Suhtlemispsühholoogia konspekt (0)

SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA
Suhtlemispsühholoogia fookus on suhtlemisel kui protsessil, mille käigus luuaks tähendusi, toimub informatsiooni vahetamine, teise inimese tajumine , mõjutamine jne.. Kirjeldatakse ja analüüsitakse suhteid, mis aitavad rahuldada mitmeid vajadusi (nt. vajadus tunda lähedust), pakuvad eri tüüpi toetust (nt. informatiivne) olles mõjutatud mitmete tegurite poolt (nt. isiku individuaalsus , situatsioonilised tegurid)
Suhete funktsioone inimese elus

• Sotsiaalse käitumise ajendid ja eesmärgid suhetes:
  

bioloogilised vajadused ja nende rahuldamine, sõltumine teistest ja toetavad, abistavad suhted, liikmeks olemise vajadus ja teiste inimeste seltskond , isolatsiooni vältimine, domineerimine ja kontrollimise, võimu omamise vajadus, seks, agressiivsus ja teiste vigastamine (sh ka instrumentaalne agressioon), enese väärtustamine, altruism ja teiste eest hoolitsemine, saavutusvajadus (Argyle, 1994).

• Suhted kui ressurss, sotsiaalse toetuse kogemine
  

Materiaalne, instrumentaalne toetus, mis viitab konkreetsete teenuste osutamisele, emotsionaalne toetus (väljendub nt julgustamises, usaldamises), informatiivset toetus nt. nõuandmine , arvamuste toetamine , uskumuste-hoiakute kinnitamine, tunnustamine, kaaslaseks olemine kui sotsiaalne abi läbi positiivsete interaktsioonide (nt. naermine , huvitavad vestlused ) ja stressi vähendavate tegevuste koos harrastamine (Orford, 1992).

• Seos mina-pildi kujunemisega
  

Minapilt – teadmine iseendast, mis mõjutab interaktsioonide valikut. Minapilt mõjutab suhteid ja suhtlemist ning suhted omakorda vormivad minapilti. Arusaam iseendast on seotud kontaktide loomise ja suhete kestmisega. Enesehinnang – minakontseptsiooni hinnanguline komponent . Enesehinnang kujundab suhteid nt. läbi avatuse, emotsioonide (interaktsioonide taust), tüüpilise tõlgendusstiili. Minapildi sotsiaalne funktsioon – teiste ja enda ootused enda käitumise suhtes loovad võimaluse interaktsioonideks. Nt. “Ma ei saa seda talle andestada , sest ma ei ole inimene, kes selliseid asju andeks annab”.
Sümboliline interaktsionism: teiste hinnangud vormivad minapilti; minapildi muutumine oluliste teiste inimeste toel. Rahuldust pakkuvate suhete õnnestumise eelduseks on minapildi sarnane defineerimine interaktsioonides osalejate poolt.
Minapilt määrab ootused teiste käitumise suhtes (“Olen su onu, minuga nii ei räägita!”)

• Seos vaimse ja füüsilise tervisega (nt. konfliktsed pere- ja paarisuhted kurnavad emotsionaalselt)
  

• Mõjutab elukvaliteeti (nt. lähedussuhete puudumine mõjutab hinnanguid eluga rahulolule)
  

Heterogeenne suhtlemiskeskkond
Isiku sotsiaalset võrgustikku on defineeritud kui indiviidide hulka, kes ise ei pruugi küll teineteist tunda, kuid kes kõik tunnevad , kuigi erineval määral, konkreetset inimest, kellega suhtlemise muster on erinev (Miell, Dallos, 1996). Näiteks moodustavad ühe isiku sotsiaalse võrgustiku tema perekond, sõbrad, sugulased, tuttavad, kolleegid ja õpingukaaslased, isikud, kellega kujunevad suhted läbi kuulumise formaalsetesse ja mitteformaalsetesse gruppidesse (nt. poliitilised, religioossed, rekreatsioonilised jt).
Robert Milardo (1992; tsit. Miell, Dallos, 1996 järgi) on kirjeldanud järgmisi põhilisi sotsiaalseid võrgustikke, mis on kõikidel inimestel.

• Oluliste teiste (significant others ) võrgustik, kuhu kuuluvad lähedased (abikaasa, pereliikmed, lähedane sõber, partner ); emotsionaalne olulisus inimese jaoks.
  
• Võrgustik, mille moodustab rühm, kuhu kuuluvad need, kes võimaldavad materiaalselt või sümboolset toetust ( exchange networks).
  
• Inimeste rühm, kellega suheldakse igapäevaselt (interactive network ), need inimesed, kellelt ei oodata ega ka ei saada abi, kuid keda nähakse pea iga päev (nt. naaber)
  

Suhete tüüpe

• Kestvuse alusel: lühi- ja pikaajalised suhted
  

Kahn ning Antonucci (Orford, 1992; Sluzki, 2010) on tutvustasid mudelit, mille kohaselt saadavad meid läbi elu inimesed, kes moodustavad erinevaid nn. saatjaskondi (convoy), kuhu kuuluvad isikud, kes erinevad „saatjaskonda“ jäämise aja poolest (need, kellega suhted säilivad kogu eluea ja need, kes teatud aja möödudes lahkuvad ). Stabiilseimasse liikmeskonda kuuluvad pereliikmed, lähedased sõbrad, abikaasa (võimalikud erandid). Ühtlasi oletati, et tegemist on isiku jaoks kõige olulisemate inimestega, kes pakuvad tõenäoliselt kõige enam ka toetust ning kellest ilmajäämine tähendaks isikule suuremat kaotust kui see teiste „liikmeskonna liikmete” puhul oleks.

• Läheduse alusel (vt. all): sõprus, romantilised suhted
  

Suhtlemise olemus, dünaamika ja seda reguleerivad tegurid
Põhimõisted suhtlemisprotsessi analüüsimiseks:

• teabe edastaja ( saadab sõnumi, nt. teeb komplimendi),
  
• teabe vastuvõtja (tõlgendab saadetud sõnumit, nt. solvub)
  
• teade (saadetav sõnum – kompliment )
  
• kanal (sõnumi saatmise viis, nt. telefon)
  
• sümbolid (sõnumis kasutatavad sõnad, võivad olla mitmetähenduslikud, eri inimeste jaoks eri tähendustega)
  
• kontekst (kogu suhtlemissituatsioon, sh. omavaheline läbisaamine, võõraste juuresolek jne.)
  
• tagasiside (info sõnumi vastuvõtjalt selle kohta, kuidas sõnumit mõisteti)
  
• müra (kõik, mis võib moonutada sõnumi soovitud/mõeldud tähendust), nt. psühholoogiline müra, mille alla liigituvad eelarvamused, stereotüübid, hoiakud sõnumi edastaja suhtes, eksternaalset füüsilist müra tekitab kõik see, mis jääb sõnumisaatjast ja -edastajast väljapoole (tänavasaginas on mõnikord võimatu kuulda, millise häälega ja mida teine ütles), füsioloogiline müra viitab kommunikatsiooni mõjutavatele bioloogilistele teguritele (Panici, Thomas - Maddox , 2000).
  

Suhtlemine leiab aset mitme inimese vahel ja sõltub suhtlejate vahelistest interaktsioonidest
Interaktsioonid on mõjutatud mitmete tegurite poolt: isikust tulenevad (nt. minapilt, tõlgendamise stiil), isikuvälised mõjud (nt. teise inimese käitumine), keskkondilikud

• Isikuga seotud tegurid (nt. hoiakud, teadmised, emotsioonid , suhtlemisoskused )
  

Suhtlemine on sotsiaalne tegevus, millesse suhtlejad toovad kaasa enda isiksusliku eripära, senise elukogemuse, soovid, eesmärgid, kujunenud väärtused ja omaksvõetud normid.

• Suhtlemispartneri mõju (nt. tema hoiakud, teadmised, emotsioonid, suhtlemisoskused)
  

Isikuväliseks teguriks , mis suhtlemist mõjutab on isik, kellega me suhtleme . Suhe tähendab interpersonaalseid interaktsioone arenedes seega mitme osaleja kavatsuste ja isikupära vastastikusel toimel.

• Suhtlemine kui sotsiokultuuriliselt reguleeritud interaktsioonid indiviidide vahel.
  

Inimeste reaktsioonid suhtlemise käigus on reguleeritud normide, reeglite, tavade jne. poolt.
Situatsioonilised tegurid nagu nt. eesmärgid konkreetses olukorras, roll ja reeglid, millest tuleb kinni pidada, ruum, kus suhtlemine aset leiab, võivad avalduda isikutele ebatüüpilised jooned ehk siis sellised, mis tavaliselt käitumises ei ilmne või siis nõuab olukord nö rituaalset-reeglipärast käitumist, mis jätab varju isikule iseloomuliku. Situatsioonilised tegurid on ajutised, kuid võivad sellegipoolest mõjutada inimeste omavahelisi interaktsioone tulevikus (vt. Dance ´i mudel all)
Suhtlemisoskuste kujunemine
Suhtlemise kaudu toimub püstitatud eesmärkide suunas liikumine, mis nõuab oskust hinnata olukorda, saada aru suhtlemispartneri motiividest, valida sobivad suhtlemisvahendid jne.
Suhtlemisoskused on kujundatavad. Selleks vajalik:

• teadmised (arusaamine õpitavast, nt. mis on kehtestav käitumine - teab, kuidas toimub kehtestamine)
  
• hoiakud (suhtumine õpitavasse, nt. on valmis agressiivse ja domineeriva käitumise asendama kehtestavaga, kuna leiab, et see on vajalik)
  
• käitumispraktika (õpitu praktiseerimine, nt. proovib kehtestada, millega kaasnevad riskid – kehtestamine ei õnnestu, ei järgne oodatud tulemused)
  
• enda reguleerimine motivatsiooni loomiseks ja hoidmiseks (ebaõnnestumise korral motivatsiooni hoidmine)
  
• jne
  

Sotsiaalse vahetuse teooria ja suhted (Brehm, 1992)

• võimalus analüüsida suhete loomist, püsimist ja suhtega rahulolu suhtega kaasnevate hüvede ja tulude kaudu.
  
• Hüved-tulud, alternatiivse suhte olemasolu, ootused, tehtud investeeringud
  
• Rahulolu suhetega , kui suhe vastab ootustele, pakub hüvesid
  
• Rahulolu mittepakkuvate suhete kestmine, kui alternatiivset suhet pole või kui alternatiivne suhe ei vasta ootustele, on vähem hüvesid pakkuv kui olemasolev
  
• Tehtud investeeringud suurendavad pühendumist suhtele
  

Suhtlemise komponendid: tajumine, kommunikatsioon, mõjutamine (Krips, 2003; Argyle, 1994; McQuail, Windhal, 1993; Panici, Thomas-Maddox, 2000, Cialdini, 2001)

Tajumine ja suhtlemine
Tajumine on tunnetusprotsess, mille käigus kujuneb nähtustest terviklik tajupilt tänu stiimulite üksikomaduste integreerimisele. Tajumine hõlmab nii väliskeskkonnast saadavate signaalide (nt. sensuaalne parfüüm, närvilised liigutused) vastuvõtmist eri meelte (nägemine, kuulmine , haistmine , jt.) vahendusel, kui ka nende mõtestamist.
Stiimulite tõlgendamine on edasiste käitumuslike, emotsionaalsete ja kognitiivsete reageeringute baasiks ehk tunnetus teisest inimesest mõjutab seda, millised tunded temaga seoses tekivad, mil viisil temaga edasi suheldakse ja kuidas tema käitumist, olemust nähakse.
Taju on alati subjektiivne ja mõtestatud. Tajumise subjektiivsuse üheks väljendusviisiks on erinevused sotsiaalses tunnetuses, mis on oluliseks käitumise ennustajaks.
Taju sisu sõltub inimese varasematest kogemustest. Näiteks välditakse peale varasemates lähedussuhetes pettumise kogemist paarisuhete loomist, kuna ollakse veendunud, et inimesi ei saa usaldada ning lähedussuhteid nähakse probleemide allikana.
Mulje kujunemine
Kategoriseerimine teatud tunnuste alusel. Tüüpiline on, et kasutatakse kolme eri konstrukti: roll (nt. amet), isiksuse omadused (nt. intelligentsus ), füüsilised tunnused (nt. atraktiivsus). Füüsilised omadused seostatakse psüühilistega. Mulje kujunemisel lähtutakse häälest, riietusest, stereotüüpidest, nimest, meeleolust, mina-skeemist (Argyle, 1994).

Isikutajumisele iseloomulikud tajumise mehhanismid

• Üldmulje tõttu kaldutakse nägema inimese käitumist ja muid omadusi teatud viisil. Nt. positiivse üldmulje korral ei märgata miinuseid.
  
• Oreooli efekt tähistab üldmulje või suhtumise mõju muude omaduste tajumisele ning käitumise hindamisele. Negatiivse oreooli korral ei märgata positiivseid külgi inimeses, positiivse oreooli korral kiputakse nägema pigem head.
  
• Esmamulje – esmakohtumisel tekkinud mulje kujuneb väga vähese info põhjal. Seejuures tuleb arvestada, et inimesed on tutvumisel huvitatud endast teatud mulje loomisest ning käitumine selles olukorras (sh endast rääkimine) on sageli strateegiline, püüdes võita poolehoidu.
  
• Järjestuse efekti kohaselt avaldavad inimesesse suhtumisele ajas esimesena saadud andmed inimese kohta rohkem mõju kui viimased .
  
• Tähelepanu pööramist enda jaoks tähtsatele omadustele nimetatakse aktsentueerimiseks. Inimest, kes evib meie jaoks olulisi omadusi, jätab endast meeldiva mulje.
  
• Meeldivatena tajutakse ka neid, kes meile sarnanevad: sarnased väärtused, tõekspidamised, omadused, eesmärgid.
  
• Tajuvildakusi põhjustavad sageli stereotüübid, mis on standardsed, lihtsustatud argiteadvuslikud kujutlused inimesest ning mis peegeldavad arusaama omaduste vahelistest seostest. Stereotüüpse suhtumise korral kantakse rühma tunnused üle üksikindiviidile.
  
• Inimesi jälgides püütakse sageli asetada ennast teise olukorda ja mõelda, kuidas ise antud situatsioonis oleks toimitud. See on võimalik tänu enda samastamisele teisega ehk identifikatsioonile.
  
• Teist inimest proovitakse mõista ka tema mõttemaailma sisse elamise ehk refleksiooni abil või tundemaailma ehk empaatia kaudu.
  
• Projitseerimise korral nähakse enda negatiivseid ja nõrku külgi teiste omadustena
  

Isiklikule kogemusele toetudes loodud ehk nn isiklikud teooriad inimeste kohta kujunevad tänu tajutud omaduste vahelistele seostele. Tajutud seoste tekkimiseks mitmete stiimulite vahel on vajalik nende stiimulite koos esinemine.
Atributsioonivigadeks nimetatakse vigu, mis tehakse teise inimese käitumise motiivide subjektiivsel tõlgendamisel omistades käitumisele valesid põhjuseid. Fritz Heideri järgi on põhjuste omistamisel tüüpiline, et:

• põhjuste leidmine on automaatne protsess (reeglina ei analüüsita tehtud järelduste õigsust)
  
• reeglina nähakse pigem ühte põhjust, kui mitmeid
  
• põhjuseid nähakse käitujas (“ta on ise süüdi, et nii läks!”), nimetatakse ka fundamentaalseks atributsiooniveaks
  
• sündmuseid peetakse kokkukuuluvaks ajalise ja ruumilise läheduse tõttu
  

Käituja ja vaatleja seisukohtade erinevus – vaadeldes kellegi käitumist, nähakse käitumise põhjuseid käitujas. Sattudes ise mingisse olukorda, märgatakse rohkem situatsiooniliste tegurite mõju enda käitumisele (“Ma ei saanud ju selles olukorras ausalt vastata. Ma pidin valetama ”, “Keegi ei sundinud sind ju valetama!”)
Inimese tajumisele omane lisaks see, et järeldusi tehakse nähtamatute omaduste kohta (ausus, sihikindel, kõrk) ning seejuures tuginetakse sageli nähtavatele omadustele (“ausad silmad”, “sihikindel lõug”, “kõrk kehahoid ” jms).
Põhilised vead inimese tajumisel: liiga palju tähelepanu füüsilistel tunnustel , stereotüüpide rakendamine, haloefekt , situatsiooniliste tegurite alahindamine käitumise hindamisel, kalduvus arvestada rohkem negatiivsele, liiga vähe tähelepanu teisele inimesele.
Muljejuhtimine ( Lehtsaar , 2010): enda füüsilise ilu ja silmapaistvuse rõhutamine, positiivsed enesekirjeldused, populaarsete seisukohtade ja hoiakute väljendamine, eksklusiivsete teadmiste ja oskuste esiletoomine.

Enesemonitooring/ eneseseire

• Enesemonitooring – enda käitumise ja eneseesitlemise kontrollimine. Inimesed jälgivad, hindavad ja kontrollivad enda käitumist erineval määral. Kõrgema eneseseirega inimesed on orienteeritud enam endast teatud mulje loomisele ja selle hoidmisele. Eesmärk on luua endast hea mulje, vastata teiste ootustele. Käitumine on situatsioonispetsiifiline. Madalama enesemonitooringuga isikute jaoks on oluline käituda kooskõlas enda hoiakutega.
  
