FONEETIKA konspekt

Q: Mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet?

Vastus leiad õppematerjalist: FONEETIKA konspekt

Q: Mis kuuluvad ühte silpi?

Vastus leiad õppematerjalist: FONEETIKA konspekt

Q: Mida teevad häälekurrud?

Vastus leiad õppematerjalist: FONEETIKA konspekt

Q: Mis tahes elastses keskkonnas leviv võnkumine Õhus levib heli kiirusega 344 ms vees 1480 ms miks heli levib õhus aeglasemini?

Vastus leiad õppematerjalist: FONEETIKA konspekt

Põlma, Mirell

FONEETIKA konspekt (1)

Tartu Ülikool - Filoloogia - Foneetika

4 HEA

Esitatud küsimused

Mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet?
Mis kuuluvad ühte silpi?
Mida teevad häälekurrud?
Mis tahes elastses keskkonnas leviv võnkumine Õhus levib heli kiirusega 344 ms vees 1480 ms miks heli levib õhus aeglasemini?

Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“
Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY . Second edition “
Foneetika ehk hääldus - ja häälikuõpetus

Kõne kirjeldamine
Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus

Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada.

Häälikuüleste nähtuste uurimine:

Rõhk (seotud silbiga , mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk)
Kvantiteet (häälikupikkus)
Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia muutuda, toon võib kuuluda kokku rõhuliste silpidega – aktsent

Mida inimesed teevad, kui nad räägivad või kuulavad kõnet?

Kõige lihtsamas suhtlusahelas (= kõneakt) on kõneleja (kas räägin omaette või teisega ) ja kuulaja (kas enda või teise kõrv).
Kõnelemine algab peast . Ajus tekib mõte, mida kõnega kuulajale väljendada ja liigub mööda motoorseid närve kõneelundite poole. Elundite koostöös vormitakse mõte häälikuteks, mis seotakse sõnadeks, mis paneb õhu suus või ninas liikuma. Tekib võnkumine , mis lõpuks jõuab õhku – lause jõuab õhku ja paneb õhu võnkuma, tekitades kas perioodilisi või aperioodilisi õhuvõnkeid, muutes ka õhurõhku. Võnked panevad tööle kuulaja kõrva, jõudes kuulmiskäiku ja teosse, kust info liigub närve pidi edasi ajju.
Suhtlusega on seotud eri tasandid :

Lingvistiline tasand

Füsioloogiline tasand (seotud tajuga)

Akustiline tasand (kui kõne liigub õhus)
Häälik – väikseim kuuldeliselt eristatav hääldusüksus, kõnevahend. Häälikul peab olema piisav kestus, et me võiks tuvastada, mis häälikuga (vokaali või konsonandiga) on tegemist. Häälikud on konkreetsed, neid on võimalik tajuda ja hääldada (erinevalt foneemist, mis on abstraktne häälikupere, millel pole tähendust). Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused.

Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda. Häälekurdude võnkumine toimub kõris : helilise puhul toimub kerge surin.

Akustiline foneetika – häälikute moodustamisel tekkivad helilained . Pärast hääldust tekib häälelaine, tekib erinev aperioodiline laine. Inimene tajub ahtusest sõltuvalt müra .

Spektrogramm
Hääleriba – spektrogrammi osa, mis viitab helilisusele (häälekurdude võnkumine). Helitutel selge hääleriba puudub.
Müra intensiivsus – tekib ahtusest sõltuvalt, taju eristab helitut helilisest.
Kestus
Intensiivsus
Põhitoon

Taju- ehk auditiivne foneetika – kuidas kõneleja kuuleb või tajub kuuldut.

Vokaalinelinurk ehk –diagramm – kujutab suuõõnt, läbilõige sellest: diagrammi esimene osa on suuõõs.
Stiimul

Foneetiline transkriptsioon – häälduskiri. IPA on rahvusvaheline transkriptsioon. Sõnaraamatud kasutavad IPAt .
Suhtlusahelas tekib alati tagasisidekanal, mida saadakse ka iseenda kõnest. Tavaliselt tekib oma hääle võõristamine, kui seda lindilt kuuldakse. Inimene kuuleb oma häält teisiti kui lindistuselt kuulates – see on seotud võngetega. Enda hääl jõuab oma kõrva kahte viisi: üks võnkumine tekib õhus, teine võnkumine tekib inimese sees. Tagasisidega võib kaasneda viivitus, mille tagajärjel kõne muutub.
Foneetika seotus teiste teadusharudega

Reaalteadused:

Anatoomia ( kõneelundid )
Füsioloogia (elundite toimimine)
Neurofüsioloogia
Füüsika ( akustika osa, laineteooria , häälelainete analüüsimine akustilises foneetikas)
Arvutiteadus

Humanitaarteadused:

Keeleteadus (tavaliselt uuritakse keelt)
Psühholoogia (tajufoneetika)

Foneetika on ebatüüpiline humanitaarteadus, sest tegeletakse palju statistika, arvandmetega.
Foneetikute tegevusalad

Eri keelte häälikud
Eri keelte prosoodianähtused
Patoloogiline kõne, kõnehälbed ja –häired
Ortoeepia (= keele õige hääldus)
Kõnetehnoloogia

Foneetika rakendusviisid

Logopeedia ehk kõneravi
Lavalise kõne õpetamine näitlejatele, lauljatele
Pedagoogika, nii ema- kui võõrkeele õpetamisel
Kõnekunsti (= retoorika ) õpetamine
Hääleravi
Kohtufoneetikas kõnetuvastamiseks helilindilt
Kõnetehnoloogias kõnesüntees, -tuvastus ja kõnelejatuvastus

Kõneelundid
Kõneelundeid (= kõneaparaat) on vaja kõne loomiseks.

Hingamiselundid – hääle tekitamine ja vajaliku õhuvoolu tagamine.

Nina, hingetoru ehk trahhea , 2 kopsutoru ehk bronhi, 2 kopsu, vahelihas ehk diafragma
Hingamise3 faasi:

sissehingamine (aktiivne hingamisfaas; vahelihas tõmbub kokku, roided tõusevad, mis laiendav rinnaõõnt, mille abil õhk saab kopsudesse voolata)
väljahingamine (passiivne hingamisfaas; kopsumaht väheneb, õhk liigub kopsudest välja)
hingamispaus

Jõudehingamine – õhuvoolu ei kasutata kõnelemiseks. Hingamisfaasid on ühepikkused, rahulikus rütmis vahetatakse kopsudest sisse-välja õhku. Vahetatakse välja 0,5–1 l õhku. Jõudehingamine on kontrollimata eluksvajalik tegevus, mis toimub u 12 korda/min.
Kõnehingamine – hingamisfaasid eri pikkusega: väljahingamine pikeneb. Õhk tõmmatakse kiiresti kopsudesse ise samal ajal rääkides. Väljahingamisfaas võib kesta kuni 20 s. kõnehingamine on kontrollitud tegevus. Kõnehingamise ülesanded on kõnerütmi kujundada, rõhulisi osi toetada, hääle kõrgust ja valjust muuta.
Õhuvoolumehhanismid ehk – tüübid:

õhuvoolu suuna järgi:

egressiivne kõne – õhuvool liigub välja, tavapärane väljahingamisel kõnelemine
ingressiivne kõne – õhuvool liigub sisse, sissehingamisel kõnelemine

õhurõhkude muutumise tekitamisviisi järgi:

pulmonaalne – kopsuõhuvoolu abil
glotaalne – kõriõhuvoolu abil. Tekitatakse suruhäälikuid (= ejektiive) – kõri liigub ülespoole, õhk väljapoole –, implosiivne – kõri liigub allapoole, õhk sissepoole.
velaarne – pehme suulae õhuvool. Tekitatakse imihäälikuid (= avulsiive) – õhk liigu imedes suhu , pehme suulagi sulgub.

Fonatsioonielundid – hääle tekitamine

Kõri oma elunditega – alumine hääleallikas. Häälekurdude võnkumine tervikuna tekitab hääle põhisageduse ehk põhitooni (F0): kõrgem sagedus = kõrgem hääl, madalam sagedus = madalam hääl. Häälekurrud liiguvad nii tervikuna kui osadena. Häälekurdude osade võnkumine tekitab hääle ülemsagedused ehk ülemtoonid. Heliliste häälikute hääldamisel häälekurrud võnguvad (avatud), helitute häälikute hääldamisel ei võngu (kas osaliselt või täielikult suletud).
Kõris on kõhred, millest kolme kasutatakse kõnelemisel: kilpkõhr , pilkkõhred ja sõrmuskõhr.
Häälepilu ehk glotis. Häälepilu vahelt liigub õhk üles-alla, kui me ei räägi. Häälepilu jagatakse kurru- ja kõhrepiluks.
Bernoulli efekt
Kõrihäälikud ehk larüngaalid
Häälelaad tuleneb häälekurdude tööst.

