artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte. Kõik kolm suurt foneetika alljaotust püüavad selgitada hääldamisliigutuste, akustiliste tunnuste ja taju vahelisi seoseid. Keeleteaduslik vaatenurk, häälikute funktsionaalne aspekt häälikute roll tähenduse eristamisel. Foneetika rakendusalad: võõrkeeleõpe, kõneteraapia (logopeedia), tehiskõne, ... Foneemid e
1. Millistest faasidest koosneb kõneakt? 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine) 2) Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus) artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (hääleline) akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) tajufoneetika 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Uurimisalad: · Artikulatoorne foneetika · Akustiline foneetika · Auditiivne foneetika Uurimisvaldkonnad: · Üldfoneetika kogu kõnemehhanismi uurimine
Absolutiiv ergatiivsed keeled - on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morf...
1. Keel kui märgisüsteem. Märgi mõiste ja kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele olemuslikud omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märk = vorm + tähendus Märgid on: * sümbol – keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“) * ikoon – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. * indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Kommunikatiivne situatsioon - Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemise situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem), mis liigub mööda kanalit. Inimkeele olemuslikud omadused: * Keelemärgi arbitraarsus e motiveeri...
3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilised omadused. Tajufoneetika ehk auditiivne foneetika kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma. Kuulmeluukesed vahendavad võnked teole ja mööda kuulmisnärvi jõuavad impulsid vastuvõtja kuulmiskeskusesse. 4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetika uurimisvaldkonnad: · Üldfoneetika · Deskriptiivne ehk kirlejdav foneetika · Kontrastiivne ehk võrdlev foneetika · Ajalooline foneetika ehk häälikulugu
omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 5. Millised on foneetika rakendusalad? · Retoorika e kõnekunst · Lavakõneõpetus · Võõrkeeleõpetus · Logopeedia · Lauluõpetus (hääleseade) · Kohtufoneetika · Foniaatria (häälehäireid uuriv arstiteaduse haru) Foneetika rakendusaladkõnetehnoloogias · Kõne automaatne äratundmine · Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus
Dikteerimine) või sisendiks edasisele töötlusele (näit. Tuvastatud sõnade põhjal käskluste edastamine seadmetele, kõne semantiline analüüs automaatses dialoogisüsteemis). 21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem - on fonoloogia põhiüksus.
Absolutiiv-ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja sell...
Absolutiiv-ergatiivsed keeled on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja...
praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga.
Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem
8. Foneetika (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika) ja fonoloogia uurimisvaldkond. Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem
• Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks
väga lihtsustatud grammatika ja sõnvaraga) mõlemas kontaktisoleva keele elemente, puudub aga kinnistunud grammatika, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks. Kreoolkeel ema hakkab seda keelt rääkima oma lapsega, seega on see emakeeleks ja tekib oma kinnistunud grammatika. 02.10.2012 Foneetika ja fonoloogia Foneetika: a) Artikulatoorne - hääldamine b) Akustiline tegeleb häälelainega, pigem füüsikaline teadus c) Auditiivne ehk tajufoneetika kuidas inimene vastu võtab. Mõisteid..... Dentaalne hammaste juures moodustatud häälikud Palataalne vastu suulage moodustatud häälikud nt k Larüngaalne kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud oluline inglise keele häälduses, k p t juures Diftong täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut Geminaat sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi
kõnekommunikatsiooni materjalide põhjal. Kõneleja mõte > kõnesignaal-> kuulaja mõte Lingvistiline tasand- füsioloogiline tasand-akustiline tasand- füsioloogiline tasand(närviimpulsid)- lingvistiline tasand. SÜNTEES ANALÜÜS Foneetika-kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Artikulaarne foneetika- uurib häälelainet ja sellega edastatud infot. Akustilised omadused Pertseptiivne e. tajufoneetika.- uurib kuidas häälelainetega edastatu eristub. Uurida ja nende tulemuste põhjal selgitada kuidas taju ja liigutused omavahel on seotud. -häälik on väikeim kuuldeliselt eristatav artikultoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Kvaliteeti mõj positsioon, naaberh. kõneorganite anatoomina ja emotsionaalne seisund(toon). Häälikuklassi abstraktsioon on foneem.-fonoloogia põhiüksus.
· Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. · Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. · (Foneetikud arvavad et) häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund
kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika helilaine Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)?
4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine). 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1) artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika 3) kontrastiivne ehk võrdlev foneetika 4) ajalooline foneetika ehk häälikulugu 5) normatiivne foneetika ehk ortoeepia 6) eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5
(vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teor...
erinevad ning on osalt määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. FONEETIKA 8. Foneetika uurimisvaldkond. Kõneakti mõiste foneetikas. Foneetika tegeleb kõneloome- ja tuvastusega ja akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ül on luua selline süsteem, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maaima keelte häälikulisi ressursse. (Artikulatoorne foneetika e kõneloome uurimine, akustiline foneetika e kõnesignaali analüüs, auditiivne e tajufoneetika e kõne tuvastamine) Kõneakti all mõistetakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe. Üldistatult viis etappi: 1. Sõnumi kodeerimine - mõte, mõistestamine (sõnumi tähendusesituse kujutamine vastavalt mõttele)ja keelendamine (tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi) 2. Sõnumi tootmine - neuraalne ja füsioloogiline tegevus (artikulatoorne foneetika).
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia muutuda, toon võib kuuluda kokku rõhuliste silpidega – aktsent Mida inimesed teevad, kui nad räägivad või kuulavad kõnet? - Kõige lihtsamas suhtlusahelas (= kõneakt) on kõneleja (kas räägin omaette või teisega) ja kuulaja (kas enda...
Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis • akustiline - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi • auditiivne e tajufoneetika - uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal
kontekstis. Foneetika ja fonoloogia foneetika uurib häälikuid ja nende muutumist kõnevoolus. Artikulatsioon, kõneakustika, -taju. Foneetika on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest(kõneorganite tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilisi omadused) ja pertseptiivsest(häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamine ja tajumine) aspektist. Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund
5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne
Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused 16. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. · Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. · Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. · Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 17. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Häällikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem
Foneetika uurib häälikuid ja nende esinemist kõnevoolus. Märkimiseks kasutatakse nurksulgi. [a:] koolon tähistab pikka häälikut. Millisteks allüksusteks foneetika jaguneb ja millega need tegelevad? Foneetika allüksused on artikulatoorne, akustiline ja pertseptiivne foneetika. Artikulatoorne foneetika tegeleb kõneorganite tegevuse uurimisega kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja akustilisi omadusi (pikkus, kõrgus jt). Pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ehk tajumist. Milline on foneetika põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Foneetika põhiüksuseks on häälik. Häälikute hulk on lõpmatu. Hääliku kvaliteeti mõjutavad tema naaberhäälikud, positsioon ja kõneleja emotsionaalne seisund ning kõneorganite anatoomia. Mis on fonoloogia põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Fonoloogia põhiüksus on foneem ehk häälikuvariandi abstraktsioon, mille abil
4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z.
26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus.
26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus.
26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus.
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahen...
Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasu...
3. süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4. keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud:
inimeste ekraanilugejad jne. K. eeldab head helikaarti ja korralikku audiosüsteemi. Kõneanalüüs- salvestatud kõne töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem
II Foneetika ja fonoloogia Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Häälikute ja häälduse metakeel: [u:] Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
