Filosoofia (1)

31.08.11
MIS ON FILOSOOFIA?
Phileo – armastame kreeka keeles
Sophia – tarkus kreeka keeles
Filosoofia sai alguse antiik Kreekas 6ndal sajandil enne Kristust. Probleemid on osa muutunud ja osad mitte, näiteks millal algab inimese elu. Filosoofiliste probleemide ühiseks jooneks on see, et alati on välja pakutud erinevaid lahendusi ja sellist arvamust ja mitmekesisust loetakse normaalseks, st tuleb lähtuda põhimõttest, et filosoofilistel probleemidel ei olegi ainuõigeid lahendusi.
Filosoofia definitsioon – Bertrand Russell on öelnud, et filosoofia on ei kellegi maa teaduse ja teoloogia ( usuteadus ) vahel. Teoloogiale sarnaselt on filosoofia spekulatiivne, käsitledes küsimusi, millele teadus ei saa vastata.
Sarnaselt teadusega tugineb filosoofia inimmõistusele mitte aga autoriteedile.
Filosoofia eesmärk on mõista maailma teoreetiliselt, mitte aga praktiliselt.
Filosofeerimiseks on vaja tugevat soovi maailma mõista, selle nimel tuleb üle saada eelarvamustest ja inimloomuse piiratusest. Peab õppima lihtsalt mõtlema inimesena . Ideaalne oleks see kui me oskaks mõelda nagu liblikas või Marsi elanik.
Filosoofia väärtus

• Võib öelda,et peale instrumentaalsete väärtuste (vahendid millegi saavutamiseks), on olemas ka väärtused omaette . Filosoofiaga tegeletakse tema enda pärast, sest see pakub naudingut uusi huvisid ja eneseteostamise võimalusi.
  
• Filosoofial on ka praktiline väärtus. Ta aitab paremini mõista iseennast ja teisi, õpetab kriitilist analüüsi ja muudab meid tolerantsemaks jne.
  

FILOSOOFIA PÕHIVALDKONNAD

Metafüüsika – olemisele lähteprintsiipe ja algpõhjusi ( nt keha ja vaimuprobleem – kas on olemas materiaalne keha ja/või mittemateriaalne hing).
Tahtevabaduse probleem –

Epistemoloogia – ehk tunnetusõpetus (nt mis on teadmine). Mis on teadmiste allikad – meeled, mõistus, intuitsioon , ilmutus. Mis on tõde.

Aksioloogia – ehk väärtusõpetus uurib esteetiliste ja eetiliste väärtuste olemust ja nende põhjendamise võimalikkust. Vabaduse võrdsus, milline on moraalselt õige käitumine.

Ühiskonna ehk sotsiaal filosoofia – inimese suhtlemine , milline on hea elu, kas demograatia on kõige parem ühiskonnavorm, millised on avaliku võime piirid jne.

Rakenduseetika – otsitakse lahendusi aktuaalsetele moraaliprobleemidele nagu etaunaasia (vabatahtlik surm), abort.
KLASSIKALINE ANTIIKFILOSOOFIA
Iseloomulikud jooned
Filosoofia on seotud tsivilisatsiooni tekkimisega, algul selgitati maailma mütoloogia abil, jumalate tegevuse kaudu. Esimesi filosoofe iseloomustab kosmoloogiline huvi (kosmos kreeka keeles – korrastatus), mis on algaine ehk ürgalge (ARCHE).
Esimesi iseloomustab hülosoism, st arvati, et kõiges on hing. Esimestest filosoofidest on säilinud üksikuid tekstikatkendeid, mida püütakse analüüsida. Kasutati küsimust-vastus vormi või dialoogi. Lõpuks koolkonnad olid väga väiksed – filosoofist õpetaja ja mõned õpilased. Esimene koolkond on Mileetose koolkond ehk Muinasjoonja koolkond.
Thales (u 624 – 545). Archeks pidas ta vett. Filosoofiks hakkas ta sellepärast, et ta hakkas esimesena välja töötama üldmõisteid ehk kategooriaid. Nt. Mis on kõige suurem? Selleks on ruum, sest ruum sisaldab kõike. Mis on kõige üldisem? Selleks on lootus, sest see on ka nendel, kellel mitte midagi muud ei ole.
Anaximandros (u 610 – 547) teeb sammu edasi ja tema meelest on archeks apeironit. See on midagi määratlematut, st tal puuduvad omadused, see on puht abstaktsioon. Ta räägib ka sellest, et maailmas toimub pidav sünd ja kadu ja hävimisega maksame kinni oma võlad ja vead, inimene elab nagu võlgu.
Anaximenes (588 – 524). Ise seda teadmata, kirjeldas ta, kuidas kvantiteedi muutumine toob kaasa kvaliteedi muutumise. Archeks on õhk. Kui õhk hõreneb, tekib tuli ja õhu kokku tõmbumisel tekivad vesi ja maa.
Pytaagorlased (pütagoorlased). Nemad pidasid archeks arvu, sest arv ei valeta. Kogu maailm on arvulistes suhetes – tekib ebamäärane arvude müstika. Arvudega saab väljendada moraali põhimõtteid, nt ruutarvud väljendavad õiglust, sest seal korrutatakse võrdne võrdsega ja see väljendab omakorda põhimõtet, et samale tuleb vastata samaga. Nad tabasid ära, et maailm koosneb vastanditest nagu piiratud ehk paaris arvud ja piiramatud ehk paaritud arvud. Nad ei osanud aga näha vastandite üleminekut.
ELEAADID .
Parmenides – ta arvas , et archeks on olemine ise. Olemine ei teki ega hävi ja ta on muutumatu. Sellest tegi aga järelduse, et ka maailmas ei toimu mingit muutumist ega liikumist.
Zenon – sai kuulsaks apooriatega ehk mõtteraskustega, millega püütis tõestada, et liikumist ei toimu. „ Nool “ – ükskõik, kus kohas lendav nool ka ei asuks, on ta alati mingis punktis. Kui ta on mingis punktis, siis ta ei liigu, sest võimatu on olla mingis punktis ja samal ajal liikuda .
Herakleitos . Tema sai aru sellest, et maailm on pidevas liikumises ja muutumises ning väljendas seda pideva aforismiga „ samasse jõkke ei saa astuda kaks korda“, st et maailm on nagu jõgi, kus voolavad järjest uued veed . Lühem variant looduse kohta on „kõik voolab“ ja inimese kohta ütleme „oleme ja ei ole“.
ATOMISTID .
Demokritos (460 – 370). Tahtis teha lõpu algaine jagatavusele ning tegi geniaalse oletuse, et archeks on aatom ( jagamatu ). Ta toob sisse ka ruumi mõiste, olev on ainega täidetud ruum, mitteolev on aga tühi ruum. Aatomeid on tohutult palju, nad on pidevas liikumises, liikumise ajal nad ühinevad ahelaks ja nii tekivad ained. Inimese hing koosneb kerakujulistest tuleaatomitest. Surma pole vaja karta , sest hingeahela lagunemine toimub märkamatult.
SOFISTID
Viies sajand eKr oli antiikdemokraatia õitseaeg, rahva koosolekul esinemiseks pidi kodanik valdama retoorikat ja võitluskunsti. Sofistid olid elukutselised kõne- ja võitluskunsti õpetajad, kes töötasid raha eest, arendasid loogikat ja grammatikat, samas olid nad relativistid väites, et tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks.
Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas.
05.09.11
KLASSIKALINE FILOSOOFIA
Sokrates (469 – 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof , kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme – filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada.
Sokratese tarkus – tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja – filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal .
Sokratese meetod ehk dialektika
St vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ja vastata, nii et tulemuseks oleks probleemi sügavam mõistmine. Sokrates ise oli vestluses juhtiv pool ning kasutas järgmisi võtteid:

• iroonia – mängis lihtsameelset, lollikest ja ennast targakspidav inimene hakkas teda õpetama, kuid kavalate küsimuste abil juhtis Sokrates partneri ummikusse, näidates, et partner ei tea tegelikult mitte midagi. See võte oli ettevalmistav etapp edasiseks vestluseks.
  
• ämmaemandakunst ehk maieutika – ta uskus, et kõik teadmised on sünnist saadik hinges olemas ja õpetaja ülesandeks on suunavate küsimustega need hingest välja tuua nö välja sünnitada.
  
• määratluse otsimine (defineerimine) – teadmine seisneb Sokratese arvates oskuses määratleda ehk defineerida mõisteid. Kui ei oska defineerida mingit mõistet, siis ei tohi ka, et me seda teame. Näeme, et Sokrates on teadmiste suhtes väga maksimalist, erandiks on matemaatika teadused .
  
• induktsioon – vaja definitsiooni koostamisel, st oskust teha üksikute näidete põhjal üldistust. Algul tuleb koostada definitsiooni mustand, siis tuleb seda kritiseerida, heita kõrvale need näited, mis sinna kõrvale ei sobi ja lõpuks peame saama adekvaatse definitsiooni.
  

Platon (427 – 347)
„Pidusöök“. Kerge lugeda, väga poeetiline . Indrek Meos „Antiikfilosoofia“ tuleb leida üles õpetus ideaalsest riigist – millised seisused selles riigis on (kolm), nende ülesanded perekond ja abielu.
Õpetus ideedest
Platoni arvates on olemas meeltega tajutav maailm ehk meeleline maailm. See mida saame nähe, katsuda jne , kuid see pole veel kõik. Tuleb eristada tõelist ja mittetõelist olemist. Tõeliselt on olemas ainult see, mis ei teki ega hävi. Meelelises maailmas toimub aga pidev muutumine - tekkimine, hävimine. Meeleline maailm on mittetõeline olemine. Tõeline on tema arvates ideede maailm.
Ideed tekivad ühekorraga, nad ei muutu, ei hävi. Igal asjal ja nähtusel, ka inimesel, on oma idee. Inimene võib surra, kuid inimese idee jääb püsima. Just tänu sellele, et idee kehastub, on vaja .. igal inimesel on oma idee.
Ideede maailm on tunnetamatu ja selgitab seda koopamüüdiga. Asjad ja inimesed on oma ideede kahvatud koopiad , mida rohkem ta oma ideega sarnaneb, seda täiuslikum ta on.
Selleks et idee kehastuks mateeriaks, on vaja 1) ideed; 2) mateeriat; 3) jumala ehk demiurgi abi.
Platoni tunnetusõpetus
Ka Platon arvas, et kõik teadmised on sünnist saadik inimese hinges olemas. Kõik inimeste hinged luuakse ühekorraga ja iga tähe peal on üks hing. Enne kehasse asumist käib hing ideede maailmas, kus ta saab/hangib teadmisi. Mida kauem inimese hing ideede maailmas on, seda targem ta on. Need hinged, kes ei käi ideede maailmas, ta leiab elupaiga loomas või taimes. Hinged rändavad ühest kehast teise ja 10 000 aasta pärast lähevad tähe peale tagasi ja hiljem hakkab kõik otsast peale.
Inimese hinges teadmiste väljatoomiseks, on vaja meeldetuletamist ehk anamneesi – õppimist, vaja on ka õpetaja abi.
KT KÜS! Kuidas saaab õigustada õpilane oma halba vastust. Ta on vähe ideede maailmas olnud, ta on laisk ja õpetaja on olnud halb õpetaja.
Kuidas ära tunda, kas inimese hing on tark või mitte (kuidas ära tunda tarka ja lolli inimest)? Rumala inimese hing on raskem ja maadligi, targa inimese hing on kergem, kuna ta on innukam lendlema.
Aristoteles (384 – 322) – oli väga laia silmaringiga, suur raamatukogu, tekstid on kirjutatud puht teaduskeeles ja võivad tunduda igavad . Tema koolkonda nimetatakse peripateetikute ehk jalutajatele koolkonnaks. Nüüd esimesena annab ta teaduste klassifikatsiooni: 1) teoreetiliselt – füüsika ( loodusteadus ), matemaatika ja filosoofia; 2) praktilised teadused – poliitika õpetab riiki juhtima , eetika õpetab kasvatama vooruslike kodanikke , teda peetakse ka loogika rajajaks, kuid loogikat omaette teaduseks veel ei peetud, see oli teiste teaduste töövahend. Tegeles süllogistikaga ehk järelduste tegemisega. Kui A=B ja B=C, siis A=C. 3) loomingulised teadused – luule, muusika , retoorika ehk kõnekunst.
Õpetus kategooriates
Kategooriad on üldmõisted, mis on kõige üldistavamad ja on omased kõigile nähtustele ja asjadele.

Substants – väljendab kõige üldisemalt liiki või olemust (koer, kits , maja).

Kvantiteet – Kui palju? Kui pikk? Kui raske? jne .

Kvaliteet – milline on teatud ese või nähtus

Relatsioon – määrab ära vahekorra teise eseme suhtes (suurem, raskem)
Metafüüsika (Aristoteles)
Ta oli nõus Platoniga selles, et asjade ja nähtuste olemuseks on ideed, sest neid saab väljendada selgete mõistete abil, kuid idee mõistele annab ta teise sisu. Selles suhtes tuleks seletada, mis vahekorras on idee mateeriaga. Idee on Aristotesele vorm, mis korrastab ja vormib kaootilist mateeriat. Idee ehk olemus on mateerias võimalikusena (nt. puumateerias on olemas võimalikkusena laua idee jne). Eristab kahte olemist: võimalikkusena olemisena (munarakud) ja tegelikkusena (lapsed).
Mis on tekkimine ja sündimine? Üleminek võimalikkusest tegelikkusesse.
28.09
Nicomachose eetika (Aristoteles)
Tema eetika teooria ei ole normatiivne , st ta ei kirjuta ette, mida võib teha ja mida mitte. Ta on kirjeldav eetika – kirjeldab õnnelikuks eluks vajalikke tingimusi. Eesmärgiks on inimese käitumise mõjutamine. Ainult teadmistest, mis on voorused , ei piisa õnnelikuks eluks, vaja on ka nendest juhinduda ning peab olema ka vastav tahe . Ta lähtub sellest, et inimene on oma loomult ühiskondlik olend , st et inimene ei suuda elada üksi.
Peaeesmärgiks on inimesel õnnelik elu, see ei ole mingi olek, vaid tegevus. Jumalatest eeskuju võttes seab ta esikohale vaimse tegevuse. Teisi eesmärke peavad aitama peaeesmärgi saavutamist.
Inimesena on meil vaja hoolitseda oma keha eest, st et vajalikud on ka välised hüved, kuid ainult niipalju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata (normaalselt toituda, vedeliku tarbida). Õnn seisneb ka selles, et me saame tegeleda meelepäraste asjadega. Tegude hindamine sõltub inimese valikutest ja selles on inimene vaba. Vastutama ei pea sunniviisiliste tegude eest. Teadmatusest soovitatud tegude eest tuelb mõnikord siiski vastutada. Joobes olekus tehtud tegude eest on vastutus kahekordne, sest inimesel oli kaks valikut: juua või mitte juua; kui palju juua.
Voorused jagab Aristoteles kaheks:

Diameetilised ehk mõistuslikud (ratsionaalsed voorused) nendeks on arukus (praktiline tarkus), tarkus – võime mõelda elu kaugetest asjadest

Eetiline loomutäius ehk irratsionaalsed voorused – need on seotud hingelaadiga ja sobiliku kuldse kesktee leidmisega. Kesktee leidmisel peab kasutama arukust ja kui seda ei piisa, siis tuleb võtta eeskuju teistele.
Voorus Loomutäius ( kuldne kesktee) Pahed
Liialdus Puudus
Au Väärikus Eneseupitamine Enesealandamine
Rahaandmine Mõõdukas andmine Priiskamine Koonerdamine
Meelelahutus Viisakus Esineb liialt Mühakas
Klassikajärgne periood
Küünikud ja skeptikud vt eespoolt!
Epikurose eetika (341 – 270)
Tema eetika räägib sellest, kuidas saada õnnelikuks heitlikkus maailmas. Õnn on suhteline ja ebakindel, peab teadma, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene püüab hoiduda kannatustest ja püüab saavutada naudingut. Seepärast on tema eetika hedonistlik – hedoismni järgi seisneb õnn naudingutest. Naudingute all mõistab ta kehaliste kannatuste puudumist ja hingerahu ehk ataraxiat. Küsimus on selles, kuidas saavutada maksimaalseid naudinguid. Sp on mõnikord mõtekas loobuda mõnest naudingust teades, et sellele järgneb kannatus. Teinekord tuleb valida kannatus, kuid tead et sellele järgneb nauding . Maailmas toimuvat tuleb hinnata naudingute seisukohast . See, mis soodustab naudinguid, on hea ja mis soodustab kannatuste tekkimist, on halb. Hingekannatused on halvemad, kui kehalised, sest keha kannatab ainult olevikus, hing aga kannatab mineviku, oleviku kui ka tuleviku eest.
Stoikud (stoiline rahu)
Nende eetika on saatusele allumise ja kohuse eetika. Stoik arvab , et maailma pole võimalik muuta, muuta saab oma suhtumist maailma. Maailmas valitseb saatus ja õnnelik saab olla vaid see inimene, kes allub saatusele. See mis inimese tahtest ei sõltu, ei ole hüve ega kurjus ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt stoilise rahuga. Sellised neutraalsed nähtused on elu, surm, tervis, haigus, ilu ja inetus , rikkus, vaesus . Tõelised hüved on tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Elama peab mõistlikult, kiretult ja mõõdukalt rõõmsameelselt. Tark inimene ootab saatuselt vaid seda, mida saatus talle nagunii toob.
Praktiline elu reegel: kui mingi tegevus on paratamatu, siis tuleb see muuta endale meelepäraseks.
ÜLEVAADE KESKAJA FILOSOOFIAST
Alguse probleem
Sageli loetakse keskaja filosoofia alguseks mõnda poliitilist sündmust, näiteks Lääne- Rooma keisririigi langemist. Kui Karl Suure kroonimist keisriks 800ndal aastal. Mõnikord seostatakse keskaja filosoofia algust mõne tuntud filosoofiga , nt Augustinusega (354 – 430). Selline periodiseerimine on aga kunstlik ja õigem oleks seostada mõistet keskaja filosoofia filosofeerimise iseärasustega.
Keskaja filosoofi iseloomulikud jooned

Seotus religiooniga
Siin võib välja tuua järgmised põhimõtted:

Jumalakesksus – olemise, hüve ja kauniduse allikas on Jumal. Kõlbluse aluseks on Jumala teenimine ja inimese elu ülimaks eesmärgiks on Jumala jäljendamine.

Kreatsionism – maailma on Jumal loonud eimillestki.

Providentsialism – Jumal valitseb maailma ajaloo ja inimese üle, st et kõigil sündmustel on mõte või tagamõte.

Revelatsionism – kõige usaldusväärsem tähtsate tõdede teadasaamine on jumalik ilmutus.
Keskaja filosoofia aja alguseks võibki lugeda seda, kui filosoofia langes religiooni eest koste alla. Milline ka polnud keskaja filosoof, tema õpetus oli ikka seotud religiooni ja teoloogiaga. Varasel keskajal oli päevakorras küsimus, kuidas panna filosoofiat religiooni teenima . Juhtkirjaks oli „tõeline filosoofia on kristlik religioon “. Filosoofia muutus religiooni teenriks ehk orjaks. Ühest küljest tähendas see filosoofia teologiseerimist, teisepoolt muutus teoloogia filosoofia suhtes sallivamaks ja tänu sellele säilis filosoofiaga ka vaimse kultuuri pildis.
Keskaja lõpus kerkis esime probleem, kuidas vabastada filosoofia religiooni eestkoste alt, seejuures viimast alavääristamata.
Keskajal lõpus tekkis kahe tõe teooria, selle õpetuse järgi on teoloogia ja filosoofia tõed teineteisest sõltumatud. Filosoofia tegeleb loomulike asjadega ja tugineb mõistusele, teoloogia tegeleb aga üleloomulike asjadega ja tugineb ilmutusele. Uusaja alguses hakati seda õpetust nimetama õpetuseks kahest raamatust. Nendeks kaheks raamatuks peeti loodust ja piiblit . Looduseraamatust leiab inimene teaduse ja filosoofia tõed, piibel annab aga kõlbluse tõed. Selle õpetuse levimine tõi kaasa lõplikult filosoofia vabanemise.

Retrospektiivsus – tagasivaatama.
Keskaja filosoofia retrospektiivsus väljendus veendumuses, et mida vanem, iidsem, algupärasem seda tõesem mingi allikas on, st et inimese üle valitsesid autoriteedid. Kõige iidsem oli loomulikult piibel, mida peeti ainukeseks ja täielikuks kõikvõimalike tõdede allikaks, mis on inimesele antud kõigiks aegadeks. Kuna piiblit on väga raske lugeda ja mõista, siis tegelesid sellega asjatundjad ehk kommentaatorid – eksegeedid. Kuna ka nende teksti oli raske lugeda, siis tekkisid veel eksegeetide eksegeedid (kommentaatorite kommentaatorid). Piibli kõrval peeti autoriteetideks veel kirikuisasid, nendeks nimetati kirikutegelasi, kes mõjutasid ristiusu ja kirikukorralduse kujunemist (nt Augustinus , hiljem ka Aristoteles). Siit on tekkinud viide autoriteedile „õpetaja on nii öelnud“ (ladina keeles - magister dixit).
Keskaegne filosoof tsiteeris kümnete lehekülgede kaupa iidseid tekste , seejuures viiteid kasutamata. Sarnasus autoriteediga oli tõe kriteeriumiks. Igasuguseid uuendusi püüti vältida, sest st upsakust ja taganemist autoriteedist ja tõest. Oldi arvamusel, et igasugune muutumine viib paratamatult langusele. Suurem osa teoseid on kirjutatud kommentaaride vormis, kirjutamata reegliks oli tsiteerida piiblit ja kirikuisasid.

Õpetlikus ja kasvatuslik suunitlus .
Peaaegu kõik keskaja filosoofid olid jutlustajad või ristiusu õpetajad koolides ja ülikoolides (al 12 saj.). enamus teoseid ongi kirjutatud õpetlikus toonis. Õpik oli mõeldud ka tulevastele põlvedele, suurt tähelepanu pöörati loogikale. Selline õpetlik suunitlus tõi kaasa selle, et tervete sajandite jooksul ei tuntud huvi uute teadmiste vastu. Selles mõttes oli keskaja filosoofia sõna otseses mõttes kooli filosoofia ehk skolastiline . Õpetajal hinnati eruditsiooni ehk palju teadmist ja pedagoogi meisterlikkust. Õpilastes hinnati aga hoolsust ja vastuvõtlikust. Põlvkonnalt põlvkonnale anti edasi ühtesid ja neidsamu teadmisi, sp iseloomustab keskaega ka ülim konservatiivsus .
Usu ja mõistuse vahekorra probleem
Küsimus oli selles, kas usk ja mõistus on ühitamatud või mitte ning kumb on olulisem, kas usk või mõistus. Kujunes välja kolm seisukohta:

Usun, sest see on absurd - inimmõistus on oma võimeta poolest piiratud ja kõrgemad usutõed jäävad paratamatult arusaamatuks, nendest tõdedest ei saagi mõistusega aru. Mida absurdsemad nad näivad, seda kõrgemad tõed nad on ja nad väärivad kõrgemat usku.

Usun selleks, et mõista – meie mõistus käib õiget teed ainult siis, kui usk on ta selleks ette valmistanud, siis ei satu usk ja mõistus vastuollu. Mõned usutõed võivad siiski jääda arusaamatuks. Neid usutõdesid saab inimesele selgitada vaid kaudselt .

Mõistan selleks, et uskuda – selle järgi tähtsustatakse ja usaldatakse inimmõistust ka usuküsimustes. Psühholoogiliselt tundub see seisukord kõige tõepärasem: me saame ju uskuda ainult seda, millest me aru saame.
Uusaja filosoofia
Uusaja filosoofia põhijooned
Uusaja filosoofia aja alguseks on 15 – 16 sajand, kui filosoofia (teadus) vabanes religiooni eeskoste alt. Kiiresti arenesid teadused, eesmärgiks uute teadmiste leidmine ja seda selleks, et parandada inimeste elu. Vaieldi selle üle, mis on uute teadmiste allikaks. Selles küsimuses tekkis kaks seisukohta:

Empirism – pidas uute kogemuste allikaks kogemust.

Ratsionalism – pidas uute kogemuste allikaks mõistust.
Kerkis esile ka tõe probleem.
Uusaja ratsionalism
Rene Descartes (1596 – 1650 ) elegantne mees, peetakse ka geomeetria leiutajaks. Tema eesmärgiks oli leida tõsikindel teadmine, millele on kaks omadust: esiteks nad on paratamatud, nagu 2 x 2 on 4 ja teiseks nad on üldkehtivad.
Süstemaatilise kahtlemise meetod
Kõiges, milles saab, tuleb kahelda. Ta ei kahtle teadmiste võimalikkuses, vaid senise teadmise kehtivuses. Ta ei ole skeptik (vaatleb ja uurib, aga jätab otsuse tegemata), vaid kahtlemine on talle abivahendiks, kahtlemine on vahend uute teadmiste leidmisel. Nõudis vabanemist autoriteetidest, sest läbi autoriteedi ei muutu miski tõeks.
Oma arutluskäiku alustab ta tõdemusega, et meie meeled petavad meid. Tõestuseks toob ta une argumendi, st et meie mõistuses puudub abivahend , mis ütleks meile, et see on ainult unenägu, mitte reaalsus . Võib olla ka nii, et jumal või kuri vaim väljaspool meie mõistust tekitab meis kujutlusi. Milles siis saab kindel olla? Mis on tõsikindel teadmine, milles kahelda ei saa? Ka ekslike kujutlusi saab minus tekitada vaid siis, kui ma olen olemas mõtleva (ladina keeles cogito, ergo sum) olendina. See geniaalne üksik idee ongi tema filosoofia aluseks. Ratsionalistina uskus ta kaasasündinud ideede olemasolu, näiteks jumala idee.
Uusaja empirism
John Locke (1632 – 1704) vaatame tema kolme küsimust. Empirismi rajajana on tema põhilauseks: „Kõik meie teadmine, välja arvatud loogika ja matemaatika teadused, on pärit kogemuses“.

Sünnipäraste ideede kriitika
See on suunatud Platoni ja Descratesi vastu. Teadmiste sünnipärasus võib põhineda nende üldisel kehtimisel või esinemisel kõigi inimeste juures. See aga ei vasta tõele, näiteks paljudel inimestel pole aimugi meie jumalast. Samuti saab laps enne aru, mis on kibe ja mis on magus, kui loogika tõde „miski ei saa olla ja mitte olla“. Järelikult on vaid kaks võimalust, kas kõik teadmised on sünnipärased või ei ole neis seda ükski. Meie esimesed teadmised ei ole üldreeglid ega mõisted, vaid tajud , mida annab meile kogemus.

Teadmiste eetika
Õpetus kaasasündinud ideedest ei ole ekslik , vaid ka ohtlik, sest paneb meid uskuma autoriteetidesse ja dogmadesse (õpetuslause, mis ei vaja tõestamist). Lähtekohaks peaks tänapäeval olema leida tõde ja seda teed mööda peab igaüks ise käima, ükskõik kuhu see meid ka ei viiks – tähtsustab isiklikku mõtlemist. Ainult nii palju on meil tõelisi teadmisi, kui palju me neid leiame iseseisvalt, mõeldes ja juureldes. Teiste teadmisi uurimata omaks võttes targaks ei saa. Pealegi surutakse neid meie mällu meilt luba küsimata. See probleem on aktuaalne ka tänapäeval (just hariduse andmisel).

Mõistuse sündides puhas tahvel (ladina keeles Tabula rasa)
Teadmised hakkavad sinna kogunema kogemusest. Inimese suhe ümbritsevaga on vastasmõju suhe, ja teadmisi hangib ta reaalsust vaadeldes. Kogemus võib olla kahesugune : väliste meelte kaudu saame aistinguid ja sisemise meele ehk enesevaatluse abil saame teadmisi iseendast ehk reflektsiooniideid. Kogemus räägib meile vaatluse abil, asjad sünnitavad meis ideid, mis neid asju esindavad. Sp nimetatakse tema õpetust ka esindusteooriaks.
Immanuel Kanti – pööre tunnetusteoorias
Kanti püüdis ületada ratsionalismi ja empirismi puudusi. Esimene alahindas kogemust ja teine mõistust.
Tema arvates on olemas objektiivne maailm, mille kohta me aga midagi öelda ei saa, sest ta on tunnetamatu – „asi iseeneses“. See asi iseeneses mõjutab aga meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseenesest meile nähtub, nimetab ta „asjaks meie jaoks“. Tunnetada saab ainult nähtumusi (lauad, monitorid , hooned), sest asi iseenesest on tunnetamatu. Tunnetuses eristab Kanti kahte aspekti:

tunnetuse mateeria – „asi iseeneses“ tekitab meis aistinguid;

tunnetuse aprioorne (kogemusest sõltumatu) külg – mõistus töötleb ja korrastab aistinguid ja tekivad teadmised. Mõistuse aprioorseteks vormideks on see, et me mõtleme ajas ja ruumis ning otsime põhjuslike seoseid nähtuste vahel.
Kanti kohuse-eetika
Hobbesi ühiskonnafilosoofia 42
Thomas Hobbes (1588–1679) oli Inglise filosoof, ühiskonnafilosoofia
(poliitikafilosoofia) teerajaja Inglismaal. Hobbes andis oma teoses vastuse küsimustele, miks tekkis riik ning milline peab riik olema. Nende probleemidega on filosoofid muidugi varemgi tegelnud (nt kas või Platon, Aristoteles, Augustinus, Thomas Aquinost). Hobbes on üks ühiskonnafilosoofia klassikuid.
Looduslik ja ühiskondlik seisund
Hobbes kujutas riigieelset seisundit kõige mustemates värvides, nimetades seda looduslikuks seisundiks. Inimesed on Hobbesi arvates looduse poolt võrdsed. Kui ka üks inimene on füüsiliselt või vaimselt teisest üle, siis lõppkokkuvõttes ei anna see kellelegi olulisi eeliseid . Füüsilist nõrkust saab kompenseerida salakavaluse või teiste abiga. Vaimsete võimete suhtes võib Hobbesi arvates samuti täheldada võrdsust, kui jätta välja eeldused teadustegevuseks, milleks niikuinii on vaid vähesed võimelised. Oma vaimsete võimetega (nt arukusega) on igaüks rahul ning Hobbesi arvates just see tõestabki, et neid võimeid jaguneb kõigile võrdselt. Inimeste võrdsusest tuleneb ka lootuste võrdsus. See tekitab aga olukorra, kus kaks või enam inimest soovivad üht ja sama asja, mida nad korraga ei saa omandada, ning muutuvad seetõttu vaenlasteks. Nii ongi looduslik seisund sõjaseisund.
Inimese loomuses on Hobbesi arvates kolm põhjust, mis ajendavad sõda: võistlemiskirg (igaüks tahab teistest üle olla), mure oma julgeoleku pärast ning auahnus (nt võib konflikt puhkeda ainsa sõna, naeratuse, eriarvamuste jms pärast – olgu kahe inimese, seisuse või rahva vahel). Kuni inimesed elavad ilma üldise võimuta, mis hoiaks kõiki hirmu all, on nad sõjaseisundis; see on kõigi sõda kõigi vastu. Sõda ei tähenda seejuures ainult pidevat sõjategevust, vaid ka vahepealset valmistumist lahinguteks.
Hobbes ei anna oma arvamuse kohta mingit ühemõttelist infot. Ta nõustub, et kogu maailmas pole selline seisund ehk valitsenud, kuid väidab, et mõni Ameerika rahvas elab ikka veel sellistes tingimustes. Bertrand Russel kaldub arvama, et “see on selgitav müüt, mida ta kasutab, et seletada, miks inimene allub ja peab alluma isikliku vabaduse teatavaile piiranguile, mis kaasnevad võimule allumisega. Piirangute eesmärk, mille inimesed enda peale võtsid, on ära hoida üleüldine sõda, mis tuleneks meie vabadusearmastusest ja soovist teiste üle valitseda.”
Loomulikud seadused
Loomulik seadus on Hobbesi sõnul ettekirjutus või mõistuse abil leitud üldine reegel, mis keelab inimesel teha seda, mis kujutab ohtu tema elule või jätab ilma selle elu säilitamise vahenditest. Loomulikud seadused on muutumatud ja igavesed. Hobbes loetleb kakskümmend sellist seadust. Nimetame kuus esimest.
Esimene loomulik seadus: iga inimene peab taotlema rahu ning säilitama seda; kui see aga ei õnnestu, siis kaitsma end sõjas kõigi võimalike vahenditega.
Teine loomulik seadus: inimene peab loobuma õigusest asjadele sel määral, kuivõrd see on rahu ja enesekaitse huvides, ning rahulduma sellise vabadusega teiste suhtes, mida ta lubaks ka teistele iseenda suhtes. Kuni inimesed lubavad endale teha kõike, mida tahavad, ei lõpe sõda.
Kolmas loomulik seadus (õiglusnõue): inimesed peavad järgima sõlmitud lepinguid. Seal, kus pole lepinguid, ei saa olla ka õiglust. Ebaõiglus on lepingu täitmata jätmine. Kõik, mis ei ole ebaõiglane, on õiglane. Et sõnad õiglus ja ebaõiglus omandaksid sisu, peab olema mingi võim, mis karistuse ähvardusega kaaluks üles need hüved, mida inimene loodab lepingu täitmata jätmisest saada. Selline võim saab olla vaid riigis.
Neljas loomulik seadus (tänulikkusnõue): see, kellele tehakse head puhtast südamest, peab püüdlema selle poole, et heategijal poleks mõistlikku põhjust kahetseda oma heategu . Inimene teeb Hobbesi arvates head ainult lootuses midagi vastu saada. Kui aga pettutakse, siis kaob igasugune heategevuse ning üksteise aitamise alus.
Viies loomulik seadus (vastastikuse järeleandlikkuse ja lahkuse nõue): iga inimene peab end kohandama teistega. Kuues loomulik seadus (andeksandmisnõue): tuleb andeks anda neile inimestele, kes kahetsevad oma tegu ja soovivad andeksandmist – juhul kui tuleviku suhtes on garantii , et see enam ei kordu.
Loomulikud seadused kohustavad , kuid ei taga veel nende elluviimist. Inimesed ei järgi loomulikke seadusi, kui need on vastuolus nende loomulike kirgedega. Niisiis on vaja riigivõimu, mis julgeoleku tagamise eesmärgil sunniks inimesi neid järgima. Ilma riigivõimuta, mis hoiaks inimesi hirmu all ning sunniks karistuse ähvardusel täitma lepinguid ja loomulikke seadusi, viivad inimeste loomulikud kired sõjani: “Lepingud ilma mõõga toetuseta on vaid sõnad 21, mis ei suuda tagada inimeste julgeolekut.”
Inimesed ei saa elada rahumeelselt koos nagu mõned putukad
Miks mõningad olendid – nt mesilased ja sipelgad , keda Aristoteles pidas koguni ühiskondlikeks olenditeks – elavad rahumeelselt koos, kuigi neil ei ole riiki? Putukad ei suudakski muidugi lepinguid sõlmida, sest neil pole Hobbesi arvates suhtlemiskeelt. Miks ei võiks inimesed elada niisama sõbralikult koos ilma riigivõimuta? Hobbespõhjendab seda kuuel viisil.
Esiteks, inimesed (erinevalt nimetatud putukatest) võistlevad pidevalt üksteisega au ja karjääri pärast ning sellest tekivad kadedus ja üksteise vihkamine .
Teiseks, nimetatud putukate seas ühtib üldine heaolu iga indiviidi heaoluga. Püüeldes loomu poolest isikliku kasu poole, toovad nad ühtlasi kasu tervikule. Inimest rahuldab aga ainult see, mis tõstab teda teistest kõrgemale.
Kolmandaks , nimetatud putukatel ei ole mõistust ning nad ei arutle seetõttu puuduste üle oma elukorralduses. Inimeste seas on aga selliseid, kes peavad end riigi valitsemises teistest võimekamaks ning püüavad riigikorda reformida – ühed ühtmoodi, teised teistmoodi. Selle tulemus on aga rahutused ja kodusõda.
Neljandaks, kuigi nimetatud putukatel on teatav võime häälitsustega teistele teada anda oma soovidest ja kirgedest, ei valda nad siiski seda sõnakunsti, mille abil mõni inimene kujutab head kurjana ning kurja heana, eksitades nii teisi inimesi.
Viiendaks, kui nimetatud putukad elavad hästi, siis on nad rahumeelsed. Inimene muutub aga rahutuks just siis, kui tal kõik hästi läheb, sest siis tahab ta näidata oma tarkust ning mõjutada neid, kes juhivad riiki.
Kuuendaks, nimetatud putukate üksmeel on tingitud nende loomusest, inimeste üksmeel aga lepingutest, mis ei tulene inimese loomusest ning on seega midagi kunstlikku. Seepärast ei piisagi inimestele lepingu faktist, et rahus elada – tarvis on ka võimu, mis sunniks inimesi üldise heaolu nimel tegutsema.
Suverään ja riigialamad
Riigivõim peab kaitsma inimesi võõraste sissetungi ning üksteise eest. Et see nii oleks, tuleks kogu võim koondada kas ühe inimese või inimeste kogu kätte. Riigivõimu kehtestamiseks on vaja, etinimesed määraksid ühe inimese või inimeste kogu oma esindajaks . Selle ühe esindaja kaudu ühineb suur hulk inimesi nagu üheks tervikuks. Sõltuvalt suveräänist on kolm riigivõimu vormi:
1. Monarhia (suverääniks on üks inimene), mida Hobbes pidas parimaks valitsemisvormiks.
2. Demokraatia (suverääniks on kõik kodanikud).
3. Aristokraatia (suverääniks on kodanike kogu).
Kui enamik inimesi on kuulutanud kellegi suverääniks, siis vähemusse jäänud peavad alluma enamuse otsusele. Põhjendus on niisugune: suverääni määramiseks tulid inimesed kokku vabatahtlikult ning juba sellega andsid nõusoleku alluda enamusele. Kui nüüd keegi protestib enamuse otsuse vastu, siis rikub ta lepingut ning toimib ebaõiglaselt. Kui ta ei nõustu, siis ei kehti tema kohta riigi seadused ning tema suhtes pole seega miski ei õiglane ega ebaõiglane.
Seadusandja saab olla vaid suverään ning ainult tema saab seadusi ka tühistada. Suverään ise ei allu riigi seadustele , sest kuna tal on õigus seadusi välja anda ja tühistada, on tal võimalus teda takistav seadus tühistada ning anda välja uus. Hea seadus on see, mida on vaja rahva heaolu jaoks ning mis on seejuures üldarusaadav.
Monarhil võib olla endal õigus määrata oma järeltulija valitsema või määrab selle keegi teine isik või mingi kogu – vastasel juhul riik laguneks.
Hegeli ajaloofilosoofia 124
Georg Wilhelm Hegel (1770– 1831 ) oli Saksa filosoof, kes nagu Aristoteleski püüdis oma filosoofilise süsteemiga haarata kõike, mida inimvaim mõttega hõlmata võib.
Ajaloofilosoofia uurib ajalooprotsesside üldisi seaduspärasusi, n-ö ajaloo loogikat. Siia valdkonda kuuluvad ajaloo mõtte ja suunitluse, eri ajastute seoste, vabaduse ja paratamatuse vahekorra jms probleemid. Ajaloofilosoofia kui iseseisva distsipliini väljakujunemisel on eriline osa Hegelil , kuigi ajaloofilosoofia probleemidega tegeles juba kristlik filosoof Augustinus (354–430). Nimetuse ajaloofilosoofia võttis kasutusele prantsuse filosoof Voltaire (1694–1778), kes mõistis selle all universaalset ülevaadet inimkultuuri arengust.
Ajalugu kui maailmavaimu areng
Hegeli arvates on ajaloofilosoofia aineks maailmavaimu arengu seaduspärasused. Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside substant (alus) on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik, ka mitte Jumal lihtrahvalikus tähenduses; pigem on see inimene üleüldse, abstraktne inimene või inimteadvus üleüldse, mis mõtteliselt vastandatakse konkreetsetele inimestele. Selline vastandamine saab olla vaid mõtteline, sest tegelikult “vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapanija”.
Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane: “Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu“.
Mõistus, avaldudes maailmaajaloos, on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailmamõistus kujutab endast ajaloolist seaduspärasust (ajalugu tema loogika aspektist). Seega võib öelda, et maailmavaimu atribuut ( lahutamatu omadus, tunnus) on mõistus. See ongi maailmamõistus.
Ajaloo mõistuspärasus avaldub kahel kujul.
Esiteks: mõistuspärasus kui objektiivne (s.o inimese tahtest sõltumatu) seaduspärasus.
Teiseks: mõistuspärasus kui sihipärasus. Ajalugu ei ole juhuslike sündmuste kogum, vaid on allutatud lisaks seadustele ka ettenägemisele.
Ajalooline progress ja vabadus
Hegel rõhutab, et ajalugu teostub vaimses sfääris. Ka loodus mängib siin mingit rolli, kuid substantsiaalseks (alustpanevaks) on siiski vaim ja tema areng. Vaimu olemus on vabadus, kuid oma arenguastmetel teadvustab vaim oma olemust erinevalt. Ka vabaduse (oma olemuse) tunnetamine on protsess, see ei toimu korrapealt. Vaimu areng seisnebki üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse – vabaduse – mõistmises.
Mida mõistab Hegel vabaduse all? Hegelile olevat meeldinud aforism “Vabadus on tunnetatud paratamatus ”, mille autor on tõenäoliselt hollandi filosoof Spinoza (1632–1677) ning mille ideelised juured on stoitsismis. Vabadus saab sündida alles siis, kui on olemas riik ja seadused; paratamatuse all mõistab Hegel seesmist paratamatust (veendumustest lähtuvat paratamatust), mis annabki tõelise vabaduse. Hegeli enda mõtteavaldused võivad selgitada tema arusaama: “Enim levinud on ettekujutus vabadusest kui omavolist. Kui räägitakse, et vabadus seisneb selles, et saab teha, mida tahad , siis selline ettekujutus annab tunnistust täielikust mõttekultuuri puudumisest.”
Riik peab hoolitsema selle eest, et
1. indiviidid saaksid tegutseda oma tahtmisi mööda;
2. nad oleksid seotud riigiga;
3. see seotus ei avalduks kui väline võim, kui kurb paratamatus, millele peab alluma, vaid et inimesed oma arusaamises lepiksid sellega ega võtaks seda seotust mitte ahelatena, vaid kõrgeima kõlbelise paratamatusena.
Kui räägitakse paratamatusest, siis tavaliselt mõistetakse selle all välist tingitust, nagu näiteks mehaanikas : keha hakkab liikuma ainult välistõuke mõjul ja ainult selles suunas, millises ta tõuke sai. Kuid see on vaid väline, aga mitte tõeline, seesmine paratamatus, sest viimane tähendab vabadust.
Vale on arusaam vabadusest ja paratamatusest kui teineteist välistavaist. Muidugi, paratamatus pole veel vabadus, kuid vabadus eeldab paratamatust ja sisaldab seda kui ületatut. Kõlbeline inimene teadvustab oma käitumist kui paratamatut .. ning ainult tänu sellele teadvustamisele muutub tema vabadus tõeliseks ja sisuliseks vabaduseks erinevalt omavolist, mis on sisutu ja ainult virtuaalne vabadus.
Hegeli arusaam vabadusest on tõesti ehk natukene arusaamatu, kuid ta ise võttis maailmaajaloo periodiseerimisel aluseks just maailmavaimupoolse vabaduse tunnetamise. Hegel periodiseeris maailmaajaloo selle alusel, kuivõrd vaim (ja sellest sõltuvalt ka konkreetsed inimesed) oma olemust – vabadust – mõistab. Tema arvates kulgeb maailmaajalugu idast läände; idas on tema algus ning läänes lõpp.
Isiksuse roll ajaloos
Hegeli ajaloofilosoofia seisukohalt ei tõuse ükski inimene kõrgemale n-ö tööriista või instrumendi rollist. Kuid tööriistal ja tööriistal on vahe. Ajaloos on leidunud erilisi inimesi, nn maailmaajaloolisi isiksusi.
Olulised on seejuures kaks tunnust:
1) nad on silmapaistvad inimesed, kelle kavatsused ja tegevus on laiahaardelised;
2) nad on võimelised ellu viima ajalooliselt vajalikke ümberkorraldusi, st nende kavatsused ühtivad ajaloo loogikaga.
Maailmavaim ei jäta selliseid inimesi kasutamata. Niisugused ajaloolised isiksused olid Hegeli arvates Makedoonia Aleksander, Caesar ning tema enda kaasaegne Napoleon . Pärast Napoleoni karjääri lõppu ei vaimustunud Hegel temast enam, kuid enne nägi ta Napoleonis kujundlikult öeldes lausa maailmavaimu kehastust.
Sarnaselt teiste inimestega juhindub ka maailmaajalooline isiksus isiklikest huvidest, kuid tema huve on võimalik maksimaalselt ühitada ajaloolise arengu huvidega (ning ühtlasi ka ära kasutada). Ta täidab ajaloolist missiooni, olles maailmavaimu asjaajaja. Moraalses mõttes ei tarvitse maailmaajalooline isiksus üldsegi olla positiive ning “selline suurkuju on sunnitud jalge alla tallama nii mõnegi süütu lillekese, hävitama paljugi oma teel.
Hegeli arvates ei sobi sellise inimese puhul rakendada moraali mõõdupuud. Seda tehakse tema sõnul ainult väiklasest kadedusest. Selline kadedus leiab rahuldust ka selles, et maailmaajalooliste isiksuste saatus ei ole õnnelik – nad ei ilmu ajalooareenile rahulikeks naudinguteks, nende elu on raske töö.