Kaasaegsed arhitektuuristiilid ja esindajad 1. Vernakulaarne stiil (vernacular architecture) Vernakulaarne stiil on termin iseloomustamaks kohalikke ressursse ja traditsioone kasutavat ehitusstiili, mis ühtlasi vastab paiksetele vajadustele ja tingimustele. Kuna vernakulaarne stiil on pidevas muutumises ja aregus sõltuvalt keskkonnast ja kultuurist, kajastab ta endas palju kohalikku ajalugu. Ehituseks vajalikud teadmised on tihti puudulikud ja saadud kogemuste ning katse-eksitus meetodi teel. Üht tähtsamat rolli mängib selle stiili juures kliima: külmemates piirkondades rohkem soojustust, niiskemates suuremad katusekalded, samas troopilistemas on hooned lahtisemad ja kergemad. Samuti lokaalsed looduslikud
arusaamade alusel), varieeruv (uute tähenduste loomine pidevas loomisprotsessis), horisontaalne (liigub inimeselt inimesele). Rahvausundit iseloomustab heterogeensus, ebaloogilisus, vastuolulisus; seostub etniliste traditsioonide ja folklooriga. Mõlemat ühendavad pärimuse kandjad. 42. Mille poolest erineb vernakulaarse usundi mõiste varasemast rahvausundi mõistest? Leonard N. Primiano: rahvapärane/vernakulaarne usund (ingl. k. vernacular religion): Rahvausundi ja kõrgreligiooni vastandamine on õigeusu rahvapäraste ja lokaalsete tõlgenduste uurimiseks sobimatu, sest rahvausundi mõiste eksotiseerib ja marginaliseerib oma uuritavat; selles kajastuvad võimusuhted, normatiivne ja hierarhiline mõõde. Paremini sobib "elatud usundi" mõiste, mis võimaldab jälgida religioossust nii, nagu seda praktiseeritakse, kogetakse ja väljendatakse inimeste igapäevaelus.
õpetus. See seostub ka kirjakultuuriga. Erinevalt kõrgreligioonist on rahvausund korraldamata, mitteametlik, varieeruv ja horisontaalne. See on avatud süsteem, mis pidevalt täieneb(vastupidiselt kõrgreligioonile, mis on fikseeritud). Rahvausundit iseloomustab heterogeensus, ebaloogilisus, vastuolulisus ja ta seostub etniliste traditsioonide ja folklooriga. 42. Mille poolest erineb vernakulaarse usundi mõiste varasemast rahvausundi mõistest? Vernakulaarne usund: religioon, nii nagu seda elatakse, nii nagu inimesed seda kogevad, mõistavad, tõlgendavad, praktiseerivad. See ei ole ametlike insitutsionaalsete religioossete vormide vastand, vaid esindab teistsugust teoreetilist kontseptsiooni ega ole vana termini asendus. Uurimisobjektiks on uskumuste sõnalised, käitumuslikud ja materiaalsed väljendused. Vanema mõiste järgi on rahvausund pidevalt muutuv ja täienev avatud süsteem, uute tähenduste loomine pidevas loomisprotsessis
Liivimaale kas piiskopil või taani kunnil). Vanim käsikiri aastast 1300. Rekonstrueeritud teksti Arbusow ja Bauer tegid. Kroonika käsitleb 1190-1227, alates Meinhardi tulekust. Kuna Liivimaal mitu keelt, siis kohanimed erinevad. Liivimaa riimkroonika – 13saj viimane kümnend, värsis. Ülem-saksa keeles. 12017 värsirida. Titli von Altpeker (?). Keegi orduga seotud tegelane. Ajajärk 12saj-13. saj lõpuni. Põhiosa Läti ala vallutamise lugu. Tegu rohkem rüütlikirjandusega (vernakulaarne kroonika). Legitimeeriva aspektiga. Kellel keskne roll Liivimaa rajamises: ordu või vaimulikud. Mõeldud ordu tischbuchiks. Aga vb ka auditoorium väljaspool ordut, veenmaks väljaspool olijaid, et nad tuleks paganate vastu võitlema – värbamise aspekt. 1876 tegi L. Meyer publikatsiooni. 14. saj kronistika B. Hoeneke – alam-saksa keeles. Omal moel jätk vanale riimkroonikale. Mees oli kaplan, kantselei ülem 14saj keskel. Niisiis pärit ordust
hoida jäetud või antud: mõisad, kirikud või linnused on enamjaolt valminud minevikus valitsenud kõrgklassi esindajate tellimusel, kes valdavalt ei olnud eestlased. Ka Tallinna keskaegsetes kaupmehemajades ei rääkinud omaaegne pererahvas tavaliselt maakeeles. See on suurejooneline ja euroopalik, ent pisut võõras pärand, mille üle võime uhkust tunda ning mis on ka Eesti kultuurile mõistagi väga oluline, aga ta ei ole justkui siiski päris „meie oma“. Seevastu vernakulaarne maa-arhitektuur, näiteks rehielamud, on paljude inimeste maailmatajus sageli see „päris oma“, see keskkond, kust tulid meie esivanemad ja kus on kujunenud ka siis Eesti kultuur, oma tõekspidamistega, kommete, ja tabudega ja arusaamadega õigest ja ilusast. Talurahva kõrvale hakkavad 19. sajandi keskpaigast alates olulise jõuna kerkima aga ka linnaeestlased, kes sageli asustasid ja ehitasid just eeslinnade puitmaju. Nii on puitasumitel oluline osa meie kultuuriruumi ja kaasaegse
annaabi.ee 