Artikulatsioonielundid – hääle häälikuteks kujundamine

Kõrist ülespoole jäävad resonantsiõõned – ülemine hääleallikas. Võimenduvad need võnkumised, mis ühtivad keha (õõne või selles oleva õhusamba) omavõnkesagedusega. Resonantsiõõned on neelu -, nina- ja suuõõs. Hääldamisel muutub kõnetrakti kuju.
Õõntes moodustuvad farüngaalid ehk neeluhäälikud (neeluõõnes), nasaalid ehk ninahäälikud (ninaõõnes), oraalid ehk suuhäälikud (suuõõnes).
Suulae osad ja seal moodustatavad häälikud:

Kurgunibu – suulagi lõpeb kurgunibuga – nibuhäälikud ehk uvulaarid

Pehme suulagi – pehmesuulaehäälikud ehk velaarid

Kõva suulagi – kõvasuulaehäälikud ehk palataalid

Hambasombud – kitsas sombuline ala hammaste taga – somphäälikud ehk alveolaarid, postalveolaarid (hambasompude taga hääldatakse nt š-häälikut)

Hambad – hammashäälikud ehk dentaalid

Huuled – huulhäälikud ehk bilabiaalid ja labiaalid, huulhammashäälikud ehk labiodentaalid
Keele osad ja seal moodustatavad häälikud ehk lingvaalid:

Keeletipp – keeletipuhäälikud ehk apikaalid

Keelelaba – keelelabahäälikud ehk laminaalid

Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid

Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid

Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid
Vokaalide artikulatoorsed jooned
Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid.
/sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama
Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem , kui mitte, on oraalvokaali allofoon . Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on kahe erineva foneemi ühend, koosnedes kahest erinevast foneemist, mis kasvatab foneemide arvu.
Maailma keeltes on 2–14 vokaali (kokku uuriti 564 keelt). Kõige rohkem on keeli – 288, kus on 5–6 vokaali. Vähem – 93 – neid, kus on alla 4.
Vokaalide hääldamisel liiguvad aktiivselt keel ja huuled.
Uurimismeetodid:

Staatilised ülesvõtted röntgenaparaadiga (sel meetodil uuritud ka konsonante). Saadakse vaid pilt, mitte video.
Kinofluorograafia – röntgenfilmimine külgvaates.
Elektromüograafia – lihaste töö uurimine elektromüograafiga. Elektrilised impulsid suunatakse inimese nahale või süstitakse lihasesse.
Ultraheli – keele liikumise jälgimine
Palatograafia, elektropalatograafia – uuritakse keele külgede kokkupuutumist kõva suulaega.
Huulte asendi filmimine või pildistamine

1781 ilmus Hellwagi uurimus, kus mainis esmakordselt (saksa keele) vokaalikolmnurka.
Jones rajas vokaalinelinurga mõiste – vokaalid on oma naabritest võrdsel kaugusel. See on eri keelte vokaalidest sõltumatu süsteem.
Rahvusvahelise Foneetilise Assotsiatsiooni tööna on ilmunud rahvusvaheline foneetiline tähestik ehk IPA (1888). Assotsiatsiooni loomisel olid kesksed isikud Passy, Jespersen ja Jones. IPAs peab olema iga hääliku tarvis eraldi märk või täht. Kasutab ladina tähestikku ja ka muid tähti.
Keele osa
Eeskeel
Keskkeel
Tagakeel
Kõrgeim koht
Predorsaal
Mediodorsaal
Postdorsaal
Suulae osa
Kõva suulagi
Kõva suulagi
Pehme suulagi
Eesvokaali hääldamisel liigub eeskeel kõva suulae suunas: i, e, Ɛ ja a. Tagavokaali hääldamisel liigub tagakeel pehme suulae suunas: u, o, ɑ, ɒ, ɔ, ɯ, ɤ, Ʌ. Keskvokaali hääldamisel liigub keskkeel kõva suulae suunas. Ə on neutraalne häälik, mille puhul keel ei liigu. Nelinurgas suund üles-alla.
Keeleselja tõusuastmeid on eesti keele 3: madal, keskmadal ja keskkõrge. Nelinurgas suund küljelt küljele. Vaegkõrged on inglise keeles – lühikesed kõrged (keskkõrgete ja kõrgete vahele). Vaegmadalad jäävad madalate ja keskmadalate vahele.
Huulte asendi järgi labiaalvokaalid ehk ümardatud huultega vokaalid ja illabiaalid ehk ümardamata huultega vokaalid. Asetsevad diagrammil paaridena: vasakul ümardamata (nt i) ja paremal ümardatud (ü).
Põhitunnuste kõrval ka muud tunnused:

Nasaalsus (märgitakse tildega) - õ

Eespoolne või tagapoolne keelejuur

Vokaali kõrgenemine või madaldumine

Vokaali eespoolsemaks või tagapoolsemaks muutumine

Vokaali helituks muutumine - ḁ

Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus

Vokaali mittesilbilisus - ṷ
Vokaalid jagunevad esinemissageduse poolest primaat - ja sekundaarvokaalideks. Primaarvokaalid on need, mis asuvad diagrammi välispiirjoonel (v.a a). Primaarseid hääldatakse ümardatud huultega. Primaarvokaalides ei ole tavaliselt piiranguid. Sekundaarvokaalid esinevad harvemini, üldiselt keeltes vähem, ja piirangutega.
IPA VOKAALDIAGRAMM
[ɑ] – illabiaalne madal tagavokaal
[ɔ] – labiaalne keskmadal tagavokaal
[o] – labiaalne keskkõrge tagavokaal
[u] – labiaalne kõrge tagavokaal
[ɒ] – labiaalne madal tagavokaal
[Ʌ] – illabiaalne keskmadal tagavokaal
[ɤ] – illabiaalne keskkõrge tagavokaal
[ɯ] – illabiaalne kõrge tagavokaal
[ʊ] – illabiaalne vaegkõrge tagavokaal
[a] – illabiaalne madal eesvokaal
[ɶ] – labiaalne madal eesvokaal
[æ] – illabiaalne vaegmadal eesvokaal
[ɛ] – illabiaalne keskmadal eesvokaal
[e] – illabiaalne keskkõrge eesvokaal
[i] – illabiaalne kõrge eesvokaal
[œ] – labiaalne keskmadal eesvokaal
[Ø] – labiaalne keskkõrge eesvokaal
[y] – labiaalne kõrge eesvokaal
[ɪ] – illabiaalne vaegkõrge eesvokaal
[ʏ] – labiaalne vaegkõrge eesvokaal
[ɐ] – vaegmadal keskvokaal
[ɜ] – illabiaalne keskmadal keskvokaal
[ɞ] – labiaalne keskmadal keskvokaal
[ɘ] – illabiaalne keskkõrge keskvokaal
[ɵ] – labiaalne keskkõrge keskvokaal
[ɨ] – illabiaalne kõrge keskvokaal
[ʉ] – labiaalne kõrge keskvokaal
[ə] – neutraalvokaal, keel jõudeolekus
Monoftong – 2 laadilt samasugused vokaalid. Lühikesed ja pikad on tavalisemad. Kolm vokaali pikkust on harva esinevad (nt eesti keel: kalu-kaalu-kaa:lu).
Diftong – 2 laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi . Võivad olla lühikesed ja pikad. Pika sees veel kaks erinevad eesti keeles, lühikesed eesti keeles puuduvad. Eesti keeles 36 pikka diftongi, millest 26 oma- ja 10 võõrdiftongi (võõrdiftongide puhul kaheldav, kas ikka on diftongid või lihtsalt vokaalijärjendid).
Triftong – 3 laadilt erinevat vokaali (, mis kuuluvad ühte silpi? Häälduse poolest ei tundu kuuluvat.), nt inglise keeles hour, fire .
4.10 puudu
HÄÄLDUS- EHK MOODUSTUSVIIS

Klusiil ehk sulghäälik

Klusiili moodustamisel on 3 faasi: sulu tekitamine, sulu hoidmine (õhk ei pääse välja) ja sulu vallandamine. Alles järgmisele häälikule üle minnes saame aru, mis häälikuga oli sulu hoidmisel tegemist. Sulu vallandamisel võib tekkida aspiratsioon ehk hõngus (näiteks ph). Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi. Eesti keele klusiilid on aspireerimata, v.a sõna lõpus, kui tahetakse korralikult välja hääldada, võib tekkida hõngus.
Leenisklusiil ehk nõrk sulghäälik – lühikeste klusiilide lisatunnus.
Fortisklusiil ehk tugev sulghäälik – pikkade klusiilide lisatunnus.

Nasaal ehk ninahäälik

Suu õõnes moodustatakse sulg , aga õhk pääseb liikuma nina kaudu.

Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik

Friktsioon ehk hõõrdumine

Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik

Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine.

Sibilant ehk sisihäälik

Sibilandid on tugevama müraga tekitatud kui lateraalfrikatiividel, mistõttu võidakse öelda viimaste kohta ka mittesibilandid.

Afrikaat
Liikvida ehk sulahäälik

Lateraal ehk külghäälik
Tremulant ehk värihäälik

Õhuväljapääsu takistusaste on vahelduv. Seal vaheldub sulg-ahtus-sulg-ahtus. Vahel on ahtus nii lai, et võib kuulda vokaalset osa. Keeletipp võib väriseda, näiteks eesti r-hääliku puhul.

Tap ehk klopsuhäälik ja flap ehk puutehäälik

Tapi puhul keel puudutab kergelt suulage. Flapi puhul toimub liikuv suulae puudutus .

Poolvokaal

Õhu väljapääs suhteliselt vaba. Sarnanevad pigem vokaalidega. Hääldatakse eri kohtades. Nende hääldamisel ei teki olulist ahtust õhuvoolu ette. Õhk pääseb laiast ruumist liikuma. Muude konsonantidega koos esinedes võivad sarnaneda pigem konsonantidele, kuigi üldjoontes vokaalisarnased.
FONATSIOON - ehk mida teevad häälekurrud?

