Eepos "Kalevipoeg" (2)

SOOVITUSEKS
Lauliku pöördumine Vanemuise poole, et laenata kannel ja laulus tuua kuulajate ette kaugete aegade mälestused.
SISSEJUHATUSEKS
Tulgu esile muistsed mälestused ammustest unustusse vajunud kallitest aegadest ja sündmustest. Targa kõrva kostavad pajatused möödunud aegdest läbi looduse häälte.
Elu on üürike. Rõõm ja mure on kaksikvennad .
Laulik paneb laulus kokku tõe ja vale, kuuldused ja väljmõeldised. Laulus elustuvad taplused, sõjad, hädaajad. Esiisade vaprus seisku au sees läbi laulude. Vägilased on nüüd aset leidnud Taevataadi juures, Kalevipoegki teiste keskel
Muistsete põlvede mälestused on nüüd maetud kalmude rüppe, jäänud unustuse hõlma. Laulikule ilmutavad endised end unenäos.
Laulik on kõik pajatused kokku kogunud , kedranud laululõngaks ja kudunud laulukangaks.
1. LUGU – KALEVI TULEK. SALME JA LINDA . PULMAD .
Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega . Üks läks Venemaale kaupmeheks , teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa , kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks.
Läänes elas noor lesknaine, kes leidis karjateelt kana , tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas tütar salme, tedremunast Linda ja varesepojast orjatüdruk. Salmele tulid kosja Kuu, Päike ja Täht. Salme sai Tähe kaasaks. Kuu ja Päike olid liiga muutliku meelega.
Lindale tulid kosja Kuu, Päike, Vesi, Tuul ja Kungla kuningapoeg. Linda ei nõustu. Linda läheb Kalevile. Peeti pulmi . Salme ja Täht lahkuvad , kuid Kalevite pulmailu kestab. Lõpuks lahkuvad ka Kalev ja Linda.
2. LUGU – VANA KALEVI HAIGUS JA SURM. KALEVIPOJA LAPSEPÕLV
Kalevil ja Lindal oli palju kangeid poegi, kes kõik väljamaale õnne otsima rännanud. Kui Kalev suri, oli kodus veel kaks ja kolmas sündis alles pärast isa surma. Kolmas poeg oli kõige rohkem vanase Kalevisse, nii kanguselt kui tarkuselt. Isa soov oli, et riik jääks valitseda ühele pojale. Viimasel pojal oli nimeks Sohn, ehkki rahvasuus teda aina Kalevipojaks kutsutud on.
Kalevipoja kohta pajatatakse sõnumeid üle terve maa.
Enne surma räägib Kalev Lindale, et kolm poega peavad liisku heitma, kes riigivalitsemise enda peale peab võtma.
Kalev lamab tõvesängis, Linda saadab arsti järele. Tuuletark teab, et Kalev enam ei tõuse.
Linda leinab kaasat seitse ööd ja päeva, kaevab kena kalmu ja sängitab kaasa mulla alla. Veel leinas Linda kolm kuud ja kauemgi. Siis hakkas kive kandma haua peale hunnikusse, et kalmu koht tulevastele põlvedele teada oleks. See on Tallinna Toompea mägi. Kive kandes Linda väsis, üks kivi kukkus maha ja lesk ei suutnud seda enam liigutada. Linda istus kivile nutma . Pisaratest sündis Ülemiste järv. Kivi seisab ikka veel järve kaldal .
Suure vaevaga toob Linda poja ilmale. Arvati, et Linda sünnitusel sureb , kuid Uku abiga ta pääseb ja saab poja leina lepituseks. Poeg karjus mitu kuud järjest, eit läks lausujaid otsima, kes nutu vaigistaksid. Poeg lõhkus sängi ja rebis puruks mähkmed, et põrandale pääseda. Varsti roomas, varsti kõndis. Linda imetas poega kolm aastat. Poeg sirgus tugevaks kui tamm, mängis kurnimängu, kurnikivid praeguseni mitmes paigas näha. Poeg pildus lingukive ja kitkus puid koos juurtega maast välja. Nii kasvas poisist noormees , kes oli igati isa vääriline.
Lindale tuli palju kosilasi , kuid Linda uuesti mehele ei läinud. Lõpuks hakkas Lindat kiusama Tuuslar , Soome tuuletark. Linda keeldumise peale lubas Tuuslar kätte maksta, kuid Linda ei kartnud – tal ju pojad, kes teda kaitsevad . Kosjas käinud mehed aga laidavad maha mõtte leske kosida – parem on otsida noorik , kel pole veel meest ja lapsi olnud.
3. LUGU – KALEVI POEGADE JAHILKÄIK. LINDA RÖÖVIMINE. KALEVI POEGADE KOJUTULEK.
Pojad läksid metsa luusima ja jahti pidama , kolm koera – Irmi , Armi ja Mustukene kaasas, ema jäi kodu hoidma ja leent keetma. Tuuslar oli luuret teinud ja teadis, et pojad ära on. Nii ta tuligi jälle Lindat nõutama ja viis ta vägisi endaga kaasa. Linda hüüdis appi, aga Tuuslar kasutas oma loitsimisoskust ja Linda sõnad ei jõunud kellegi kõrvu. Vanaisa siiski kuulis hädalist ja saatis pikse, mis Tuuslari varjusurma viis. Linda muudeti aga Iru mäel seisvaks kivisambaks.Toibunud Tuuslar Lindat enam ei leidnudki. Iru mäel seisvat kivi kutsutakse Iru ämmaks, keda linnateel olijad peavad teretama ja austama.
Kalevi pojad asuvad rohke saagiga koduteele. Teel teevad nad peatuse ja lasevad vägeva laulu lahti. Kui päike juba loojumas, tuleb jälle kodutee meelde. Koduleelt ei tõusnud suitsu, ema oli kadunud. Pojad hõiguvad ema, aga vastust ei ole. Mindi siis ema otsima. Kolmas vend leidis merekaldalt selgeid märke, et Tuuslar on ema röövinud. Vanemad vennad heidavad puhkama , et järgmisel hommikul asja arutada. Noorem poeg aga ei viska tänaseida toimetusi homse varna . Ta läheb isa kalmule ning palub abi. Isa ei saa aidata vaid käsib tarkust otsida taevatähtedelt ja tuultelt.
4. LUGU - KALEVIPOJA UJUMISREIS. SAARE PIIGA . LAUL MEREST.
Kalevipoeg läheb ema otsima, ta kargab kaljuservalt lainetesse ja ujus Soome suunas. Kalevipoeg sai juhatust taevatähtedelt. Kesköö võis juba käes olla, kui Kalevipoeg märkas meres saart . Ta soovis saarel puhata ja ujuski sinna. Enne kui Lkalevipoeg uinuda jõudis, kuulis ta lauluhäält, mis pajatas kaugest kaasast, kes ei saa tulla ja kellele ta tervisi saadab.
Kalevipoeg leidiski neiu , kes kangastelgede taga laulis . Kalevipoeg laulis pilgates vastu, et mis seal kauget kahetseda, kui lähemal on hoopis parem peig. Piiga tuli uudistades lähemale, kus sattuski omal tahtel Kalevipojaga kõrvuti. Kalevipoeg kasutas piiga usaldust kurjasti. Piiga hüüdis appi, niiet ema-isa kuulsid. Isa kohkub, kui nii kanget meest näeb ja uurib, kust too pärit on. Kuuldes, et tegu on Kalevi ja Linda pojaga, libastus piiga ehmudes ja kukkus merre. Kalevipoeg hüppas talle järele, kuid ei leidnud piigat lainetest. Kalevipoeg hüüab saare taadile jumalaga ja ujub edasi.
Taat ja eit hakkavad merd riisuma , et tütart kätte saada. Leidsid nad tamme ja kuuse, kotkamuna ja raudkübara, kala ja hõbekausi. Lainetest kostab tütre lauluhääl.(lk 57-61 – ta jutustab endaga juhtunud õnnetusest) Piiga palub, et memm ja taat ei kurvastaks, sest tema koda on nüüd meres.
5. LUGU – KALEVIPOEG SOOMES. SUUR TAMM. KÄTTEMAKS TUUSLARILE.
Hommikul jõudis Kalevipoeg Soome randa. Näeb seal küll Tuuslari paati, aga teda ennast ei ole näha. Saare taat ja eit istutasid kadunud tütre mälestuseks tamme ja kuuse, mis laintest leitud, koduõuele. Kotkamuna haudus päeval päike, öösel eit ise. Kala palus end merre tagasi lasta, taat viiski kala merre. Munast koorus tugev lind, kes lendas minema.
Tamm ja kuusk kasvasid taevani. Taat läks tarka otsima, kes puud maha raiuks. Eit läks loogu võtma ja leidis kodus kasvand kotka. Kotkal oli tiiva all mees, kel käes kirves .
Kalevipoeg oli pikalt puhkama jäänud. Ärganuna asub ta teele, et ema jälgi leida.
Ta jõuab Tuuslari talu juurde ja näeb teda murul pikutamas. Kalevipoeg kisub üles tüveka tamme, et sellega röövlit vemmeldada. Tuuslar nõiub endale sulgedest sõdalased. Kalevipoeg ei kohku ja keerutab vemmalt, et mehed murule niidetakse. Kui sõdalased hävitatud, hakkab Tuuslar paluma. Ta tunnistab oma röövlitegu ja sedagi, et pikne ta uinuma sundis ning ärganuna ta Lindat enam kusagilt ei leidnud. Poegade kättemaksu kartes põgenes Tuuslar koju tagasi. Kalevipoeg ei halasta ja lööb Tuuslari maha. Siis hakkas Kalevipoeg talust ema jälgi otsima. Et ta midagi ei leia, hakkab kahetsema äkilises meeles Tuuslari tapmist – enne oleks see pidanud tunnistama, kuhu ta ema peitis. Unes näeb Kalevipoeg ema noorust , tema kosilasi ja Kalevit. Ärgates sai Kalevipoeg aru, et sõnumid saadeti Uku õuelt ja et eit on maisest ilmast lahkunud.
6. LUGU. MÕÕGA OSTMINE . LIIGUD JA TAPLUS. TAMME RAIUMINE .
Kalevipoeg asutab koduteele, aga plaanitseb enne Soome sepalt väärt mõõga osta. Metsas kohtab ta vanaeite, kes juhatab teed sepa juurde. Sepa juures asuti kaupa tegema, Kalevipojale pakuti mõõku katsuda. Kalevipoeg purustab kaks mõõka vastu kaljut , talle tuuakse tugevam mõõk. See ei purune , aga nüriks saab ometi. Lõpuks tuuakse mõõk, mida seitse aastat on valmistatud ja mis vana Kalev kunagi enese tarbeks tellinud. Kalevipoeg on kaubaga rahul, lubab maksta nõutud hinna, tulgu aga sepp ise tasule järele.
Siis hakati pidutsema, et mõõga müüki tähistada. Kõik olid õllest arust ära. Kalevipoeg hakkas joogise peaga kiitlema, kuidas ta saare piigaga patustanud. Sepa vanem poeg ei luba neidu narritada ja oma kerget meelt kiita. Kalevipoeg kiitleb aina edasi. Tõusis taplus, kus Kalevipoeg haarab mõõga ja sepa pojal pea maha lööb. Kui vennad tahavad kätte maksta, lubab Kalevipoeg nad kõik surmata. Sepp loobub kättemaksust ja jätab selle jumalate hooleks. Sepp sajatab ja neab mõõga ära: selle kandja peab surema omaenda sõjariista läbi.
Kalevipoeg, veel joobnud, lahkub sepa talust ja heidab väsimust puhkama.
Saare taadi jaeide õuel kasvas tamm nii suureks, et varjas taeva. Taat tamme raiujaid ei leidnud. Kodus näitas eit kotka tiiva alt leitud mehikest, kes lubas tamme raiuda , kui ta kütkeist päästetakse. Õuel hakkab mees sirguma ja kasvab mitme sülla ( süld – erinevates maades erinev – umbes 1,8 m ) kõrguseks. Ta raiub tamme maha. Tammest saab küll sildu , küll laevu, linnakesi, saunu ja lustikamber laulikule.
7. LUGU – TAGASISÕIT. VARJUDE LAUL. VENDADE REISILOOD. ISA HAUAL.
Ärgates hakkab Kalevipoeg meenutama, mis temaga juhtunud. Ta ei mäletanud selgesti, mis oli juhtunud ja ei tundnud seetõttu ka kahetsust.
Rannale jõudnud, võttis Kalevipoeg lepituseks Tuuslari paadi. Merel kohtab Kalevipoeg kolme laeva, kolmas on täis noori ilusaid neide, kes kõik teda kaasaks tahtma hakkavad. Kalevipoeg ei ole kosilase-rolllist huvitatud.
Kalevipoja pea saab meretuultes selgemaks, ta ei mäleta küll täpselt juhtunut, kuid näeb verejälgi mõõga küljes. Saarest möödudes meenus talle lugu saarepiigaga. Ta muutus murelikuks.Vetesügavusest kostab temani saarepiiga laul. Laulust kostab etteheide saarepiiga rüvetamise ja süütu vere valamise pärast. Ta ütleb: Oh sa vilets veljekene! Pikk on sinu võlapõli.
Kalevipoeg kahetseb küll, aga tehtut enam parandada võimalik ei ole. Kodumaale jõudnud, astub ta Iru mäe harjale. Seal kuuleb ta ema varju laulu: laulus meenutatakse talle tema kahekordset verevõlga: sepa poega ja saare piigat. Ema pistab rinna suhu , aga meelt ei pista pähe! Ema hoiatab poega mõõga eest: veri ihkab vere palka!
Kodus pajatavad vennad oma reisilugusid. Vanem vend rändas mööda ilma, kohtas teel tinast, vasest ja hõbedast neidusid, kes ei saanud suudki maigutada, alles kulne neiu ütles, et ema jälgi tuleb küsida lihase neiu käest. Leidiski neiu, kes teda kosilaseks kutsus, aga ema jälgedele juhatust anda ei osanud. Vanem vend ei ole aga kosjaskäija, tema otsib ema jägi.
Kaskmine vend otsist vastust sauna eidelt-taadilt, hundipojalt, karult ja käolt. Kägugi soovitab küsida neidudelt. Ka taluneiud ei mõista aidata, küll aga kutsuvad kosilaseks. Keskmine vend ei taha naist, vaid on ametis ema otsimisega.
Nooremgi vend rääkis oma teekonnast, saarepiigast ja sepa pojast aga vaikis. Tunnistati, et ema saatus on neil ikka teadmata. On tulnud aeg liisku heita, kellest saab maa valitseja.
Noorem poeg läheb õhtul isa hauale. Isa lubab tema käike valvata ja õhutab kurje tegusid heaga parandama.
8. LUGU – VISKEVÕISTLUS JA KUNINGAKS SAAMINE. KÜND JA HOBUSE SURM.
Kalevi pojad rändavad lõuna poole, satuvad tallu , kus neid jälle kosilasteks peetakse. Kalevi pojad ei soovi kosida, nemad ei ole veel naisevõtuks valmis, pole veel pesa valmis, kuhu naine tuua.
Rännul jõutakse Peipsi äärde, kus leitakse hea katsekoht olema. Vennad otsivad kivid ja asuvad võistu viskama. Vanema venna kivi lendab üle järve ja langeb vette kalda lähedal.
Keskmise venna kivi langeb vee ja kuiva maa piirile. Noorema venna kivi tuhises üle järve kuivale kaldale. Noorem vend saab kuningaks. Teised vennad lahkuvad kodumaalt .
Pärast vendaade lahkumist asub Kalevipoeg tööle. Ta hakkab kündma. Maal tärkavad vili, marjad , lilled ja mets.
Kalevipoeg, väsinud kuumast päevast ja künnitööst, heidab puhkama. Hobu kõnnib omapäi metsa serva, kus hundid temast haisu ninna saavad. Hundid murravad hobuse. Hobuse kehast kasvasid künkad, puud, põõsad, pilliroog , kõrkjad, mis kõik mälestust märgivad.
9. LUGU – KÄTTEMAKS HUNTIDELE. SÕJASÕNUMID. ÖINE NÕUANDJA. SÕJAKULLERI SÕIT.
Kalevipoeg ärkab ja läheb hobust otsima. Leiabki ratsu riismed ja kohe on selge, kes on kuriteos süüdi. Vihane Kalevipoeg läheb, mõõk käes, hundipesi pillutama. Pimedani metsalisi tapnud Kalevipoeg heidab hobuse nahale puhkama. Ei jõua mees veel uinudagi, kui kiirustab kohale käskjalg, kes toob Viru ranna vanemalt sõna, et põhjapoolt on võõras vägi maale tungimas. Rahvas on hirmul.
Kalevipoeg ütleb, et tublid mehed ei karda midagi, nad kaitsevad rahvast. Kui tõsine taplus on sündimas, tuleb ka ta ise appi.
Tuleb järgmine käskjalg. Kalevipoeg on pahane, et teda rahule ei jäeta ja ütleb, et oleks ta aimanud, kui raske on kuningas olla, oleks ta pigem läinud mujalt õnne otsima. Võõras lausub, et küllap pidi Kalevipoeg seda kõike ette nägema: kuningal on kümme koormat, sada vaeva valitsejal. Võõras lausub, et tundis Kalevipoja vanemaid ja kodu juba ammu enne tema sündi. Ta kiidab Kalevipoja künnitööd ja ennustab sellest palju tulu ning kiitust. Ometi ei kanna inimese töö vilja jumalate abita . Kalevipoeg tahab teada, kust võõras pärineb ja saab kuulda, et tolle kodu on Taara kojas . Võõras ennustab, et nii kaua kui Kalevipoeg valitseb, kestab maal õnneaeg, aga see ei saa kestma igavesti . Vaga vere valamine mõistab kohut Kalevipoja üle, mõõk on neetud ja peab olema valvas, et tast kandjale mõrtsukat ei saaks.
Võõras kadus udu rüppe. Kalevipoeg uinus. Hommikul ärgates oli tegelikkus ja uni segi ja ta ei saanudki võõra ennustustest enam õiget aru.
Ta saadab esimese saadiku koju, et seal sõjaks valmistutaks ja vägi valmis seataks. Ise libab tull aappi, kui vaja on. Sõjakuller sõidab sõnumeid viima. Vastu tulevad vana vares , kuri kotkas, kaarnapoeg, hunt ja karu, nälg ja katk – kõik olid sõda nuusutanud ja tõttasid teistele sõnumeid viima. Kui sõjasõnumid merre uputati, vaikis ka sõjakärin.
