiljem jõuga tagasi tooma. Kui talupoeg pages teise mõisniku juurde, pidi viimane kas tagastama või maksma ära talupoja tasumata jäänud koormised. Mõisnikud sõlmisid omavahel kokkuleppeid talupoegade osas ja seati ametisse adrakohtunikud. Eestlased muutusid pärisorjadeks, mis tähendab teotööd ja sunnimaisust. Mõisnikud võtsid endale õiguse talupoegi müüa, vahetada, laenata ning pärandada.
Selle perioodi kohta käib levinud nimi ,,vana hea rootsi aeg". Tegelikkuses kehtis ,,hea aeg" aga väga vähe. Talupoegade olukord ,,heal ajal" polnud üldse nii hea kui arvatakse. See tõi talupoegadele kaasa palju muutusi, millest mõned oli head, teised aga üdini halvad. Toimus reduktsioon mis vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Talupoegade koormised olid määratud vakuraamatuga, millest igal pool ei pidanud mõisnikud kinni ning nõudsid talupoegadelt suuremaid koormisi. Õnneks oli aga talupoegadel võimalus mõisniku või maavalitseja peale kaevata, mida algselt talupojad ka jõudsalt kasutasid, kuid hiljem aga ei saanud nad enam selleks õigusi ning neid ei usutud ka enam, kuna mõisnikud olid ennast ,,puhtaks" ostnud. Korruptsioon on õitsenud juba aegade algusest peale. Üks hea asi mida Rootsi talupoegade õnneks tegi oli Eesti Rootsi viljaait, mis andis võimaluse oma vilja vahetada ja müüa
Suure nälja lõpuks oli hävinud ligikaudu 20% rahvastikust. See on minu meelest esimene näide sellest, et Rootsi aeg polnud sugugi hea. Eesti talupoegadel säilitati sunnismaisus ja pärisorjus. Samas vähenes mõisnike võim taupoegade üle, sest reduktsiooniga ehk mõisate riigile tagasi ostmisega läks suur osa eramõisatest Rootsile. Hakati kasutama vakuraamatut, kuhu kanti talupoegade koormised ja kohustused mõisa ees. Kuigi taulupoegadel oli õigus mõisnikud kohtusse kaevata, ei võitnud nad peaaegu kunagi, sest peale jäi mõisnike raha, mitte talupoegade õigus. Ma ei leia, et selles perspektiivis Rootsi aeg talupoegadele head tõi, peale vakuraamatute kasutuselevõttu, mis kaitses neid, sest üldisemalt ei võitnud nad midagi juurde. Bengt Gottfried Forselius hakkas koolmeistreid õpetama ja talurahvakoole asutama. Talurahvas oli haritum, kuid mõisnikud ei lasknud neil saada targemaks, kui mõisnikud seda vajasid
1645 sõlmitud vaherahu Taani ja Rootsi vahel(Brömsebro rahu), kus Rootsi saab endale Saaremaa. Peale seda sündmust on Eesti täielikult Rootsi võimu all. ,,Vana head Rootsi aega" võib vaadata erinevatest vaatepunktidest, sest ega Rootsi aeg ainult lust ja lillepidu polnud, sel ajal oli ka oma pahesid, mida ei tasuks mainimata jätta. Eestlased on rootsi aega tagasi igatsenud. Tegelikkuses ei möödunud rootsi aeg eestlastele sugugi mitte roosiliselt, suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud. Kui tuli Rootsi aeg, siis tuli läbi viia muutusi. Üheks muutuseks oli Karl XI poolt läbi viidud reduktsioon. Reduktsioon oli riigimaade tagasivõtmine ja selle all said kannatada mõisnikud. See oli talupoegadele positiivne, sest reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Lisaks tulid kasutusele vakuraamatud. Vakuraamatutes peeti koormiste üle arvestust. Tänu vakuraamatute tulekuga vähenesid talupoegade koormised, sest mõisnikud ei
levikule võeti ka luterlus suhteliselt hästi vastu. Minu arvates oligi Rootsi ajal kõige parem see, et järjest rohkem pöörati tähelepanu hariduse edendamisele ja talurahva harimisele. Majanduses toimus Rootsi ajal nii mõndagi. Hakati looma esimesi manufaktuure. Manufaktuuritootmise põhikeskuseks kujunes Narva, mis just Rootsi ajal õitsele puhkes. Kõige suurem väljaveoartikkel oli teravili, mistõttu kutsuti Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks. Seepärast tegelesid ka mõisnikud ja talupojad kõige rohkem teravilja kasvatamisega. Võib väita, et Rootsi aeg mõjus Eesti aladele neutraalselt, ei toimunud midagi väga halba ega ka midagi erakordselt head. Talurahva olukorras muutus Rootsi ajal palju. 1645. aastal fikseeriti Põhja- Eestis sunnismaisus ja pärisorjus. 1680. aasta reduktsiooniga parandati talupoegade olukorda mõnevõrra. Seati sisse ka vakuraamatud, kuhu pandi kirja talupoegade koormised
vakuraamatutes, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras talupoegade kuritarvitamist mõisavalitsejate poolt. Veel võib üheks oluliseks positiivseks tulemuseks lugeda seda, et tänu kiriku poolt lugema ja kirjutama õpetamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Negatiivseks küljeks reduktsiooni juures oli näiteks see, et talupojad olid endistviisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupojad vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitasid mõisnikud tihti kurjasti ära. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud
Vallakogukonna ülesanne oli ka teede ja sildade korrashoid. Mõju talupoegadele hakati rajama rohkem koole, kuna nähti, et sellest on kasu ja inimesed tahavad õppida. Vaestemajade ehitamine 19. sajandil Talitaja Eestimaa kubermangu vallaametnik. Liivimaal nimetati neid vöörmündriteks. Tänu vallakogukonnale tuli eestlastele asjaajamise- ja läbirääkimisoskus. Talurahva elu ja olu 19. sajandil Talurahvas jagunes külarahvaks ja mõisarahvaks. Mõisarahvas ei ole mõisnikud ega aadlikud, vaid need eestlased, kes olid mõisas sulased, teenijad või ametnikud. kubjas sundis talupoegi tööle, valvas ning karistas neid. kilter kupja abiline aidamees kontrollis mõisa aitasid, jälgis, et vili oleks olemas ja et seda ei varastataks. Koormised Teotöö jagunes kaheks osaks. Jalategu ja rakmetegu. Rakmeteo puhul pidi ilmuma mõisa härja või hobuse rakendiga. Abitegu talvel oli näiteks villa ketramine lõngaks, suvel muud tööd Kirikumaksud
Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrastamiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid korjatud. Lisaks sellele pidid talupojad loomusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Lisaks sõjakoledusele, hakkas levima katk, mis hävitas suure osa Eesti rahvastikust, mõisnikud ja pastorid kaasa arvatud. Aastatel 1665-1690 ei toimunud katku tõttu õppetööd isegi Tartu Ülikoolis. Teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis 1695-1697. Ilm oli viljakasvuks ebasoodne- sadas suvi läbi külma vihma ja sügisel tuli varakult külm. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. 1697. aastal, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Rootsi võimud ei andnud näjahädalistele mingisugust abi
Paljud linnad kaotasid tähtsuse, Viljandi ja Tartu ning Rakvere s.h. Rahvaarv vähenes, Narvas ja TLN-s mitte, Narva linna tähtsus tõusis. *Kaubandus- peamine väljaveo artikkel terasvili ja sisseveo art. sool. Sakslased domineerivad kaupmeestena, v.a.nrvs. Tsunfti kord(käsitöö) muutub rangemaks, ei lubata väljaspool tsunfti käsitööga tegel. Manufaktuuride rajamine Talurahva olukord: I Peale sõdu(alates 1630 kuni sajandi keskpaigani) talupojad on vabad, mõisnikud surnud või ära läinud, palju vaba maad. II periood-Pärisorjuse kehtestamine 17.saj II pool, 1645 P-Est, 1668 L-Est, sest P- Est oli enne Rootsi võimu all. III Pärast revolutsiooni, 1680 endiste mõisate maa riigistamine, talupojad alluvad nüüd Rootsi riigile. Vakuraamatutes olevad koormised, neid ei saa enam mõisnikud muuta. Eramõisates oli sama, aga see toimus ainult nendes, mis riigistati. Rootsi võimu kehtestamine *Põhja-Eesti läheb Liivi sõjaga(1583 Pljussa vaher.)Rootsile
Aastail 1811-1830 pankrotistus Liivimaal 119 mõisat ehk pea iga kaheksas. Baltisaksa aadli eluviis Baltisaksa aadlile oli omane ülim lojaalsus Vene keisrikojale, kuid sealjuures rõhutati oma baltisaksa identiteeti. Mehed olid pühendunud poliitikale ja mõisamajandusele, naised abielule, perekonnale ja kodule. Baltisaksa pereseaduse järgi oli mees pere pea, naise eestseisja, kes haldas ühist vara. Mõisnike perekonnad olid küllaltki lasterohked, keskmiselt 4-8 last. Kohalikud mõisnikud oskasid üldjuhul eesti keelt. Saksa keel omandati korralikumalt alles hilisemas lapsepõlves. Kogu maal moodustasid mõisnikud vaid ligikaudu 1% rahvastikust ja nii tuli maa-aadlil paratamatult elada oma väikese perega väga eraldatult. Talurahva elukorraldus Talurahva majandusliku ja sotsiaalse positsiooni määras talumaa suurus. Kõige paremal järjel oli suure talu pere; kõige kehvemalt elasid saunikud ja küla kehvikud, kellel puudus üldse maa. Kuid isegi taluperemehed olid
PÄRISORJUSE KAOTAMINE JA TALURAHVA LÕPLIK VABANEMINE Pärisorjuse kaotamise põhjused: 1. Senine mõisapidamisvorm oli iganenud ja mõisnikud ei suutnud oma kulutusi katta 2. Talurahva halb seisuslik olukord kiskus alla Venemaa mainet Euroopas 3. Keiser Aleksander I oli innustatud valgustusideedest ja liberaalse mõtteviisiga 4. Mõisnike omavoli piirati ja talupoegade õigusi ja kohustusi reguleeriti 1802. aasta ja 1804. aasta talurahvaseadustega 5. Vene keskvalitsus käis rüütlitele peale, et nad leevendaksid talupoegade olukorda 6. Liberaalsed mõisnikud olid pärisorjuse kaotamise poolt 7
Seal oli: Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Mõisakoormistele seati ülempiirid. Talupoegadele anti õigus oma ülejääke vabalt turustada kui mõisakoormised olid täidetud. Kodukariõigust piirati 30 pitsahoobini. Talupoeg sai õiguse nendest seadustest mitte kinnipidajaid kohtusse kaevata. See kehtis ainult Liivimaa kubermangus ja Ek ei kehtinud, kontroll seaduse täitmise üle oli nõrk. Katerariina 2. aega jäi ka asehaldusaeg 1783-1796. Siinsed alad erinesid teiste Vene aldest. Vene mõisnikud siin ei saanud maad omada ja see tekitas küsimusi. Sellel ajal muutus Eesti alade valitsemine väga sarnaseks teiste alade valitsemisega, selleks ajaks kaotati Balti erikord. Kuna Katariina kartis, et mõisnikele ei meeldi see asehalduse aeg, selleks nimetati mõisnikud läänimõisate pärusvalduseks. Põhm läänist muutusid alloodideks. Eestimaa ja Liivimaa kubermangule pandi ühine asehaldur, kes oli kubermeeridest kõrgem.
Mõis ja talu Talu on tavaliselt ühele perekonnale kuuluv elupaik ja väike maamajand, mis hõlmab maavalduse koos eluhoonega. Mõis avaldas talule teatud mõju. Mõisast õppisid talupojad uusi majapidamisvõtteid, võeti üle mitmesuguseid tavasid, näiteks õpiti kohvi jooma. Enamasti jäi mõis talupojale siiski võõra võimu keskuseks. Talupoeg ei tohtinud mõisa peakusest siseneda, mõisaõues pidi ta aupaklikult mütsi maha võtma. Mõisnikud võisid talupoegi karmilt karistada. Palju sõltus muidugi mõisniku isikust. Nii heade kui ka kurjade mõisnike kohta kõneldi mitmesuguseid jutte veel sada aastat pärast seda, kui nad olid surnud. Oli mõisnike, kes rajasid koole, püüdsid talupoegade elujärge igati parandada. Mõnikord on niisuguse suhtumise põhjuseks mõisniku osaliselt eesti päritolu. Näiteks Liivimaa tuntud hobusekasvataja, maadeuurija Middendorfi ema oli eestlanna.
Pereema pidi kuduma pirru valgel oma perele sokke ta sai värvist aru maitsega.Nende pisikene aken oli kaetud sea põiega ,ega sealt ei tulnud tuppa suurt valgust.Pereisa meisterdas puust kausse,taldrikuid,topse ja paljugi muid asju ka pirru valgel.Mõisa pere elas väga jõukalt.Nad said kogu aeg talurahvalt makse ehk raha.Nemad ei pidanud mitte mingisugust tööd tegema neil olid selle jaoks teeniad ja orjad.Talurahvas pidi tööd rügama mõisnike põldudel ja karjamaal.Samal ajal mõisnikud puhkasid ja nende lapsed mängisid ,ega pidanud koolis käima.Neil olid koduõpetajad .Talurahva lapsed pidid ka tööd tegema isegi väga väiksed lapsed umbes 4 aastaselt juba pidid tööd tegema.Talurahvale panid perekonna nimed mõisnikud. Talurahvas sai osta mõisnike käest maid ,aga need olid väga kallid ja neid said osta ainult rikkamad talud.Pulme peeti rahva riietes. Iga rahval olid oma rahvariietus.Tavalisel päeval kandsid linast riideid
kätte aastal 1710 ja teised arvavad, et Rootsi aeg sai läbi, kui sõlmiti Uusikaupunki rahu, 1721 aastal, mida loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järg lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Rootsi aega nimetatakse ka Rootsi-Poola ajaks. Peale mitmeid pikki sõdu, oli Eestimaa alad täiesti laastatud. Inimesi elas siin arvatavasti alla 100 000. Paljud linnad, kindlused, mõisad olid varemetes. Mõisnikud, kes soovisid kiiresti tööjõudu kasvatada, pakkusid talurahvale mõni aasta maksuvaba elu nende alal. Nii liikuski umbes kolmandik rahvast vähe viljakatelt aladelt laastatud viljakamatele aladele. Talurahvas valis endale viljakamaid maid elamiseks ja samuti valiti ka inimlikumaid mõisnikke. Põhjus, miks talupojad nii vabalt said liikuda, oli see, et paljudes piirkondades polnud isegi mõisnikku. 17. sajandil hakkas Eestisse saabuma palju välismaa talurahvast. Näiteks
http://www.abiks.pri.ee Kui võimule sai Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 1672. aastal ning kuna tema õnnetuseks oli ta päranduseks saanud tühja riigikassa, siis alustas ta reduktsiooni. See mõjus erinevatele seisustele erinevalt. Balti aadlitele see ei meeldinud, sest just nende maad võeti ära. Kuna mõisad läksid riigile, siis mõisnikud ei saanud talupegi enam nii palju käsutada. Hakati täpsemalt kirja panema talupoegade koormisi, mis tähendas, et mõisnikud ei saanud talupoegi enam nii karmilt enda huvides ära kasutada. Kui talupojal oli siiski mõisnikuga probleeme, siis võis ta selle üle kaevata. See parandas suuresti talupoegade elu ning nad võisid jälle natuke inimlikumalt elada, vähemalt nii palju, kui võimalik. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis
Pärisorjuse kaotamine Eestis. Esimesed kriisinähud mõisamajanduses: · Balti mõisnikud ei olnud huvitatud majandusuuendustest. · Kriis sundis neid jälgima Saksamaa elustandardit · Kõik maksis palju ja palju võeti võlgu. Reformide taotlused: · Talurahva olematud õigused seadsid Vene riigi halba valgusesse. · Petri ,,Eestimaa ja eestlased" kritiseeris pärisorjust Eestimaal. · 1801. võimule Aleksander I 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadused: · ,,Iggaüks..." eesti keelse teksti algussõna. · Talupojad said õiguse talusid edasi pärandada.
Kordamisküsimused 1. 1802/1804 talurahvaseaduste vastuvõtmise põhjused Eestis levisid valgustusideed, hakati rääkima humanismist (keskne inimene oli Rousseau); Toimusid muutused mõisnike elulaadis suurte losside ehitamine, mõisnike töö ei kandnud enam sellist luksust välja; Siinsed mõisnikud olid baltisakslased, kes olid mõjutatud Lääne arengust ja kultuurist; Eesti oli Tsaari-Venemaa näidisriik. 2. 1802/1804 talurahvaseaduste sisu Eestimaal, Liivimaal Liivimaa 1804 Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine; Mõisnike kodukariõigust piirati kahepäevase aresti või 15 kepihoobiga; Ühine Toimus teokoormiste normeerimine; Talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine;
Venelased, soomlased, lätlased. ROOTSI VENE SÕDA 10. Millal toimus Rootsi-Vene sõda ja milliste tulemustega see lõppes? Rootsi-Vene sõda toimus 1656 1661. Lõppes Kärded rahuga ja Rootsi ei anna ühtegi oma ala ära. REDUKTSIOON 11. Mis oli reduktsioon, miks seda teostati ja millised olid tulemused? S.o. eravalduses olnud mõisnike maade tagasi võtmine riigile. 1672 teatas Rootsi kuningas, et riigi kassa on tühi ja mõisa maad tuleb võta riigile ja mõisnikud peavad hakkama makse maksma. Mõisnikud avaldasid vastupanu. ÜMBERKORRALDUSED LIIVIMAAL 12. Kes oli Johann Reinhold Patkeel? Ta juhtis aadlike vastuseidu redukstiooni vastu. MÕISNIKUD 13. Kuidas iseloomustad mõisnikke Rootsi ajal? Enamuses on saksa mõisnikud. Seisusekohane elu, uhked, kõrgid, ei õppinud eesti keelt. PÕLLUMAJANDUS 14. Milliseid põllumajandusharusid arendati Eestimaal rootsi võimu perioodil?
majandustegevuse tarbeks. 17. ja 18. sajandil oli Eestis alal umbes 1000 mõisat. Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisa. Teiste suurema mõisate rühma moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Kolmanda kirikumõisad ehk pastoraadid. Eramõis Kroonumõis Kirikumõis 18.sajandil tõusis olulisele kohale viinapõletamine. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid riigile makse.Selleks korraldati iga seitsme- kaheksa aasta järel adramaarevisjone. Mõisnikud püüdsid anda oma lastele hea hariduse. Paljud mõisnikud olid kultuurihuvilised ja käisid tihedalt läbi Euroopa haritlastega. Eestis sündisid ja kasvasid üles mitmed tolle aja tuntud riigitegelased, sõjaväelased, teadlased ning maadeuurijad. Hulk mõisnikke oli aga huvitatud mõisamajapidamise edendamisest. Nad kasvatasid ja aretasid tõuloomi, tõid mõisasse uusi aia- ja põllukultuure, kuivendasid maid, aretasid uusi viljasorte ja püüdsid uuendusi ka talupoegadeni viia.
Tallinna Tehnikagümnaasium MÕISADE AJALUGU REFERAAT Tanel Rentik 5b klass jaanuar 2008 Veel keskajal meenutasid mõisahooned tihtipeale tavalisi talu maju. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpus hakkasid mõisnikud välismaa eeskujul ehitama uhkemaid hooneid. Nende kõrval rajati kaunid ja suured pargid paviljonide ja kunstjärvedega. Mõisniku toidulauale ilmusid uhked ja kallimad road, tallidesse välismaa traavlid ja kalessid. Hakati jooma koduse õlu asemel hoopis välismaa veine. Mõisad hakkasid peagi muutuma. Lisaks mõisale ja ilusa suure pargile kuulusid mõisnikule veel hobusetallid, tõllakuurid ning aiad. Kaugemal mõisast leidsid koha aga, looma laudad,
Kohaliku aadli esindusorgan oli maapäev. Püüti taastada majandust. Tühjaks jäänud taludesse suunati uusasunikke. Tõusule järgnes aga kiiresti langus. Linnaõigused anti Valgale. · Usuelu maad üritati viia katoliiklikuks. Algas vastureformatsioon ja seda alustati kasvatamisega. Tähtis oli jesuiitide ordu, kelle keskuseks kujunes Tartu. Nende eestvedamisel edenes usuelu ja ka kultuur. · Talupoegade olukord Talupoegade üle mõistsid kohut mõisnikud, riigimaadel staarostid. Talupojad oli pärisorjad. Kuna enamik maid oli riigi valduses, siis neil oli rõhumine väiksem. See sundis ka mõisnikke vähendama koormisi. Rootsi · Poliitika Rootsi valdusi nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Rootsi kuningad kinnitasid kõik aadli senised õigused. Riigimaid haldas kindralkuberner. Provints oli jagatud linnuseläänideks. Riigimõisaid valitsesid kohapeal foogtid. Korraldati maksude ühtlustamist
6)Kingitused 7)Linnuste, kirikute, teede ja sildade editamine 3)Jüriöö ülestõusu põhjused Taani kuningriik ei suuda ohjeldada isepäiseid vasalle P.-Eestis. Taanid kuningas otustas oma maad P-Eestis maha müüa. Müügist oleks ta saanud raha ja elada muretut elu. 4)Jüriöö ülestõusu eellugu: huvitatud pooled(kellel millised huvid olid) Algas 23.apr. 1343a. Hästi valitud algus ja põhjalikult ette valmistatud. Edu taheti saavutada ootamatusega. Ülestõusnute algedu oli suur. Mõisnikud peitusid Paide ja Tallinna müüride taha peitu. Pärats esimets rünnakut valiti 4 kuningat. Turu foogt pidi tulema leavastikuga 18.mai. Talinna alla. 4mail tapeti eestlaste esindajad. Ordu väed suunasid oma väed Läänemaale ülestõusnute vastu. Huvitatud oli 3 osapoolt: 1)Harju- Viru vasallid 2)Liiviordu 3)Maa põlisrahvas. Igal ühel neist olid omad huvid:1) kartsid kaotada oam seinised õigused 2)Liivi Ordu pidas end P-Eesti tegelikuks omanikuks. Nad olid nõus neid alasid ostma.
Talupojad kuulutati pärisorjaks 1. veebruaril aastal 1632. See oli ainuke aeg, kus talupoeg oli seaduslikult pärisori. Poola aeg oli 1561 1625. Sellel ajal kuulus poolale Lõuna-Eesti, kus elas vähe rahvast. Mõisnikud andsid talupojale maa ja vabastasid nad maksudest, see tõi Lõunae-Estisse paljuuusi talupoegi. Varsti hakkas talupoegi tulema ka välismaalt. Talupoegade seisund polnud kuigi hea, sest maa mida nad said polnud kuigi viljakas. Osades piirkondades puudusid mõisnikud ja talupojad said peaaegu et vabalt liikuda.Talupoeg ei olnud Poola ajal pärisori. Vene aeg oli Eestis aastatel 1558-1583. Vene ajal muudeti põhjalikult maksasüsteemi. Hakati koguma pearahamaksu, mis venemaal juba olemas oli. Sel ajal hakati korraldama ka hinge- ehk rahvaloendusi. Venemaa tagastas Rootsi ajal ära võetud maa endistele omanikele. Talupojad maksid makse sõltuvalt nende maa suurusest. Linnaõigusi vähendati oluliselt ja raed saadeti laiali
täielik tõlge. uhkusasju, torupille ja Negatiivseks see, et oli pigem viiuleid, sündivuse haritud inimeste pärusmaaks. vähenemine vagaduse tõttu. ,,Hõbeda vihma sadu" Toimus 18. sajandi lõpus Eestis ja Liivimaal. Peaaegu kõikidesse mõisatesse ehitati viinaköögid, kus hakati viina tootma. Andis hoogu nisu kasvatusele, kuna sellest tehti viina. Peale seda hakkasid tekkima kivist häärberid ning mõisnikud hakkasid märgatavalt paremini elama. Mõjutas oluliselt ka karjakasvatust. Nisust jäi viinategemisel palju jääkaineid järele, sellega hakati härgasid toitma. Seetõttu hakkasid Eestist kaduma metsad, kuna viina põletamiseks oli palju puitu vaja. Rootsi aeg Vene aeg (18.saj) Talupojad Pärisorjus kinnitati ning talupojad Liivimaal viidi läbi positiivsed olid ametlikult pärisorjad. määrused, mis pidid talurahva
1581. aastal, pärast Paide vallutamist, kogu ülejäänud Põhja-Eesti. 1629. aastal Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi endale ka Saaremaa ja Muhu saare, 1660. aastal Oliwa rahuga Ruhnu saare. Talupoegade ja linnaelanike olukord Maapiirkondades elanud eestlastele ei möödunud Rootsi aeg oma põhiosas sugugi mitte roosiliselt. Hoopis mõisnikud olid need, kes saavutasid suurt majanduslikku ja õiguslikku edu. Vaatamata sellele, et juba Karl IX-le oli talupoegade pärisorjus vastumeelne, kuna Rootsis endas olid talupojad vabad ning neil oli isegi oma esindus Riksdagis, jäid eesti talupojad siiski sunnismaisteks, kellel oli keelatud oma elukohta vahetada ning keda mõisnikud võisid soovi korral nii müüa, osta kui vahetada. Vabu talukohti oli palju ja mõisnikud püüdsid neid iga
raamat , aadlike nimekirjad · 1796 taastub erikord. Venemaa avalik arvamus pöördub Baltierikorra vastu. Kokkuvõttes oli Balti kubermangude areng kiirem kui sise-Venemaa areng. Balti erikorda kinnistas provintsiaal-seadustik. Nõuti kubermangude tihedamat liitmist Venemaaga. Baltisaksa aadlikud omasid sidemeid väljaspool. Vene võim polnud tugev Läänemerel. Baltisaksa mõisnikud vaigistasid rünnakud, selgitasid. Keskliit ei võtnud kohe midagi ette. Baltisakslastel oli tugevaid sidemeid Saksamaaga. Kõrgemat võimu esindas kindralkuberner. Olid tavaliselt kõrged sõjaväelased. Kubermangude valitsemine Kõige olulisem võimuesindaja kuberner. Allus senatile. Kuberneri asetäitja oli asekuberner.(Võidi ametisse nimetada ka sõjakuberner, alludes sõjaministrile)
Osapooled: Ründajad : Venemaa, Poola, Taani Kaitsjad: Rootsi + värvatud Eesti talupojad Balti erikord – Rootsi valistsusaja lõpul riigistatud mõisate tagastamine nende endistele omanikele. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Seadus Aasta Kubermang Sisu Roseni deklaratsioon 1739 Talupoeg muutus pärisorjaks. Mõisnikud said oma orjad tagasi. Asehalduskord 1783-1796 Eestimaa Linnaõigused. Poliitilised ümberkorraldused. Ühine asehaldur.Rüütelkonnad ja raed saadeti laiali. Kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal omandasid võrdsed õigused.
Adratalupojad- talude suurust arvestati adramaades, rikkamad talupojad omasid teenijaid ja sulaseid Vabatalupojad- teotööst vabad, sest tasusid koormisi rahas Maavabad- muistsete eesti ülikute järglased, ei kandnud tavalisi talupojakoormisi, neid oli eriti Järva- ja Saaremaal Teoorjus Keskaja lõpupoole muutus Vana-Liivimaa tähtsaks teraviljaeksportijaks. Vasallid asusid elama maale oma mõisatesse- neist said mõisnikud. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt tööd mõisapõllul- tekkis teoorjus. Mõisapõldude saagikus oli madal. Lisaks teoorjusele säilisd loonusrent ja kümnise maksmine. Jäneda mõis Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
* Viimasena saab Rootsi Ruhnu 1660. aastal * Rootsi riik on 17. sajandil ümber Läänemere. * 17. sajandil kuulusid Rootsi alla 7 Riiki : Eesti, Läti, Venemaa, Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa. Haldusjaotus * Eestimaa Kubermang : ( Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ) * Liivimaa Kubermang : ( Pärnumaa, Tartumaa, Riia maakond, Võnnu maakond + alates 1645 Saaremaa ) Riigivalitsemine * Kuigi ametlikult valitseb Rootsi kuningas, jäävad siia elama ka Saksa mõisnikud. * Nii on valitsemine jagatud kahevahel: riigivalitsuse ja aadliku omavalitsus. NB! * aadlik = 1 inimene * aadel = kõik aadlikud Riigivalitsus Rootsi kuninga otseses alluvuses töötas kindraelkuberner ( Tallinnas, Riias ) * Vastutas sõjaväe, riigiametnike, raha laekumise, postiteenuste, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest oma kubermangus. Kuidas rüütelkond toimis ? * Iga kolme aasta tagant toimus MAAPÄEV ( landtang ) rüütelkonda
See aeg oli kindlasti mõnevõrra parem kui Saksa aeg ja rootsi ajale järgnenud Vene aeg. Kuid kas see tõesti oligi nii hea ? Siis, kui Eesti oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks olulisem läbiviidud reform seisnes selles, et pärisorjus kehtestati juriidiliselt . Talupoeg ning tema lapsed olid mõisniku omand . Kuigi võeti kasutusele ka nn. Vakuraamatud, mis sisaldasid kõiki talupoja õigusi mõisa vastu, siis mõisnikud ei pidanud nendest alati kinni ning tõlgendasid neid kirjutatud õigusi nii nagu neile endale kasulik oli. Talupojal oli isegi õigus oma mõisnikku kohtusse kaevata, aga muidugi ei jäänud õiglus peale, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kohe kindlasti rohkem . Selline olukord ei ole kuigi positiivne talupoegade jaoks . Olukord ei halvenenud ainult talopoegade jaoks. Muudatused tulid ka linnadesse. Linnad
Johan Skytte-Liivimaa kuberner(1629-1634). Skytte eestvedamisel rajati 1630. Tartusse gümnaasium, millest 1632. aastal sai Tartu Ülikool(ametl. Academia Gustaviana)lepingu allkirjastas Gustav Adolf II enne oma surma. 1631 Tallinna Gümnaasium(GAG). Suur reduktsioon-Karl XI asus kärpima otsustavalt balti aadlike võimu. Riigitulude suurendamise eesmärgil algatas ta kunagiste riigimaade, hiljem erakätesse läinud valduste tagasivõtmise Rootsis k.a kogu Eestis. Põhja-Eestis võisid mõisnikud jääda mõisate rentnikeks,st et mõisnik pidi hakkama riigile mõisa pealt maksu maksma, ei saanud mõisa enam vabalt müüa, pärandada ega pantida. Liivimaal mõisnikud keeldusid, lõpuks võeti neilt ära ka mõisad, mis olid neile läinud enne Rootsi aega. Riigile kuulus nüüd 5/6 maast. Talupoegade igapäevaelu suuresti ei muutunud. Põhiline muudatus oli, et kuna mõisnik ei olnud enam mõisa omanik, siis ei olnud ta enam ka talupoja omanik. Pärisorjuse lõpp seisis ukse taga.
Mõlemad soovisid saada juhtivaks jõuks Liivimaal, Ordu muretses, et kauplemise käigus satub Venemaale riiki sõjaliselt tugevdavat kaupa. 1539 nõude tõttu ei jõutud tihti kokkuleppele. Pärisorjus: Pidid tegema mõisa põllul tööd ja mida kellele teine alluma peaks. Ordu soovis, et peapiiskopid ja toomhärrad oleks ordu liikmed ja keelati vene ja välismaa kaupmeeste vaheline otsekauplemine, seda võis teha vaid rohkem tekkis mõisu seda rohkem arvasid mõisnikud et neil on õigus tööle sundida. Siis alluksid ordu juhtkonnale. Peapiiskopid nägid ordut vaid sõjalise organisatsioonina ja üritasid liivimaalaste vahendusel. Linna õigused: Lübecki, Riia, Saare-Lääne piiskopiõigus. Rae sunnismaisus ja lõpuks müüdi talupoegi maast lahus. Talurahva usund: Ka vee l13. Ja 14. nõuda ordudlt vasallitruudust. Danzigi konverents: Ordu inkorporeeris Riia peapiiskopkinna, ülesanded: Heakord ja kaitse. Linna huvide kaitse
See periood nii algas kui ka lõppes veriste sõdadega, milles ennekõike kannatada said just eestlased. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid reforme, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Kuigi haridusolud paranesid Rootsi ajal takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Tänu Rootsi ajale paranesid Eestis haridus- ja kirikuolud. Reduktsiooni läbiviimisest ja mõisate rendile andmisest sai Rootsi raha, mis läks haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist (sunniviisiliselt),
Mis oleks olnud Eestlastele väga positiivne. Riigi mõisad võeti ära ja hakkati nende kasutamise eest renti küsima. Tema valitsemis ajal kehtestati ka vakuraamatud kuhu pandi kirja maksud mida talupoeg maksis. Rootsi ajal asustati ka TÜ ja hakkati ka ehitama linnakoole ja talurahvakoole. Eestimaa saamine Rootsi kuninga valduseks oli üks tähtsamaid reforme. Kuigi võeti kasutusele näiteks vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem. Sellist olukorda ei saa pidada talupoegadele positiivseks. Kuid ei halvenenud üksnes talupoegade olukord. Muudatused tulid ka linnadesse. Nimelt kaotasid osad linnad oma linnaõigused, mis on negatiivne. Riigivõim hakkas tegema
Ordumeister kutsus aja võitmiseks Ka eestlased loodsid aega võita , kuid nad tapeti.. ( 4.mai 1343) Esimene lahing eestlaste ja ordu vahel toimus Kanaveres Teine lahing toimus tallinna lähedal Sõjamäel 11.12.2012 Ülestõus Saaremaal 24.juulil 1343 puhkes ülestõus Saaremaal See oli suunatud võõrvõimude ja maksu kogumise vastu 1343. a algul läks ordu kariustus retkele Saaremaale Piirati Karja linnust Linnus vallutati ja Vesse tapeti.. Pärast jüriöö ülestõusu kolisid mõisnikud elama maale Talupojad protesteerisid maksude maksmine vastu. Näiteks: ei teinud tööd , põgeneti välismaale või linnadesse, kaevati mõisinkud kohtusse, 17.12.12 Linnad ja kaubandus Linnade valitsemine - Linnade tegevuse õiguslikuks aluseks olid seadused. Tln, Rkv , Nrv-kehtis Lüübeki õigus. - Tartu , Vlj, Prn, Paides-Riia õigus Linnavalitsuseks olid raad. Rae hulka kuulusid:bürgermeistris, raehärrad , sündik , linnafoot. Rae ülesanneteks oli:
- Sündmused milega Eesti Rootsi valdustesse läks 1. 1583 Pljussa vaherahuga Põhja ja Lääne-Eesti Rootsi valdusesse. 2. 1629 Altmargi rahuga Lõuna-Eesti Rootsile. 3. 1645 Brõmsebro rahuga Saaremaa Taanilt Rootsile. 4. 1660 Oliva rahuga Ruhnu Kuramaalt Rootsile. - Rahvastik 17. sajandil sõdade tõttu kurnatud maad ja asulad, harimata põllud ja võsastunud alad 1620. rahvaarv väiksem kui 120 000 1630. võtsid mõisnikud endale uusi töölisi ehk ümberasujaid(enamasti eestlased) ja vabastas nad 3-ks aastaks maksudest 17. sajandi II poolel palju välismaalasi. Enim venelasi, soomlasi ja lätlasi Rahvaarvu vähendasid Rootsi-Vene sõda ja katk Sajandi lõpuks oli rahvaarv umbes 350 000 - Kindralkuberneri ülesanded Kuninga poolt 3-ks aastaks määratud (kuningas võis aega pikendada), elas Riias või Toompeal
5 Keiser Aleksander I kinnitas seaduse 23. mail 1816. aastal. Seaduse on tõlkinud Otto Reinhold von Holtz, kes oli saksa-rootsi päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. 6 1.4. Talurahvaseaduse adressaat 1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762- 1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7 Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg. Mõisaomanikud, kelle võimu alla talupojad enne seaduse kinnitamist kuulusid, seadsid ise nende maal töötavatele talupoegadele õigusi ja kohustusi. Võrreldes viimasega, puudusid neil märkimisväärsed õigused. Seetõttu olidki mõisahärrad survestatud Vene keskvalitsuse poolt luua seadus, mis annaks ka talupoegadele suuremaid õigusi. 1816
· KATARIINA II (1762 1796) ÜMBERKORRALDUSED: 1783 Balti provintside uus halduskorralkdus Kubermangu etteotsa sai asehaldur Eestimaa kubermangu lisati Paldiski maakond Liivimaa kubermangus eraldati Pärnumaast viljandimaa ja Tartumaast Võrumaa Kõik maakonnakeskused said linnaõigused (12 linna) Kubermangude poliitiline korraldus muudeti Venemaa omaga sarnaseks (sadeti laiali raed ning maanõunike kolleegiumid) Kõik mõisnikud said võrdsed õigused Linnades said kõik majaomanikud kodanikuõigused Seati sisse pearaha maks · MAJANDUS 18. SAJANDIL Peamist osa etendas viljakaubandus Venemaale hakati müüma viljast põletatud viina Ulatuslikum loomakasvatus mõisates Peamiseks kaubandusviisiks jäi merekaubandus Peamiseks sisseveoartikliks oli sool, raud, tubakas, heeringas, luksuskaubad, riie jms
Näiteks sõnad: davai ja bõstro. Venemaal on suur osa ka Eesti arhitektuuris: peaaegu kõik koolimajad, lasteaiad, kultuurimajad, kaubandusjooned, tööstused on ehitatud Nõukogude Liidu rahade eest ja projekteeritud nõukogude arhidektide poolt. Näiteks võib tuua Põltsamaal asuvad kino ja endise telegraafimaja, lasteaiad ,,Tõruke" ja ,,Mari",Veski tänava koolimaja. Eestimaa aiandus- ja arhitektuurikultuuri on jätnud oma jälje sakslased. Saksa mõisnikud rajasid Eestimaale oma mõisad ja nende juurde kujundati ka võimsad aiad. Muistsed eestlased kasvatasid endale ainult söögiks vajlikke köögivilju ning selle juures ei pööratud aia kujunduslikule ilule erilist tähelepanu. Sakslaste tulekuga asi muutus:talupojad, kes mõisnike juures aiatöödel käisid, viisid oma sakste juures õpitud iluaiandusnippe ka kodutaludesse ja nii kujuneski omamoodi ajanduskultuur. Tänapäevases Eestis pööratakse samuti suurt tähelepanu iluaiandusele
Säilitati sunnismaisus ja kehtestati pärisorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Suur osa eramõisadest läks riigi kätte. Talupeogadele oli see kasulik, kuna nad allusid nüüdsest kuningale. Sellega kaasnes maade hindamine ja kaardistamine. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoja kohustused. Koormised fikseeriti täpselt, mis piiras talupoegade kuritarvitamist. Neil oli õigus minna ka kohtusse.57 Mõisnikud panid rõhu tervailjakasvatamisele, kuna see tõi suuremat sissetulekut. Kõige enam kasvatati rukist. Talud olid endiselt kolmeviljasüsteemis. Viljasaak olenes suurel määral väetamisest, kuna loomi mõisades eriti ei peetud siis oli tihti saak taludes suuremgi. Kuna eesti veed olid kalarohked hakati üha rohkem kalastama. Linnadest olid tähtsad peale Narva ainult sadamalinnad. Riika hakkas linnu piirama. Majanduse elavnemine tekitas
ja maksma oma lääniisandale maksu. Neil ei olnud tavalise adjaralupoja kohustusi. Üksjalg Arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima. Nimi tuleks sellest, et nad käisid mõisateol ühe jalapäeva nädalas. Vabadik Maad oli vähe või üldse mitte, igal juhul mitte piisavalt. Äraelamiseks pidid vabadikud teiste heaks tööd tegema. Mõisnikud ei sallinud neid, sest nad said neild vähe makse või üldsegi mitte. Vabadik võis harida oma väikest maalappi ja teha juhutöid, samuti töötada hooajati mõnes talus või mõnes mõisaametis. Ori ehk trääl Sõjavang , võlaorjusesse langenud isik. Töötas oma peremehe jaoks ning talle ei makstud midagi tehtud töö eest. 2. Minu lään asub Taani kuninga valdustes, seega on tema minu maaisand
Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819. Talupojad vabastati ilma maata ning nad olid sunnitud sõlmima rendilepingu. Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandile. Liikumisvabadus oli piiratud linna või teise kubermangu minek keelatud. Vallakogukonna hooleks jäid kool, vallalaegas, magasiait, vallavaesed, teetööd ja nekrutiandmine. Eestlased said perekonnanimed. 5.5 Piiruse esimesed aastakümned Talurahva käärimine Lõuna-Eestis Mõisnikud vabanesid vastutusest talupoegade eest. Mõisnikud võisid rendilepingud igal ajal muuta või lõpetada. Rahvaarv kasvas ja kõigile ei jätkunud maad. Tekkisid vabadikud ehk popsid, kes elatusid juhu- ja hooajatöödest. Levisid alkoholism ja kuritegevus. Rahulolematus süvenes 1840aastatel, kui olid ikaldused, nälg, taudid ja rahutused. Tekkis väljarändamissoov. Levisid kuulujutud, et Venemaal antakse soovijaile tasuta maad. Näljahädaga seoses algas
Maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentjaks Teoorjus säilis Talupoegadele priinimede panek Ülesanded 1. Kelle initsiatiivil ja mis põhjusel kaotati Eesti- ja Liivimaal pärisorjus? Aleksander I 2. Miks puhkesid talurahvarahutused? Tõlgendati seaduseid valesti, arvati, et nende eest varjati midagi. 3. Analüüsige 19.saj eesti talupoegade majanduslikus ja õiguslikus olukorras toimunud muudatusi: millist kasu said neist eesti talupojad, millist mõisnikud, millist Vene keisrivõim? Inimestena isiklikult oldi vabalt, said vabalt liikuda, võimalus saada taluomanikuks. Mõisnikud ei saanud koormisi Vaimuelu 19.saj 1. poolel 19.sajand rahvusluse sajand Põhilised kultuuriinimesed Baltikumis baltisakslased Estofiil haritlane, kes uuris eesti keelt ja kultuuri 1802 Tartu Ülikooli taasavamine 19.saj alguses 4-astmeline ühtluskool kihelkonnakool ja kreisikool, kubermangulinnades gümnaasium ja ülikool
Talupoegadel tuli palju võidelda oma eesmärkide eest ning 1850. aastal algaski talude päriseksmüümine. Millised olid need tegurid, mis aitasid kaasa talude pärisostmisele? Talude pärisostmisele aitas kindlasti kaasa pärisorjuse kaotamine 1816. aastal. Pärisorjuse kaotamise järel hakkas järjest rohkem mõisnikke aru saama, et senine teoorjuslik majandamine ei ole konkurentsivõimeline ning vana süsteemi püsimine võib kaasa tuua täieliku laostumise. Sellepärast nõustusid mõisnikud talupoegadele suuremaid vabadusi andma. Talupoegadel olid veidi suuremad õigused ja see arvatavasti andis neile vapruse midagi öelda ja ette võtta. Nad ei tahtnud olla kellegi sõltuvuses, vaid elada omaette ja luua perekond oma talus. Päris vabadust pärisorjuse kaotamine muidugi ei andnud. See andis pigem tõuke talude pärisostmise poole. Talupojad said küll vabaks, aga kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Maad pidid talumehed rentima hakkama ning see tähendas tegelikult ju
lõppes sõjategevus aastal 1710. Hoolimata sõjajärgsele raskele ajale suutis Eesti hakata arenema üsnagi tormilise kiirusega. Muutused toimusid pea kõikides valdkondades, selles arutluses käsitletakse kõige olulisemaid: majanduslikku olukorda, talupoegade õigusi, haridust ja kultuuri. Üleüldine elujärg 18. sajandil oli kehv. Enamus rahvast oli vaene, eelkõige talupoeg, kelleks üldjuhul oli eestlane, kuid rikas ei olnud siis veel ka mõisnik. Sajandi esimesel poolel kauplesid mõisnikud peamiselt viljaga, millega küll rikkaks ei saadud, kuid sajandi teisel poolel hakati põletama viina. Viin oli justnimelt see, mis tegi baltisakslase rikkaks. Kuna tulu läks mõisnikule ja talupoeg oli põhimõtteliselt ori, siis nende kahe elujärku on võimatu võrrelda. Oli harv juhus, kui mõisniku rollis oli eestlane, hilisemast ajast näiteks krahv Erik Stenbock. Kuna sajand algas Põhjasõjaga, siis on iseenesest mõistetav, et majanduslik olukord ei saanud olla hea. Sõjast
❏ Seda seadust peetakse üheks tähtsamaks seaduseks Eestimaa ajaloos. ❏ Mujal Venemaal kehtis pärisorjus veel pool sajandit. ❏ Maa jäi endiselt mõisniku omaks ja talupoeg pidi seda rentima. Renditasu oli ikkagi sama kõrge, kui varem. ❏ Sisuliselt muutusi talurahva elujärjes siiski ei olnud ja see tingis palju rahutusi. Majanduselu 19.sajandil ❏ Et võistelda teiste piirkondadega kaubatootmises, pidid siinsed mõisnikud võtma kasutusele kaasaegseid põlluharimisviise ja moodsaid riistu. ❏ Lisandusid uued põllukultuurid (lina ja kartul). ❏ Majapidamise suurendamiseks vajasid mõisnikud raha. Sp hakati teotöö asemel küsima raharenti. Alustati ka talude müüki. ❏ Linnades arenes tööstus. Ehitati vabrikuid, kus tööd tehti juba masinate abil. Heal järjel oli tekstiilitööstus (Sindi, Narva), Kundas tsemendivabrik, Tallinnas Lutheri Vineeri-ja Mööblivabrik.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
