Kokkuvõte 18. sajandist Eestis (3)

Eesti 18. sajandil
Kokkuvõte 18. sajandist Eestis
Põhjasõda: (Ülevaade kronoloogias.)
Peeter I ja Katariina I Eestis: Peeter I viibis Tallinnas üheksal korral. Ta on öelnud: „Kui Tallinn ja Rogerwiek oleksid olnud 1702. aastal minu omad, siis poleks ma oma residentsi ja euroopaliku Venemaa pealinna rajanud Neeva madalikule, vaid siia.“ Valitsejana tegeles Peeter I Tallinnas viibides mitte ainult kohalike ettevõtmiste ja probleemidega, vaid pidi siit mujale saadetud ukaaside ja korralduste kaudu jätkama kogu Vene riigi administratiivse ning sõjategevuse juhtimist võitluses Rootsi ja Türgi vastu, rahvusvahelisi sidemeid arendades, Venemaad euroopastades ja oma uut pealinna rajades. Samas, kus iganes Peeter I ka ei viibinud, ikka jõudsid temani raportid Tallinnast, mille põhjal tsaar saatis korraldusi sõjategevuse juhtimiseks , laevade retketeeks ja manöövriteks, ehitustöödeks siinmail. Peeter I viibis Tallinnas või selle ümbruskonnas 1711 detsembris, 1714 jaanuaris – veebruaris, 1715 juulis ja augustis, 1717 oktoobris , 1718 juulis – augustis, 1719 juunis – juulis, 1721 mais – juunis, 1723 juulis.
Balti erikord: Vene võimu kehtestamisega sai siinne aadel tagasi 1680. aasta restitutsiooniga riigistatud mõisad, mis tagas nende lojaalsuse riigiaparaadile. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Balti erikord ühelt poolt vähendas eestlaste kui siinse põlisrahva õigusi, kuid teisalt aitas säilitada etnilist omapära ja tugevdada sidemeid saksa kultuuriruumiga.
Valitsemine: Balti aadlil ja linnadel säilis Vene riigi koosseisus laialdane omavalitsus , mida kinnitati 1721. aasta rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksekorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said kindralkubernerid Tallinnas ja Riias, tavaliselt olid nendel ametikohtadel välismaalased. Kindralkubernerid täitsid sageli oma sõjalisi kohustusi ning nii jäid valitsemisohjad kohaliku aadli hulgast määratud valitsusnõuniku kätte. Ametlikult eksisteerisid Eesti- ja Liivimaa hertsogkonnad. Aadli omavalitsust teostasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaal rüütelkonnad. Rüütelkondade oma valitsuslik võim põimus tihedalt provintsivõimuga. Aadel tegi valitsemisotsuseid Maapäeval (Landtag). Maapäeva otsused fikseeriti maapäevaretsessis. Maapäevade vaheajal juhtis rüütelkonda maanõunike kolleegium . Jäi püsima Rootsi-aegne kroonuametkond. Kuberneridel oli kõrgem kohtuvõim. Kubermangu asjaajamine käis läbi kantselei , teine suurem ametkond oli majandusamet ehk ökonoomia (kroonumõisate haldamine , mõisatelt laekuvate maksude kogumine). Valitsevate ametike hulgas olid kameriirid (arvestas makse välja), rentmeister (kogus maksud kokku), Tallinnas valitses linnusefoogt (haldas riigile kuuluvaid hooneid ), prokuröri kohuseid täitis Tallinnas fiskaalkomissar, Liivimaal olid keisri fiskaalid. Eraldi olid veel tolliametnikud (kontrollisid kaubandustulusid). Ametikohti võidi ka ühildada ning nendel olid tavaliselt ametis kohalikud. Ainuke linn, kelle esindajad maapäeval olid, oli Riia. Maapäevad pidid toimuma iga 3 aasta järel, kuid tegelikkuses toimusid need harvem. Rüütelkondade juhtorgan oli maanõunike kolleegium. Tegelik otsustamine oli maakonnasaadikute käes. Keskvõimu korraldused edastati ukaasidena, mis nö alama astmeni jõudsid tavaliselt 7-10 päeva jooksul. Käsud saadi kätte patendina. Maakondade tasandil kroonuametkond puudus.
