Baasideleping, juunipööre ja anneksioon (0)

Eesti Teises maailmasõjas

Baasideleping , juunipööre ja anneksioon
23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida-Euroopa, Eesti anti NSVL -le. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSVL Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale idast kallale. Eesti koos teiste Balti riikidega kuulutas end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 25 000[ viide ?] Nõukogude Liidu sõdurit ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume peamiselt Eesti rannikualadel. Eesti siseellu väed siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.
Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne , ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSVL Eestiga suhteid aga pingestama, süüdistades teda baasidelepingu rikkumises. 16. juunil esitas ta ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete nõukogude lisasõdurite sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus Eesti ala sisuline okupeerimine.
Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung , mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.
21. juunil seati Eestis NSVL-u nõudmisel ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud ka juunipööre, millega Eesti muutus ka poliitiliselt NSVL-st sõltuvaks. Peagi toimusid ka nõukogulikud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus NSVL-meelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis muudeti Eesti Vabariik Eesti NSV-ks ja Varese valitsus " palus " Eestit Nõukogude Liiduga liita, anneksioon toimus 6. augustil, mil NSVL-i Ülemnõukogu Varese " palve " rahuldas.

Stalini aeg: Nõukogude okupatsioon (1940–1941)

Nõukogude okupatsioon Eestis, mida nimetati ka 'esimeseks nõukogude aastaks', kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Sel ajal toimus Eesti kiire sovjetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha ja mitmed rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid. Samuti vangistati ja represseeriti mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid . 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis eriti suure hoo sai sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.

Saksa okupatsioon (1941–1944)

22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga sakslaste valduses, detsembriks ka saared. Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastamist, tuli neil peagi pettuda. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti peagi opositsioon, ent see ei tegutsenud selle vastu siiski kuigi aktiivselt, sest veelgi enam kardeti nõukogude võimu taastumist.

1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus

1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti iseseisvuse taastamise peale. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.
Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liialt suur. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna, Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka NL-i poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas.
1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Nende seas oli ka mitmeid haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid aluse Välis-Eesti liikumisele, mis taotles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.
Lisaks eestlastele põgenesid Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajaloolsiseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.