Euroopa Ideede eksamikonspekt (4)

Antiik
Platon
Armastus
Armastus on tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus.
On aga ka eros – meeleline armastus – armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega.
Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab , taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata .
Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn.
Valitsemisest
Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia ). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks . Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada.
Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest.
Epikuurlased
Õnn on teatud seisund ( rahulikkus ). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis , eemal poliitikast.
Aristoteles
Sõprus
Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi.
Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus.
Aust ja eneseväärikusest
Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel.
Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks. Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest väärikad hindavad enim au.
Õnn
Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?).
Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid.
Riigimehe elu: poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, aga mitte oma eluks. Oma voorusi rakendab ta ebatäiuslikes olukordades (sõda nt).
Filosoofi elu (eelistatuim): filosoof praktiseerib tarkuse voorust . Selle saavutanu, mõtiskleb maailma üle oma valguses. Jumalasarnane elu.
Poliitika eesmärgiks (nagu inimeselgi) on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Seega parim riigikord selline, mis tagab inimesele õnnelikema elu. Selline näiteks riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas või siis suure keskklassiga riik.
Riigist ja valitsemisest
Polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
Valitsusvormid aga jagunevad ühiste (hea) ja valitseja (halb) huvidega riikideks.
Monarhia on ülivooruslik. Demokraatia (parim halb) on valitsus vaeste huvides.
Monarhia on ühistes huvides, türannia valitseja huvides. Eristagem neid.
Stoikud
Õnn on kindlus hüve omamises – mitte väliste hüvede kogumine küll, aga pigem õige hoiaku kujundamine naudingusse.
Cicero
Sõprusest
Kõige armastusväärsem asi – voorus. Sõber peab armastama isamaad ja parim sõber on patrioot. Nõuame sõpradelt vaid seda, mis on õige ja teeme sõpradele vaid seda mis õige.
Vabariiklase au
Põhineb voorusel, aust enesest ei tule hoolida .
Valitseja kohustustest
Räägib Platonist : kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud.
Tuleb hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte üht osa kodanikest teiste vastu.
Roomlased
Vabadus vastandatud orjusele. Vaba inimene “elab vabalt”, ei ole kellegi meelevallas. Orjal, isegi kui teda ei sunnita väga, puudub siiski oma initsiatiiv ning pikaajalised eesmärgid, seega ka väärikus.
Vabariigis on kodanikud vooruslikud (patrioodid). Ainuvalitsuse tingimustes kodanikuvoorusel enam kohta pole ning valitseb orjameelsus.
Impeeriumist
Rooma on militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Siiski ei püsi vaid relvade jõul.
Ideoloogiaks tsivilisatsioon , eluviis kord, seaduslikkus, luksus ning õigus on roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus.
Roomlased leidsid , et ka sõda on reguleeritud õigusega.
Keskaeg
Paulus
Armastus sarnane Jumala olemusega ning rõhutab inimsuhteis ligimese armastust. Tagajärjeks indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus.
Augustinus
Armastusest
Maine armastus, enesearmastus seotud lihahimuga ning omakasuga; sõprused üksikisikutega on kiindumus kaduvasse (Looja arvelt).
Selleks, et enesekeskseid inimesi (langenud inimene on konfliktne) ohjeldada vaja tugeva kuningavõimuga maist riiki.
Taevalik armastus, Jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas on puhas armastus ning püüdlemine Jumala poole; iseenda põlgamine; üleüldine armastus kõigi vastu.
Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond .
Õnnest ja poliitikast
Tõelised voorused vaid vagadel inimestel, kes uuestisündinud Kristuses. Kuid ka nemad pole kaitstud maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad aga saavad oodata ja loota . Seega nende õnn on olla õnnelik lootuses.
Riik on patu tulemus ja ajend (inimese võimuiha ja vägivaldsus), aga samas hädavajalik, et tagada korda. Seetõttu on riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu.
Moraaliõpetus ja sõda
Motivatsioon !!! Tunnetuslik probleem: vaenlase tegu võib olla toime pandud õiglase südamega.
Oluline autoriseerimine. Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. Eelkõige siis karistussõda, mitte kaitsesõda.
Aquino Thomas
Aust
Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod tehtud Jumala nimel.
Õnnest ja poliitikast
Õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, aga peab siiski püüdma hoolitseda maksimaalselt oma ihu ja hinge eest.
Hea elu on poliitiline küsimus. Valitsejate ülesanne seaduste kaudu harjutada inimesi käituma vooruslikult. Kuna inimese tõeline voorus on vaimne ja ülem ajalikust (maine ja mööduv), on kirik ülem riigist.
Poliitilise elu põhivormiks on perfektne kogukond, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias.
Türannia – korrumpeerunud monarhia
Õiglase sõja 3 kriteeriumi:

• Õige autoriteet – valitseja käsk
  
• Õiglane põhjus – õiguserikkumine
  
• Õiglane eesmärk – eesmärgiks õiglane rahu
  

Üldist
Feodaalne au
Vallutaja au, millest saab järk-järgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au.
Kõrgkeskajal oli kavaleri -ideaal (rüütliau). Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm suunda: kohustus kaaskodanike ja kaaskristlaste ees, Jumala ees ning naiste ees.
Kristlik ainuvõimu doktriin
Kuningas Jumala poolt seatud, tema võim Jumala and:

• Vastutav Jumala ees: ülesandeks rahu.
  
• Paternalistlik ja personaalne suhe alamatega.
  
• Kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja .
  

Paternalism

• Monarhia eelistatud, kuid mitte ainuvõimalik. Monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad vabaduse vabatahtlikult.
  
• Absoluutne monarhia Piibli toel:
  
• Jumal andis maailma Aadamale valitsed
  
• Esimese isa järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus (pärimisprintsiip)
  

Renessanss (15.-16. saj)
Montaigne
Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest. Sõprus on müsteerium – seletamatu side.
Sõprus era- ja avalikus sfääris
Enamik inimühendusi põhineb naudingul/kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ja erinevad seega sõprusest, sest seal muu sihtmärk kui lihtsalt sõprus.
Selliseid suhteid saab tagada vaid poliitiline võim, mida toetab kodanike harjumus.
Kodanike esimene voorus poliitikas on seepärast kuulekus ja kohusetunne.
Machiavelli
Vabadusekäsitus
Enamike jaoks suurim võimalik hüve vabadus ehk vaba elu. See võimalik siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses. See omakorda võimalik ainult vabariigis, aga vabariik eeldab kodanikuvoorust – püsimajäämine sõltub seaduste täitmisest.
Mis puutub partikularisismi, siis Machiavelli kombineeris aristotelismi ja stoitsismi : maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel , mis tagavad ühise hüve. Kogukonnad on loomupärases konfliktis.
Valitseja eesmärk on au ja kuulsus. Selleks vajalik staatuse ehk riigi säilitamine ja kasvatamine suureks. See, mis viib riigi suuruseni on vooruslik. Voorus instrumentaalne . Vooruslik valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes staatust.
Riigi huvide koha pealt nii palju, et eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu.
Erasmus
Voorusliku käitumise koodeks . Cicero valitsjaideaal+ Itaalia Valitsejapeeglid (armulikkus, heldus , suuremeelsus). Kontrolli sälitamiseks olla armastatud ja haritud.
Jean Bodin
Suveräänsusteooria
Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: absoluutne ja igavene võim riigis.
Absoluutne tähendab jagamatu (riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) ja kõrgeim (suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile)
Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi sinna poole liiguti. Teistes Euroopa riikides rakendamine võimatu.
Humanistid
Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Voorusest räägivad nii, et valitsemise eesmärk on rahu, see aga on instrumentaalne. Ülimaks eesmärgiks on reputatsioon, au, mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Rahumeelne valitsus on auväärne.
Sõjast
Kaks suunda

Kristlik patsifism – sõda loomalik, inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Samas sõda türklaste vastu lubatud.

Riigi huvi teooria: õiglane sõda on kaitsesõda, mis igal juhul lubatud. Ka siis, kui vastasel õiglane põhjus. Ka preventiivsõda lubatud.
Skolastikud
Sõjast
Keskmes individuaalne patt. Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele, saab see õiglane vaid ühel poolel olla.
17. sajand
Hobbes
Sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista).
Õnnest
Inimesed alluvad liikumise seadusele ning inimesed panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud ihadega : ei ole loomupärast head-kurja, need vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju.
Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.
Vabadus
Räägib väliste piirangute puudumisest. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud.
Riik on kunstlik inimene, ehkki kõrgem ja tugevam kui inimene, kelle hoidmiseks ja kaitseks ta loodud. Selles suveräänsus on hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Õigusemõistmine on liigesed, rikkus tugevus, karistus närvid, nõunikud mälu, õiglus ja seadused kunstlik mõistus ja tahe jne.
Monarhia aga on türannia
Mandeville
Sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil.
Uhkusest ja aust
Antiikvoorus enesesalgamine, aadliau eneseimetlemine. Ennastimetlev au aitab samas saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga.
Pierre Nicole
Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh ka võõrastel) saavutada nende omi – vahetada asju ja teeneid.
Hugo Grotius
Õigustatud vaid kaitsesõda. Lisaks, kuna sõjal peab olema õiglane põhjus, siis peab sõda olema sõditud sobiva autoriteedi poolt. Sõda, selleks et olla õige, peab samuti olema sõditud õigel viisil, süütuid karistamata.
Valgustus (18. sajand)
John Locke
Liberaalsest vabadusekäsitusest ja rakendusest poliitikas
Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadused on inimese loomupärased õigused, mida valitsus peab tagama ega tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta.
Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz sõprusest
Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.
Loomupärasest sotsiaalsusest
Looduses on harmoonia – inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne – omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas.
Inimene suudab sellist armastust laiendada ka riigile, kui see riik on ‘hea’ – seepärast ei pea riik põhinema mitte hirmul vaid kodanike armastusel selle riigi vastu ( patriotism ).
Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses.
Montesquieu
Au monarhiates on ‘vale au’, see ei põhine voorusel ega headusel, vaid ülendatud arusaamal iseendast. Igal seisusel omad normid, mille rikkumine tähendab enda alandamist.
Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau tähtsaim nõue on julgus .
Vabariigist
Imetleb küll antiikvabariike, aga ei arva , et antiikvabariigid olid vabad. Rõhutab, et kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning see põhineb sotsiaal-majanduslikult võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil.
Monarhiad aga hoopis erineva ühiskonnaga – üleminek monarhiast vabariiki võimatu.
Rousseau
Moodsa inimese hingehaigus
Ühiskonnas, kus tunnustatud vastastikune sõltuvus, hierarhia ja ebavõrdsus, õnnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset terviklikkust ja autentsust.
Inimesi tuleks õpetada varasest peale, et nad oma eksistentsi näeksid riigi eksistentsi osana . Siis õnnestub neil selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda sellise tundega, mis üksikisikul on ainult iseenda jaoks.
Individuaalne lahendus sellele: inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast.
Vabadusest
Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust – igaühe osalemist seadusandluses. Vabariik põhineb sotsiaalmajanduslikul võrdusel ja eeldab kodanikuvoorust.
Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest
Sõprus on privaatsfääri suhe
Ühiskond (majandus) toetub omakasule
Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele
Robespierre
Tõeline vabadus eeldab, et võim oleks rahva käes, esindamine ei ole võimalik. Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust. Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle).
Napoleoni imperiaalne ideoloogia
Vallutus+ missioon – Napoleoni “heatahtlik” impeerium . Tsiviliseeriv missioon. Prantsuse rahvas kui 1. kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele.
Euroopa taasühendamise idee, kava luua Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega.
Meritokraatia
Meritokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel.