Filosoofid: Kant, Schopenhauer, Hobber, Rousseau, Hegel, Marx (0)

Filosoofia KT
1. Immanuel   KANT  (1724-1804)
Ema kaudu oli Kant saksa päritolu.  Kanti  soontes voolas ka šotlase verd. 
Kanti isa oli sadulsepp. Immanuel oli peres neljas laps. Tal oli kolm venda ja  seitse  õde, kuid 
ellu jäid vaid üks vend ja kolm õde, teised surid varases nooruses. Perekonnas valitsesid 
pietistlikud veendumused ning elu oli väga kombekohane: siin ei nähtud midagi sündsusetut 
ega  kuuldud  midagi kõlvatut. 
Varases nooruses oli Kant häbelik ning hajameelne, mis takistas tema õppetööd Friedrichi 
kolleegiumis. Alles vanas eas sai Kant lahti häbelikkusest, kui see muutus 
tagasihoidlikkuseks. 
Ema suri, kui Immanuel oli 13aastane (isa surma ajal oli ta 21aastane). Täites ema soovi, 
astus ta ülikooli usuteaduskonda. Hiljem Kant veendus, et kutsumust tal  vaimuliku elukutseks 
ei ole ning häälgi oli selleks liiga nõrk. Kant kuulas lisaks matemaatika-, filosoofia- ja 
füüsikaloenguid ning tema kaaslased ei saanudki aru, mis elukutseks ta valmistub. 
Pärast Königsbergi ülikooli lõpetamist töötas Kant üheksa aastat koduõpetajana mitmes peres, 
muu hulgas ka krahv Keiserlingi juures. Kant ja krahvinna said suurteks sõpradeks ning selles 
peres omandas  filosoof peened  kombed.  Vestlused  krahvinnaga toimusid peamiselt 
lõunasöögi ajal ning siit  saigi  alguse Kanti harjumus lõunatada seltskonnas ning vestluse 
saatel. 1755. aastal võeti Kant privaatdotsendina tööle Königsbergi ülikooli 
filosoofiakateedrisse. 1770. aastal sai temast  loogika  ja metafüüsika korraline professor. 
Talle ei meeldinud, kui  tudengid tema loengul kõik üles kirjutasid. Tuupimine oli tema arvates 
kahjulik. Loengul valis Kant tavaliselt välja mõne lähedal istuva  kuulaja  ning otsustas selle 
näoilme järgi, kas räägitu jõuab pärale või mitte. Kanti häirisid igasugused lüngad, olgu siis 
nööbi- või hammastereas. Teda ärritas inimene, kellel mõni hammas puudus. Ükskord esines 
ta halvemini kui tavaliselt ning tunnistas  pärast, et keskendumist olevat seganud otse tema ees 
istunud tudeng, kelle kuuel  puudunud üks nööp. 
Kanti enesevalitsemisvõime ei olnud loomupärane, vaid pigem treenitud. Iseloomult pidas ta 
end melanhoolikuks. Sõpru oli tal vähe. Ta  arvas , et koleerikul ei saagi sõpru olla, sangviiniku 
jaoks on kõik sõbrad, kuid see tähendab, et õiget sõpra polegi, melanhoolikul on sõpru vähe, 
aga see-eest on nad head sõbrad. 
Naised ei mänginud Kanti elus suurt rolli. Ta jäi vallaliseks
Kanti tööpäev algas kell 5 hommikul . Siis valmistus ta loenguteks, mis algasid tavaliselt 
kell7. Lõunasöök oli Kanti jaoks ainus söögikord ning see kestis kella ühest nelja- viieni .
