Eesti XIX saj (1)

§ 30. Pärisorjuse kaotamine Eestis
Esimesed kriisinähud mõisamajanduses.
Viljahinnad püsisid kõrged, Venemaa sisekubermangud pakkusid soodsaid turustamisvõimalusi. Esimesed kriisinähud tekkisid 18. saj lõpul, kui mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet.
Puuhoonete asemel hakkasid mõisates kerkima mõisahäärberid parkide ja järvesilmadega. Toidulauale ilmusid kallimad road. Üha rohkem mõisnikke pidid võlgu tegema. Nende katteks tuli rohkem toota ning sellega tõsteti talupoegade koormisi.
Reformide taotlused.
Kujunesid mõisnike rühmitused, kes otsisid kriisist väljapääsu.
Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased.
1801. aastal võimule tulnud keister Aleksander I oli valmis Baltikumi olusid muutma. Keiser andis Eestimaa rüütelkonna peamehele mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mis rüütelkond talurahva kaitseks astub.
1802. ja 1804. aasta talurahvaseadused .
1802. a võeti Eestimaa maapäeval vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv . Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine.
Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine . Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi määrata igale talule kindlad koormised .
Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Kodukariõigust piirati.
Teokoormised fikseeriti 1804. aastal ka Eestimaal. Eesti- ja Liivimaa talupojad jäid siiski edasi pärisorjadeks.
Loodi vallakohtud , kus kohtumeesteks olid talupojad ise.
Rahutused Põhja-Eestis.
1804. a. seadused ei rahuldanud kumbagi poolt. Liivimaa kubermangus alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Ärevuse kasv mõisates sundis taas sõjaväelt abi paluma.
Suurem väljaastumine puhkes Harjumaal Kose-Uuemõisas.
Napoleoni sõjad ja Eesti.
1801 mais tungis Tallinna alla admiral Horatio Nelson . Ka järgnevatel aastatel liikusid Briti sõjalaevad Eesti rannikuvetes.
1809. a augustis blokeerisidInglise sõjalaevad koos rootslastega Paldiski sadamas vene laevastiku mitmeks nädalaks. 1812 . aastal tungisid Napoleoni väed Kuramaale.
Eestlastele tõi sõda kaasa täiendavaid koormisi. Pidev sõjategevus nõudis järjest rohkem mehi – nekruteid.

a moodustati talupoegadest maakaistsevägi e maamiilits .
Sõjaaegadel süvenes majanduslik surutis , mis oli tingitud erakorralistest koormistest (vägede majutamine, moonastamine, küütimine).
Talurahva vabastamine pärisorjusest.
Rüütelkondades jõuti seisukohale, et järelandmisi tuleb teha õiguslikul pinnal, säilitades mõisnike majandusliku ülemvõimu. Keiser Aleksander I kinnitas uue Eestimaa talurahvaseaduse 23. mail 1816 ning Liivimaa talurahvaseaduse 26. märtsil 1819.
Aadelkond loobus senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma.
Normeeritud koormised asendati “vabade” rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida.
Talurahva liikumisvabadust piirati veel pikka aega. Linna asumiseks või oma kubermangu piirest lahkumiseks talupojal luba ei olnud.
Pärisorjusest vabanemisega kaasnes perekonnanimede ehk priinimede panek . Nimed pandi enamjaolt mõisnike poolt ning seega leivisd eestlaste hulgas saksapärased perekonnanimed .
Põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist.
19. saj esimesel poolel oli Eestis üle 1000 mõisa ning 60 000 talu.
Mõis sai oma põhisissetuleku teraviljakasvatusest. Viljahindade langemine 1820.-1830. aastatel vähendas oluliselt mõisnike sissetulekuid. Püüti laiendada mõisapõlde. Uued põllud nõudsid rohkem töökäsi ning sundisid mõisnikke renti tõstma. See kurnas talumajandust viimse piirini .
Mõisnikud hakkasid otsima uusi sissetulekuallikaid. Hakati kasvatama peenvillalambaid, pandi rõhku piimakarja aretamisele, kasvatati rohkem kartulit . Enamik aadlist püüdis siiski jätkata vanaviisi.
§31. Priiuse esimesed aastakümned
Talurahva omavalitsus .
Talurahva igapäevaelu korraldamisel etendas keskset osa mõis ­– halduspiirkond, mis hõlmas mõisa- ja külamaa. 19. saj keskel hakkas kujunema talurahva omavalitsus – vallakogukond. Loodi vallakohtud, mis koosnesid 3 liikmest. Need lahendasid talupoegade omavahelisi riiu-ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi, karistasid üleastumiste eest. Ühtseks kogukonnaks sidus talupoegi magasivilja (varuvili, millest sai laenu võtta) varumisel. Üheks ülesandeks oli ka vaestehoolekanne. Kogukondade juhtideks valiti Eestimaal talitaja koos abimeestega ja Liivimaal kaks vöörmündrit.
Talurahva koosseis.
Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Keskne koht oli pererahval. Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed mõisapõldudel, tehes teotööd. Talude äärealadel elasid vabadikud või saunikud. Mõisarahva hulka kuulusid majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised.
Talurahva koormised.
Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine . Pearaha oli algselt 70 kopikat igalt meeshingelt, hiljem suurenes. Nekrutivõtmine oli sõjalistest koormistest rängim. Kogukondlikud koormised olid näiteks teede korrashoid , magasiniaida ja kooli ehitamine. Talurahvas pidi maksma ka kirikumakse.
Talurahva käärimine Lõuna-Eestis.
Üha rohkem tekkis vabadikuperesid, kes leppisid saunikukohaga ääremaadel. 1840 tabas maad viljaikaldus , järgnes näljahäda. Taheti välja rännata Venemaale, et saada tasuta maalapp, kuid rahval kästi kodumaale tagasi pöörduda. 1840. aastast muutus kartuli kasvatamine tavaliseks. Sagedased näljahädad lõppesid. Lõuna-Eestis hakati laialdaselt kasvatama lina.
Usuvahetusliikumine
Hakati massiliselt astuma vene õigeusku. Talupojad arvasid, et sellega saavad nad maad, teoorjusest vabaks ning muid hüvesid. Usuvahetajatele kehtestati “järelemõtlemisaeg”. Kolme aasta jooksul astus vene õigeusku üle 60 000 eestlase. Enamiks vahetanutest kuulus vaesema rahva hulka. Kui lõpuks veenduti, et maad ei saa, oli pettumus suur ning sooveti luteri usku tagasi võtta.
§32. Uuendused Eesti ühiskonnas XIX sajandi keskpaigas
Uued talurahvaseadused
Majanduslikud raskused sundisid aadelkonda talurahvaküsimust uuesti üle vaatama. Hamilkar v Fölkersahmi toetajad nägid lahendust üleminekus kapitalistlikule majandamisele. 1849. aastal avaldatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas ümber mõisa-ja talumajanduse. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul. Peremees pidi õppima rahaga ringi käima. Otstarbekamat maakasutamist võimaldas renditalude kruntiajamine. Mõisapõldudel hakkasid tööle mõisamoonakad. Sarnased talurahvaseadused võeti Eestimaal vastu 1856 . aastal. Edaspidi keelati veel mõisnike kodukariõigus ja talumaade rentimine teotöö eest. Talurahva omavalitsus vabanes mõisnike järelvalve alt.
Talude päriseksostmine.
Otsustusõigus, kas talu üldse müüa, kuulus mõisnikule. Raha talude väljaostmiseks saadi peamiselt linakasvatusest. Korraga suutsid talu välja osta vaid jõukamad peremehed. Enamasti tasuti ainult osa talu hinnast ja siis maksti aastakümneid võlga.
Eestlane vabandes nüüd mõisniku majandusliku sõltuvuse alt. Rajati põllumeeste seltse.
Laevaehitus ja meresõit.
Peamiseks laevaehituskeskuseks sai Häädemeeste rannik. Laevu ehitati ka Lahemaal .
Purjekaid kasutati rannasõituseks. Laevade kippereid nimetati metskapteniteks.
Suurt sissetulekut tõi salakaubandus. Talupojad vahetasid Soomes vilja soola vastu, mida müüdi edasi neljakordse vaheltkasuga.
Asutati merekoole. Meresõit oli ohtlik ja raske, kuid andis ka jõukust ja avardas silmaringi.
Mahtra sõda.
Majanduslikus ja sotsiaalses arengus jäid Põhja-Eesti ja Saaremaa Lõuna-Eestist maha 15-20 aasta võrra.
1856. a. keeldusid paarikümne mõisa talupojad teotööle minemast. 2. juuni hommikul piiras u 1000 talupoega Mahtra mõisasse saadetud sõjaväeosa ümber, nõudes soldatite lahkumist . Sõnavahetus kasvas kiiresti üle veriseks kokkupõrkeks. Ülestõusnud talupojad anti sõjakohtualla. Nende kehalisele karistusele järgnes pikaajaline sunnitöö ja eluaegne asumine Siberis .
