Poola-, Rootsi- ja Vene aeg (8)

Poola, Rootsi ja Vene aja võrdlus
1583 – 1796
Valitsemine
Poola aeg: Kolme kuninga ajal oli Lõuna-Eesti Poola valduses. Kõrgem ametiisik oli asehaldur . Iga presidentkonna eesotsas oli president , kes juhtis põhiliselt aadli ratsaväge. Kohaliku aadli esindusorganiks oli maapäev.
Rootsi aeg: Eesti- ja Liivimaa kubermangu kõrgemaks valitsusametnikuks oli kuningale alluv kindralkuberner . 1660 sai Rootsi troonile Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist alles 1672. Kuna riigikassa oli tühi, alustas ta riigimaade tagasivõtmist ehk reduktsiooni. Balti aadlitelt võeti ära nende maa ning nad pidid hakkama selle eest renti maksma. Selline ümberkorraldus tekitas neid vastuolu Rootsi kuninga vastu. Pärast reduktsiooni kuulus Liivimaal riigile 5/6 maadest, Eestimaal 54% ja Saaremaal 3/4. Mõisnikuks jäi sakslane. Aadelkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus.
Vene aeg: Pärast Põhjasõda (1700-1721) läks kogu Eesti- ja Liivimaa Vene võimu alla. Kuna Rootsi lüüasaamine polnud piisavalt ränk, et Venemaa oleks saanud end kindlalt tunda, siis kuulutati välja Balti erikord. Balti aadli poolehoiu võitmiseks alustati mõisate restitutsiooniga. Mõisad anti tagasi nende endistele omanikele. Koos mõisatega said aadlikud tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemaks esindajaks said kindralkubernerid (Tallinnas ja Riias). 1762 tuli Venemaal troonile Katariina II, kes polnud rahul, et Balti aadel elas rikkamalt kui Vene aadel ning nõudis võrdsustamist. Põhjalikult muudeti maksukorraldust. Eesti- ja Liivimaal kehtestati ühtne pearahamaks ja maksualuse elanikkonna arvele võtmiseks hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi.
Majandus
Poola aeg: Pärast Liivi sõda sai Tartust, Viljandist ja Pärnust kaubalinnad.
Rootsi aeg: Aktiivne majandustegevuse võimalus oli üksnes sadamalinnadel. Olulisemad olid Tallinn ja Narva. Tartu tähtsus hakkab tõusma alles 1632 kui asutatakse ülikool. Peamisteks kaupadeks kujunesid teravili ja lina, mida veeti Eesti sadamate kaudu. Tekkisid ka manufaktuurid , mille keskuseks oli Narva. Edukalt töötasid ettevõtted, milles töödeldi Venemaalt toodud lina ja kanepit Lääne-Euroopasse veoks.
Vene aeg: Pärast Venemaaga ühendamist jäi kaubandus soiku ja hakkas elavnema alles 18.sajandi keskpaigas. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud. Valitsus püüdis suurendada Peterburi sadamakäivet, aga selle arvelt langes Tallinna, Narva ja Pärnu kaubanduse osatähtsus. Rootsi ajal rajatud manufaktuurid olid kas sõjas hävinud või oma töö lõpetanud. 1734 asutati Räpina mõisasse paberivabrik ja 18.sajandi teisel poolel manufaktuuride rajamine hoogustus taas. Valmistati klaase, peegleid, küünlaid, seepi, tubakat , tärklist jm.
Haridus , vaimuelu
Poola aeg: Uute valduste poolastamise käigus taheti muuta need katoliiklikeks ja kuna peavaenlane oli luterik Rootsi, viidi läbi vastureformatsioon. Praktilise hariduselu kujundamisel edendas suurt osa jesuiitide ordu. Jesuiitide peamiseks keskuseks oli Tartu. Nad pöörasid tähelepanu haridusele ja asutasid gümnaasiume ning tõlkide seminari.
Rootsi aeg: Rootsis valitses luteri usk ja see tuli laiendada ka Eesti- ja Liivimaale. Tegusaimaks piiskopiks sai Joachim Jhering, kes suutis oma ametiajal (1638-1657) luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada. Nagu Eestimaal, loodi ka Liivimaal luterik kirikuvalitsus – konsistoorium. Vaimulikkonna eesotsas seisis kindralsuperintendent. Et kindlustada luteriusu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks oli koolmeistrite väljaõpetamine, mille võttis enda peale B.G.Forselius. Ta alustas ka talupoiste tasuta õpetamist. 1684 asutati Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmisetamiseks. Rahvahariduse edendamise kõrval omas luteri kiriku jaoks tähtsat rolli ka piibli tõlkimine. Johan Skyette eestvedamisel loodi 1630 Tartus Akadeemiline Gümaasium ja 1631 palus ta Gustav II Adolfit muuta see ülikooliks. 15.okt 1632 avatigi pidulikult Tartu Ülikool. Seal võisid õppida ka talupojad, aga vaid vähesed jõudsid nii kaugele. 1637 koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika.
Vene aeg: Vaimuelu kandev osa jäi ka pärast Põhjasõda luteri kiriku hooleks. Kuna Põhjasõja käigus olid paljud õpetajad põgenenud või küüditatud, oli õppetöö unarusse jäänud. Ka Tartu ülikool oli tegevuse lõpetanud. Juba Põhjasõja aastatel hakkas Baltikumis levima uus usuvool – pietism. 1720-1730-ndatel aastatel omandas pietism siinse pastorkonna hulgas valitseva seisundi. Nad lähendasid ka luteri usku rahvale. 1739 ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge Anton Thor Helle poolt.
Talurahva olukord
Poola aeg: Kuna pärast Liivi sõda oli majandus langenud, siis püüti talupoegadelt võtta, mis võtta andis. Talupojad olid ikka pärisorjad. Jesuiitide gümnaasiumis ja seminaris õppis ka eestlasi.
Rootsi aeg: 1645 fikseeriti sunnismaisus ja toonitati pärisorjuslikku seisundit . Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised . Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle vähenes. Algas põhjalik maade hindamine ja kaardistamine, mille järel talupoegade mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu.
Vene aeg: Koos valgustusideede levikuga hakati Liivimaal üha enam kõnelema talurahva olukorra parandamise vajadusest. Kirikuõpetaja Johann Eisen kritiseeris feodaalset mõisamajandust ja ütles, et see vajab põhjalikke uuendusi . Eisen pidas vajalikuks kaotada pärisorjus ja viia talupojad väheviljakalt teorendilt majanduslikku ettevõtlikkust soodustavale raharendile . Enamik mõisnikest ei pidanud seda vajalikuks. 1765 kokkutulnud Liivimaa maapäeval esitas kindralkuberner Browne nõudmisi talurahva olukorra parandamiseks. Aprillis kinnitas ta positiivsed määrused ehk kaitseseadused talupoegade olukorra kergendamiseks. Talurahvas sai õiguse vallasvarale, mõisakohustused täitnud talupoeg võis põllusaaduste ülejäägi vabalt turustada. Mõisakoormistele seati piirid ja nad said uusi õigusi.
Haldusjaotus
Poola aeg: Poola aeg algas Liivimaale halduse korrastamisega. Maa jagati kolme ossa – Tartu, Pärnu ja Võnnu ( Cesise ) presidentkondadeks. 1598 nimetati need ümber vojevoodkondadeks ja presidendid vojevoodideks, nagu see oli Poolas. Riigi kätte läks 3/4 kogu maavaldustest, mis jagati suurteks staaroskondadeks. Eesti alale jäi neid 10.
Rootsi aeg: Rootsi võimu kehtestamisega kogu Eesti mandrialale kujunes uus halduskorraldus . Eesti jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa ja Virumaa) moodustasid Eestimaa kubermangu. Poolalt vallutatud aladest , Lõuna-Eestist ning Põhja-Lätist kujunes Liivimaa kubermang. Saaremaa liideti Rootsiga alles 1645 Taaniga sõlmitud Brömsebro vaherahuga. Seal oli oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ja erinev maksusüsteem. Viimase Eesti alana läks Rootsile Ruhnu saar Oliwia rahuga 1660.
Vene aeg: 1783 kehtestati Baltikumis uus halduskorraldus, mis on tuntud asehalduskorra all. Sellega seoses lisandus Eestimaa kubermangu neljale maakonnale Paldiski maakond. Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast Võrumaa. 1783 said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Seega oli nüüd Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga ja uute linnadena Palduski (1783) ja Võru ( 1784 ).