HEGEL (1)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Ametnikutöö osakond
Liane Tsimmer
SR119
HEGEL
Referaat
Juhendaja: Piret Kirme
Tallinn 2012

SISUKORD
EESSÕNA 3
HEGELI TÄHTSUS 4
ELU JA KUJUNEMINE 5
HEGELI AJALOOFILOSOOFIA 7
RELIGIOON 11
Kontseptsioon Jumalast 11
11
Loomine 11
Inkarnatsioon 12
Pattulangemine 12
KASUTATUD KIRJANDUS 14

EESSÕNA

Hegelita oleks kaasaegne filosoofia mõeldamatu. Marxist Merleau -Ponty’ni ja Kierkegaardist Nietzcheni on tema varjus töötanud kõik, kelle ideed on kujundanud kaasaegset mõtlemist.
Sest Hegelt probleemid on osutunud meie endi omadeks. Ühiskonnas eksleva üksikisiku isolatsioon , lõhestunud mina igatsus integreerinud terviklikkuse järele – need on mured, mida Hegeli järeltulijad temaga jagavad. Isiklike ja üldiste huvide konkurents, olevikulise hetke ja avarama ajaloolise narratiivi vahekord – need probleemid on jäänud aktuaalseks kahesaja aasta jooksul läbi muutuvate aegade.
Ent samas, kui Hegeli „filosoofia” tundub jätkuvalt kaasaegsena, on tema „religioosseid” seisukohti peetud kohatuks anakronismiks. Siiski on selline eristus ekslik . Oma uues valgustuslikus sissejuhatuses väidab Raymond Plant, et Hegeli teoloogilised uuringud tegelevad meid kõiki huvitavate teemadega.

HEGELI TÄHTSUS

Hegel on pöördelise tähtsusega figuur lääne filosoofia ajaloos ning tema loominguline pärand on äärmiselt laiaulatuslik. Sellest oli ja on tugevalt mõjutatud suur hulk ainevaldkondi: filosoofia enese põhiosad, poliitika ja sotsiaalteooria, esteetika , ajaloofilosoofia ning teoloogia ja religioonifilosoofia , mis on käesoleva referaadi põhiteema. Isegi tänapäeval püüavad nende valdkondadega tegelevad filosoofid sageli lähtuda Hegeli mõtlemisest ja sõnastada omi mõttekäike nii, et need oleksid seotud Hegeliga. Peaaegu võimatu on mõista paljusid 20.sajandi erinevatest filosoofiatraditsioonidest pärinevaid olulisi mõtlejaid, ilma nende hoiakut Hegeli suhtes tundmata. See kehtib nii Sartre ’I, Heideggeri, Merleau-Ponty, Kojeve’i (kelle ideed töötas ümber Francis Fukuyama oma kirjutises ‘’Ajaloo lõpust’’), Derrida, Lacani, Rorty, Royce’I, Althusseri, Charles Taylori, Adorno , Marcuse, Frommi kui paljude teiste puhul. 19.sajandil töötasid Hegeli varjus F.C.Baur, Feuerbach , Strauss , Marx , Kierkegaard, Nietzsche , T.H.Green.
Käesolevas referaadis käsitlen peamiselt siiski Hegeli panust religioossele mõttele ja taas kord on tema mõju sellel alal äärmiselt sügav. Teoses ,,Hegelist Nietzscheni: revolutsioon üheksateistkümnenda sajandi mõtlemises’’nimetas Karl Löwith Hegelit kodanlike kristlaste juhtivaks filosoofiks. Karl Barth väidab oma raamatus ,,Üheksateiskümnenda sajandi religioosne mõtlemine’’, et kuigi Hegelist ei saanud just protestantluse Thomast, mõjutasid tema ideed sellegipoolest oluliselt kõiki hilisemaid mõtlejaid. Näiteks tema otsesed õpilased Strauss oma Jeesuse elus’’ ja Feuerbach ..Kristluse olemuses’’ arendasid edasi ja radikaliseerisid hegellikku temaatikat. Marx võlgnes Hegelile tänu paljude ideede eest, ehkki ta hiljem Hegelit karmilt kritiseeris. Kierkegaardi töödes, eriti raamatus ,, Emba -kumba’’, näeme mõjutusi ägedast vastureaktsioonist Hegeli religioonifilosoofiale ning sama kehtib ka Nietzche ja tema mõtiskluste kohta ,,Jumala surmast’’. Nii Marx, Kierkegaard kui Nietzsche hävitasid, igaüks omal moel, Hegeli mõtlemise keskmeks olnud kujutluse Jumala ja inimkonna vahelisest ühtsusest. Suurbritannias tõusis Hegeli religioosne mõte eriti esile Briti idealistide T.H.Greeni, Sir Henry Jonesi, Bernard Bosanquet ning John ja Edward Cairdi töödes. Nemad omakorda avaldasid mõju autoritele, kes kirjutasid Charles Gore’I poolt toimetatud Lux Mundi , mis on üks väljapaistvamaid teoseid 19.sajandi viimase perioodi teoloogias. Hegelist oli sügavalt mõjutatud ka anglikaani kiriku piiskop Gore ise. Need mõjutused väljenduvad nii tema mõtlemises üldiselt kui ka käsitluses armulauast, nagu ilmneb tema raamatus ,,Kristuse ihu’’. 20.sajandil on Hegeli looming tugevalt mõjutanud ,,Jumala surma’’ koolkonna teolooge, nagu näiteks Hamilton ja Altizer, samas ka Mark Taylori postmodernistlikku teoloogiat ning oluliste saksa teoloogide Jürgen Moltmanni ja Dorothee Sölle töid. Samuti on Hegel sügavalt mõjutanud kaht 20.sajandi suurimat teoloogi: Wolfhart Pannebergi, kelle raamat ,, Jeesus : Jumal ja inimene’’ maadleb Hegeli kristoloogiliste mõttekäikudega ja Tübingeni teoloogi Hans Küngi, kes kirjutas Hegeli teoloogia uurimisele pühendatud teose ,,Jumala inkarnatsioon’’. Seega ei saa olla kahtlust, et Hegeli looming on jätnud tohutu jälje suure hulga ainevaldkondade, sealhulgas teoloogia ja religioosse mõtlemise kujunemisse. Õigupoolest on see Hegeli puhul isegi üks hirmutavatest põhiasjadest, et ta käsitles oma loomingut süstemaatilise tervikuna , nii et tema religioonialaste mõtete tähendust ja mõju ei ole võimalik lahutada kõigist tema teistest töödest filosoofia, poliitikateooria, esteetika ja ajaloo vallas. Seega, kuigi me keskendume järgnevalt religiooni temaatikale, ei olnud see Hegeli jaoks valdkond , mida saaks tema terviklikku lähenemist nõudvast mõtlemises eraldada. Järgnevas referaadis ma püüan selgitada ka seda, kuidas Hegeli religioosne mõtlemine mõjutab tema teiseteemalisi töid.

ELU JA KUJUNEMINE

Georg Wilhelm Friedrich Hegel sündis 1770. aastal Stuttgartis, kus ta isa töötas madalama astme ametnikuna Wüttembergi hertsogi õukonnas. Hegeli isal olid poja suhtes suured plaanid ning ta sai hariduse esmalt Stuttgarti Gümnaasiumis ja seejärel kuulsas Švaabi teoloogilises seminaris , Tübingeni Stiftis, kuhu ta astus 1788. aastal kavatsusega saada kas luteri pastoriks või siis hertsogkonna valitsuse Honorationen liikmeks.
Idüllilises paigas Neckari kaldal asuvas Tübingeni Stiftis jagas Hegel tuba luuletaja Hölderlini ja tujuka varakult väljakujunenud filosoofi Schellingiga. Sõbrad õppisid seminaris tüüpilisi teoloogilisi ja filosoofilisi aineid. Nad tervitasid vaimustusega Prantsuse revolutsiooni, istutades selle tähistamiseks linna servale vabaduse puu. Stifti poliitiline radikaalsus muutis rahutuks isegi hertsogi, kes sooritas sinna mitmeid formaalseid visiite, millest üks kajastub Peter Weissi näidendis ,,Hölderlin’’. Veelgi olulisem sõprade hilisemat arengut silmas pidades oli tunnetus killustatusest ja lõhedest , mis nende arvates kaasaegset kultuuri ahistasid. Eriti muretsesid nad lõhede ja vastastikuse eraldatuse pärast Jumala ja inimese, inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahel. Selles kujunema hakkavas visioonis ilmnesid esimest korda võõrandumise ja võõrdumise ideed, mis iseloomustasid mitte ainult nende enda pärastisi töid, vaid mõjutasid ka Marxi ja hilisemaid humanistlikke marksiste nagu näiteks Fromm ja Marcuse.
Pärast Stifti lõpetamist ei soovinud Hegel enam töötada kiriku ega hertsogi teenistuses, vaid asus Bernis koduõpetaja ametisse. Hegel ei olnud Bernis õnnelik, ehkki nautis ta jalutuskäike ümber järve, nagu seda kunagi Rousseau oli teinud. Samas masendas Hegelit igav kodanlik elustiil ning tal oli hea meel, kui ta pärast suhteliselt Bernis veedetud aega võis kolida Frankfurti, kus elas ta sõber Hölderlin. Frankfurdis kirjutas ta rohkem kui Bernis, ja nagu me võime näha, moodustavad need kirjutised koos Bernis valminutega põhilise osa tema raamatust, mis avaldati pealkirja all ,, Varased teoloogilised kirjutised’’. See sisaldab pikemat esseed ,,Kristliku religiooni positiivsus’’, samuti ,,Jeesuse elu’’, ,,Kristluse vaim ja selle saatus’’, samuti lühikese essee ,,Armastusest’’, ning äärmiselt huvitava ehkki fragmentaarse kirjutise ,,Saksa idealismi varaseim süsteemne programm’’.
Isa surma järel 1799. aastal sai Hegel väikese päranduse, mis võimaldas tal asuda mittepõhikohalise õppejõu (Privatdozent) ametikohale Jena ülikoolis, kus ta sõber Schelling oli täiskohaline filosoofiaprofessor. Koht polnud palgaline ja Hegeli sissetulek sõltus tudengitelt laekuvast summast . Alles pärast seda, kui asjasse sekkus Goethe , kellel Hegel oli saatnud mitmeid esildisi, sai ta lõpuks palgalise töökoha.
Siiski suutis Hegel just Jenas oma ideed esmakordselt tervikuks sulatada ning tema poolt peetud loengutest hakkas välja kujunema filosoofiline süsteem, mida ta hiljem täpsustas ja põhjalikumalt välja arendas . Samuti kirjutas ta ,, Vaimu fenomenoloogia ’’, millest sai tema süstemaatilise filosoofia sissejuhatus ja mis on muutunud üheks kõige olulisematest raamatutest moodsas lääne filosoofias. Raamat valmis rasketes oludes. Napoleon oli Jena ümber piiranud ning raamatu käsikirja toimetas Hegeli kirjastaja kätte Bambergis ratsanik, kes pidi selleks läbi Prantsuse vägede tungima . Sellel eluetapil imetles Hegel Napoleoni. Me nägime, et koos oma sõpradega Tübingeni Stiftist tervitas ta vaimustusega Prantsuse revolutsiooni, kuid terrori rakendamine purustas Hegeli illusioonid . Tema arvates kehastas Napoleon revolutsiooni ratsionaalseid ja moderniseerivaid printsiipe , ohjeldades samal ajal selle vägivaldsust.
Sellegipoolest tähistas Napoleoni saabumine Hegeli karjääri lõppu Jenas, sest ülikool suleti ning tal tuli otsida uus ametikoht . Temast sai katoliikliku ajalehe Bamberg Gazette toimetaja . Kuigi jääb mulje, et Hegel nautis oma toimetajaametit poliitiliste murrangute ajal, ei olnud talle määratud kauaks sellele kohale jääda. Baieri haridussüsteemis oli tähtsaks tegelaseks tõusnud Hegeli sõber ja patroon Niethammer, kelle ülesandeks oli viia koolides sisse moodsad humanistlikud õppekavad ja kahandada katoliku kiriku võimupiire haridusküsimustes. 1808. aastal pakkus Niethammer Hegelile kohta Nürnbergi Grammatikakooli rektori kohta. Sellesse ametisse jäi Hegel aastani 1816. Sel perioodil valmis ,,Filosoofiline propedeutika ’’, mis kujutas endast tema Jenas välja töötatud süsteemi mõneti lihtsustatud versiooni, mida oleks võimalik kasutada koolides filosoofia õpetamisel. ,,Propedeutika’’ hõlmab endas loogikat, loodusfilosoofiat, teadvusfilosoofiat ehk tema enda sõnadega, subjektiivse vaimu filosoofiat , mis tegeles filosoofia, kunsti ja religiooni vaheliste suhetega. Nürnbergis veedetud aja jooksul kirjutas ta raamatu ,,loogikateadus’’, mis oli üks vähestest tema enda poolt avaldatud raamatutest. Selle raamatu ja ,,Vaimu fenomenoloogia’’ ilmumise järel pakuti Hegelile 1816. aastal Heidelbergi Ülikooli filosoofia õppetooli. Heidelbergis oli tema suurimaks saavutuseks ,,Filosoofiateaduse entsüklopeedia’’ kirjutamine ja trükkiandmine, mis tõstis tema reputatsiooni veelgi, kuna ta Jena ja Nürnbergi aegseid visandeid polnud avaldatud, nii et Saksa kirjandusavalikkusele avanes esmakordselt võimalus näha ja mõista tema süstemaatilist lähenemist filosoofiale.
1818 . aastal asus Hegel lõpuks tööle Berliini ülikooli. Tema Berliini kutsumise algatajaks oli parun Karl Sigmund von Altenstein, värskelt loodud haridus-, usu- ja meditsiiniasjade ministeeriumi esimene minister. Altensteini lähedane sõber oli kantsler , prints August von Hardenberg. Kahekesi moodustasid nad Preisi administratsioonis tugeva reformimeelse rühmituse. Hegel määrati lisaks filosoofia õppetoolile ka Brabdenburgi Kuningliku Akadeemilise Nõukogu inspektorite kogusse ning tema ülesandeks oli läbi viia samasugune keskkoolide õppekavade reform , nagu ta oli Niethammeri algatusel läbi viinud Nürnbergis. Sellest ajast peale on Hegelit süüdistatud, et temast sai Preisimaa ametlik riigifilosoof. Sellesse tuleb aga suhtuda teatava ettevaatusega. Need Preisi institutsioonid, mida ta pärast oma ametisse määramist kaitses, olid tekkinud Altensteini ja Hardenbergi reformide tagajärjel. Tõsi ka see, et Hegeli Berliini jõudmise ajaks oli Preisi ühiskonda ümber korraldanud reformiliikumine sattunud ka Preisi natsionalismi surve alla. Hegeli arvates oli see natsionalism , mida esindasid eelkõige Jacob Friedrich Friesi kirjutised, tagasipöörduva subjektiivse romantismi üks vorm ning see vääris karmi kriitikat. Sedalaadi subjektivismi kriitika on esitatud ,,Õigusfilosoofias’’, mille Hegel avaldas oma Berliini professuuri päevil ja mis käsitleb poliitilise filosoofia keskseid teemasid : õiguste, omandi, moraali ja turumajanduse arengu olemus, abielu ja perekonna roll tsiviilühiskonnas, korporatsioonide roll, riigi funktsioon ja konstitutsioonilise monarhia roll selles. Pärast 1821. aastat järgnes reformidele vastureaktsiooni periood ning riigiametnikuna pidi Hegel sellega kohanduma. Samas pole kahtlust, et tema enda tõekspidamised soosisid sellist riigikorraldust, mida Hardenberg ja Altenstein olid püüdnud enne reaktsiooni välja arendada.
Hegel suri ootamatult 1831 . aasta novembris koolera või maovähi tagajärjel ning ta on maetud Fichte kõrvale Dorotheenstädti kalmistule rahulikku ja kaunisse puhkepaika.

HEGELI AJALOOFILOSOOFIA

18. sajandi lõpu- ja 19. sajandi algusaastad olid Saksamaal Georg Friedrich Wilhelm Hegeli idealistliku filosoofia hiilgeperioodiks. Hegel lõi filosoofilise süsteemi, mis hõlmas kõike absoluutsest vaimust kuni ideaalse Preisi kuningriigini. Vaimne alge - absoluutne idee - on maailma alus ja olemus.
Hegeli filosoofia lähtealusteks on dialektilised põhiideed:
1) mõtlemine ja olemine on identsed,
2) isearenemine on vastuoluline ,
3) arenemine on kolmejärguline (tees, antitees, süntees).
Hegel pidas mõistet kõigi asjade ja protsesside olemuseks . Kuna mõtlemise ja olemuse identsus avaldub mõistes, siis on ühtlasi loogikaks filosoofia, mille aineks on loogika . Samal ajal on ta ka dialektika , sest mõiste on loomult dialektiline .
Absoluutne idee avaldub kolmes vormis, mis vastavad Hegeli filosoofiasüsteemi kolmele osale:

• a) loogika - "idee iseendas ja enda jaoks" - see on puhta mõtlemise valdkond, milles loogika kategooriad saavad sisu ning muutuvad üksteiseks,
  
• b) loodusfilosoofia - "idee teisitiolemine" - selle võõrandumine materiaalses maailmas,
  
• c) vaimufilosoofia - "idee tagasitulek teisitiolemisest iseendasse".
  

Vaimufilosoofia sisuks on inimteadvus ja inimtegevuse vormid.
Vaimufilosoofia jaguneb omakorda kolmeks:

• 1) subjektiivne vaim - individuaalse teadvuse iseärasuste analüüs;
  
• 2) objektiivne vaim, kuhu kuuluvad sotsiaalsed institutsioonid - õigus-, moraali-, riigi- ja inimajalugu; viimast käsitatakse vabaduse tunnetamise progressina;
  
• 3) absoluutne vaim - ühiskondliku teadvuse analüüs.
  

Hegeli filosoofiasüsteemi lõppastmeks ongi absoluutne vaim, mis jaguneb omakorda kunstiks (see on vaimu endakaemus), religiooniks (vaimu kujutlus endast) ja filosoofiaks (vaimu iseendamõistmine). Hegel kuulutaski oma filosoofia absoluutse vaimu enesetunnetuseks, seega arenemise lõppastmeks. Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ja muudetud demiurgiks.
Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja.
Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhitõde. Inimene on ajalooga algusest peale seotud.
Ajaloofilosoofia aineks on maailmavaimu arengu seaduspärasused. Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes. Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija.
Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat.
Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus.
Hegel on oma loengutes ajaloofilosoofiast juhtinud tähelepanu ka sellele, et juba Vana-Kreeka filosoof Anaxagoras oli esimene, kes ütles, et maailma üle valitseb mõistus ja et see mõistus ei ole eneseteadvuslik ning see ei ole ka vaim. Nendel tuleb vahet teha. Tänapäeval on tavaline, et inimesed on harjunud mõttega, et looduses on mõistus ja et seal valitsevad muutumatud loodusseadused . Omal ajal oli aga Anaxagorase mõte terveks ajastuks inimvaimu ajaloos.
Seega avaldub ajaloo mõistuspärasus kahel kujul:

• 1) inimese tahtest sõltumatu ehk objektiivse seaduspärasusena,
  
• 2) sihipärasusena.
  

Hegeli arvates tähendab sihipärasus seda, et ajaloolistes protsessides on alati oma suund ja mõte. Ajalugu ei ole juhuslike sündmuste kogum, vaid seadustele allutamisele lisandub ka ettenägemine. Ajaloos teostub progress.
Ajalugu ise teostub Hegeli järgi vaimses sfääris, kuigi ka loodusel on oma osa, kuid alusepanijaks on vaim ja vaimu areng. Vaimu areng seisneb oma olemuse - vabaduse - mõistmises. Vabaduse tunnetamine ei toimu ühekorraga, see on kauakestev protsess, kus vaim jõuab üha täielikuma enesetunnetamiseni, oma olemuse, s.t. vabaduse mõistmiseni.
Hollandi filosoofile Spinozale kuulub aforism "Vabadus on tunnetatud paratamatus ", mis olevat meeldinud Hegelile. Hegel ei mõista vabaduse all omavoli ega vabadust teha, mis aga pähe tuleb, nagu seda mõistavad harimata lihtinimesed. Temale on ajalooliselt saabunud vabadus koos riigi ja koos sellega kaasnenud seaduste tekkega. Paratamatus lähtub aga sisemistest veendumustest, mis annavadki tõelise vabaduse. Vabaduse eelduseks on kord, mille peab tagama riik. Riik peab Hegeli järgi hoolt kandma ka selle eest, et inimesed saaksid tegutseda vastavalt oma tahtmistele ja et nad oleksid seotud riigiga ning nad võtaksid seost riigiga kõrgeima kõlbelise paratamatusena, mis tähendabki vabadust. Vabadus ei ole võimalik ilma seaduseta ja igal pool, kus on seadus, on ka vabadus. Poliitika sügavaimaks seaduseks on seega vabadus - vaba tee muudatustele. Ajalugu on vabaduse kasvamine ja riik ongi organiseeritud vabadus.
Hegel võttis maailmaajaloo periodiseerimise aluseks maailmavaimupoolse vabaduse mõistmise olemuse. Hegeli arvates algab maailmaajalugu idast ja lõpeb läänes. Inimkonna ajalugu algab riigi tekkega kõige idapoolsemas osas - s.o. vanas Hiinas, mille rahvas kehastub esimesena ka maailmavaim. Edasi kehastub ta teistes idamaa rahvastes - India, Pärsia ja Egiptuse omades. See on esimese etapi kehastus. Kuna Idamaa rahvad ei tea, et vaimu või ka inimese olemus on vabadus, siis ei ole nad vabad. Nende arvates on vaba vaid nende valitseja, kelle vabaduseks on kire omavoli, metsikus ja nüridus. Seepärast ei ole valitseja vaba inimene, vaid on ainult despoot. Riigivormiks ongi despootia.
Teises etapis kehastub maailmavaim antiikmaailma, s.o. Vana-Kreeka ja Vana- Rooma rahvastes. Vana-Kreekas hakati mõistma vabadust. Nii vanad kreeklased kui ka roomlased teadsid, et vabad on mõningad, kuid mitte inimene kui inimene. Antiikmaailma riigivormiks oli Kreekas demokraatia ja Roomas aristokraatia.
Kolmandas etapis kehastub maailma vaim lõpuks germaani rahvastes, kelle missiooniks on olla kristliku vaimsuse kandjateks. Kristluse läbi on germaani rahvad mõistnud, et inimene inimesena on vaba ja et vabadus on vaimu loomus. Ilmalikus asjaajamises riigi tasandil nõudis selle põhimõtte rakendamine rasket ja pikaajalist organiseerimis- ja kasvatustööd. See moodustabki ajaloo. Germaani rahvaste riigivormiks on monarhia.
Need rahvad, kelles kehastus maailmavaim, saavutasid oma aja kohta kõrgeima vaimse arengutaseme ning olid sel ajal ajaloolise progressi kandjateks. Neid rahvaid nimetas Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid on aga ajaloo ääremaadel ja arenematud. Sellisteks muutuvad ka need rahvad, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist maha jätab.
Erinevalt teistest ajaloolistest rahvastest ei jäta Hegeli arvates maailmavaim maha germaani rahvaid. Selle põhjuseks on protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemine Saksamaal.
Rahvaid iseloomustavad erinevad kombed ja tavad. Igal rahval on oma vaimsus . Hegel nimetabki rahva vaimuks rahva ajalooliselt väljakujunenud vaimset ühtsust. Rahva vaim ühendab kogu ühiskonna ja tuleb ilmsiks riigikorralduses, valitsemisvormis, seadustes, kõlbluses, teaduses, kunstis, filosoofias ning religioonis. Need rahva vaimu paljud avaldusvormid moodustavad ajalooliselt ühtse terviku, mis on iseloomulik just oma ajastu vaimule. Teistele ajastutele nad ei sobi.
Rahvas koosneb aga inimestest. Seepärast saab ka maailmavaim areneda ainult inimeste tegevuse kaasabil. Kuna maailmavaim on kaval, siis tema areng ei ole ainult inimeste otsustada. Tavaliselt tulenevad inimeste huvid isiklikest huvidest, iseloomust ja võimetest. Vastavalt sellele püüavad inimesed ellu viia ka oma isiklikke plaane. Nende tegude tulemused ei ole aga alati vastavuses nende kavatsustega. Inimesed on nagu millegi kõrgema instrumendid , kelle käske nad täidavad. Maailmavaim kasutab ära inimeste iseloomud , kired, huvid enda huvides. Inimene nagu võitleks isiklike eesmärkide nimel, kuid tegelikult juhib tema võtlust kaval maailmamõistus. Hegeli järgi ei tee inimesed ajalugu, vaid hoopis inimestega tehakse ajalugu.
Maailmavaim ei jäta kasutamata ka maailmaajaloolisi isikuid, kes Hegeli väljendi järgi on maailmavaimu tööriistad. Need maailmaajaloolised isikud, kes on silmapaistvad inimesed oma laiahaardelise tegevusega ja kelle tegevus ühtib ajaloo loogikaga, väljendavad maailmavaimu tahet ja on maailmavaimu asjaajajaks.
Hegeli järgi on maailmaajaloolisteks isikuteks Makedoonia Aleksander, Julius Caesar ja Napoleon. Tänapäeva moraali järgi ei ole nende tegevus ja ka isiksused sugugi nii positiivsed. Kõik need isiksused paistsid silma lõpmatutes sõdades. Kuid ka sõda on paratamatu ratsionaalne sündmus, kus on palju hävingut ja purustusi. Samas aga toimib sõdade kaudu ajaloo dialektika, sest ebakõlad viivad edasi ka ajalugu. Maailmaajaloole ei ole sobiv tavainimese jaoks nii ihaldatav ja turvaline rahuaeg , sest õnn ei ole maailmavaimule loovaks algeks . Sellest ei kasva uusi vilju ja ei toimu arengut. Niisugune nüri rahulolu pole maailmaajalooliste isikute vääriline. Ajalugu tehakse vasturääkivuste lahenemise teel. Ajalugu on dialektiline liikumine, peaaegu rida revolutsioone, milles rahvas rahva ja maailmaisiksus maailmaisiksuse järel on tööriistaks maailmavaimu käes. Sellistele maailmaisiksustele ei sobi Hegeli arvates tavaline moraali mõõdupuu, sest nende elu ei ole tavainimese aeglane ja rahulik elu, vaid on viimse pingeni jõudnud ennastületav töö ja pingutus . Kui maailmavaim on nad ära kasutanud, siis nad kaovad ajalooareenilt. "Niisugused inimesed polnud oma eesmärke tehes teadlikud üldisest ideest… Aga ühtlasi olid nad mõtlevad ja mõistsid, mida vaja on ja milleks on aeg. See oli nende aja ja nende maailma tõde." (Hegel)
Maailmaajalugu juhib Hegeli arvates mõistus ja selle mõistuse väljenduses areneb maailm kogu aeg täiuslikkuse poole.
Hegel oli üldse esimene filosoof, kes illustreeris oma filosoofilise süsteemi ka konkreetsete ajalooliste näidetega.

RELIGIOON

Kontseptsioon Jumalast

Selle teemaga seostub Hegeli tekstides kaks fundamentaalse tähtsusega aspekti. Ta hülgab idee, et meie lõplikkuse ja Jumala lõpmatuse tõttu on meil võimatu öelda midagi kindlat ja tõest Jumala olemuse kohta. Seda vaadet hüljates kritiseerib ta tsiteeritud tekstis Kanti, Jacobit ja Berliini kolleegi Schleiermacherit.
Viimaste aegade ratsionaalses teoloogias mängib põhirolli selline vaateviis, mis sõdib mõistusega mõistuse enese vastu, väites, et mõistusel on võimatu Jumalast midagi teada. Seetõttu pole väljendil,,Jumal’’ teoloogias ega filosoofias rohkem mõtet kui üksnes ülima olendi nimetus, paljas abstraktsioon, paljas ,,teispoolsus’’. Ratsionaalse teoloogia kokkuvõtlik lõppsaavutus ongi see eitav hoiak Jumala olemusele mistahes sisu andmise suhtes. Sedalaadi teoloogia argument on vaid abstraktne arutlus, mis varjab end mõistuse nimega, ning see on oma ainevallas jõudnud sama kaugele nagu too filosoofiline argument, mis väitis, et igasugune tunnetus on võimatu. Selle tulemusena võib inimene ainult üldiselt teada, et Jumal on, samas on see ülim olend seesmiselt tühi ja surnud.Sellel mõistel puudub sisu. Jumalat ei tajuta kui vaimu. Jumalat ei tajuta elavana, konkreetselt sisu omavana. Jumalat aga tuleb just nimelt kujutleda vaimuna, mis ei ole sisutu või pealiskaudne määratlus. Et ,,vaim’’ poleks lihtsalt sõnakõlks, tuleb seda mõista konkreetsena, nii nagu vana kirikuteoloogia Jumalat kolmainsana tajus. Just selle võtme abil avaneb vaimu olemus.
Hegeli arvates seisneb kriitikute argument väites, et me saame Jumala kohta öelda ainult seda, et ta on, ning et see tunnetus Jumala olemasolust asub vahetult teadvuses. Hegel hülgab selle seisukoha kahel omavahel tihedalt seotud põhjusel. Esiteks, me saame mõelda ja rääkida Jumalast üksnes kui teadvust omavast olendist. Kuid mida me mõtleme teadvuse all? Me saame Jumalale omistada teadvuse ainult selle põhjal, kuidas me mõistame iseenese teadvust, mis tähendab tegelemist millegi teadvusest enesest erinevaga ja selle poolt potentsiaalselt äratuttavaga. Seega on Jumalal teadvusliku olendina sarnaselt kõigile teistele teadvuslikele olenditele seesmine vajadus väljendada end looduses ja inimelus – see tähendab milleski väljaspoolses – ja saavutada selle eneseväljendusprotsessi kaudu täielik eneseteadvus. Nii sõnastab Hegel selle mõtte ,,Loodusfilosoofias’’: ,,Just see ongi jumalik idee – avastada ennast, kehtestada midagi teistsugust endast väljaspool ja võtta see tagasi endasse, et olla subjektiivsus ja vaim.’’

Loomine

Teadvuse seesmine vajadus ennast ,,teises’’ manifesteerida ja väljendada juhatab meid üpris loomulikult Hegeli loomiskäsitluse juurde. Hegeli arvates on üheks klassikalise teismi puuduseks, et see vaatleb Jumalat maailmast eraldiseisvana, nii et kõik tema omadused eksisteerivad maailmast sõltumatult. 20.sajandil väljendas sellist seisukohta ilmekalt Karl Barth oma ,,Kirikliku dogmaatika’’ 3.köites, öeldes, et ,,Jumal poleks vähem Jumal, isegi kui loomistööd poleks kunagi toimunud, kui poleks loodud ühtegi olendit. Seega ei ole sellel õpetusel kohta Jumala olemuse käsitlustes.’’ Hegel hülgab sellise vaatepunkti, kuna selle puhul on ülimalt raske näha loomises midagi muud kui puhtalt Jumala kapriisist tulenevat tegu. Kui Jumala loomuses puudus selleks seesmine vajadus, siis millisel muul põhjusel peale kapriisi ta maailma lõi? Või nagu Hegel ise oma ainulaadses stiilis ütleb ,,Loodusfilosoofias’’. Maailm kui üks vahenditest, millega Jumal ilmutab oma armastust, kehastab Hegeli jaoks vabadust. Jumal on vaba ja koht, kuhu ta ennast asetab, nimelt ajalooline maailm, on samuti vaba. ,,Idee absoluutse vabaduse juurde kuulub ka see, et oma määratlemise ja eristamise aktis vabastab ta selle endast erineva elama kui vaba ja sõltumatu olendi. See erinev, mis saab vabaks ja sõltumatuks, on maailm kui selline.’’

Inkarnatsioon

Need mõtted heidavad valgust Hegeli käsitlusele inkarnatsioonist kristlikus mõtlemises. Ta leiab, et inkarnatsioon esindab religioossel kujul kontseptuaalset tõde, et Jumala olemusse kuuluvad teadvus ja subjektiivsus. Jumala inkarnatsioon Kristuses kujutab Hegeli jaoks ajalooliselt ja kogetavalt Jumala seesmist vajadust väljendada ennast milleski teistsuguses – inimeses, kellel on keha ja ajalugu.
See on vahetu olemine, mis läbi lõpmatu ahastuse vahetust jumaliku ja inimliku loomuse ühtsusest teadvuseni jõuab – aga seda alati kooskõlas vahetu olemise ja oma substantsiaalsusega, nii et nende substantsiaalset ühtsust ei kahjusta surelikkus, nõrkus ega teistsugusus. Või teisiti väljendades: jumaliku ja inimliku loomuse ühtsuse substantsiaalsus jõuab inimkonna teadvusse sel viisil, et teadvus näeb üht inimolendit Jumalana ja Jumalat inimesena – selline on taolise kogemuse paratamatus ja vajalikkus.

Pattulangemine

Taaskord esitab Hegel filosoofilise teisendi religioossest kujundist inimese pattulangemise kohta Eedeni aias, mis tema arvates väljendab sügavat tõde inimeksistentsi olemuse kohta.
See on vastavalt viis, kuidas kontseptuaalne määratlus väljendab loona ja kuidas seda edastatakse teadvusele intuitiivsel või meelelisel kombel nii, et seda peetakse reaalselt toimunuks. Tegemist on tuttava looga 1. Moosese raamatust. Asja tuum seisneb selles, et Jumal lõi inimesed oma näo järgi: see on inimese mõiste. Inimkond elas paradiisiaias; me võime seda nimetada loomaaiaks. Seda perioodi nimetatakse süütuse seisundiks. See lugu ütleb veel, et paradiisiaias kasvas hea ja kurja tundmise puu, ning et inimesed ei allunud Jumala käsule ja sõid selle vilju. Ühelt poolt märgitakse formaalselt, et nende söömine on keelust üleastumine. Ent asja sisuline olemus peitub selles, et patt oli hea ja kurja tundmise puu viljade söömisele järgnenud seisund, ning selles kontekstis kerkib esile mao valelik väide, et hea ja kurja tundmaõppimine teeb inimesed Jumalaga sarnaseks. Seejärel öeldakse, et inimesed on selle puu vilju söönud. Sisuliselt on selge, et vili on väline kujund – see kuulub üksnes meelelise esituslaadi juurde. Tegelikult tähendab see, et inimkond on ise jõudnud hea ja kurja tundmiseni, ja see teadmine, see eristus, on kurjuse allikaks, see ongi iseenesest kuri. Kurjus asetatakse tunnetusprotsessi, teadvusesse.
Eedeni aia lugu lugu kujutab süütut inimkonda, kes elab vahetus ühtsuses Jumala ja loodusega, kuid sellistes tingimustes ei ole inimesed teadlikud oma subjektiivsusest ja vaimust. Teadmiste puu vilja söömine õpetab inimest tundma head ja kurja, andes talle tunnetuse, et iseseisvate valikute tegemine võib kaasa tuua nii head kui halba. Nõnda sünnib individualism ja personaalne vastutus. Vahetu ühtsus on purunenud ja inimene püüab kõigi Hegeli poolt filosoofiliselt kirjeldatud kogemise viiside abil mitmel eri kombel realiseerida oma individuaalsust. Kuid taas esindab kristlik usk võimalust lunastuseks, mis ei seisne aga tagasipöördumises languseelse süütuse ja vahetu ühtsuse olukorda, vaid filosoofiliselt mõistetuna, jõudmises uut liiki vahendatud ühtsuseni, milles me mõistame asju absoluutse teadmise vaatepunktist.
HEGELI TSITAATE
"Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu"
"Kes tahab midagi suurt saavutada, peab oskama ennast piirata. Kes aga tahab kõike, see ei taha tegelikult midagi ega saavutagi midagi."
"Kui inimene saadab korda ühe või teise kõlbelise teo, siis see ei tee teda veel vooruslikuks; Ta on vooruslik sel juhul, kui selline käitumisviis on kujunenud tema iseloomujooneks."
"Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost."
„Kõik on vaim”

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.hot.ee/indrme/hegel.ht m
Raymond Plant ,,Hegel’’1997
Esa Saarinen ,,Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini ’’ 1996
http://web.zone.ee/a_t_maa/Hegel.html