Kohtukorraldus : Aadlil oli kõrgem kohtuvõim. Alamastme kohtuteks Eestimaal olid meeskohtud, Liivimaal maakohtud . Kohtu koosseisu kuulusid kohaliku aadli hulgast valitud maakohtunik koos kahe kaasistuja ehk assessoriga. Eraldi kohtud olid linnakodanikele ja vaimulikele. Ülemastme kohtuteks Eestimaal oli ülemkohus ja Liivimaal õuekohus. Aadlile olid need esimese astme kohtud. Ülemkohtu moodustas Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium kuberneri eestistumisel. Õuekohtu koosseisu kuulusid kohtu president , viitsepresident, kuus aadlikust ja kuus mitteaadlikust kaasistujat. Vene võimu kehtestamisel loodi 1718 Baltikumi jaoks kõrgeima apellatsioonikohtuna Liivi- ja Eestimaa justiitskolleegium Peterburis. 1796. aastast alates allusid ülemkohtud senatile. Kõrvuti eelnimetatutega tegutses Rootsi ajal ka nn kuningakohus – Tallinna linnusekohus. Juurdunud oli Rootsi õigus. Politseinikeks olid Eestimaal adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud, tavaliselt üks-kaks igas maakonnas . See toimis, kuna mõisnik täitis ühtlasi mõisapolitsei kohuseid.
Aadlimatriklid : 1730 – 40 koostati rüütelkondade liikmete erilised nimekirjad e aadlimatriklid. Aadel jaotati Liivimaal vastavalt saabumisajale nelja rühma. Matrikkel valmis Liivimaal 1747. aastal. Kokku oli neis ligi 2000 inimest. Peale nende olid uusmõisnikud, keda nimetati kirjanduses ka maiskondlasteks ja kes ei osalenud maapäeval.
Linnad: Linnadel säilis omavalitsus. Pärast Põhjasõda säilitasid linnaõigused vaid Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, järgnevatel aastakümnetel omandasid need ka Kuressaare ja Valga. Põhjasõjas hävinud linnad läksid ümbruskonna mõisnike kätesse. Kodanikuõigusi jagas raad . Rae eesotsas seisis üks või mitu bürgermeistrit. Linnade ühist vastasleeri rüütelkondadele ei kujunenud, kuna neil oli siseringkonnaski mitmeid tüliküsimusi.
Kaubandus: Põhitulu andis merekaubandus. Riia ja Peterburi sadamad muutusid riigi jaoks tähtsaimateks ning need jätsid Eesti sadamad täielikult varju. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeeld. Kaubanduse arengut pidurdasid valitsuse katsed suurendada Peterburi sadama käivet. Andes talle mitmeid eelisi Eesti linnade suhtes. Väljaveos etendasid põhiosa vili, metsamaterjal, laevaehitusmaterjal lina ja kanep. Sisseveos olid ülekaalus talurahvakaubad: sool, raud, tubakas ja heeringas; aadli ja jõukama rahva tarvis luksuskaubad ja riie. Kaubavahetust takistasid sagedased vilja väljaveokeelud, mis pidid tagama sõjaväe varustamiseks soodsamad hinnad ning vältima näljahäda teket. Piirati ka metsakaubandust, et säilitada laevaehituseks vajalikku puitu. Aadlil oli kaubandusega tegelemine keelatud, erandiks oli kolm nädalat enne ja pärast mihklipäeva. Vilja ülesostmine väljaspool linnu oli seadusega keelatud, kuid seda tehti siiski. Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte, millega kujunesid kindlad kauplemispartnerid. Linnade kõrval kujunesid juba Rootsi ajal olulisteks kauplemiskohtadeks maalaadad, millest tuntuim oli Tartus peetav nn saksa laat.
Käsitöö: Linnakäsitööd jäi mõjutama tsunftikord. Tsunftid muutusid järjest suletumateks, meistrite arv oli ette määratud ning selleks, et saada tsunfti liikmeks tuli oodata mõne meistri surma. Nii kujunes välja igavese selli seisus. Tsunftikäsitööliste kõrval tegutsesid nurgakäsitöölised ehk tsunftijänesed. Et kohalikke kaupmehi elatisega kindlustada, anti neile kaupade ülesostmise ainuõigus, teised tohtisid kaupu osta vaid oma tarbeks. Asehalduskorra kehtestamisega anti õigus käsitööga tegeleda kõigil soovijail.
