G.W.F. HEGELI AJALOOFILOSOOFIA (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Majandusarvestuse ja maksunduse osakond
MA10
G.W.F. HEGELI AJALOOFILOSOOFIA
Referaat
Juhendaja : Ahto Mülla
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
1 Elulugu 4
2 Hegeli ajaloofilosoofia 4
2.1 Hegel ja ajaloofilosoofia üldiselt 5
2.2 Ajalugu kui maailmavaimu areng 5
2.3 Ajalooline progress ja vabadus 6
2.4 Maailmamõistuse kavalus 7
2.5 Isiksuse roll ajaloos 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud allikad 11

Sissejuhatus

Hegel on pöördelise tähtsusega figuur lääne filosoofia ajaloos ning tema loominguline pärand on äärmiselt laiaulatuslik. Sellest oli ja on tugevalt mõjutatud suur hulk ainevaldkondi: filosoofia põhiosad, poliitika ja sotsiaalteooria , esteetika, ajaloofilosoofia ning teoloogia ja religioonifilosoofia. Referaadis käsitlen G.W.F. Hegeli elulugu ning keskendun peamiselt tema ajaloo alastele uurimistele ja filosoofilistele arusaamistele. Tema üht põhiteostest „Ajaloofilosoofia“ on analüüsitud erinevates raamatutes ning neist nelja olen ma ka oma referaadi koostamise aluseks kasutanud.

1 Elulugu

Georg Wilhelm Friedrich Hegel sündis 27. augustil 1770. aastal Stuttgardis kõrge riigiametniku Georg Ludwigi ja tema naise Marie Magdalena perekonnas. 1777 . – 1787. aastail õppis ta Stuttgardi ladina koolis ja gümnaasiumis. Pärast lõpetamist asus Hegel 27. oktoobril 1788. aastal Tübingeni teoloogiainstituuti, kus tegi läbi kaheaastase filosoofia – ja kolmeaastase teoloogiakursuse. Kuid oma vaimse arengu eest võlgneb ta eelkõige tänu iseseisvale tööle ja sõpradele Hölderlin´ile ja Schelling ´ile.
Teoloogiainstituudi lõpetamise järel suundus Hegel Berni , kus asus tööle koduõpetajana Karl Ludwig Steigeri perekonda. Bernis elatud aastatel ( 1793 – 1796 ) pooldas ta vabariiklikku valitsemisvormi, suhtus eitavalt tol ajal Saksamaal valitsenud feodaal-absolutistlikku korda ja katoliiklikku kristlikku religiooni, kummardas antiikdemokraatiat ja propageeris inimese aktiivse vahelesegamise vajadust ühiskondlikku ellu, et seda muuta.
1797. aastal saabus Hegel tagasi kodumaale ja sai koduõpetaja koha kaupmees Gogeli pere­konnas Frankfurdis Maini ääres. Seal proovis Hegel visalt oma jõudu pedagoogina. Leides Jena ülikooli selleks sobivaimaks, kolis ta 1801. aastal Jenasse. Seal viibimise kuue aasta jooksul arendas Hegel energilist pedagoogilist ja kirjanduslikku tegevust. Ta pidas loenguid, kirjutas suure hulga artikkleid. Oma kirjanduslikku tegevust alustas Hegel artikliga „Fichte ja Schellingi filosoofiliste süsteemide erinevus“.
Pärast Jena okupeerimist Napoleoni vägede poolt sai Hegelist „Bambergi Ajalehe“ toimetaja, kuid range tsensuuri tõttu ei suutnud ta oma eesmärki seal täita ning 1808. - 1816. aastad veetis Hegel Nürnbergi gümnaasiumi rektorina. Seal pühendas ta täielikult pedagooglisele ja teaduslikule tööle. Sel perioodil on kirjutatud tema põhitöö „Loogikateadus“.
1818. aastast alates töötas Hegel filosoofiaprofessorina Berliini ülikoolis, saades selle koha tänu Heidelbergi ülikoolis peetud kõnele. Just Berliinis hakkas Hegel lugema ajaloofilosoofia kohta.
Suure mõtleja elu katkes kooleraepideemia tõttu ootamatult 14. novembril 1831 . aastal. Ta sängitati Fichte haua kõrvale ning temast jäi maha abikaasa ja kolm poega ( neist viimane ei elanud isa surmani ).