Väljarändamine.
1863. kehtestatud passiseadus andis täieliku liikumisvabaduse kogu Vene keisririigi piires ning see tõi kaasa ulatusliku väljarände Eestist. Rajati Eesti asundused Volgamaale, Krimmi ja Kaukaasiasse.
Paljud pöördusid õige pea tagasi, kuna ees ootav olukord polnud nii hea, kui loodeti.
Tööstuse ja kaubanduse areng.
1860. aastani jäi majanduse areng üsna tagasihoidlikuks . Vabrikutööstus sai alguse 19. saj esimesel poolel villatöötlemisest. Tööd alustasid kalevivabrikud. Suurimaks tööstusettevõtteks kujunes Kreenholmi manufaktuur. 19. saj lõpuni jäi Narva tähtsaimaks tööstuskeskuseks.
Kaubandus oli elavam Tallinnas ja Pärnus. Edukad olid need, kellel oli jõudu hakata vürtspoe omanikuks või käsitööliseks. Kadakasakslasteks hakati kutsuma eestlasi, kes tahtsid end igal viisil näidata sakslasena.
§33. Vaimuelu Eestis XIX sajandi esimesel poolel
Tartu Ülikooli taasavamine.
Põhjasõja ajal katkes ligi sajandis võimalus saada Eestis kõrgharidust. Keiser Paul I otsustas riigipiirid kindlalt sulgeda. Uute ülikoolide asutamisega Venemaal taastati 1802. aastal ülikool ka Tartus.
Tartu Ülikoolis oli 4 teaduskonda . Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Lühikese ajaga valmis ülikooli peahoone . Toomemägi korrastati.
Tartu Ülikool muutus kiiresti Euroopa tuntud õppekesuseks. 1828-1839 töötas ülikooli juures Professorite Instituut.
Baltisaksa kultuurielu keskendus suurenes Tartu Ülikooli ümber. Ülikooli kõrval kujunes kunstielu keskpunktiks Raadi mõis.
19. saj kultuurielu oluliseks koostisosaks olid erinevad seltsid. See hõlmas teadus-, põllumajandusseltse, üliõpilaskorporatsioone laulukoore, klubisid.
Baltisaksa arhitektuuris valitses klassitsism. Seda stiili jälgiti mõisate, postijaamade ja kõrtside ehitamisel .
Haridusolud.
Sätestati neljaastmelise ühtlusooli põhimõtted: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool.
Tallinnas ja Tartus tegutsesid gümnaasiumid. Kõikidesse linnadesse rajati kreiskoolid. Linnakoolide alama astme moodustasid elementaarkoolid.
Talurahva haridustee algas vallakoolis, millele järgnes kihelkonnakool. Lõuna-Eestis lisandusid õigeusu maarahvakoolid. 1828 rajati Tartusse elementaarkooliõpetajate seminar .
Eestikeelset kirjasõna iseloomustas ilmalikue kirjanduse võidulepääs. Anti välja ajakirju ja ajalehti (“Marawha Näddala-Leht”, “ Perno Postimees ”). Eestikeelne kirjasõna soodustas ühtse kirjakeele vidulepäsu.
Estofiilid ja esimesed eesti haritlased.
Baltisakslastest eestihuvilised – estofiilid – uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust andsid välja ajalehti, kooliraamatuid. Silmapaistev oli F.R. Faehlmanni roll. Tema eestvedamisel loodi Õpetatud Eesti Selts. Teiseks loodi Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni koostööl anti välja rahvuseepos “Kalevipoeg”.
Põhituumiku kujunevast rahvuslikust intelligentsist moodustasid rahvakoolide õpetajad.
Kiriklikud olud ja usuliikumised.
Vaimuelu oluliseks kujundajaks jäi luteri usu kirik . Ametlikuks riigiusuks jäi kreeka-katoliku õigeusk. Selle levitamisega loodeti tasalülitada ohalikke kultuurilisi ja usulisi eripärasid.
Uue tõusulaine elas üle ka vennastekoguduste liikumine. Eestis oli ligi 150 vennastekoguduste palvemaja 50 000 liikmega .
Harjumaal ja Järvamaal hakkas levima Maltsveti-liikumine, mille rajajaks oli Juhan Leinberg. Ta oli mõjuka sõna ja julge esinemisega.
Vaimuelu edendamine koos majandusliku tõusuga lõi soodsad eeldused ühiskonna põhjalikuks ümberkujundamiseks.