Manufaktuurid 18. sajandil: Mõisate juures tegutsesid edasi viinaköögid, saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud, mille toodang jõudis vaid lähemasse ümbruskonda. 1734 . aastal asutati Räpina mõisas paberivabrik, mis töötab tänini. Põltsamaa ümbruses tegutses ettevõtlik mõisnik Woldemar von Lauw, kes alustas äri pudelite tootmisega, jätkas aknaklaasi , peeglitega , hakkas isegi portselani tootma . 19. sajandi alguseks oli Eesti töönduses kujunenud kirev pilt. Tegutsesid Rõika – Meleski klaasitööstus, Räpina paberivabrik, Tallinna sitsivabrikud, suhkrutöötlusvabrikud, pliiatsi-, äädika-, värvi-, šokolaadivabrik, Pärnu puuvillavabrik, Pollil ja Udrikul toodeti kalevit, trikoosukki, pitsriiet, rummi , rasvaküünlaid, Harjumaal tärklist, puudrit, Õisus sigareid, Lehtses ja Lellel pudeleid, Hiiumaa talupojad valmistasid laevu, Tartus oli peegliraamimisetöökoda, Raadil valmistati tellis - ja kahhelkive.
Põllumajandus: Põllumajanduse taastumisel etendas peamist osa viljakaubandus. Tollivaba kauplemise õigus suurendas vilja väljavedu Rootsi ning uueks viljatarbijaks sai ligikaudu 50 000-meheline Vene sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule sai viin . Tänu eriti elavale viinakaubandusele raiuti maha siinsed põlismetsad. Viinaköögi praagaga nuumati härgi ja müüdi neid Peterburi turule. Sellega pandi alus senisest ulatuslikumale loomakasvatusele mõisates. Mõisamaa jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja talumaaks, mille pealt mõisad maksid kroonile mitmeid makse. Maksustuse aluseks oli mõisa talumaade suurus adramaades . Reduktsiooniga kaasnenud maade mõõtmisel ja hindamisel võeti kasutusele revisjoniadramaa mõiste, mis oli varasest tinglikum. Liivimaal võeti revisjoniadramaa suuruse aluseks talupoega koormised , Eestimaal talupoegade arv. Kuna adramaade arv, eriti Põhjasõja järel, tihti muutus, hakati korraldama regulaarseid maarevisjone, kus küsitleti mõisnikke, talupoegi ja mõisateenijaid. Olukord, kus aadli sissetulekute kasvuga ei kasvanud riigi sissetulekud, tekitas valitsusringkondades rahulolematust ning oli tõukeks pearahamaksu kehtestamisele.
Rootsi aja lõpuks oli Eestis üle 1000 mõisa, mis jagunesid kolme rühma. Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisaid, kuni 1783. aastani oli osa nendest läänimõisad ehk feoodid, peale 1783. aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele. Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest vastutas virtin , sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu. Kasvatati meriino lambaid . Kasutusele tulid sajandi lõpus ka viljapeksumasinad. Suurenev tarbimine ei suutnud sammu pidada majandusliku kandevõimega ning 18. sajandi lõpukümnenditele langeb ka esimene tõeline mõisate pankrotistumise laine. Ühe abinõuna kasutati luksuspiiranguid. Koos levivate valgustusideedega tõstatus küsimus kogu siinse majandusssüsteemi otstarbekusest, avades tee agraarreformide ajastule. Kogu mõisamajandus oli rajatud suhteliselt madalalt hinnatud talupoegade teotööle ja loonusandamitele. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvas talupoegadelt nõutava teotöö suurus. Talumajapidamiseski oli kesksel kohal teraviljakasvatus , lisaks kasvatati hernest, kapsast , uba, kanepit , lina ja naerist. Kartul oli pigem delikatess. Põlluharimine toimus kolmeväljasüsteemis ning põllud olid jagatud nöörimaadesse. Veel 18. sajandi lõpuni oli levinud kütisetegemine, mille puhul kesapõllule asetatud haluriidad kaeti pealt mätastega ja süüdati põlema. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu, lindudest kanu, harvem hanesid, veo- ja künniloomana oli hinnas härg, igas talus pidi olema vähemalt üks hobune, lehmi peeti pigem lihaloomana. Lisaelatist teeniti küttimise, kalastamise ja metsmesindusega. Sulased ja teenijad tulid taludesse tööle alates 23. aprillist, jüripäevast. Pärast külvi tegeldi kesaharimise ja sõnnikuveoga, jaanipäevast algas heinategu , jaagupipäevast rukkilõikus, augusti teisest poolest suviviljakoristus. Samaaegselt toimus rehepeks, mis mõisates kestis mardipäevani. Augustis ja septembris toimus talirukki külv, lina kupardamine, leotamine ja kuivatamine, põllutööde lõpp oli mihklipäeval (29. september). Talvel tegeldi metsatöödega, käidi mõisavooris, naised tegid lina- ja villatöid. Küünlapäevast algas külviks ettevalmistumine. Karjamaad ja mets olid taludes ühiskasutuses. Saaremaal olid 18. sajandi lõpuks talumajadel juba aknad ja laudpõrandad, valguse saamiseks kasutati küünlaid ja lampe . Liivimaal oli teonädala pikkuseks viis päeva, Eestimaal kuus, kusjuures rannatalupoegade koormised olid tavaliselt väiksemad.