Kanti  tunnetusteooria
Tõelise teadmise staatuse pälvisid teadmised millegi üldkehtiva ning paratamatu kohta, nt 
matemaatika ja loogika aksioomid, väide, et kõigel on põhjus jne. Kanti huvitasid eelkõige 
just sellised tõelised teadmised, kuid ta arvas, et neis sisaldub nii kogemusest kui ka 
mõistusest lähtuvat. Inimtunnetusel on seega kaks allikat – meeled ja mõistus. Selles 
mõttes vastandubki Kanti tunnetusteooria nii traditsioonilisele empirismile kui ka 
ratsionalismile ning – vähemalt Kanti enda arvates – ületab mõlema puudused (ühekülgsuse): 
empirism alahindas mõistuse aktiivsust ja rolli  tunnetuses , ratsionalism aga kogemuse rolli 
tunnetuses. 
Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on mõte, milles midagi 
väidetakse millegi kohta, nt Kõik inimesed on surelikud , Mõni kivi on raske. Igas otsustuses 
eristatakse subjekti ja predikaati. Subjekt  on see, mille kohta väidetakse, predikaat aga see, 
mida väidetakse. Otsustuste  seas eristas Kant analüütilisi (‘ osadeks  lahutamine’) ja sünteetilisi 
(‘kokkuühendamine’). 
Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele. Sünteetiliste 
otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid (‘kogemusel põhinev’) ja aprioorseid (‘enne 
kogemust, kogemusest sõltumatu’) otsustusi. 
Asi iseeneses ja asi meie jaoks- Das  Ding an  sich
Kanti arvates on olemas objektiivne maailm, mille kohta me ei saa midagi konkreetset väita. 
See on asi iseeneses (Ding an sich). See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese 
meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab Kant 
asjaks meie jaoks (Ding für uns). Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on 
põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? 
Asi on selles, et tunnetuses eristab Kant kaht aspekti: 
1.  Tunnetuse   mateeria  – aistingud (neid põhjustab asi iseeneses). 
2. Tunnetuse  aprioorne  vorm – inimese mõistus vormib (korrapärastab) tunnetuse mateeria. 
Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära 
inimmõistuse aprioorsed vormid. Me tajume maailma ajas ja ruumis, avastame maailmas 
seaduspärasusi (põhjuslikke jm  seoseid ) ainult tänu sellele, et inimmõistus on just niisugune ja 
mitte teistsugune. Asi iseeneses ei eksisteeri ei ajas ega ruumis, teda ei iseloomusta ei 
põhjuslikud ega muud seosed ning üldse ei saa seda asja iseeneses iseloomustada nende 
mõistete abil, mida me kasutamemaju, puid, kive jne kirjeldades. Bertrand Russell  selgitab 
seda nii: kui me kannaksime kogu aeg siniseid prille, siis tajuksime maailma sinisena, kuid 
see ei tähenda, et maailm ongi sinine. Kas see tähendab, et maailm kui asjade ja nähtuste 
kogum on vaid meie kujutlus? Jah, seda küll: ''Me tunnetame loodust üksnes nähtumuste, st 
meis olevate kujutluste kogumina ..” 
2. Artur  SCHOPENHAUER
- sakslane
Schopenhauer võttis omaks Immanuel Kanti mõtte, et tuleb eristadaasja iseeneses ja asju meie jaoks. 
Erinevalt Kantist väitis Schopenhauer, et me võime siiski tunnetada ka asja iseeneses – mitte kül  
mõistuse või intel ekti abil, sest viimane on mõeldud vaid nähtuste tunnetamiseks. Inimesel on aga 
olemas ka n­ö sisemine tunnetus, võime süüvida iseenesesse. Ainult iseennast me võime tunnetada 
kahte moodi: meelte kaudu (analoogselt asjade tajumisega) ning n­ö sisemiselt. Vi masel juhul me 
kogeme ennast kui tahet. Seega, Schopenhaueri arvates tarvitseb meil vaid süüvida iseendasse ning 
me mõistame, et meie  olemuseks  on  tahe . Asi iseeneses, mil e tunnetatavust Kant eitas, ongi 
tegelikult Tahe
Asi iseeneses on Tahe, kuid maailmaks me  nimetame  tavaliselt siiski seda, mil isena see Tahe (asi 
iseeneses) meile nähtub, st asju meie jaoks. Maailm sel es tähenduses on kujutlus. Tegelikult elame 
kõik erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene elab näiteks teistsuguses maailmas kui 
kurvameelne.
Schopenhauer sai  kuulsaks  ka oma pessimismiga. Ta  väitis, et me elame kõige halvemas reaalselt 
võimalikus maailmas. Kui maailm oleks veel hul em, siis ta lihtsalt lakkaks olemast.  Kuulake , mida ta 
on kirjutanud:
o
Iga inimese elu on  tervikuna  võttes tragöödia, kuid üksikasjades ­ komöödia.
o
Iga inimese elu on lakkamatu võitlus ­ ülekantud tähenduses puuduse või igavusega ning 
otseses mõttes ­ teiste inimestega.
o
Iga pisiasi võib teha inimese õnnetuks, kuid miski ei suuda teha inimest täiesti õnnelikuks. 
Mida ka ei räägitaks, õnneliku inimese kõige õnnelikum hetk on see, kui ta  uinub  ning õnnetu 
inimese kõige õnnetum hetk on see, kui ta ärkab.
o
Parimaks  saatuseks  inimesele on üldse mitte sündida.
o
Mida üldse oodata maailmalt, kus peaaegu kõik elavad vaid seetõttu, et pole veel enesetapuks 
meelekindlust  kogunud .
o
Meie olemasolule pole võimalik leida muud eesmärki kui sel e mõistmiseni jõudmine, et parem 
oleks mitte eksisteerida.
3. Thomas  HOBBES
- inglane
- kuulsaim teos ,, Leviathan '' 1651
Kuidas elasid inimesed siis, kui ri ki ei olnud? Hobbes kujutas ri gieelset seisundit kõige mustemate 
värvidega,  nimetades  seda  looduslikuks  seisundiks.
Inimesed on Hobbes’i arvates looduse poolt võrdsed. Kui ka üks inimene on füüsiliselt või vaimselt 
teisest üle, siis lõppkokkuvõttes ei anna see kel elegi olulisi  eeliseid . Füüsilist nõrkust saab 
kompenseerida salakavaluse või teiste inimeste abiga. Vaimsete võimete suhtes võib Hobbes'i arvates 
samuti täheldada võrdsust, kui jätta välja eeldused teaduslikuks tegevuseks, mil eks ni kuini  on vaid 
vähesed võimelised. Oma vaimsete võimetega (nt arukusega) on igaüks rahul ning Hobbes'i arvates 
just see tõestabki, et neid võimeid jaguneb kõigile võrdselt. Inimeste võrdsusest tuleneb ka lootuste 
võrdsus. See viib aga olukorrani, kus kaks või enam inimest soovivad üht ja sama asja, mida nad 
korraga ei saa omandada ning muutuvad seetõttu vaenlasteks. Ni  ongi looduslik seisund sõjaseisund.
Tingituna  surmahirmust, soovist omada head elu soodustavaid asju ning lootusest omandada neid 
oma tööga tahavad inimesed lõpetada sel ise sõja. Mõistus ütleb, mil istel tingimustel on võimalik rahu 
ning kokkulepet saavutada ning neid tingimusi nimetatakse loomulikeks seadusteks.
Loomulikud  seadused kohustavad, kuid ei taga veel nende el uviimist. Inimesed ei järgi loomulikke 
seadusi, kui need on  vastuolus  nende loomulike kirgedega. Ni siis on vaja ri givõimu, mis julgeoleku 
tagamise eesmärgil sunniks inimesi neid järgima. Ilma ri givõimuta, mis hoiaks inimesi hirmu al  ning 
sunniks karistuse ähvardusel täitma lepinguid ja loomulikke seadusi, viivad inimeste loomulikud kired 
sõjani:
" Lepingud  ilma mõõga toetuseta on vaid sõnad, mis ei suuda garanteerida inimeste julgeolekut."
Ri givõim peab kaitsma inimesi võõraste sissetungi eest ning üksteise eest. Et see ni  oleks, tuleks 
kogu võim koondada kas ühe inimese või inimeste kogu kätte. Ri givõimu kehtestamiseks on vaja, et 
inimesed määraksid ühe inimese või inimeste kogu oma  esindajaks . Sel e ühe esindaja kaudu ühineb 
suur hulk inimesi nagu üheks tervikuks.
4.  ROUSSEAU
Jean-Jacques Rousseau leidis, et üldine progress ei ole inimesi paremaks teinud, vaid 
jõudeolek on makstud kinni orjusega, moraali asemel on tulnud ohjeldamatus ning haritlased 
muigavad nende üle, kellele midagi püha on. Ühiskond on muutunud ebaloomulikuks ega 
vasta loomulikule õigusele. Rousseau leidis, et inimesed ei ole küll loomu poolest võrdsed, 
kuid suurim ebavõrdsus inimeste vahel põhineb omandil ja selle ebavõrdsel jaotusel. Oma 
peateoses "Ühiskondlikust lepingust" leidis, et ühiskondliku lepinguga kuulutavad inimesed, 
kes  looduslikus  seisundis olid üksikisikutena vabad, ainsas suverääniks kogukonna. Nad 
ütlevad lahti individuaalsetest vabadustest ja loovutavad need poliitilisele kehale lähtudes 
kasulikkuse  kaalutlustest  ja enesearmastusest. Nad annavad kollektiivile õiguse võtta 
meetmeid isekate kodanike vastu, saades  nii  garantii  enda omandile – oma enesearmastuse 
objektile. Samas leidis Rousseau, et riik peaks valvama selle järele, et kogukonna 
ühtekuuluvust ei  rikuks liiga suures varanduslikud erinevused. Selle eest, et üldine tahe ja riik 
ei laguneks kannab hoolt "tsiviilreligioon", kuhu kuulub ka patriotismi-kultus.
teosed: "Arutlus teadusest ja kunstidest", "Arutlus inimsetevahelises ebavõrdsuse allikaist ja 
alustest", " Julie  ehk Uus Heloϊse", "Ühiskondlikust lepingust" ja "Emile ehk kasvatusest " ning 
"Pihtimused"
5. Georg Wilhelm HEGEL
- sakslane
- suur süsteemilooja
Hegeli  ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates 
võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane:"Kes mõistlikult vaatab maailma, sel ele 
vaatab ka maailm mõistlikult vastu"
Ajalugu on Hegeli arvates maailmavaimu areng. Vaimu olemuseks on vabadus ning maailmavaimu 
areng seisneb üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse – vabaduse – mõistmises. 
Maailmavaimu areng väljendub inimeste arusaamades sel est, mis on vabadus. Kunagi arvati, et 
vabadus on omavoli. Sel ine idamaiselt barbaarne arvamus iseloomustas ajaloo algust. Aja jooksul 
jõuab aga  inimkond  adekvaatse arusaamani vabadusest.
Aga mis on vabadus Hegeli arvates? Hegelile olevat meeldinud  aforism  Vabadus on tunnetatud 
paratamatus, mil e autoriks on arvatavasti hol andi filosoof Spinoza (1632–1677) ning mil e ideelised 
juured on stoitsismis. Vabadusena mõistab Hegel n­ö sisemist paratamatust (veendumustest lähtuvat 
paratamatust). Vaba inimene ei vaja välist sundust, tema distsipli n on teadlik. Vabale inimesele 
vastandub ori, kes käitub vastavalt sel ele, kuidas temaga pi tsa ja prääniku vahendusel 
manipuleeritakse.
Inimesed juhinduvad isiklikest huvidest ja püüavad teostada isiklikke  plaane , kuid nende tegude 
tulemused ei ole alati vastavuses nende kavatsustega. Mõnikord juhtub, et tulemuseks on miski, mida 
inimene üldse soovinudki korda saata. Hegeli arvates annab kavatsuste ja tegelike tulemuste ebakõla 
tunnistust sel est, et tegelikult mitte inimesed ei tee ajalugu, vaid inimestega tehakse ajalugu. 
Maailmavaim saab areneda kül  ainult inimeste tegevuse kaudu, kuid inimesed on endale märkamatult 
vaid vahendid. Mõned eriliste omadustega inimesed mängivad seejuures olulisemat rol i ­ Hegel 
nimetas neid ajaloolisteks isiksusteks (nt  Makedoonia  Aleksander,  Caesar , Napoleon).
6. MARX
- juudi päritolu saksa filosoof
- majandusteadlane ja revolutsionäär
Karl   Marx  (1818-1883).   Pöörab   idealismi   ümber.   Hegeli   dialektilise   meetodi   abil   loob 
ajaloolise materialismi. Eesmärgiks siiski ajaloo objektiivne  tunnetamine . Oluline pole mitte 
mõtlemine (Descartes), vaid materiaalsed suhted: "Üldist järeldust, millele ma jõudsin ja mis 
hiljem   sai   minu   uurimuste   juhtnööriks,   võib   lühidalt   järgmiselt    formuleerida .   Oma   elu 
ühiskondlikus   tootmises   astuvad   inimesed   teatavaisse,   paratamatuisse,   nende   tahtest 
sõltumatuisse suhetesse  tootmissuhetesse, mis vastavad nende materiaalsete tootlike jõudude 
teatavale   arenemisastmele.   Nende   tootmissuhete   kogusumma   moodustab   ühiskonna 
majandusliku struktuuri, reaalse baasi, millel kerkib juriidiline ja poliitiline pealisehitus ja 
millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Materiaalse elu tootmise viis tingib 
sotsiaalse, poliitilise ja vaimse elu protsessi üldse. Mitte inimeste teadvus ei määra nende 
olemist, vaid vastupidi, nende ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse." 
Marx vaatleb seega kogu  filosoofiat  majanduslike suhete poolt determineerituna. Maailma 
areng on tootmissuhete areng. Marx võtab üle ka Hegeli võõrandumise, kuid aktsendiga, et 
inimese olemuseks, mis on võõrandunud, on  töö. Kapitalismis peab inimene müüma oma 
olemust,   kuna   aga    tootmisvahendid    on   kapitalistide   käes,   siis   ebavõrdsus   paratamatult 
suureneb.   Seetõttu   on   ajalugu   klassivõitlus,   mis   päädib   võõrandumise   lõppemisega, 
eraomandi kaotamisega kommunistlikus ühiskonnas. Tuleks tähele panna, et Marx väidab 
seda teadlasena, mitte  poliitikuna . Marxi teooria erineb selle vulgariseeritud ideoloogilisest 
variandist,   nn.   marksismist-lenininismist.   Näiteks   ennustas   Marx,   et    revolutsioon    saab 
võimalikuks ainult majanduslikult kõige enam arenenud ühiskonnas, kus  klassivastuolud  on 
äärmusse arenenud. Praktikas läks teisiti.
Marxi käsitus ühiskondlikest tootmissuhetest:
IDEOLOOGIA— poliitika, religioon,  kunst  jne.
ADMINISTRATSIOON  — näit. riik. Tema vorm sõltub baasist.
P
E
A
L
I
S
E
H
I
T
U
S
TOOTMISSUHTED: kõik majanduslikud suhted, millesse  tootlikud jõud paratamatult 
astuvad
TOOTLIKUD JÕUD: inimene, töö ja töövahendid.
B
A
A
S

Document Outline

• P E A L I S E H I T U S
  • B A A S