Iliase pool raamatut (1)

Ilias : Trooja sõda
Stelio Martelli
I laul
Juba üheksa aastat käib sõda Trooja linna all. Juba üheksa aastat peavad kreeklased ja troojalased omavahel verist võitlust ning ei üks ega teine saa vastase üle otsustavat ülekaalu. Juba üheksa aastat järjest surrakse tapluses.
Parajasti on vaherahu , aga kreeklasi sureb ikkagi. Neid tapab saladuslik haigus, mille vastu ei ole mingit rohtu . See on selge märk Zeusi poja Apolloni vihast . Millest niisugune raev?
„Miks?“ küsib kõige tugevam võitlejaist, mürmidoonide kuningas Achilleus . „Kalchas, sa oled preester ja ennustaja , seleta, millest see on. Miks kannab Apollon meie peale viha! Millega oleme teda solvanud?“
Kreeka vanemate koosoleku üle laskub vaikus , siis aga ütleb Kalchas tõsisel ilmel, kulm kipras: „Apollon tahab karistada ühte meie seast, kes peab orjatarina enda käes raevunud jumala soosiku, preester Chrysese tütart Chryseist. Mäletate, Chryes käis siin ja palus tütre vabastamist, aga sellest keelduti järsult. Sellepärast Apollon meid nuhtlebki.“
Nende sõnade peale tõuseb sumin ning kõik pilgud pöörduvad kreeklaste juhile Agamemnolile. Tema käes ongi Chryseis orjatariks, ja seega on tema võimuses tüdruk isale tagasi anda ning seeläbi Apolloni raevu vaigistada . Keegi aga ei söenda seda talle öelda. Mitte keegi peale Achilleuse , kes lausub:“ Valdjas, tee, mis on sinu kohus. Loovuta tüdruk.“
„Mina loovutagu tüdruk?“ vastab Agamemnon solvunult. „Mina - teie juht? Kui ma seda teen, siis ainult ühel tingimusel: et Chryseise vastu antaks mulle teine niisama noor ja ilus orjatar. Ja ma tean, kust niisugust võtta!“
„Sa mõtled ehk minu orjatari Briseist?“ küsib Achilleus süngelt.
„Jah!“ kõlab karm vastus. „Ja kui sina teda mulle ei anna, tulen ma ja võtan ta sinu käest ise.“
Achilleus tunneb, kuidas raev paisutab ta rinda; vaevalt suudab ta seda vaos hoida, vaevalt suudab hoida kätt mõõgapidemele langemast ning ta lausub, ise üle keha värisedes:
„Ah seda sa siis kavatsed! Tahad võtta minult selle, kelle sain autasuks! Troojalased pole mulle midagi halba teinud, nad pole mind mitte kuidagi solvanud, aga ikkagi olen ma siin ja võitlen! Ja kelle pärast! Sinu pärast! Sinu pärast, argpüks! Jätsin maha oma maa, tulin siia ja paninelu kaalule ainult sellepärast, et üks troojalane, Paris , röövis sinu venna naise! Sa ütlesid, et Menelaosele osaks saanud solvang oli solvang kogu Kreekale , ja me kuulasime sind, tulime Trooja alla võitlema, ja mina olen võidelnud südimalt kui teised! Kas nii tasud sa mulle nüüd?“ Kohkunud vaikuses jätkab Achilleus. „Pea meeles, Agamemnon, kui sa võtad minu käest Briseise, ei hakka ma enam võitlema. Lähen oma laevade ja sõduritega tagasi Kreekasse !“
„Mine kui kardad ! Võitleme ka ilma sinuta!“
Hetkeks näib, et Achilleus ja Agamemnon on teineteisele turja kargamas, aga neid vaigistab kõige vanem ja targem Kreeka vanematest, Nestor . „Rahunege!“ hüüab ta. „Kas te ei taipa, et teie tülist on kasu ainult troojalastele? Agamemnon, jäta Briseis. Achilleus, austa oma juhti!“
Nördinult lahkub Achilleus koosolekult ja läheb oma laagrisse .
Mõne aja pärast ilmub sinna kaks Agamemnoni saadikut Briseist ära viima. Achilleus ei hakka vastupanu osutama. „ Patroklos ,“ käsib ta oma kõige kallimat ja truumat sõpra, „vii tüdruk välja.“ Ta on otsustanud kuuletuda. Kaamel ilmel vaatab ta nuttes eemalduvale Briseisele järele.
Mõne päeva pärast ilmub Chrysa sadamasse kreeklaste laev. Sellelt astub maha Ithaka kuningas Odysseus , kes annab Chryseise suure pidulikkusega tema isale üle. „Siin on sinu tütar, Chryses,“ lausub ta. „Nüüd palu, et Apollon halastaks kreeklaste peale.“
„Ma teen seda, Odysseus!“ vastab preester. „Tule nüüd - lähme lepitame teda ohvriandidega.“
Achilleus on aga raevust meeletu. Kaaslased pole veel kunagi näinud , et ta nii endast väljas oleks. Ta nuttis kaua, kuid nüüd uitab ta mööda kohiseva mere kallast. Ta kõnnib seal üksi, raevust värisedes ja needes, siis pöördub aga lainete poole ja hüüab:
„Ema! Ema, kes sa oled toonud mind siia ilmale, kuhu ma enam kauaks ei jää, kuula mind! Mind solvati, ema, mind alandati!”
Achilleus nutab ja ägab ning tema jumalik ema Thetis tõuseb oma märjast kodust mere pinnale. Lainete kohale kerkides näeb ta poega pisaraid valamas ning tuleb tema juurde:
„Miks sa nutad, mu laps?” küsib ta.
„Sa tead ju küll. Palun sind, ema, et sa aitaksid mul kätte maksta. Sa oled jumalanna: mine kõigi jumalate isa Zeusi juurde ja ütle talle, et ta toetaks troojalasi ja annaks võidu nendele. Nii näeksid kreeklased, et kui mina ei võitle, ei ole ka neil võidulootust! Oh palun, ema, võta mind kuulda!”
Meeleliigutuses lubab Thetis Achilleuse palve täita; ta lendab jumalate kogunemiskohta püha mäe Olympose tipul ja palub Zeusilt abi kättemaksuks Achilleuse au solvamise ja alanduse eest. Zeus kuulab teda kipras kulmul. Pikale veninud sõda teeb ta murelikuks, nagu see on pannud muretsema ja ajanud omavahel tülli teisedki jumalad. Lõpuks pomiseb ta:
„Ma ei saa sulle milleski ära öelda, Thetis. Hea küll. Kreeklastel tuleb su poja solvamise eest kallilt maksta.”
II laul
On öö. Kõik inimesed ja jumalad magavad . Oma telgis magab Agamemnon. Siis aga laskub tõttaval lennul taevast alla Uni ja läheneb talle hääletult, sosistades kõrva:
„Sa magad, Agamemnon, ja ometi juhatad sa armeed ja laevastikku! Kuula: mind saadab Zeus, öeldes sulle minu suu läbi, et sa enam ei viivitaks – kogu oma armee kokku ja liigu Trooja peale. Võitle, ja sa võidad. Nii on otsustanud Zeus ja teised jumalad. Võit kuulub sulle, Agamemnon. Võta see!”
Uni kaob, Agamemnon virgub ning on ärgates sügavalt une mõju all. Niisiis on jumalad otsustanud. On vaja rünnata ja kohe: võit on kindel. Ta riietub, paneb mõõga vööle ja võtab valitsuskepi; muidugi ei oska ta arvata, et talle Und saates ja teda võitlusele õhutades soovib Zeus kreeklasi alandada, nagu ta on lubanud oma armastatud Thetisele. Niisiis laseb Agamemnon kohale kutsuda kõik juhid ja jutustab neile oma unenäost. „Valmistugem otsustavaks lahinguks,” sõnab ta. „Et aga oma sõdureid proovile panna, ütlen neile kõigepealt, et sõda on lõppenud, et oleme kaotanud, et me ei suuda Troojat iialgi vallutada ning et sellepärast peame me laagri maha jätma ja siit lahkuma . Kui mina olen rääkinud, siis on teie kord. Iga juht ohjaku oma mehi ja innustagu neid võitlusele, tuletades neile meelde, et kaalul on kogu Kreeka au ning et kaotust pole võimalik vastu võtta. Olen kindel,” ütleb ta lõpetuseks, „et sel viisil sütib kõigis iha võidelda ja võita; olen kindel, nagu mulle rääkis Uni, kelle mulle saatis Zeus isiklikult, et homme kuulub Trooja meile.”
Nii koguneb terve Kreeka armee mõne aja pärast suurele koosolekule. Agamemnoni ilmudes muutub kõik ümberringi hiirvaikseks. „Mu sõdurid,” alustab kuningas, „juba üheksa aastat on mõõdunud päevast, mil me Troojal maabusime. Üheksa aastat, mille kestel me pole suutnud võita, ja tunnistan, et oleme kaotanud ka lootuse võita. Seega – aitab sõjast. Asugem laevadele, leppides kaotusega, ja pöördugem tagasi Kreekasse!”
Ühe hetke vältel valitseb hämmeldus. Nagu ei usuks sõdurid oma kõrvu, siis aga tõuseb kokkutulnute peade kohale hüüe: „Koju! Me saame tagasi koju!” ning kõik hakkavad rõõmsalt käratsedes laevade poole liikuma; algab tohutu segadus, milles võetakse maha telke, lammutatakse varjualuseid, juba asuvad mõned laevadele, mida teised vette tõukavad: „Kreekasse! Kreekasse! Koju!”
Siis astub ette Odysseus, jookseb Agamamnoni juurde, rabab sellel valitsuskepi käest ja astub seda viibutades vastu kõige südimatele kaptenitele ja sõduritele. „ Hullud !” hüüab ta. „Kuhu te lähete? Kas te ei taipa, et Agamemnon tahtis teid ainult proovile panna? Kas te ei taipa, et temasugune võimas kuningas karistab teid, kui te peaksite põgenema? Pidage! Tulge tagasi! Mängus on Kreeka au!”
Nende sõnade juures seisatavad paljud, andes endale ootamatult aru, et niisugune käitumine pole midagi muud kui argus . Paljud tulevad jälle laevadelt maha ja lähevad tagasi kogunemiskohta. Mõni on aga otsustanud lahkuda, ning nende seas räuskab ja protesteerib kõige valjemini Thersites, kõige inetum ja tigedam mees kreeklaste leeris. „Mida te ometi teete?” karjub ta edasi-tagasi mööda kallast joostes . „Mida te passite? Mis peaks teil olema Agamemnonist või Menelaosest? Mis läheb teile korda Helena au? Koju, lähme tagasi koju – las kuningad, kes ei ole ju tühjagi väärt, jäävad üksinda siia!”
Tema vastu pöördub nördinult Odysseus, teda valitsuskepiga lüües ja maha paisates; Thersites püüab nuuksudes ennast löökide eest kaitsta, sõdurid tema ümber aga naeravad ja irvitavad, ise rääkides: „Odysseus on elus palju head korda saatnud, aga see, et ta Thersitesel suu kinni pani, oli veel kõige suurem vägitegu!”
Siis tõuseb Odysseus poodiumile ja pöördub sealt sõdalaste poole, kes nüüd kõik tema ümber on kogunenud:
„Kreeklased, on tõsi, et me oleme siin juba üheksandat aastat – seda enam on meil põhjust vastu pidada ja edasi võidelda! Mille nimel me siis pingutanud oleme, mille eest on surnud meie kaaslased, kui me nüüd põgenema lööme? Nii murrame ainult oma sõna ja rüvetame enda nime! Ei, Agamemnon, me ei jäta sind! Ärgu mitte keegi mõelgu minekule,” ütleb ta, „enne kui Trooja on võetud! Enne kui on võetud sõjasaak! Enne kui on kätte makstud Helena ja Kreeka au eest! Kuid,” lõpetab ta ähvardavalt, „kui mõni hull tahabki lahkuda, siis mingu ta pealegi laevale. Teadku ta aga, et sel viisil ei põgene ta surma eest, vaid kärvab otsekohe!”
Siis astub kogunenute ette taas Agamemnon. „Niisiis, sõbrad, valmistume otsustavaks võitluseks Kreeka nimel! Jah, võit kuulub meile! Sööge nüüd, siis aga võtku igaüks oma mõõk ja oda ning astugu rivvi koos oma kaaslaste ja juhiga. Me läheme rünnakule ega lõpeta võitlust enne, kui jõuame Troojasse!”
Vastuseks nendele sõnadele kostab heakskiidumöire, ja mõni tund hiljem liiguvad kreeklased lahingukorras linna poole. Kes vähegi suutis, tegi ohvrianni jumalatele, paludes, et ta pääseks surmast; kõik on aga otsustanud võidelda, et viia lõpule see juba liiga pikaks veninud sõda. Läbi Trooja ees laiuva suure rohelise tasandiku, millest voolavad läbi Kaystrose ja Skamandrose (jumalate poolt Xanthoseks kutsutud) jõed, liigub Kreeka vägi raua kõlisedes lahingusse.
Troojas peetakse samal ajal koosolekut. Kõik troojalased on kogunenud oma vana ja targa kuninga Priamose ümber, rääkides sõjast ja sellest, mida on kõige otstarbekam ette võtta. Arutelu katkestab tunnimees, kes saabub joostes linnamüürilt. „Kuningas, vennad!” hüüab ta. „Kreeklased tulevad!”
Järgmisel hetkel hüppab Trooja väejuht, Priamose poeg Hektor jalule ja hüüab: „Kõik kohtadele! Koosolek on lõppenud! Valmistuge kõik linnast väljuma!” Kohe tormavad kõik relvade juurde, vanad, naised ja lapsed aga tõusevad aega viitmata linnamüüridele. Kõlavad pasunad , hobused tammuvad, read koonduvad, ning juba avatakse väravad, sest Hektor tahab vaenlase vastu võtta lagedal väljal. Ükshaaval väljuvad väravast odadest sakilised väeüksused, mis võtavad positsiooni sisse ümber üksikult keset tasandikku kõrguva Batieia künka. Sõjaväljal on teineteise vastas kaks tervet armeed; niisugust jõudude vastasseisu pole nähtud kunagi varem. Kõlab signaal , kuulutades algust lahingule, mis võib otsustada kogu sõja saatuse . Juhtide seast puudub aga kõige kardetum ja osavam väejuht Achilleus. Ikka veel peab ta viha ning on jäänud oma telki.
III laul
Sellal, kui kaks armeed teineteisele lähenevad, annab Priamos Helenale korralduse, et see tuleks tema juurde linnamüürile. Ilus naine, kelle pärast nii palju verd on valatud, kuuletub: „Sa lasksid mind kutsuda, isa ja kuningas. Mida sa soovid?” küsib ta.
„Tahan, et sa mulle kreeklaste sangarid ükshaaval kätte näitaksid. Kes on see helkiva turviserüüga, kes kõige ees sammub?”
Helena vastab: „See on mu mehevend Agamemnon, kreeklaste juht.”
Priamos küsib: „Aga kes on need kaks, kes juhivad tihedaid ridu? Üks on suur nagu hiiglane, teine lühem, aga laiaõlgsem.”
„Esimene on Telamoni poeg Aias, tugev ja vapper sõdur. Teine on aga Ithaka valitseja Odysseus.”
„Aga see seal, õilis ja uhke?” küsib Priamos edasi. Vastates kostab Helena häälest erutust: „See on mu mees Menelaos , kellelt su poeg Paris mind röövis…”
Troojalaste ridadest astub just sel hetkel esile Paris, kes Helenat röövides ongi sõja põhjustanud. Ta on ilus oma helkivad turvistikus ja vaatab jultunult kreeklaste ridu, nagu tahaks ta neile kõigile väljakutse esitada… Aga nähes teiste hulgas Menelaose kõrget kuju, kaob kogu tema söakus. Ta peatub, langetab oda ja läheb vaikides ning kahvatul ilmel tagasi kaaslaste hulka.
Seda on märganud Hektor. „Paris!” hüüab ta nördinult. „Kas sul pole iseenda pärast häbi? Patseerisid meie ridade ees, nii et paistis , nagu läheksid üksi kreeklaste vastu, aga niipea, kui nägid Menelaost, hakkasid su põlved vappuma ja süda värisema. Kuid sinu pärast me ju võitlemegi, ära seda unusta .”
Neist karmidest sõnadest puudutatuna vastab Paris: „Ei, vend, ei unusta, aga see oli nõrkusehetk, mis nüüd on möödas. Vaata, mis ma teen: lähen kutsun Menelaose kahevõitlusele ja las meie omavaheline võitlus otsustab sõja saatuse. Kui võidab tema, andke Helena talle tagasi ja olgu sõjal lõpp; kui aga võidan mina, mingu kreeklased oma teed.”
Hektor annab käsu, et kõik peatuksid, ja käsk täidetakse: lahingurivistuses troojalased peatuvad relvadega kolistades ja maast tolmu üles tõstes. Otsekohe peatuvad ka kreeklased. Agamemnon astub üksi lähemale.
„Hektor!” hõikab ta. „Mis sa tahad ? Miks te peatusite? Kas tahate alla anda?”
„Ära loodagi, Agamemnon,” vastab Hektor. „Paris kutsub su venna Menelaose kahevõitlusele! Kreeka ühel, Trooja teisel pool: see, kes võidab, määrab sõja saatuse. Ka võtad väljakutse vastu?”
Agamemnon nõustub tingimustega. Otsekohe võtavad Paris ja Menelaos teineteise vastas kohad sisse, mõlemad väed aga jäävad liikumatult ja vaikides paigale. Trooja sõda võiks lõppeda ka nüüd.
Odasid viibutades asuvad mehed teineteist ründama, esimese löögi teeb Paris. Ta saadab oda teele ja see lendab sihinal vaenlase suunas. Menelaos tõstab kilbi ja tõrjub löögi, siis heidab omakorda oda, mis tungib vaenlase kilbist läbi. Kohe seejärel haaravad mehed mõõgad ja asuvad teineteisele hoope jagama . Pingsas vaikuses pole kuulda muud kui terade kõlksumist. Paris on noorem ja tugevam, aga ettevaatlikum kui Menelaos, kellel kättemaksuiha südant paisutab ja südidust kahekordistab. Ta keerutab mõõka niisuguse vihaga, et see puruneb vastu Parise kilpi tükkideks…
Pealtvaatajate seast tõuseb sumin: Menelaos on relvitu, Paris võiks ta kergesti tappa…
Aga ei, veel enne kui noor troojalane jõuab astuda sammu ettepoole ja lüüa, viskub Menelaos paljakäsi talle peale, haarab kiivrist ja tirib kõigest jõust. Paris püüab vastu panna, aga kiivri kaelarihm kägistab teda, mõõk pudeneb käest, Menelaos aga muudkui sikutab ja sikutab… Kaelarihm rebeneb tükkideks ja kreeklane kukub maha, tühi kiiver pihus ; ta tõuseb, korjab maast üles oma oda ja hüppab möirates ettepoole, et vihatud vaenlane sellega läbi torgata… Aga ta ei leia teda enam... Paris on kadunud. Armastuse ja ilu jumalanna Aphrodite , kes on Trooja noort valitsejat alati kaitsnud, kaitseb teda ka sel ülimal hetkel: ta mässib Parise tolmupilve ja viib ta kaugele eemale ning Menelaose oda tungib otsapidi maasse.
Ei ole aga mingit kahtlust, et võitja on kreeklane. Seda näevad selgelt ka troojalased, kes vaikides taanduvad. Nüüd astub ette Agamemnon ja hüüab:
„Kreeklased! Troojalased! Kuulake mind! Kõik te nägite, et võit kuulub Menelaosele! Vastavalt meie eelnevale kokkuleppele, Hektor, annad sa Helena tagasi! Ja saabugu taas rahu!”
IV laul
Sellal, kui Trooja ees oleval väljal arenevad sündmused nõnda, on jumalad Olympose mäel taas nõupidamisele kogunenud.
Zeus ütleb kulmu kortsutades:
„ Athena ja Hera hoiavad Menelaose poole, ent siiski vaatavad nad ainult pealt ja naeratavad talle. Sina aga, Aphrodite, läksid ise alla maa peale, et päästa Paris, kes ometi oli juba löödud ja seega ära teeninud surma. Olen sellest sõjast väsinud. Lõpetame selle ära. Anname Helena Menelaosele tagasi ja lool lõpp!”
Hera aga vastab: „Ei. Ma ei taha, et oleks rahu, kuni Trooja pole hävitatud!”
„Mis halba Priamos ja tema pojad sulle teinud on, et sa nede kõigi hävingut soovid? Hera, kui sina tahad, et Trooja hävitataks, siis minul võib ühel päeval tulla tahtmine, et tehtaks maatasa mõni linn, mis on sulle kallis!”
„Tehtagu! Kui sa seda soovid,” vastab jumalanna kõigutamatult, „siis hävita pealegi mu lemmiklinnad Sparta, Argos või Mükeene, ma ei hakka ennast sinu tahtele vastu seadma. Ja sina ära hakka minu tahtele vastu. Nüüd aga teeme nii, et lahing jätkuks. Athena, selle jätame sinu hooleks!”
Kohe laskub Athena Olymposelt alla ja jõuab maa peale hetk pärast seda, kui Agamemnon Hektorilt nõuab, et kokkulepetest kinni peetaks. Võtnud Trooja sõduri Laodokose ilme, läheneb jumalanna osavale noolekütile Pandarosele, kes väga harva märgist mööda laseb ja räägib talle:
„Pandaros, ära kõhkle. Kui sa Troojat armastad, kui tahad, et sind austataks, kui sa tahad üksinda võita seda sõda, siis lase. Hetk on soodus . Vaata: Menelaos on veel seal, üksi võitlusväljal. Tapa ta ühe noolega – sa suudad seda – ja kogu au saab sulle! Sõda lõpeb! Ära kõhkle!”
Pandaros on aus ja julge mees, aga Athena sõnad puudutavad teda sügavalt. Jah, Agamemnoni ja Hektori vahel sõlmiti küll pidulik leping, aga ometi tasuks see katkestada, kui sõda oleks võimalik lõpetada ja Trooja päästa üheainsa noolega… Pandaros, keda keegi ei märka, torkab pika noole oma võimsasse vibusse, sihib, tõmbab nööri sikku ja laseb selle siis lahti…
Nool lendab pinisedes minema ja läbistaks kindlasti Menelaose südame, kui Athena välkkiirelt sekkudes seda kõrvale ei juhiks. Seepärast tabab nool Kreeka väejuhti külje sisse, tungib läbi turvistiku naastude, puurib augu nahast alusvöösse ja lõikub ihu pealispinda. Menelaos toob kuuldavale lühida karjatuse ja langeb põlvili, ning juba värvub maa verest punaseks. Kohe kostab kreeklaste leerist nördimus- ja raevuhüüdeid ning relvadega veheldes koonduvad nad ümber Menelaose:
„ Reetmine ! Reetmine!” kõlavad hüüded; Agamemnon kummardub venna kohale, kes ikka veel maas lamab: „Kutsuge arst Machaon, tulgu ta kiiresti! Samal ajal valmistugem lahinguks! Troojalased veel maksavad selle eest! Ei, vennas ,” lisab ta, nähes, et Menelaos püüab ennast üksi noolest vabastada, „sa lase Machaon ravib sind. Selle haava kätte sa ei sure , vaid tuled varsti tagasi lahingusse!” Samal ajal saabuvad joostes teised kreeklaste vanemad ja kogu armee hakkab ähvardavalt liikuma. Lahingu algus on lähenemas.
Samal ajal on üks heeroldeist jõudnud joostes suure meediku Asklepiose poja Machaoni juurde. „Tule kiiresti,” räägib ta. „Menelaos sai noolest haavata ! Sa pead ta päästma!”
Machaon kiirustab lahinguväljale; Menelaos lamab maas ja on kahvatu, sest haav veritseb ohtralt, tema ümber aga seisavad tihedas ringis tema sõbrad, teda kaitstes ja lohutades. Machaon rajab teed, kummardab, haarab tugevasti noole ümbert kinni ja tõmbab selle ühe raksuga välja. „Ei, ära karda , Menelaos,” ütleb ta, „haav ei ole sugugi nii sügav, kui sa arvad . Ja nagu ma ütlesin,” lisab ta, kui on juhi soomusrüü ja alusvöö maha võtnud, „nüüd hakkan sind ravima.”
„Vaenlane läheneb!” karjub keegi äkki.