Talurahvas : Talupojad lootsid endisis aegu meenutades saada toetust Peterburist. Kõige kurioossem juhtum leidis aset Virumaal Vohnja Jaaniga, keda mõisnik taga kiusanud. Enam kui riigivõim, kaitses talupoegi mõisniku majanduslik huvi. Paljud talupojad põgenesid Petseri kloostri maadele, kuhu tekkisid omaette külad. Talupoegade pagemise takistamine oli rüütelkondade mure. 1756. aastal esitati kava talupoegade Soome pagemise vastu. Aja möödudes muutusid seadused selles osas üha rangemaks. Riigivõim saavutas suuremat edu talurahva olukorra parandamisel Saaremaal ulatusliku revisjoniga, mille käigus hinnati talupoegade koormised ümber ning vähendati teokoormiste mahtu.
Suure katku (1710 – 1712 ) Eesti rahaarvu on hinnatud 150 – 170 000 inimeseni, kuid tänu soodsatele tingimustele kasvas see kiiresti, ulatudes 18. sajandi lõpuks ligi 500 000 inimeseni. Sisseränne polnud eriti suur, piirdus peamiselt Peipsi äärde liikuvate venelastega. Eestlased moodustasid rahvastikust 90 – 95 %, sakslased 3 -4 %, rootslased 2 % ja venelased 0,5%. Aadel moodustas rahavastikut 1 %, vabad mitteaadlikud 9% ja talurahvas 90 %; linnades elas 5 -6 % rahvastikust. 18. sajandi lõpuks oli Eesti ligi 40 000 talu.
Roseni deklaratsioon : Deklaratsiooni autoriks oli Liivimaa maanõunik parun Otto Fabian von Rosen . Deklaratsioon pärineb 1739. aastast. Roseni järgi oli siinne talupoeg pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat Roseni meelest millegagi piiratud. Kohtuvõim talupoja üle kuulus maanõuniku arvates vaid rüütelkonnale, mitte kohtule. Roseni deklaratsioon vastes kogu tollase mõisnikkonna suhtumisele talurahvasse ning seda asus toetama ka riigivõim. Nõnda langes talupoeg õiguseta pärisorja seisusesse .
Katariina II ja asehalduskord , muutused valitsemises ja maksusüsteemis, positiivsed määrused: Katariina II valitsusaeg tõi kaasa olulisi muudatusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhetesse. Katariina oli huvitatud ka balti aadli senisest ulatuslikumast kaasamisest riigiteenistusse. Uut poliitikat võimaldas Venemaa positsiooni kindlustumine. Keskseks tegelaseks uus Balti poliitika elluviimisel sai kindralkuberner George Browne (1698 – 1792). Ta püüdis tegeleda kõigi eluvaldkondadega, muuhulgas kergendada talupoegade olukorda ja edendada kooliharidust. Kui Katariina kutsus 1767. aasta suvel kokku valitud esindajad, et arutada uut seadustekogu , olid Baltikumi esindajad uute seaduste vastu, kuna oli karta Baltikumi eriseisundi kaotamist. Seadustekogu jäi vastu võtmata, kuid oma plaanidest tsaarinna ei loobunud .
1770-ndate lõpul alustasid Vene võimud ettevalmistusi Venemaal kehtestatud uue haldusseaduse laiendamiseks ka Baltikumile. Aadli vastuseisu murdmiseks lubas Katariina II kuulutada siinsed mõisad alloodideks. 1783. Aastal kehtestati Balti provintsides asehalduskorraldus, mis püsis 1796. aastani, mil Katariina II suri. Uute maakondade lisandumisega muutus administratiivne korraldus. Eestimaa neljale maakonnale lisandus Paldiski maakond. Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartumaast Võrumaa. Narva linn ja selle lähiümbrus jäi endiselt Peterburi ja Setumaa Pihkva kubermangu. 1783. aastal said kõik maakonnakeskused linnaõigused; seega oli Eesti alal Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga, Paldiski ja Võru.
Balti provintside poliitiline korraldus ühtlustati Venemaa sisekubermangudega. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur . Maanõunike kolleegiumid rüütelkondades ja raed linnades saadeti laiali. Kõik mõisnikud omandasid võrdsed õigused. Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele. Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad. Riigi kontroll linnaametnike üle kasvas koos sellega märgatavalt. Põhjalikult muudeti maksukorraldust, kehtestati ühtne pearahamaks ning seetõttu hakati läbi viima hingeloendusi.
Koos valgustusideede levikuga hakati Liivimaal üha rohkem rääkima talurahva olukorra parandamisest. Torma kirikuõpetaja Johann Georg Eisen von Schwarzenberg kritiseeris mõisamajandust, mis vajavat uuendusi . Mõisnikest avaldasid uuendustahet vaid vähesed. Seetõttu oli 1765 . aasta kesktalvel kokku tulnud Liivimaa rüütelkonna maapäev üllatunud, kui kindralkuberner George Brown esitas kava talupoegade olukorra kergendamiseks. Aadelkond avaldas visa vastuseisu, kuid lõpuks siiski andis alla. 1765. aasta aprillis kinnitas Browne nn positiivsed määrused ehk kaitseseadused talurahva olukorra kergendamiseks. Talurahvas sai õiguse vallasvarale. Mõisakohustused täitnud talupoeg võis põllusaaduste ülejäägi vabalt turustada. Kindlad piirid seati mõisakoormistele ja mõisnikul polnud enam õigust neid oma suva järgi tõsta. Talupoegade karistamise ülempiiriks mõisates sätestati 30 vitsa- või kepihoopi . Talupoegadele anti ka õigus mõisnikke, kes kaitseseaduse sätetest kinni ei pea, kohtusse kaevata. Siiski jäi talupoegade olukord maha kunagisest, Rootsi-aegsest tasemest. Ulatuslikud talurahvarahutused ehk nn pearaharahutused puhkesid 1784 . aastal, kuna talupojad said asehalduskorrast aru kui mõisakoormistest vabastamisest. Ulatuslikumad väljaastumised leidsid aset Räpinas (Puuaiasõda) ja Karulas.
Kirikuelu: Kiriku tegevust sätestas 1686. aasta Rootsi kirikuseadus. Kirikut juhtisid kirikuvalitsused – provintsiaalkonsistooriumid Liivimaal, Eestimaal ja Saaremaal ning linnakonsistooriumid Tallinnas ja Narvas. Liivimaa ülemkonsistooriumile olid allutatud alamkonsistooriumid Tartus ja Pärnus. Piiskopi institutsioon Vene ajal kaotati. Kõrgeimaks Eestimaa vaimulikuks loeti Tallinna Toomkiriku ülemõpetajat. Liivimaal oli kõrgeim provintsi vaimulik kindralsuperintendent. Konsistoriaalpiirkonnad jagunesid praostkondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks. Kirikuvara valitsemist korraldasid kirikueestseisused. Liivimaa igas maakonnas oli ametis (ülem)kirikueestistuja. Kirikueestseisustesse olid kaasatud ka talupojad, keda nimetati vöörmündriteks. See institutsioon tähistab talupoegade omavalitsuse kujunemise algust.
Pietism : Pietismi seisukohad sõnastas Philipp Jacob Spener 1675 . aastal. Pietistid taotlesid usus sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist. 1720 – 30-ndatel omandas pietism siinse pastorkonna hulgas valitseva seisundi. Pietistid aitasid kiirendada Põhjasõda-järgsest madalseisust väljumist, lähendasid luteri usku rahvale. Nende üheks püüdeks oli asendada senine usudogmade pähetagumine arusaadavaks muutmise ja lahtiseletamisega. Elavnes ka usulise kirjanduse väljaandmine ( Piibel ).
Vennastekogudused : Vennastekoguduste liikumine ehk hernhuutlus tõi pietistlikud ideed rahva sekka. Liikumise vaimseks juhiks sai saksi krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf . Liikumine jõudis Eestisse 1730-ndate algul. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad ei löönud ametlikult luterlusest lahku, kuid moodustasid omaette kogudusi. Esmalt asuti võitlusesse sellega, mis vanade kommete juurde tagasi kiskus. Hernhuutlaste mõjul võõrduti kõrtsidest, suurt rõhku pandi kõlblusele. Liikumine saavutas eriti suure kõlapinna Saaremaal. Kümmekonna aastaga oli liikumisel Eestis üle 10 000 liikme. Kasvas rahva eneseteadvus. Mitmes paigas hakati esitama ka sotsiaalseid nõudmisi. Eriti kurikuulus Rõuge talupoeg Tallima Paap . Vennastekoguduste väljumine kõrgema kontrolli alt viis selle keelustamiseni 1743 . aastal. Vennastekoguduste liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Liikumine andis tõuke koorilaulu, hiljem puhkpillimuusika levikule eestlaste hulgas. Kreuzwald, Jakobson , Hurt , Reinman ja Tõnissonki olid pärit hernhuutlikest perekondadest.