• Sotsiaalsete vihjete kasutamine enda käitumise kontrollimiseks
  
• Eneseseire ja tajumise täpsus – järeldusi isiku kohta tehakse esitatud mulje põhjal. Inimesed on hõivatud mulje loomisega.
  

Kommunikatsioon

Kommunikatsioon on informatsiooni vahetamine (verbaalne ja mitteverbaalne) sõltumata sellest, kuidas enda mõtteid, soove, kavatsusi teatavaks tehakse või mil moel need teatavaks saavad. See võib olla nii teadlik kui alateadlik, tahtlik või tahtmatu .
Kommunikatsioon loob võimaluse läheduse tekkimiseks, on seotud suhete dünaamika ning lõppemisega.
Kommunikatsiooniprotsess on dünaamiline, pidevalt muutuv. Vastuvõetud sõnumite tõlgendused, tekkinud emotsioonid, muutuvad keskkondlikud tingimused ja olukorra taju loovad eelhäälestuse ajas järgmise sõnumi saatmiseks ning vastuvõetava tõlgendamiseks.
Shannon- Weaver ´i mudel, Osgood-Schramm´i mudel, Dance´i spiraalikujuline mudel ( McQuail , Windhal, 1993):
Lineaarse ühesuunalise Shannon-Weaver´i mudeli kohaselt luuakse sõnumi saatja poolt sõnum, mis edastatakse signaalide kaudu. Sõnumi vastuvõtja ülesandeks signaalidest sõnumi üles ehitamine. Seejärel on sõnum jõudnud lõpp-punkti. Sõnum edastatakse saatjalt vastuvõtjale kanali kaudu
Kommunikatsioon – vastastikune sõnumite tõlgendamine
Osgood-Schrammi mudel kujutab kommunikatsiooni ringikujulisena mitte aga lineaarse ja ühe-suunalisena. Mudeliga soovitakse rõhutada, et teabevahetuses osalejaid on nii sõnumi saatjad kui ka vastuvõtjad, kes sõnumit dekodeerivad, tõlgendavad ja kodeerivad.
Eelnenu mõju järgnevale: minevik kommunikatsioonis
Spiraalikujulise Dance´i mudel seab kesksele kohale kommunikatsiooni dünaamilisuse - tegemist on pidevalt muutuva protsessiga. Rõhutatakse fakti, et eelnenud kommunikatsioon mõjutab ajas järgnevat sõnumite vahetamist. Siin on näha mineviku mõju esiletoomist. See, mida üks osalejatest ütleb, mõjutab seda, mis sellele järgneb. Seega pole võimalik muuta saadetud sõnumit olematuks . Iga järgmine sõnum kannab endas eelmise sõnumi tõlgendamise mõjusid.
On ka pakutud , et saadetud sõnumi ja vastuvõetud sõnumi tähenduste vastavus on vaevalt et kunagi täiuslik, mis on seotud eri tüüpi müraga (Panici, Thomas-Maddox, 2000).
Kommunikatsiooniprobleemid suhetes väljenduvad saadetud sõnumite ebaõnnestunud tõlgendamises ja ebatäpses eneseväljendamises.
Efektiivne kommunikatsioon on toimunud, kui sõnumi saaja on aru saanud, mida öelda taheti (mida mõeldi). Kommunikatsiooni õnnestumise eest vastutavad kõik osapooled ( kuulaja ja rääkija. NB! Nimetatud rollid vahetuvad interaktsioonide käigus pidevalt).
Verbaalne kommunikatsioon
Rääkija „kohustused“: kasutada kuulajaga “sama keelt” (släng, eri tähendusega sõnad jms), ühte asja öelda mitut moodi (verbaalne piiratus kui võimalik probleemiallikas), erinevate suhtlemiskanalite kasutamine, vastutus endale (minust sõltub, kas ta aru saab), tagasiside küsimine (mitte eeldada, et öeldut mõistetakse nii nagu ütleja seda arvab ).
Kuulaja „kohustused“: püüda mõista öeldu tähendust (kuulamistõkete kasutamise oht), teema ja emotsioonide fikseerimine, tagasiside andmine ka siis, kui seda ei küsita (klassikaline “Kas ma sain õigesti aru, et ..”)
Suhtlemistõkked vt. „Igapäevaoskused“ ( Bolton , 2002)
Enda avamine ja usaldus (Brehm, 1992; Johnson , 1997; Hendrick,1989)
Kommunikatsiooni käigus jagatakse informatsiooni, mis on seotud ühtlasi ka suhete arenguga. Enda avamine – informatsiooni jagamise enda kohta (väärtused, hirmud, ootused, plaanid, unistused jne.)
Informatsiooni jagamine enda kohta annab teisele võimaluse inimest mõista.
Avatus sõltub inimesest (kui osa individuaalsusest) ning suhtest (võõrastega ei olda nii avatud nagu lähedastega; suhete halvenemine mõjutab ka partnerite vahelist vastastikust avatust).
Johari aken (Johari window; J. Luft, H. Ingham) – avatud ala ( iseendale ja teistele teada), varjatud ala (iseendale teada, teiste eest varjatud), pime ala (ümberolijaile teada, endale mitte), tundmatu ala (tundmatu endale ja ka teistele);
Usaldus (Hendrick, 1989).
Usaldus viitab kindlustundele positiivsete tagajärgede ootuste osas. Usalduse kujunemisel mängib olulist rolli valmidus enda huvid kõrvale jätta.
Usalduse kujunemine kui protsess, mille käigus väheneb ebakindlus ; eesmärk on saada aru partneri suhtumisest suhtesse . Seejuures on oluline: teise inimese käitumise ennustatavus, mis loob kindlustunde, vähendab ärevust (tean, kuidas ta käitub); partnerit nähakse rohkem usaldusväärsena kui ta on aus, koostöövalmis, lahke , kuid need omadused tekitavad usaldust juhul, kui need iseenesest ei pruugi luua kindlustunnet suhte tuleviku osas – on vaja, et need omadused seostatakse teise inimese suhtesse suhtumisega (st, et mitte see, et partner käitub „kenasti“, vaid et ta käitub „kenasti“, kuna ta hoolib suhtest)
Kalduvus, valmisolek teisi usaldada v mitte usaldada on seotud inimese suutlikkusega teatud tüüpi suhteid luua ja hoida („krooniline“ kahtlustaja ning hirm, et „teine ei hooli piisavalt“ võib olla probleemseks käitumiseks suhetes).
Usaldus sõltub suhtest, on muutuv ning seda võidakse erinevalt mõista.
Usaldamine ega ka avatus pole igas olukorras sobivad. Enda kohatu (nt. vales olukorras, valele inimesele) avamine võib olla teistele ebamugavust tekitav.
Mõjutamine
Suhtlemine sisaldab teise inimese mõjutamist. Mõjutatakse nt käitumist, hoiakuid, emotsionaalset seisundit . Mõjutamise efektiivsust tõstab teise inimese adekvaatne tajumine (nt. omadused, psüühiline seisund), mida võib takistada näiteks varem kujunenud suhtumine inimesesse. Mõju suurendab meeldivus (nt. armunud arvestab kaaslase tahtmistega ka siis, kui talle see ei meeldi)
Inimese muudab mõjutatavaks sõltuvus teisest inimesest.
Strateegiad: kauplemine , meelitamine, alandamine , ähvardamine, kiitmine , loomulikud tagajärjed, veenmine .
Eric Berne : mina- tasandid ja transaktsioonianalüüs (Berne, 1980; 2001; Krips, 2003)
Berne kirjeldas kolme mina-tasandit (ego state; Berne, 1964); mina-tasand kui psühholoogiline reaalsus; mina-tasandi määratlemine tunnete süsteemi ja sellega kaasneva käitumismustrina:
Mina-tasandid:

• Lapsevanem (LV) – õpetab, juhib, käsutab, kritiseerib, riidleb, hoolitseb, kaitseb, annab nõu;
  
• Lapse tasand (L) – impulsiivsus , emotsionaalsus, rõõm, loovus , energilisus; mossitamine, tujutsemine, jonnimine, abitus
  
• Täiskasvanu (T)– tasakaalustatud, enesekontroll , kaalutlev, emotsioone tagasihoidev, iseloomulik objektiivsus . Soovitatav kasutada konfliktide vältimiseks või maandamiseks.
  

Suhtlemissituatsioonide kulgu on võimalik suunata jälgides suhtlemistasandeid, mis sel hetkel käitumist juhtivad. Oluline on tunda ära, milliselt tasandilt sõnum saadeti ning millise tasandiga enda suhtlemisstiil (pöördumine vestluspartneri poole) saab seostada .
Transaktsioon – sotsiaalse suhtlemise ühik (Berne, 1980)
Rööpsed transaktsioonid (ka komplementaarsed ehk täiendavad) – partner vastab talle pakutud tasandilt pakkuja tasandile; konfliktide tekkimise oht minimaalne.
LV LV Nt. (täiskasvanu suhtleb täiskasvanuga)
T T “Ütleksid mulle, mis kell on?”, “Kell on kolm”
L L
Ristuvad transaktsioonid – pöördumine selle minatasandi poole, millele teine ei ole. Põhjustab suhetes probleeme.
LV LV Nt.“Ütle, palju kell on”, “Miks mina pean kogu aeg kella vaatama“
T T
L L
Mängud - suhtlemisvorm, käikude ahel, mis viib ettemääratud tulemuseni; iseloomulikuks jooneks on varjatud loomus ja tasu. Nt. alkohoolik (vt. Berne, E (2001). Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes. Väike Vanker )
Varjatud kavatsused - aitavad säilitada enda positsiooni, rahuldavad varjatud vajadusi. Nt. vajatakse imetlust, hoolitsemist, abistamist. Mina olen hea; Mina olen hea (sina ei ole); Sina oled hea (mina mitte); Olen abitu; Olen süütu; olen õrn; Olen tugev; Tean kõike; (McKay, M., Davis , M., Fanning)
Aktiivne kuulamine
Aktiivne kuulamine: kuuldu ümbersõnastamine, tagasiside andmine, sõnumi täpsustamine, mitteverbaalsete ja verbaalsete suhtlemistasandi jälgimist (kokkulangemine).
Kuulamistõkked
Kuulamist takistavad: füüsilised takistused, teate tähendus, tagasiside puudumine, ootused, emotsionaalne seisund, kultuurierinevused .
Kuulamine võib olla näiline, mille ajal rakendatakse kuulamistõkkeid:

• võrdlemine, samastumine, väitlemine, unelemine, enda pöördumiseks ettevalmistamine, „ sildistamine “, nõuandmine, õigustamine, teema vahetamine
  

Konstruktiivne kriitika (Bolton, 2002)
-räägitakse konkreetsest käitumisest, omadusest vms, mis on tekitanud arusaamatust või pingeid. Ettepanekute tegemine olukorra muutmiseks, isikut ei sildistata. Ollakse konkreetne, täpne.
Täissõnumid: enda mõtted, soovid, tunded tuuakse selgelt välja. Tõhus eneseväljendmaine hõlmab 4 komponenti: tähelepanekud (sa tulid peale südaööd koju), mõtted (ma arvan, et sul oli tool probleeme), tunded (see teeb mind murelikuks), soov (tahaksin, et usaldaksid mind rohkem ja räägiksid, kui sul on muresid ).
Suhtlemisstiilid: kehtestamine, alistuv käitumine, agressiivne käitumine (vt. lisaks Bolton “Igapäevaoskused”, lk.164-184)
Suhtlemisstiilidest teadlik olemine annab võimaluse konfliktide juhtimiseks ja nende vältimiseks, analüüsimiseks. Alistuv – enda vajaduste kaitsmata jätmine. Agressiivne – domineeriv, teisi vigastav käitumine. Kehtestav käitumine – enda emotsionaalset, füüsilist ruumi kaitsev käitumine ilma teisi emotsionaalselt, füüsiliselt vigastamata.
Konflikt
A) - kui erimeelsuste tagajärg. Mõned konflikti tekkimise põhjused: pingeid tekitav suhtlemisstiil (nt. agressiivne,), tõlgendusviis (väär isikutaju , atributsioonivead), hoiakud, käitumise motiivid jne. Iseloomulik on huvide, vajaduste, eesmärkide põrkumine.
B) - kui võimalus parandada suhteid ning seista enda huvide eest. Konstruktiivset konfliktide lahendamist toetab motivatsioon konflikt lahendada, enda käitumise kriitiline hindamine ja analüüs. Interpersonaalse konflikti lahendamiseks vajalik kõikide osapoolte valmisolek lahendus leida.
Mõned positiivsed ja negatiivsed konflikti lahendamise tagajärjed: lahenduse leidmine, haiget saamine, hirm, kättemaksusoov, lohutuse pakkumine, enesetunne, läheduse ja atraktiivsuse säilimine, informatiivsus.
Mitteverbaalsed infokandjad
Mitteverbaalsed infokandjad, sh kehakeel - zestid, poosid, miimika , silmside, kõnega kaasnevad helid, hääletoon, kõne tempo, pausid. Kujundatav füüsiline külg (nt. riided, riietumise stiil).
Müüt: iga liigutus tähendab midagi.

• Kehakeele mitmeti tõlgendamise võimalus.
  
• Varasemad kogemused (kategooriate olemasolu)
  
• Valikuline tõlgendamine
  
• Konteksti olulisus
  

Prokseemika (E. Hall)
Ruum tingib käitumise. Ruumi kasutamine ning inimeste vahelised suhted. Suhtlejate vaheline füüsiline distants kui omavahelisi suhteid kirjeldav tegur

• 0 - 45 cm - intiimne tsoon
  
• 46 -120 cm – personaalne tsoon (füüsilise kontakti võimalus väheneb võrreldes esimese tsooniga)
  
• … - 360 cm – sotsiaalne tsoon
  
• … - 610 cm – avalik tsoon
  

Lähedussuhted
Sõprus
Sõprust kui üks lähedussuhete tüüpi kirjeldatakse vabatahtliku suhtena, mis pakub usaldusväärse liidu loomise võimalust ning millele on iseloomulik vastastikkus (mutuality) Sõprussuhe võimaldab nii instrumentaalset kui ka psühhosotsiaalset tuge. Sõprussuhtes kehtivad reeglid, mille rikkumise korral satub suhe ohtu
Sõprussuhete loomine

• Geograafiline lähedus ja interaktsioonide sagedus
  

Meeldimist mõjutavad tegurid

Geograafiline, füüsiline lähedus

• personaalne ruum – ruumiline tegur, mis mõjutab isikutevahelist atraktiivsust. Igal inimesel on personaalne ruum, distants, mida ta tavaliselt teiste isikutega hoiab. Storms ja Thomas (1977) viisid läbi eksperimendi, milles katseisikuteks olevad mehed pandi istuma kas väga lähedale või normaalsele kaugusele katse korraldaja abilisest. Viimastel tuli käituda kas sõbralikult, meeldivalt või siis mittesõbralikult, jämedalt. Selgus, et personaalse ruumi rikkumine (st. sinna “tungimine”) muutis tugevamaks esialgse reakstiooni teisele isikul. Need abilised, kes käitusid sõbralikult ja istusid lähemale kui “normaalsel kaugusel” istujad, meeldisid rohkem viimastest rohkem. Mittesõbralik isik, kes istus lähemal kui “normaalsel kaugusel” istujad, meeldis viimastest vähem
  
• kokkupuutumise sagedus kui meeldivust mõjutavad faktorid (N: võimalus puutuda kokku kellegagi sageli annab võimaluse teda märgata ja tundma õppida)
  

Geograafiline lähedus ja kontaktide tihedus ei taga alati sümpaatia tekkimist.
Sarnasus

• hoiakud, väärtused, veendumused; huvid, töö;
  
• sotsiaalne klass
  

Sarnasuse leidmine enda ja teiste vahel annab inimesele psühholoogilise heaolutunde.

• Atraktiivsus kui suhete kujunemist mõjutav tegur

Atraktiivsusega kaasnevad nii tasud , kuid ka negatiivsemad tagajärjed (nt kadedus).
Füüsiline atraktiivsus ja bias of beauty stereotüüp.
Põhjused:

• esteetiline aspekt - on arvatud, et põhjus on esteetilises naudingus, mida kogetakse kena inimest vaadates
  
• lähtutakse stereotüübist "mis on ilus on ka hea"
  
• sotsiaalsed oskused – on leitud, et atraktiivsemad on enesekindlamad sotsiaalsetes situatsioonides ning neil on paremad suhtlemisoskused, kuid nad on ka rohkem enesest teadlikud (Feingold, 1992)
  
• ülekanne - kui X-i seostatakse füüsiliselt atraktiivse inimesega, võib see omakorda head valgust ka X-le heita. Nt. ilmub X väga kena kaaslasega seltskonda, mis omakorda viib mõtted X-le kui “vägavale”, kes on sellise ilusa inimese lähedane
  

Kinnitamine, vajaduste rahuldamine, hüvede pakkumine ja kulude minimeerimine ; võrdsuse teooria – rahulolu suhtega ning õiglane vastu saadavate hüvede määr
Positiivse tagasiside tsükkel ja interaktsioonide sagedus

Samasooliste kaaslaste sõbrana eelistamise põhjustena on nimetatud nii sarnast käitumis-, kommunikatsioonistiili kui ka teiste isikute ja tavade suunavat toimet (Mehta, Strough, 2009). Samasooliste sõprussuhteid võidakse eelistada ka põhjusel, et need kiidetakse teiste poolt heaks; vastassoolisega sõbrustamisele võivad järgneda ebameeldivad tagajärjed nagu kuulujutud , norimine koolis jne.

Uurides samasooliste vahel loodud sõprussuhteid on jõutud tulemusteni, mis viitavad teatud erinevustele meeste ja naiste suhetes sookaaslastega. Nimelt on naiste vahelistele sõprussuhetele iseloomulikum ekspressiivsus, olulisel kohal on enda avamine, hoolitsemine, intiimsus ning emotsioonide jagamine. Meeste vahelistele sõprussuhetele aga on omasem seevastu agressiivsem suhtlemisstiil, esineb rohkem konfrontatsioone ja mitte nõustumist, võistlemine teineteisega, instrumentaalse abi pakkumist ning lähedus kasvab läbi ühistegevuse (Miell, Dallos, 1996).
Romantilised suhted
Intiimsuhete dimensioonid (Brehm, 1992):
- Intensiivsus, jõulisus­ - on lähedussuhteid, mis kulgevad rohkem tormiliselt, samas kui teisi iseloomustab vaikne ja rahulik areng

• Pühendumine – osapooled võivad olla valmis pikaajaliseks suhteks, mõned aga jäävad suhtesse lühikeseks ajaks nähes selles ajutist „peatuspaika”
  
• Emotsioonid – suhet võidakse meeleheitlikult soovida või siis tunda sellest lihtsalt rõõmu
  
• Seksuaalsus – osad intiimsuhted on seksuaalsuhted, osad aga mitte; osades seksuaalsuhetes on partnerite vaheline psühholoogiline lähedus, osades aga mitte
  
• Sugu – meestel ja naistel on erinev lähenemine intiimsuhetele; intiimsuhted võivad kujuneda nii sama kui erisooliste vahel
  

Partneri valik, atraktiivsus, armumine , armastus

• naiste füüsiline atraktiivsus ja meeste majanduslik staatus, sotsiaalne positsioon kui ressurss (beauty for money ).
  
• sotsiobioloogiline vaatenurk (fertiilsus ja võimalused järglasi kasvatada). Mehed on huvitatud fertiilsetest naistest, mis omakorda on seotud naisterahva vanusega. Fertiilsuse üle otsustatakse välimuse alusel ning seega peaks mehed nooremaid ja tervemaid naisi tajutakse atraktiivsematena. Naised eelistavad omakorda mehi kellel on ressursse hoolitsemaks nende eest rasedusperioodil ning tagama heaolu järglastele.
  
• Ootused – soov kellelegi meeldida võib luua soodsa pinna (ennasttäitev prohvetlus )
  

• erutus – mõtted skeem
  
• vale põhjuste omistamine (arvan, et armun (armusin) hetkel)
  
• mõtted ja kirglik (romantiline armastus) stiil
  
• ülelihtsustamine, idealiseerimine
  

Tegemist on kahe-faktorilise kirgliku armastuse kirjeldusega. Elaine Hatfield ja Ellen Bernscheid järgi sisaldab kirglik armastus a) füsioloogilist erutust, ja b) veendumust, et erutus on reaktsioon armastatule . Erutus seostatakse mõttega, et armastatakse kedagi. Hatfield´i ja Bernscheid`i järgi võib juhtuda, et erutuse põhjuse omistamisel ebaõnnestutakse (nt ignoreeritakse teisi situatsiooni aspekte ) ning erutus seostatakse kellegi isiku kohalviibimisega.
Armastuse teooriad toetavad ideed, et iga inimese armastuse kogemus on unikaalne , inimesed kirjeldavad armastust erinevalt. Armastust ning armumist on analüüsitud kolmel tasandil: mõtlemine, emotsioonid, käitumine. Armumine kui seisund, millega kaasnevad psühholoogilised ja käitumuslikud muutused.
J. Lee (armastuse värvide teooria). Armastuse tüübid: eros , ludus, agape , storge, mania , pragma. Igale konkreetsele armastuse tüübile on omased teatud jooned ja käitumuslikud tendentsid. Nt. maniat seloomustab kaaslase kahtlustamine, kontrollimine; storgele iseloomulik see, et armastajate vahel on sügav sõprus - “ei märganud, millal meie sõprusest armastus sai”, ludusele omane flirtimine ja mitmete partnerite olemasolu. Mõned iseloomulikud jooned:

• eros – füüsiline välimus oluline, erootika
  

• ludus – mängulisusel oluline roll
  
• storge – eelistatakse luua kiindumussuhet, mis kestab kaua
  
• mania- nõudlik, omada sooviv, kontrollimine
  
• agape – altruistlik
  
• pragma – otsitakse sobivate tunnustega partnerit: religioon , vanus, töö
  

R. Sternberg - armastuse komponendid: pühendumine, kirg , intiimsus.

• intiimsus – emotsionaalne komponent, mis sisaldab lähedust
  
• kirg – motivatsiooniline komponent, mis peegeldab seksuaalset veetlevust ja romantilisust
  
• pühendumine – kognitiivne komponent; otsused suhtes olemise kohta, suhtele pühendumise määr
  

meeldimine (intiimsus kõrge, kuid kirg ja pühendumine madal),
romantiline armastus (intiimsus kõrge, kirg kõrge, pühendumine madal),
kõikehõlmav armastus (kõik tasemed kõrged).
Inimesele tüüpiline käitumisviis romantilistes suhetes mõjutab suhetes valitsevat psühholoogilist kliimat. Rahulolu suhetega on seotud inimese enda arusaamaga sellest, mida lähedussuhted peavad pakkuma. Nt. uskudes armastuse müüti – “kui armastab , siis ma ei pea ütlema, mida ma tahan, ta loeb selle mu silmist”
Armukadedus – emotsionaalne reaktsioon ajal, kui tuntakse suhet ohustatuna (ka reaalse ohu olemasoluta).
Läheduse erinevad tüübid (Kutsar, 1999; http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=101697 )
Läheduse soov ja privaatsusvajadus on indiviiditi erinevad.
(Clinebell & Clinebell, 1970; tsit. Kutsar, 1999 järgi)

• seksuaalne, emotsionaalne, intellektuaalne , esteetiline, loominguline , rekreatsiooniline, töine, kriisilähedus, kohustustel põhinev, vaimne.
  

Eeldused läheduseks:

• lähedus lapseeas ,
  
• identiteet ,
  
• eneseaustus ,
  
• emotsionaalne küpsus.
  

Takistused läheduseks:

• madal enesehinnang,
  
• kiirustamine,
  
• läbitöötamata vaenulikkus,
  
• mineviku mõju,
  
• manipulatsioonid,
  
• rivaalitsemine.
  

Üksindus ja üksildus

• võimalik kogeda nii paarisuhetes, kuid ka nende lõppedes. Üksik inimene ei pruugi olla üksildane.
  

Üksilduse teemat arendanud psühholoog Weiss’i järgi on kahte tüüpi üksildust, mis võivad esineda koos või teineteisest sõltumatult: sotsiaalne ja emotsionaalne üksildus. Sotsiaalne üksildus kujuneb, kui puudub võimalus kuuluda sotsiaalsesse võrgustikku, mille liikmetel on samad huvid, puuduvad kaaslased igapäevasteks interaktsioonideks või pole tähenduslikke sõprussuhteid. Emotsionaalne üksildus areneb kui puudub kiindumusisik; seda kogevad inimesed peale lähedase inimese kaotust, nt. lahutus, leseks jäämine, partnerist ilma jäämine.
Cacioppo jt viisid läbi uurimuse, mis näitas, et inimesed, kes on seotud üksildust tundvate inimestega, hakkavad aja jooksul samuti üksildust kogema ning seega on ka sotsiaalsel võrgustikul oma roll. Selgitusi on mitmeid (Cacioppo, 2009):
- induktsioonihüpoteesi (induction) kohaselt tingib ühe isiku üksilduse tunne sama tunde tekkimise ka teises inimeses.
- kui homofiilia hüpotees paika peab, siis peaksid üksildastele meeldima üksildased.
- jagatud keskkonna hüpotees kohaselt on sama keskkonda jagavad inimesed samaaegselt sarnaste tegurite mõjuväljas, samasse sotsiaalsesse võrgustikku kuuluvad inimesed kogevad sarnaseid riske.
On leitud, et sotsiaalse võrgustiku struktuurilised jooned nagu suurus, vastastikkus (retsiprooksus), intiimsus ja konfliktid (Larose jt 2010) nagu ka funktsionaalsed jooned (sotsiaalne toetus, mida võrgustik pakub) on seotud üksilduse kogemisega. Sageli leiavad muutused sotsiaalses keskkonnas aset juhul, kui kolitakse uude kohta. Väidetakse, et lisaks kontaktide hulgale on määravaks aeg, mis teistega veedetakse, see, kui paljude erinevate inimestega suheldakse, kui rahuldust pakkuvad kontaktid on. Samas aga on rõhutatud (Jones, 1982, tsit. Stokes , 1985 järgi), et mitte niivõrd sotsiaalse keskkonna objektiivsed jooned (sotsiaalsete kontaktide hulk), vaid inimese enda hinnang olukorrale on üksildustunde arenemisel oluline.
Kasutatud kirjandus
Argyle, M. (1994). The psychology of interpersonal behavior . 5th ed. Penguin Books
Berne, E. (1980). Games people play. NY: Ballantine Book
Bowe, H., Martin K. (2007). Communication Across Cultures . Mutual Understanding in a Global World. NY: Cambridge University Press
Brehm, S. (1992). Intimate relationships. 2nd ed.
Cacioppo, T. J. & William, P. (2008). Loneliness . Human nature and need for social connection. W.W Norton & Company
Cialdini , R. (2001). Mõjutsamise psühholoogia. Teeoria ja praktika. Pegasus
Clinebell, H.C. H, Clinebell (1970). The intimate marriage. NY, Harper & Row
Elgin , S.H. (1987). The Last Word on the Gentle Art of Verbal Self- Defense . Prentice Hall Press
Feingold, A. (1992) Good -looking people are not what we think. Psychological Bulletin, 111, 302-341
Feldman, R., Rimé, B. (1991). Fundamentals of Nonverbal Behaviour. Cambridge University Press
Hinde, R.A. (1997). Relationships. A Didactical Perspective. UK: Psychology Press Publisher
Johnson, D. (1997). Reaching Out. Interpersonal Effectiveness and Self-Actualization.6thed.
Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel.
Kutsar, D. (1999). Lähedusest paarisuhetes. Akadeemia, 4, 747-766 ( http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=101697 )
Lehtsaar,L. (2008). Suhtlemiskonflikti psühholoogia. Tartu.Tartu Ülikooli Kirjastus
Lehtsaar, T. (2010). Õppejõudude sotsiaalsed ja kommuniaktiivsed oskused. Tartu:
Mehta, C.M , Strough J. (2009) Sex segregation in friendships and normative contexts across the life span . Developmental Review 29, 201–220

Miell, D. Dallos, R. (1996). Social Interaction and Personal Relationships. UK: Sage

McKay, M., Davis, M., Fanning, P. Suhtlemisoskused.
McQuail, D. & Windhal, S. (1993). Communication models for the study of mass communication. 2nd ed. Longman
Panici, D., Thomas-Maddox, C. (2000). Introducing communication Theory. Mayfield Publishing Company
Pease, A. (1994). Kehakeel. Varrak
Spitzberg, B.H., Cupach, W.R. (1998). The Dark Side of Close Relationships. NY: Routledge
Sluzki, C.E. (2010). Personal Social Networks and Health: Conceptual and Clinical Implications of Their Reciprocal Impact.: Families, Systems, & Health 28, 1, 1–18