2 Hegeli ajaloofilosoofia

Ajaloofilosoofia – filosoofia osa, mis uurib ajalooprotsessi üldisi seaduspärasusi: ajaloo mõte ja suunitlus , erinevate ajastute vahelised seosed, vabaduse ja paratamatuse vahekord. Esimesena kasutas terminit „ajaloofilosoofia“ prantsuse filosoof Voltaire .

2.1 Hegel ja ajaloofilosoofia üldiselt

Hegel suhtub ajaloosse tõsisemalt kui ükski filosoofia suurkuju enne teda. Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhimõte, mille järeldused ulatuvad sügavale inimmaailma tõelisusse – mille järeldused ulatuvad nimelt ja isegi metafüüsikasse. Ta arvab , et inimene ei ole olemas kõigepealt, et olla ajalooline, ta on algusest peale ajalooga seotud. Ajalugu ei ole kogum erinevaid kogemusfakte, mis osutuvad selleks, mis nad juhtuvad olema, vaid protsess, millel on eesmärk, objekt ja suund. Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane; selle seaduspärasuse paljastamine on filosoofia ja tema – Hegeli – ülesanne.
Hegelil on kolm põhikategooriat, mida ta rakendab inimajaloo analüüsimisel: need on muutu­mine ( veränderung ), noorenemine ( verjüngerung ) ja mõistus ( vernunft ).
Looduses ei teki Hegeli arvates midagi uut, seal leiab aset vaid asjade ja nähtuste ringkäik. Inimajaloos toimuvad aga pidevad muutused. Hegel rõhutab, et ühiskonna arenguprotsess ei kulge konarlusteta ja võitluseta. Vaim peab ületama iseenda, pidama endaga lõputut võitlust. Hegel kirjutab:“ Niisiis , pole arenemine lihtsalt ilma võitluseta toimuv rahulik kulgemine, nagu see on orgaanilises elus, vaid raske sunniviisiline töö, suunatud iseenda vastu.“ Seega väljendas Hegel muutumise kategoorias oma arusaamist inimajaloost kui pideva arengu ajaloost.
„Noorenemise“ kategooriaga püüab Hegel näidata ajalooliste muutuste astmelist iseloomu. Vaimu nooruse tagasipöördumine, ütleb Hegel, pole paljas tagasipöördumine sama vormi juurde; noorenemine on iseenda puhastamine ja uuendamine. Vaim sünnib noorena nagu fööniks tuhast.

2.2 Ajalugu kui maailmavaimu areng

Hegeli arvates on ajaloofilosoofia aineks maailmavaimu ( Weltgeist ) arenguseaduspärasused. Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside aluseks on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik vaid pigem inimene üleüldse. „Vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapaneja.“ ( Hegel. Filosoofiateaduste entsüklopeedia, III, lk 352 )
Mõistus, avaldudes maailmaajaloos , on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailma­mõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailma­mõistus aga kujutab endast ajaloolist seaduspärasust.
Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest – ajaloofilosoofia pole või­malik ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane. „Kes mõistlikult vaatab maailma, sel­lele vaatab ka maailm mõistlikult vastu“ ( Hegel. Loengud ajaloofilosoofiast, lk 23 )
Maailma ja ka ajaloo mõistuspärasus avaldub tema arvates kahel kujul:

Mõistuspärasus kui objektiivne seaduspärasus. Mõistuspärasus ei eelda mingit isiku olemasolu, kes sunniks maailma alluma seadustele , mõistus ei ole miski väline maailma suhtes. Mõistus on maailm selle seaduspärasuse aspektist vaadelduna.

Mõistuspärasus kui sihipärasus. Maailma ja ka ajalugu ei ole mitte juhuslike sündmuste kogum, vaid on allutatud lisaks seadustele ka ettenägemisele. Hegeli arvates ei pea selline ettenägemine või suunitlus sugugi mitte omama religioosset värvingut. Filosoofiline sihipärasuse põhimõte ei ole samane vulgaarse ettenäge­misega religioosses mõttes. Hegeli arusaamises tähendab sihipärasus lihtsalt seda, et ajaloolistes protsessides on oma suunitlus, mõte. Ajaloos teostub progress.
Niisiis avaldub ajaloo mõistuspärasus kahel kujul: seadus – ja sihipärasusena.

2.3 Ajalooline progress ja vabadus

Hegel rõhutab, et ajalugu teostub vaimses sfääris. Ka loodus mängib siin mõningast rolli, kuid substansiaalseks on siiski vaim ja tema areng. Vaimu olemuseks on vabadus, kuid arengu erinevatel astmetel teadvustab vaim endale erinevalt oma olemust. Vaimu areng seisnebki üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse – vabaduse – mõistmises.
Hegeli arvates on vabadus tunnetatud paratamatus. Vaba on imene siis, kui ta näiteks seaduste täitmist ei võta kui välist sundust, vaid on seesmiselt omaks võtnud nendest seadustest tuleneva käitumisviisi. Hegeli mõtteavaldused eelneva kohta:

• Orjal ei saa olla kohustusi, need saavad olla ainult vabal inimesel.
  
• Riik peab hoolitsema selle eest, et:
  

Indiviidid saaksid tegutseda oma tahtmist mööda;

Et nad oleksid seotud riigiga;

Et see seotus ei avalduks kui väline võim, kui kurb paratamatus, millele peab alluma, vaid et inimesed oma arusaamises lepiksid sellega ja võtaksid seda seotust mitte ahelatena, vaid kõrgeima kõlbelise paratamatusena.
Hegel periodiseeris maailmaajaloo selle alusel, kuivõrd inimesed oma loomust – vabadust mõistavad. Tema arvates kulgeb maailmaajalugu idast läände; idas on tema algus ning läänes lõpp. Kuigi päike tõuseb idast, tõuseb eneseteadvuse sisemine päike läänest ( ega liigu sealt enam itta ). Inimkonna ajalugu algab alles siis kui tekib riik, ning see koht oli Hegeli arvates Hiina. Oma arengu eri etappidel kehastub maailmavaim erinevates rahvastes: kõigepealt idamaa rahvastes, siis Vana-Kreeka ja Vana- Rooma rahvastes ning lõpuks germaani rahvastes. Tänu sellele kehastumisele saavutavad need rahvad oma aja kohta maksimaalse vaimse arengutaseme ning on mingil ajastul kujundlikult öeldes ajaloolise progressi kandjad. Selliseid mingil ajajärgul juhtivat rolli mänginud rahvaid nimetab Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid moodustab aga ajaloo perifeeria ning neid iseloomustab arenematus. Sama saatus tabab ka neid rahvaid, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist on maha jätnud.
Niisiis periodiseeris Hegel ajaloo kolme etappi . Esimese etapi kehastus on idamaa rahvad, teise etapi kehastus on antiikmaailm ja kolmanda etapi kehastus germaani rahvad. Viimaste all pidas Hegel silmas protestante, mitte aga saksa keelt kõnelevaid rahvaid. Viimaseid ei jäta maailmavaim enam maha ( erinevalt teistest rahvastest ). Seejuures peab Hegel väga tähtsaks kristluse ning hiljem protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemist. Germaani rahvaste missioon on Hegeli arvates olla kristliku vaimsuse kandjad.
Igale maailmaajaloo perioodile vastab Hegeli arvates kindel riigivorm: idamaades oli selleks despootia, antiikmaailmas demokraatia ( Kreekas ) ja aristokraatia ( Roomas ) ning germaani maailmas monarhia . Selle rea järgi võib arvata, et monarhia peaks olema kõige arenenum riigivorm. Hegel ei pooldanud ei sotsiaalset võrdust ega isegi üleüldist valimisõigust.

2.4 Maailmamõistuse kavalus

Maailmavaim saab areneda ainult konkreetsete inimeste tegevuse kaudu, aga see ei tähenda sugugi, et tema areng on puhtalt inimeste otsustada. Nimelt on maailmavaim kaval.
Sellele vaatamata, et inimesed juhinduvad ainult isiklikest huvidest ja püüavad teostada isik­likke plaane , on nad siiski vaid millegi kõrgema instrumendid või vahendid. Inimeste tegude tulemus ei ole tegelikult vastavuses nende kavatsustega ning mõnikord juhtub, et tulemuseks on miski, mida inimene ei soovinud korda saata. Hegel toob näiteks inimese, kes kättemak­ suks süütab kellegi maja, kuid tulemuseks on suur tulekahju, mis ei hävita mitte ainult selle inimese maja, kellele kätte maksta taheti, vaid ka palju teisi maju. Hegel juhib selle näite puhul tähelepanu kahele asjaolule: esiteks, tulemus sisaldas midagi enamat , kui inimene oli kavatsenud; teiseks,inimese tegu pöördus tema enda vastu kahjustades teda ennast.
Hegeli arvates tunnistab inimeste kavatsuste ja tegelike tulemuste ebakõla seda, et tegelikult ei tee mitte inimesed ajalugu, vaid inimestega tehakse ajalugu. Maailmavaim saab areneda küll ainult inimeste tegevuse kaudu, kuid inimesed on vaid vahendid. Hegel tõmbab siin pa­ralleeli sellega kuidas inimesed kasutavad ehitusmaterjale maja ehitades: telliskividest lao­takse seinad, puidust tehakse uksed, aknaraamid jne. Inimene kasutab materjale nende loo­muse kohaselt, ta ei „ sunni “ ühtegi neist „käituma“ loomusevastaselt. Niisamuti kasutab maailmavaim ära inimeste iseloomud, kired, lastes inimestel võidelda oma isiklike ees­märkide nimel, kuid samas kasutades neid ära enda huvides. Seda inimeste märkamatut juh­ti­mist nimetabki Hegel maailmamõistuse kavaluseks.

2.5 Isiksuse roll ajaloos

Hegeli ajaloofilosoofia seisukohalt ei tõuse ükski inimene kõrgemale n-ö tööriista või instru­mendi rollist. Kuid tööriistal ja tööriistal on vahe. Ajaloos on leidunud erilisi inimesi, nn maailmaajaloolisi isiksusi. Olulised on seejuures kaks tunnust:

Nad on silmapaistvad inimesed, kelle kavatsused ja tegevus on laiahaardelised;

Nad on võimelised ellu viima ajalooliselt vajalikke ümberkorraldusi, st nende kavatsused ühtivad ajaloo loogikaga.
Maailmavaim ei jäta selliseid inimesi kasutamata. Niisugused ajaloolised isiksused olid Hegeli arvates Makedoonia Aleksander, Caesar ning tema enda kaasaegne Napoleon . Pärast Napoleoni karjääri lõppu ei vaimustunud Hegel enam temast, kuid enne nägi ta Napoleonis kujundlikult öeldes lausa maailmavaimu kehastust.
Ajalooline isiksus on „maailmavaimu usaldusisik“, kuid selliste suurte isiksuste saatus on alati õnnetu; nad ei ilmu ajalooareenile naudinguteks, nende elu on raske töö. Nad kas surevad vara ( nagu Makedoonia Aleksander ) või nad tapetakse ( nagu Caesar ) või pagendatakse ( nagu Napoleon ). See on ka arusaadav, leiab Hegel, sest nad kaotavad tähtses maailmavaimu jaoks niipea, kui nad on teostanud oma ajaloolise missiooni.

Kokkuvõte

Hegel keskendub oma ajaloofilosoofias maailmavaimule ning leiab, et see on on kõikide protsesside aluseks. Maailmavaim kehastub erinevatel perioodidel erinevateks inimesteks ja rahvasteks ning mõjutab läbi nende ajaloo kujunemist. Hegeli jaoks on protestantlikud ini­mesed - germaani rahvad – maailmavaimu poolt ainsana mitte hüljatud rahvad. Lisaks leiab ta, et suured inimesed, keda maailmavaim on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks, lõpe­tavad oma elutee kurvalt. Sellest kõigest võib järeldada, et Hegel arvas , et ajalugu ei ole loo­dud inimeste poolt vaid läbi nende – inimesi on kasutatud vahenditena.

Kasutatud allikad

M. Ovsjannikov. Suuri mõtlejaid. Hegel. Tallinn: Eesti raamat, 1974

Esa Saarinen . Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. Tallinn: Avita, 2004

Indrek Meos . Uusaja filosoofia. Lisalugemist filosoofia ajaloost 2.osa. Tallinn: 1994

Indrek Meos. Uusaja filosoofia. Tallinn: Koolibri, 2000