Ratsionalism : Teoloogilise ratsionalismi rajajaks on saksa filosoof Christian Wolff. Ratsionalistid suhtusid üleolekuga pietistide vagatsemisse. Eesmärgiks seati rahva valgustamine ja harimine. Jutlustes jagati sageli praktilisi nõuandeid. Ratsionalistid kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones pärisorjust.
A. W. Hupel: Tüüringist pärit Hupel ( 1737 – 1819) oli Põltsamaa pastor ( 1763 – 1804), viljakas literaat, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast saksakeelsetes kogumikes „Topograafilisi teateid Eesti- ja Liivimaast “ ning „Põhjamaa kirjutisi“. Esimene raamat räägib Eestimaa haldusest, rahavastikust, seisuskorraldusest, rahvakommetest, floorast ja faunast. Andmete saamiseks pöördus Hupel pastorite, koduõpetajate ja tuttavate aadlike poole. Hupel osales agaralt ka raamatute levitamises ning lugemisseltside moodustamises. Koos kohaliku arsti Peter Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajalehte „Lühhike öppetus…“.
J. G. Eisen: Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717 – 1779 ) sündis pastori pojana Baieri põhjaosas Mittelfrankenis, õppis Jena ülikoolis teoloogia kõrval matemaatikat, füüsikat, statistikat, meditsiini ja taimeteadust. 1741 saabus ta plaanitult mõneks aastaks Liivimaale, sai Avinurme mõisas koduõpetaja koha ja õppis samaaegselt selgeks eesti keele. 1745 sai temast Torma kirikuõpetaja. Suhted kohaliku aadliga muutusid järjest pingelisemaks. See mõjutas teda kritiseerima feodaalset mõisamajandust kui ebaproduktiivset ja perspektiivitut, mis vajab põhjalikke uuendusi. Oma Saksamaal avaldatud kirjutises „Ühe patrioodi kirjeldas Liivimaa talupoegade pärisorjusest“ (1764) pidas Eisen vajalikuks kaotada pärisorjus ja viia talupojad väheviljakalt teorendilt majanduslikku ettevõtlikkust soosivale raharendile . Ta esindas ratsionaliste. Eisen kavandas vabade saksa talupoegade koloniseerimist Baltikumi, tegeles puuviljakasvatuse ja juurviljade kuivatamisega, töötades välja erilise juurviljade kuivatamise meetodi. 1773 valminud Üldine taimede ja juurikate kuivatamise õpetus ilmus kuues keeles ning tõi Eisenile suurt tunnustust. Eiseni huvideringi mahtus ka rõugetevastase kaitsepookimise alustamine Eestis. 1775 lahkus Eisen Kuramaale, oli mõnda aega majandusprofessor Miitavi akadeemias, seejärel üritas jätkata agraaruuendusi Moskva -lähedases mõisas, kus ta 1779 suri.
A. T. Helle – piibli tõlkimine eesti keelde: 1728 . aastal võttis Eestimaa konsistoorium vastu otsuse Piibel eesti keeles tervikuna välja anda. Pikaleveninud töö viis lõpule Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle ( 1683 – 1748 ). Tallinnas kaupmehe pojana sündinud ning Kielis teoloogiat õppinud Helle oli pietist ning samas väsimatu teadlasnatuur, kes rändas külast külla, otsides rahvasuust vasteid heebreakeelsetele piibliväljenditele. Hellet on põhjusega loetud oma aja parimaks eesti keele tundjaks. Paraku suutis korrektuuri lugenud Tallinna gümnaasiumi vanade keelte professor oma üliagaruses eesti keelde asjatuid parandusi ja vigu teha, millest Helle sai teada alles pärast raamatu ilmumist. Piibli Ramat , se on keik se Jummala Sanna ilmus 1739 Tallinnas trükiarvuga 6000. 1773 ilmus Piibli teine trükk, kolmandat kolda anti Piibel välja 1822. aastal.
Kirjasõna 18. sajandil: Talurahva hulgas oli lugeda oskajaid üsna palju. Talurahvale mõeldud lugemisvara koosnes enamasti lisaks piiblile palve - ja lauluraamatutest. Tollased kalendrid tõid rohkelt erinevaid näpunäiteid ning ilmaennustusi. Iseloomulikuks jutukirjanduse esindajaks on Friedrich Gustav Arveliuse „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse –Ramat“ ( 1782 ). Suuremat populaarsust saavutas Karja kirikuõpetaja Friedrich Wilhelm Willmann .
Haridusolud: Haridustingimused olid peale Põhjasõda halvenenud, koole oli napilt, õpetajaks enamasti kiriku köster, kool asus tavaliselt mõisahoones. Otsustavaks tõukeks rahvahariduse parandamisele sai pietismi levik. 1736. aastal kindralsuperintendendiks saanud Jakob Benjamin Fischer töötas välja esimese provintsi haarava rahvakoolikorralduse projekti, mis kehtestati 1739. aastal Rahvahariduse miinimumnõueteks seati luteri katekismuse viie peatüki ülesütlemine koos seletamisega, iseseisev Piibli lugemine ja lauluraamatu kasutamine. 1765. aasta Liivimaa maapäev võttis vastu kindralsuperintendendi Zimmermanni koolikorralduse kava, mis nägi ette koolide rajamist igasse kihelkonda ja suurematesse mõisatesse. Mõisnikud suhtusid sellesse külmalt. 18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast, Eestimaal mõnevõrra vähem. Kirjaoskus jäi talupoegade seas haruldaseks, mõne pool oli kirjutama õpetamine isegi keelatud.
Baltikumi 18. sajandi tunnustatuim õppeasutus oli Riia Toomkool, kus töötas ka Johann Gottfried Herder , kes esmakordselt tutvustas eesti rahvaluulet Euroopas. Tallinna vaimuelu keskuseks kujunes akadeemiline gümnaasium, mille juures töötas trükikoda.
Kadrioru loss: Rajamist alustati 1718. Loss sarnaneb Peterburi omaga , kus itaaliapärases külluslikus barokkstiilis ehitatud paleed ümbritses korrapärases prantsuse stiilis park. Juba 1714. aasta suvel korraldas Peeter I esimese vastuvõtu Kadrioru lossis. 22. juulil 1718 oli tsaar taas kord Kadriorus , mõõtis seal kohta tulevasele paleele ja aiale. Imperaatoriga koos olid kohale tulnud ka Roomast arhitekt Niccolo Michetti , koos tema selliks kutsutud Gaetano Chiaveriga. Michetti viibis Kadriorus vaid tööde alguses, joonistas kavandid ja andis esimesed juhtnöörid. Lossi ehitamisel tegutses kirju rahvusvaheline seltskond . Oma arhitektuuriloogikalt on loss äärmiselt ratsionaalne , kavandatud sümmeetrilisena. Kadriorus võeti eeskuju Itaalia villadest. Hoone kulminatsiooniks on saal , kus väljendub Euroopa dekadentlik iluarmastus. Michetti nõudel on saali lakke maalitud süžeed valitud ajastu kõige populaarsemast „õpikust“, Ovidiuse teosest „ Metamorfoosid “, kus jutustuse igal episoodil on kanda allegooriline tähendus. Peateljelt lähtus kogu aia malelauamuster. Kadriorus oli võim saavutatud vaimu mudelisse surumise kaudu ning ilu ja võõramaise eksootika abil oli tekitatud illusioon kogu planeedi valitsemise võimalikkusest. Peeter I surmaga vajus Kadriorg unustusehõlma, kuid peaaegu kõik Venemaa keisrid peale teda on hoonet siiski külastanud.
Eesti mõisad 18. sajandil: 18. sajandi kunsti ja arhitektuuri mõjutas eelkõige Peterburi lähedus. Kus omanikel rohkem raha, seal ehitati enam, kohati leidus lausa vürstlikku toredust. Kinnitust leidis lihtne tõsiasi, et luksus ja enda eksponeerimise vajadus ei rauge ka kõige suuremate katastroofide aegu. Kus vähegi võimalik, astub inimene oma edevuses eelkäija jälgedesse. Looduse võitmise kaudu eneseteostust võib näha näiteks Urvaste ja Väimela mõisas. Väimela mõisa ühes otsas elati, teine oli kirikuruumiks. 18. sajandil kujunes Eestis enam-vähem välja mõisatevõrk. 18. sajandil valitses kõikjal Eestimaa mõisates barokimaailm. Eestimaa mõisad kujutavad „ noaga loodusest välja lõigatud vabariike“. Mõisast sai maailma esteetiline korrastaja, piirkonna poliitiline keskus. Esialgu teeniti Balti mõisate ülesehitamiseks vajaminevat raha enamasti siitkandist eemal. Stenbockide suguvõsale kuulusid Kolga mõis ja ka peaaegu kogu Hiiumaa. Oma Hiiumaa rootslastest talupoegade Ukrainasse siirdumise tõttu kerkisid seal hämmastavad toreduselossid. Mida aeg edasi, seda enam kerkis kopsakaid pooleteise- ja kahekorruselisi härrastemaju. Lossid kerkisid kui uue aja templid keset põldusid ja teed ääres. Palmse mõisa omanik von Pahlen tõi oma kodumõisa taastamisse kaasa toonase arhitektuuri armastuse puhaste vormide ja palladionistliku sümmeetria vastu. Mõisast üleüldse sai utoopiakujund. Kujunes Balti mõisale omane skeem, mille keskel oli härrastemaja idealiseeritud kuju, mille kinnituseks on Saare, Elistvere ja Luua mõisad. Püsisid Rootsi ajast pärinevad ehitustüübid ja vormid. Vana kombe kohaselt olid tollased aadlielamud laotud üles tahutud palkidest, värvitud mustaks või rootsipunaseks, kaunistatud siniste räästakarniiside ja valgeks lubjatud korstnapiipudega. Põltsamaa lossist sai taastamise käigus eestlasliku rokokoo hea stiilinäide. 1966. aastal mõisahoone saalis don Quijote teemaliste seinamaalide alt paljastunud maalingud kannavad tuntavalt Rousseau „Tagasi loodusesse “ loosungit. Ka siin on kasutatud stseene „Metamorfoosidest“. Toompea lossi iseloomustavad ühelt poolt barokk ja selle järelmõjud, teisalt klassika kui uue ja üleva kutse, Saksa maitse ja Preisi diktaat. Arhitekt Johann Schultz saavutas peaaegu ideaalse tulemuse lossi seintel kasutades kunstmarmorit. Toompeal on tema teemaks võiduparaad. Kohati loovutab militaarne teema koha jahisümboolikale, kohati ei piisa ka Euroopast. Schultzi töid võib näha peaaegu kõikjal, kus nõuti parimat maitset ja kõrgeimat taset. Esinduspaleed tähistavad ühe ajastu lõppu ja teise algust. Valitses elliptiline joon, süvenes huvi antiigi ja mütoloogia vastu. Ääsmäe mõis ehitati välja lausa antiiktemplina. Sargvere mõis Järvamaal on esimesi uuetüübilisi mõisaid, kus kuupjas hoonekuju on kaetud kelpkatusega. Schultz pani käe külge ka Saue ja Roosna- Alliku mõisatele. Mõisa puhul oli hoonestuse idee luua täiuslik universum . Ilma mõisata poleks Eesti kultuur tänase sarnane. Mõisast sai talupoeg eeskuju oma õunaaia rajamisel. Parkide rajamine Eestis tähistab Euroopa kultuuri tungimist kõige sügavamale sisemaale. Levinud olid inglise pargid. Tähtsal kohal oli Heimtali mõis. 18. ja 19. sajandi vahetusel ületas Eesti mõisaarhitektuur seni kammerlikule tagasihoidlikkusele manitseva piiri. Gootikast inspireeritud Keila -Joa lossist pidi saama rüütlipesa, mis kujuneski rahvusvaheliseks. Saaremaa mõisaarhitektuur on praktilisem ja talitsetum kui mandri ehitised. Seal tõusis esile Tõlluste mõis.
Klassitsistlik Tartu: Kivisild otsustati rajada Raekoja platsi ja Suurturu teljele. Eeltööd algasid 1776. aasta kevadtalvel. Liiklus sellel avati 16. septembril 1784. Tartu raekoda on alati olnud peaaegu samal kohal. Hoone ehitusjoonised valmistas ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walther. 1784. aastal valmis raekoja barokne torn, hoone avati 1786 . aasta 9. oktoobril, kuid sisetöödega lõpetati alles 1789. aasta suvel. Raekojas paiknesid halduskeskus, kohtuhoone ja vanglagi. Praeguse apteegi asemel paiknes vaekoda . Suuresti on raekoja arhitektuur säilinud. Peale Põhjasõja hävitusi taastati ka mitmed Tartu kirikud.
9