Helitud konsonandid – häälekurrud ei võngu (lehel 1. tabeli paarishäälikute puhul vasakpoolsed), häälepilu on kas täiesti avatud või suletakse see osaliselt, nagu h hääldamisel, või täiesti sulguda, mispuhul on tegu kõrisulghäälikutega.
Helilised konsonandid – häälekurrud võnguvad, mis tagab helilisuse (lehe paarishäälikutel parempoolsed ).
Kärisev – kärisevat konsonanti märgib tilde konsonandi all.
Kähisev – kähisevat konsonanti märgivad 2 punkti konsonandi all.
Helitustunud ehk helituks muutunud – märgitakse konsonandialuse ringikesega. Helilised konsonandid muutuvad helituks näiteks sõna lõpus või helitute konsonantide vahel.
Helilistunud ehk heliliseks muutunud – märgitakse konsonandialuse v-ga, ilmselt tulnud ingliskeelsest sõnast voicing.

[p] – helitu bilabiaalne klusiil [b] – heliline bilabiaalne klusiil
[m] – heliline bilabiaalne nasaal
[ʙ] – heliline bilabiaalne tremulant
[ɸ] – helitu bilabiaalne frikatiiv [ß] – heliline bilabiaalne frikatiiv
[ɱ] – heliline labiodentaalne nasaal
[] – heliline labiodentaalne puutehäälik
[f] – helitu labiodentalne frikatiiv [v] – heliline labiodentaalne frikatiiv
[ʋ] – heliline labiodentaalne poolvokaal
[θ] – helitu dentaalne frikatiiv [ð] – heliline dentaalne frikatiiv
[t] – helitu alveolaarne klusiil [d] – heliline alveolaarne klusiil
[n] – heliline alveolaarne nasaal
[r] – helilline alveolaarne tremulant
[ɾ] – heliline alveolaarne klopsüheväringuline tremulant
[s] – helitu alveolaarne sibilant [z] – heliline alveolaarne sibilant
[ɬ] – helitu alveolaarne lateraalfrikatiiv [ɮ] – heliline alveolaarne lateraalfrikatiiv
[ɹ] – heliline alveolaarne poolvokaal
[l] – heliline alveolaarne lateraal
[ʃ] – helitu postalveolaarne sibilant [ʒ] – heliline postalveolaarne sibilant
[c] – helitu palataalne klusiil [Ɉ] – heliline palataalne klusiil
[ɲ] – heliline palataalne nasaal
[] – helitu palataalne frikatiiv [ʝ] – heliline palataalne frikatiiv
[j] – heliline palataalne poolvokaal
[ʎ] – heliline palataalne lateraal
[k] – helitu velaarne klusiil [g] – heliline velaarne klusiil
[ŋ] – heliline velaarne nasaal
[x] – helitu velaarne frikatiiv [ɣ] – heliline velaarne frikatiiv
[ɰ] – heliline velaarne poolvokaal
[ʟ] – heliline velaarne lateraal
[q] – helitu uvulaarne klusiil [G] – heliline uvulaarne klusiil
[ɴ] – heliline uvulaarne nasaal
[ʀ] – heliline uvulaarne tremulant
[ʕ] – heliline farüngaalne frikatiiv [ħ] – helitu farüngaalne frikatiiv
[Ɂ] – glotaalne klusiil
[h] – glotaalne frikatiiv [ɦ] – glotaalne frikatiiv
Maailmas on 6000 konsonanti. Kõige tavalisemad on helitud klusiilid: k, p, t oma variantidega (nt aspireeritud).
Õhuvoolumehhanismid ehk –tüübid

Õhuvoolu suuna järgi:

Egressiivne kõne – õhuvool liigub välja
Ingressiivne kõne – õhuvool liigub sisse

Õhurõhkude muutumise tekitamise viiside järgi:

Pulmonaalne – kopsuõhuvoolu abil
Velaarne – pehme suulae õhuvoolu abil
Glotaalne – kõriõhuvoolu abil (õhk liigub välja või sisse)

IPA mittepulmonaalsed konsonandid

Velaarne ehk pehmesuulae õhuvool:

Imihäälikud ehk avulsiivid

Moodustatakse 2 oraalset sulgu : üks huultel, hammastel, hambasompudel, hambasompude tagusel alal või kõval suulael. Teine alati pehmel suulael. Pärast esimese sulu vallandumist vallandub teine ning õhk imetakse hõrenduse tekkides suhu (velaarne)

Glotaalne ehk kõriõhuvool:

Helilised implosiivid ehk injektiivid

Moodustatakse samaaegselt glotaalne ja oraalne sulg. Suus moodustatakse sulg: huultel, hammastel või hambasompudel, kõval või pehmel suulael, kurgunibul. Glotaalne õhuvool. Implosiivid on helilised. Sulu vallandamise ajal kõri tõmmatakse järsult allapoole, õhk hõreneb ja õhk voolab sissepoole.