Jah, troojalased tulevad Hektori juhtimisel rünnakule. Nad on ennast kogunud ja lahingukorda seadnud. Muidugi olid nad lootnud, et sõda lõpeb Parise ja Menelaose kahevõitlusega, ja kaugeltki mitte kõik ei kiitnud Pandarose tegu heaks. Aga kui nool juba kord lahti oli lastud , verd valatud ja lepinguid rikutud, oli selge, et tuleb veel võidelda. Ja võideldaksegi, sest Troojat kaitstakse iga hinna eest, ja kuigi Paris on jänesesüdamega sõdur, siis ometi tasub võidelda nii ilusa naise eest, nagu seda on Helena…
„Edasi, sõbrad!” hüüab Hektor mõõgaga laias kaares vehkides. „Meie saatuse otsustab lahing!”
„Vaenlane läheneb!” Selle hüüde peale haarab Agamemnon vöölt helkiva mõõga ning, jätnud Menelaose Machaoni hooleks, hüüab: „Olgu, las tulla! Kindlasti ei aita Zeus lepingumurdjaid troojalasi!” Enne, kui kuningas ronib lahinguvankrile, mille ette on rakendatud kaks suurepärast tantsisklevat ratsut, kõnnib ta oma väe ridade eest läbi, et neid üle vaadata, ja ütleb:
„Hetk on saabunud, Kreeka pojad! Siin otsustatakse meie saatus! Kui võidame, tungime Troojasse, kui kaotame, tungivad vaenlased meie laagrisse, põletavad meie laevad ja võtavad meilt lootuse jõuda tagasi kodumaale. Odysseus, ma loodan sinu peale! Kreeta kuningas Idomeneus, ole vapper lahingus! Sangarid, Aiased, Oileuse poeg ja Telamoni poeg, kui teised mu kaptenid oleksid sama tugevad kui teie, oleks sõda ammu lõppenud! Nestor, mu sõber, võitle minu kõrval! Diomedes , seisa sirgelt oma sõjavankril ja lajata neile! Edasi, kreeklased! Lahingusse!...”
V laul
Kaks armeed liigub teineteisele vastu. Neid juhivad kaptenid, seistes kõrgetel sõjavankritel. Sõdurid hõiklevad, vehivad odade ja päikeses helkivate odadega, maa müdiseb ja relvade tärin kostab taevani. Veel enne, kui toimub kokkupõrge, langevad vastase ridadele nooltepilved – mõni sõdalane variseb surnult või haavatult maha, aga see ei pidurda teisi. Nagu tuulest tõugatud merelained paiskuvad vastu kaljusid, nende vastu purunedes, siis tagasi voolates ning taas mürinal edasi tormates, nii kohtuvad kreeklaste ja troojalaste read. Viimased teavad aga hästi, et nende vastas on Athena, aga sama hästi teavad nad, et sõjajumal Ares on nende poolt. Jumaladki on Olymposelt alla tulnud ja võtavad võitlusest osa – kes selleks, et tappa, kes selleks, et hirmu tekitada, kes aga selleks, et mõnd elu päästa või surijale viimset kosutust anda. Ka võitlejate hulgas on palju neid, kellel kas ema või isa on jumal. Sõda peetakse samaaegselt nii taevas kui ka Trooja tugevate müüride juurest otse mereni ulatuval tasandikul.
Kilbid kolksuvad üksteise vastu, odad ristuvad, rauda rüütatud või nahkrihmadesse turvistatud mehed põrkuvad omavahel kokku. Õhk, mis veel hiljuti kaikus hõigetest ja solvangutest, on nüüd tulvil oigeid, võiduhüüdeid, väljakutseid ja kaebeid; segunevad surijate ja tapjate, võitjate ja kaotajate hääled. Esimesena langeb Thalysiose poeg Echepolos, noor troojalane, kellel kreeklane Antilochos piigi läbi otsmiku torkab. Pronksi kolinal langeb Echepolos lahinguväljale ning kohe puhkeb tema ümber äge kähmlus, sest selles sõjas röövitakse langenuilt relvad ja suur häbi on jätta seltsimehe surnukeha vaenlase kätte. Liiga pikaks läheks loetleda kõiki sõjamehi, olgu juhte või lihtsõdureid, kes sel päeval lahingus surma leiavad. Juba näib, et pärast esimest kohtumist peavad troojalased vaenlase surve all tagasi tõmbuma, kui kõlab Apolloni hääl:
„Troojalased, hobuste taltsutajad, ärge peatuge! Mida te kardate? Kreeklaste nahk pole kivist ega terasest , et seda pole võimalik haavata! Pidage meeles, et Achilleus täna ei võitle. Edasi! Edasi!”
Troojalased lähevad vasturünnakule. Voolab veri ja tõuseb tolm. Müdisevad hobusekabjad ja krigisevad vankrirattad, taevast aga sajab nooli ja odasid. Siis hüüab Athena väsinult Aresele: „Ares, kas ei saa sulle neist tapatalgutest juba küllalt? Tule ära! Tõmbugem kähmlusest kõrvale, ärgem enam võidelgem! Ärgem ärritagem isa Zeusi!” Nii öeldes võtab ta oma mässaval vennal käest ja viib ta Skamandrose kaldale, kus nad hingeldades ja veristena peatuma jäävad.
Lahinguhoog raugeb, kuigi mitte sellepärast. Siis aga tungib üks vapramaid Kreeka juhte Diomedes võitlusinnust tiivustatuna üha ägedamalt troojalaste vastu, kes tema löökide all taas on sunnitud taanduma. Diomedes on kui ületulvava veega jõgi, mis purustab kõik oma teel ning mida mitte miski ei suuda peatada. Aga Pandaros, toosama, kes alles hiljuti haavas reeturlikult Menelaost, ei värise teda nähes. Ta paneb noole oma vägevasse vibusse ja saadab selle teele. See tabab Diomedest õlga, tungides tagant sisse ja eest välja. Kostavad rõõmuhõisked ja troojalased lähevad taas rünnakule. Alistamatu Diomedes aga reageerib valule ja nõrkusele, pöördudes oma kaaslase poole: „Sthenelos, tõmba see nool välja, et saaksin lahingusse tagasi minna! Aga sina, Athena, anna mulle jõudu, et saaksin tappa selle, kes mind haavas!” Sthenelos tõmbabki noole välja ja kuigi haavast jookseb vulinal verd, tormab Diomedes jälle lahingusse. Maapind on verest punane ja langenutega kaetud. Kaks Priamose poega, Chromios ja Echemnon, kes sõidavad ühes ja samas vankris, satuvad raevunud Diomedese teele ette. See kisub nad kaarikult maha, tapab nad ja riisub neilt turvised . Siis kutsub dardanite juht ja Aphrodite poeg Aineias Pandarose enda juurde. „Pandaros!” hüüab ta. „Peame Diomedese peatama. Roni minu vankrile ja läki!” Pandaros tuleb joostes: „Ma juba haavasin seda mõrtsukat!” teatab ta. „Nüüd aga tapan ta! Lähme! Sina, Aineias, juhi vankrit, mina võtan oda!” mehed sõidavad raevukalt läbi lahinguvälja, suundudes otse Diomedese poole. Sthenelos märkab neid. „Diomedes,” hüüab ta, „ tagane ! Aineias ja Pandaros peavad sulle jahti! Sa oled haavatud, ära jäta ennast nii kaitsetuks!” Diomedes ei kuula, vaid jääb kartmatult ootama ja kui Pandaros kogu jõust oma oda tema poole lennutab, on Diomedes valmis löögi eest kõrvale põikama. „Mööda läks!” hõiskab ta ja virutab omakorda. Tema piigist kõrisse tabatult variseb Pandaros surnuna kaarikult. Aineias on valmis oma langenud sõpra kaitsma, aga Diomedes kahmab maast suure kivi ja lajatab talle sellega, tabades jalga. Aineias kukub ja sureks kindlasti vaenlase verise oda järgi, kui Aphrodite talle appi ei tuleks, peites ta oma loori alla. Aga Diomedes ei peatu isegi mitte jumalanna ees – raevukalt kisendades ajab ta Aphroditet taga ja haavab teda odaga randmest. Imekaunis taevane olend karjatab valust, sõdur aga möirgab:
„Minema siit!” karjub ta. „See on lahing ja kui sa tahtsid teada, mida see endast kujutab, siis nüüd sa seda tead!” Tuulekeerisena pöördub Aphrodite Olymposele tagasi, ta on vapustatud, tema käsi veritseb ja valutab. Aga ta on päästnud kindlast surmast oma armastatuima poja Aineiase.
Diomedese jõud pärineb Athenalt, kes pärast hingetõmmet on jälle taplusse sekkunud. Kohe järgneb talle ka Ares, kes tuleb appi troojalastele.
„Kui kaua te lasete ennast tappa?” hüüab ta neile. „Aineias on haavatud, kas tahate teda vaenlase kätte jätta?”
Nendele sõnadele vastavad troojalased meeleheitliku vasturünnakuga ning Hektor tungib oma sõjavankriga läbi vaenlaste ridade, kuni jõuab Aineiase juurde ja tirib ta teda ümbritsevate kreeklaste käte vahelt välja. Kuigi Aineias on vigastatud , on ta valmis võitlema. Siiski hakkavad troojalased taas taanduma ja on viimaks surutud otse linnamüüri alla. Üks Priamose poegadest, vapper Helenos, kes on kogu päeva võidelnud esimeste seas, läheneb nüüd Hektorile.
„Vend,” ütleb ta, „asjad pööravad halvaks: me pole küll veel kaotanud, aga Trooja väravad on nii lähedal, et mõnel võib tekkida kiusatus linnas varju leida ja see oleks lõpp. Sina ja Aineias peaksite mehi lahingule innustama: küllap nad võitlevad. Aga sellest ei piisa, Hektor, mine linna ja palu perenaistelt, et nad ohverdaksid Athenale oma kõige ilusama peplose. Ta ei tohi enam olla meie vaenlane!” Hektor noogutab ja sõidab Aineiase kõrval läbi kogu võitlusjoone, julgustades oma meeste ridu ja ergutades neid vastupanule, siis aga lahkub väljalt ning siseneb talle avaneva värava kaudu jooksusammul Troojasse.
VI laul
Hektor jõuab tolmuse, verise ja higisena ning määrdunud turviserüüga kuningakotta. Ta astub trepist üles ning kohe ruttab talle vastu tema ema Hekabe:
„Hektor, mu poeg, kas tuled sa nüüd paluma Zeusi, et ta teid lahingus toetaks? Jah, tee seda kindlasti! Aga enne joo ära see vein, kosuta ennast – sa oled väsinud!”
„Ei, mu õilis ema, ära paku mulle veini, ma ei söanda veriste kätega Zeusi terviseks juua, pealegi võtab vein jõu. Parem kogu kokku oma tütred, miniad ja Trooja kõige õilsamad naised ning annetage üheskoos Athenale viivitamatult kõige ilusam peplos, mis teil on… Luba talle, igal aastal ohverdame tema auks kaksteist kõige ilusamat lehma, ainult kõrvaldagu ta lahingust Diomedes. See mees hävitab meid. Tee seda kohe, ema! Mina lähen otsin , kus on Paris!”
Nõnda öelnud, Hektor eemaldub, astudes kiiresti läbi lossi koridoride ja uhkete saalide; Hekabe koos teiste naistega aga läheneb hardunult Athena kujule, viies talle kõige kallima ja ilusama oma peplostest. Sõjakale jumalannale lubatakse pikkadeks aastateks heldeid ohverdusi. „Oo jumalanna,” paluvad Trooja naised, „murra katki mõrtsukas Diomedese oda!”
Aga kõik on tulutu. Athena teeb keeldumise märgi.
Sellal on Hektor jõudnud Helena ruumidesse. Siin leiab ta eest Parise, kes istub jõude oma imeilusa naise kõrval ja on ametis enda kiivri, turvise ja kilbi läikima löömisega.
„Häbematu!” hüüab ta süüdistavalt. „Linnamüüride taga lähevad mehed sinu pärast surma, ja millega sina tegeled? Hõõrud relvi läikima, aga endal pole julgust neid kasutada! Tee, et sa saad siit otsemaid sinna, kus on su koht, sa õnnetu!”
„Hektor, mu vend,” vastab Paris punastades, „jah, sul on õigus: te võitlete ja mina olen siin. Aga ära ole kannatamatu, püüa mind mõista. Tahtsin ainult Helenaga natuke nelja silma all rääkida ja pealegi keelitas ka tema mind lahingusse minema. Lähen kohe, panen ainult turvistiku selga ja tulen sulle järele!”
