Eksami kordamisküsimused+vastused (2)

1)Mis peab riigil olema, et olla riik?
1. Territoorium (meri-, maa- ja õhuruum) 2. Kodanikkond 3. Kehtiv riigivõim (suvenäärsus, eneseorganisatsioon, riigivõimu ühtsus) 4.Võime astuda teiste riikidega suhetesse.
Riik on avalikuõiguslik organisatsioon , mis tegeleb ühiskonna õiguslike probleemidega. Riik on rahvusvahelistes suhetes sõltumatu teistest riikidest. Riigid on oma suvenäärsuselt võrdsed.
2) Proportsionaalne valimissüsteem
Selle puhul kasutatakse mitmemandaadilisi valimisringkondi. Esindusorgani kohad jaotatakse parteide vahel proportsionaalselt nende valimisnimekirjadele antud häältele. Proportsionaalsust on mõeldav kasutada vaid mingi piirini , sest esindusorganis on kohtade arv füüsiliselt piiratud ruumi mõõtmetega. Piiri fikseerib valimiskünnis. Enamik maailma demokraatlikest riikidest kasutab seda meetodit, ka Eesti. Sellel on kaks põhilist modifikatsiooni: partei nimekirjade meetod ja üksiku ülekantava meetod.
Majoritaarne valimissüsteem:
Nende puhul jagatakse riik ühemandaadilisteks valimisringkondadeks ja mandaadi esindusorganisse saab kandidaat, kes kogub valimisringkonnas kõige enam hääli. Teistele kandidaatidele antud hääled lähevad kandidaate esindanud parteide jaoks kaotsi. Praegu kehtib selline valimissüsteem USA-s, Kanadas ja Uus- Meremaal .
3) Parlamentaarne esindusdemokraatia ?
Riigi hääleõiguslikud kodanikud valivad valimistel enda seast esinduskogu, kes tegeleb riigi oluliste küsimuste otsustamisega. Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest, kuidas oma valijate huve esindada.
Esindusdemokraatiate puhul esineb vahel ka otsedemokraatia elemente, nt rahvahääletused, kus iga kodanik saab vahetult otsustamisel osaleda. Sellist otsedemokraatia elementidega esindusdemokraatiat nimetatakse ka osalusdemokraatiaks.

• Rahvas valib saadikud
  
• Partei, kes saab rohkem hääli saab õiguse moodustada valitsuse
  
• Iga uue parlamendi koosseisu valimise järel moodustatakse uus valitsus
  
• Parlament valib presidendi
  

4) Liberaalne ideoloogia
Liberaalne ideoloogia peab vabadust nii inimese kui ka ühiskonnakorralduse suurimaks hüveks ja eesmärgiks. Liberalism rajaneb eeldusele, et kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed. Liberalism peab vajalikuks sellist ühiskonnakorraldust, mis ei piiraks vaid tagaks üksikisiku vabaduse. Erinevalt konservatiivsest ideoloogiast iseloomustab liberalismiideoloogiat optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja progressiivse arengu võimesse. Valitsuse ülesanne on luua maksimaalselt vabad olud üksikisikule (absoluutne vabadus pole võimalik). Liberalism peab progressi ja sotsiaalset kooskõla võimalikuks ainult eraomandi alusel, mis tagab üksikisikule suurima võimaliku tegevusvabaduse. Tänapäeval on liberalismi ideoloogia põhirõhk vabamajanduslike põhimõtete kaitsmisel ehk igasugustest riigi piiravatest tingimustest vabastatud majandussüsteemi loomisele. Märksõnad: mõistus, progress, õiglus, võrdsus, vabadus. Peakujundaja: John Locke. Praktilises poliitilises tegevuses peab liberalism oluliseks kodanikuõiguste ja kodanikuvabaduste kaitsmist ning pöörab suurt tähelepanu parlamentarismi probleemidele . Liberaalne ideoloogia peab religiooni inimeste eraasjaks. Tähtis on ka omavalitsuste tugevdamine.

• ülimaks väärtuseks indiviidi vabadus (üksikisik olulisem kui kollektiiv )
  
• inimõiguste, humanismi ja sallivuse ideed
  
• mõistuse ja teadmiste kõikvõimsus
  
• majanduses vaba ettevõtlus, konkurents, avatud turg, riiklik regulatsioon min.
  
• pole õiglane „ karistada “ rikkaid kõrgete maksudega
  

Konservatism : peale rahvuse ja religiooni väärivad hoidmist ka traditsioonilised ühiskonnaklassid
kollektiiv on tähtsam kui üksikisik, kui pooldatakse sotsiaalsete vahede alalhoidmist
majanduses riigi majandusliku sekkumise vastu. eraomanduse ja madalate proportsionaalsete ehk võrdeliste maksude poolt.
kaitsevad kodumaise kapitali ja ettevõtja huve
sotsiaalseks heaoluks peavad esmatähtsaks traditsiooniliste kollektiivide rolli.
Sotsialism: tänapäeval mõeldakse sotsialismi all enamasti mitte kommunismi ja marksismi , vaid sotsiaaldemokraatiat – mõõdukat vasakpoolset ideoloogiat .
ülimaks väärtuseks võrdsus: varem majanduslik võrdsus, praegu võrdsed võimalused
majanduses mitmesektoriline konkurentsimajandus
suuremate tuludega ettevõtetel, isikutel kõrgemad maksud
riik peab tagama igale inimesele normaalse elatustaseme
5) Kas riik peaks parteisid rahastama? positiivsed ja negatiivsed küljed.
NEGATIIVSED: Kui riik maksab poliitilistele parteidele, siis eeldab ta, et võib neile öelda, millesse nad uskuda tohivad. Belgias on separatism. Hollandis otsustas kohus hiljuti, et kalvinistlik partei peab jääma oma rahadest ilma, kuna ta ei võitle seksuaalse võrdsuse eest. Euroopa Parlamendis peavad parteid raha saamiseks aga võtma omaks „Euroopa Liidu väärtused“. Itaalias varises korruptsiooniskandaali tekitatud tsunami järel kokku kogu parteisüsteem, Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal sai nii mõnegi tipp-poliitiku maine jäädavalt kahjustatud.
Parteide püsimine peaks tuginema sinna kuuluvate inimests ühistel väärtushinnangutel ja liikmemaksudel. Meie parteid on kõik nii sarnaste põhimõtetega,et nende vahel on peaaegu võimatu vahet teha. Parteide nimedes võiks siiski olla vihje selle kohta kas nad on jagajad või valitsejad .Partei ei tohiks olla oma liikmetele tööandjaks
POSITIIVSED: Parteide rahastamine on võrdsete, vabade ja õiglaste valimiste tagamise ning demokraatliku ühiskonnakorra säilitamise lahutamatu osa. Parteide rahastamine riigi poolt on mitmes aspektis õigustatud, kuid proportsioonidest väljununa viib paratamatult olukorrani, kus parteide ühiskondlikud või esindusfunktsioonid nõrgenevad ning institutsionaalne roll suureneb. Parteid sulavad lahti (kodaniku)ühiskonna vahendaja ja esindaja rollist ning kleebivad end üha tugevamalt riigi külge, millest on saanud parteide peamine ressursiallikas. Tänapäeva erakonnad on üha alalisemalt sõltuvuses riigist ning vaid aeg-ajalt ühendatud ühiskonnaga.
1.Mis on poliitika?
Poliitika on inimtegevus, mis alati seotud võimuga. Seejuures pole tähtis kas on tegemist võimul olijatega, võimu toetamise ja kindlustamisega või opositsiooniga, võimule pürgimisega. Poliitika kätkeb endas alati nii või teisiti võimuvõitlust.
2.Platon poliitikast ?
Poliitika sisuks on inimese võime tunnetada inimese võimu inimese üle. Parim tee ühiste vajaduste rahuldamiseks on tööjaotus kodanike vahel. Riigivormid : aristokraatia ( parimate valitsus), timokraatia(riik, kus kodanike õigused sõltuvad nende kohast ühiskondlikus tööjaotuses ning varandusest), oligarhia (väheste võim, mis on rajatud rikkusele), demokraatia (rahva enamuse valitsus), türannia (halvim riigikordadest, sest võimu kasutatakse aristokraatia vastu). Riiki peavad valitsema filosoofid , sest siis vabaneb riik pahedest. Teadmised on vajalikud, et valitseks üleüldine heaolu, mis annab kodanikule jõukuse, vabaduse ja rahulikkuse. Kokkuvõttes Platonist: poliitika – see on vaimsuse ja seaduse ülemvõim.
3. Machiavelli poliitikast?
Poliitiline eesmärk: jagusaamine feodaalsest killustatusest, Itaalia ühendamine ühtseks riigiks. Machiavelli oli realist. Esmatähtis on võim. Mitte ausus ja halastatus, vaid salakavalus, valelikkus ja vihavaen kujunevad poliitiku tunnusjooneks. Võimu nimel on kõik vahendid lubatud. Eesmärk pühitseb abinõu. Poliitika on seaduse ja jõu kokkupõrge. Jõu kasutamine on põhjendatud kui jutt on valitseja võimu kindlustamisest . Machiavellist alates poliitikateaduse keskne mõiste on riik (valitsemis- ja alluvussuhteid, mis on rajatud seadustele ja korrapärasele õigusmõistmisele).
4. Marksism ja Lenin poliitikast?
Marxi väitel on poliitika klassivõitlus, mis on paratamatu ning viib ühe klassi diktatuurini teise klassi üle. Selle diktatuuri vahendiks on riik. Kõrgemat huvi klassihuvist ei ole olemas. Lõppastmes peab proletariaadi diktatuur läbi eraomandi ja kodanluse kui klassi likvideerimise jõudma klassideta ühiskonda, mida nimetatakse kommunismiks. Poliitilised vaated ja neid realiseeriv poliitiline süsteem kujunevad välja ühiskondlik-majanduslike suhete baasil. Poliitika kas kaitseb olemasolevat baasi või loob tingimused selle ümberkujundamiseks. Riik on klassivastuolude produkt ja astub välja majanduslikult valitseva klassi huvide kaitseks. Koos klasside kadumisega kaob ka riik. Majanduslikult valitsev klass kujundab ühiskonnad valitseva ideoloogia ja poliitika. Vaatamata klassivastuoludele on ühiskonnas prioriteetsed siiski mitte klassi vaid üldinimlikud huvid. Marksismis on üks paratamatu puudus – majandussuhetes pole tõelist peremeest , kes hoolitseks ja vastutaks igapäevase normaalse eluolu tagamise eest.
Lenin püüdis marksismi rakendada Venemaa tingimustes. Ühiskonna uuenemine toimub sotsialistliku revolutsiooni kaudu. Revolutsioonis on põhiliseks võimu küsitlus. Ühiskonna uuendamises etendab üha suurenevat rolli subjektiivne tegur. Selle kujundaja ja organiseerija on partei. Poliitilises tegevuses tuleb maksimaalselt arvestada konkreetseid tingimusi erinevates maades (klassistruktuur, rahvuslik koosseis jne). Poliitikas on vaja kasutada rahvamasside omaloomingut ja arvamust (nõukogud kui riigivõim, loobumine sõjakommunismist ja uue majanduspoliitika rakendamine). Lenini sõnul kujutab poliitika endast osavõttu riigiasjadest, riigi tegevuse vormide, ülesannete ja olemuse määratlemist. Riigi sisu on aga selles, et ta on klassivägivalla instrument. Õigus tuleneb riigist ja teenib riiki.
5.Poliitika kui võimaluste kasutamise kunst ?
Lähtutakse sellest, et mitte kõik soovitu pole võimalik, sest võimalikkusele seisab ju sageli vastu võimatus. Ka võimalustel on piir ning poliitika ülesandeks on tabada just need võimalused, mis võimaldavad võimalikkusel muutuda tegelikkuseks. Võimalust kasutada tähendab teadmisi, oskust ja kogemust tegutseda poliitikas oma sotsiaalse rolli raamides, võimet arvestada normatiive ja reaalsuses esinevaid piiranguid.
6.Ühiskonna poliitiline süsteem?
Sellesse kuuluvad ühiskonna poliitiline organisatsioon (riik, parteid, üksikisikud jne), poliitilised suhted, õigus- ja moraalinormid ning poliitiline teadvus (poliitiline kultuur).
7.Ühiskonna poliitiline elu?
See võib nii või teisiti mõjutada võimu ja poliitilise süsteemi funktsioneerimist (poliitilise suunitlusega kunst, kirjandus, muusika jms, streigid , eliidi privileegid jne). Mõistagi hõlmab poliitiline elu kogu poliitilise süsteemi vahetu tegevuse.
8.Poliitikasubjekti üldiseloomustus?
Kui poliitika on inimtegevuse spetsiifiline valdkond, siis poliitika subjekt ongi tegija . Igasugune selgitus ühest poliitika subjektist pole veel piisav tegeliku rolli mõistmiseks. Subjektide ring poliitikas on väga lai ja mitmekesine . Erinevatest aspektidest vaadatuna on neil rohkesti erijooni, mida peab arvestama subjekti iseloomustamisel. Poliitika subjektidele ühine on see, et nende kohustuslikuks tunnuseks on võime mõjutada objekti (teist subjekti). Poliitiline subjektsus avaldub osapoolte vastastikuses mõjutamises, võitluses ja ka vastastikustes piirangutes omavahelisel suhtlemisel. Poliitilisele subjektsusele on tunnuslik püsiv ratsionaalne tegevus, mis on suunatud oma taotluse rahuldamisele. Poliitiline subjektsus eeldab nii välist kui ka seesmist suvenäärsust. Poliitika reaalseks subjektiks on vaid see, kes jätab poliitilisse ellu oma jälje, on suuteline kujundama poliitilisi suhteid ning määratlema nende sisu.
9.Poliitikasubjektide liigitamise alused?
1)subjektsuse tasandid
2)subjektsuse institutsionaalsus
3)subjekti legaalsus ja legitiimsus
4)subjekti tegevuse sisu ja suunitlus
10.Subjektsuse tasandid?
a)Globaalne (maailma) tasand (nt. ÜRO, inimkond)
b)Rahvusvaheline tasand (globaalse ja rahvuslik-riikliku vahel. Nt. NATO , EL jne)
c)Rahvuslik-riiklik tasand (Nt. Eesti Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , Kaitseliit jne)
d) Riigisisene piirkondlik (regionaalne) või kohalik ( lokaalne ) tasand. (nt. Viimsi vallavalitsus )
11.Subjektuse institutsionaalsus?
Instituutide abil korrastatakse suhteid inimeste vahel, reguleeritakse nende tegevust ja käitumist, tagatakse ühiskondliku elu stabiilsus ja kord.
a)substantsiaalne subjektsus – subjekt asub kõrgemal mis tahes institutsioonidest.( Nt. Rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana .)
b)institutsiooniline subjektsus (nt. Riik, Riigikogu, president , vallavalitsus, TTÜ jne)
c)subinstitutsiooniline subjektsus st. Institutsiooni juhtorganit. (nt.Riigikogu juhatus, TTÜ rektor jne)
d)mitteinstitutsiooniline subjektsus (nt. Protestimiiting, demostratsioon jne)
e)individuaalne subjektsus st. Indiviidi ehk üksikisiku osalus poliitikas (nt. Sõltumatu üksikkandidaat parlamendivalimistel)
12.Subjektsuse legaalsus ja legitiimsus?
Poliitikasubjektide klassifitseerimise aluseks on ka nende legaalsus ja legitiimsus. Subjektid võivad olla legaalsed , osaliselt legaalsed või mittelegaalsed ehk illegaalsed, täielikult või osaliselt legitiimsed või mittelegitiimsed . Legaalsus ehk seaduslikkus on oma olemuselt juriidiline kategooria, mis näitab poliitilise võimu (subjekti) tegevuse seaduslikkust, kujutab endast võimu seaduslikkuse juriidilist põhjendust. Selle alusel üksikisikud ja institutsioonid peavad võimule alluma , täitma võimu kehtestatud seadusi. Legaalsus rajaneb täiesti ratsionaalsel (mõistlikul) ja loogilisel juriidilisel alusel, sõltumata sellest, kas inimesed võtavad selle omaks või mitte. Legitiimsus seevastu on poliitiline ja psühholoogiline kategooria, mis näitab ühiskonna või selle erinevate sotsiaalsete gruppide valmisolekut võtta omaks antud poliitikasubjektide võimu ja valitsemist. Legitiimsus annab tunnistust võimu vajalikkusest . Legitiimsust ei saa kellelegi peale suruda. Ta tekib tulenevalt poliitiliste ootuste ja lootuste, kommete ja traditsioonide iseloomust, ühiskonna majandussüsteemi üheliigitusest ja ühtekuuluvusest. Legitiimsus väljendab poliitikasubjekti omaksvõttu, tema autoriteeti, austust ja lugupidamist tema suhtes.
1)Illegaalne ja mittelegitiimne subjekt (nt. Terroristidest vandenõulaste jõuk, kes püüab kukutada seaduslikku valitsust) 2)Illegaalne ja legitiimne subjekt (nt. Inimõiguslased, keda seaduslik võim kiusab taga ja jälitab, kuigi nendel on rahva hulgas märkimisväärne toetus.) 3)Legaalne ja mittelegitiimne subjekt (nt. Sügavasse kriisi sattunud seaduslik, kuid rahva hulgas mittepopulaarne valitsus)
4)Legaalne ja legitiimne subjekt (on seaduslik ja rahva poolt omaks võetud)
13.Subjektide tegevuse sisu ja suunitlus?
Subjektsuse klassifitseerimise aluseks on ka subjekti olemuslik külg, tema tegevuse sisu ja suunitlus. Sisulise külje alusel võib subjektid liigitada vastavalt nende tegevuse eesmärkidele, mis on formuleeritud programmides ja ideoloogilistes direktiivides (nt. Sotsialistlikud, liberaalsed jne). Mõeldav on ka subjektide liigitus nende tegevuse objektsuse põhjal (nt. Majandus, ökoloogia jne). Sisu järgi võib ka subjekte eristada nende tegevuse mitmetahulisuse järgi (nt. Üldpoliitilised ja nn harukondlikud). Subjekte võib samuti liigitada sise- ja välispoliitilisteks. Poliitika subjektide sisulise liigitamise üheks lahtaluseks on poliitilised teooriad. Poliitiline teooria kujutab endast ühiskonna arengut seletavat õpetust.
14.Mõju ja võim.
Mõju on võimu lahutamatu tunnusjoon. Mõju võib avalduda horisontaalselt (ühesuguse tasandiga subjektide vahel) või vertikaalselt (erineval tasandil olevate subjektide vahel). Vertikaalsuhtes on ruumi nii võimule kui ka mõjule. Demokraatlikus ühiskonnas on väga levinud võimu teostamine horisontaalselt ning pole kahtlust, et niisugune mõjuvõim on alati efektiivsem mis tahes vertikaalsest võimust. Mõju muutub võimuks siis, kui mõjuallikas viib mõjutava objekti seisundisse, kus see hakkab tunnetama allika impulsse sedavõrd, et tegutseb vastavalt mõjuallika tahtele, kui võimalus on ka teisiti. Mõjuallika impulssid võivad tuleneda jõuvõtetest, olla autoritaarsed või leebed, isegi võluvad. Objekti mõjutavad impulsid võivad olla stiihilised või sihipärased, nende aluseks võivad olla sotsiaalsest sõltumatud loodusjõud, mitmesugused esemed aga ka kired, ihad või kiindumused. Mõju, mis vallandub võimuks on üldjuhul täheldatav, siis kui objekt seda tunnetab ja omaks võtab ning subjekt (mõjuallikas) ja objekt (mõjutatav) pole üks ja sama isik.
15. Ressursid ja võim?
Ressursside all mõistetakse kõigi nende võimaluste ja tingimuste, võtete ja vahendite, meetodite ja tegevusvormide kogumit, mida subjekt on võimeline kasutama mõju avaldamiseks, selle üleskasvatamiseks võimuks. Mõistagi on oma roll ka objektide valmisolekus olla just selle võimu objektiks . Laiemas tähenduses võib ressurssidena vaadelda subjekti energeetilisi võimalusi bioloogilisest aspektist , kitsamalt võttes on aga tegemist teatud genotüübiga, mis on seotud eeldustega teostada võimu. Ressurssid võivad olla iseloomult sellised, et nad mõjutavad objekti väliselt, kuulumata tema seesmisse struktuuri. Sel juhul suurendab subjekt oma mõju sellise astmeni, et objekt hakkab mõjuallika poole tõmbuma või temale alluma. Sotsiaalsete suhete vallas võivad taoliste väliste faktorite rolli mängida paljud inimese olemise ja vaimse elu tegurid: aastaaeg, maastiku reljeef, kellaaeg , hommik/õhtu, ilmastik jmt. Samuti relvastus, raha, kaubad , kultuuritase jne. Ressursse võib liigitada nt. Looduslikeks, majanduslikeks, sotsiaalseteks, vaimseteks, politiilisteks jne. Resssursse võib jaotada ostensiivseteks (hästi nähtavad, lihtsasti mõõdetavad, kaalutavad, järjestatavad nt. Raha, relvad, inimressurssid) ja teleoloogilisteks (sageli märkamatud, nt. Isiklikud sidemed, intriigid, varjatud korruptsioon). Eriti oluline poliitikas on, et subjekt tunnetab kogu oma ressursside arsenali tervikuna ning oskab konkreetseid ressursse kasutada õigel ajal, õiges kohas ja õiges järjestuses. Tegelikult on ressurssid võimu ammendamatu tunnusjoon, mida tuleb vaid osata kasutada.
16.Demokraatia põhilised tunnusjooned?
1. Rahvas on kõrgema võimu kandja 2. Rahvas teostab võimu oma esindajate kaudu 3. Valimistel on kõigil täisealistel kodanikel hääleõigus ning kõik hääled on võrdsed 4. Valitsus tugineb valijate enamusele, mis vajab korrapärast uuendamist uute valimiste näol 5. Rahvasaadikud tegutsevad oma ametialal iseseisvalt, oma parema äratundmise järgi 6. Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust. 7. Opositsioon on dem. loomulik osa 8. Demokraatlikud vabadused . 9. Sõltumatu kohtuvõim
17.Õigusriigi käsitlus?
Eesmärk on korraldada kodanike elu, lähtudes õigusprintsiipidest. Riigivõimu rakendatakse õigusriigis põhimõttel, et õigus ja seadus on samased. Tunnused:

• Kirjutatud põhiseadus, mis seab riigivõimu tegevusele seaduslikud raamid
  
• Garanteeritud kodanikuõigused
  
• Ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamine mitte üksikjuhtumite kaudu vaid kollektiivselt, luues vajaliku ja vastava seadusandlusega ühiskondliku sotsiaalkindlustussüsteemi
  

• Seaduste kohustuslikkus seadusandlikule ja täitevõimule
  
• Riikliku administratiiv- ja kohtuvõimu tuginemine seadusele
  
• Kodanike vabaduste ja omandiõiguste kaitse riikliku omavoli eest
  
• Riiklikku kompensatsiooni kodanike omandi võõrandamise puhul
  
• Õigust informatsioonile ja selle levitamisele
  

18.ÜRO ja selle põhiorganid
ÜRO eesmärgid vastavalt organisatsiooni põhikirjale:

• rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine;
  
• riikidevaheliste sõbralike suhete arendamine;
  
• rahvusvahelise koostöö saavutamine rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuriliste ja humanitaarprobleemide lahendamisel ning inimõiguste järgimise edendamine maailmas.
  

Põhimõtted, millest ÜRO oma tegevuses lähtub:

• kõik ÜRO liikmesriigid on võrdsed;
  
• liikmesriigid järgivad endale põhikirjas võetud kohustusi;
  

• liikmesriigid lahendavad rahvusvahelised vaidlusküsimused rahumeelsete vahenditega;
  
• liikmesriigid hoiduvad jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest teiste riikide territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse vastu;
  
• liikmesriigid abistavad ÜROd tema põhikirjast lähtuvas tegevuses;
  
• ÜRO tagab, et organisatsiooni mitte kuuluvad riigid järgivad loetletud põhimõtteid niivõrd, kui see osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks;
  
• ÜRO ei tohi sekkuda riikide pädevusse kuuluvatesse küsimustesse, välja arvatud ÜRO põhikirja artikli 7 raames vastu võetud meetmete puhul.
  

ÜROl on 6 põhiorganit: Peaassamblee, Julgeolekunõukogu, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu, Hooldusnõukogu, Rahvusvaheline Kohus ja Sekretariaat. Neile lisanduvad eriagentuurid, fondid ja programmid (nn ÜRO organisatsioonide perekond), mille tegevusvaldkonda kuulub nii rahu ja julgeolek ja inimõigused kui ka majanduslik ja sotsiaalne areng ning mille eelarve ja juhtstruktuurid on ÜROst eraldatud.
19.Euroopa Liidu põhilised institutsioonid

• Euroopa Parlament, mis esindab ELi kodanikke ja mille valivad vahetult need kodanikud;
  
• Euroopa Liidu Nõukogu, mis esindab liikmesriike;
  
• Euroopa Komisjon , mille ülesanne on kaitsta liidu kui terviku huve.
  

20.NATO olemus. Eesti ja NATO?
Põhja-Atlandi lepinguga, mis kirjutati alla Washingtonis 4. aprillil 1949. aastal, moodustati kümnest Euroopa ja Põhja-Ameerika iseseisvast riigist liit, mille ülesandeks on üksteise kaitsmine. Nüüdseks on lepinguga ühinenud 26 riiki.
Taasiseseisvumise järel tuli Eestil oma julgeolekuprobleeme ise lahendama hakata, luua vajalikud struktuurid ning kujundada nägemus, mille elluviimine tagaks stabiilsuse ja rahumeelse arengu. Olulise eesmärgina julgeoleku kindlustamisel nähti koostööd teiste riikidega ning samm-sammulist integreerumist olulistesse julgeolekuorganisatsioonidesse. 2004 aastal liitus Eesti NATOga.
7