Suruhäälikud ehk ejektiivid

Moodustatakse samaaegselt glotaalne ja oraalne sulg. Suus moodustatav sulg võib olla huultel, hammastel või hambasompudel, pehmel suulael, kurgunibul. Glotaalne õhuvool tekib suru vallandumisel. Suru vallandumisel kõri tõstetakse järsult üles, õhk pressitakse glotise ja oraalse sulu vahelises ruumis kokku.
KOARTIKULATSIOON

Assimilatsioon – sarnased häälikud muutuvad üksteisega sarnaseks. Assimilatsioon toimub, et hääldamist hõlbustada.

Assimilatsiooni suund ja ulatus:

Progressiivne assimilatsioon – häälik mõjutab järgnevaid häälikuid

Regressiivne assimilatsioon

Kaugassimilatsioon – sarnastumise mõju ulatub kaugemale sõnas, nt järgmisse silpi

Lähiassimilatsioon – mõjutab häälikuid, mis on mõjutava hääliku naabruses

Täielik assimilatsioon – kaks kõne all olevat häälikut muutuvad teineteisega samasuguseks: saavad sama häälduskoha ja –viisi

Osaline assimilatsioon – üks häälik muutub teises sarnaseks mingi joone poolest
Häälduskohaassimilatsioon – häälduskohad lähenevad
Labialisatsioon – huulassimilatsioon, IPAs tähistab seda konsonandi järel olev ülestõstetud kirjas
Vokaalharmoonia – ühes sõnas saavad olla ainult kas ees- või tagavokaalid
Velarisatsioon – primaarne või sekundaarne . Primaarne seotud l-i hääldamisega, mida tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt.
Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon. Palataliseerida võib ka vokaale j-i järel – progressiivne palatalisatsioon, pehme suulae pool hääldatud vokaal muutub tagavokaalist eesvokaaliks (just vs jüst, janu vs jänu).
Frikatiiivistumine – puudutab klusiile , mille puhul õhuvoolutakistus väheneb ja klusiilid muutuvad müraseks, frikatiivide sarnaseks. Sulg võib täiesti ära kaduda. Nt sts, hts. Klusiilid frikatiivide naabruses või vahel frikatiivistuvad.
Afrikaadistumine – klusiili häälduse lõpppu tekib frikatiiv, nt londoni inglise keeles, kus esineb afrikaadistunud ts.
Nasalisatsioon – kõik vokaalid nasaalide vahel. IPAs märgib nasalisatsiooni tilde vokaali peal. Pehme suulagi ei tõuse vokaali hääldamisel üles, vaid jääb alla, mistõttu hääldub nasaaliga koos nasaalsena. Nasaal ise jääb alles. See võib toimuda ka bilabiaalse klusiili p hääldamisel.
Rotatsioon – r- istumine , pigem kaasahääldusnähtus. Esineb koos r-häälikuga, mida on raske tajuda eesti keeles.
Helilisusassimilatsioon:

helilistumine – vokaalide vahel sageli helitud vokaalid helilistuvad kõnekeeles. Võib puudutada ka helituid frikatiive, mis helilistuvad vokaalide või heliliste konsonantide vahel. Mõlemal pool helitut häälikut peavad olema helilised häälikud.

Helitu klusiil > heliline klusiil > heliline frikatiiv > kadu

helitustumine – heliliste häälikute helituks muutumine.
Assimilatsioon 2 sõna piiril :

Sandhi – helitu hääliku muutumine heliliseks ja vastupidi

Liesoon – eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse (nt mes amis, kus amis algul hääldub z).

Elisioon – vokaalide kadu 2 sõna piiril

Dissimilatsioon – sarnased häälikud muutuvad üksteisest erinevaks hääldamise hõlbustamiseks

Dissimilatsioon ehk eristumine – 1 häälik või silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks
Haploloogia – lühendamine, nt eesti keeles topelt -la puhul jäetakse üks ära, nt lihulalane.
Metatees – häälikud vahetavad kohti, nt r ja l vahetavad tihti kohti.

Siirdehäälikud – tekivad hääldamise hõlbustamiseks

Enne ühelt vokaalilt teisele üleminekut hääldatakse švaa- ehk siirdevokaal. See võib saada ka vokaali „täielikud õigused“, nt sõnas lehəm. Võib tekkida ka siirdekonsonant , näiteks number > *nummer : numbri.
AKUSTILINE FONEETIKA
Akustiline foneetika tegeleb häälelaine ja võnkumisega, nt saab häälelaines sisalduva info järgi tuvastada keelelise sisu, kõneleja omadused (vanus, sugu, kõnehäired või – hälbed , murdetaust), suhtlussituatsiooni.
Laine (ükskõik missugune – heli-, elektromagnet-, valguslaine ) tekib erinevates keskkondades võnkumisel. Häälelaine tekib õhus levivate molekulide võnkumisel, õhk kannab võnked kõrvani. Võnkumise algatab võnkuv keha, liikumapanev jõud. Heli puhul võib olla võnkuv keha nt pillikeel, helihark , valjuhääldimembraan. Võnkumise avaldavad häälekurrud. Võnkumisel läheb vaja heli- ehk hääleallikat. Teiseks läheb vaja elastset keskkonda, mis saab tekitatud võngetega kaasa võnkuma hakata. Kas läheb ka vastuvõtjat vaja? Kuigi keegi teine ei pruugi heli kuulda, tekib see siiski.
Heli – mis tahes elastses keskkonnas leviv võnkumine. Õhus levib heli kiirusega 344 m/s, vees 1480 m/s. miks heli levib õhus aeglasemini? Vee tihedus on suurem. Kiirus sõltub keskkonna tihedusest. Võnkumine väljendub (õhu)rõhumuutustena. Käega lehvitades ei taju „tuult“ helina , kuigi tajutakse õhuliikumist – liiga madal sagedusega heli. Võnkumine, mida helina tajume, peab olema vahemikus 20 Hz–20 000 Hz.
Sinusoidaalne võnkumine – lihtsaim perioodiline võnkumine, millest põhjustatud heli on siinusheli ehk toon. siinusheli sagedus nt f = 60 / 1 ehk 60 täisvõnget sekundis = 60 Hz. Mida suurema sagedusega võnkumine, seda lühem periood. Inimese langus on 0,5–1 Hz päevas (ülemine sagedus 20 000 Hz). 20a pärast kuulen (20 000 – 20 x 365 =) 12 700 Hz sagedust. Amplituudi võib väljendada õhurõhuna paskalites (1 Pa = 1 N /m2) või helirõhutaseme suhteühikut dB. Loodushelisid põhjustavad liitvõnked.
Liitheli – palju erineva sageduse ja amplituudiga siinushelisid ehk toone. Keha võngub tervikuna ja osadega. Liithelisid analüüsitakse Fourier’ analüüsimeetodiga. Põhitoon F0 ehk võnkumine, mida tekitavad helid tervikliku võnkumisega. Häälekurrud võnguvad lisaks tervikule ka osadena – ülemtoonid –, mis on põhitoonist täisarv korda suuremad.
Kõnehääl – häälikute laad tuleneb resonantsidest ehk formantidest – häälekurdude tekitatud võnkumine jõuab resonantsiõõntesse (neelu-, suu- ja ninaõõs ehk F1, F2 ja F3). Resonants on kaasavõnkumine, nt i ja u hääldamisel tekib õhusammas , mis muudab kuju ja millel on oma võnkesagedus , mis jõuab ruumi, kus on sagedused , mis ühtivad ruumi omavõnkesagedusega, mis võimenduvad ehk resoneeruvad, st algab kaasavõnkumine, aga need, mis ei ühti, sumbuvad – seega tekivad erinevad resoneerumised ehk resonandid. Resonantsi tõttu tajume i- ja u-häälikud eri laadi häälikutena.
Spektrogramm – tuvastab põhitoone (kitsaribaline) ja ülemtoone.
Kitsaribaline spektrogramm = riba, mida hääl läbib, laius on 30–50 Hz, mida filter filtreerib . Aeg 0,03–0,04 s. Riba tumedus näitab võnkumise intensiivsust.
Filtriks võib nimetada kõnetrakte, mille kuju annab erineva kõlaga häälikud.
Põhitoone võib välja lugeda ka liitlainest või põhitoonianalüüsi abil.
Laiaribaline spektrogramm = riba laius on 200–300 Hz, aeg 0,003–0,005 s.
Spektri ehk spektrilõike võib teha ühest kindlast punktist hääliku peal või võtta kokku pikema aja vahemik ja leida selle keskmine spekter .
Aperioodiline võnkumine on müra.
Vokaalide puhul on tegu perioodilise liitlainega.

Mida kõrgema sagedusega on esimene formant, seda madalama keeleselja tõusuastmega on vokaal hääldatud. Muutus tuleb hästi esile käreda hääle puhul. i-häälik on kõige eespoolsem häälik, mistõttu ka kõrgeima sagedusega, u-häälik kõige taga ja kõlab madalaimalt.
Eesvokaalidel on kõrgem teise formandi sagedus, tagavokaalidel madalam.
Teise formandi muutumine tuleb hästi esile sosistades.
Eesvokaalidel on üksteisega suhteliselt lähestikku teine ja kolmas formant.
Tagavokaalidel on üksteisega suhteliselt lähestikku esimene ja teine formant.

Bark – psühhoakustilise skaala ühik.
Tagavokaalidel F2 ja F1 lähestikku, eesvokaalidel F2 ja F3. Mida kõrgem keeleseljatõste, seda väiksem F1 väärtus. Mida madalam vokaal, seda suurem F1 väärtus. Mida eespoolsem on vokaal, seda kõrgem on F2 väärtus.
Konsonantide hääleallikad on häälekurrud. Nende hääldamisel tekib resonants. Resoneerumisel on võnkumine väiksema intensiivsusega, ribad on heledamad . Mida tumedam , seda intensiivsem võnkumine.
Hääleriba – spektrogrammi allosas olevad piki triibud, mis viitavad helilisusele. Nende järgi tuvastame nt helilisi klusiile. Palataliseerumisel on F2 väärtus suurem. Poolvokaalse r-i puhul stabiilsust ei teki, hambasompudel ei teki sulgu.
Helitutel konsonantidel puudub formantstruktuur. Hääleallikas on mujal. Kõnetrakti mingisse kohta tekitatakse sulg või ahtus. Helitutel klusiilidel tekib sulg. Hääldamisel tekib järsk energia, mida spektrogrammil on näha kriipsuna.
Helilisusviive – helilisuse algamise aeg: kõigepealt vaikus, siis sulu tekitamine, hoidmine, vallandamine (sulu vallandumisele viitab järsk energia teke), siis helilisus.
Helitute frikatiivide puhul tekib hõõrdumisel müra, mida kajastab spektrogramm. s-häälik on 4000 Hz+: intensiivne müra. võrreldes š-ga ei teki nii kitsast ahtust ning ei ilmne nii madalat sagedust (alla 4000 Hz). Häälikutel f, t pole müra, aga h puhul kaasneb nõrk müra kõigi sagedustega.

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk · .docx · 89 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

89 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mirell Põlma Õppematerjali autor

foneetika vokaal häälik häälikud vokaalid frikatiiv võnkumine eesvokaal tagavokaal õhuvoolu foneetika assimilatsioon lateraal müra keskvokaal

Sarnased õppematerjalid

doc

Foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused

Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? 5 faasi: sõnumi kodeerimine, tootmine, sõnum signaalina, sõnumi vastuvõtmine ja dekodeerimine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib, mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne, akustiline ja auditiivne foneetika. 6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse

Eesti keel

rtf

Foneetika konspekt

FONEETIKA KONSPEKT Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad Rääkija faasid e. kõnemoodustus: - mõte - keeleline vorm - närvisignaalid - häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte.

Eesti foneetika ja fonoloogia

odt

Foneetika ja fonoloogia

Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Esimene etapp on sõnumi kodeerimine, kõnelejal on mõte midagi öelda, mõtestamine ja keelendamine see on lingvistiline tasand. Teises etapis toimub sõnumi tootmine, füsioloogiline tegevus, aktiveerub umbes 100 lihast artikulatoorne foneetika. Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna

Eesti foneetika ja fonoloogia

doc

Eesti foneetika ja fonoloogia kordamine

Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneleja ehk kõnemoodustuse faasid (mõte, keeleline vorm, närvisignaalid, häälduselundite tegevus) ja kuulaja ehk kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika helilaine Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika,

Eesti foneetika ja fonoloogia

docx

Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused

1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhiettapidest, milleks on: 1) sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) 2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3) sõnum signaalina (häälelaine) 4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine). 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1) artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika

Eesti foneetika ja fonoloogia

doc

Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused

1. Millistest faasidest koosneb kõneakt? 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine) 2) Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus) artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (hääleline) akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) tajufoneetika 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes. 3

Eesti keel

doc

Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküs.-vastused 2011

Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika

Eesti foneetika ja fonoloogia

doc

Hääldus ja hääldusteadused

Keel kui süsteem HÄÄLDUS JA HÄÄLDUSTEADUSED 3. Häälikute moodustumise foneetilised alused. Konsonandid ja vokaalid 3.1. Konsonantide klassifikatsioon (skeem 5) 3.1.1. Liigitus moodustuskoha järgi (vt tabeli veerud): labiaalid ehk huulhäälikud (k.a dentilabiaalid ehk labiodentaalid: f, v) dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambavallihäälikud palataalid ehk kõvasuulaehäälikud velaarid ehk pehmesuulaehäälikud uvulaarid ehk nibuhäälikud farüngaalid ehk neeluhäälikud larüngaalid ehk kõrihäälikud (ka: glotaalid

Keeleteadus alused

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

437298: Väga halb, fail ei avane. EI tööta, võimalusel palun tehke korda.

10:27 08-09-2022

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk