Eesti pärast põhjasõda+XVII saj (3)

EESTI PÄRAST PÕHJASÕDA

Eesti pärast põhjasõda: Põhjasõjast täielikult laostatud maal elas vähema inimesi kui XIII saj alguses. Ehitised olid metsa kasvand, põllud mitu aastat harimata, koduloomad hävinud. Halvas seisukorras olid ka mõisad. Hoolimata sellest suutis maa siiski väga kiiresti taastuda . Juba XVIII saj lõpuks ületas rahvaarv poole miljoni piiri.
Balti erikord: Kuna paljud Venemaa poolt vallutatud alad olid sunnitud valvsusele ning vastuabinõude kaalumiseks , siis oli venelaste jaoks tähtis kohaliku baltisaksa aadli poolehoid. Selle võitmisega tehti algust juba sõja ajal restitutsiooniga, kui Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisad anti tagasi endistele omanikele. Mõisatega koos said aadlik tagasi ka endised õigused talupoegade suhtes. Baltikumi põhijooned kinnitati 1721.a Vene ja Rootsi vahel sõlmitud Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldused, valitses luteri uks, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said kindralkubernerid Tallinnas ja Riias. Tavaliselt said nendele kohtadele Vene armees karjääri teinud välismaalased. Suuremaosa ajast viibisid kubernerid aga Peterburis ning ei pööranud Baltimaadele erilist tähelepanu. Nende ülesanded jäid eelkõige nende alluvate-kahe valitsusnõuniku kätte. Aadli omavalitsust teostasid rüütelkonnad. Maapäevadele enam linnade esindajaid ei kutsutud. 1730 -40ndatel aastatel koostati rüütelkonna liikmete nimekirjad-aadlimatriklid. Ainult selles nimekirjas olijad omasid Eesti ja Liivimaa poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Omavalitus säilis ka linnadel. Kuid poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud. Kodanikuõigusi jagas raad. Balti erikord oli tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni, võimaldades samal ajal tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga, mis tagas kiirema arengu, võrreldes Venemaa sisekubermangudega.
Põllumajandus: Peamiseks põllumajanduse taastamiseks sai teraviljakaubandus. Uueks suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud ligi 50000 liikmeline Vene sõjavägi. Tänu maasisesele suurele tarbimisele keelati väljavedu ning sellega hind kõvasti ka langes ja sõjaväele sai süüa odavamalt. Peamiseks Venemaale veatavaks kaubaks oli viin . Viinaköögi praagaga nuumati härgi, kes samuti viidi Venemaale. Sellega sai alguse ka ulatuslik loomakasvatus mõisates.
Talurahva olukord Vene võimu ajal: Talupojad üritasid tagakiusamise vastu abi leida Peterburist. Ühel talupojal Jaanil õnnestu kaebekiri ka keisrinnale üle anda. Seletuse saamiseks pöördus valitsus rüütelkondade poole. Sealt sai kuulsaks O.F Roseni seletus kiri 1739. a mis on ajalukku läinud Roseni deklaratsioonina. Selle järgi on siinne talupoeg pärisori, keda võib pärandada, vahetada, müüa. Ka talupoja enese vara kuulus mõisale. Sellist korda asus toetama ka riigivõim. Eesti talupojad langesid õigusteta pärirsorja seisundisse.Talupojad põgenesid nii Soome ja Rootsi, Lõuna-Eestisse ja Pihkva kubermangu.
Kaubandus, tööndus ja käsitöö: Kaubandus hakkas taas elavnema. Venemaa tühistas paljud kaupade sisse-ja väljaveokeelud, mis seni olid kaitsnud paljusid käistöölisi ning kaupmehi ja riigi sissetulekuid. Väljaveos etendas suuremat osa vili, metsamaterjal, lina, kanep . Sisseveos talurahvakaubad (sool, raud, tubakas , heeringas) ja luksuskaubad aadlitele. Mõisate juures töötasid edasi viinaköögid ja viljaveskid. Rootsi ajal loodud manufaktuurid olid hävinud. 1734. a rajati Räpinasse paberivabrik. XVIII saj manufaktuuride rajamine hoogustus . Tehaseid tekkis nii maale kui linna. Linnakäsitööd jäi endiselt mõjutama tsunftikord oma keskaegsete piirangute ning reglementidega. Et kohalikke kaupmehi siiski kindlustada, anti neile kaupade üleostmiseks ainuõigus.

EESTI XVIII SAJ TEISEL POOLEL

Katariina II Balti poliitika: Katariina II võimule tulek tõi suuri muudatusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhetesse. Uus riigipea võimaldas piirimaade senise privileegide kaotamist ning ühtset piiramatule keisrivõimule allutamist. Keskseks tegelaseks uue Balti poliitika elluviimisel sai G. Browne, kes üritas reglementeerida kõiki eluvaldkondi. Ta üritas parandada ka eesti talurahva olukorda ning kooliharidust edendada. Katariin II ettevõtmisi toetas vene aadel . Keisrinna peamiseks eesmärgiks oli Baltikumi tihedalt liita Venemaaga.
Asehalduskorra kehtestamine: Kuna Baltikumi haldusseaduste laiendamisel oli arvata baltisaksa aadli vastuseisu lubas Katariina II nende mõisad pärisomandiks kuulutada. 1783. a kehtestati Baltikumis uus halduskorraldus , mis on tuntud asehalduskorrana. Muutus senine administratiivne jaotus: Eestimaa kubermangu neljale maakonnale lisandus Paldiski maakond, mis jäi püsima vaid asehalduskorra ajaks. Liivimaal eraldati Pärnu maakonnast Viljandimaa ning Tartu maakonnast lõunapoolne osa, mis sai nimeks Võrumaa. 1783. a said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Eestis oli nüüd 12 linna. Poliitilised ümberkorraldused: Kubermangu etteotsa määrati asehaldur . Maanõunike kolleegiumid ja raed saadeti laiali. Kõik mõisnikud omasid võrdseid õigusi, kuulusid nad rüütelkonda või mitte. Linnades anti võrdne õigus kõigile majaomanikele. Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad. Maksukorraldus: Kehtestati pearahamaks, hakati korraldama hingeloendamisi. Asehalduskorra muudatused piirasid demokraatlike elementidega keskajast päris omavalitsusstruktuuri.
Positiivsed määrused: Torma kirikuõpetaja Schwarzenberg kritiseeris feodaalset mõisamajandust kui ebaproduktiivset ja perspektiivitut, mis vajab põhjalikku uuendust. Ta pidas vajalikuks kaotada pärisorjus ning viia talupojad majanduslikku ettevõtlikkust soodustavalae raharendile . 1765 . a kinnitas Browne nn. positiivsed määrused e kaitseseadused talupoegade olukorra kergendamiseks. Talurahvas sai õiguse vallasvarale, mõisakohustused täitnud talupoeg või põllu ülejäägid vabalt turustada, kindlad piirid seati mõisakoormistele ja mõisnikel ei olnud enam õigust neid oma suva järgi tõsta. Karistuse ülempiiriks jäi 30 vitsa -või kepihoopi. Talurahvarahutused (pearaharahutused) puhkesid 1784 a. Nende maha surumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Kõige suurem kähmlus oli Puuaiasõda, mis toimub Räpina mõisas, hukkus viis talupoega.
Vene-Rootsi sõda 1788-1790: Rootsi ei olnud maha matnud mõtet tagasi võidelda kõik Põhjasõjas kaotatud alad. Esimene katse 1741 -1743 lõppes Rootsile uute alade kaotusega Soomes. 1788. a alustati uut sõda Venemaa vastu, kasutades ära Vene sõda Türgiga, kuid ka siis sõjategevus takerdus. 1790. a korraldas rootsi ootamatu dessandi Paldiskis, millest saadi ka jagu. Kuid ka Tallinnat ei õnnestunud neil vallutada. Rootsile tulid appi Baltikumi inimesed. 1790. a loodi jäägrikorpused Eestimaa kubermangus. See sõda tõi kaasa eestlastele hulga kohustusi kindlustustööde, küüdikohutuste, vägede majutamise jms näol.

VAIMNE KULTUUR XVIII SAJANDIL

Kultuurimõjutused XVIII saj: Venemaa ei suutnud Eestit kultuuriliselt mõjutada, küll aga suutis Saksamaa. Paljud Saksamaalt pärit haritlased leidsid tööd Baltikumis.
Luterikirik Põhjasõja-järgsetel aastatel: Ka pärast Põhjasõda jäi peamiseks usuks luteri usk. Paljud kogudused aga vajasid õpetajat, kuid teoloogilise hariduse andmine on Tartu Ülikooli tegevuse katkemisega võimatu. Samuti olid kirikuhooned sõjas rüüstatud või hävinud. Kirikumõju oli vähenenud
Pietism: Baltikumis hakkas levima uus usuvool - pietism. Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist . Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest kirikuõpetajad üle saada kiriku Põhjasõja-järgsest madalseisust, samuti nad lähendasid luteri usku rahvale. Elavnes oluliselt kirjanduse väljaandmine. 1739. a ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge.
Vennastekoguduse liikumine: Pietistlikud ideed jõudsid rahva sekka vennastekoguduse liikumisega e hernhuutlastega, kes propageerisid usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad moodustasid omaette kogudusi. Nad asusid võitlusse kõige sellega, mis kiskus tagasi vanadesse kommetesse, tänu neile võõranduti kõrtsidest. Nad kogusid kiiresti omale liitlasi, kuulutajaid. See liikumine oli väga tähtis talurahvale, kuna liikumise sisekorras oli kirjas, et kõik võisid oma arvamust avaldada ja kehtis samaväärsusnõue. Lõpuks väljus see liikumine ka kiriku ja aadli kontrolli alt ning see keelustati 1743.a, kuid see neid siiski ei peatanud.
Ratsionalism: XVIII saj teisel poolel tõi valgustusideede levik kaasa uue usuvoolu-ratsionalismi. Nende eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine, nende ühiskonnakäsitlus oli uuelaadne. Rationalistidest kirikuõpetajad töötasid välja mitmeid projekte.
Rahvaharidus : Tingimused hariduse omandamiseks olid tublisti halvenenud. Kooli oli napilt. Üritati vastu võtta koolikohustust. 1765. a võeti Liivimaa Maapäeval vastu koolikorraldusekava, mis nägi ette koolide rajamist igasse suuremasse mõisasse. Mõisnike vastuseisuga see siiski täit rakendust ei leidnud.
Lugemisvara : Talurahvale mõeldud lugemismaterjal koosnes enamasti piiblist ja laulu- ja palveraamatutest. XVIII saj hakkas levima ka ilmalik kirjandus. Esimene maarahva kalender ilmus 1731 . a, mis sisaldasid näpunäiteid põlluharimisest, ka arstimisest.
Ehituskunst: Ainsana ehituskunstist tõuseb sellel ajal esile Kadrioru loss Tallinnas, mis rajati 1718. a. Sajandi teisel poolel võimaldas jõukusekasv rajada ka mõisaansambleid (Palmse mõis). 1770. a alustas Eestis võidukäiku klassitsistlik arhidektuur.( Toompea loss, Tartu raekoda, ülikooli hooned)