Filosoofid: Kant, Schopenhauer, Hobber, Rousseau, Hegel, Marx (0)

Filosoofia KT
1. Immanuel   KANT  (1724-1804)
Ema kaudu oli Kant saksa päritolu.  Kanti  soontes voolas ka šotlase verd. 
Kanti isa oli sadulsepp. Immanuel oli peres neljas laps. Tal oli kolm venda ja  seitse  õde, kuid 
ellu jäid vaid üks vend ja kolm õde, teised surid varases nooruses. Perekonnas valitsesid 
pietistlikud veendumused ning elu oli väga kombekohane: siin ei nähtud midagi sündsusetut 
ega  kuuldud  midagi kõlvatut. 
Varases nooruses oli Kant häbelik ning hajameelne, mis takistas tema õppetööd Friedrichi 
kolleegiumis. Alles vanas eas sai Kant lahti häbelikkusest, kui see muutus 
tagasihoidlikkuseks. 
Ema suri, kui Immanuel oli 13aastane (isa surma ajal oli ta 21aastane). Täites ema soovi, 
astus ta ülikooli usuteaduskonda. Hiljem Kant veendus, et kutsumust tal  vaimuliku elukutseks 
ei ole ning häälgi oli selleks liiga nõrk. Kant kuulas lisaks matemaatika-, filosoofia- ja 
füüsikaloenguid ning tema kaaslased ei saanudki aru, mis elukutseks ta valmistub. 
Pärast Königsbergi ülikooli lõpetamist töötas Kant üheksa aastat koduõpetajana mitmes peres, 
muu hulgas ka krahv Keiserlingi juures. Kant ja krahvinna said suurteks sõpradeks ning selles 
peres omandas  filosoof peened  kombed.  Vestlused  krahvinnaga toimusid peamiselt 
lõunasöögi ajal ning siit  saigi  alguse Kanti harjumus lõunatada seltskonnas ning vestluse 
saatel. 1755. aastal võeti Kant privaatdotsendina tööle Königsbergi ülikooli 
filosoofiakateedrisse. 1770. aastal sai temast  loogika  ja metafüüsika korraline professor. 
Talle ei meeldinud, kui  tudengid tema loengul kõik üles kirjutasid. Tuupimine oli tema arvates 
kahjulik. Loengul valis Kant tavaliselt välja mõne lähedal istuva  kuulaja  ning otsustas selle 
näoilme järgi, kas räägitu jõuab pärale või mitte. Kanti häirisid igasugused lüngad, olgu siis 
nööbi- või hammastereas. Teda ärritas inimene, kellel mõni hammas puudus. Ükskord esines 
ta halvemini kui tavaliselt ning tunnistas  pärast, et keskendumist olevat seganud otse tema ees 
istunud tudeng, kelle kuuel  puudunud üks nööp. 
Kanti enesevalitsemisvõime ei olnud loomupärane, vaid pigem treenitud. Iseloomult pidas ta 
end melanhoolikuks. Sõpru oli tal vähe. Ta  arvas , et koleerikul ei saagi sõpru olla, sangviiniku 
jaoks on kõik sõbrad, kuid see tähendab, et õiget sõpra polegi, melanhoolikul on sõpru vähe, 
aga see-eest on nad head sõbrad. 
Naised ei mänginud Kanti elus suurt rolli. Ta jäi vallaliseks
Kanti tööpäev algas kell 5 hommikul . Siis valmistus ta loenguteks, mis algasid tavaliselt 
kell7. Lõunasöök oli Kanti jaoks ainus söögikord ning see kestis kella ühest nelja- viieni .
Kanti  tunnetusteooria
Tõelise teadmise staatuse pälvisid teadmised millegi üldkehtiva ning paratamatu kohta, nt 
matemaatika ja loogika aksioomid, väide, et kõigel on põhjus jne. Kanti huvitasid eelkõige 
just sellised tõelised teadmised, kuid ta arvas, et neis sisaldub nii kogemusest kui ka 
mõistusest lähtuvat. Inimtunnetusel on seega kaks allikat – meeled ja mõistus. Selles 
mõttes vastandubki Kanti tunnetusteooria nii traditsioonilisele empirismile kui ka 
ratsionalismile ning – vähemalt Kanti enda arvates – ületab mõlema puudused (ühekülgsuse): 
empirism alahindas mõistuse aktiivsust ja rolli  tunnetuses , ratsionalism aga kogemuse rolli 
tunnetuses. 
Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on mõte, milles midagi 
väidetakse millegi kohta, nt Kõik inimesed on surelikud , Mõni kivi on raske. Igas otsustuses 
eristatakse subjekti ja predikaati. Subjekt  on see, mille kohta väidetakse, predikaat aga see, 
mida väidetakse. Otsustuste  seas eristas Kant analüütilisi (‘ osadeks  lahutamine’) ja sünteetilisi 
(‘kokkuühendamine’). 
Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele. Sünteetiliste 
otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid (‘kogemusel põhinev’) ja aprioorseid (‘enne 
kogemust, kogemusest sõltumatu’) otsustusi. 
Asi iseeneses ja asi meie jaoks- Das  Ding an  sich
Kanti arvates on olemas objektiivne maailm, mille kohta me ei saa midagi konkreetset väita. 
See on asi iseeneses (Ding an sich). See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese 
meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab Kant 
asjaks meie jaoks (Ding für uns). Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on 
põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? 
Asi on selles, et tunnetuses eristab Kant kaht aspekti: 
1.  Tunnetuse   mateeria  – aistingud (neid põhjustab asi iseeneses). 
2. Tunnetuse  aprioorne  vorm – inimese mõistus vormib (korrapärastab) tunnetuse mateeria. 
Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära 
inimmõistuse aprioorsed vormid. Me tajume maailma ajas ja ruumis, avastame maailmas 
seaduspärasusi (põhjuslikke jm  seoseid ) ainult tänu sellele, et inimmõistus on just niisugune ja 
mitte teistsugune. Asi iseeneses ei eksisteeri ei ajas ega ruumis, teda ei iseloomusta ei 
põhjuslikud ega muud seosed ning üldse ei saa seda asja iseeneses iseloomustada nende 
mõistete abil, mida me kasutamemaju, puid, kive jne kirjeldades. Bertrand Russell  selgitab 
seda nii: kui me kannaksime kogu aeg siniseid prille, siis tajuksime maailma sinisena, kuid 
see ei tähenda, et maailm ongi sinine. Kas see tähendab, et maailm kui asjade ja nähtuste 
kogum on vaid meie kujutlus? Jah, seda küll: ''Me tunnetame loodust üksnes nähtumuste, st 
meis olevate kujutluste kogumina ..” 
2. Artur  SCHOPENHAUER
- sakslane
Schopenhauer võttis omaks Immanuel Kanti mõtte, et tuleb eristadaasja iseeneses ja asju meie jaoks. 
Erinevalt Kantist väitis Schopenhauer, et me võime siiski tunnetada ka asja iseeneses – mitte kül  
mõistuse või intel ekti abil, sest viimane on mõeldud vaid nähtuste tunnetamiseks. Inimesel on aga 
olemas ka n­ö sisemine tunnetus, võime süüvida iseenesesse. Ainult iseennast me võime tunnetada 
kahte moodi: meelte kaudu (analoogselt asjade tajumisega) ning n­ö sisemiselt. Vi masel juhul me 
kogeme ennast kui tahet. Seega, Schopenhaueri arvates tarvitseb meil vaid süüvida iseendasse ning 
me mõistame, et meie  olemuseks  on  tahe . Asi iseeneses, mil e tunnetatavust Kant eitas, ongi 
tegelikult Tahe
Asi iseeneses on Tahe, kuid maailmaks me  nimetame  tavaliselt siiski seda, mil isena see Tahe (asi 
iseeneses) meile nähtub, st asju meie jaoks. Maailm sel es tähenduses on kujutlus. Tegelikult elame 
kõik erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene elab näiteks teistsuguses maailmas kui 
kurvameelne.
Schopenhauer sai  kuulsaks  ka oma pessimismiga. Ta  väitis, et me elame kõige halvemas reaalselt 
võimalikus maailmas. Kui maailm oleks veel hul em, siis ta lihtsalt lakkaks olemast.  Kuulake , mida ta 
on kirjutanud:
o
Iga inimese elu on  tervikuna  võttes tragöödia, kuid üksikasjades ­ komöödia.
o
Iga inimese elu on lakkamatu võitlus ­ ülekantud tähenduses puuduse või igavusega ning 
otseses mõttes ­ teiste inimestega.
o
Iga pisiasi võib teha inimese õnnetuks, kuid miski ei suuda teha inimest täiesti õnnelikuks. 
Mida ka ei räägitaks, õnneliku inimese kõige õnnelikum hetk on see, kui ta  uinub  ning õnnetu 
inimese kõige õnnetum hetk on see, kui ta ärkab.
o
Parimaks  saatuseks  inimesele on üldse mitte sündida.
o