10. LUGU – KIKERPÄRA SOO. VEEVAIMU KULD . JÕUKATSUJAD. VÕLA TASUMINE SOOME. ILMANEITSI SÕRMUS.
Laulik pöördub taevatähtede poole, et need talle Kalevipoja käikudest aimdust annaksid ja sõnumeid ta kuulebki.
Kalevipoeg läks hobust ostma. Linnud juhatavad talle teed.
Pahareti pojad on asunud elama Kikerpära sohu. Nad on tülis , kuna mõlemed tahaksid olla soo pärisperemehed. Kalevipoeg satub nende kaklust nägema. Paharetid kutsuvad teda õigust mõistma. Kalevipoeg otsustab soo kaheks osaks jaotada ja laseb Alevipojal vao vedada ning kividega tähistada. Vetevaim tuli Alevipoega kiusama, see ütles, et kavatseb sulgeda veevoolu vetevaimu käikudesse. Vetevaim palus, et Alevipoeg käike ei sulgeks, tasuks võib ta ise palka küsida. Palgaks küsis Alevipoeg hunniku taalreid, mis mahuks ära kaabu sisse. Alevipoeg lõikas kaabul põhja ära ja seadis kaabu augu kohale. Vetevaimu sulased kandsid taalreid koormate viisi, kuid kaabu ei saanud täis. Vetevaimu vara hakkas lõppema, Alevipoeg ei tahtnud kaubast loobuda . Vetevaim pakub talu võla katteks, Alevipoeg saadab kannupoisid talu kaema. Pahareti pojad hakkasid kannupoissi pillutama. See ütles, et tahab tubade suurust mõõta. Nii ta minema pääseski.
Vetevaim pilkas põgenevat mehikest, kuid see tegi ettepaneku rammu katsuda. Sinna satuvad Kalevipoeg ja varanduse peitu pannud Alevipoeg. Kalevipoeg pistis kannupoisi taskusse ja läks ise vetevaimuga rammu katsuma. Alustuseks lingutati kive ja Kalevipoeg oli kangem. Siis veeti vägikangast. Vetevaim lendas rägastikku, kust ta kuuel päeval end liigutada ei suutnud. Alevipoeg kuulutas, kuidas ta vetevaimult vara välja pettis .
Kalevipojale aga meenus, et tal mõõga võlg veel tasumata. Kalevipoeg palus Alevipoega, et see korraldaks võla tasumise ja maksaks ka viivituse eest.
Kalevipoeg mõtiskleb ja otsustab sõjapõgenike tarbeks tugevad linnad ehitada. Ta kavatseb Venemaalt laudu tuua. Seniks jätab ta taskust leitud mehe, kelle eest ta oli Vetevanaga rammu katsunud, teejuhuks neile, kel teda ennast vaja peaks olema.
Samal ajal kurdab Ilmaneitsi, et ta kaotanud sõrmuse kaevu . Kalevipoeg läheb sõrmust otsima, samal ajal sortsid viskavad kaevu veskikivi. Kalevipoeg ei leia neitsi sõrmust, küll on tal sõrm pistetud veskikivi august läbi ja ta pakub neitsile seda.
11. LUGU – LAUATOOMINE ÜLE PEIPSI. MÕÕK VARASTATAKSE. MÕÕGA NEEDMINE . VÄIKEMEHE SEIKLUS .
Kalevipoeg sammub läbi Peipsi Venemaale. Peipsi rannal varitseb sortsi soost mehike, karvane ja harjaline, aga tal on palju tarkust, võlusnade seadmise oskust, arstimisväge. Sorts seadis tuulesõnad teele, et Kalevipoja teekonda raskemaks muuta. Kalevipoeg vaid naljatab sortsi püüde üle, tal on lauakoorem, mis ta Pihkvast ostnud, juba üle Peipsi toodud. Kalevipoeg tahtis sortsile sõitu teha, aga see jõudis pakku minna. Kalevipoeg siis heitis puhkama. Sorts hiilis ligi, mõtles varastada Kalevipoja mõõga. Mõõk lebas maas , ega lasknud end liigutada. Sorts proovis sõna jõudu, lõpuks hakkasidki manasõnad mõõka kergitama.
Suure vaevaga hakkab sorts mõõka eemale vedama. Üle Kääpa jõe minnes pillas sorts mõõga jõkke. Sorts püüdis mõõka sõnade jõul kätte saada, kuid asjata. Koidu saabudes pages sorts metsa. Kalevipoeg leiab ärgates, et mõõk on kadunud. Kalevipoeg hüüab mõõka, teab, et vargus on sortsi töö. Ta oletab, et sorts ei jõudnud rasket sõjariista kaugele kanda. Kalevipoeg meelitab lauluga mõõka endale vastama, aga mõõk ei anna märku. Kalevipoeg leiab mõõga Kääpa jõest. Mõõk vastab nüüd ja Kalevipoeg kuuleb, kuidas Soolasorts sõnade abil mõõga varastanud. Mõõk ei või jõest ära tulla, sest ehkki ta ihkaks sõjaväljale oma võimu näitama, leinab ta taga sepa poega, kelle Kalevipoeg humalase peaga arutuna on tapnud.
Kalevipoeg jätab siis mõõga Kääpa jõkke magama. Ta loitsib, et mõõk tõuseks jõest ise, kui temavääriline mees Kääpa jõe äärde satub. Kui aga jala peaks pistma vette see, kes mõõka enne ise kandnud, siis murdku mõõk tal mõlemad jalad.
Kalevipoeg võtab taas lauakoormad selga ja sammub läbi mitme metsa. Teel kohtab ta väikest meest, kes on hirmul. Ta on metsaliste majja sattunud, kus küll vanaeit talle süüa ja aset andis, aga ka poegade eest hoiatas, kes talle surma võivad sünnitada. Pojad tulevad koju ja pargivad hernesuppi kõhud täis. Magades lasevad kõhutuult, nii et väikest meest seinast seina lennutavad. Kui eit hommikul ukse avas, õnnestus mehikesel kaduda.
12. LUGU – LAUAVÕITLUS JA SIIL . PIKK MAGAMINE. UNENÄGU. VAESELAPSE TALL . SILLA EHITUS.
Kalevipoeg sammus , lauakoorem õla ja väike mees taskus, kui teda ründasid Peipsi sortsi pojad. Kalevipoeg püüab neid heaga lepitada. Kui sortsid ikka kiusavad, haarab Kalevipoeg lauakoormast laua ja hakkab sellega sortse vemmeldama. Laudu läks rohkesti raisku, kuni siil õpetas:“ Serviti !Serviti!“ Siili õpetuse varal lõi Kalevipoeg sortsid ruttu pagema. Kalevipoeg kutsub abilist, kuid see ei saa välja tulla, Vanaisa on unustanud talle kuue andmata, ta on kasukata ja võib külma saada. Kalevipoeg kingib siilile tüki oma kasukast. Selg sai kaetud, kõht ja jalad mitte – niisugust kasukat kannab siil tänaseni. Kalevipoeg leiab taskust külma mehikese, kes sortsidega sõdimise ajal on otsa leidnud.
Ta kaevab mehikesele haua ja mattis ta sinna. Kalevipoeg uinub magama, näeb eelnenud sündmusi unes. Sorts seab Kalevipojale pikad unepaelad. Kalevipoeg magab mitu kuud järgemööda, kuni unenägu ta lõpuks virgutab.Kalevipoeg näeb und, kuidas Ilmarise sellid salapaigas maa-all uut mõõka sepistavad. Seppade ette ilmud soome sepa vanim poeg ja räägib, et Kalevipojale pole vaja head mõõka, sest see võib äkilises vihas sõbragi eluküünla kustutada . Vaevapalgaks sai sepp poja surma. Kalevipoeg tahtis seletada, kuid ei suutnud sortsi sajatusel liigutadagi ja pidi nii luupainajat taluma . Lõpuks kargab Kalevipoeg karjudes püsti. Ta ei taipa, et on maganud seitse nädalat. Ta pidas plaani jälle Peipsi taha minna, et taas laudu tuua. Teel juhtus ta nägema karjapoissi, kes huntidega kimpus. Hunt saab teenitud palga ja lammas päästetakse. Kalevipoeg otsustab nüüd üle Peipsi silla ehitada. Poolik sild aga ei pea tuultele vastu ja laguneb laiali. Kalevipoeg loobub silla ehitamise plaanist ja otsustab jalgsi läbi lainete sammuda. Enne teeleasumist püüab ta kehakinnituseks vähke.
Vaenelaps laulab oma kurvast elust ja raskest tööst kurja peremehe ja perenaise juures.
Teda kuuleb ainsana haldja tütar metsapiiga. Ta lubab, et vaeslaps leiab karjateelt õnne. Karjalaps leidiski lõomuna ja pani selle põue hauduma. Munast tulihiirepoiss. Seegi pandi põue. Hiirest sai kass , kassist koer, koerast lambatall , kellest kasvas kena lammas. Nüüd on vaenelaps rõõmus ja hoiab oma lammast kui silmatera .
13. LUGU – RÄNNAK LAUDADEGA . MINEK ALLMAAILMA. PÕRGUPIIGAD.
Kalevipoeg rändab jälle laudadega kodu suunas. Teel puhates kuuleb ta haraka laulu, kes vihjab, et Kalevipojal olnud seitse nädalt kestnud pikk uni ja et teda koju oodatakse . Kalevipoeg kiirustab jälle teele, Ilmajärv osutus nii sügavaks, et sellest läbi marssida ei õnnestunud. Tükk maad kõnnitud, juhtus vastu vanaeit, Soolasortsi sugulane. Eit laualb ussisõnu. Kalevipoeg jätab ussisõnad meelde.
Edasi rännates satub Kalevipoeg koopa juurde, kust tõuseb suitsu. Koopas kükitavad katla ümber kolm tahmast meest.Kalevipoeg pärib, mida katlas keedetakse . Kummalisest keedusest kuuldes arvab Kalevipoeg, et see saab olla ainult sortsi sobitatud . Kalevipoeg küsib juhatust põrguliste elupaika. Ta saab juhatust. Mehed arvavad , et lõvi läheb ise lingupaeltesse, kuhu ta naha kaotab. Kalevipoeg asub teele. Kitsast urust läbi pääsemise järel kasvab urgastee laiemaks. Lõpuks jõuab Kalevipoeg koopasse, kust viib edasi uks. Ukse kõrval seisid kaks ämbrit. Toaukse tagant kostis vokivurin ja piigade laul. Piigad laulavad , et õnnepõli on lõppenud ja nemad peavad nüüd vangipõlve pidama. Nad unistavad mõnest mehest, kes võiks neid päästma tulla. Kalevipoeg laulab vastu. Piigadelt saab ta kuulda, et peremees on kodust ära ja et tumeda sisuga ämber kasvatab tugevust, kui sinna käed torgata, piimakarva märjuke aga võtab rammu vähemaks. Kalevipoeg kastab kämblad tumeda märjukese sisse ja lööb ukse eest. Toa tagaseinas märkas Kalevipoeg mõõka, pajuvitsakest ja kübarat. Kalevipoeg ihaldas mõõka. Piiga aga õpetas, et pajuvits päästab põrgust ja küüntest kübar kurja kiusatusest. Kübaral on kümme väge, vitsal seitse saladust. Kalevipoeg ei arva , et tal sellist vara vaja läheks. Siiski võtab piiga seinalt vitsa ja kübara. Kübar suudab soove täita. Kalevipoeg sai kübara abiga neitside suuruseks ja pidas nendega koos lustipidu. Kalevipoeg lubab piigad põrgust päästa ja neile head kosilased leida. Ise ta ei ole veel küps naisevõtuks.
14. LUGU – ALLMAAILMA VAATLUS. ESIMENE VÕITLUS SARVIK -TAADIGA. LAHKUMINE .
Kalevipoeg veetis neidudega lõbusasti aega. Vanaeit istus köögis vangis . Teisel päeval läksid piigad Kalevipojale põrgu rikkusi näitama. Vaadati üle seitse tuba: rauast tuba, mis pidi olema sarviktaadi sulaste töötuba. Vasest tuba oli orjapiigade töötuba. Hõbedast tuba oli sarviktaadi igapäevane eluase. Kullast tuba oli taadi pidupaik. Siidist tuba oli neidude ehtetuba. Sametine tuba oli neitsikeste kamber. Poordist tubagi oli neidudele. Siis nähti seitset aita. Aidad olid igaüks eri ehitusmaterjalist ja kõik vilja või toitu täis. Laudad olid ehitatud luudest ja kontidest. Neid Kalevipoeg näha ei tahtnud. Kalevipoeg uurib, kust see sarvik pärineb, piigad ei oska vastata, aga nad teavad, et tema valdused on tohutud ja tema ise aina salaasju toimetab. Sarvik on varjuliste valla isand , nii on Taara poolt seatud. Sarvik annab kadunutele kord aastas loa kodus käia – see on hingede ajal. Täna õhtul oodatakse sarvikut koju. Õed hoiatavad, et põrgust pole keegi eluga pääsenud ja Kalevipoegki võib siin taadiga kohtudes surma leida. Kalevipoeg on kindel, et suudab piigad põrgust päästa. Piigad selgitavad talle, et ilma nõiavitsata ja küüntest kübarata see võimalik ei ole. Kalevipoeg peab neidude kartust asjatuks.
Sarviku sängisambas seisid kaks klaasi. Üks pidi võimu kasvatama, teine kahandama. Vanem õde vahetas klaasid ära.
Kuuldakse sarvikut tulemas. Kalevipoeg on alles piigadega üht kasvu ja sarvik pilkab teda. Kalevipoeg kutsub sarvikut kangust katsuma. Sarvik neelab eksituses nõrgendavat märjukest. Piigadel käsib sarvik tuua rauad , millega võitja võidetu kannad raudu köidab.
Kaks kanget hakkasid rammu katsuma, nii et põrgu tahtis koost laguneda. Kalevipoeg kasvatas end kübara abiga kuuse kõrguseks. Ta lõi sarviku maasse ja tahtis ta jalad raudu panna, sarvik aga sulas ja imbus maasse, niiet tast jäi järele ainult väike loiguke sinist suitevat vett. Kalevipoeg võttis varnast mõõga, võõtis veidi kulda ja taalreid, siis piigad. Kaabu abiga seisid kõik kohe koopasuus, kust Kalevipoeg põrguteed oli alustanud. Kalevipoeg hävitab küüntest kübara ja lubab piigadele varsti kosilased saata.
15. LUGU – TAGAAJAJAD. OLEVIPOEG JA LINNAEHITUS. PIIGADE SAATUS.
Laulik jätkab pajatusi.Kalevipoeg ei jõudnud veel kuigi kaugele, kui juba sarvik tal kannul oli. Piiga nõiavits muutis maad mereks. Vana Tühi uuris, kas Kalevipoeg piigad põrgust viinud, kas ta kälimehega rammu katsunud ja selle maasse löönud, kas ta vanaeide vangistanud, mõõga varastanud, soovikaabu ja kullakambrist kulla võtnud, aga nõiavitsa mitte. Nõiavitsa võttis neiukene. Kui vanasarvik küsis, kas Kalevipoeg ehk teist korda veel põrgut külastada ei taha, vastas Kalevipoeg, et ehk tõesti tuleb, kui rahast puudus käes on, kullakambrit koristama. Vanatühi tormas nüüd kiiresti koju tagasi.
Kalevipoegki vajas puhkust. Sõnumid, mis ta saanud, olid kurjad: sel ajal, kui tema sortsi nõiasõnade väel magas, oli sõda Virus suurt kahju sünnitanud. Kalevipoeg ärkab, sest tunneb märga külje all. Nõianeitsi on talle oja kaela saatnud. Kalevipoeg viskab kivi vesivärava ette, nii et lained enam lagedale ei pääse. Neitsi on määratud hukule, Raudoja aga tänaseni alles.
Kalevipoeg jõuab lõpuks koju, talu väravas tuleb talle vastu võõras mees. Mees on Olevipoeg, kuulus linnaehitaja. Ehitati mitu kindlat linna.
Põrgust leitud piigadest noorim sai Alevipojale, vanem aga Sulevipojale. Keskmine õde oli õnnetu, et talle kosilast ei leidunud. Tuuslar varastas piiga, kuid kälimehed Alevipoeg ja Sulevipoeg päästsid neiu ära ja panid tuuslari talule tule otsa. Keskmine õde sai linnaehitaja Olevipoja kaasaks.
16. LUGU – LAEVAEHITUS JA SÕIDU ALGUS. TEEKOND MAAILMA OTSA. LAPUMAA JA VARRAK .
Kalevipoeg peab plaani maailma otsa sõita. Ta laseb Olevipojal ehitada laevad, kuid et ehituseks valitud tamm on hiigelsuur , saab sealt ka linnu ja hooneid . Olevipoeg ütleb, et teeks ,mis vaja, kui aga tamm maha raiutud saaks.
Targad mehed aga teavad, et puust laevaga maailma otsa ei saa sõita, selleks on vaja rauast laeva. Siis lasi Kalevipoeg valmistada laeva hõbedast. Laevale sai nimeks „Lennuk“. Ka endale ja meestele lasti ta teha kullast, hõbedast, rauast ja vasest kehakatted.
Laeva viidi moon ja kutsuti reisikaaslasteks tarku ja abilisi. Kes said kaasa, olid rõõmsad, kes jäid maha, olid kurvad. Targad ohverdasid Uku kivil , et teekond õnnestuks. Enne koitu asus „Lennuk“ teele, Kalevipoeg ise ülemaks targa tüürimehe kõrval. Kalevipoeg laulis sellest, kuids ilm oli loodud, kuidas loodi kuu ja päike. Soome sortsid puhusid mere tormama, nii et seitse päeva ei näinud meeskond ühtki meremärki, lõpuks sortsid väsisid ja kallas hakkas paistma. Oli jõutud Lapu randa. Kalevipoeg leiab rannalt talu, mille ees piiga ketrab ja laulab lugu, kuidas noorikule leitud kanast kuningatütar sirgus ja kuidas talle siis kosilasteks tulid kuu ja päike. Laulusse sekkub Kalevipoeg, piiga põgeneb. Ilmub taat, kes osutub Lapu targaks. Kalevipoeg küsib temalt teed ilma otsa. Lapu tark ütleb, et siit küll sellist teed ei leia. Need, kes otsinud ilma otsa, tühja tuult on tallanud. Tark soovitab tal koju tagasi pöörduda, kuid Kalevipoeg ei jäta jonni. Pakub targale palka, mida see nõab, et aga ilma otsa leiaks.
Varrak asubki tüüri. Laev satub neelukohta, kust Varrak ta vaala abil välja aitab. Siis märgatakse Sädemesaart, mida Kalevipoeg tahab vaatama minna. Varrak ei soovita saart külastada, kuid Sulevipoeg läheb siiski. Saarel on tuld purskavad mäed, mis Sulevipoja peaaegu ära küpsetavad. Kannupoiss jääbki kadunuks , kuna on näkineitsi meelitusel enesele meelepärase elupaiga leidnud.
Mehed on jõudnud hiidude maale, kus peretütar nad kapsalehtede vahelt puhkamast leiab ja põlle sees koju kannab. Hiidtaat hakkab meestelt mõistatusi küsima. Lapu tark teab kõiki vastuseid. Taat on meestega rahul ja laseb tütred nad tagasi viia. Tütar viis mehed laevale ja tema hingamine puhus laeva lainetele.
Purjetatakse põhja poole, kus kõva külm ja virmalised . Jõutakse penisabaliste maale, mille asukatel on poolest saati koera kehad ja sabad taga. Näost on nagu inimesed, tempude poolest tondilised. Penilased ei lasknud mehi maale. Kalevipoeg kargas penilasi pillutama ja tappis neid hulganisti. Tema hobune saab hukka, tahab maid segi künda.
Sealtmaalt tark püüab Kalevipoega taltsutada: miks ta võõra maa rahvast läks hävitama. Nii ei saa ju tarkuseteed käia. Kalevipoeg kahetseb ja palub Ukult maale õnnistust. Tark on tema sõnadega rahul ja lubab näidata teed kaugemale. Ilma otsa pole ometi, kodune kaaren on juhatanud teed allilma. Kalevipoeg otsustab tagasi lõuna poole käänata.
Kalevipoeg tunnistab, et on tühja tuult tallanud, ometi ka targemaks saanud: Kahetsusta, kulla vennad, käigist ei või kasvaneda! Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Ta tunnistab, et suurel ilmal otsa ei olegi. Kodus on ikka kõige parem: Omal maal õitseb õnni, kodus kasvab kasu parem.
17. LUGU – SÕJARATSU SÕIT. ASSAMALLA LAHING. JUHTUMISED PÕRGUKATLA JUURES. KUNINGA SÕJASÕIT.
Seitse aastat oli rahu maal püsinud. Kindlad kantsid olid valminud. Kalevipoja ema auks sai üks linnadest Lindanisa nime. Viru randa veeres taas vaenuvägesid hulgakaupa. Kalevipojale viidi sõna ja kihutas sõjaratsul Viru randa, kaasas hulgi kangeid mehi. Kalevipoeg paistis vägev ja uhke, neiud aina õhkasid tema järele.
Vaenlasega peeti lahing Assamallas, kus sai surma kümme tuhat meest. Poleks pääsnud ükski vaenlane , kui mitte hobusega õnnetust poleks juhtunud. Sala-soose sattunud hobu hukkus.
Kalevipoeg kutsus sõbrad veretööst puhkama, saatis siis väe koju ja manitses alati kui üks mees vaenlasele vastu seisma ning maad ühtsena hoidma. Ise läks koos sõpradega laane ligi uitama . Leidsid eide hundikoopa eest leent keetmast. Tahtsid mehed, et ka neile sööki jätkuks ja lubasid ise leent valvata. Eit oli nõus, aga hoiatas, et kui miskit viltu läheb, on nad ise süüdi. Valvaku pada hoolega. Eit puges sängi. Mehed pidid kordamööda pada valvama. Esimesena jäi valvuriks Alevipoeg. Ilmus Härjapõlvlane, palus pajast rooga maitsta . Kui paja ligi sai, hakkas kasvama, kasvas kuuse kõrguseks. Ja kadus siis metsa. Pada oli tühi.
Alevipoeg pani keema uue leemw ja ajas üles Olevipoja. See oli nüüd valvur . Jälle ilmus Härjapõlvlane. Varsti kordus sama, mis Alevipojaga.
Järgmine valvur oli Sulevipoeg. Jälle kordus kõik nagu ennegi. Pada oli tühi. Sulevipoeg täitis paja uuesti ja Kalevipoeg pidi valvama. Härjapõlvlane varsti kohal. Tal kuldne kelluke kaelas. Kalevipoeg küsis kellukese pandiks, seni kui mehike leent proovib. Härjapõlvlane võttiski kella kaelast. Kalevipoeg kopsas Härjapõlvlasele kellaga otsaette ja see vajus maasse jälge jätmata. Eitki kargas talle kuristikku järele. Mehed sõid leent ja pajatasid oma juhtumisi katla valvamisel. Siis heideti puhkama. Meeste magamise ajal tulid ligi murueide tütred, et meestele laulda ja unenägusid näidata.
18. LUGU – TEINE TEEKOND ALLMAAILMA. LAHING PÕRGULISTEGA. KAHEVÕITLUS SARVIKUGA.
Laulik palub abi Põhjakotkalt, Vanemuiselt ja Endla piigalt, et kõik sündmused õigesti meeles püsiks.
Hommikul vaatab Kalevipoeg üle koha, kuhu Härjapõlvlane kadus ja märkab, et tegu on põrgu piiridega. Kalevipoeg põrutas parema jala kannaga ja varjulised väravad avanesid.
Paistma hakkas suitsune koobas. Kaaren õpetab, et tuleb kellukest helistada. Kellukese helin hajutas kohe suitsu. Kelluke kaotas ära ka pimeduse ja nõiavõrgud teelt. Üle jõe pääsemiseks piisas kellukese kõlistamisest. Kui sääsekarjad tulevad kiusama, jälle pillutab nad laiali kellukese helin. Põrgulistel oli Kalevipoja tulekust hais ninas. Põrgupoisid olid Kalevipoega teel takistamas, aga Kalevipoeg kellukese abiga võidab neid kõiki. Kõik takistused kõrvaldatud, seisab Sarviku ukse ees ja paiskab selle lahti. Võtab tugevamaks tegevat märjukest. Põrgueit märkab kellukest Kalevipoja sõrmes ja küsib seda endale. Kalevipoeg pärib jälle Sarviku järele. See olla kodust ära.
Tagaseina väikesest uksest kargas välja kangete sõdalaste vägi. Kõigil vaesti toss on väljas. Siis tuleb Sarvik ise ja nimetab Kalevipoega vargaks ja röövliks.
Tuleb jälle rammu katsuda, Kalevipoeg rüüpab tugevdavat jooki, Sarvik kogemata nõrgendavat.
19. LUGU – SARVIK – TAADI AHELDAMINE. ÕNNE-AEG. PIDU JA TARKUSERAAMAT. SÕJATEATED.
Sarvik ja Kalevipoeg võitlesid seitse ööd ja päeva järgemööda, Kalevipoja jõud kippus raugema. Seal näitas ema vari vokukoonalt keerutades, kuidas Sarvikust jagu saaks. Lõpuks oli Sarvik maas ja Kalevipoeg pani ta ahelatesse.
Siis täitis neli kotti kullaga ja asus koduteele. Põrgueit sajatas Kalevipoega. See kõndis aina edasi. Jõudnud tagasi maapeale, leidis ta Alevipoja ees ootamas. Selgus, et põrguskäik oli kestnud oma kolm nädalat.
Alev oli tapnud suure metshärja, keda juba ammu jahiti. Sõbrad võtsid õhtueinet ja Kalevipoeg puhkas kohe mitu päeva järjest. Alevipoeg valvas varandust.
Kolmandal päeval asuti teele. Kodus ehitati koti kulla abiga veel kolm linna. Sõbrad hakkasid Kalevipoega kosjateele sobitama. Kalevipoeg ütleb, et tuleb kambrid ehitada ja hobust kosutada, siis võib minna kosjateele.
Kalevipoeg istus koos sõpradega pidulauas, laulik laulis Taara tütrest Siuru-linnust.
Laulavad ka Alevipoeg ja Sulevipoeg.
Saabunud on sõjasõnum. Käskjalg tuli Pihkva piirilt, teine Läti poolt. Tulemas on raudmeeste vägi.
Kalevipoeg laulab veel pidulaule. Tuppa astub Lapu tark Varrak. Ta räägib, et on leidnud aheldatud raamatu ja küsib seda endale. Kalevipoeg ei tea raamatust midagi. Ta ei tea, et vana Kalev oli lasknud sinna tarvilikku tarkust kirja panna. Raamatus seisis ka, et vabadus ja priius kõige kallim vara on. Kalevipoeg on nõus raamatut ära andma. Teda manitsevad Sulevipoeg ja Olevipoeg, et ta huupi ei tegutseks ja enne uuriks, millega tegemist on.
Kalevipoeg ei kuula sõpru ja laseb raamatu koos kiviga müürist välja raiuda.
Saabuvad teated , et sõda on juba maale jõudnud. Kalevipoeg läheb isa hauale, kuid kalmuküngas ei anna mingit märki. Kalevipoeg läheb kurvalt koju.
20. LUGU – SÕTTAVALMISTUS. LAHINGUD. RAUDMEESTE SAADIKUD. KALEVIPOJA SURM. PÕRGU VÄRAVAS.
Enne sõttaminekut peidab Kalevipoeg koos sõpradega ära varandused. Kui sõda läbi, on see siis jälle võtta. Ta loitsib, et varandus peab end avama sellele, kes jaaniööl valab peidukohas kolme musta looma verd: must kukk, must kass või kutsikas ja mullamut. Veel peab olema mees karske ema laps, kes võõrast verest solkimata.
Kalevipoeg puhub sõjasarve. Valmistutakse sõjaks, mehed kogunevad. Naised lausuvad õpetussõnu ja kurvastavad. Kalevipoeg sammub hiide, kus tark lind tal käsib relvad korda seada. Relvad teritataksegi. Kui vägi oli koos, kulus veel kaks päeva ettevalmistusteks. Siis asuti sõjateele lõuna suunas.
Lahing oli ränk, raudmehi otsata palju. Sulevipoeg sai haavata . Sõnatark oli ravitsemas.
Ees ootasid uued lahingud. Sammuti Võhandu jõe suunas. Raskes lahingus sai surma Sulevipoeg. Lahing peatati, et matta Sulevipoja tuhk .
Kalevipoja sõdalased olid vaprad , kuid neid langes palju. Väsinud Alevipoeg kukkus jooma kummardudes väiksesse järve ja uppus. Tema maeti kalda veerde .
Kalevipoeg on rusutud. Ta otsustab valitsuseohjad Olevipojale üle anda ja ise leinates erakuna metsas elada. Kalevipoeg jõuab rännakul Koiva jõe kaldale, kus leiab endale peidukoha. Kalevipoja juures käivad vaenlase saadikud, et salasõprust sobitada. Esimesed kolm püüavad teda selja tagant rünnata. Kalevipoeg virutab nad maasse. Järgmise sobitaja saadab minema, öeldes, et temasugune ei hakka teiste voli all elama ega teiste käsku täitma, selleks on ta liiga vägev.
Pahandatud Kalevipoeg luusib laantes ja jõuab Kääpa jõe kallastele. Kääpa jões lebab mõõk, millele Kalevipoeg ise needmissõnad peale laulnud. See peab jalad lõikama selle, kes teda enne ise kandnud. Kalevipoeg soovis surma sortsile, kes mõõga siia kandnud, kuid Soome sepa sajatused ajasid sõnad segamini . Kui nüüd Kalevipoeg jõkke astus, murdis mõõk tal mõlemad jalad. Kalevipoja appihüüded tõusid pilvedeni, Vanaisa kambritesse. Need hüüded kostavad siiani iga eesti mehe ja naise kõrvus. Kalevipoeg sureb, tema vaim aga lendab pilvedesse. Taevas tehti vaimule varjuks terve keha ja Kalevipoeg sai ühes teiste kangelastega magusamat põlve maitsta.
Taara targad pidasid nõu, mis töö taevas Kalevipojale anda. Kalevipojale määratakse põrgu väravavahi amet, ta peab valvama, et kuri all-ilmast välja ei pääseks. Jalutu keha pandi ratsu selga ja hing jälle ihusse. Kalevipoeg pidi põrgu väravas rusikaga vastu kaljut raksama. Rusikas jäi kinni kaljurahnu. Seal nüüd Kalevipoeg istub ratsu seljas, käsi kinni kalju sees, ja valvab . Küll püüab Kalevipoeg kätt kalju kütkest vabastada, siis väriseb maa ja tormab meri, kuid Mana käsi hoiab teda kõvasti kinni.
Lootus jääb, et ükskord Kalevipoeg siiski vabaks pääseb. Ta tuleb siis jälle koju „oma lastel’õnne tooma , Eesti põlve uueks looma.“