Siis sõnab Helena: „Hektor, oleksin parema meelega surnud, selle asemel, et olla selle sõja põhjuseks! Püüdsin Parist veenda, et ta lahingusse läheks, aga kerglane ta on ja selleks ta jääb. Istu siia minu juurde, mu armas küdi, ja puhka veidi…”
„Ei, seda ma ei tee, Helena!” katkestab teda Hektor. „Mu armee on sõdimas ja ootab mind. Tahaksin ainult korraks näha oma naist ja poega. Sina sunni Parist tagant, et ta ennast relvi seaks ja oma postile läheks. Täna on otsustav päev, mis võib koguni tähistada meie lõppu!” ütleb Hektor ja läheb otsima oma naist Andromachet.
Aga naist ei ole oma toas. Ka pole ta läinud koos Hekabe ja teiste naistega Athena kuju juurde peplost viima. Teades, et linnast väljas keeb lahing, milles kreeklased on võidukad, on ta võtnud kaasa ühe amme ja pisipoja Astyanaxi ning läinud linnamüürile Skaia värava kohal, kust lahinguväli hästi silma paistab. Nii kiirustab ka Hektor Skaia värava juurde, kus Andromache meest märgates talle kaamel ilmel murelikult vastu jookseb. Nähes, kuidas Hektos Astyanaxi silmitsedes naeratab, surub Andromache ennast mehe vastu ja laliseb:
„Oh õnnetust, sinu julgus su tapab! Kas sul ei ole kahju minust , Hektor, ja meie väetimast pojast? Mul ei ole ju kedagi peale sinu: oled mulle nii mehe, isa, ema kui ka venna eest. Halasta meie peale, jää siia väravatorni! Kutsu armee linnamüüride taha, aitab ju sellest, kui sa Troojat kaitsed . Miks pead sa veel linnast väljas taplemas käima?”
„Kallim,” vastab Hektor hellalt, „muidugi on mul teist kahju. Aga ma ei saa jätta oma kohust. Võib- olla ma suren , aga siis võid sa olla uhke selle üle, et su mees i hoidnud taplusest kõrvale. Anna mulle korraks last hoida,” lisab ta õnalt.
Hektor võtab Astyanaxi sülle, aga last kohutab isa uhke turviserüü ja kiivriharjal õõtsuv tutt ning ta pistab heleda häälega röökima; siis võtab isa naeratades kiivri peast , suudleb väikemest ja tõstab ta kätel üles, ise lausudes: „Zeus ja kõik teised jumalad, tehke, et mu poeg kasvaks tugevaks, kui ta kord Troojat valitseb. Tehke nii, et rahvas räägiks tema kohta: „poiss on veel kangem kui ta isa!”” Hektor annab poja emale tagasi ja jätkab: „Ära nuta , Andromache. Kui mu saatus on ellu jääda, ei saa keegi mind tappa. Surm aga ootab kõiki, nii argu kui vapraid , tema eest pole kellelgi pääsu. Tõuse nüüd. Mine koju. Ela, nagu naisel on õige elada. Sõda jäägu meie, meeste, mureks.”
Nõnda öelnud, paneb Hektor kiivri jälle pähe, jätab Andromache nutma ja laskub tornist alla, võttes suuna värava poole. Teel kohtub ta Parisega, kes on riietatud lahinguks, ning jõuab koos temaga armee juurde.
VII laul
Nende tagasijõudmine lahinguväljale lisab troojalastele indu ja nad liiguvad vastasele peale. See ootamatu vasturünnak lööb kreeklased taanduma. Seda näeb Athena kõrgelt Olympose mäelt, kuhu ta vahe peal on hinge tõmbama läinud, nüüd aga pöördub ta kiirel lennul jälle Trooja poole tagasi. Vaevalt on ta jõudnud seal maanduda, kui talle astub vastu Apollon:
„Kuidas siis nii, Athena, tulid uuesti Olymposelt alla? Kas sul on tõesti nii kange himu näha, kuidas Troojat hävitatakse? Kuula parem minu nõu: täna on juba küllalt tapeldud. Liiga palju on juba verd valatud. Teeme õige tänaseks sellele heitlusele lõpu. Hiljem las võitlus käia edsi. Tänaseks aga piisab .”
„Jah, Apollon,” vastab jumalanna, „ka mina arvan, et tänaseks aitab. Kuidas sa aga mõtled lahingut peatada?”
„Üks võimalus on korraldada nii, et Hektor kutsuks mõne kreeklaste sangari üks- ühe vastu võitlema: siis raugebki heitlus.”
Nõnda jõuavadki Zeusi lapsed omavahel kokkuleppele ja sisendavad Helenosele, et see pöörduks oma venna Hektori poole sõnadega:
„ Kuule , Hektor, ma tean ja tunnen , et täna sa ei sure. Seda ilmutasid mulle jumalad. Las kõik mehed istuvad maha puhkama ja kutsu ise mõni kreeka sangar endaga mees mehe vastu võitlema.”
Hektor nõustub; oma meeste rivi eest läbi kõndides käseb ta kõigil võitlusest tagasi tõmbuda ja maha istuda. Nähes, et troojalased panevad relvad käest ja istuvad pikkades sirgetes ridades maha, annab Agamemnon kreeklastele kohe samasuguse korralduse. Seal, kus alles natuke aega tagasi möllas taplus, valitseb nüüd suur vaikus; keegi ei liigu enam seal, kus enne surusid vastastikku vaenulikud väed ja veeresid nende sõjavankrid.
Hektor astub ette ja peatub kahe väe vahel: „Kuulge kõik! Selle sõja lõpp on kas võit või surm. Olen siis selleks, et esitada väljakutse sellele kreeklaste seast, kes ihkab minuga võidelda. Teen ettepaneku, ja olgu Zeus selle tunnistajaks, et kes võidab, saab endale võidetu relvad, kuid annab tagasi tema surnukeha, et see saaks auga maha maetud. Noh! Kes võtab mu väljakutse vastu?”
Neile sõnadele järgneb pikk vaikus. Hektor on vahva võitleja ja oma kodumaa eest väljas. Mitte keegi kreeklastest ei söanda kohe väljakutsele vastata. Piinlik vaikus kestab, kuni vana Nestor hüüab: „Häbi, kreeklased! Kas tõesti on võimalik, et mitte keegi ette ei astu? Oleksin ma noor, läheksin ise Hektoriga võitlema!”
Nende sõnade peale tõuseb korraga püsti üheksa kreeklaste juhti: Agamemnon, Diomedes, Aias Oileuse poeg, Aias Telamoni poeg, Ideomeneus, Meriones, Odysseus, Eurypylos ja Thoas, ise häbi pärast näost punetades. Kõik nad on valmis mees mehe vastu minema – võitleja otsustab liisk.
See langeb Telamoni poeg Aiasele, kõige pikemale ja turskemale kreeklastest. Nähes, kuidas too läheneb, raudturvisega kaetud, kandes suurt kilpi ja viskevalmis piiki, ähvardav irve näol, läbib Hektorit kõhklusevärin. Aga ta ei saa enam taganeda , see tooks talle igavese häbi. Niisiis jääb ta lahinguväljale vapralt paigale ja ootab.
„Hektor!” hüüab Aias temast veidi eemal peatudes. „Täna ei ole meie keskel Achilleust, aga meil on küllalt teisigi sangareid, et sinuga võidelda. Hakkame siis pihta, sina tee avalöök!”
„Olgu nii, Aias, alaku võitlus!” Nii öelnud, saadab Hektor hirmsa jõuga teele oma oda, mis kiilub sügavale Aiase kilpi, Aiase piik aga tungib Hektori kilbist läbi, Trooja sangarit ometi haavamata. Tõmmanud piigid kilpidest välja, asuvad sangarid taas võitlema. Aiase odaots haavab Hektorit kaelast, kuid too võitleb edasi, heites vaenlase pihta kivi. Üks Aiase visatud rahn aga vigastab ta põlvi ja pühib jalust maha. Silmapilkselt on Apollon kohal ja aitab Hektori jalule. Kohe haaravad mehed mõõgad ning viskuvad teineteise kallale, ja nii võiks see jätkuda hinge tõmbamata, kuni üks neist on surnud, kui vahele ei tuleks kahte heeroldit, üks Kreeka ja teine Trooja oma, kes nad lahutavad.
„Aitab nüüd, vaprad sõdurid!” ütlevad need. „Jätke taplus. Olete mõlemad vahvad ja mõlemaid teid armastab Zeus. Küllalt. Kohe saabub öö!”
„Olgu pealegi, Aias!” ütleb seepeale Hektor. „Klobisime teineteist mehiselt, nüüd aga vahetagem kingitusi, et kõik võiksid öelda: nad võitlesid vihaselt, aga lahkusid sõpradena.” Nii öeldes ulatab Hektor vastasele oma mõõga, vastu saab aga kalli purpurse vöö. Nii lõpeb kahevõitlus.
Täna enam ei võidelda. Tunnid , mis jäävad veel koiduni, kuluvad selleks, et koguda lahingutandrilt kokku langenud seltsimeeste laibad ning need auavalduste saatel maamulda sängitada.
VIII laul
Tõuseb uus päev. Zeus kutsub kõik jumalad Olymposele nõu pidama . Tema ilme on pilves. Ta ütleb:
„Kuulake kõik, kuulake hoolega. Ütlen teile, mida ma mõtlen, ja ärgu keegi teist proovigu mulle vastu vaielda . Mind teeb murelikuks asjade käik Troojas. Aeg on see asi lõpetada, seepärast ei tohi enam keegi teist alla minna kreeklasi ega troojalasi aitama . Pidage meeles! Olen seda juba ennegi mitu korda öelnud ja ikka pole te mind kuulanud, nüüd aga võtke teatavaks, et kui näen teist ükskõik keda maa peale laskumas ja sellesse taplusse sekkumas, saadan ma selle pihta oma välgu. Siis alles saate tunda, mis tähendab Zeusi viha.”
Seda öelnud, ronib jumalate isa oma vankrile ja kihutad tuhatnelja Idamäele, kust ta asub tähelepanelikult lahingutandrit jälgima. Jumalad ja jumalannad on Zeusi sõnadest heidutatud ning jäävad Olymposele.
Kui päike tõuseb, seavad kreeklased ja troojalased end relvisse ja ruttavad jälle lahingusse. Varsti on vaenulised väed tihedasti üksteise vastas ning taas korduvad juba tuttavad verised vaatepildid: sõda nõuab uusi ohvreid, tekitab uut valu, uued sangarid langevad ja riisutakse paljaks. Nii võideldakse kogu hommikupoolik, kuni keskpäeval paneb Zeus kreeklaste ja troojalaste sõjaõnne kaalule – ühele vaekausile kreeklaste ja teisele troojalaste saatuse. Viimane on raskem, see tähendab, et õnn on troojalaste poolt.
Kohe saadab Zeus välgu kreeklaste ridade pihta, kes hirmuäratava kärgatuse peale segadusse satuvad ja laiali pudenevad, mida vaenlane kohe ära kasutab, neid jälitama asudes . Taganemisel jääb üksikuna maha vana Nestor. Ta langeks kindlasti troojalastele kergeks saagiks , kuid Diomedes keerab seda nähes oma vankri ringi ja kihutab metsikult hobuseid piitsutades talle appi: „Kuhu te põgenete, kreeklased?” hüüab ta oma lennukalt vankrilt. „Ja kas sinagi põgened, Odysseus, ega tule mulle appi Nestorit päästma?” Tema sõnad mattuvad kaosesse ja kui ta vana sõjamehe juurde jõuab, on ta siiski üksi. Ta hüppab vankrilt maha ja aitab Nestoril peale ronida, öeldes: „Nüüd ei põgene me enam, Nestor. Sa oled küll vana, aga ma viin su lahingusse. Las Hektor näeb, kellega tal tegemist on. Sthenelos,” ütleb ta oma ustavale kutsarile, „aja otse Hektori peale!”
Keset kreeklaste üleüldist põgenemist on Diomedes seega ainus, kes rünnakule läheb. Ta heidab piigi Hektori suunas, püüdes tabada tolle südant. Piik läheb aga märgist mööda, tappes siiski Trooja sangari kutsari. Siis sekkub Idamäelt asjade käiku jälgiv Zeus veel kord, lajatades välguga otse Diomedese vankri ette, nii et hobused selle pimestava sähvatuse ja kõrvulukustava kärgatuse mõjul korsates tagajalgadele tõusevad ja Nestor röögatab:
„See on taevane märk, Diomedes! Zeus ei ole meie poolt! Tõmbame tagasi!”
„Ei! Mina ei tagane! Keegi ei tohi minu kohta öelda, et ma olen arg!”
„Minu tuttavate hulgast,” vastab Nestor ärevalt, „ei söandaks seda küll keegi kunagi öelda, Diomedes! Tõmba juba tagasi, ära kutsu Zeusi viha teist korda enda peale!”
Viimaks pöördub vanker tolmupilve üles keerutades ringi ja võtab suuna kreeklaste laagri poole. Vahepeal on troojalased julgust juurde saanud, nad liiguvad valju kisaga edasi, järgnedes Hektorile, kes neid oma kõrgelt kaarikult õhutab:
„Troojalased, liitlased, sõbrad! Eile saatus ei soosinud meid, aga täna me võidame! Kui ainult indu jätkub, siis tungime täna kreeklaste laagrisse ja teeme sellele sõjale lõpu! Edasi! Ärgu keegi jäägu paigale! Nagu Diomedes ees, nii meie temal kannud! Edasi!”
Kõik järgnevad talle, ning mitte ükski kreeka sõdalane ei julge kinni pidada ja vastupanu osutada. See on krahh, kunagi varem pole kreeklased niimoodi pagenud. Ükshaaval või korratutes rühmades ületavad nad oma laagrit ümbritseva kraavi ja otsivad varju seda piirava valli tagant. Troojalased jälitavad neid, lastes vahetpidamata nende pihta nooli ja pildudes neid viskeodadega. Mõne aja pärast pole väljapoole valli jäänud ühtegi kreeklast.
Vall ümber laagri on tugev ja hästi ehitatud ning kaitseb ka kreeklaste laevu, mis on peaaegu kõik kaldale kuivale kantud . Kreeklaste jaoks on laevad sõja lahutamatu osa: kui nad need kaotaksid, ei saaks nad enam relvi ja sõjamoona hankimas käia. Pealegi, kuidas pöörduksid nad tagasi kodumaale, kui nad laevadest peaksid ilma jääma?
Vall on köitnud troojalaste tähelepanu niivõrd, et nad on unustanud isegi taevasse vaadata. Nii ei märkagi nad, et päike on oma päevase ringi sooritanud ja on kohe loojumas. Hektor on üllatunud ja imestunud, kui hakkab puhuma tugev tuul ja langevad õhtuvarjud. Ta pöörab ringi, näeb päikest punasena merre loojuvat ning seisatab, hüüdes oma meestele, et nende õhinat peatada:
„Aitab, vennad! Pidage! Lootsin juba täna vaenlase laevade kallale pääseda, aga nagu näete, jõuab õige varsti kätte öö. Kuulakem saabuva öö käsku ja katkestagem võitlus! Aga,” lisab ta, „me ei lähe õhtuks tagasi linna ega loovuta juba kord tagasi vallutatud ala. Saatkem mõned meist siiski linna naistele ja sõpradele sõna viima, et vägi jääb sõjaväljale laagrisse. Kreeklased ei pääse siit kuhugi põgenema. Homme koidikul ületame selle tõkke,” jätkab ta valli suunas viibates, „ja paneme nende laevad põlema. Kui neil ei ole enam millegagi põgeneda, kaotavad nad igasuguse tahtmise võidelda! Mitte keegi ei julge siis enam kunagi sõjaga Trooja vastu tulla. Püstitame telgid , süütame suured lõkked! Nendest läidame tõrvikud, millega me homme pistame tule otsa vaenlase laevastikule!”
IX laul
Kreeklaste leeris möödub öö rahutult ja unetult. Valliharjal kõndivad tunnimehed silmitsevad tummalt troojalaste süüdatud lõkkeid; sealt poolt kostab võidulaulu. Kreeka juhid on kogunenud Agamemnoni telki nõu pidama. Mitte kordagi üheksa sõja-aasta jooksul pole kreeklased nii armetu kaotuse osaliseks saanud.
„Ma ei uskunud, et troojalastel on veel nii palju võitlusindu,” lausub Agamemnon rusutult. „Tõepoolest ei uskunud. Küllap see on taevane märk. Zeus annab teada, et me Troojat iialgi vallutada ei suuda.”
„Ära räägi niisugust juttu! Mina võtan Trooja, kui ma ka üksi koos oma kutsari Sthenelosega peaksin sõdima!” hüüab Diomedes ägedalt. Vana Nestor aga sõnab rahulikult : „Sõnadega ju ei sõdita. Sa oled masendatud, Agamemnon, ja ma mõistan sind. Aga pea meeles, et meil ei olnud lahingus toeks Achilleust, ja kas meeldib see meile või mitte, tema vägeva käsivarre toetuseta me võitu ei saavuta. Ütlen sulle otse: sa solvasid teda ja sinu asi on temaga rahu teha.”
Pärast mõningast vaikust kostab Agamemnon: „Jah, ma tunnistan seda. Solvasin Achilleust, tema keeldus võitlemast ning see on meie kaotuse põhjus. Sõbrad,” jätkab ta, „tunnistan, et olen eksinud. Aga ma olen teie juht. Seega kuulake, mis ma teile ütlen, ja ma loodan, et Achilleus tuleb homme ise lahingusse…”
Mõne aja pärast väljuvad Nestor, Aias ja Odysseus Agamemnoni telgist ning liiguvad piki mereranda Achilleuse peatuspaiga poole, mille ümber peavad hoolsalt vahti pikkade odadega mürmidoonid.
Achilleus on oma telgis, veetes aega hea sõbra Patroklose seltsis . Nad pole relvastatud ning nende turvistikud, kilbid, säärekaitsmed ja kiivrid vedelevad sealsamas nurgas . Pingil istudes lõbustab Achilleus ennast lüüramänguga, lauldes ise selle saatel iidseid laule, mis jutustavad sõjast ja kangelastegudest, Patroklos aga kuulab teda vaikides. On tunne, nagu oldaks tuhande miili kaugusel Troojast ja verega immutatud tapatandrist. Achilleuse südant paisutab ikka veel viha ja meelepaha.
Nähes Nestorit, Aiast ja Odysseust, paneb noormees lüüra kohe kõrvale, tõuseb naerateades ja ulatab käe: „Sõbrad!” hüüatab ta, „Mis rõõm teid jälle näha! Tulge! Sina, Patroklos, kalla meile joogiks punasemat ja puhtamat veini! Odysseus, Aias, tark Nestor! Sööge ja jooge mu seltsis!”
Niisiis süüakse, juuakse ja vesteldakse, nagu poleks neil päevil midagi tõsist juhtunud, viimaks aga ütleb Odysseus peekrit Achilleuse poole tõstes:
„Sõber, me ei tulnud sinu juurde ainult jooma. Veidi aja eest lõppes Agamemnoni telgis nõupidamine. Õilis Achilleus, Agamemnon palub meil sulle öelda, et ta tunnistab oma viga: ta tunnistab, et on sind solvanud, võttes sinult ära Briseise, kelle sa olid vaprusega endale võitnud. Ta palub öelda, et kui sa tuled tagasi võitlejate ridadesse, on ta valmis neiu sulle tagastama, ja mitte ainult seda. Kui Trooja on vallutatud, on sul eesõigus valida orjatariks kakskümmend kõige ilusamat Trooja neiut ja kui me jõuame tagasi Kreekasse, võid saada naiseks ühe Agamemnoni tütardest. Sinust, Achilleus, saab kogu Kreekamaa kuninga väimees. Tulime sulle seda ütlema, et paluda sul tulla tagasi sõdima.”
Odysseus on oma sõnumi välja öelnud ning vaikib nüüd. Vaikus kestab kaua, siis vastab Achilleus süngelt: „Odysseus, sa rääkisid minuga selget keelt, ja ka mina räägin sinuga sama selget juttu. Mees, kes sind siia saatis, on mulle vastikum kui ükskõik missugune teine inimene maailmas. Ma usaldasin teda, kuid ta ei õigustanud seda; ma olin kinkinud talle oma sõpruse ja ta ei õigustanud ka seda. Ta on näidanud, et temas ei ole ei suuremeelsust ega ausust. Ma teenisin teda ustavalt, vastutasuks aga võttis ta minu käest ilusa Briseise – tüdruku, keda ma armastasin . Agamemnon ei suuda mind iial veenda oma meelt muutma. Ta ei saatnud teid minu juurde mitte sellepärast, et ta mõistis, et on valesti toiminud, vaid sellepärast, et talle sai lahinguväljal osaks raske kaotus. Las ta jätkab üksi oma võitlust Hektori vastu. Arvan isegi,” jätkab noormees, „et sõidan hoopis minema siit maalt, kuhu ma ei ole tulnud iseenda vabal tahtel…”
„Achilleus…” alustab Odysseus, aga Achilleus jätkab: „Kui mu ema Thetis kuulis , et ma Trooja sõtta lähen, ütles ta, et ma leian siit surma ja igavese kuulsuse. Aga ta lisas , et kui ma sõtta ei lähe, elan ma kaua ja õnnelikult. Hea küll, ma siis muudan oma valikut pika ea kasuks ja lähen oma teed. Sedasama soovitan ma teile kõigile. Pole mõtet jätkata. Te ei suuda kunagi Troojat vallutada.”
Nendele sõnadele järgneb hämmeldunud vaikus. Odysseus ja tema kaaslased vahetavad veel mõned sõnad, püüdes veenda Achilleust oma kavatsusi muutma, kuid asjatult.
Joonud kurvalt põhjani viimase karika veini, pöörduvad mehed kolmekesi tagasi Agamemnoni juurde, viies talle mõru vastuse: Achilleus ei anna järele, tema viha ei leebu. Ta ei tule tagasi lahingusse.
X laul
On sügav öö. Lahingust väsinud, on paljud sõdurid pikali maha heitnud ja püüavad unest kosutust leida. Aga mitte kõik ei maga. Agamemnonit painab mure ja ta ei suuda uinuda. Troojalased on jõudnud otse müüride äärde, üsna laevade lähedale. Mida nad kavatsevad? Muidugi rünnata, aga millal? Kas veel samal ööl või homme?...
Hektor pole kunagi nii kaugele linnast välja tunginud. Agamemnon vaatab süngelt Troojalaste lõkkeid, mida eed tasandikul on süüdanud. Neid on palju. Oht on tohutu suur. Kes teab, järsku lõpeb kreeklaste ettevõtmine katastroofiga?
Viimaks kuningas otsustab: ta ei saa kogu seda muret eneses hoida, vaid käib oma väejuhtide telgid ükshaaval läbi ja kutsub kõik kokku uuele nõupidamisele.
„Meil on vaja teada saada,” ütleb ta, „mis kavatsused troojalastel on – kas nad valmistuvad ründama täna öösel või ootavad homseni. Meie mehed on väsinud, enamus magab. Peame teada saama, kas tohime lasta neil puhata või tuleb lasta neil ennast lahinguks valmis seada.”
Salakuulajateks troojalaste laagrisse pakuvad ennast Odysseus ja Diomedes. Nad väljuvad vargsi väikese värava kaudu valliseinas, hiilivad hääletult ümber ala, millel vedeleb veel eilsetest tapatalgutest langenute korjuseid ja relvi, ning lähenevad vaenlase lõkketuledele. Korraga peatab Odysseus oma kaaslase ja sosistab: „Peatu! Kas sa ei kuule? Keegi tuleb meie poole!”
Nii see on. Pimedusest kerkib esile vari ja on näha turvise nõrka helki. Diomedes ootab hetke, siis hüppab oda viibutades tulijale ette. „Seis!” karjub ta. „Kes sa ka ei oleks!”
Mees peatub, hambad hirmust lõgisemas. „Ärge tapke meid,” anub ta, „kinkige mulle elu!”
„Kes sa oled? Räägi, kui sa ei taha kohe surra!”
„Olen Dolon. Mind saatis Hektor,” vastab mees ikka veel värisedes. „Mul oli ülesanne teie leeri tungida , et näha, mida te teete, see tähendab, kas te kavatsete veel võidelda või valmistute lahkuma…”
„Ahaa, te siis arvate, et alistasite meid lõplikult! Ei, Dolon, me ei lähe kuhugi. Aga räägi, kas teile on tulnud täiendust, et te võidus nii kindlad olete?”
Dolon, kes oli ülesande kreeklaste laagris luuramas käia vastu võtnud ainult rikkaliku vaevatasu eest, vastab : „Jah. Tulid traaklased noore kuninga Rhesose juhtimisel. Nad on laagris seal troojalaste paremal tiival. Rhesosel,” lisab ta, „on kaks suurt ja uhket valgekarva traaklit, kõige ilusamat, keda ma kunagi olen näinud. Aga laske mul nüüd minna, ma…”
Tal ei lasta jätkata – Diomedes tapab ta mõõgahoobiga. „Kui see läheb tagasi Hektori juurde, oleme kadunud,” selgitab ta. „Aga lähme, Odysseus, tervitame ka traaklasi!”
Mehed hakkavad taas edasi liikuma ning jõuavad troojalaste laagrisse, kus kõik magavad, relvad ja rakmed korralikult kolmes reas nende kõrval. Keegi ei märka Odysseust ja Diomedest, kes varjulisi kohti otsides libisevad vaikselt telkide ja aediku poole, kus magab hulk hobuseid. Jah, Dolon on tõtt rääkinud: need kaks suurt hobust on kindlasti kõige kaunimad loomad, keda Trooja müüride all ealeski nähtud! Ah, kui saaks niisuguse saagi oma leeri kaasa viia! Kui suur au see oleks!
„Mina võtan hobused oma mureks,” ütleb Odysseus. „Sina võta meestega midagi ette.”
Diomedes noogutab ja suundub käratult suure telgi poole; samal ajal hiilib Odysseus aediku juurde, leiab sissepääsu ning liigub aeglaselt ja rahulikult hobuste vahel, et need teda märgates hirnuma ega trampima ei hakkaks . Nii jõuab ta Rhesose imetoredate valgete traavlite juurde…
…Samal ajal on Diomedes tunginud traaklaste juurde, kes on vaevalt Trooja laagrisse jõudnud ning magavad homseks ettenähtud lahingu ootuses . Nende õnnetuseks saabusid nad võiduhetkel. Õnnetuseks sellepärast, et võidujoovastusest tingitud enesekindlusest pole nad vaevunud isegi tunnimehi välja panema !
Julm Diomedes tõmbab mõõga tupest ja tapab unepealt vähemalt kaksteist traakia sõjameest. Kolmeteistkümnendaks ohvriks langeb noor kuningas Rhesos , kes on tulnud Troojasse lootuses leida kuulsust . Temagi kõri torgatakse une pealt läbi nagu tallel!
Diomedes jätkaks veelgi oma veretööd, aga kartuses , et keegi neist võib ärgata ja häiret tõsta, otsustab ta tagasi minna. Ka Odysseus peaks olema selleks ajaks hobustega hakkama saanud. Odysseus ootabki teda juba kannatamatult:
„Peame kiirustama! Oleme otse troojalaste keskel. Kui nad meid märkavad, oleme kadunud!”
„Kaksteist meest ja nendele lisaks Rhesos,” vastab Diomedes irvitades, „ei märka küll enam midagi. Noh, võtame vankri ja kaome siit!”
Hobused rakendatakse Rhesose sõjavankri ette ning neid piitsutades ja õhutades kihutavad salakuulajad kreeklaste laagri suunas. Nende hüüded ja hobusekapjade plagin äratab unest traaklased, kes nüüd märkavad ka une ajal toime pandud mõrtsukatööd ja annavad häiret. Kohale kiirustavad kõik troojalaste juhid, nende hulgas Hektor. On aga juba hilja: Rhesos lebab omaenese vere loigus, õhus hõljuv tolmujutt aga näitab, et tapjad põgenevad koos tema uhkete hobustega!
Niisugune sõda juba kord on – kui ühel pool nutetakse, siis teisel pool rõõmustatakse. Nüüd on lein troojalaste leeris, samal ajal kui kreeklased pühitsevad veini ja lauludega Odysseuse ja Diomedese kangelastegu.
XI laul
Viimaks saabub koit ja kreeklased, kes öösel uut jõudu on kogunud, asuvad vasturünnakule. Vaja on kihutada vaenlane laevade juurest nii kaugele kui võimalik, seepärast väljuvad nad hulgana laagrist ja asuvad rünnakule.
Nagu eile ja nagu üheksa pika aasta jooksul juba tavaliseks on saanud, tungivad mehed tihedates ridades taas üksteise peale, taas tormavad sõjameeste vahelt läbi vankrid perutavate hobustega, taas otsivad üksteist välja vaprad noormehed , seavad end teineteise vastu, esitavad väljakutse, tapavad ja surevad. Taas joob kuiv maapind kangelaste verd.
Kunagi pole Agamemnon nii vapralt võidelnud kui nüüd, kunagi pole ta tabanud ja tapnud nii palju vaenlasi kui nüüd. Näib, nagu ei suudaks keegi talle vastu panna, ja juba on troojalased siin- seal tema pealetungi survel taganema löömas, kui tema ette ilmub ootamatult Antenori poeg Koon ja haavab teda odaga käsivarrest. Raevust ja valust möirates pöördub Agamemnon ringi ning tapab oma haavaja, kuid ei jõua ka ise enam kilpi käes hoida ja otsekohe lendab tema pihta tihe noolesadu. Tal ei jää üle muud kui taganeda vankri juurde, sellele ronida ja põgeneda.
„Agamemnon põgeneb!” hüüab nüüd Hektor. „Rünnakule!”
Nüüd on kreeklaste kord taanduda: paljud viskavad isegi relvad käest, et jalad kiiremini võtaksid. Odysseuse kõrval võidelnud Diomedes peatub ja hüüab: „Mida me küll teeme? Põgeneme nagu lambad ! Kas oleme korraga kaotanud kogu oma jõu? Jää siia, Odysseus! Paneme vastu!”
Vastuseks teatab Odysseus: „Mina ei põgene kuhugi, Diomedes, võitlen siin sinu kõrval. Aga mulle tundub, et Zeus on jälle troojalastele appi tulnud ja meile on jäänud üsna vähe lootust!” Öeldud – tehtud. Relvavennad pöörduvad näoga vaenlase poole ja jäävad teda ootama. Esimesena asub neid ründama Hektor, kes aga saab odaga pihta ja on sunnitud taanduma. Diomedes irvitab talle järele:
„Noh, põgenema lõid, Hektor!... Aga ma tulen ja leian su, ükskõik, kus sa ka ei ole, ja sunnin sind lõpuni võitlema!”
Vaevalt on ta jõudnud seda öelda, kui Paris saadab tema suunas teele noole, mis tabab teda paremasse reide. Põletav valu sunnib Diomedest peatuma ja ta toob kuuldavale needuse. Paris hüüab võidukalt:
„Pihta sain! Paraku mitte päris sinna, kuhu tahtsin! Kahju, et see nool sind kõhtu ei tabanud!”
„Kehkenpüks sihuke !” vastab Diomedes. „Oleksime me sinuga vastakuti ilma selle vibuta, mõõk mõõga vastu, siis sa niimoodi ei kelgiks!”
Aga juba tungivad troojalased Diomedesele peale. Vigastus on tõsine, nii et ta ei saa ei võidelda ega põgeneda, ning oleks seekord ilma Odysseuse vahelesegamiseta kadunud. Kaaslane seab ennast talle kilbina ette ja paneb üksi vastu saja troojalase survele. Paljud neist ta tapab, aga ometi ei suuda ta kõrvale põigata, kui Hippaspese poeg Sokos virutab talle kähmluse kohutavas segaduses hirmsa hoobi. Athena sekkumiseta, kes löögi jõudu pehmendab, oleks see surmav . Odysseus saab väga hästi aru, et kaua ta vastu pidada ei suuda – mõne aja pärast on ta sunnitud järlele andma ja see tähendaks lõppu nii talle endale kui ka Diomedesele. Ta hüüab appi ja vaatamata lahingukärale kostab tema hääl Menelaose kõrvu, kes hõikab: „See on ju Odysseus, kes abi palub! Aias, tule kohe minuga ühes! Lähme!”
Mõlemad mehed sööstavad edasi ja leiavad üleni verise Odysseuse ennast meeleheitlikult trobikonna vaenlaste vastu kaitsmas. Aias läheb oma hiiglasuure kilbiga ees. See on nagu torn, mille kaitse all Menelaos pääseb Odysseuse ja Diomedese juurde neid lahingumöllust välja tooma . Mõlema jõud on otsakorral, kui nad Menelaose talutamisel sõjavankrini jõuavad, selle peale ronivad ja kiiresti tagasi laagrisse sõidavad.
Troojalste rünnk aga jätkub Hektori ja Parise juhtimisel, kes vastavale oma ilusale Helenale antud lubadusele püüab enda senist viletsa võitleja kuulsust parandada. Tema vibu saadab üksteise järel teele hirmsaid nooli, mis toovad surma ja valusaid haavu . Üks neist tabab ka arst Machaoni. See on kreeklaste jaoks raske löök.
„Nestor!” hüüab alati võitlusliinil viibivale vanale sõjamehele Idomeneus. „Machaon on väärt sadat meest! Pane ta oma vankrile ja vii varjule. Me katame sind!”
Nii tehaksegi ja lahing jätkub kasvava hooga , pöördudes troojalste kasuks. Samm- sammult lähenevad nad vääramatult kreeklaste telkide ja laevade kaitseks ehitatud vallile.
Seal üleval, kuivale tõstetud laeva vööris, seisab lahingut pealt vaadates Achilleus. Osavõtmatult on ta jälginud lahingu eri faase , aga nüüd kutsub ta oma hea sõbra Patroklose ja ütleb:
„Patroklos, Nestor toob praegu heitlusest välja üht haavatut. Ma ei näe, kes see on, aga mulle tundub, et see on Machaon. Mine kuula järele. Machaon on mulle kallis, ta on sõber, keda ma ei tahaks iial kaotada.”
Patroklos kiirustab ja leiabki Nestori, kes oma telgis Machaonile esmaabi annab.
„Mis teeb Achilleusele muret?” pärib vanamees üllatunult. „Machaon? Jah, aga ka hulk teisi kreeklasi on haavatud. Haavatud on Diomedes, haavatud on Odysseus, haavatud on Agamemnon…Meil on peenike peos , aga mis tema teeb? Vaatab pealt, kuidas me sureme!”
„Teda on liiga sügavalt solvatud, ärge lootkegi, et ta võitlema hakkab,” vastab Patroklos. Oma valget tukka raputades pomiseb Nestor: „Ja meie jaoks on see lõpp. Sina, Patroklos, oled tema soosik, püüa vähemalt sinagi teda paluda, et ta meile appi tuleks! Ja kui ta ise ei taha tulla, siis palu, et ta annaks sulle oma relvad ja tule sina tema asemel! Troojalased peavad siis sind Achilleuseks. Vahest kärbib see nende julgust ja nad ei ole siis ehk nii ägedad meid ründama!”
Patroklos ei söanda vastata, vaid läheb joostes tagasi Achilleuse telki. Kõik, keda ta teel kohtab, on haavatud, väsinud ja kaotusega leppinud.
XII laul
Niisiis löövad troojalased kreeklased taganema. Need tõmbuvad esialgu kraavi, siis aga koguni valli taha. Selle harjalt lendab ründajate selga nooltesadu. Läbi tolmu ja möllu on troojalaste vankrid välja jõudnud surnutega ülekülvatud vallikraavi pervele ja seisavad seal üksteise kõrval pikas reas. Mõni läbematum tahaks kohe edasi tungida ja katset teha takistus ületada, aga hobused löövad perutama ja taganevad hirnatades. Ei ole võimalik neiud üle kraavi minema sundida .
„Hektor!” hüüab üks kõige vapramaid troojalasi Polydamas. „Nii ei ole mõtet proovidagi siit läbi minna! Tuleme vankrite pealt maha ja lähme jalgsi edasi. Vankritega oleme vallikraavis kreeklaste jaoks kerge saak!”
„Jah,” kiidab Hektor takka. „Kõik vankritelt maha! Edasi!” Ja ta hüppab vankri pealt maha. Kunagi varem pole võit paistnud talle nii lähedal olevat; käeulatuses on ka laevad, relvade ja toidutagavarad – need oma valdusse saada ja rüüstata tähendaks anda kreeklastele surmahoop. Niisiis ületab Hektor oma meeste eesotsas vallikraavi jalgsi ja jõuab otse valli alla. Sealt langeb otse nende pihta pidev noolte, kivide ja odade surmasadu. End kilpidega varjates liiguvad troojalased üha meeleheitlikul jõul kaitstava värava poole. Kreeklased valliharjal ei luba endale hetkekski hingetõmmet, teades väga hästi, et järeleandmine tähendaks nende jaoks lõppu. Võitlevad isegi need, ke on pikast lahingust kurnatud ning olid mõelnud veidike puhata, hinge tõmmata ja oma haavu ravitseda lasta. Ei, selle jaoks ei ole enam aega. Lahing on elu ja surma peale ega võimalda vähimatki puhkehetke.
Korraga hüüab keegi: „Vaadake! Vaadake taevasse!” Kõik pööravad pilgud ülespoole. Otse lahinguvälja kohale on taevasse ilmunud kotkas, kes kannab küüniste vahel tohutu suurt madu . Madu ei ole aga surnud, vaid viskleb ja sisiseb ning püüab ennast vabastada või siis müüa oma elu nii kallilt kui võimalik. Vääneldes suudabki ta pea tõsta korraks nii kõrgele, et ulatub vajutama oma teravad hambad kotka rindu. Metskiut valu tundes toob lind kuuldavale valuhüüde, avab küünised ja laseb saagi lahti. Madu langeb maha ja eemaldub vongeldes. Pulydamas, kes on ometi vapper mees, läheb seda nähes näost kaameks.
„Madu on Zeusi märk, Hektor,” lausub ta. „Näen selles ettekuulutust! Zeus annab meile sellega teada, et jõuame küll laevade juurde välja, aga saame lõpuks siiski kreeklastelt veriselt lüüa!”
„Mis sa seletad, Polydamas?” hüüab Hektor. „Kas sa arvad, et see kotkas ja madu mulle midagi korda lähevad? Mina ei usu muud kui taplust, ja selles ei ole me võidust kaugel! Sa ehk kardad võidelda, kardad surma? Pane tähele – kui sa kavatsed hakata kõrvale hoidma, siis tapan ma su oma kätega! Edasi! Kõik jõud värava peale!
Murrame selle maha, troojalased!” Mehi valjuhäälsete hüüetega õhutades koondab Hektor nad võimsaks rünnakuks, et murda vallivärava kaudu sissepääs kreeklaste laagrisse. Nagu värisevad väravapostid kivimürakate all, mida troojalased tõkke vastu paiskavad, nii värisevad ka kreeklaste südamed. Ründajate selga sajab ülevalt odade, kivide ja noolte katkematu vihm.
Lisaks Hektorile on ründajate eesotsas Zeusi poeg, Lüükia kuningas Sarpedon, kes on oma väega troojalastele appi tulnud. Tema kõrval ennast tohutu kilbiga kaitstes tuleb teine lüüklaste juht Glaukos, neile järgnevad tihedate ridadena sõdurid. Kreeklaste poolel on rünnakut tõrjumas Telamoni poeg Aias ja tema vend Teukros.vallilt, millele on suunatud lüüklaste rünnak, tabab Teukrose vibust lastud nool Glaukost, kes haavatuna on sunnitud eesliinilt taanduma, Sarpedon aga ei tagane. Teda kaitseb Zeus ise: Aias virutab küll oma imejõuga tema pihta oda, lajatab selle otse vastu lüükia kuninga kilpi, kuid ei suuda sellest ometi läbi tungida!
Siiski võtab löök Sarpedoni hetkeks oimetuks ja tema käsivarre tuimaks, ning ta peatub. See kestab aga ainult viivu, siis suudab ta ennast Zeusilt eneselt jõudu saades taas koguda ja hüüab: „Siia – minu juurde, mu vaprad lüüklased! Minu kõrvale! Üksi ei suuda ma selle valli vastu midagi! Kuhu on jäänud teie julgus, miks ei ole te valmis mulle järgnema? Edasi! Ühendatult ei saa meie vastu mitte keegi!”
Lüüklaste massilise rünnaku vastu ei saa ei Deukrose nooled ega Aiase surmava jõuga visatud odad – mõlemad on sunnitud taanduma, ning Sarpedoni kannul vinnavad lüüklased ennast viimaks võiduhüüete saatel vallile. Lahing ägeneb veelgi, nii ühelt kui teiselt poolt tõttab lahingusse uusi ridu. Pole ühtegi juhti ei Kreeka ega Trooja poolel, kes poleks verine – määritud kas iseenda või vaenlase verega - , ja ikka veel ei ole selgust, kummale poole jääb võit. Siis aga kostab üle lahingukära Hektori kõmisev hääl:
„Troojalased, hobustetaltsutajad, murdkem vallist läbi laevade juurde ja süüdakem need põlema!”
Kõik koonduvad ülimaks pingutuseks: uskumatu jõuga sasib Hektor maast suure terava otsaga rahnu – see on nii raske, et kaks tugevat meest jõuaksid seda vaevalt kergitada – ja raksab sellega vastu väravat, tabades otse uksepooli koos hoidvate klambrite pihta. Vägevad hinged vappuvad, raudriivid katkevad ja uksepooled kargavad raginal pärani. Tõuseb troojalaste võidukisa – viimaks ometi on avatud tee, mille kaudu saab tungida vaenlase leeri. Hektor, oda ähvardavalt mõlemas käes, on muidugi esimene, kes lahtisest väravast sisse tormab. Teda kaitsev pronksrüü hiilgab hirmsalt kui välk ja keegi ei söanda talle vastu seista, pealegi ei saakski keegi tema vastu.
„Minu järel, minu järel!” hüüab ta omade poole pöördudes. Vähehaaval annab järele veel mitu teist väravat. Igas suunas ilmuvad vallipealsele troojalased, kes ennast selle otsa vinnavad, lüües puruks vaenlaste vastupanu. Lahtiste väravate ja müüri murtud avade kaudu voolab kreeklaste laagrisse troojalaste kolonne. Need on nagu jõgi, mis on tõusnud üle kallaste ning murrab endale teed tasandikule. Kreeklastel ei jää muud üle kui taganeda laevade poole, ainult et see pole enam taganemine, vaid põgenemine, kaotus. Kreeklased ei ole võimelised ainsatki kaitseliini organiseerima, isegi mitte peatuma ja ümber grupeeruma. Näib, et mitte miski ei suuda enam päästa laevu ning järelikult ka kogu Kreeka väge katastroofi ja hävingu eest.
XIII laul
Aga siis toimub midagi ülal taevas. Troojalaste pealetungi jälginud Zeus pöörab viimaks pilgu lahinguväljalt kõrvale. Ta on rahul: ükski jumal pole söandanud tema keelust üle astuda ning on võitlusest kõrvale hoidunud. Seega pole mingit kahtlust, et Hektor oma meestega laevade juurde välja jõuab. Nii pole mõtet seal enam kauem passida. Jumalate isa paneb valmis oma uhkeima tõllaja lahkub, et teha külaskäik hobusekasvatajatest traaklaste maale.
Aga vaevalt on Zeus lahkunud, kui oma kolmeharulist harki viibutades liigub lahinguvälja poole Poseidon . Ta on otsustanud oma soosikutele kreeklastele appi tulla, sest ei suuda leppida nende kaotusega. Ta ei taha, et nad niimoodi jätkavad – taganedes ja langedes! Ta tuleb korratult taanduvate ridade vahele, võtab endale Kalchase kuju ning läheneb Aias Telamoni pojale ja Aias Oileuse pojale hüüdes neile: „Aiased, teil on veel jõudu küll, et päästa kogu armee! Aga mida teie teete! Miks mõtlete kaotusele , mitte võidule? Lahingusse nüüd, mitte siia! Katsuge aga, et saate tagasi lahingusse!” Seda öeldes puudutab ta mõlemat sõdurit oma võlusauaga, valades neisse indu ja kangelasmeelt. Troojalastele, kes jätkavad edasitungi laevade suunas, on vasturünnak ootamatuseks.Nagu kivi, mis mäest alla veeredes langeb kaljult kaljule, kõike enda ees ümber paisates, nii on selle hetkeni olnud ka Trooja armee. Aga nüüd – just nagu seesama kivi, mis tasandikule jõudes kaotab hoo ja lõpuks peatub – peatuvad ka troojalased kreeklaste ees, kes Aiaste õhutusel on hakanud jälle vastupanu osutama. Veristes kokkupõrgetes langeb hulk sangareid nii ühel kui teisel poolel ning nende laipade pärast puhkeb äge taplus. Mitmel pool laevaahtrite taga käib tõsine heitlus: välguvad mõõgad ja torkavad piigid, vankrid kihutavad kolinal teineteise peale, maa on surnute ja hädaldavate haavatutega otsekui üle külvatud, see on verest nii läbi imbunud, et lausa punetab, siin- seal vedeleb murdunud piike, nooli, kilpe, sõdalaste peast rebitud kiivreid ja märgist mööda lennanud viskeodasid. Mõnes paigas peavad sangarid vastakuti kahevõitlust, teisal aga on terved kisavate sõdurite read üksteisega segunenud ning ägedas lahingumöllus on raske vahet teha, kes on oma, kes vaenlane.
See päev toob kuulsust kreetalaste kuningale Idomeneusele, kes võitleb kreeklaste kõrval, aga sangarlikkuse poolest ei jää neile alla ka Priamose poeg Deiphobos, Aineias, Paris ja teised troojalased. Poseidoni toetusel võitlevad kreeklased vapralt ja muidugi kannavad troojalased nüüd, kui Zeus viibib eemal ega juhi lahingu käiku, valusaid kaotusi. Võitluse käigus astub Menelaosele vastu nooruke Peisandros. Esimesed piigihoobid lähevad tühja, siis aa rabavad mõlemad mehed pihku oma verised mõõgad ja kargavad teineteisele kallale. Pärast ägedat taplust langeb Peisandros surnult maha. Troojalaste read löövad vankuma ning taanduvad siin- seal; noolest tabatuna langeb troojalaste liitlaste paflagoonide juht Harpalion, selle surma eest maksab aga kohe kätte Paris oma eksimatu vibuga, tappes Euchenori Korinthosest. Nüüd aga hakkavad troojalased taganema kogu vasakul tiival. Pulydamas ruttab otsima Hektorit, kes heitleb paremal.
„Hektor,” hüüab ta, „tuleb meie omad uuesti rivisse panna, või oleme võidelnud tühja! Meil pole mingit juhtimist!”
„Sul on õigus!” vastab Hektor vankrilt maha hüpates. „Jää siia, ma lähen lippan vasakule tiivale ja jagan mõned käsud!”
Hektori kohalolek ja sõnad annavad troojalastele taas jõudu, nad grupeeruvad ümber, pööravad iseendid ja oma relvad jälle vaenlase poole ja blokeerivad selle peagi. Kuigi ei ole vaherahu, astub Hektor üle eesliini; seda näeb Aias, kes tungib võitlejate vahelt läbi ja astub talle vastu. „Hektor!” hüab ta. „Kuhu sa enda arust lähed? Meie laevade juurde või? Ei lähe läbi! Siit ei pääse sa kuhugi! Sul on lahti ainult üks tee – põgenemistee!” – „Ei, põgenema ma nüüd küll ei löö, Aias!” vastab Hektor. „Ja võta teatavaks, et see on teie jaoks viimnepäev! Ja on seda ka sulle, kui sa ennast mulle teele ette sead! Veel enne, kui jõuab kätte õhtu, järavad su korjust koerad ja nokivad linnud !”
Mehed püüavad jõuda vastakuti, kuid see ei õnnestu neil: ridade lainetamine viib nad üksteisest järjest kaugemale. Siis hüüab Hektor: „Edasi, troojalased! Koos minuga laevade poole!” Sellele hüüdele järgneb võimas röögatus tuhandest suust ning troojalased lähevad taas uue hooga rünnakule. Kreeklased aga osutava visa vastupanu ning toovad omakorda kuuldavale metsiku sõjakisa.
XIV laul
Olgugi vaevaliselt ja vähehaaval, aga troojalaste liikumine laevade suunas taastub ning Hektori kisa kostab telgini, milles haavatud arsti Machaoni kõrval viibiv Nestor ootab uudiseid sõjatandrilt.
„See kisa räägib kahjuks selget keelt,” lausub ta omaette . „Siia telki ma jääda ei saa. Kardan , et oleme kaotamas – lähen võtan jälle oma koha sisse!” Vanamees mõtleb, et nüüd on saabunud tema ülim hetk. Ta relvastub nagu kord ja kohus ning suundub lahingusse, lootes surra võitluses ja lõpetada oma pikk elu kuulsusrikkalt. Teel kohtab ta rühma kreeklaste armetuks klobitud või haavatud juhte, kes on kogunenud merekaldale.
„Ah, Nestor,” ütleb talle Agamemnon. „Näib, et Hektori ähvardused saavad teoks! Me oleme lüüa saanud ja varsti hävitatakse meie laevad!”
„Jah,” vastab vanamees. „Vallist, millele me rajasime oma lootused, on läbi murtud, ja meie – mina vana ja sina haavatud – ei suuda lahingu käiku muuta!” Agamemnon jätkab: „Kuid me suudame laevad merre tõugata, et troojalased neid hävitada ei saaks, võime sõita välja avamerele, oodata ööd ja…”
Odysseus katkestab teda: „Mis rumalusi sa nüüd räägid, Agamemnon? Sina, kellel on au olla kreeklaste juht, räägid põgenemisest? Pärast seda, kui oleme ohverdanud sõjale üheksa aastat, teed sina ettepaneku laevad vette lasta? Kas sa ei taipa, et mitte ükski meie sõdur neist, kes veel rivis on, ei nõustuks edasi taplema, kui ta peaks nägema ainsatki laeva merele purjetamas? Ta arvaks, et teda on reedetud ja viskaks relvad käest. See oleks krahh!”
„Nii see on, Odysseus!” vastab Agamemnon. „Räägi siis, mida paned ette sina?” Siin sekkub Diomedes. „Kuulake mind,” ütleb ta tungivalt , „me raiskame siin lihtsalt aega – oleme küll haavatud ega saa ise võidelda, aga me võime minna võitlejate keskele ja neid oma hääle ja kohaloluga innustada; võime tuua lahingusse tagasi need, kes on araks löönud. Niisiis, ärgem jäägem siia! Mingem sinna, kus käib taplus!”
Nii suunduvadki juhid sinna, kus keeb lahing. See võiks jääda viimaseks , kui kreeklaste kaitsjanna Hera vahele ei astuks. Ta ei taha Agamemnoni, Odysseuse ja Diomedese surma ning trooja võitu: Zeus võib iga hetk tagasi tulla ja lahingu käigu jälle oma kontrolli alla võtta, siis ei ole aga enam mingit lootust. Tuleb teda kuidagi takistada – nii, et ta ei näeks ega mõtleks selle peale…
Ilus jumalanna lendab Idamäe kõige kõrgemasse tippu, kuhu Zeus on ennast istuma seadnud, aga enne, kui ta ilmub kõigi jumalate isa palge ette, pöördub Hera surma venna Une poole:
„Uni, kõigi sõber ja isand , kuula mind. Palun sinult üht ainsat teenet . Täida see ja sa saad tasuks kullast tooli. Soovin, et sa paneksid Zeusi sügavalt magama.”
„Ma ei või seda teha, kui ta seda minult ise ei palu. Kardan tema viha.”
„Uni, kui sulle ei piisa kuldtoolist, luban sulle naiseks ühe noore graastia – selle armsa Pasithea, kellesse sa juba ammu armunud oled.”
Nende sõnade peale uni naeratab: „Kui sa annad mulle Pasithea, keda ma armastan , siis, Hera, panen ma Zeusi magama nii kauaks, kui sa soovid!”
Nii ka juhtub. Nähtamatut und endale seltsiks võttes ajab Hera Zeusiga magusat juttu teda hellitades ja kaisutades. Uni paneb oma võlujõud mängu ja Zeus vajub aegamisi unehõlma.
Nähes, ei jumalate isa magab, lendab Uni Poseidoni juurde. „Nüüd, oo merede kuningas,” teatab ta, „võid aidata kreeklasi nii palju kui soovid!”
Poseidon ei viivita: „Kreeklaste sõdurid!” hüüab ta, end neile viimaks ilmutades. „Kas jätame võidu Hektorile? Ei! Võtkem ennast kokku, mehed, ühendagem oma jõud ja moodustagem raudne sein, millest troojalased jagu ei saa. Edasi!”
Nii, Poseidoni innustusel, asuvadki kreeklased külg- külje kõrvale ja liiguvad aeglaselt, kuid valju kisa ja suure relvade tärina saatel troojalaste suunas. Ei suurte tammede oksi raputav tuul, mägede sügavais käikudes möirgav tuli ega vastu rannakaljusid pekslev tormine meri ole võrreldav selle kisaga, mis tõuseb kahe vastaspoole võitlejate ridadest. Hektor näeb kõiki vaenlase juhte endale lähenemas, sealhulgas ka haavatuid, kuid ei löö seepärast araks. Ta võtab hoogu ja saadab oda teele, sihtides Aiast. Ta tabab. Oda tungiks Aiasest läbi, kui see ei satuks otse kahe tugeva nahkrihma ristumiskohta ta rinnal. Sedamaid rabab Aias maast rahnu, ühe neist, mis laevakiiludele toeks on seotud, ning sihib sellega Hektorit, kes omade hulka on taandumas. Mürakas lendab Hektorile pihta, troojalaste juht variseb põlvili ja kukub siis oimetuna maha.
Kreeklaste ridadest tõuseb vägev rõõmuhüüd ja kohe minnakse edasi rünnakule, et vihatud vaenlane oma valdusse saada. Trooja sangarid aga moodustavad Hektori ette tõkke, pannes tublilt kreeklaste survele vastu. Seal seisavad real Pulydamas, Aineias, Agenor, Sarpedon, Glaukos. Nende kaitse varjus kannavad kaaslased Hektori võitlusväljalt ära, panevad vankrile, ja viivad Xanthose jõe kaldale. Siin antakse talle esmaabi: piserdatakse jõe külma veega tema nägu. Hektor näib toibuvat. Ta avab silmad ja tõuseb põlvili, kuid siis korraga oksendab verd ja kaotab uuesti meelemärkuse.
Samal ajal jätkub kreeklaste rünnak topeltinnuga. Niisugust asjade käiku on oodatud, see on hetk, mis võib otsustada kogu päeva tulemuse. Nüüd on vaja tegutseda kiiresti ja anda vaenlasele ränk löök enne, kui Hektor toibub ja tagasi lahingusse tuleb. Natuke aega peavad troojalased ka ilma Hektorita vapralt vastu, aga paljud langevad ja ülejäänud hakkavad tasapisi taanduma. Siin- seal annab nende rivi järele ja lühikese ajaga muutub taganemine põgenemiseks. Kreeklased kannul, kaotavad troojalased kogu ala, mille nad kalli hinnaga kätte on võidelnud. Nad taganevad ja taganevad, kuni leiavad end jälle teisel poolt valli!
XV laul
Troojalased põgenevad parajasti kabuhirmus, kui Zeus sügavast unest ärkab. Idamäelt pilku Trooja vägede poole pöörates näeb ta kreeklasi rünnakul, Poseidonit, kes neid õhutab ja juhib, näeb Hektorit Xanthose jõe kaldal oimetuna maas lamavat, ning talle saab silmapilk kõik selgeks. Ta pöördub Hera poole ja naelutab tema külge oma leekiva pilgu.
„Ah seda sa siis plaanisidki!” hüüab ta. „Sa petsid mind ja panid mind magama! Vaata ette, Hera!” jätkab ta, jumalikust vihast puhevil. „Kord oled sa mu viha juba tunda saanud! Mäletad, kuidas ma su jalgupidi pilvede vahele kõlkuma riputasin! Võin seda sinuga veelkord teha!”
Hera vastab kahvatades:
„Ei ole Poseidon minu soovitusel troojalaste vastu pööranud, usu mind, Zeus… Kui tahad, võin kohe alla tema juurde lipata ja öelda, et ta sõjatandrilt lahkuks…”
„Ei, ära mine sinna!” vastab Zeus. „Selle asemel kutsu minu juurde Iris ja Apollon, las nemad hakkavad mu käske täitma. Ma tõotasin Thetisele,” jätkab ta rahulikumalt, „et austan tema poega Achilleust, keda Agamemnon solvas. Nii saagu . Kreeklased peavad jõudma kaotusele nii lähedale, et nad mõistaksid, et ilma Achilleuse abita ei suuda nad midagi korda saata. Kui see neile selgeks saab ja Achilleus jälle relvad kätte võtab… Siis lasen ma Troojal langeda ja Hektoril surra. Aga enne seda,” jätkab ta, „ärgu keegi julgegu vahele segada ja tulla kreeklasi toetama ! Ja nüüd, Hera, mine!”
Välgukiirusel lendab Hera Olymposele ning jumalad, kes näevad, kui kahvatu ja erutatud ta on, kogunevad ringi tema ümber. „Zeus on hirmus vihane ,” teatab ta. „Ärgu keegi proovigugi tema keelu vastu astuda! Oh hirmu, oh õudust! Iris,” lisab ta, pöördudes noorukese taevaste käskjala poole, „Mine lippa kohe Poseidoni juurde ja teata talle, et Zeus käsib tal viivitamatult lahinguväljalt lahkuda ja sinna enam mitte tagasi pöörduda. Apollon, sina mine kohe Zeusi juurde, ta tahab anda sulle ühe ülesande! Ja käsk olgu viivitamatult täidetud! Zeus, ütlen ma teile veelkord, on hirmus vihane!”
Veidi aega hiljem lähenebki Iris Poseidonile, kes, kolmeharuline hark käes, ikka kreeklasi ergutab. „Poseidon,” räägib Iris talle, „toon sulle Zeusi käsu: lahku siit, mine tagasi merre ja sinna ka jää!” Poseidon kahvatab alandusevihast, kuid ei saa käsku täitmata jätta. Omaette pobisedes ja vastu tahtmist lahkub ta lahinguväljalt ning läheb tagasi oma märga kuningriiki. Samal ajal räägib Zeus Apollonile nii:
„Mine Xanthose jõe kaldale. Sealt leiad sa Hektori, kes on meelemärkuseta. Anna talle tagasi tema jõud ja jää tema kõrvale. Aita teda lahingus!” Apollon laskub Idamäelt alla ja on juba järgmisel silmapilgul Hektori kõrval. Troojalaste juht ei ole veel täiesti toibunud. Ta on ikka veel nõrk, kuigi on hakanud kosuma ja on juba suutnud kivile istuda.
„Mida sa siin teed, Hektor?” küsib jumal. „Tean, et sa said haavata. Tean ka, et korraks lõid sa kartma , et pead surema. Olgu siis ka sulle teada, et olen Apollon ja tulen sinu juurde Zeusi saadikuna, et sa asuksid tagasi oma kohale ja paneksid kreeklased jälle taganema! Tõuse! Mine lahingusse! Pea meeles, et olen sinu kõrval!”
Nende sõnade juures tunneb Hektor, kuidas jõud tema musklitesse tagasi voogab, neid paisutades, tunneb, kuidas neri kiiresti veenides voolab. Ta tõuseb, surub oda kõvasti pihku, võtab oma kilbi, astub vankrile ja läheb tagasi oma peksupoisiks jäänud sõjaväe juurde. „Olen teiega, olen teiega!” müristab ta kõuehäälel. „Uuesti rünnakule, tublid troojalased! Peame ometi jõudma nende neetud laevadeni ja need põlema pistma! Minu järel!” Hektori ilmumine sütitab troojalastes jõudu ja indu; nad järgnevad talle ja panevad vaenlase jälle taganema. Taas kord muutub lahingu käik. Kreeklased, kes uskusid juba, et on võitnud, näevad, kuidas Hektor neile korraga peale tormab. Neid haarab hämmeldus ja seejärel hirm. Nende read löövad vankuma ja lähevad segi ning nad pöörduvad põgenema. Esimesena saab olukorra muutusest aru vapper Thoas, kes hüüab: „Hektor on surmast pääsenud! Zeus on temaga, aga meie hoidkem kokku, Kreeka juhid! Katkem oma väe taganemist, et see saaks minna ja sisse võtta laevade kaitse!”
Tema hüüe toob kokku tugevamaid võitlejaid, kes moodustavad kaitsetõkke. See suudab mõnda aega troojalaste survele vastu seista, samal ajal aga põgenevad ülejäänud karjas mere suunas. Thoase ja ta kaaslaste vastu luhtub mitu troojalaste rünnakut, kuid üha rohkem kreeklasi langeb.
„Jätke langenud rahule!” keelab Hektor oma kaaslasi, kes peatuvad surnutelt relvi ja varustust riisuma . „Laske nende relvad ja kilbid olla! Neid jääb meil küllalt aega kokku korjata kui oleme võitnud. Nüüd kõik laevade vastu! Tooge tõrvikud! Võit jääb meile!”
Nagu tormitsev jõge, mis üle kallaste tungib ja tõkestamatult tasandikule valgub, nii liiguvad troojalased edasi mere poole, koondudes ümber laevade, mille juurde kreeklased on taganenud viimset vastupanu osutama. Hoolimata tema suunas lendavatest nooltest ja odadest, püüab Hektor tõrvikut viibutades süüdata esimest laeva. Vöörist kaitsevad seda kreeklased meeleheitlikul jõul. „On suremise või pääsemise hetk!” hüüab Aias oma kaaslasi ergutades. Hektorilt kõlab vastus: „Tooge tuli! Zeus on meiega! Hävitades need laevad päästame Trooja!”
XVI laul